Tallinna Ringkonnakohus Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske
Otsuse tegemise aeg ja koht
07. veebruar 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-22-2542
Haldusasi
OÜ Eesti Erametsakorraldus kaebus Keskkonnaagentuuri 15.09.2022 käskkirja nr 11/22/161 ja 31.10.2022 vaideotsuse nr 1-1/22/179 tühistamiseks Kaebaja – OÜ Eesti Erametsakorraldus, esindajad juh. liige W.F ja O.U Vastustaja – Keskkonnaagentuur, esindajad
Menetlusosalised ja nende esindajad
Reve Ventsel, Kaire Põld ja Jüri Kõiv Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.05.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
OÜ Eesti Erametsakorraldus apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tagastada apellatsioonkaebusele ja kaebaja 13.01.2025 seisukohale lisatud dokumentaalsed tõendid digitaalse kohtutoimiku lehekülgedel 496, 497, 520, 521–523.
2.Jätta OÜ Eesti Erametsakorraldus apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.05.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-2542 muutmata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse
päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-22-2542 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS
Keskkonnaagentuur tunnistas 15.09.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/161 (vaidlustatud käskkiri, dtl 4) kehtetuks kaebaja metsakorraldustööde tegevusloa. Vaidlustatud käskkirja õigusliku alusena on märgitud metsaseaduse (MS) § 13 p 1 ning faktilise alusena on osutatud sellele, et 2022. aasta I poolaastal esitas kaebaja metsaregistrisse inventeerimisandmeid 204 katastriüksuste kohta, millest esines puudusi 62 (st 30%) katastriüksuse inventeerimisandmetes. Neil 62 juhul oli Keskkonnaagentuur keskkonnaministri 29.08.2017 määruse nr 32 „Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimäärus“ (metsaregistri põhimäärus) § 9 lõigetele 3 ja 4 viidates keeldunud andmete metsaregistrisse kandmisest, tehes iga kord otsuse „tagastada andmed parandamiseks“ (EI-otsus).
Kaebaja esitas vaidlustatud käskkirja peale vaide, mille Keskkonnaagentuur jättis rahuldamata 31.10.2022 vaideotsusega (vaideotsus, dtl 31).
Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse tühistamist, põhjendades kaebust kokkuvõttes järgmiselt.
3.1.Vastustaja rikkus kaebaja ärakuulamisõigust, ei teatanud menetluse algatamisest ega andnud võimalust seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. Kaebaja sai menetluse algatamise teate alles 29.09.2022.
3.2.MS § 13 annab vastustajale kaalutlusõiguse tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel, ent vaidlustatud käskkirjast ei nähtu kaalutlusõiguse teostamist. Vastustaja oleks lisaks negatiivse statistika esiletoomisele pidanud tuvastatud vigu analüüsima ka sisuliselt. Vastustaja on põhjendamatult vaadelnud 6-kuulist, mitte MS § 13 punktis 1 nimetatud kolmekuulist perioodi. Vastustaja on vähemalt osaliselt aluseks võtnud vead, mille tagantjärgi kontrollimine ei ole enam võimalik.
3.3.Kasvava metsa ülitäpne mõõtmine pole võimalik ning andmed sõltuvad teataval määral ka metsakorraldajale lubatud subjektiivsetest valikutest. Vastustaja vigade statistikasse on ilmselgelt läinud etteheiteid, mis ei ole vigadeks metsakorraldamise juhendi kohaselt. Vastustaja tuvastatud vead on piiripealsed, hinnangulised või juhuslikud, kindlasti on selliseid vigu olnud alla 15%.
3.4.EI-otsustes esitatud vastustaja etteheited kaebaja esitatud andmetele olid sageli üldsõnalised ega olnud kontrollitavad, näiteks oli märgitud, et „[k]oosseisu määramise täpsus ei vasta metsa korraldamise juhendi § 13 lõige (2) nõuetele“, „[k]õrguse määramise täpsus ei vasta metsa korraldamise juhendi § 13 lõige (1) punkt 1) nõuetele“ või „[v]anuse määramise täpsus ei vasta metsa korraldamise juhendi § 13 lõige (1) punkt 3) nõuetele“, ent
2(7)
3-22-2542 kontrollija ei esitanud andmeid oma mõõtetulemuse kohta. Samuti on vastustaja töötajad teinud sageli oletusi metsa vanuse kohta vanade ühismajandite takseerandmete ja mustvalgete olematu teravusega vanade aerofotode alusel ning on oletanud midagi kogemuslikult. Kasvukohatüüpi on kontrollimisel ilmselt oletatud sageli üksnes ebatäpse mullakaardi või naaberkinnistu takseerandmete järgi.
Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõttes järgmised põhjendused.
4.1.Kaebaja esitatud andmetes esines sedavõrd hulgaliselt vigu, et see õigustas tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Kõik EI-otsused edastati kaebajale, ent kaebaja ei vaidlustanud neid seaduses ettenähtud kaebetähtaja jooksul.
4.2.Kaebaja töös tuvastatud vead ei olnud ebaolulised, andmete registrisse kandmata jätmise otsust ei tehta, kui vead on lubatud piirides. Vastustaja on kaebajale ka varem, st 06.02.2019 ja 06.09.2021 esitanud teated töö kvaliteedi kohta, ent kaebaja töö kvaliteet ei paranenud.
4.3.Kaebaja puhul ületas nii 2022. aasta esimese kolme kuu kui järgneva kolme kuu vigade protsent kahekordselt MS § 13 punktis 1 lubatut. Keskmiselt on vigade protsent metsakorraldajatel 10% kõigist metsaregistrisse esitatud andmetest. Sellises olukorras oli tegevusloa kehtetuks tunnistamine vajalik ja proportsionaalne meede metsakorraldustööde tegevuslubasid omavate ettevõtete tööde kvaliteedi tagamiseks. Metsade säästev ja õige majandamine ning metsaregistris olevate andmete õigsuse tagamine on avalikes huvides. Teistsugust otsust ei saanud teha, kuna on üheselt selge, et aastate jooksul ei ole kaebaja tööde kvaliteet paranenud, olenemata korduvatest teadetest.
4.4.Vastustaja tagas kaebajale nõuetekohaselt ärakuulamisõiguse, edastades kaebaja äriregistrisse kantud e-posti aadressile 10.08.2022 kirjaga nr 8-13/22/1369 teate tegevusloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest. Eluliselt ei ole usutav, et nimetatud e-kiri ei ole kaebajani jõudnud.
Tallinna Halduskohus jättis 31.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Halduskohtu otsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
5.1.Vastustaja ei rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust, kuna edastas 10.08.2022 kell 14:51 kaebajale teate menetluse algatamise kohta (dtl 57, 72-73). Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 27 lg 2 p 3 kohaselt tuleb asjaomane teade lugeda kaebajale kättetoimetatuks samal päeval. Kaebaja ülesanne oli tagada, et äriregistrisse kantud elektronposti aadress toimib.
5.2.On õige, et MS § 13 p 1 annab vastustajale kaalutlusõiguse. Vaidlustatud käskkirjas esitatud põhjendused on küll lakoonilised, ent vastustaja on neid täiendanud vaideotsuses, kus on vastanud kõikidele kaebaja poolt vaides esitatud vastuväidetele. Vastustaja on nii vaide- kui kohtumenetluses põhjalikumalt selgitanud seda, miks otsustati tegevusluba kehtetuks tunnistada. Vastustaja on lähtunud asjakohastest kaalutlustest ja kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamist pole põhjust pidada meelevaldseks.
5.3.Vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ei mõjuta see, et vastustaja lähtus kuue kuu andmetest, kuna nii perioodi 01.01.2022 – 31.03.2022 kui ka perioodi 01.04.2022 – 30.06.2022 vigade protsent ületab MS § 13 p 1 kohaselt lubatut kahekordselt.
5.4.Kui kaebaja leidis, et EI-otsused ei olnud põhjend, st tema esitatud andmed ei olnud puudulikud, oleks ta saanud EI-otsused vaidlustada, viimastes sisaldus ka vastav vaidlustamisviide. Siinses kohtumenetluses ei ole faktilise olukorra hilisema muutumise
3(7)
3-22-2542 tõttu võimalik etteheidetud vigu üle kontrollida. Kaebaja ei saa EI-otsuseid vaidlustada siinses kohtumenetluses.
