Keskkonnaõigus › Jahindus

3-20-1723 läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(18)

3-20-1723 millega maaomanikud andsid talle õiguse esindada end kõigis JahiS-st tulenevates küsimustes, sh õiguse määrata, kes saab kinnistutel väikeulukijahti pidada. Vastustaja jahipiirkonna osas hõlmas Silvester Mets OÜ-ga 01.09.2013 sõlmitud jahipidamise leping nr 10 kaebaja 07.10.2020 menetlusdokumendi p-s 1.3 loetletud katastriüksuseid. Rehe Kinnisvara OÜ-ga sõlmitud jahipidamise leping nr 12 hõlmas vastustaja piirkonnas asuvaid kaebaja 07.10.2020 menetlusdokumendi p-s 1.4 loetletud katastriüksuseid. Mõlemaid lepinguid pikendati 10.06.2017 kuni tähtajani 01.09.2028 ning seetõttu vastav pikendamine ei kajastunud 10.05.2017 kaebaja poolt vastustajale esitatud jahilubade taotlusele lisatud lepingutes. Jahimaade renditasude osas sõlmisid Silvester Mets OÜ ja kaebaja eraldi kokkuleppe, mille kohaselt tasutakse jahimaade renditasu üks kord aastas summas, mis lepitakse igakordselt eraldi kokku, kuid mitte väiksemas summas kui aastas 24 000 eurot + käibemaks ehk 2000 eurot + käibemaks kalendrikuu eest. Silvester Mets OÜ ning Rehe Kinnisvara OÜ juhatuse liige on Toivo Tuur ning mõlemad äriühingud kuulusid ühte kontserni. Vastavalt Silvester Mets OÜ ning Rehe Kinnisvara OÜ omavahelisele kokkuleppele esitab renditasude arved Silvester Mets OÜ. Kaebaja ja Ansepuu OÜ sõlmisid 30.12.2016 kokkuleppe, mille kohaselt viimane tasub jahimaade rendiarved kaebaja eest Silvester Mets OÜ-le ning kaebaja kohustuseks on vastustaja piirkonnas jahituristidele väike- ja suurulukijahi korraldamine ning lubade taotlemine. Kokkuleppe mittetäitmise korral on kaebaja kohustatud renditasud Ansepuu OÜ-le hüvitama. Kuivõrd kaebajale ei väljastatud vastustaja poolt jahiluba, ei olnud kaebajal võimalik OÜ-ga Ansepuu sõlmitud kokkulepet täita ning kaebajal on kohustus Ansepuu OÜ poolt tasutud renditasud Ansepuu OÜ-le hüvitada. Eeltoodut tõendab kaebaja ning Ansepuu OÜ vaheline võlatunnistus. Ansepuu OÜ tasus OÜ-le Silvester Mets jahimaade renditasude arved tasaarvestuse teel, mida tõendavad äriühingute allkirjastatud saldokinnitus ning arveid kajastavad Ansepuu OÜ käibedeklaratsioonid ja tasaarvestuskokkulepete väljatrükid Ansepuu OÜ raamatupidamissüsteemist. Kaebajal ei ole kohustust Ansepuu OÜ-le midagi tasuda, kuna ta on vastava nõude (millele Ansepuu OÜ tugineb kaebaja maksejõuetusmenetluses) tasunud. Kaebaja 01.11.2016 tööleping lõppes 25.09.2017, kuid selle kehtivuse lõppemine ei mõjutanud 30.12.2016 rendi tasumise kokkuleppe kehtivust. Rehe Kinnisvara OÜ ja kaebaja suusõnalise kokkuleppe kinnituse (allkirjastatud 06.04.2021) kohaselt on Rehe Kinnisvara OÜ-le kuuluvad kolm katastriüksust (2,53, 2,60 ja 4,69 ha) ja TTile kuuluv Vakkuma katastriüksus 17,72 ha antud suulise kokkuleppega rendile (samadel tingimustel Rehe Kinnisvara OÜ 01.09.2013 lepingus nr 12 kokkulepitule) ning leping kehtib kuni 31.12.2033. Kaebaja on 14.09.2020 ja 07.10.2020 menetlusdokumentides ekslikult nimetanud vastustaja jahipiirkonna maaüksustena järgnevad maaüksused: Härjapõlve 10,69 ha, Sookandi 4,55 ha, Rajaveere 5,51 ha, Kontpuu 5,06 ha ning Kivipõllu 36,75 ha. Samas on jäänud kaebuses nimetamata mõned maaüksused, mis asuvad vastustaja jahipiirkonnas ning mille osas on kaebajal samuti jahipidamise lepingud sõlmitud. Nii on Rehe Kinnisvara OÜ-ga sõlmitud kokkulepe järgnevate katastriüksuste (kokku 27,54 ha) osas: Hänga-Georgi (2,53 ha), HängaGeorgi (2,60 ha), Kopli (4,69 ha), ning TTiga on sõlmitud kokkulepe Vakkuma katastriüksuse (17,72 ha) osas. Kokkulepped olid suulised ja nende olemasolu on osapooled täiendavalt kirjalikult kinnitanud. Lisaks on kaebajal sõlmitud vastustaja jahipiirkonna osas jahipidamise lepingud Nederma-Netsaja Põllumajandussaadused OÜ-ga Mato katastriüksuse (5,02 ha) ning Meelis Nauga Saare katastriüksuse (3,94 ha) osas ehk kokku 8,96 ha. TT on e-kirjavahetuses kaebajaga kinnitanud, et kaebaja teostas metsaraieid ja metsahooldustöid TTile, Silvester Mets OÜ-le ning Rehe Kinnisvara OÜ-le kuuluvatel kinnistutel ning on detailselt teadlik nii kinnistute piiridest, asukohtadest kui kooslusest. 3(18)

