Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.10.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-22-855
Haldusasi
Okka Farm OÜ kaebus Maa-ameti 04.03.2022 korralduse nr 1-17/22/497 osaliseks ja 23.03.2022 korralduse nr 1-17/22/666 tervikuna tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks kinnitada enampakkumise tulemused Kanarbiku kinnisasja osas kaebaja kasuks
Menetlusosalised
Kaebaja – Okka Farm OÜ, esindajad C.E ja Z.I Vastustaja – Maa-amet, esindaja V.Q Kolmas isik – Heinamaa OÜ, esindaja E.D
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10.03.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Okka Farm OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
14.10.2024 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Okka Farm OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.03.2023 otsus haldusasjas nr 3-22-855 muutmata.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.11.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse
3-22-855 läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maa-amet avaldas 28.01.2022 Ametlikes Teadaannetes ja veebilehel riigivara enampakkumise teate ning korraldas 17.02.2022 avaliku elektroonilise enampakkumise maaüksuse tasu eest kasutada andmiseks. Mh pakuti Eesti Vabariigi omandis olevat Harju maakonnas Harku vallas Sõrve külas asuvat Kanarbiku kinnistut (registriosa nr 14241702, katastritunnus 19801:001:2263, riigi kinnisvararegistri kood KV50170, pindala 4,6 ha, sihtotstarve maatulundusmaa 100%).
2.Vastustaja avaliku elektroonilise enampakkumise läbiviimise komisjoni 18.02.2022 koondprotokolli (protokollil kuupäev 17.02.2022, digitaalselt allkirjastatud 18.02.2022) ja selle lisa 1 protokolli nr 11 kohaselt esitasid Kanarbiku kinnistule pakkumise Okka Farm OÜ summas 270 eurot ja Heinamaa OÜ summas 220 eurot.
3.Heinamaa OÜ taotles 25.02.2022 Maa-ametilt Kanarbiku kinnistu kasutamise eelisõigust riigivaraseaduse (RVS) § 105 lg 2 alusel enampakkumisel kujunenud hinnaga 270 eurot.
4.Maa-amet kinnitas 04.03.2022 korraldusega nr 1-17/22/497 enampakkumise tulemused. Kanarbiku kinnisasja osas tunnistati RVS § 66 lg 7 ja § 105 lg 2 alusel lepingu sõlmimiseks õigustatud isikuks Heinamaa OÜ, sest ta kasutas enne enampakkumist viimasena seda kinnisasja 12.07.2011 sõlmitud põllumajandusliku kasutuslepingu alusel.
5.Okka Farm OÜ esitas Maa-ameti 04.03.2022 korralduse peale 14.03.2022 vaide, mille Maa-amet jättis 23.03.2022 korraldusega nr 1-17/22/666 rahuldamata. Heinamaa OÜ oli kinnisasja viimane kasutaja ja õigustatud isik RVS § 66 lg 7 tähenduses. RVS-st ei tulene, et eelisõigust omav isik pidi kasutama maad kuni enampakkumise korraldamiseni. Maa ajutise kasutamise lepingu lõppemise fakt ei välista eelisõiguse olemasolu, kuna ajutise kasutamise lepingud lõppesid maareformi käigus maa riigi omandisse jätmisega. Eelisõiguse loob fakt, et tegemist oli viimase ajutise kasutamise lepinguga kasutamiseks antava maa suhtes, sõltumata selle lõppemise hetkest. Tallinna Ringkonnakohus leidis 30.09.2019 otsuses asjas nr 3-181024, et RVS § 66 lg 7 mõtteks on eristada olukordi, kui isik kasutas maad lepinguta ehk õigusvastaselt. Õigusvastane tegevus ei loo uut õigust. Ostueesõigust ei ole isikul, kellega sõlmitud kasutusleping lõpetati selle kasutajapoolse rikkumise tõttu. Kui kasutuslepingut ei ole rikkumise tõttu lõpetatud, on alust eeldada, et maad on kasutatud põllumajandusliku tegevuse otstarbel. 12.07.2011 sõlmitud riigimaa ajutiseks kasutamiseks andmise lepingu nr 23367 puhul ei ole tegemist maareformi seaduse (MaaRS) 341 lg-s 51 sätestatud maale kasutusvalduse seadmise lepinguga, vaid see sõlmiti Vabariigi Valitsuse 06.06.2007 määruse nr 169 „„Maareformi seaduse“ § 31 lõikes 2 nimetatud maa ajutiseks kasutamiseks andmise kord“ (määrus nr 169) alusel. Seega ei pidanud leping vastama MaaRS-s kasutusvalduse seadmise lepingule ette nähtud kohustuslikele tingimustele. 12.07.2011 leping vastab määruse nr 169 § 6 lg-s 1 toodud nõuetele. Lepingut ei lõpetatud rikkumise tõttu, vaid poolte kokkuleppel.
