Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Oliver Kask (eesistuja), Maret Altnurme ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
5. september 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-3006
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.10.2023 otsuse nr 15.2-9/68-1 ja 29.11.2023 vaideotsuse nr 15.33.1/2866-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25.01.2024 määrus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja X, volitatud esindaja SP Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
3-23-3006 Kaebaja isapoolsele vanaisale Cle on 29.11.1920 väljastatud kodakondsuse tunnistus nr 12071. Taotleja esitatud tõendi kohaselt on tunnistus välja võetud. C lahkus 1918. a kevadel sõjapõgenikuna Eestist. Andmeid C Eestisse elama asumise kohta Rahvusarhiivist ei leitud ja neid ei ole taotlusele lisatud. Rahulepingu alusel opteerumise korras kodakondsuse saamise tingimuseks oli ka Eestisse pöördumine, mida kinnitab ka kohtupraktika. C ei viinud opteerimist lõpuni. Seega ei omandanud Eesti kodakondsust tema poeg (taotleja isa) ega taotleja ise. C oli 04.12.1918, s.o Maanõukogu 26.11.1918 määruse Eesti kodakondsuse määratlemise kohta jõustumisel täisealine, st ta pidi vastama kõigile Maanõukogu määrusega kehtestatud nõuetele. Maanõukogu määruse jõustumise ajal puudusid sünnijärgsed Eesti kodanikud, mistõttu ei saanud C omandada Eesti kodakondsust oma ema F kaudu. C pojapoeg Z esitas 2013. aastal dokumendid oma vanaisa C opteerimise kohta ning talle väljastati pass kui sünnijärgsele Eesti kodanikule vastavalt tolleaegsele halduspraktikale. Halduspraktika muutus 2015. aastal, kus täiendavatele arhiivimaterjalidele tuginedes leiti, et kodakondsuse saamise tingimuseks oli ka Eestisse asumine.
PPA jättis taotleja vaide 29.11.2023 vaideotsusega nr 15.3-3.1/2866-2 rahuldamata.
3-23-3006 teise riigi kodakondsus ning seega ka võimalus kasutada oma elukohajärgse riigi kodanikuõiguseid. Kohtule ei nähtu ka kaebaja tihedat sidet Eestiga ja/või eestlaseks olemisega, millest võiks sedastada rohkemat kui väheintensiivset riivet seetõttu, et kaebajat ei tunnustatud sünnijärgse kodanikuna. Kaebaja rõhutab kaebuses, et tema õiguste riive tuleneb ebavõrdsest kohtlemisest võrreldes sugulasega, keda C järeltulijana on 2013. aastal sünnijärgse kodanikuna tunnustatud. Muu põhiõiguse riivet kaebaja ei väida. Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Kaebaja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et tema vanaisa C ei viinud opteerumist lõpuni. Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et Tartu rahulepingu art IV alusel kodakondsuse saamiseks pidi opteeruja ka Eestisse jõudma (Riigikohtu 02.03.2018 otsus nr 3-16-1810, Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2021 otsus nr 3-20-1455 ning 18.01.2024 otsus nr 3-22-2066). PPA on ka õigesti selgitanud, et C ei saanud täisealisena Eesti kodakondsust oma vanemate kaudu, vaid pidi ise kodakondsuse saamise kõik nõuded täitma. Varasem halduspraktika ei anna kaebajale õigust kodakondsusele, samuti ei ole kaebajal õigust nõuda võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes enda suhtes varasema ebaõige halduspraktika kohaldamist (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsuse nr 3-3-1-29-06 p 12 ja seal viidatud praktika). Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele (HMS § 60 lg 2). Kaebaja ei ole tõendanud, et tema onupojale (isa venna pojale) kodakondsuse andmise ja passi väljastamisega oleks otsustatud ka kaebaja õiguste, sh kaebaja Eesti kodanikuna tunnustamise üle. KodS ei sätesta samuti, et haldusakti põhjendaval osal oleks õiguslik tähendus resolutsioonist eraldi. Õiguskantsler on kinnitanud, et õigustatud ootus Eesti kodakondsusele puudub neil optantide järeltulijatel, kes ei ole kodakondsust taotlenud ega Eesti kodaniku isikutunnistust saanud. Riigi tänaseks tuvastatud varasemast eksimusest ning asjaolust, et eksimuse tõttu ei ole varem kodanikeks saanuilt kodakondsust isikute eeldatavat usalduse kaitset arvestades ära võetud (vt ka HMS § 67), ei tulene kaebajale subjektiivset õigust, et riik peaks oma varasemat vale halduspraktikat 8 aastat hiljem kaebaja suhtes jätkama.
3-23-3006 tuginemiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (Riigikohtu määrus asjas nr 3-18-763/15, p 9; Riigikohtu määrus asjas nr 3‐21‐980/24, p 11). Kaebaja õiguste riive on vähese intensiivsusega, kui kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike, võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (vt Riigikogu XIII koosseisu 496 SE seletuskiri, lk-d 22–23). Kui üks neist eeldustest on täitmata, ei saa kaebust HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.