3-20-1723 2017. a eest esitati renditasu arve kokku summas 30 000 eurot ja 333,12 ha ulatuses, millest vastustaja jahipiirkonna rendimaad moodustasid 152,48 ha. Ühe hektari renditasu aastas on 90,06 eurot, kokku moodustas vastustaja jahipiirkonna renditasu aastas 13 732,35 eurot. Kuna jahiluba oleks tulnud väljastada hiljemalt 15.05.2017, on kahjunõue arvestatud alates 16.05.2017 ning 2017. a-l oli jahiluba õigusvastaselt väljastamata 226 päeva. Seega moodustab kahjunõue 2017. a rendiarvete osas 226 päeva renditasu ulatuses, võttes arvesse vastustaja jahipiirkonna rendimaad, s.o kokku 8502,77 eurot (15 732,35 ÷ 365 × 226). 2018. a eest esitati renditasu kokku summas 24 000 eurot 333,12 ha ulatuses, millest vastustaja jahipiirkonna rendimaad moodustasid 152,48 ha. Ühe hektari renditasu aastas on 72,05 eurot ning kokku moodustas renditasu aastas 12 698,99 eurot. Kahjunõue 2018. a rendiarvete osas on kokku 10 986,18 eurot. 2019. a eest esitati renditasu kokku summas 24 000 eurot 333,12 ha ulatuses, millest vastustaja jahipiirkonna rendimaad moodustasid 152,48 ha. Ühe hektari renditasu aastas on 72,05 eurot, kokku moodustas vastustaja jahipiirkonna renditasu aastas 10 986,18 eurot. Kuna jahiluba väljastati 25.12.2019, siis moodustab kahjunõue 2019. a rendiarvete osas kokku 359 päeva osas, s.o kokku 10 805,59 eurot (10 986,18 ÷ 365 × 359). Kokku moodustab kaebaja kahju vastustaja piirkonnas asuvate jahimaade renditasude näol 30 294,54 eurot. Võrdlus Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) rendihindadega ei ole asjakohane. RMK annab üksnes õiguse konkreetse arvu ulukite küttimiseks, mis ei ole võrreldav jahipidamise ainuõigusega küttimismahtu piiramata. Samuti on eksitav võrdlus jahimaade suuruse pinnalt. Jahimaade renditasu hind tavakäibes sõltub jahiulukite esinemisest. Kaebajaga sõlmitud jahipidamise lepingud hõlmavad kinnistuid, kus on nii jahiulukeid kui jahilinde külluslikult. Seevastu RMK maade hulgas on alasid, kus loomi on väga vähe. Kahju on põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevusega. Kaebaja saamata jäänud tuluks perioodil 15.05.2017‒25.12.2019 on kokku 36 382,09 eurot. Saamata jäänud tulu arvestamisel on lähtutud varasemast kogemusest ning sarnase jahipiirkonna (sh Salme Jahimeeste Selts) jahihooaja küttimise mahtudest, prognoosidest ning jahiturismi hinnakirjadest. Jahiloa mitteväljastamise tõttu ei olnud võimalik kolmel jahihooajal (2017, 2018, 2019) tegeleda linnujahiga. Linnujahti oleks olnud võimalik teostada vähemalt 60-l päeval linnujahi hooajal ning iga päev oleks jahiturismi korras jahile viidud keskmiselt kaks jahimeest. Ühe jahimehe päevane minimaalne saatmistasu on 150 eurot ning saatmiskulu on keskmiselt 10 eurot. Seega on ühe jahimehe päevane saatmistasust teenitav tulu 140 eurot päevas. Arvestades, et keskmiselt oleks viidud jahile kaks jahimeest kokku 60 päeva jooksul, moodustab ühe jahihooaja raames saamata jäänud tulu linnujahi pidamise võimatuse tõttu 16 800 eurot ning kolmel hooajal kokku 50 400 eurot. Kaebajale rendile antud kinnistutel on kõige esinduslikumalt esindatud metskurvits, samuti on piirkonnas esindatud kaelustuvi, laanepüü ja kormoran. Asjaolu, et vastavaid linde võib olla vähe, ei tähenda, et neid ei oleks olnud võimalik küttida. Lisaks oleks olnud võimalik teostada väikeulukijahti samuti kolmel hooajal. Väikeulukijahil oleks ühel jahihooajal käinud keskmiselt 50 jahimeest, mille puhul oleks tasu olnud sama kui linnujahil, s.o. 150 eurot ning saatmiskulu 10 eurot. Seega jäi seeläbi ühel jahihooajal saamata tulu 7 000 eurot ning kolmel hooajal kokku 21 000 eurot. Saamata jäänud tulu arvestamisel tuleb vastavast summast maha arvestada jahimaade renditasud. Kaebaja lähtus saamata jäänud tulu arvestamisel prognoosist, et ta ise oleks teeninud jahihooajal kahe turisti saatmistasud, kuid OÜ Ansepuu oleks teeninud täiendavalt vähemalt samas mahus jahituristide saatmistasud. Olukorras, kus igapäevaselt jahindusega tegeleval 4(18)

3-20-1723 isikul ei olnud võimalik vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu jahindusega tegeleda, ei olnud seeläbi kaebajal ka võimalik tulu teenida. See, et kaebaja on varem tegelenud jahiturismiga ning tegeleb jahiturismiga ka käesoleval ajal, kinnitab täiendavalt, et kaebajal oli kindel soov ja kavatsus ka perioodil 15.05.2017‒ 25.12.2019 jahiturismiga tegeleda renditud jahimaadel. Kaebaja tegelikku kavatsust ja võimalust jahiturismiga tegeleda tõendavad kaebaja ja OÜ Ansepuu vahel sõlmitud 30.12.2016 kokkulepe ning kaebajaga sõlmitud jahipidamise lepingud, samuti kaebaja ja Salme Jahimeeste Selts MTÜ vaheline 2018‒2019. a-te e-kirjavahetus. Aste Jahiselts MTÜ on kinnitanud kaebaja poolt nende jahimaadel jahi korraldamist.