2(8)
3-22-855 RVS-s ei ole sätestatud eelisõiguse kohaldamise eeldusena mõistliku aja printsiipi. Vastustaja peab eelisõiguse kohaldamisel lähtuma seadusest, mitte kitsendama isiku eelisõiguse realiseerimise võimalusi. Vastustaja ja kolmas isik sõlmisid 29.03.2022 riigivara rendilepingu Kanarbiku kinnisasja kasutamiseks põllumajanduslikul otstarbel kuni 01.10.2027.
6.Okka Farm OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Maa-ameti 04.03.2022 korralduse tühistamiseks Kanarbiku maaüksust puudutavas osas ja 23.03.2022 korralduse tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks kinnitada enampakkumise tulemused Kanarbiku kinnisasja osas kaebaja kasuks. Kaebaja on veisekasvatusega tegelev pereettevõte, kes soovib rentida Kanarbiku kinnistut veiste suvise karjamaa laiendamiseks. Kaebaja tegi parima pakkumise. Riigimaa ajutiseks kasutamiseks andmise 12.07.2011 leping lõpetati kolmanda isiku algatusel poolte kokkuleppel 2011. a augustis ja vaidlusalust kinnisasja ei kasutatud. Seda tõendavad naabruses elavate isikute tunnistused. Vaidlusalust kinnisasja ei ole põllumajanduslikul otstarbel kasutatud pärast 01.01.2000 ja seetõttu puudub kolmandal isikul eelisõigus kinnisasja rentimiseks. Määruse nr 169 § 6 lg 1 kohaselt pidi maa ajutiseks kasutamiseks saaja tasuma maamaksu ja kasutama maad sihtotstarbeliselt. Kuna kolmas isik ei kasutanud maad sihtotstarbeliselt, ei täitnud ta enda kohustusi ja lepingut ei tohiks arvestada eelisõiguse määramisel vaatamata sellele, et ajutine maa kasutamine lõpetati poolte kokkuleppel, mitte rikkumise tagajärjel. Eelisõiguse kasutamisel tuleks rakendada mõistliku aja printsiipi. Kanarbiku kinnistu on pärast lepingu lõpetamist seisnud üle 10 aasta. Teadaolevalt ei ole keegi peale kaebaja pöördunud vastustaja poole rendisooviga. Eelisõiguse algne mõte oli kaitsta maa pikaaegset kasutajat, kes tegeleb seal põllumajandustegevusega ja on maad järjepidevalt kasutanud. Kanarbiku kinnistu on registreeritud 2011. a-l põlluna, kuid põllumajandustoetusi selle eest ei küsitud. See viitab, et kolmas isik soovis maatükki kasutada, ent pärast tutvumist loobus ja lõpetas rendilepingu.
