Planeerimine ja ehitus › Ehitusjärelevalve

3-20-1423

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-1423 erandliku võimalusega ning tulenevalt planeerimisseaduse (PlanS) § 142 lõikest 1 peab sellisel juhul esinema üldplaneeringu muutmiseks ka põhjendatud vajadus. Käesoleval juhul ei esine vallavalitsuse hinnangul ühtegi põhjendust, mis avaliku huvi seisukohast tingiks vajaduse üldplaneeringu muutmiseks, st kaaluks üles tervikliku üldplaneeringuna vormistatud, loodushoidlikkusele ja keskkonnasäästlikkusele suunatud avaliku huvi. Seega ei pea vallavalitsus tulenevalt olemasolevast olukorrast võimalikuks üldplaneeringuga vastuolus oleva detailplaneeringu algatamist Kolmiku tn 65 kinnistul. Ehitusloa eesmärgiks on hoone valmis ehitada ja seda otstarbekohaselt kasutama hakata. Kuna antud asukohta ei ole ilma üldplaneeringut muutmata võimalik ühtegi hoonet püstitada, siis ei ole hoonet võimalik olemasoleval kujul edasi ehitada ega sellele kasutusluba anda, mis tähendab, et ehitusloa eesmärki pole võimalik saavutada. Hoonet ei ole võimalik tänases asukohas seadustada. Omavoliliselt ehitanud isikut ei kaitse usalduse arvestamise kohustus ega õiguspärase ootuse printsiip, st isik ei saa eeldada, et teadlikult ja tahtlikult ehituskeelualasse ehitamisel on tal võimalik see hiljem seadustada. Seega ei saa lammutamise ettekirjutus rikkuda ka kaebajate õiguspärast ootust vaatamata sellele, et täidetud ei ole EhS § 132 lg-s 3 sätestatud alused, mille korral on eelkõige ette nähtud ehitise lammutamine.

3(14)

3-20-1423 Kaebajad ei osanud eeldada, et apellant peab ala ehituskeeluvööndiks ning hoone minimaalne nihutamine on lubamatu. Piirkonnas on hulgaliselt hooneid klindi servale lähemal kui 25 m. Kinnistuga piirneb ka Muraste vaateplatvorm koos trepiga. Kõik see kinnitab, et piirkonnas puudub kehtiv 25 m ehituskeeluvöönd. Vastustaja asus riiklikku järelevalvet teostama alles aasta pärast ehitustööde algust, kui kaebajad olid investeerinud hoonesse juba ca 140 000 eurot, mille kaotus paneks nad väga raskesse majanduslikku olukorda. KorS § 28 lg 1 kohaselt on ettekirjutuse aluseks ohu esinemine ja EhS § 132 lg 3 kohaselt lammutamisettekirjutuse aluseks oluline või kõrgendatud oht või üleliia koormav püsiv negatiivne mõju. Ettekirjutuses aga pole ühtegi väidet, et ehitis oleks ohtlik või esineks muu ohuolukord. Kohtupraktikas on leitud, et lammutamisettekirjutus on äärmiselt koormav meede, mille puhul tuleb hoolikalt kaaluda, kas ei esine vähem koormavaid meetmeid sama eesmärgi saavutamiseks. Antud juhul sisulist kaalumist teostatud ei ole. Kuna tegemist ei ole seadusest tuleneva keeluvööndiga ja hoone asub väljaspool Muraste looduskaitseala, siis on võimalik vastavas osas DP kehtetuks tunnistamine või uue detailplaneeringu kehtestamine ning seeläbi kasutusloa väljastamiseni jõudmine. Lammutamise nõue on ennatlik. Avalikkuse huve ei kahjustata, klint on endiselt avalikkusele kasutatav ja jalgtee rajamine pole takistatud. Tõendina esitatud OÜ Loodusekspert eksperthinnangus jõuti järeldusele, et hoone nihkumisest ei tulene ebasoodsaid mõjusid Muraste looduskaitsealale, rohevõrgustiku toimimisele ega elustikule.

Apellandi vastus kaebusele põhines kokkuvõttes järgmistel argumentidel.

