Tallinna Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Oliver Kask ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.06.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-241
Haldusasi
G.G kaebus Keskkonnaameti 04.01.2023 kirjale nr 79/22/25252-2
Menetlusosalised
Kaebaja – G.G, esindajad vandeadvokaat Villy Lopman ja advokaat Elvi Tuisk Vastustaja – Keskkonnaamet, esindajad Monika Järvela ja Maret Voolaid
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.06.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
G.G apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
18.04.2024 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta G.G apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12.06.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-241 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.07.2024. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-23-241 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.G.G on Valgamaal Otepää vallas Räbi külas asuva Kaasiku kinnistu (katastritunnus 55701:001:0742), mis asub Otepää looduspargi Otepää piiranguvööndis, omanik. Kaebaja taotles 2020. a-l kinnisasjale ehitamiseks projekteerimistingimusi, kuid Keskkonnaamet jättis need kooskõlastamata. 2022. a suvel püstitas kaebaja kinnisasjale õigusliku aluseta sauna, abihoone ning nendevahelise terrassi ja rajas pinnastee.
2.Keskkonnaamet algatas 16.12.2022 teatega nr 7-28/22/24645 haldusmenetluse nr 2920, mille eesmärgiks on tagada Kaasiku maaüksusel õiguspärane olukord ehk likvideerida ebaseaduslikult ehitatud hooned, terrass ja pinnastee.
3.G.G esitas 27.12.2022 Otepää vallale taotluse kinnisasjale õigusliku aluseta ehitatud ehitiste seadustamiseks. Vald pöördus 28.12.2022 Keskkonnaameti poole ehitusteatisele nõusoleku saamiseks, kuid Keskkonnaamet keeldus 04.01.2023 kirjaga nr 7-9/22/25252-2 kooskõlastuse andmisest, põhjendades seda järgmiselt. Vastavalt maakatastri andmetele on Kaasiku katastriüksuse pindala 5,20 ha, sihtotstarve maatulundusmaa, mille kõlvikulise koosseisu moodustab haritav maa (1,46 ha), looduslik rohumaa (0,17 ha), metsamaa (1,39 ha) ja muu maa (1,64 ha). Seal ei ole ajalooliselt hoonestust asunud. Kui Keskkonnaamet andis 04.02.2020 nõusoleku Madise katastriüksuse jagamiseks, millest tekkis ka Kaasiku katastriüksus, siis esitas ta tingimuse, et tekkivate maaüksuste kasutusviisi ja sihtotstarvet ei tohi muuta, kuna hoonestusalade rajamine sinna ei oleks kooskõlas looduspargi kaitse-eesmärgiga. Ka keeldus Keskkonnaamet 16.10.2020 nõusoleku andmisest projekteerimistingimuste väljastamiseks Kaasiku katastriüksusele elamu ja abihoonete projekteerimiseks, sest see ei ole kooskõlas looduspargi kaitse-eesmärgiga. Sellele vaatamata püstitati saun ja abihoone koos terrassiga paika, mis oli 2020. a-l projekteerimistingimuste taotluses märgitud sauna asukohaks. Isikul ei saanud tekkida õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes. Kõnealuste ehitiste püstitamisel on rikutud „Otepää looduspargi kaitse-eeskirja“ (edaspidi KE) § 17 lg 2 punkti 1. Ehitiste püstitamisel on tekkinud vastuolu Otepää looduspargi ning Otepää piiranguvööndi kaitseeesmärgiga (KE § 1 lg 1 punkt 1 ja § 14 lg 4). Kaasiku katastriüksuse ning selle ümbruse looduskaitse on seotud eelkõige Otepää kõrgustikule iseloomuliku maastiku kaitse ja säilitamisega. Kaasiku katastriüksuse puhul on tegemist tüüpilise Otepää kõrgustikule omase pärandkultuurmaastikuga, mille maastikukaitseline väärtus on tingitud tema vaatelisusest, avatud ja suletud alade vaheldumisest, asukohast ning ka paiknemisest Räbi järve kaldal. Järved ja järvede kaldad (loodusliku ilmega järvemaastikud) on püsiväärtused, mida on läbi aegade Otepää maastike puhul kõige enam hinnatud. Otepää looduspargi maastikulise tsoneeringu järgi asub Kaasiku katastriüksus Päidla-Nõuni hoiualal ehk ühel kolmest Otepää looduspargis eriti hästi säilinud pärandmaastikuga alal. Selles piirkonnas on pärandmaastiku väärtuste säilimiseks oluline asustusmustri, talude asukohtade ja teede paiknemise säilitamine. Ehitustegevus Kaasiku katastriüksusel ei ole kooskõlas looduspargi kaitse-eesmärkidega. Teostatud ehitustegevusega katastriüksusel on toimunud Otepää looduspargile iseloomulike pärandkultuurmaastike ning vaadete vähenemine. 2(9)
3-23-241 Tulenevalt eeltoodust, looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 14 lg 1 p-st 6 ning KE § 6 lg-st 4 ei nõustu Keskkonnaamet kooskõlastamiseks esitatud ehitusteatistega. Püstitatud ehitised, sh juurdepääsutee, kahjustavad Otepää looduspargi kaitse-eesmärke (pärandmaastikku) ning ehitised tuleb likvideerida.