7.Maa-amet palus jätta kaebuse rahuldamata. Kõik pakkujad kinnitasid oksjonikeskkonnas, et on tutvunud ja nõustuvad kõikide enampakkumise tingimustega. Kaebaja oli teadlik enampakkumisel osalemise protseduurist ja pakkumise tegemise tagajärgedest ning pidi arvestama võimalusega, et mõni pakkuja võib kasutada RVS § 66 lg-s 7 ja § 105 lg-s 2 sätestatud eelisõigust saada kinnisasi kasutusse enampakkumisel kujunenud hinnaga. 12.07.2011 maa ajutise kasutamise lepingu p-de 1.2 ja 3.2 kohaselt anti kolmandale isikule maa ajutiseks kasutamiseks heinamaana suurusega 4,0 ha. Vaidlusalusest maast moodustati 16.01.2013 plaanimaterjali alusel Kanarbiku katastriüksus, mis jäeti Maa-ameti peadirektori 06.03.2013 käskkirjaga nr 94 riigi maareservina riigi omandisse. Viidatud lepingu p 4.1 alusel võis lepingu lõpetada poolte kokkuleppel. Leping vastab määruses nr 169 sätestatud nõuetele ja on sellega kooskõlas. Kaebaja soovib eelisõiguse kasutamisele seada täiendavaid ja seadusest mittetulenevaid piiranguid ehk nõuda maa ajutiselt kasutajalt lisaks maa varasemat kasutusõigust tõendavatele dokumentidele ka maa varasema faktilise kasutamise ja maamaksu tasumise tõendamist. Kui maa ajutise kasutamise leping lõpetatakse poolte kokkuleppel, eeldab see mõlema poole lepinguliste kohustuste täitmist. Vastupidisel korral ei saa korraldaja lepingu lõpetamisega nõustuda ja leping tuleb lõpetada teistel alustel. Vastustaja maade kasutuse kaardirakendusest nähtub, et maavalitsuse ametnik on sisestanud andmed: „leping lõpetatud ennetähtaegselt 3(8)
3-22-855 poolte kokkuleppel 30.08.2011 nr 23408“. Vastustajale ei ole riigimaa ajutiseks kasutamiseks andmise dokumentatsiooni üle antud. Pärast maa ajutise kasutamise lepingu lõppemist 30.08.2011 ei ole riigivara valitseja Keskkonnaministeerium ega volitatud asutus Maa-amet seda maad kellegi kasutusse andnud. RVS-st ei tulene, et eelisõigust omav isik pidi kasutama ajutiseks kasutamiseks antud maad kuni enampakkumise korraldamiseni. Maa ajutise kasutamise lepingu lõpetamine poolte kokkuleppel ei välista eelisõigust, sest maa ajutise kasutamise lepingud lõppesid nagunii maareformi käigus maa riigi omandisse jätmisega ehk maaomaniku kindlaks määramisega. Maa kasutamise tõendamiseks RVS § 66 lg 7 ja § 105 lg 2 tähenduses piisab vaid varasema kasutusõiguse tõendamisest ja maa faktilise kasutamise tõendamine eraldi ei ole vajalik. Kaebaja jätab selgitamata, kuidas maa varasema faktilise kasutamise tõendamine peaks toimuma. Ei ole usutav, et keegi naabritest enam kui 10 aastat hiljem täpselt mäletaks, kas kolmas isik koristas ajavahemikus 12.07.‒30.08.2011 heinamaal kive ja niitis või purustas heina. Õiguslikul alusel põhinev kasutusõigus saab tuleneda vaid kasutuslepingust. Kui on tõendatud kasutuslepingu olemasolu ja asjaolu, et riik ei lõpetanud lepingut kasutajapoolse rikkumise tõttu, ei ole vajalik täiendavalt tõendada, et kasutuslepingu alusel maa õiguspärane kasutaja ka faktiliselt maad kasutas. Kuivõrd RVS §-st 66 ja § 105 lg-st 2 tulenevalt on nii riigivara võõrandamise kui ka kasutusse andmise aluspõhimõtted ja eelisõiguse kohaldamise kriteeriumid samad, on kohane viidata Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2019 otsusele asjas nr 3-18-1024 (p 16), milles leiti, et kui kasutuslepingut ei ole rikkumise tõttu lõpetatud, on alust eeldada, et maad on kasutatud põllumajandusliku tegevuse otstarbel. Praegusel juhul olid kõik seadusest tulenevad vajalikud vältimatud eeldused eelisõiguse kasutamiseks täidetud. Asjaolu, et kaebaja avaldas 01.05.2021 kirjas vastustajale riigimaa rentimise huvi, ei anna kaebajale mingit eelisõigust. Mõistliku aja printsiipi RVS-s eelisõiguse kohaldamise eeldusena sätestatud ei ole. Äriregistri andmetel on kolmanda isiku lisategevusaladeks taimekasvatuse abitegevused, söödakultuuri- ja heinataimekasvatus jm üheaastaste põllukultuuride kasvatus ning muu veislaste ja pühvlikasvatus. Seega on nii kaebaja kui ka kolmas isik põllumajanduses tegutsevad ettevõtjad.