Planeeringu elluviimisel tuleb lähtuda tervikliku planeeringulahenduse mõttest ja sõnastusest. Kui teised isikud on samal planeeringualal ehitusõiguse realiseerimisel kehtivatest planeeringunõuetest lähtunud, on isikutel õigustatud ootus, et samadest nõuetest lähtutakse ka veel hoonestamata kruntide puhul. Seega tuleb vallal järgida kehtivaid planeeringuid ning seista selle eest, et planeering kui terviklik ruumilahendus viidaks ellu nii, nagu näeb ette kehtestatud planeering. DP seletuskirja punktis 3.1 on selgitatud: „Planeering toetab uute väikeelamute ja tehnoehitiste rajamist ning arvestab piirkonna elanike liikumisega klindiservani, kust pääseb mereäärsele puhkealale.“ DP joonisel on põhjapoolsetele kinnistutele klindist lähtuvalt (DP põhijoonisel pos nr 21, 22, 29, 30, 34, 35, 37 ja 38) ette nähtud 25-meetrine ehituskeeluala, et oleks tagatud avalik juurdepääs klindiservale, kuid samuti kaitstud kinnistuomanike privaatsus seal liikuvate inimeste eest. Kaebajate arutlus, et DP seletuskiri peaks ilmtingimata sisaldama ehituskeeluala selgitust, on meelevaldne. Majandus- ja taristuministri 17.07.2015 määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 15 lõike 1 kohaselt esitatakse ehitusloa taotlemisel ehitusprojekti asendiplaani osas joonised, mis mh kajastavad ehitise paiknemist krundil. Eeltoodust tulenevalt on projektikohaseks ehitamiseks kohustuslik järgida hoone paiknemist kinnistul. Ehitusluba on väljastatud kehtiva DP alusel koostatud ehitusprojektile. Tulenevalt EhS §-st 19 peab omanik tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest tulenevatele nõuetele, sh peab p 1 kohaselt omanik tagama ehitise vastavuse planeeringule. Käesoleval juhul ei ole kaebajad omapoolseid kohustusi täitnud, sest kinnistul ei ole ehitustegevus toimunud vastavalt kehtivale detailplaneeringule ega ehitusloale. Vaidemenetluse käigus teostatud mõõdistuse kohaselt ei ole hoonet nihutatud minimaalselt, vaid hoone paikneb üle poole ulatuses ehituskeelualas. EhS § 132 lg 3 sätestab alused, millal korrakaitseorgan võib ehitise lammutamise eelkõige otsustada, aga ei sätesta ammendavat loetelu. Olukorras, kus kohalik omavalitsus ei näe isiku omavolist tulenevatel põhjustel ehitise seadustamiseks võimalust, tuleb pärast ehitustegevuse peatamist seada ka juba osaliselt püstitatud hoone osas isikule kohustused, et ebaseaduslik olukord kinnistul likvideeritaks. Lammutamisettekirjutuse kui diskretsiooniotsuse õiguspärasuse määrab eelkõige kaalutlusreeglite järgimine. Nii järelevalve- kui 4(14)