4.G.G esitas 03.02.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse tuvastada Keskkonnaameti 04.01.2023 kirja õigusvastasus ning kohustada Keskkonnaametit uuesti otsustama ehitusteatiste kooskõlastamine. Vastustaja kaalutlused otsuses pole õiguspärased. Vastustaja jättis kaalutlusõiguse teostamata ja tegi automaatotsuse, hindamata sisuliselt, kas ja kuidas püstitatud ehitised kahjustavad Otepää looduspargi kaitse-eesmärke. Vastustaja tugines üksnes varasemates katastriüksuse jagamise menetluses ja projekteerimistingimuste menetluses tehtud järeldustele, et ehitustegevus kinnistul ei ole võimalik, jättes arvestamata, et tegemist on mitu aastat tagasi toimunud eraldiseisvate menetlustega, mis ei mõjutanud kuidagi uurimis- ja kaalumiskohustust. Otepää piiranguvööndis on ehitamine põhimõtteliselt lubatud (KE § 17 lg 2 punkt 1). Kaasiku kinnistul ei ole põlist metsamaad ega poollooduslikku kooslust, kus ehitiste püstitamine on lubatud üksnes algsetel taluõuekohtadel. Kogu inimtegevuse käsitamine keskkonnakahju tekitamisena pole mõeldav, vaid tuleb hinnata konkreetset mõju. Ehitised sobituvad küla üldisesse miljöösse, seega need ei avalda negatiivset mõju Kaasiku kinnistu ega piirkonna üldisele vaatelisusele ega külamaastikule kui Otepää piiranguvööndi väärtustele. Ka puudub negatiivne mõju Kaasiku kinnistu maastikulistele väärtustele, sest ehitised ei mõjuta kinnistu avatud ja suletud alade vaheldumist ega asukohta Räbi järve kaldal. Ebaõige on vastustaja väide, et uurimispõhimõtte teostamata jätmine maastikuarhitektuurse hindamise osas on põhjendatav, kuna Kaasiku kinnistule laieneb Otepää looduspargi maastikuline tsoneering. Vastustaja jättis arvestamata, et Otepää looduspargi kaitse-eesmärgiks ei ole mitte ainult pärandmaastike säilitamine, vaid ka säästvale elukeskkonna arengule ning tasakaalustatud keskkonnakasutusele kaasaaitamine (KE § 1 lg 1 punkt 1). Seega looduspargi kaitseeesmärgiks pole igal viisil takistada ja välistada igasuguseid muudatusi, vaid tagada seda, et elukeskkonna areng ehk muutumine toimuks tasakaalustatult ja erinevaid huve arvestades ja kaalutletud otsuseid vastu võttes. Arvestatud on ebaõigete ja asjakohatute kaalutlustega. Ehitised ei asu Otepää looduspargi maastikulise tsoneeringu kohaselt Päidla-Nõuni hoiualal, vaid tavaalal, kus ehitustegevus on leebemalt reguleeritud, sh eelistatud on väiksemate hoonete ehitus. Kaebaja ehitised ei ole püstitatud avatud alale, vaid paiknevad metsastunud ala keskel ning asuvad lähimast teest piisaval kaugusel, et möödujate vaateid mitte häirida. Vaidlusalused abihoone ja saun vastavad Otepää looduspargi maastikulises tsoneeringus toodud juhistele. Vastustaja on omistanud kaalu Kaasiku kinnistu paiknemisele Räbi järve kaldal, kuid ei selgu, kuidas järv mõjutab ehitusteatiste kooskõlastamist. Ehitised ei riku Räbi järve hinnatud püsiväärtusi. Ehitised ei paikne ehituskeeluvööndis (LKS § 38 lg 1 punkt 5). Need asuvad kalda piiranguvööndis (LKS § 37), kus ehitustegevus pole piiratud. Asjakohatud on kaalutlused, et kaebaja ei ole projekteerimistingimuste menetluses esitanud vastustaja otsusele vaiet ega pöördunud halduskohtusse ning et kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust ehitustegevuse lubatavusest. Lisaks on asjakohatud kõik vastustaja 09.03.2023 vastuses esitatud väited. Kaasiku kinnistul leidub vaid üks kaitsealune liik – III kaitsekategooriasse kuuluv soo-neiuvaip –, kuid selle leiukoht asub vaidlusalustest ehitistest umbes 300 meetri kaugusel. Seega on põhjendamatu väita, et kahjustati Räbi järve kaldaala kooslust ning muudeti elupaiku. Need põhjendused väljuvad LKS § 14 lg-s 2 ja KE § 7 lg-s 1 määratud 3(9)