8.Heinamaa OÜ palus jätta kaebuse rahuldamata. Kolmas isik võttis 12.07.2011 riigile kuuluva Kanarbiku kinnisasja põllumajanduslikku kasutusse 4,0 ha ulatuses. Perioodil 12.07.‒10.08.2011 koristas kolmas isik põllumaalt kive ja purustas heina Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) nõuete kohaselt. Pärast seda otsustas juhatus selle maa kasutamise lõpetada, sest oli võtnud 2011. a-l endale liiga palju maad hooldada. Paar aastat hiljem oli ettevõte juba hästi kosunud ja valmis võtma uuesti maa enda kasutusse, kuid Keskkonnaamet ei olnud maareformi käigus maaomanikku kindlaks määranud. Vastus oli, et kui otsus on langetatud, võib maa minna enampakkumisega müüki või renditavaks. Esimene enampakkumine toimus 17.02.2022. PRIA-s oli võimalik põldu deklareerida 15.04.‒20.05.2011, kuid kolmas isik sai maakasutuslepingu 12.07.2011. Kolmas isik ei deklareerinud põldu, kuna sel ajal ei olnud tal kasutusluba. See ei tähenda, et ei tehtud põllumajanduslikke toiminguid.
9.Tallinna Halduskohus jättis 10.03.2023 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
Kolmanda isikuga ei lõpetatud lepingut selle rikkumise tõttu, mh põhjusel, et kolmas isik jättis maamaksu tasumata, kasutas maad mittesihtotstarbeliselt või jättis lepingulised kohustused 4(8)
3-22-855 täitmata. Lepingu lõpetamisest poolte kokkuleppel saab järeldada, et lepingu rikkumist ei esinenud ja pooltel puudusid teineteise vastu pretensioonid. Sellises olukorras puudub vajadus koguda tõendeid selle kohta, kas kaebaja tasus maamaksu ja täitis lepingust tulenevaid kohustusi. Kolmas isik selgitas, kui palju ja mil moel ta vaidlusalust maad 2011. a-l kasutas ning selle selgituse tõelevastavuses puudub alus kahelda. Nimetatud tegevusi saab pidada seotuks põllumajandusliku kasutuse või selle ettevalmistamisega. Kaebaja esitas kohtule Q, W ja C kinnituskirjad, et neile teadaolevalt ei ole vaidlusalusel kinnistul põllumajanduslikku tegevust toimunud. Kinnituskirjadega ei saa lugeda tõendatuks, et kolmas isik 12.07.‒30.08.2011 vaidlusalust maad üldse ei kasutanud. Samuti tuleb arvestada, et maakasutusest on möödas üle 10 aasta ja ei ole usutav, et kinnituskirjade esitajad 10 aasta taguseid asjaolusid väga täpselt mäletavad. Seaduses ei ole sätestatud ajapiirangut, millal pidi isik eelisõiguse saamiseks olema vaidlusalust maatükki kasutanud. Kaebaja viidatud mõistliku aja printsiipi seadus ei sätesta ja vastustajal puudub õigus piirata kolmanda isiku eelisõigust seaduses sätestamata tingimustega. Kolmas isik on 2011. a lepingu alusel vaidlusalust maatükki kasutanud enne selle kinnistusraamatusse kandmist ja RVS § 105 lg-s 2 on sõnaselgelt sätestatud kinnistamata maatüki kasutamise arvestamine eelisõiguse andmise otsustamisel. Seega hoolimata asjaolust, et kaebaja kasutas vaidlusalust maatükki enam kui 10 aastat tagasi, ei välistanud see kolmanda isiku eelisõigust. Kanarbiku kinnistu rendile saamise soovi avaldamine ei anna kaebajale RVS