3-20-1723 kaebajale korralduse jahituristidega tegeleda ning vastustaja tegevus oleks Ansepuu OÜ jahituristidele teenuse osutamist takistanud. MR Ansepuu OÜ seadusliku esindajana ega kaebaja Ansepuu OÜ töötajana ei ole kunagi vastustajalt taotlenud Ansepuu OÜ jahituristile väikeuluki jahiluba ega andnud muul viisil teada, et sooviks jahituristidele väikeuluki jahti korraldada. Maksu- ja Tolliameti (MTA) avalike andmete kohaselt ei ole Ansepuu OÜ-l alates 2018. a. neljandast kvartalist ühtegi töötajat. Seega ei ole alates sellest ajast kaebaja Ansepuu OÜ töötaja ja jäägriteenuse osutaja ning vähemalt alates oktoobrist 2018 ei saa olla põhjendatud ükski väide 30.12.2016 kokkuleppe rikkumise kohta kaebaja poolt. Ansepuu OÜ 2017‒2019 majandusaasta aruannete kohaselt ei ole äriühingu tegevusena märgitud turismi või jahiturismi. Majandustegevusena on välja toodud üksnes saematerjali tootmine ja kuivatamine. Äriregistri andmete kohaselt on alates 2017. a-st olnud põhitegevuseks enda või renditud kinnisvara üürile andmine ja käitus. Kaebaja väidab paljasõnaliselt, et Ansepuu OÜ on tasaarvestanud Silvester Mets OÜ poolt esitatud renditasude arvetest tulenevad nõuded. Ühtegi tõendit selle kohta esitatud ei ole. Kaebaja on esitanud üksnes Ansepuu OÜ 06.02.2020 saldoteate, mis on Ansepuu OÜ juhatuse liikme MR poolt allkirjastatud ligi 15 kuud hiljem (05.05.2021). MR on saldoteate allkirjastanud üks päev pärast seda, kui oletuslikult Silvester Mets OÜ nimel on saldokinnituse allkirjastanud TT. Ansepuu OÜ saldoteate ja Silvester Mets OÜ saldokinnituse kohaselt oli Ansepuu OÜ võlgnevus Silvester Mets OÜ ees seisuga 31.01.2020 väidetavalt 0,00 eurot, neist ei nähtu, et tegelikult oleks Ansepuu OÜ-l üldse kunagi tekkinud mingisugune kohustus Silvester Mets OÜ ees ega ole võimalik tuvastada, et Ansepuu OÜ kohustused võisid tuleneda jahipidamiseks kasutada antud katastriüksuste renditasudest ja Ansepuu OÜ on need renditasud Silvester Mets OÜ-le tasunud. Kaebaja kohustust hüvitada Ansepuu OÜ-le jahimaade rendiarved ei tõenda 09.05.2020 kaebaja ja MR poolt allkirjastatud võlatunnistus, mille kohaselt võlgneb kaebaja Ansepuu OÜ-le 78 000 eurot. Võlatunnistusest ei selgu, kas kaebajal on üldse võlg Ansepuu OÜ ees, millise võlasuhte alusel tunnistatav võlg on tekkinud, kas see tuleneb 30.12.2016 kaebaja ja Ansepuu OÜ vahel sõlmitud kokkuleppest või mingist muust võlasuhtest. Kaebaja esitatud e-kirjavahetusest AKga ei ole võimalik ka aru saada, kas tegemist on jahituristide või AKi sõprade/tuttavatega. Kaebaja poolt turismijahi korraldamist ei tõenda ka asjaolu, et e-kirjades on viidatud kütitud ulukite hindadele. Need ei ole kaebaja korraldatud turismijahi hinnad, vaid jahiseltside kehtestatud hinnad külalisjahimeestele. Üheski kaebaja viidatud e-kirjas ei ole käsitletud väikeulukijahti. E-kirjavahetus on seotud suurulukijahiga, mida kaebaja poolt rendile võetud katastriüksustel nende väiksuse tõttu pidada ei saa (JahiS § 23 lg 7). Ainult kolmel korral on e-kirjavahetuses mainitud jahilinde: 1) 27.07.2015 e-kirjas (saatja: KKK) on tuntud huvi pardijahi vastu, aga ei ole võimalik aru saada, kas jaht toimus või mitte; 2) 22.09.2016 on mainitud hanejahti, kuid on teadmata, kas selline jaht toimus või mitte; 3) 29.09.2016 e-kirjas (saaja: RRR) on palutud väikeuluki jahiluba kahepäevaseks pardijahiks Salme Jahimeeste Selts MTÜ hallatavas jahipiirkonnas. Seega ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, et ta on kunagi jahituristidele korraldanud jahti väikeulukitele või jahilindudele. Lisaks on kõik kaebaja esitatud e-kirjad saadetud enne kahjunõude aluseks olevat perioodi algust, s.o enne 15.05.2017. Kaebajal puudub endal ülevaade, kus asuvad rendile antud katastriüksused, mis näitab, et tal ei ole tegelikult olnud kunagi kavas jahiturismi korraldada. Keskkonnaregistri andmetel asuvad 14.09.2020 menetlusdokumendi p-s 2.12 toodud 29-st katastriüksusest 16 Torgu jahipiirkonnas, mida haldab vastustaja, ning ülejäänud Kaavi jahipiirkonnas. Vastustajal oli seega õiguslikult võimalik väikeuluki jahiluba väljastada üksnes 16-l rendile antud katastriüksusel. Alates 17.07.2017 ei olnud Annustemetsa kinnistu (10,07 ha) omanikuks Rehe Kinnisvara OÜ, vaid see võõrandati Metskond OÜ-le. Seega on sellest ajast alates Torgu 6(18)

3-20-1723 jahipiirkonda jäävate rendile antud katastriüksuste kogupindala, millel oleks kaebajal olnud õigus Silvester Metsa OÜ-ga ja Rehe Kinnisvara OÜ-ga sõlmitud jahipidamise lepingu alusel jahti pidada, veelgi väiksem – 136,5 ha. Tegelikult ei olnud kaebajal reaalset kavatsust jahiturismiga tegeleda. Kõik kokkulepped kaebaja, Silvester Mets OÜ ja Rehe Kinnisvara OÜ vahel on fiktiivsed ja sõlmitud eesmärgiga nõuda vastustajalt raha. Silvester Mets OÜ-l ei olnud õigust nõuda renti Rehe Kinnisvara OÜ poolt rendile antud kinnistute eest. Kui Ansepuu OÜ on nende katastriüksuste eest tasunud (tasumist ei ole tõendatud), on need tasutud õigusliku aluseta ja seega ei pea vastustaja Rehe Kinnisvara OÜ poolt rendile antud katastriüksuste eest väidetavalt tasutud renti hüvitama. Jahipidamise lepingute nr 11‒14 lisa 1 kohaselt tuleb jahimaade renditasu maksta üksnes Silvester Mets OÜ-le ja ei ole mitte mingit viidet, et kaebaja peab viimase kaudu maksma renti Rehe Kinnisvara OÜ katastriüksuste eest. Seda, et kaebaja ei pidanud tasuma Rehe Kinnisvara OÜ poolt rendile antud kinnistute eest renti, kinnitab ka Ansepuu OÜ-ga 30.12.2016 sõlmitud lepingu p 3, mille kohaselt Ansepuu OÜ kohustus tasuma ainult Silvester Mets OÜ rendiarved. Kui kohus peab õigeks otsese varalise kahju hüvitise suuruse arvutamisel lähtuda kaebaja poolt rendile võetud katastriüksuste pindaladest, siis tuleks lähtuda katastriüksuste kogupindalast 95,49 ha, mis on rendile antud üksnes Silvester Mets OÜ poolt. 25.05.2021 menetlusdokumendi lisas 2 esitatud suusõnalise kokkuleppe kinnitus ei sisalda ühtegi viidet kaebaja või Ansepuu OÜ kohustusele maksta renti. Suusõnalise kokkuleppe kinnituses on Rehe Kinnisvara OÜ ja TTi katastriüksuste puhul viidatud jahipidamise lepingule nr 12, mis on sõlmitud 01.09.2013, kuid puudub viide jahipidamise lepingute nr 12, 10, 14, 11, 13 lisale 1. Kui tõesti sõlmisid kaebaja ja Rehe Kinnisvara OÜ ja TT enne 15.05.2017 suusõnalise kokkuleppe kahe Hänga-Georgi katastriüksuse ja Vakkuma katastriüksuse rendile andmiseks, ei tulene 06.05.2021 sõlmitud suusõnalise kokkuleppe kinnitusest, et jahipidamiseks kasutusse antud katastriüksuste eest tuli tasuda renti. Kui suusõnalistest kokkulepetest tuli kohustus tasuda renti, ei ole kohane lähtuda kahjuhüvitise summa arvutamisel Kopli katastriüksuse pindalast 4,69 ha, sest Rehe Kinnisvara OÜ omandas Kopli katastriüksuse alles 23.04.2019. Kaebaja on otsese varalise kahju summa arvutamisel lähtunud sellest, et 01.09.2013 sõlmitud jahipidamise lepingute nr 10‒14 lisa 1 kohaselt tuleb Silvester Mets OÜ poolt rendile antud kinnistute eest tasuda renti mitte vähem kui 24 000 eurot aastas, millele lisandub käibemaks. Sellises suuruses jahimaa renditasu on enam kui 20 korda suurem, kui RMK oksjonitel on aastatel 2017‒2019 keskmiselt jahiala rentimise eest makstud. Tegemist on kaebaja enda poolt tekitatud kahjuga (kaebaja omaosalus), mis ei saa põhimõtteliselt kuuluda hüvitamisele (võlaõigusseaduse (VÕS) § 139). Kaebaja (või Ansepuu OÜ) poolt Silvester Mets OÜ-le makstav õiglane ja turutingimustele vastav ühe hektari renditasu peaks olema oluliselt väiksem kui RMK jahipiirkondade jahipidamisõiguse tasu, sest rendile antud katastriüksustel saab pidada jahti üksnes väikeulukile. Hinnanguliselt võiks see moodustada mitte rohkem kui 20% RMK Saaremaal asuva jahipiirkonna ühe hektari rendihinnast. Jahihooajal 2017/2018 tasuti Saaremaal asuvate RMK jahipiirkondade eest keskmiselt 4,88 eurot, 2018/2019 jahihooajal 2,99 eurot ja 2019/2020 jahihooajal 5,99 eurot hektari kohta. Tõendamata on kaebaja väited, et tal ei olnud võimalust võtta jahimaid soodsamatel tingimustel rendile ning tegemist on vastavate maade puhul tavapäraste renditasudega. RMK rendijahipiirkondades on suuruluki jaht lubatud ja rendijahipiirkondades on ette määratud suurulukite küttimismaht, kaebaja poolt rendile võetud katastriüksustel suurulukeid eraldiseisvalt üldse jahtida ei tohi, sõltumata sellest, kas kaebajal on seal jahipidamise ainuõigus või mitte. RMK jahipiirkonnas ei ole ette määratud väikeulukite küttimismahtu, vaid RMK näeb rendijahipiirkonna kasutajale ette üksnes väikekiskjate minimaalse 7(18)