3-23-241 pädevuse piirest. Asjakohatu on ka loodusliku mitmekesisuse säilitamise kaalutlus, sest sellest otsuse tegemisel ei lähtutud ja samas on vastustaja väited ka põhjendamata ning uurimiskohustus täitmata. Vastustaja rikkus oluliselt proportsionaalsuse põhimõtet. Vastustaja asus otsuses seisukohale, et vaidlusalused ehitised tuleb likvideerida. Ehitiste likvideerimine pole sobiv meede Otepää looduspargi kaitse-eesmärkide tagamiseks, sest ehitised ei kahjusta looduspargi väärtusi ja eesmärke. Ehitiste lammutamine poleks ka vajalik ja mõõdukas. Vähem koormav abinõu oleks nt nõuda kaebajalt kinnistule täiendava haljastuse rajamist, et maastikuilme oleks ühtlasem.
5.Keskkonnaamet palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes haldusmenetluses esitatud seisukohtade juurde.
6.Tallinna Halduskohus jättis 12.06.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus vaidlustatud kirjas toodud põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Vaidlus käib Kaasiku katastriüksusele ilma lubade ja nõusolekuteta püstitatud ehitiste (sauna ja abihoone) seadustamise üle. Keskkonnaamet keeldus 04.01.2023 selleks kooskõlastuse andmisest. Kohtupraktikas on leitud, et Keskkonnaameti keeldumist nõusoleku andmisest tuleb käsitada menetlustoiminguna. Kehtiv õigus ei sätesta otseselt menetlustoimingu vorminõudeid. Kui haldusorganil on menetlustoimingu tegemisel hindamis- ja kaalumisruum, siis tuleb järgida kaalutlusreegleid ja proportsionaalsuse põhimõtet ning uurimispõhimõtet. Samas ei tulene kohtupraktikast, sh kaebaja viidatud lahenditest, et põhjendamiskohustus on sama ulatuslik kui haldusakti puhul. Keskkonnaameti põhilised põhjendused ja argumendid peavad küll selguma 04.01.2023 kirjast, kuid leebemalt saab suhtuda sellesse, kui Keskkonnaamet kirja andmise järel, sh kohtumenetluses, oma põhjendusi täiendavalt selgitab ja täpsustab, et põhjendada kooskõlastuse andmisest keeldumise sisulist õigsust. LKS §-st 14 tuleneb, et kaitstava loodusobjekti valitseja on kohustatud jätma kooskõlastamata nõusolekut nõudva tegevuse, mis võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Samas võib anda nõusoleku tegevuseks tingimustega, mille täitmine tagab, et eeltoodud kahjustamist ei toimuks. Keeldumise eelduseks ei ole seatud kaitse-eesmärgi ilmselget kahjustamist ning piisav on kaitse-eesmärgi kahjustamise võimalikkus. Kuivõrd nõusoleku andmisest keeldumine võib riivata omandiõigust, saab keeld olla proportsionaalne siiski vaid juhul, kui kaitse-eesmärgi kahjustamise võimalus on tõenäoline. Samuti tuleneb omandiõiguse riive korral proportsionaalsuse põhimõttest ja LKS § 14 lg-st 3 kohustus kaaluda tegevuse lubamist tingimuslikult. Keskkonnaametil on hindamisruum küsimuses, kas LKS § 14 lg-s 1 nimetatud tegevus võib kahjustada kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Mida mõista „võib kahjustada“ all, ei ole õigusnormides ette kirjutatud. Seega LKS § 14 lg 2 kohaldamisel kasutab vastustaja küll kaalutlusõigust ja hindab tegevuse mõju kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamisele, analüüsides juhtumi asjaolusid ja erinevaid argumente, kuid kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamise kahjustamise võimalikkuse (tõenäosuse) korral ei saa ta nõusoleku andmist kaaluda. Keskkonnaamet on piisavalt, kontrollitavalt, mõistlikult ja asjakohaselt põhjendanud, et kaitstava loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamine võib saada püstitatud ehitistega kahjustatud. Vastustaja tugines õigesti sellele, et püstitatud ehitised kahjustavad Otepää looduspargi kaitseväärtusi ning teostatud ehitustegevusega katastriüksusel on toimunud
4(9)
3-23-241 Otepää looduspargile iseloomulike pärandkultuurmaastike ning vaadete vähenemine. Õige ei ole kaebaja väide, et Keskkonnaamet tegi nn automaatotsuse. Vaidlusalusest kirjast nähtub, et konkreetsel juhul teostas vastustaja juhtumipõhise hindamise. Asjakohatud ei olnud viited varasematele menetlustele (katastriüksuse jagamise ja projekteerimistingimuste taotlemise menetlused 2020. a-l). Kaebaja oli teadlik Keskkonnaameti seisukohast, kuid võttis ikkagi riski ja püstitas ehitised. Tal ei saanud olla õigustatud ootust, et Keskkonnaamet sellega tagantjärele nõustub, mh olukorras, kus maa sihtotstarve on maatulundusmaa, mille muutmist vastustaja võimalikuks ei pidanud. Alusetu on kaebaja seisukoht, et kaitse-eesmärkide ohustamist pole põhjendatud ja ehitiste mõju kaalutud. Vastustaja tõi esile Otepää looduspargi, sh piiranguvööndi kaitse-eesmärgi, ja rõhutas eelkõige pärand(kultuur)maastiku kaitset. Otepää piiranguvööndi kaitse-eesmärk on hästi säilinud pärandkultuurmaastiku elementide – alale iseloomuliku maakasutuse, piirkonnale omase asustusstruktuuri, arhitektuuripärandi ja maastikuilme – säilitamine, looduse mitmekesisuse, kaitsealuste liikide ja elupaikade kaitse ning kaitsealuste üksikobjektide kaitse. Kaebaja mõistis kaebusest nähtuvalt, et vastustaja põhjendas vastuolu kaitse-eesmärgiga sellega, et Kaasiku katastriüksuse puhul on vajalik kaitsta tüüpilist Otepää kõrgustikule omast pärandkultuurmaastikku, mille maastikukaitseline väärtus on tingitud tema vaatelisusest, avatud ja suletud alade vaheldumisest, asukohast ning paiknemisest ka Räbi järve kaldal, milliseid väärtusi ehitised aga kahjustavad. Kirjast on arusaadav, et muudetud on alale iseloomulikku maakasutust – tegemist on maatulundusmaaga ning see pole kunagi olnud hoonestatud, kuid sisuliselt muutis kaebaja osa katastriüksusest hoonestusalaks. Asustusstruktuur koosneb hoonetest, teedest ja maakasutusest, ning kõiki neid elemente on muudetud. Maastikuilme puhul rõhutas vastustaja, et loodusliku ilmega järvemaastikud on püsiväärtused, mida on läbi aegade Otepää maastike puhul kõige enam hinnatud ning kaldaalad tuleb hoida hoonestusest puutumatuna. Järve kaldale kokku 60 m2 ulatuses ehitamine (hooned ja terrass) rikub loodusliku ilmega järvemaastikus seisnevat väärtust. Keskkonnaamet arvestas keeldumisel õigustatult asjaoluga, et lisaks hoonetele, mida kaebaja soovib seadustada, on ta rajanud ka terrassi ja juurdepääsutee Raiga-Räbi-Nõuni-Lutike teelt, mis mõjutavad samuti Kaasiku katastriüksuse asustusstruktuuri ja sealt tulenevalt negatiivselt pärandkultuurmaastiku säilitamise eesmärki. Loodusparki Räbi järve äärde hoonete ehitamise mõju ei piirdu ainult sellega, et