alusel eelisõigust saada maa enda kasutusse. Seega ei ole kaebaja väide, et teadaolevalt ei ole keegi peale tema rendile andmist taotlenud, asjakohane. Asjakohatu on ka kaebaja viide PRIA-lt põllumajandustoetuste taotlemata jätmisele. Põllumajandusega tegeleval isikul ei ole kohustust PRIA-lt toetusi taotleda. Samuti ei ole tegemist tingimusega, millest sõltuks eelisõiguse olemasolu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.Okka Farm OÜ palub 10.04.2024 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 10.03.2023 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus ei ole eelmenetluses selgitanud välja asjas tähtsust omavaid asjaolusid ega täitnud nõuetekohaselt selgitamiskohustust. Kaebajale oli üllatuslik kohtuotsuse p-s 14 väljendatud järeldus, et puudub vajadus koguda tõendeid, kas ja kuidas on kolmas isik lepingut täitnud. Kui halduskohus leidis, et kaebaja esitatud tõendid selle kohta on ebapiisavad, oleks kohus pidanud juhtima sellele kaebaja tähelepanu. Kohtu järeldus, et lepingu rikkumist ei esinenud ja pooltel puudusid teineteise vastu pretensioonid, on hüpoteetiline ega tugine asjas kogutud tõenditele. Isegi kui nõustuda, et leping võidi lõpetada poolte kokkuleppel, ei tulene sellest automaatselt, et riigil puudusid kolmanda isiku vastu pretensioonid või rikkumisi ei esinenud. Kohus ei ole välja selgitanud, kellele on Maa-ameti 23.05.2022 vastuses (p 28) viidatud dokumentatsioon üle antud. Kui kohus leidis, et kaebaja esitatud kinnituskirjad pole piisavad ja usaldusväärsed tõendid, oleks pidanud nende koostajad üle kuulama tunnistajatena. Kui tunnistajate ülekuulamise taotlus oli puudustega, oleks kohus pidanud seda selgitama. Halduskohus oleks pidanud esmalt lahendama tunnistajate ülekuulamise taotluse, seejärel tunnistajad üle kuulama (või põhjendama, miks taotlus jääb rahuldamata) ning alles siis oleks saanud võtta seisukoha, kas isikute ütlused on tõendina usaldusväärsed või mitte. Halduskohus on eelistanud kolmanda 5(8)
3-22-855 isiku selgitusi kaebaja esitatud tõenditele (kinnituskirjad). Kanarbiku kinnistul ei ole kunagi (sh 2011. a-l) intensiivset põllumajanduslikku tegevust toimunud. Enamik piirkonna põlde on seisnud kümneid aastaid kasutamata, kasutamise alustamine on ebatavaline sündmus, mis ei jääks naabritele märkamatuks. Lisaks oli Kanarbiku kinnistu kuni 2022. a augustini põllukive täis, mis sisuliselt välistas masinapõhise põllumajandusliku tegevuse. Kui ka kive ei oleks, võtaks maa kündmine vähemalt pool päeva aega ning eeldaks järeltegevusi: heina koristamine või taimede külvamine. Midagi taolist Kanarbiku kinnistul tehtud ei ole. Kivid eemaldas kolmas isik sealt alles 2022. a-l. Halduskohtu otsuse järeldused on vastuolulised, mistõttu ei ole kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei ole arvestanud, et riigimaa ajutise kasutamise leping oli kolmanda isikuga lõpetatud juba 30.08.2011. Lõppenud õigussuhte alusel ei saa tekkida õigusi ja kohustusi. Samuti nähtub kolmanda isiku 11.05.2022 vastusest kohtule, et ilmselt siiski ütles kolmas isik kõnealuse lepingu ühepoolselt üles, millele viitab sõnastus: „Peale seda oli juhatus otsustanud lõpetada selle maa kasutamise, sest oli 2011. a võtnud enda kanda liiga palju maad, mida tuli hooldada.