3-20-1423 vaidemenetluse käigus on võimalikke variante kaalutud. Vastustaja on ettekirjutusega kohustuse määramisel lähtunud kaalutlusõigusest ning jõudnud seisukohale, et olukorras, kus kõik alternatiivsed lahendused (ehk hoone seadustamine olemasolevas kohas) puuduvad, ei ole diskretsiooni kasutades proportsionaalne jõuda muule seisukohale, kui seda antud juhul tehtud on. Antud juhul puudub võimalus DP täpsustamiseks projekteerimistingimuste andmiseks EhS § 27 alusel, kuna paragrahvi lg 4 ei sätesta alust ehituskeeluala muutmiseks või hoonestusala rohkem kui 10 % ulatuses muutmiseks. Samuti välistab selle vastuolu teemaplaneeringu nõudega, et vältida tuleb hoonete rajamist lähemale kui 30 m klindi pervest. Võimalusi kehtiva DP muutmiseks oleks pidanud kaaluma enne ehitusloa taotlemist ja ehitama asumist. PlanS § 142 kohaselt on üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamine erand, milleks peab esinema erandlik ja põhjendatud vajadus. Ei esine ühtegi avalikust huvist tulenevat vajadust üldplaneeringu (teemaplaneeringu) muutmiseks, mis kaaluks üles tervikliku üldplaneeringuna vormistatud, loodushoidlikkusele ja keskkonnasäästlikkusele suunatud avaliku huvi. Üldplaneeringu muutmise põhjendatud vajaduseks ei saa pidada asjaolu, et isik ehitab hoone teadlikult ehituskeelualasse, misjärel tuleb kohalikul omavalitsusel leida viise, kuidas hoone sõltumata rikkumisest seadustada. Selline halduspraktika seab kahtluse alla ja tekitab küsitavusi detailplaneeringute koostamise ja järgimise vajaduses üleüldse ning annab väära indikatsiooni, et kehtivate nõuete teadliku rikkumise korral peab kohalik omavalitsus asja igal juhul isikule sobivalt lahendama ja kokkuvõttes hoone seadustama. Ka on üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamine vallavolikogu pädevuses, milleks kaebajad on taotluse esitanud, kuid mida ei ole seni otsustatud ja vallavalitsus selleks alust ei näe. Sama DP planeeringualas asuva Prisma tn 3 kinnistu ehitusluba, mis võimaldas ehitada kinnistu piirile lähemale kui 25 m, on väljastatud aastal 2002 ilmselt ekslikult, täpseid asjaolusid ei õnnestunud enam välja selgitada. Samas on nimetatud ehitis ehitatud kooskõlas ehitusloaga, mistõttu ei ole olukord käesolevaga võrreldav. Ülejäänud kaebaja viidatud kinnistud on hoonestatud vanade aiandus- ja suvilaühistute generaalplaanide alusel ning need ei kuulu DP alasse. Apellant asus järelevalvet kinnistul toimuva ehitustegevuse üle teostama lähtudes laekunud kaebusest ning ei ole sellega põhjendamatult viivitanud. Ka ei esitanud kaebajad nõutavat ehituse alustamise teatist, mis oleks apellandile ehitustööde kohta varem infot andnud. Apellandil ei ole kohustust teostada ehitusjärelevalvet pidevalt ja kõigi ehitusobjektide üle. Ehitustegevuse seaduslikkuse tagamine on omaniku kohtustus. Seega on kaebajad oma tegevusega ise endale väidetava majandusliku kahju põhjustanud. Isik ei saa rikkumist toime pannes eeldada, et kohtupraktika teda tingimata kaitseb ja kohaliku omavalitsuse otsused tühistab.

5(14)