hooned muudavad vaadet, vaid sellega kaasneb ka hoonete, terrassi ja õue kasutus ning läbi katastriüksuse põhjaosa kulgeva juurdepääsutee rajamine ja kasutus. Ehkki vaidlus on hoonete seadustamiseks nõusoleku andmises, siis ei saa mõju hindamisel jätta arvestamata muid asjaolusid, mis kumuleeruvad. Kaasiku katastriüksuse vaatelisust ei saa hinnata ainult selle järgi, kuidas paistavad ehitised kindlast punktist maanteel. Vaade ehitistele on ka järvelt ja naabrite kinnistutelt. Vaatelisuse muutumine järvelt ja naaberkinnistutelt pole uues põhjendus, mida ei saa arvestada. Vastustaja pelgalt täpsustas sellega kohtumenetluses üht 04.01.2023 kirja argumenti, et kaebaja ehitistega on toimunud vaadete vähenemine. Hooned ei paikne täielikult suletud alal, vaid on teatud külgedest nähtavad, seega kahjustavad hooned avatud ala vaadet. Jääb arusaamatuks, millel põhineb väide, et ehitised sobituvad küla üldisesse miljöösse. Asjaoluga, et kinnistul on niigi ebaühtlane metsastumine ja et ka ümbrus on ebaühtlase kõlvikulise jaotuse ja maastikuilmega, ei saa iseenesest õigustada pärandkultuurmaastiku muutmist. Ebaühtlus ja maastikuilme sellisel kujul, nagu see on, ongi Otepää looduspargis iseloomulikuna kaitstav. Oluline on ka argument, et Kaasiku katastriüksusel pole varem hoonestust asunud. Varasem hoonestus või selle puudumine on asustusstruktuuri ja pärandkultuurmaastiku säilimise hindamisel oluline olenemata sellest, kas küsimus on vanas taluõuekohas. Seega kuigi 5(9)
3-23-241 ehitamine ei ole küll Otepää looduspargi piiranguvööndis välistatud, siis konkreetse, sh järve kaldal asuva asukoha puhul leidis vastustaja piisavalt ja asjakohaselt põhjendatult, et kaitseeesmärgid saavad kahjustatud. Vaidlust pole, et Otepää looduspargi maastikulise tsoneeringu järgi asub Kaasiku kinnistu põhjapoolne osa Päidla-Nõuni hoiualal, kuid vaidlusalused ehitised hoiualal ei asu. Vastustaja tõigi 04.01.2023 kirjas välja, et Kaasiku kinnistu asub hoiualal, mis on õige, kuigi täpsem olnuks märkida, et see asub Päidla-Nõuni hoiualal osaliselt. Nähtuvalt Keskkonnaameti 16.10.2020 kirjast, millega keelduti Kaasiku katastriüksuse projekteerimistingimustele nõusoleku andmisest, oli vastustaja teadlik, et Päidla-Nõuni hoiualal asub just katastriüksuse põhjaosa. Kaebaja poolt välja toodud tsoneeringu dokumendi lk-l 39 on tavaala kohta toodud, et ehitamine on leebeimalt reguleeritud; oluline on säilitada olemasolevat küla struktuuri; säilima peaks avatud alad, olulisemad vaated ja maastiku mosaiiksus; uusi hoonekomplekse võib ehitada kunagisele talukohale; uute kohtade rajamisel tuleb vältida ainult ühe suure hoone ehitamist, ehitada tuleb mitu väiksemat hoonet, paigutades need õuel, järgides vanu traditsioone. Eelnevat arvestades ei ole õige väide, et kaebaja ehitustegevus on tsoneeringu dokumendiga kooskõlas. Ehitistega on muudetud külastruktuuri, olulisi vaateid (järve ääres), ehitised asuvad alal, kus varem pole hoonestust asunud. Asjaolu, et tsoneeringus soovitatakse uute kohtade rajamisel vältida ainult ühe suure hoone ehitamist ja ehitada tuleb mitu väiksemat hoonet, ei välista seda, et Keskkonnaamet leiab konkreetses asukohas, et kaitseeesmärgiga pole kooskõlas ehitada ka mitut väiksemat hoonet. Vastustaja ei rikkunud uurimispõhimõtet, kui ei pidanud põhjendatuks maastikuarhitektuurilist hindamist, milline