3-20-1723 küttimismahu. Seega on ka RMK rendijahipiirkonnas võimalik väikeulukeid või jahilinde jahtida küttimismahu piiranguteta. Kaebuses toodud jahituristide arvud on hüpoteetilised. Ükski rendile antud katastriüksusest ei ole mere või muu veekogu kaldal ega piirne põllu või muu alaga, kus näiteks peatuksid läbirändel jahilinnud. Teoreetiliselt oleks kaebaja saanud rendile antud katastriüksustel jahituristidele pakkuda üksnes metskurvitsajahti ja seda ka vähesel määral, sest metskurvitsate arvukus Saaremal ei ole võrreldav nende peamiste jahipaikadega Hiiumaal või Pärnumaal. Kaebajal ei ole endal ühtegi sellist jahikoera, kellega metskurvitsale jahti oleks võimalik pidada. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi sisulist väidet ega tõendit, et tema poolt rendile võetud katastriüksustel oleks tegelikult võimalik jahtida kaelustuvi, laanepüüd või kormorani. Kaebaja seisukoht, et linnujahihooajal (1. august ‒ 30. november) oleks tal olnud kõigil kolmel aastal võimalik 60-l päeval korraldada jahituristidele jahti metskurvitsale, on ebausutav. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et tema poolt rendile võetud kinnistud on ideaalsed piirkonnad just metskurvitsa jahiks. HV 07.03.2021 e-kiri on saadetud Salme Jahimeeste Selts MTÜ-le, mitte kaebajale. Tegemist on masspöördumisega paljude jahiseltside poole ning kirjas ei ole viidet ega selgitust, et kaebaja poolt Torgu jahipiirkonnas rendile võetud katastriüksused oleksid ideaalsed piirkonnad just metskurvitsa jahikorraldamiseks Itaalia jahituristidele. Eesti Jahimeeste Seltsi kogutud andmete põhjal väljastati kogu Saaremaal veelinnujahiks väikeuluki jahiluba 2017/2018 jahihooajal 151-le välismaalt pärit jahituristile. On ebausutav, et kaebaja oleks saanud ajavahemikul 15.05.2017‒ 25.12.2019 tuua igal aastal rendile võetud katastriüksustele ainult metskurvitsa jahile ligikaudu 120 jahimeest. See oleks moodustanud 80% kõigist jahituristidest, kellele 2017/2018 väljastati Saaremaal väikeuluki jahiluba veelinnujahiks. Niivõrd suure hulgale jahituristidele teenuse pakkumine oleks tähendanud märkimisväärset turundust (reklaamid, otsepakkumised jne), millele kaebaja viidanud ei ole. Jahisaatja tasu 150 eurot päevas on ebareaalne. Sellist tasu ei kinnita Jurna turismitalu poolt kaebajale saadetud e-kiri. Jurna turismitalu esindaja MT selgitas vastustaja pöördumisele, et nende poolt pakutava linnujahipaketi koguhinnast 595 eurot moodustab jäägri tasu ühe jahikäigu eest 50 eurot (2020. a hind). Kuna päevas tehakse kaks jahikäiku, on jahisaatja tasu päevas 100 eurot, millest lähevad maha jahisaatja kulud: jahiload, maaomanikele makstavad tasud jne. Iga jahiturist oleks jahisaatja tasu maksnud keskmiselt 52,50 eurot päevas. Kokku oleks seega kaebajal olnud võimalik kolme aasta jooksul teenida mitte rohkem kui 472,50 eurot (52,5 × 3 × 3 = 472,5), millelt oleks tulnud tasuda ka riiklikud maksud. Kaebaja oleks selle summa pealt pidanud tasuma veel rendile antud katastriüksuste renditasu. Seega ei oleks ta teeninud jahituristidele linnujahi korraldamisega mitte midagi. Rebane, mäger, kährik, jänes, tuhkur ja nugis on Euroopas ja mujal maailmas väga levinud liigid ja välismaine jahiturist ei tule selleks Eestisse, et neile jahti pidada. Sama kehtib Eestisisese jahituristi kohta. Seega ei oleks ajavahemikul 15.05.2017‒25.12.2019 tulnud mitte ühtegi jahituristi rendile antud katastriüksustele rebasele, kährikule, mägrale, nugisele, mingile ja jänesele jahti pidama. Rendile antud katastriüksused ei ole väikeulukitele sobivaks elupaigaks. Seega ei oleks kaebajal olnud tegelikkuses võimalik jahituristidele rebase, mägra, kähriku, tuhkru, mingi, nugise või jänese jahti pakkuda, kui isegi mõni jahituristi oleks sellisest jahist huvitatud olnud. Kõige optimistlikuma hinnangu kohaselt oleks rendile antud katastriüksutel soovinud väikeulukijahti pidada mitte rohkem kui üks jahiturist aastas. Võttes ühe jahituristi saatmise tasuks samuti 52,50 eurot päevas, oleks kaebajal jäänud jahituristidele korraldatavatest jahtidest saamata kolme aasta jooksul kokku 157,50 eurot (3 × 52,5 = 157,5). Sellest summast tuleks maha arvata riiklikud maksud ja Silvester Metsa OÜ-le tasumisele kuuluv maade rent. Seega ei oleks kaebaja väikeimetajate jahiga tulu teeninud. 8(18)

3-20-1723 Kui kohus leiab, et vastustaja peab kaebajale kahju hüvitama, esinevad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 1 p-s 5 toodud muud asjaolud, mille alusel on ebaõige kahju hüvitamine täies ulatuses. 15.05.2017 otsuse tegemisel lähtus vastustaja Keskkonnaministeeriumi kodulehel avaldatud juhistest ning täiendavalt Keskkonnaameti poolt 25.05.2014 antud selgitusest, et kui maaomanik on keelanud enda maal jahipidamise, ei ole kohustust ega õigust väljastada jahilube sellistele kinnistutele. Pärast Riigikohtu 13.12.2019 otsust asjas nr 3-171268 muudeti halduspraktikat ja JahiS § 40 lg 4 rakendamist oluliselt. Kaebajale väljastati 25.12.2019 kohe pärast Riigikohtu otsust väikeuluki jahiluba. Täiendavalt tuleks kaaluda RVastS § 13 lg 2 rakendamist.