5.5.Lisaks 2022 I poolaastal tuvastatud vigade hulgale võis vastustaja kaalutlusena arvesse võtta ka seda, et kaebaja töödes oli tuvastatud lubatust rohkem vigu juba alates 2021. aasta septembrist ehk et vaatamata vigade esile toomisele ei olnud kaebaja töö kvaliteet paranenud pika aja jooksul.
5.6.Tõendatud ei ole kaebaja väide, et vigade statistikasse on läinud etteheiteid, mis ei ole vigadeks metsa korraldamise juhendi kohaselt, vead on olnud piiripealsed ja vigu on olnud alla 15%.
5.7.Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on vajalik ja proportsionaalne meede saavutatava eesmärgi suhtes, milleks on metsakorraldustööde tegevuslubasid omavate ettevõtete töö kvaliteedi tagamine.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas 29.06.2023 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mida täpsustas 13.01.2025 avalduses ning milles palub tühistada halduskohtu otsuse ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada vaidlustatud käskkiri. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Halduskohus on andnud väära hinnangu vastustaja tegevusele kaalutlusõiguse teostamisel. MKS § 13 p 1 sõnastusest ei saa järeldada, et tegevusloa võib kehtetuks tunnistada üksnes rikkumiste arvu põhjal. Kaebaja tegevus ei olnud küll veatu, ent igal eksimusel metsa inventariseerimise andmetes on oma kaal. Näiteks eksimus raiesmikul metsakahjustuse või metsa päritolu osas ei ole võrreldav loopealse metsas vanuse ja tagavara märkimisväärse eksimusega. Tegevusloa kehtetuks tunnistamisel pidi vastustaja hindama vigu sisuliselt.
6.2.Halduskohus ei ole hinnanud kaebaja vabadust metsa inventeerimisel. Metsa korraldamise juhendi järgi on metsakorraldajal vabadus anda kogemuslikke hinnanguid. Paljud takseerimisel tehtud valikud on oletuslikud. Olukorrad, kus vastustaja töötajad on andnud kaebaja hinnangust erineva hinnangu, on siiski läinud vigadena statistikasse.
6.3.Vastustaja esitas halduskohtus ebatõeseid väiteid. Näiteks väitis vastustaja esindaja halduskohtu istungil, et kui kasvukohatüübid asuvad ordinatsiooniskeemil kõrvuti, siis seda veaks ei loeta. Samas on vastustaja 20.06.2023 otsuses, mis puudutas Oru kinnistut, leidnud, et inventariseerimise andmetes esitatud jänesekapsa kasvukohatüübi asemel pidanuks märkima angervaksa kasvukohatüübi, kuigi need kaks kasvukohatüüpi paiknevad ordinatsiooniskeemil kõrvuti ning Eesti Maaülikooli juhendi järgi oleks õigem sellist ala kirjeldada jänesekapsa-angervaksa tüübina.
6.4.Põhjendamatu on halduskohtu järeldus, et kaebaja oleks varem pidanud vaidlustama EI-otsused. Võimaliku haldusvaidluse kestust arvestades oli kaebaja klientide huvides esitatavaid andmeid EI-otsustes märgitule vastavalt parandada. Vea parandamisest ei saa järeldada, et kaebaja vastustaja etteheitega alati nõustus. Haldusakti mittevaidlustamisel ei kaota isik õigust viidata selle õigusvastasusele järgnevates menetlustes.
6.5.MS § 13 punktis 1 sätestatud regulatsioon on ebaõige ja ebaõiglane, milles on veendunud ka Kliimaministeerium, kes on välja töötanud ja kooskõlastamiseks esitanud seaduseelnõu eelviidatud sätte muutmiseks nii, et edaspidi saavad vigade arvestusse saavad minna üksnes mõõdetavad eksimused, mitte aga puudused hinnanguliste asjaolude kohta.
4(7)
3-22-2542
6.6.Kaebaja tegevus on oluliselt paranenud. Viimase 3 kuu jooksul on kaebaja suhtes tehtud 2 EI-otsust 22 katastriüksuse kohta esitatud esitatud andmetest.