3-20-1423 muutva detailplaneeringu algatamise osas on vallavolikogul, kes ei ole selles osas otsust teinud. Seega on vaidluse keskseks küsimuseks lammutusettekirjutuse põhjendatus. Lammutusettekirjutus on ehitusõiguses äärmiselt koormav ja sisuliselt materiaalseid ressursse raiskav meede ja selle tegemisel tuleb eelnevalt hoolikalt läbi kaaluda, kas ei esine vähem koormavaid meetmeid, mida oleks võimalik kasutada sama eesmärgi saavutamiseks. Samas ei oleks kohtupraktika, mis tekitaks olukorra, kus kohalikul omavalitsusel ei ole võimalik leida muid lahendusi kui ebaseaduslikult püstitatud hoone igal juhul seadustada, kooskõlas ei põhiseaduse ega ehitusseaduse mõttega. Sellisel juhul kaotaksid mõtte nii üld- kui ka detailplaneeringud, ehituslubade andmine ning ka vastava järelevalve teostamine, sest isikud, teades lammutamise kui võimaliku tagajärje võimatusest, püstitaksid teadlikult ja tahtlikult hooneid vastavalt oma soovidele. Ei ole sisuliselt vaidlust, et rakendamisele ei kuulu EhS § 132 lg 3 p 1, sest selles toodud ohueeldused ei ole täidetud. Vaidlust ei ole küll selles, et ehitis asub osaliselt väljaspool ehitusala, kuid kohtu hinnangul ei nähtu asjaoludest ja menetlusosaliste seisukohtadest, et selle mittevastavusega kaasneks oluline või kõrgendatud oht. Ka EhS § 132 lg 3 p 2 rakendamiseks vajalikud eeldused pole täidetud. Kohtumenetluses ei ole apellant suutnud kohut veenda, et kaebajatele või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade omanikele on kaasnenud mingi selgelt arusaadav püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav. Seadusandja ei ole siinkohal püsiva mõju all silmas pidanud seda, et rikutud on detailplaneeringuga määratud ehitise asukoha nõudeid, vaid seda, et vastav negatiivne mõju oleks tajutav ka reaalse mõjuna, nt valguse vähenemisena, sademete suunamisena vms. Selliseid väiteid asjas esitatud ei ole. Siiski ei piira EhS § 132 lg 3 sõnastus ehitise lammutamiseks kohustamise võimalust ainult selle punktides 1–3 sätestatud eeldustega. Selliseks tõlgenduseks annab aluse selle lõike sissejuhatavas lauses kasutatud sõna “eelkõige“, mida on kinnitanud ka Riigikohus oma 21.11.2022 otsuses haldusasjas nr 3-19-2398 punktis 17. Kohus nõustub põhimõtteliselt apellandiga selles, et käesoleval juhul on ebaseadusliku ehitise seadustamine võimalik ainult läbi üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamise, kuna sisuliselt soovitakse uue detailplaneeringuga muuta hoonestamiseks lubatud ala detailplaneeringus nii, et see poleks sisulises vastuolus üldplaneeringuga (teemaplaneeringuga) määratud kohustuslike aladega. Apellandi seisukohad seaduslikkuse ja ehitamisel planeeringute ja ehituslubadega ettenähtud ehitusõigustest ja ehitusprojektidest kinnipidamise tagamise vajalikkusest on põhjendatud ja igati õiged. Kaheldamatult rikub detail- ja üldplaneeringutes sätestatud nõuete rikkumine ehitustegevuse käigus avaliku menetluse käigus saavutatud kokkuleppeid ning planeeringute menetluses osalenud isikute ja kõigi teiste puudutatud isikute õiguspärast ootust planeeringutes kokkulepitust kinnipidamiseks. Lisaks avaliku usalduse kaotamisele võib sellise õigusvastase tegevuse aktsepteerimine julgustada ka teisi isikuid ehitamisel tahtlikult ja teadlikult ainult oma huve silmas pidades õigusnorme rikkuma. Kohus nõustub apellandiga ka selles, et nii ehitusloa, ehitusprojekti, detailplaneeringu, teemaplaneeringu kui ka üldplaneeringuga ilmselges vastuolus oleva hoone seadustamiseks pakub sisuliselt ainsa võimaluse üldplaneeringut muutva detailplaneeringu koostamine, milleks peab PlanS § 142 lõikest 1 tulenevalt esinema ka erandlik ja põhjendatud vajadus. Kohtupraktikast tulenevalt võib nõustuda, et ebaseadusliku ehitise seadustamise võimatus kuulub selliste võimalike põhjenduste hulka. Samas lükkavad apellandi enda poolt kohtumenetluses esitatud seisukohad selle põhjenduse kasutamise käesolevas asjas sisuliselt ümber. Apellant on liiga kitsalt tõlgendanud avalikku huvi, mis seisnevat eelkõige planeeringute ranges ja täpses elluviimises (seaduslikkuse tagamine) ning keskkonna ja looduskaitse nõuete tagamises. Need huvid on kaheldamatult 6(14)