3-20-1723 ning jahiturismi puhul on tavaks see, et laskmise õigus ja võimalus on jahituristil. Jäägriteenuse sisu nähtub ka kaebaja ja Ansepuu OÜ 30.12.2016 lepingust (p 1.1). Samas nõustub kohus kaebajaga, et kui vastustaja keeldus temale vaidlusalustel kinnistutel jahiloa andmisest põhjusel, et jahikeeld kehtib ka maaomanikule endale ja tema määratud isikule, polnud kaebajal mõistlikku põhjust arvata, et jahituristi puhul tõlgendataks sama normi teisiti. Kuna haldusasjas nr 3-17-1268 ei tuvastatud, et jahimaade kasutusse andmiseks 01.09.2013 sõlmitud tsiviilõiguslikud lepingud poleks kehtivad ning vastustaja pole sellele väitele tuginenud, siis selles vaidlus puudub. Seejuures sõlmis kaebaja Torgu jahipiirkonnas ja mujal jahimaade kasutuslepinguid ka mitmete teiste isikutega (nt MN, Nederma-Netsaja Põllumajandussaaduses OÜ), kuid kasutustasu kokkuleppeta. Vastustaja on põhjendatult seadnud kahtluse alla 01.09.2013 Silvester Mets OÜ ja kaebaja vahel sõlmitud jahipidamise lepingute nr 11, 12, 13, 14 lisa 1 ehk rendi tasumise kokkuleppe. Selle kohaselt kohustus kaebaja tasuma renti jahirendimaade eest Silvester Mets OÜ-le üks kord aastas minimaalselt 24 000 eurot (käibemaksuga) ja rendi täpne suurus lepitakse igakordselt (võib ka suuliselt) kokku enne arve esitamist Silvester Mets OÜ poolt kaebajale. Arved on esitanud Silvester Mets OÜ mitte kaebajale, vaid Ansepuu OÜ-le. Silvester Mets OÜ ja Ansepuu OÜ vahel jahimaade rendi tasumise kohustuse ja arvete esitamise kokkulepe puudub. Vastustaja on asjakohaselt põhjendanud, miks on tegemist ilmselgelt majanduslikult ebamõistliku, turutingimustele mittevastava ja ebaõiglase kokkuleppega, mis muudab selle tegeliku sõlmimise ebausutavaks, arvestades kõiki tõendeid kogumis, samuti tõendite tekkimise ja kohtule esitamise aega. Tunnistaja TTi sõnul pole tal teiste isikutega Silvester Mets OÜ-le ülisoodsatel tingimustel rendilepinguid sõlmitud. Kaebaja ei vaidlustanud vastustaja esitatud andmeid, et a-tel 2017‒2020 oli RMK hallatavate jahipiirkondade enampakkumisel kujunenud keskmine rendihind hektari kohta 2,99‒5,99 eurot, kaebaja rendilepingutes aga 98,17 eurot. Tunnistaja ei osanud ka üheselt vastata, kas kaebaja on lepingu poolena rendiarveid saanud või tasunud enne 30.12.2016, kui Ansepuu OÜ kaebaja eest rendimaksete tasumise kohustuse väidetavalt üle võttis. Raha saamist kaebajalt renditasuna tunnistaja ei mäletanud ega ka seda, kas või milliseid nõudeid kaebajaga tasaarvestati ajal, kui kaebaja pidanuks ise renti tasuma. Samuti ei osanud tunnistaja öelda, kes või kas on tasunud jahimaade renti Silvester Mets OÜ-le 2021/2022. a eest ja millal viimane tasaarvestus toimus. Tunnistajal puudus teadmine ka sellest, mis alusel üldse Ansepuu OÜ, kellele Silvester Mets OÜ on arved vormistanud, pidi kaebaja eest renti tasuma. Tunnistaja ei mäletanud, kas 30.12.2016 arvete tasumise kokkuleppe pool oli ka Silvester Mets OÜ. Küll mäletas tunnistaja hästi seda, et kaebaja on teinud Silvester Mets OÜ kinnistutel võsalõikamise jm metsatöid, mille eest tasuti kaebaja esitatud arve alusel ja ülekandega kaebajale, kuid see ei oma käesolevas asjas tõenduslikku tähendust. Silvester Mets OÜ pole esitanud tunnistaja sõnul nõudeid Ansepuu OÜ pankrotimenetluses ega kaebaja maksejõuetusmenetluses, kuigi nimetatud äriühing ja kaebaja on viimased aastad maksevõimetud. Tunnistaja ütlused viitavad sellele, et renditasu kokkulepe oli näilik (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1), isegi kui see vormistati selles märgitud ajal, mitte tagantjärele kohtumenetluses kaebaja väidetele mingigi katte leidmiseks. Asjas kogutud tõendite põhjal ei saa ka välistada rendilepingu vormistamist käibemaksupettuse läbiviimise eesmärgil. Tunnistaja TT vastas kohtu küsimusele, miks jahimaade kasutusse andmist jätkati, kui kaebajal puudus jahiloa andmata jätmise tõttu võimalus seal jahti pidada, et jätkab lepinguid, kuna jahiseltsi onupojapoliitika tuleks ära lõpetada. Sellest võib järeldada, et nii maade kasutusse andmise lepingud kui nende lisa 1 (rendikokkulepe) olid sõlmitud eesmärgiga mõjutada vastustaja tegevust, mitte sooviga äriühingu poolt rendile andmisest ausalt tulu teenida. Rendimaksete tasumist ei tõenda usutavalt antud asjas ükski tõend, isegi kui eeldada, et rendileping kehtis. 10(18)