küsimus tõusetus sellest, et ehitised ei asu PäidlaNõuni hoiualal. Looduspargi kaitseväärtused, mida kaitstakse, on nii hoiualadel, sihtkaitsealadel kui ka tavaalal samad. Pärandkultuurmaastiku üheks osaks on asustusstruktuur (hooned, teed), mis piirkonniti on looduspargis paremini säilinud ning need alal on tsoneeringus eraldi välja toodud kui hoiu- ja sihtkaitsealad. Kaasiku katastriüksus asub looduspargi pärandmaastiku alal, kus on väga hästi säilinud piirkonna asustusstruktuur, seda nii Päidla-Nõuni hoiualale kui ka tavaalale jäädes. Väljakujunenud asustusstruktuur on oluline pärandmaastike väärtus ja omab olulist rolli Otepää looduspargi maastikukaitses. Mis puudutab argumenti, et vastustaja ei arvestanud Otepää looduspargi kaitse-eesmärgiga aidata kaasa säästvale elukeskkonna arengule ja tasakaalustatud keskkonnakasutusele, siis kahtlemata ongi võimalik looduspargis tasakaalustatult ka ehitamist lubada. Konkreetse piirkonna puhul hindas vastustaja aga negatiivse mõju liiga suureks, mis välistab nõusoleku andmise ehitusteatisele. Kaebaja peab põhjendamatult asjakohatuks ka kõiki vastustaja 09.03.2023 vastuses esitatud väiteid, mis tuginevad elustiku ja elupaikade ning looduse mitmekesisuse kaitsmisele ning neile ehitiste püstitamisega kaasneva negatiivse mõjuga. Sellise mõju hindamine on vastustaja pädevuses ega ole vaidluse iseloomu arvestades asjakohatu. Ka näiteks vastustaja 30.01.2023 kirjas ehk enne kaebuse esitamist, on põhjendatud, et ökoloogiliselt on kõrgema väärtusega ökotonid järve kallastel, märgalad ja põõsaribad põldude serval, seetõttu on Kaasiku kinnistul ka oluline ökoloogiline väärtus, mida ehitustegevus negatiivselt mõjutab. Kokkuvõtvalt ei ole ilmselgelt asjakohatu, et Otepää piiranguvööndis ja Räbi järve ääres kaitstakse KE-ga ka seal omaseid kooslusi, ilma et peaks nimetama konkreetseid kaitsealuseid liike ja elupaiku.
7.G.G palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 12.06.2023 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus toodu juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Vastustaja on teinud olulisi kaalutlusvigu. Menetlustoiming omab väga suurt mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele. Järelikult oli otsuse põhjendamise nõue analoogne haldusakti põhjendamise nõudega. Kaalutlusotsuste puhul peab haldusakti motivatsioon olema eriti põhjalik. Kohus võib erandina arvestada pärast menetlustoimingu tegemist esitatud põhjendusi, kui ta on veendunud, et nendest põhjendustest juhinduti juba otsuse tegemise ajal. Ebaõige on halduskohtu väide, et vastustaja ei teinud automaatotsust. Asjaoludest ning vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja hinnangul ei olnud tal ehitiste kooskõlastamisel hindamisruumi. Vastustaja on vääralt leidnud, et igasugune ehitustegevus Kaasiku kinnistul ei ole kooskõlas looduspargi kaitse-eesmärgiga. Diskretsiooni kasutamata jätmine on oluline kaalutlusviga. Vastustaja ei korraldanud asjaolude sisulist uurimist, hindamist ega kaalumist. Nõusoleku andmisest keeldumine ei tohi toetuda hüpoteetilistele ja ebamäärastele kaalutlustele. Vastustaja ei ole välja toonud, kas, kuidas ja millisel määral ohustavad kaebaja püstitatud ehitised kaitse-eesmärke. Vastustaja ei ole kaalunud ehitiste mõju. Kaebajal ei olnud tekkinud õiguspärast ootust ehitusteatiste kooskõlastamise