3-20-1423 kaalukad, kuid need ei pea automaatselt üles kaaluma kõiki teisi huve. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg-s 1 sätestatud ülesannetest lähtudes on väga oluline, et kohalik omavalitsus oleks n-ö inimestele lähedane ja paneks otsuste langetamisel erilise rõhu ja eelistuse just kohalike elanike heaolu tagamisele. Apellant pidas kaebajatega pikalt läbirääkimisi, milleks oli ka kohtumenetlus ligi kahe aasta vältel peatatud, kuid teatas lõpuks nii kohtule kui kaebajatele üllatuslikult ilma igasuguste selgitusteta, et pooled kompromissi ei saavuta, ning selgitas istungil, et valla uus poliitika on mitte algatada üldplaneeringut muutvaid detailplaneeringuid ilma suure avaliku huvita. Kohus ei nõustus apellandiga, et PlanS § 142 lg 1 p 2 või p 3 mõttes üldplaneeringu põhilahenduse muutmiseks näeb seadus ainsa võimaliku põhjendusena ette kitsalt olulise avaliku huvi. Sättes kasutatud määratlemata õigusmõiste „põhjendatud vajadus“ sisustamisel ei ole seadusandja soovinud piirata otsustajate otsustusvabadust ainult avaliku huviga. Ühelt poolt toimub planeerimisel juba põhialuste tasandil paratamatult avaliku ja erahuvi kaalumine ja tasakaalustamine ehk planeerimisotsuste tegemisel tuleb paratamatult mõlemaga arvestada. Teiselt poolt on detailplaneering reeglina olemuslikult kõige rohkem erahuvi väljendav planeeringuliik ja juba seetõttu ei saa selle kehtestamise ja muutmise vajadust sisustada ainult avaliku huviga. Seadusandja on soovinud anda kohalikke olusid paremini tundavatele planeerimisotsuste tegijatele võimalikult laia kaalutlus- ja otsustusvabaduse. Tulenevalt kohaliku omavalitsuse kohustusest tagada eelkõige oma piirkonna elanike heaolu, on lisaks avalikule huvile võimalikuks põhjendatud vajaduseks ka olukord, mis edendab eelkõige erahuvi, kahjustamata oluliselt teiste eraomanike ja avalikke arusaadavalt määratletavaid huvisid. Kohalik omavalitsus ei saa asuda seisukohale, et avalik huvi senise üldplaneeringu regulatsiooni säilitamiseks kaalub alati ja tingimusteta üles erahuvi selle muutmiseks. Abstraktne seaduslikkuse tagamine iga hinna eest ja mõistlikku kaalutlust rakendamata ei saa olla olemuslikult tähtsam kui inimeste heaolu, mille tagamisele see ühiskonnaelu korraldamise põhimõte on suunatud. Kaebajatel on täielik õigus esitada oma erahuvist tulenevaid kaalutlusi ja nõuda nende igakülgset kaalumist esitatud DP muutmise menetluse taotlusega seoses. Nende kaalutluste alla käivad nii juba valminud ehitise ja selle lammutamise maksumus seoses teistsuguste võimaluste puudumisega ehitise olemasoleva DP-ga ettenähtud ehitusalasse paigutamiseks, võimalikud naabrite ja avalikkuse kahjustatud huvid, looduskaitselised huvid, seaduslikkuse tagamise huvi. Apellant ei ole kaalutlusõigust käesolevas asjas täies ulatuses teostanud, sest on asunud ennatlikult seisukohale, et DP muutmiseks puudub õiguslik alus selle teostamise võimatuse tõttu. Apellant on jätnud ehitise seadustamise võimatuse väitele tuginedes sisuliselt kaalumata nii kaebajate huvid, kohaliku omavalitsuse võimalikud huvid, kui ka osaliselt püstitatud ehitise lammutamisega ja uue ehitise püstitamisega eraisikule kaasnevate kulutuste põhjendatuse olukorras, kus ehitis ei riiva tajutaval määral ei naabrite ega avalikkuse huve, mis on olnud ehitusloa andmise aluseks v.a. ehitise osaliselt väljaspoole hoonestusala jääv asukoht. Kõiki neid küsimusi tuleb ja saab arutada taotletud detailplaneeringu algatamise või algatamata jätmise otsustamisel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-1423 seletuskirja jaotises 2.17 märgitakse, et rohevõrgustiku koridor on mastaapne maastikuelement, mis toimib nii barjääri kui aineringet ja elustikku juhtiva elemendina. Paekivis asuvad koopad on nahkhiirte jaoks üleeuroopalise tähtsusega talvituspaikadeks ning klint soodustab nahkhiirte levikut