“ Halduskohus ei teinud kindlaks, millisel alusel varasem kasutusleping kolmanda isikuga lõpetati, sh kas võis esineda kasutajapoolne rikkumine. Maaameti 23.05.2022 vastuse p-s 28 esitatud selgitused Heinamaa OÜ-ga sõlmitud lepingu lõpetamise kohta on ebapiisavad. Kuna maa kasutamise leping oli 30.08.2011 lõpetatud, ei ole Kanarbiku kinnistut põllumajanduslikul eesmärgil kasutatud järjepidevalt ja puudus alus RVS § 66 lg 7 kohaldamiseks. RVS § 66 lg 7 järgi on eelisõiguse andmise eesmärk toetada jätkusuutlikku põllumajandustootmist. See tähendab maa sihtotstarbelist kasutamist kuni enampakkumise toimumiseni. Praegusel juhul oli maa sihtotstarbeline kasutamine lõppenud. Seda, et õigustatud isik ei kasutanud Kanarbiku kinnistut põllumajanduslikul eesmärgil ja tal puudus selleks huvi, näitavad kaebaja esitatud kinnituskirjad ja 10.07.2022 menetlusdokument PRIA vastusega infopäringule. Kaebaja viide põllumajandustoetuste taotlemata jätmisele ei ole asjakohatu, vaid tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17.12.2013 määrusest (EL) nr 1307/2013 (art 9 lg 1). Kolmas isik ei ole aktiivne põllumajandustootja ja juba sellest asjaolust tulenevalt ei tuleks temaga sõlmida lepingut. Seda ka sõltumata asjaolust, kas temaga oli sõlmitud 2011. a-l leping maa kasutamiseks või mitte. Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et tegemist on Euroopa Liidu (EL) ühist põllumajanduspoliitikat puudutava õigusküsimusega, mille puhul tuleb lähtuda eelkõige EL õigusest. Euroopa Liidu Kohus on 14.10.2010 otsuses C-61/09 leidnud, et põllumajandusettevõtja peab tõendama maa tegelikku kasutamist ja kasutuse formaalne õiguslik alus (rendileping või muu tehing) ei ole niivõrd oluline. Kolmas isik ei ole tõendanud, et ta maad ka tegelikult kasutas põllumajanduslikel eesmärkidel. Seega on halduskohus jõudnud ekslikule järeldusele, mis ei ole kooskõlas EL õigusega.
11.Maa-amet palub 15.05.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes halduskohtus esitatud seisukoha juurde. Kaebaja ei ole põhjendanud ega tõendanud, milles seisneb Maa-ameti 04.03.2022 korralduse õigusvastasus, millise RVS või korra sättega on see vastuolus ja kuidas see kaebaja õigusi rikub. Maa-ameti hinnangul ei esine takistavaid asjaolusid, mille tõttu Kanarbiku kinnisasja enampakkumisel kujunenud hinnaga kasutamise õigustatud isikuks ei oleks saanud kinnitada Heinamaa OÜ-d. Heinamaa OÜ on kasutanud avaliku enampakkumise menetluses RVS-ga ette nähtud eelisõigust ning lähtuvalt sellest on Maa-ameti 04.03.2022 korralduses otsustatud sõlmida temaga rendileping.
12.Heinamaa OÜ apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.