kohta, kuid see ei tähenda, et vastustaja võis teha kooskõlastamata andmise otsuse, tuginedes vaid varasemates katastriüksuse jagamise menetluses ja projekteerimistingimuste menetluses tehtud järeldustele, et ehitustegevus ei ole Kaasiku kinnistul võimalik. Ebaõige on seega halduskohtu seisukoht, et viide varasematele menetlustele annab aluse järeldada, millistest kaalutlustest lähtus vastustaja vaidlusaluse otsuse tegemisel. Halduskohus leidis ebaõigesti, et kaitse-eesmärkide ohustamist on põhjendatud ja ehitiste mõju õiguspäraselt kaalutud. Ühestki õigusaktist ei tulene, et maatulundusmaa ei või teatud osas olla hoonestatud. Kaasiku kinnistule on ehitamine võimalik. Väär on halduskohtu seisukoht, et ehitised rikuvad Kaasiku katastriüksuse vaatelisust ning vastustaja on seda asjaolu kaalunud. Vastustaja ei ole põhjendanud, kuidas kahjustavad Kaasiku kinnistu maastikulisi väärtusi kinnistule püstitatud ehitised, mis asuvad lähimast teest sellisel kaugusel ja on haljastusega varjatud selliselt, et nende olemasolu ei saa kuidagi mõjuda häirivalt. Vastustaja ei tuginenud otsuses sellele, et maastiku vaatelisuse kaitseeesmärki rikub asjaolu, et ehitised on nähtavad Räbi järvelt ning Anni, Vana-Kõlli ja Madise katastriüksustelt. Lisaks on need väited paljasõnalised. Vastustaja pole hinnanud, kas tegemist on vaatelisust kahjustava mõjuga. Halduskohus leidis ekslikult, et ehitised on vastuolus Otepää looduspargi maastikulise tsoneeringuga. Ehitised ei asu Päidla-Nõuni hoiualal. Seega lähtus vastustaja otsuse tegemise ajal objektiivselt ebaõigest kaalutlusest. Vaidlusalused ehitised ei ole püstitatud avatud alale, vaid paiknevad metsastunud ala keskel. Halduskohus järeldas ebaõigesti, et vastustaja ei rikkunud uurimispõhimõtet, kui ei pidanud põhjendatuks maastikuarhitektuurilist hindamist. See oleks võimaldanud välja selgitada ehitiste maastikulise sobilikkuse. Vastustaja jättis otsuse tegemisel arvestamata, et Otepää looduspargi kaitse-eesmärgiks ei ole mitte ainult pärandmaastike säilitamine, vaid ka säästvale elukeskkonna arengule ning tasakaalustatud keskkonnakaitsele kaasaaitamine.
7(9)
3-23-241 Halduskohus asus ebaõigele seisukohale, et Otepää piiranguvööndis ja Räbi järve ääres kaitstakse KE-ga ka seal omaseid kooslusi, ilma et peaks nimetama konkreetseid kaitsealuseid liike ja elupaiku. Vastustaja oleks pidanud välja selgitama, kas tegelikult, millises ulatuses ja millistele liikidele või elupaikadele võis vaidlusaluste hoonete ehitamine avaldada olulist negatiivset mõju ning kas ehitiste likvideerimisega saaks seda kõrvaldada. Vastustaja rikkus oluliselt proportsionaalsuse põhimõtet. Halduskohtu vastupidised järeldused on ebaõiged. Vastustaja keeldus ehitusteatiste kooskõlastamisest põhjusel, et ta oli etteruttavalt ära otsustanud, et ehitised tuleb igal juhul likvideerida. Ehitiste likvideerimine ei ole sobiv meede eesmärgi saavutamiseks, sest see ei aita kaasa looduspargi pärandkultuurimaastiku väärtuste ja eesmärkide taastamisele, sest ehitised ei kahjusta looduspargi väärtusi ja eesmärke. Igal juhul ei ole ehitiste likvideerimine mõõdukas. Looduspargi kaitse-eesmärgid ei kaalu kaebajale sellega kaasnevat riivet üles. Uute ehitiste püstitamise sobivust piiranguvööndis kinnitab vastustaja praktika. Nii on vastustaja kooskõlastanud ehitamise Alajärve kinnistul.