kogu valla piires. Klint tuleb kogu ulatuses määrata rohekoridoriks. Ohutuse tagamiseks ja looduskeskkonna säilitamiseks peavad uued ehitised paiknema klindist minimaalselt 100 m kaugusel. Ka klindi peal tuleb looduslik taimestik säilitada vähemalt 50 m ulatuses. Kuna nahkhiired ei talu täiskuuvalgusest tugevamat valgust, on oluline klindi läheduses vältida pimedal ajal pidevat valgustust, või tuleb see teha väga väheintensiivse ja suunatuna. Teemaplaneeringu seletuskirja peatükis 3.11.10 on toodud üldised soovitused väärtuslike maastikutüüpide ja -elementide säilitamiseks. Olemasolevate loodusväärtuste ja väärtuslike vaadete säilitamiseks tuleb uute hoonete ehitamist vältida klindi pervele lähemal kui 50 m ning jalamile lähemal kui 100 m. Erandi võib teha klindi osas, mis paikneb tihehoonestusalal (näiteks Ilmandu põld), kus tuleks hoonete ehitamist vältida klindi pervele lähemale kui 30 m ning jalamile lähemale kui 100 m. Tihehoonestusalal paikneval klindi serval ja jalamil on lubatud olemasoleva hoonestuse vahele jäävale alale, varem väljakujunenud ehitusjoonele, uue ehitise püstitamine. Olemasolevale hoonestusele nimetatud kitsendus ei laiene. Klindialused ja -pealsed rohealad tuleb säilitada puhkealadena, kuhu võib rajada jalgradasid. Apellant ei nõustu halduskohtu seisukohaga, nagu ei saaks käesoleval juhul nõuda ebaseadusliku ehitise lammutamist EhS § 132 alusel. Halduskohtu otsust lugedes jääb mulje, nagu seaduslikkuse tagamine järelevalvemenetluse raames ei olegi enam eesmärk. Halduskohus on otsuses nõustunud, et kinnistul asub tõepoolest ebaseaduslik ehitis ning selle üle ei saa käesoleval juhul ka vaidlust olla. Jääb arusaamatuks, kuidas peaks siis järelevalvemenetlust halduskohtu otsuse valguses üleüldse läbi viima. Kas olukorras, kus on ettenähtav, et ebaseaduslikku ehitist ei ole võimalik seadustada, tuleks lihtsalt konstateerida fakti, et tegemist on ebaseadusliku ehitisega ja menetlus ära lõpetada. Antud juhul on ettenähtav, et detailplaneeringuga ei ole võimalik üldplaneeringut muuta. Teemaplaneering näeb ette, et uusi hooneid ei ole lubatud klindi servale lähemale kui 30 m püstitada. Klindipealne on määratud kogu ulatuses rohekoridoriks ning Harku vald ei pea mitte mingil juhul põhjendatuks rohekoridori alale hoonete püstitamist lubada. Üldplaneeringus on määratud arendatavad piirkonnad selliselt, et olemasoleva rohevõrgustiku funktsioon säiliks, kuna lisaks tehnilisele infrastruktuurile on inimese täisväärtuslikuks eluks vajalik ka roheline infrastruktuur (pargid, haljasalad jne), mille põhieesmärk on ühelt poolt säilitada bioloogilist mitmekesisust ja teiselt poolt tekitada inimestes huvi tervislike eluviiside, looduses liikumise ja puhkamise vastu. Harku valla üldplaneeringu koostamise raames teostati Eestimaa Looduse Fondi poolt keskkonnamõjude strateegiline hindamine „Harku valla rohevõrgustiku tuumalade ja koridoride uuring“ mis määratles tuumalade ja rohekoridoride paiknemise Harku vallas. Kohalikul omavalitsusel ei ole põhjust kahelda töö põhjalikkuses ja õigsuses ning seega ei ole võimalik paljasõnaliselt ümber lükata üldplaneeringule koostatud uuringut rohekoridori paiknemise ja toimimise osas ning seda veel üksikute piirkondade kaupa. Valla üldplaneeringu ülesanne on maa- ja veealade üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste kehtestamine ning väärtuslike põllumaade, maastike ja looduskoosluste säilimise tagamine ning kasutustingimuste määratlemine. Seega on üldplaneeringus määratud arendatavad piirkonnad selliselt, et olemasoleva rohevõrgustiku funktsioon säiliks. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-21-125 märkinud, et kõrgema tasandi planeeringuga terviklikult kujundatud rohevõrgustiku tõhusust ei tohi ohtu seada selle tükkhaaval muutmisega DP tasandi, st väiksemale alale fokusseeritud otsustega.