6(8)
3-22-855
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsust muuta ega tühistada.
14.Halduskohus ei ole eksinud uurimis- ega selgitamisekohustuse vastu ning on õigesti hinnanud tõendeid. Kolmas isik sai eelisõiguse sõlmida Kanarbiku kinnistu rendileping (dtl 100 jj) RVS § 66 lg 7 ja § 105 lg 2 alusel. RVS § 66 lg 7 sätestab, et põllumajanduslikul otstarbel kasutatava maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja võõrandamisel või kasutamiseks andmisel on võõrandatavat või kasutamiseks antavat maad enne enampakkumist viimasena põllumajandusliku kasutuslepingu alusel kasutanud või MaaRS § 34 1 alusel kasutusõigust omanud isikul, kes osales enampakkumisel, kuid ei osutunud võitjaks, õigus kinnisasi omandada või kasutusse saada enampakkumisel kujunenud hinnaga, kui ta viie tööpäeva jooksul enampakkumise tulemuste teatavaks tegemisest arvates kinnitab kirjalikult, et kasutab seda õigust. /.../ Käesolevas lõikes nimetatud õigust ei ole isikul, kellega sõlmitud kasutusleping lõpetati selle kasutajapoolse rikkumise tõttu.
15.Tõendatud on, 12.07.2011 riigimaa ajutiseks kasutamiseks andmise leping (dtl 163 jj) lõpetati ennetähtaegselt poolte kokkuleppel 30.08.2011, mitte kolmanda isiku lepingu rikkumise tõttu. See nähtub üheselt Maa-ameti andmebaasist (dtl 288‒290). Miski (ka kolmanda isiku selgitused) ei toeta kaebaja oletust või hüpoteesi, et leping võis olla lõpetatud kolmanda isiku poolse lepingu rikkumise tõttu. RVS § 66 lg 7 kohaselt ei oma tähendust, milliseid pretensioone võisid lepingu pooled teineteise vastu omada, vaid tähtis on üksnes lepingu lõpetamise alus. Praegusel juhul ei lõpetatud lepingut kasutajapoolse rikkumise tõttu, vaid poolte kokkuleppel. Kuna RVS § 66 lg-s 7 sätestatud eelisõiguse andmisest keeldumise aluseks ei oleks saanud olla tagantjärele antud hinnang, kas lepingut täideti nõuetekohaselt, siis puudus ka halduskohtul vajadus püüda leida lepingu täitmise või selle lõpetamise asjaolude kohta rohkem tõendeid.
16.Vaidlus puudub selles, et Kanarbiku kinnistut kasutas viimasena põllumajandusliku kasutuslepingu alusel Heinamaa OÜ. RVS § 66 lg 7 ei näe ette, millises mahus või millise perioodi jooksul peab olema või kui kaua aega tagasi võib olla maakasutus lepingu alusel aset leidnud. Seadus selliseid piiranguid ei sätesta. Üksnes seetõttu, et RVS ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirja (eelnõu 171 SE, lk 25) kohaselt oli seaduse muudatuse eesmärgiks mh toetada jätkusuutlikku põllumajandustootmist, ei saa järeldada, et olukorras, kus seda tootmist ei ole ca 10 aastat toimunud, ei ole RVS § 66 lg 7 üldse kohaldatav. Seletuskirja alusel ei saa kohaldada piiranguid, mida sätte sõnastusest ei tulene. Seejuures oli seletuskirjast nähtuvalt eesmärk võrdsustada eelisõiguse andmisel maad ajutise kasutamise lepingu ja rendilepingu alusel kasutanud isikud ning ka viide jätkusuutlikule põllumajandustootmisele on tehtud just selles kontekstis. RVS § 66 lg 7 kõrval on asjakohaseks normiks ka RVS § 105 lg 2, mille kohaselt on RVS alusel kasutamiseks andmata haritava maa või loodusliku rohumaa kõlvikut sisaldava maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasja võõrandamisel või kasutamiseks andmisel RVS § 66 lg-s 7 nimetatud õigustatud isikuks isik, kes kasutas enne kinnisasja riigi kinnisvararegistris registreerimist viimasena enam kui poolt võõrandatavast kinnisasjast või kasutamiseks antavast maa-alast maa ajutise kasutamise lepingu alusel. Maa jäeti riigi omandisse 2013. a-l (dtl 154 jj), viimasena kasutas kinnisasja lepingu alusel Heinamaa OÜ 2011. a-l ja pärast seda kuni 2021. a-ni ühtegi enampakkumist selle kinnisasja osas ei toimunud.