7.Vastustaja leiab 26.08.2023 vastuses, mida on täpsustanud 23.01.2025 avalduses, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega ning selgitab, et ei lähtunud kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamisel ainult rikkumiste absoluutarvust, vaid võttis arvesse ka seda, et olenemata korduvatest teavitustest ei paranenud kaebaja tööde kvaliteet. Vastustaja ei pidanud vaidlustatud käskkirjas asuma eelnevalt kaebajale tehtud 62 EI-otsuses käsitletud vigu ükshaaval uuesti analüüsima või nende kaalu hindama. Eelviidatud EI-otsuseid ei saa kaebaja siinses kohtuasjas vaidlustada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebaja on lisanud apellatsioonkaebusele kaks dokumentaalset tõendit, milleks on ordinatsiooniskeem (dtl 496) ja Keskkonnaagentuuri 20.06.2023 otsus (dtl 497). Kaebaja soovib nendega ümber lükata vastustaja halduskohtus esitatud väite, et kui kaks kasvukohatüüpi paiknevad ordinatsiooniskeemil kõrvuti, siis ühe kasvukohatüübi asemel teise märkimist ei loe vastustaja veaks. Peale selle on kaebaja 13.01.2025 avaldusele lisanud Keskkonnaagentuuri 14.12.2024 otsuse (dtl 520) ning kuvatõmmise metsaregistrist (dtl 521–523), soovides esimesega neist tõendada, et vastustaja väärpraktika ei ole muutunud ning teisega, et kaebaja töö kvaliteet on paranenud.
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole apellatsioonkaebusele ja kaebaja 13.01.2025 avaldusele lisatud tõendid vaidluse lahendamise seisukohast asjassepuutuvad ning tuleb seetõttu tagastada. Vaidlustatud käskkirja andmisel võttis vastustaja aluseks kaebaja tegevuses tuvastatud metsakorraldustööde nõuete rikkumised 2022. aasta I poolaastal. HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. See, milliseid otsuseid on vastustaja kaebaja suhtes teinud pärast vaidlustatud käskkirja andmist, ei saa niisiis mõjutada vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele antavat hinnangut ega kaebuses esitatud tühistamisnõude kohta tehtavat otsust. Neil asjaoludel ei saa Keskkonnaagentuuri 20.06.2023 otsusel ja selles käsitletud olukorda kajastaval ordinatsiooniskeemil, samuti nagu Keskkonnaagentuuri 14.12.2024 otsusel ja eelviidatud kuvatõmmisel kajastuval teabel kaebaja poolt 2024. ja 2025. aastal esitatud andmete registreerimist puudutavate otsuste tegemise kohta olla mistahes mõju vaidlustatud käskkirja õiguspärasusele. Isegi kui saaks tõdeda, et pärast vaidlustatud käskkirja andmist on kaebaja töö kvaliteet paranenud, ei võimaldaks see asuda seisukohale, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane.
10.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
11.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendava osa punktis 8 esitatud põhjendustega, mis puudutavad kaebaja ärakuulamisõigust ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Halduskohus tuvastas õigesti, et vastustaja toimetas HMS § 27 lg 2 p 3 sätestatud viisil kaebajale kätte 10.08.2022 teate menetluse algatamise kohta. Vaidlustatud käskkirjas ei ole vastustaja tuginenud ühelegi sellisele asjaolule, mida ei olnud selles teates kajastatud. Teates oli sõnaselgelt märgitud, millise otsuse tegemist vastustaja kavandab, ning antud kaebajale tähtaeg oma arvamuste ja vastuväidete esitamiseks.
12.Ringkonnakohtus on poolte vahel keskseks vaidlusküsimiseks, kas vastustaja võis tegevusloa kehtetuks tunnistamisel lähtuda EI-otsuste hulgast või pidanuks ta hindama ka
5(7)
3-22-2542 seda, kas EI-otsuste tegemise tinginud väidetavad rikkumised tegelikult esinesid või kui kaalukad need olid.