3-20-1723 Jahimaade rendi tasumist Ansepuu OÜ poolt Silvester Mets OÜ-le kaebaja eest pole kunagi toimunud pangaülekandega või sularahas. Kaebaja väidab, et renditasu tasuti tasaarvestamisega. Arved Silvester Mets OÜ-lt Ansepuu OÜ-le, Ansepuu OÜ käibedeklaratsioonides nende arvete kajastamine, 06.02.2020 saldoteade Silvester Mets OÜ ees seisuga 31.01.2020 võlgnevuste puudumisest ja väljavõtted Ansepuu OÜ raamatupidamissüsteemist tasaarvestuskokkulepete (väidetavalt suuliste) kohta ei tõenda usutavalt, et toimus Silvester Mets OÜ ja Ansepuu OÜ nõuete tasaarvestamine. Tõendid ja isegi selgitused, milliseid nõudeid vastastikku tasaarvestati, puuduvad. Nõuded saavad põhineda üksnes tegelikel asjaoludel, s.o üksnes tegelikul kaupade müügil või teenuste osutamisel. Selliseid asjaolusid kaebaja tõendanud ei ole. Kaebaja on kohtumenetluses algusest peale küll väitnud Ansepuu OÜ poolt rendi tasumist kaebaja eest Silvester Mets OÜ-le, väites ühtlasi sellest endale võlakohustuse tekkimist, mis tuleb tal Ansepuu OÜ ees täita, kuid pole oma väiteid tõendanud. 25.05.2021 esitatud kaebuse täpsustuses, s.o 8 kuud pärast kohtule kaebuse esitamist, on kaebaja esitanud digitaalselt 09.05.2020 allkirjastatud võlatunnistuse (milles kaebaja tunnistab võlga summas 78 000 eurot Ansepuu OÜ ees, mis on tekkinud seisuga 31.01.2020 tulenevalt 30.12.2016 lepingust) ning samast ajast asunud ka väitma, et Ansepuu OÜ pangakonto väljavõtet pole kohtul mõtet nõuda, kuna Ansepuu OÜ on kaebaja eest tasumisele kuulunud rendimaksed Silvester Mets OÜ-ga tasaarvestanud, esitamata seejuures tõendeid või isegi selgitusi nõuete kohta, mida vastastikku tasaarvestati. Veel hiljem (16.02.2023 menetlusdokumendis) on kaebaja väitnud, et renditasude tasaarvestus on äriühingute vahel suuliselt kokku lepitud, jättes jätkuvalt selgitamata ja tõendamata, milliseid nõudeid vastastikku tasaarvestati. Ansepuu OÜ juhatuse liige MR on kaebaja ema ning kaebaja väitis kohtuistungil, et suhtleb emaga pidavalt, mistõttu ei saanud kaebajal olla takistusi vastava info ja tõendite saamiseks. MR keeldus tunnistajana kohtusse tulemast. Eelneva põhjal saab järeldada, et tasaarvestatavate nõuete kohta selgituste andmine ja tõendite esitamine oli võimatu ning seda põhjusel, et nõudeid tegelikult ei eksisteerinud. Lisaks eelnevale asus kaebaja 16.02.2023 menetlusdokumendis väitma, et ta ei ole enam kohustatud Ansepuu OÜ-le rendimakseid tasuma, kuna on nõude tasunud. Kaebaja maksejõuetusmenetluses esitatud usaldusisiku 12.01.2023 aruandest nähtub, et kaebaja ei tunnista Ansepuu OÜ nõuet summas 78 000 eurot, mida ta on tunnistanud 09.05.2020 võlatunnistusega. VÕS § 197 lg 1 alusel oli Ansepuu OÜ ja Silvester Mets OÜ vaheline tasaarvestus välistatud. Isegi kui eeldada, et 30.12.2016 kokkulepe polnud fiktiivne, lõppes see 25.09.2017 ehk kaebajal polnud sellest alates kohustust teha tööd Ansepuu OÜ-le. Ansepuu OÜ-ga oli kaebaja 01.11.2016 sõlminud töölepingu jäägrina tööle asumiseks. Isegi kui eeldada, et 30.12.2016 lepingu sõlmisid pooled eesmärgiga seda tegelikkuses ka täitma asuda, oli 30.12.2016 sõlmitud leping 01.11.2016 töölepingut täiendav (mh viidates p-s 1.4 töötasu saamisele vastavalt 01.11.2016 lepingule; ka töö sisu p 1.1 kattub täielikult 01.11.2016 töölepingu p-ga 1.4). 30.12.2016 leping (p 3) sisaldas kaebaja väidetava rendi maksmise kohustuse üleandmist Ansepuu OÜ-le, mille eest oli kaebaja kohustatud tegema tööd jäägrina ehk korraldama Ansepuu OÜ klientidele väikeulukijahti vastustaja jahipiirkonnas ja taotlema selleks lube (30.12.2016 lepingu p-d 1.1 ja 1.2). Seega on rendi tasumise kohustus 30.12.2016 lepingus ühemõtteliselt seotud tööülesannete täitmisega ning lepingu p-s 3 on märgitud, et kui kaebaja ei täida tööülesandeid (praeguse vaidluse kontekstis p-st 1.1 ja 1.2 tulenevaid kohustusi), ei ole Ansepuu OÜ-l kohustust renti kaebaja eest tasuda. Lisaks tõendab töösuhte lõppemist ka asjaolu, et 2018. a IV kvartalist alates pole Ansepuu OÜ-l töötajaid. Seega puudus Ansepuu OÜ-l alates 25.09.2017 õiguslik alus tasuda kaebaja eest rendimakseid Silvester Mets OÜ-le. Eeldades rendi tasumise kohustuse kehtivust, oleks alates 25.09.2017 pidanud kaebaja ise tasuma rendimakseid, aga kaebaja selle tegemist ei väida. Samuti pole tunnistaja TTi ütluste 11(18)

3-20-1723 kohaselt Silvester Mets OÜ esitanud kaebaja maksejõuetusmenetluses nõuet rendivõla tõttu. Eeltoodust tulenevalt on kaebajale otsese varalise kahju tekkimine tõendamata. Kaebaja enda valik oli vaidlusalusel perioodil väljaspool vastustaja Torgu jahipiirkonda väikeulukijahti mitte pidada ning sellise valikuga seotud kahju ei pea hüvitama vastustaja. Vastustaja on ära näidanud, et väljaspool Torgu jahipiirkonda olnuks kaebajal võimalik väikeulukijahti pidada nt Kaavi ja Salme jahipiirkonnas, kus on samuti Silvester Mets OÜ ja Rehe Kinnisvara OÜ poolt kaebajale ainuõigusega kasutada antud jahimaad. Samuti on kaebaja väidetav jahiturismiga tegelemise maht ilmselgelt ebaadekvaatne, isegi kui eeldada, et kaebaja tegelikult oleks sellega tegeleda soovinud. Kaebaja väidab, et ta oleks igal aastal teenindanud ligi 120 jahituristi. Kaebaja on jätnud tõendamata mitte üksnes selle, et ta vaidlusalusel perioodil tegeles väikeulukijahi korraldamisega jahituristidele (ise või Ansepuu OÜ töötajana), vaid kaebaja pole jahiturismiga tegelemist väikeulukijahi korraldamisel ja sellest tulu teenimist Torgu jahipiirkonnas või ümberkaudsete jahiseltside jahimaadel tõendanud ka enne ega pärast vaidlusalust perioodi. Seega pole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja oleks hüpoteetiliselt tulu (VÕS § 128 lg 4) saanud. Kaebaja pole tõendanud, et Ansepuu OÜ-l oleks olnud mõni jahituristist klient, rääkimata klientide nimekirja esitamisest, või äriplaan või kokkulepped majutusasutuste jm vajalike jahiturismiks vajalike teenuste pakkujatega, ning tehtud pole mingit turundust, mida sellises mastaabis jahiturismiga tegelemine eeldaks. Kaebaja väidetav tööleping Ansepuu OÜ-ga ja selle täiendav kokkulepe on sõlmitud vastavalt 01.11.2016 ja 30.12.2016 ehk mitmeid kuid enne vastustaja keeldumist jahiloa väljastamisest. Viidatud ettevalmistustega oleks äriühing ja kaebaja selleks ajaks juba pidanud vähemalt alustama. Ansepuu OÜ tegevusala pole 2017‒2018 majandusaasta aruannete kohaselt olnud turism või jahiturism. Seega pole kaebaja tõendanud, et tal oli tegelik kavatsus ja võimalus tulu teenida väikeulukijahi korraldamisest jahituristidele. Kaebaja väited muudab ebausutavaks ka see, et ta ei taotlenud vaidlusalusel perioodil vastustaja Torgu jahipiirkonnas muudel (kaebajaga sõlmitud lepingutega katmata) jahimaadel väikeulukitele jahi pidamiseks jahilube enda või väidetavatele Ansepuu OÜ jahituristidele. Kaebaja pole esitanud tõendeid jahiturismist tulu teenimise kohta enne 15.05.2017 ega pärast 25.12.2019, mis võimaldaksid teha järeldusi tulu teenimise võimaluste kohta vaidlusalusel perioodil. Salme Jahimeeste Seltsi 09.02.2021 e-kirja kohaselt on kaebaja tagastatud väikeulukilubade alusel küttinud jahilinde ja –ulukeid järgnevalt: 2015/16 – 10 parti, 2016/17 ‒ 9 parti, 2017/18 ‒ 7 parti, 2018/19 ‒ 2 parti, 1 kähriku, 1 rebase, 2019/20 ‒ ei ole küttinud midagi. Samas kirjas on öeldud, et jahituristidele pole ta ühtegi väikeulukiluba taotlenud. Seda, et Salme jahipiirkonnas pole kaebaja kunagi jahituristidele jahte korraldanud, kinnitatakse ka 14.07.2021 e-kirjas. Saarte Jahimeeste Seltsi 16.06.2021 e-kirja kohaselt pole L.N 2017‒2018 taotlenud välisturistidele jahitunnistuse väljastamist. Aste Jahiselts MTÜ juhatuse liikme ekirja kohaselt on kaebaja Aste Jahiselts MTÜ jahipiirkonda viinud jahile jahisõpru ja tuttavaid, mis ei tõenda jahiturismi korraldamist väikeulukite küttimiseks ega sellest tulu saamist. Kaebaja on esitanud Salme Jahimeeste Selts MTÜ poolt väidetavalt temale esitatud turismijahi eest tasumise arve nr 14144. Salme Jahimeeste Selts MTÜ raamatupidamise kohaselt on nende raamatupidamises arve nr 14144 olemas, kuid see on väljastatud AKile, mitte kaebajale. Arve ei kinnita kaebaja poolt väikeulukite jahiturismi korraldamist Salme Jahimeeste Selts MTÜ jahipiirkonnas. Kaebaja esitatud e-kirjavahetus REga puudutab suurulukeid. Läti jahimehe 10.02.2023 e-kiri, milles ta kinnitab kahel korral linnujahil käimist ja tasumist sularahas L.N-ile ja Saarte Jahimeeste Selts MTÜ poolt 17.10.2016 väljastatud jahitunnistus on ainus tõend selle kohta, et välismaine jahiturist on Saaremaal jahil käinud ning maksnud sularahas 3600 eurot kaebaja kätte. Kas selle näol oli tegemist kaebaja või kellegi teise tuluga, ei ole tõendatud. Samuti ei nähtu e-kirjast, millistel jahimaadel jahil käidi.