Kaebajad palusid vastuses jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 8(14)

3-20-1423 Apellatsioonkaebus sisaldab ainult üldsõnalisi väiteid, kuid need on täielikult halduskohtu otsuse põhjendustega seostamata. Vaidlustatud ei ole halduskohtu otsuses tuvastatud faktilisi asjaolusid, mh seda, et kinnistule püstitatud hoone asub väljaspool Muraste looduskaitseala ja hoone nihutamine ei too kaasa ohtu hoone püsivusele ega riku looduskaitselisi nõudeid, samuti ei ole piiratud klindi ega jalgtee kasutamist avalikkuse poolt. Apellatsioonkaebuses esitatud planeeringute tsitaadid ei ole seega asjakohased ning on esitatud eksliku ettekujutuse tekitamiseks, nagu kahjustaks hoone klinti või muid loodusväärtusi. Ka OÜ Loodusekspert arvamuses on tuvastatud, et hoonest ei teki negatiivset mõju rohevõrgustiku koridorile, Muraste looduskaitsealale ega nahkhiirtele. Ehituskeeluvööndite regulatsioon tuleneb LKS-ist, DP-s puudub regulatsioon joonisele kantud vööndite sisustamiseks ja joonise tähendus on PES-ist tulenevalt illustreeriv. Teemaplaneeringu seletuskirja p-st 3.11.10 ei tulene keeldu ega ehituskeeluala, vaid üksnes soovitus, mis pealegi ei kohaldu tiheasustusalal olemasoleva hoonestuse vahele ehitamisel, mida kinnitab asjaolu, et apellant ise väljastas ehitusloa hoone rajamiseks lähemale kui 30 m klindi pervest. Kinnistul olev hoone ei ole vastuolus DP, teemaplaneeringu ega üldplaneeringuga. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et lammutusettekirjutuse tegemine on selgelt ennatlik ning väide ehitise seadustamise võimaluste puudumisest ei ole põhjendatud. Halduskohus on väga põhjalikult selgitanud EhS § 132 kohaldamist. Isegi kui ehituskeeluala kohalduks, oleks võimalik DP-d muuta läbi uue detailplaneeringu, muutes vajadusel ka üldplaneeringut. Vastav pädevus on vallavolikogul, kes ei ole selle kohta otsust teinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-1423

10(14)

3-20-1423

3-20-1423 ka varem, on poolte vahel selles osas sisuline vaidlus ning sellest sõltub osaliselt ka vaidlusaluse ettekirjutuse keskse põhjenduse asjakohasus ja hoone seadustamise õiguslikud võimalused.

Avalikult kättesaadav veebiaadressil https://www.harku.ee/documents/2846103/2951007/2013.10.17+Seletuskiri+kehtestatud.pdf

Avalikult kättesaadav veebiaadressil https://kaart.harku.ee/DP/E_teemaplaneering/_avalik/Teemaplaneeringu %20seletuskiri.pdf

12(14)

3-20-1423 kohaldamisele ei kuulu, ei kujunda kohus selle õigusliku tähenduse osas ka kindlat seisukohta. Seevastu tingivas kõneviisis esitatud erireeglit, mis on asjakohane just käesoleval juhul, saab kohtu hinnangul loogiliselt mõista kooskõlas seletuskirja peatüki pealkirjaga just nimelt soovitusena, mitte imperatiivse nõudena. Tingivat kõneviisi ehk konditsionaali kasutatakse eesti keeles tüüpiliselt soovi või tahteavalduse pehmendamiseks ehk soovituse, mitte kohustuse (sh keelu) väljendamiseks. Koosmõjus peatüki pealkirjaga ei ole seega mõistlikku alust käsitada teemaplaneeringus kehtestatud tingimust – tihehoonestusalal tuleks vältida hoonete ehitamist klindi pervele lähemal kui 30 m – range ehituskeeluvööndi kehtestamisena. Tegemist on soovitusega mitte anda ehitusõigust hoonete ehitamiseks lähemal kui 30 m klindi pervele, kuid selline soovitus saab olla üksnes suunava iseloomuga ega vabasta apellanti kaalumast asjakohaselt ka põhjendatud huvi tihehoonestusalal ehitusõiguse saamiseks klindi pervele lähemal.

3-20-1423 kaalumisel, mis eelduslikult saaks toimuda eelkõige detailplaneeringu menetlemise käigus. Ehkki detailplaneeringu algatamine ei ole õiguslikult garanteeritud ja ka algatamine ei anna kaebajatele õigustatud ootust selle kehtestamiseks, on ettekirjutus enne kaebajate esitatud detailplaneeringu algatamise taotluse lahendamist igal juhul ennatlik.

(allkirjastatud digitaalselt)

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.