13.Vaidlustatud käskkirja andmise õiguslikuks aluseks oli MS § 13 punkt 1, kus on sätestatud, et Keskkonnaagentuur võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui loa omaja on rikkunud metsakorraldustöödele esitatavaid nõudeid kolme kuu jooksul 15 protsendil katastriüksustel, mille metsade inventeerimisandmed on loa omaja esitanud metsaressursi arvestuse riiklikusse registrisse kandmiseks. Nimetatud sättest tuleneb, et tegevusloa lõpetamise aluseks on see, kui suurel osal katastriüksustest, kus loa omaja on metsakorraldustöid teinud, on ta rikkunud metsakorraldustöödele esitavaid nõudeid. See nõuete rikkumine peab nimetatud sättest tulenevalt väljenduma metsaregistrisse esitatud inventeerimisandmetes. Metsaregistri põhimääruse § 9 lg 3 kohaselt kontrollib Keskkonnaagentuur metsakorraldustööde tegevusluba omava isiku poolt metsaregistrisse kandmiseks esitatud inventeerimisandmete vastavust õigusaktide nõuetele ning keeldub sama paragrahvi lõike 4 alusel andmete registrisse kandmisest, kui andmed õigusaktide nõuetele ei vasta. Õigusaktide nõuetele mittevastavad andmed on eelkõige sellised andmed, mis on saadud nõuetele mittevastavate metsakorraldustööde tulemusena.
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud käskkirja andmisel ei pidanud vastustaja tagantjärgi uuesti hindama EI-otsuste põhjendatust ning kuivõrd kaebaja EIotsuseid õigeaegselt ei vaidlustanud, ei saa ta nende õigusvastasusele tuginedes nõuda vaidlustatud käskkirja tühistamist. EI-otsusega tegi vastustaja siduvalt kindlaks asjaolu, et kaebaja poolt metsaregistrisse esitatud andmed ei vasta õigusaktide nõuetele ehk tuvastas, et kaebaja rikkus metsakorraldustöödele esitatavaid nõudeid. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kõik EI-otsused on kaebajale kätte toimetatud. Halduskohus on õigesti viidanud sellele, et EIotsused (dtl 365 jj) sisaldavad ka nõuetekohast vaidlustamisviidet. Kuigi EI-otsuse resolutsiooni kohaselt on Keskkonnaagentuur otsustanud „tagastada andmed parandamiseks“, oli tegemist lõpliku otsusega, millega keelduti esitatud andmete registrisse kandmisest, küll aga oli kaebajal võimalik uuesti esitada parandatud andmed. Kaebaja selgitus, et eelkõige kliendi huvides oli EI-otsustes esitatud vead parandada, mitte asuda vastustajaga EI-otsuste põhjendatuse üle vaidlusema, on iseenesest usutav, nagu ka see, et kaebaja ei pruukinud vähemalt mitte kõigi EI-otsustega nõustuda. See ei väära aga järeldust, et EI-otsustes on tuvastatud, et kaebaja rikkus metsakorraldustöödele esitatavaid nõudeid ning sellest võis vastustaja MS § 13 punkti 1 alusel kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel juhinduda. Kutsealal tegutseva professionaalina pidi kaebajale olema ka ette nähtav, et lubatust suurem hulk EI-otsuseid võib kaasa tuua tegevusloa kehtetuks tunnistamise. Jättes EIotsused õigeaegselt vaidlustamata, ei saa kaebaja hiljem tugineda nende õigusvastasusele. Iseäranis on see nii sellises olukorras, nagu siinsel juhul, kus tagantjärgi ei ole vähemalt suure osa EI-otsuste sisulise põhjendatuse kontrollimine enam võimalik, kuna metsa majandamise tõttu või muude looduses aset leidnud muutuste tõttu ei ole võimalik veenduda, kas ühe või teise katastriüksuse tegelik olukord oli konkreetse EI-otsuse tegemise ajal kooskõlas kaebaja poolt esitatud andmetega või vastustaja seisukohaga.