12(18)

3-20-1723 Kaebaja pole suutnud tõendada, et ta oleks vaidlusalusel perioodil võinud väikeulukijahist saada tulu ja töötasu, mida kaebaja saamata jäänud tulu arvestuses eraldi välja ei too. Isegi kui eeldada, et mõni üksik jahiturist oleks soovinud tulla väikeulukijahile, ei ole kaebaja esitanud mõistlikke selgitusi, miks polnud neile ka vaidlusalusel perioodil võimalik korraldada jahti jahimaadel, millel jahipidamist vastustaja õigusvastane keeldumine ei takistanud. Saamata jäänud tulu hüvitamise nõue tuleb eeltoodust tulenevalt jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-20-1723 jahimaade osakaalu kõigist renditud jahimaadest, tasus kaebaja iga-aastaselt 10 986,18 eurot renti jahimaade eest, mida ta kasutada ei saanud. Saamata jäänud tulu seisneb selles, et kaebajal ei olnud võimalik jahiturismindusega raha teenida, sest vastustaja keeldus talle õigusvastaselt jahilubade väljastamisest. Kaebaja on tõendamiskoormuse täitnud. Kaebaja on esitanud e-kirjavahetuse Läti jahituristiga, mis tõendab, et kaebaja tegeles jahiturismi korraldamisega. E-kirjas on toodud välja, et jahi organiseeris kaebaja, kaebaja saatis seltskonda (4 inimest) kahel erineval korral, tagas neile jahiload ning tasu maksid nad kaebajale. Seetõttu on põhjendamatu kahelda selles, kelle tuluga oli tegemist. E-kirjale on lisatud jahitunnistus kuupäevaga 17.10.2016, mis tõendab, et kaebaja tegeles jahiturismiga enne vastustaja õigusvastast 15.05.2017 otsust. Kaebaja 22.09.2016 e-kirjast nähtub, et 2016. a sügisel tegeles kaebaja väikeulukijahi korraldamisega. RE 01.12.2016 e-kirjast nähtub, et kaebaja tegeles 2016. a sügisel jahiturismiga. Salme Jahimeeste Seltsi esimees on 01.12.2016 e-kirjas otsesõnu toonud välja, et kaebaja tõi Salme Jahimeeste Seltsi jahituristi ning RE heitis ette, et jahiturist oli omavoliliselt hirvepulli küttinud. RP 14.07.2021 e-kiri, mille kohaselt ei ole kaebaja kunagi Salme Jahimeeste Seltsi ühtegi jahituristi toonud, on otseses vastuolus RE 01.12.2016 e-kirjaga. Soome jahiturist toob 09.06.2021 e-kirjas välja, et käis 2017. a-l kaebajaga jahipidamise võimalusi vaatamas ning viitab, et loodetavasti on hind endiselt 150 eurot päevas, millest räägiti. See tõendab, et kaebaja on jahiturismiga tegelenud. Samuti on kaebaja esitanud 2016. a-st pärit ekirjavahetuse enda ja AKi vahel, millest nähtub, et kaebaja tegeles 2016. a-l jahiturismiga. Seega on asjas tõendatud, et kaebaja tegeles 2016. a-l jahiturismiga ning ta oli omandanud ainuõiguse vastustaja jahipiirkonnas asuval 152,48 hektaril jahi pidamiseks. On usutav, et kaebaja oleks ka edaspidi jahiturismiga tegelenud, kui vastustaja poleks kaebajal seda tegevust õigusvastaselt piiranud.