17.Ringkonnakohus on tõlgendanud ülalviidatud sätteid 30.09.2019 otsuses nr 3-18-1024 ja leidnud, et RVS § 66 lg-s 7 sätestatud tingimust „kasutuslepingu alusel kasutanud“ tuleb mõista selliselt, et maa kasutamine peab olema toimunud kasutuslepingu alusel. Normi eeldusena on esmatähtis seega kasutusleping. Normi mõtteks on eristada neid olukordi, kus 7(8)
3-22-855 isik oli maa kasutamiseks sõlminud lepingu, nendest olukordadest, kus isik kasutas maad ilma lepinguta ehk õigusvastaselt. Kui kasutuslepingut ei ole rikkumise tõttu lõpetatud, on alust eeldada, et maad on kasutatud põllumajandusliku tegevuse otstarbel (p 16). Ehkki praeguse vaidluse kontekstis võib arutleda, kas olukorras, kus põllumajandusmaad ei ole keegi ca 10 aasta jooksul kasutanud, peaks olema üldse otstarbekas kohaldada eelisõiguse andmist, ei ole sellist regulatsiooni ometi põhjust pidada põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigimaa kasutada andmine on eelise andmine ning sellises olukorras ei saa isikute erinevat kohtlemist varasema maakasutuse ja koostöökogemuse alusel pidada meelevaldseks ega diskrimineerivaks. Seda ei ole väitnud ka kaebaja. Kuna kasutuslepingut ei lõpetatud lepingu rikkumise tõttu, sai Maaamet eeldada maa kasutamist põllumajandusliku tegevuse otstarbel ning seega puudus nii Maa-ametil kui ka halduskohtul vajadus ja ka kohustus koguda täiendavalt tõendeid (küsitleda tunnistajaid) tegeliku maakasutuse kohta. Kaebaja esitatud Q, W ja C kinnituskirjad ei oma seetõttu asja lahendamisel määravat tähtsust. Isegi kui need omaksid tähendust, ei saaks need välistada, et kolmas isik kasutas ca 10 aastat tagasi 1,5 kuu jooksul talle kasutada antud maad vähemalt mingil määral. Sellele viitab nt ka PRIA 07.06.2022 vastus (dtl 206), millest nähtuvalt märkis Heinamaa OÜ 2011. a pindalatoetuste taotlusvormil katastriüksuse 19801:001:2263 kasutamise loodusliku rohumaana.
18.Kaebaja viide Euroopa Kohtu otsusele nr C-61/09 ja seal antud tõlgendusele ei ole asjakohane, sest see ei ole antud praeguse vaidlusega sarnase vaidluse lahendamise kontekstis. Asjakohane ei ole ka viide Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele nr 1307/2013 ‒ vaidlus ei puuduta toetuse maksmist Heinamaa OÜ-le Euroopa Liidu eelarve vahenditest. Samuti ei oma asja lahendamisel tähendust, kas Heinamaa OÜ taotles või ei taotlenud või mis põhjusel ei taotlenud PRIA-lt põllumajandustoetusi. RVS § 66 lg 7 kohaldamine ei eelda, et maakasutuslepingu alusel maad kasutav isik pidi kuni enampakkumiseni olema aktiivne põllumajandustootja, nagu on viidatud apellatsioonkaebuse p-s 13.
19.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.