15.Nõustuda ei saa kaebaja käsitlusega, et MS § 13 punkti 1 kohaldamisel oleks vastustaja pidanud arvesse võtma ka EI-otsustes tuvastatud vigade raskust. MS § 13 annab vastustajale õiguse tunnistada tegevusluba kehtetuks nii juhul kui loa omaja on teinud hulgaliselt eraldivõetuna väikese kaaluga vigu (MS § 13 p 1) kui ka siis kui ta on teinud ühe kaaluka vea (MS § 13 p-d 2 ja 3). Tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks on alust ka siis, kui metsakorraldaja teeb nt rohkelt ebaolulisi (parandatavaid) vigu. Sarnasele seisukohale asus Tallinna Ringkonnakohus 01.11.2024 haldusasjas 3-22-2523 tehtud otsuses (jõustumata), mis
6(7)
3-22-2542 puudutas metsakorraldaja tunnistuse kehtetuks tunnistamist MS § 12 lg 5 p 1 alusel. Viimati osutatud sätte sõnastus sarnaneb MS § 13 p 1 omaga.
16.Samamoodi nagu MS § 13 p 1 ei nõua vastustajalt tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel varasemates EI-otsustes tuvastatud vigade põhjendatuse üle kontrollimist, ei nõua see sellistele vigadele kaalu omistamist ega vigade olulisuse kaalumist. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus. Kui jaatada metsakorraldustöödele esitatavate nõuete rikkumist kolme kuu jooksul 15 protsendil katastriüksustest, näeb MS § 13 p 1 tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel ette kaalutlusõiguse, st, et matemaatilise tehte automaatseks tulemuseks ei ole tegevusloa kehtetuks tunnistamine. See aga ei tähenda kõigi EI-otsuste olulisuse kaalumist, vaid HMS § 63 lõikes 4 ja §-s 67 sätestatu kaalumist. Käesoleval juhul vastustaja sellise kaalumise läbi viis, võttes arvesse vigade suurt hulka ja seda, et aja jooksul ei ole kaebaja töö kvaliteet paranenud. Iseenesest on loa omajal kohustus teha kõiki metsakorraldustöid nõuetekohaselt. Metsakorraldustööde spetsiifikast tulenevalt on õigusaktides ette nähtud aga teatav veamäär, mis on loa omajale lubatav ilma, et satuks kahtluse alla tema oskused, hoolsus ja kokkuvõttes suutlikkus nõuetekohaselt töid teha. MS § 13 p 1 kohaselt on selleks veamääraks 15%. Vastustaja selgitas halduskohtule, et keskmiselt jääb see veamäär 10% juurde. Kaebaja ei ole seda väidet kahtluse alla seadnud. Vaidlustatud käskkirjas tuvastas vastustaja, et 2022. aasta I poolaastal, sh eraldi võetuna nii esimese kolme kui ka järgmise kolme kuu jooksul, esines metsakorraldustööde mittenõuetekohast tegemist kinnitavaid vigu kaebaja poolt metsaregistrisse kandmiseks esitatud andmetes umbes 30% juhtudest. Lisaks ei ole poolte vahel vaidlust selles, et vigade rohkusele kaebaja töös on Keskkonnaagentuur tähelepanu juhtinud ka enne vaidlustatud käskkirja andmist, eelkõige 06.02.2019 (dtl 114) ja 06.09.2021 (dtl 436). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et olukorras, kus konkreetselt vaadeldaval perioodil, st 2022. aasta I poolaastal oli vastustaja EI-otsustes tuvastanud vigu kaebaja töös MS § 13 punktis 1 sätestatud veamäärast umbes 2 korda enamatel juhtudel ning kus vastustaja oli ka varasemalt juhtinud kaebaja tähelepanu suurele vigade hulgale, ei saa tegevusloa kehtetuks tunnistamist pidada meelevaldseks. Kaebaja ei ole osutanud ühelegi sellisele asjaolule, mida vastustaja vaidlustatud käskkirja andmisel lubamatult arvesse ei võtnud, ent mille arvesse võtmine oleks võinud päädida vaidlustatud käskkirja andmata jätmisega. Nagu juba eespool märgitud, ei pidanud vastustaja asuma hindama varasemate EI-otsuste põhjendatust. Kuivõrd kaebaja EIotsuseid ei vaidlustanud, võis vastustaja lähtuda sellest, et neis olid kaebaja eksimused siduvalt tuvastatud. 17. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 ja § 109 lõikele 1 jäävad apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.