Keskkonnaõigus › Looduskaitse

3-21-2881 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-2881 ehitusõigust hoonestamata maaüksusele lubada, kui on tagatud, et maaüksusele on võimalik kavandada piirkonna asustusstruktuuriga kooskõlas olev õueala. Piirkonna õuealad on valdavalt suuremad kui 0,25 ha. Püstitatud maja ja välikäimla ümbruses puudub selline vaba ala väljaspool metsamaad ja poollooduslikku kooslust. Kuivõrd välikäimla asub metsamaa kõlvikul, ei ole Keskkonnaametil isegi võimalust kaaluda selle lubamist praeguses asukohas.

3-21-2881 poolloodusliku koosluse läbib suvemaja diagonaalselt). Kuna suvemaja alune pind on 19,4 m2, ei saa see asuda vähemalt 17‒23 m2 ulatuses poollooduslikul kooslusel. Suvemaja ja selle kasutamine ei kahjusta poollooduslikku kooslust. Isegi kui eeldada ettekirjutuse väidete õigsust, ei ole vastustaja hinnanud, kas Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgid on olulisemad kui kaebaja omandipõhiõigus. Vastustaja rikkus ettekirjutuse tegemisel haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-t 2, sest ei ole kaalunud kaebaja huvi kinnistu hoonestamise, sh hoonete säilitamise vastu. Pikaaegses kohtupraktikas on seisukoht, et valminud ehitise lammutamine ei ole üldjuhul mõistlik ja seda isegi olukorras, kus ehitis on püstitatud õigusvastaselt. Kaebaja hooned on valmis. Seda enam pidi vastustaja põhistama, miks on vajalik hoonete lammutamine. Vastustaja saab poolloodusliku koosluse osas lähtuda vaid 2017. a inventuuri andmetest. Vastustaja 20.12.2021 vastus kaebaja teabenõudele ega sellega esitatud dokumendid, st 20.12.2021 objekti ajaloo aruanne ja 20.12.2021 kaart, ei tõenda poolloodusliku koosluse olemasolu kinnistul ega selle asukohta ja pindala. 20.12.2021 objekti ajaloo väljatrükis puudub viide kinnistule või kinnistut tuvastavatele andmetele ning sellest ei ole võimalik tuvastada, kus ja millise asetusega asub väidetav poollooduslik kooslus kinnistul. 20.12.2021 kaardist ei selgu, milliste andmete alusel on 20.12.2021 kaart koostatud. 2008. a inventuuriga seotud andmed, st TAT8 ja 2008. a kaardikiht ei ole asjakohased ega tõenda poolloodusliku koosluse olemasolu, selle asukohta ega suurust ettekirjutuse tegemise ajal. Seda kinnitavad ka vastutaja läbi viidud riigihanke „Poollooduslike koosluste inventuur“ (viitenumber 184278) alusdokumendid, mis tehti kättesaadavaks 29.03.2017. 2017. a inventeerimisel jäeti poollooduslikud kooslused vajalikul viisil fikseerimata, st koostamata inventeerimistulemusi kajastavad protokollid (HMS § 18 lg 1). 2017. a inventuuri andmete tõepärasuses sunnivad kahtlema nii poolloodusliku koosluse esinduslikkuse tõus võrreldes 2008. a inventuuriga kui ka asjaolu, et 2017. a inventuuri välitöid teostasid 4000 hektaril vaid kaks inimest. On väheusutav, et kaks inimest suudavad 3 kuu ja 21 päeva jooksul sellisel alal olevad kooslused põhjalikult inventeerida ja täpsustada elupaikade piirid. Kuna loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüpide digikaardistamise juhend võimaldab märgatavat kaardistusviga, ei ole kaardimaterjal poolloodusliku koosluse asukoha ja pindala väitmiseks piisav. Kaebaja tellitud 8. taseme arhitekt-ekspert Inga Raukase ekspertarvamusest nähtub, et Söödiranna kinnistule üksikelamu ehitamine ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, vaid pigem loob positiivse efekti kaitseala hoolduse ja alale ainuomase ilme loomisel. Hoone on kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi (materjalikasutus, arhitektuursed põhilahendused, hoonete maht ja paigutus jms) ja maastike kaitse (asustusstruktuur, külamiljöö, maastikuilme) eesmärkidega.

Keskkonnaamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala on Söödiranna kinnistul kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Keskkonnaamet on tõendanud, et 2017. a inventuuri raames kontrolliti poolloodusliku koosluse tüüpi ja piire ning korrigeeriti neid vastavalt looduslikule olukorrale. Inventuuri tulemused fikseeriti lõpparuande lisades, sh kaardikihina lisas 1 „MapInfo andmevorm“. Nimetatud kaardikiht anti Keskkonnaametile üle 01.02.2018 tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 7-22/18/1610. Keskkonnaamet edastas kaardikihi Keskkonnaagentuurile, kes kandis andmed keskkonnaregistrisse ning selle tulemusena on kooslus nähtav Maa-ameti geoportaalis. Ka asjaolu, et kinnistule rajatud suvemaja asub osaliselt kooslusel, on ettekirjutuses kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Nimelt on Maa-ameti geoportaali ortofotole, millelt on nähtav ka suvemaja, lisatud juurde Maa-ameti 4(13)