8.Keskkonnaamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Kaebaja väljendab apellatsioonkaebuses põhimõttelist mittenõustumist vastustaja ja halduskohtu seisukohtadega, esitamata väiteid, mida halduskohus poleks oma otsuses juba analüüsinud ja hinnanud. Ringkonnakohus ei pea vajalikus halduskohtu õiguslikku analüüsi korrata. Ringkonnakohus märgib täiendavalt vaid seda, et küsimus sellest, kas püstitatud ehitised kahjustavad Otepää looduspargi kaitse-eesmärke, pole kaalutlusotsus, vaid hindamisotsus. Järelikult ei laiene sellele kaalutlusõiguse kohaldamise reeglid ning muu hulgas on kohtul võimalik otsuse tegemisel tugineda isegi nendele põhjendustele, mida haldusorgan ise pole esile toonud. Olukorras, kus on tuvastatud, et ehitised kahjustavad looduspargi kaitse-eesmärke, on tulemuseks üldjuhul kooskõlastuse andmisest keeldumine. Vastasel juhul muutuksid KE-st tulenevad piirangud sisutuks. Kooskõlastuse andmist tuleb asuda kaaluma juhul, kui kaebaja õiguste riive on keskkonnakaitseliste eesmärkide rikkumisest ilmselgelt intensiivsem. Praegusel juhul pole sellega tegemist. Ainuüksi omandiõiguse riivele tuginemine pole piisav, eriti olukorras, kus kaebajale oli juba 2020. a-l teada, et Keskkonnaamet ei pea Kaasiku kinnistu hoonestamist võimalikuks. Asjaolu, et vastustaja jäi 04.01.2023 kirjas varasemates haldusmenetlustes võetud seisukohtade juurde, pole kuidagi etteheidetav. Asjas pole ilmnenud, et vastustaja varasem hinnang kinnistu hoonestamisele oleks olnud väär. Küsimus pole vaid kahe 20 m 2 suuruse ehitise lisandumises ning nende visuaalses mõjus maastikule, vaid KE kaitseb pärandkultuurimaastikku laiemalt, muu hulgas seda, et inimtegevus ning sellega kaasnev ei laieneks aladele, kus seda ajalooliselt pole olnud.
11.Seoses 16.11.2023 esitatud menetlusdokumendiga ja sellele lisatud tõenditega märgib ringkonnakohus järgmist.
8(9)
3-23-241 Kaebaja hoonete väidetav arhitektuuriline sobivus piirkonda ei ole võrdsustatav vastavusega KE-le. Maastiku botaaniline inventuur ning selle järeldused, et Kaasiku kinnistul ei leidu kaitsealuseid liike ja elupaiku ning vaidlusalused ehitised ei avalda olulist negatiivset mõju keskkonnale, ei lükka vastustaja 04.01.2023 kirjas toodut ümber. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et KE kaitseb ka looduspargi erinevaid kooslusi (järvekaldad, märgalad jms), ilma et seal peaks asuma konkreetseid kaitsealuseid liike ja elupaiku. Samuti ei oma tähtsust see, et Räbi külas on vahemikus 1900‒2005 majapidamiste arv peaaegu kahekordistunud. Kaebaja pole esitanud mingeid täpsemaid andmeid, mis võimaldaksid tulla järeldusele, et eelnimetatud kasvul võiks olla seos vastustaja 04.01.2023 hinnanguga. Kaebaja arusaam sellest, milline võiks olla tasakaal KE eesmärkide ja piirkonna arengu vahel, on subjektiivset laadi ega tekita põhjendatud kahtlust, et vastustaja tegevus võib olla õigusvastane. Kaebaja väidab, et uute ehitiste püstitamise sobivust Otepää piirkonnavööndis kinnitab vastustaja praktika, tuginedes seda väites aga üksnes Alajärve kinnistul toimunud tegevusele. Vastustaja selgitas ringkonnakohtu istungil, mis põhjustel on Alajärve kinnistul ehitustegevus kooskõlastatud ning sellest ei nähtu, et tegemist oleks väljakujunenud halduspraktikaga, mille järgimist võiks kaebaja enda suhtes nõuda võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele tuginedes.
12.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.