3-20-1723 Kaebaja viidatud määruses tsiviilasjas nr 2-22-13165 ei ole maakohus kujundanud seisukohta 09.05.2020 võlatunnistusest kaebaja vastu tuleneva nõude olemasolu kohta. Maakohus on üksnes selgitanud, et nõue on piisavalt selge kaebaja pankroti väljakuulutamiseks. Määruses ei ole ka tuvastatud, et kaebaja poolt võlatunnistuses tunnistatud võlg oleks tekkinud seetõttu, et vastustaja ei väljastanud kaebajale 15.05.2017‒25.12.2019 jahilubasid väikeuluki jahi korraldamiseks. Maakohus ei ole tuvastanud, et võlatunnistusega tunnistatud võlg oleks tekkinud seetõttu, et Ansepuu OÜ tasus kaebaja eest jahimaade renti Silvester Mets OÜ-le. Kaebaja lükkab kahju tekkimise apellatsioonkaebuses (p 18) ise ümber, väites, et Ansepuu OÜ-l ei ole enam nõuet kaebaja vastu, sest nõue lõppes tasaarvestamisega. Kuna kaebaja on tsiviilasjas 2-22-13165 asunud seisukohale, et tegelikult ei ole temal rahalist kohustust Ansepuu OÜ (pankrotis) ees, ei saa samal ajal olla tõene käesolevas haldusasjas esitatud kaebaja väide, et kaebajale on tekkinud rahaline kahju (otsene varaline kahju) seetõttu, et Ansepuu OÜ (pankrotis) nõuab kaebajalt 30.12.2016 töölepingu lisa alusel hüvitise tasumist. Lisaks on kaebaja kohustus OÜ Silvester Mets ees aegunud. Otsese varalise kahju hüvitamise nõue on selgelt ülepaisutatud ja rajaneb ebaõigetel andmetel. Vastustaja on tõendanud, et kaebajal oleks olnud võimalik aastatel 2017‒2019 võtta rendile Saaremaal asuvad RMK rendijahimaad ligi 20 korda odavamalt, võrreldes hindadega, mida kaebaja oli väidetavalt nõustunud tasuma Silvester Mets OÜ-le ja mille hüvitamist kaebaja nõuab. Isegi kui kaebaja väited jahimaade rendile võtmise kohta oleks õiged, ei oleks kaebajale tekkinud otsese varalise kahju suurus põhjendatud suuremas summas kui 264,50 eurot, mis vastas 2017‒2019 jahirendimaade turuhinnale. Vastustaja ei pea hüvitama kaebajale kahju ulatuses, mille kaebaja on ise tekitanud, nõustudes tasuma renti 20 korda rohkem, kui oli turuhind. Kaebajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist Annustemetsa kinnistu eest, mis võõrandati Rehe Kinnisvara OÜ poolt juba 10.07.2017 ja Kopli kinnistu eest, mis omandati Rehe Kinnisvara OÜ poolt alles 30.04.2019. Kaebajal ei ole üldse õigust otsese varalise kahju nõude suuruse arvutamisel arvestada Rehe Kinnisvara OÜ-le kuuluvate kinnistutega. Kui kaebaja osutatud 01.09.2013 sõlmitud kokkulepe üleüldse kehtib ja kaebajale sellest mingid kohustused tulenevad (millega vastustaja ei nõustu), on kokkuleppe pooleks üksnes Silvester Mets OÜ, mitte Rehe Kinnisvara OÜ, sest TT on 01.09.2013 lepingute lisa 1 allkirjastanud üksnes Silvester Mets OÜ esindajana. Kaebajal ei ole tekkinud kunagi kohustust tasuda renti Rehe Kinnisvara OÜ-le kuuluvate kinnistute eest. Arusaamatu ja üllatuslik on apellatsioonkaebuse väide, et kaebaja tasus iga-aastaselt 10 986,18 eurot renti jahimaade eest, mida ta kasutada ei saanud. Sellist väidet ega asjakohaseid tõendeid ei ole kaebaja varem esitanud. Kaebajal ei ole jäänud ajavahemikul 15.05.2017‒25.12.2019 turistidele väikeuluki jahi korraldamata jätmise tõttu tulu saamata. Isegi kui see nii oleks, on nõue ebamõistlikult suur. Kaebajal ei ole olnud vaidlusalusel ajavahemikul, enne seda ega pärast seda ühtegi jahituristi, kes oleks saanud jahil osaleda ja kaebajale tasu maksta. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et ta oleks kunagi teeninud jahiturismist tulu. Saamata jäänud tulu nõude aluseks olevad väited on tõendamata. Läti jahituristi e-kiri ei tõenda, et kaebaja oleks jahiturismist tulu teeninud. Aste Jahiselts MTÜ kirjavahetus ei tõenda, et kaebaja oleks Aste Jahiseltsi maadel jahituristidele jahti korraldanud. Kaebaja väited Salme piirkonnas jahiturismi korraldamise kohta on vastuolulised ja tõendamata on, et kaebaja oleks selle tulemusena teeninud tulu. Väidetavalt Soome jahituristi e-kiri ei tõenda, et tegelikult oleks mõni jahiturist soovinud kaebaja korraldatud väikeuluki jahtidel osaleda, sh ei nähtu, millisest jahipiirkonnast käib jutt ning tõendamata on tasu saamine. Kaebaja ja AKi e-kirjavahetus ei tõenda samuti jahiturismi korraldamist.

15(18)

3-20-1723 Kui ringkonnakohus leiab, et vaidlusalusel perioodil väikeuluki jahiloa väljastamata jätmise tõttu on mingis ulatuses kahju tekkinud (millega vastustaja ei nõustu), palub vastustaja arvestada, et lähtus 15.05.2017 väikeuluki jahiloa väljastamata jätmisel Keskkonnaameti suunistest, mille kohasel ei olnud jahiseltsil võimalik väljastada väikeuluki jahiluba sellistel kinnisasjadel jahipidamiseks, millel omanik oli jahipidamise keelanud. Alles Riigikohtu 13.12.2019 otsusega nr 3-17-1268 selgus senise halduspraktika ebaõigsus ning vastustaja väljastas kaebajale 25.12.2019 väikeuluki jahiload.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16(18)

3-20-1723

3-20-1723 halduskohus õigesti viitas, saab halduskohtumenetluses üldjuhul kaebajalt vastustaja kasuks õigusabikulu välja mõistmine olla põhjendatud, kui kohtuasja sisuks olev vaidlus väljub vastustaja põhitegevuse raamidest. Ringkonnakohtu hinnangul väljub vaidlus haldusorgani põhitegevuse raamidest eelkõige juhul, kui vastustaja positsiooni kujundamine ja kaitsmine kohtumenetluses eeldab enamat kui haldusorgani seadusest tulenevate tavapäraste ülesannete täitmisega seotud asjaolude hindamine ja selliste ülesannetega seotud õigusnormide kohaldamine. Hüvitamiskaebus nagu siinses asjas, kus vaidluse fookuses ei ole mitte haldusorgani tegevuse õigusvastasus, vaid kaebaja poolt väidetava kahju tekkimine ning tõendatus, tuleb lugeda pigem vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks. Arvesse tuleb võtta ka seda, et vastustaja on eraõiguslik isik, kes täidab seadusest tulenevaid avalikke ülesandeid, sh annab jahilubasid omamoodi vastutasuna jahipiirkonna kasutusõiguse eest, ilma et teda rahastataks oma ülesannete täitmise eest avalik-õiguslikest eelarvevahenditest. Vastustaja igapäevasteks põhitegevusteks on jahilubade väljastamine, ulukihool ja -seire, jahtide korraldamine ning oma liikmete ühiste tegevuste edendamine. Eeltoodut arvesse võttes ei pidanud vastustaja siinses kohtumenetluses osalemisega tõhusalt toime tulema oma tavapäraste haldusülesannete täitmise raames saadud teadmiste ja kogemustega. Seetõttu oli õigusabiteenuse kasutamine põhjendatud. Halduskohtu poolt kaebajalt välja mõistetud vastustaja menetluskulude suurus ei olnud vaidluse sisu ja mahtu arvestades ülemäärane.

(allkirjastatud digitaalselt)

18(18)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.