3-21-2881 geoportaali looduskaitse kaardikihtide hulgast poollooduslike koosluste kaardikiht. Saadud tulemus kinnitab suvemaja paiknemist osaliselt poollooduslikul kooslusel. Ettekirjutuse p-s 3 on põhjendatud, et hoonete säilitamine on vastuolus kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p-st 2 tuleneva eesmärgiga kaitsta kooslust ning § 1 lg 1 p-st 1 ja § 18 lg-st 2 tuleneva pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgiga. Seega tuleb kinnistule õigusvastaselt rajatud hoonete tagantjärgi seadustamisel võtta arvesse mitte ainult suvemaja mõju koosluse kaitseeesmärgile, vaid sellega koos ka mõju pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgile. Isegi kui suvemaja mõju koosluse kaitse-eesmärgile oleks väike, ei annaks pelgalt see asjaolu alust lugeda hoonete säilitamisest tulenevat mõju Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidele vähekaalukaks. Kaebuses viidatud Riigikohtu 28.11.2019 otsus nr 3-17-740 käsitleb olukorda, kus ehitamiseks nõusoleku andmisest on keeldutud ainult kaitsealuse elupaiga kahjustamise võimaluse tõttu. Seega ei saa selles toodud seisukohti praegusele asjale üle kanda. Koosluse hooldamiseks vajalik niitmine või karjatamine ei eelda hoonete olemasolu kinnistul. Koosluse hooldamise soodustamiseks on ka muid võimalusi peale kaitse-eesmärkidega vastuolus olevate hoonete säilitamise, sh kinnistu hooldamiseks üürile või rendile andmine või hooldamiseks toetuse taotlemine ja saamine. Suvemaja eesmärgipärase kasutamisega tekib selle ümbrusesse n-ö õueala, millega kaasnevad paratamatult spetsiifilised tegevused (sh tallamine, õueala kujundamine jms), mis muudavad maapinna looduslikku niiskusrežiimi ja taimekooslust ning kahjustavad seetõttu ka kooslust. Kinnistul paiknev kooslus kuulub Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja ja seega on tegemist üle-euroopaliselt tähtsust omava kaitse-eesmärgiga. Ka koosluse minimaalne vähenemine kahjustab kaitse-eesmärkide saavutamist ja kaitseala seisundit. Ehitiste säilitamine kinnistu rohumaal ei ole kooskõlas piirkonna maastikuilme ja ehitustraditsioonidega ning kahjustaks seega pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki. Nimelt eeldab hoonete säilitamine, et kinnistule oleks võimalik rajada piirkonna asustusstruktuurile iseloomuliku suuruse, hoonete ja nende paiknemisega õueala. Praegusel juhul ei ole see võimalik eelkõige õuealaks sobiliku suurusega ala puudumise tõttu kinnistul. Võttes arvesse piirkonna traditsiooniliste hoonete suurusi, ei lähtu suvemaja traditsioonilisest elumaja tüübist ning sobituks pigem abihooneks suuremale elamule. Ülaltoodule tuginedes ei oma asjas tähtsust ka kaebuses toodud väide, et hooned vastavad üldiselt kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja ja Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava p-s 2.4.4.2 kehtestatud nõuetele. Vastustaja on kaalunud erinevaid huve ja leidnud, et kaitse-eesmärgid on olulisemad kui kaebaja omandipõhiõigus. Kaebaja on põhjendamatult eristanud Maa-ameti, Keskkonnaagentuuri ning 2017. a inventuuri andmeid kinnistul paikneva koosluse kohta. Erinevate asutuste käsutuses olevate andmete aluseks on 2017. a inventuuri tulemused, mis on mh fikseeritud kaardikihina inventuuri lõpparuande lisas 1. Sisuliselt on tegemist samade andmetega, mis on väljendatud erinevas vormis (kaardikihi andmetena või nende alusel vormistatud kaardikihina). Ka Keskkonnaagentuuri 10.12.2021 kaebajale edastatud kaart on EELIS-e väljavõttest nähtuvalt koostatud 2017. a inventuuri andmete alusel. Inventuuri hankelepingu eseme tehnilisest kirjeldusest nähtub, et kui tegemist ei ole poolloodusliku koosluse elupaigaga, tuleb tegelik elupaik määrata ja kirjeldada inventeerimise ankeedis. Seega ei tulnudki kooslust puudutavat infot kanda inventeerimise ankeedile, vaid inventuuri andmevormile. Seega on koosluse kohta paikvaatlusel tuvastatud info fikseeritud viisil, mis vastab HMS § 18 nõuetele.

5(13)

3-21-2881 Asjakohatu on kaebaja väide 2017. a inventuuri digikaardistamise juhendis ettenähtud kaardistusvea kohta. Alade koosluse piiritlemisel on kasutatud põhikaarti ja ortofotosid, mitte GPS seadet. Kaebaja väide, et suvemaja asub kooslusel üksnes 5‒6 m2 ulatuses, on tõendamata ega ole õige. Maa-ameti geoportaali ortofoto ja põhikaardi andmetel asub suvemaja kooslusel vähemalt 17‒ 23 m2 ulatuses. Söödiranna kinnistu hoonestuse 28.03.2022 ekspertiis ei kinnita, et suvemaja ei kahjusta Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgi saavutamist. Kaitse-eesmärkide saavutamise ning nende võimaliku kahjustamise hindamise pädevus on Keskkonnaametil kui rahvuspargi valitsejal, ekspertiisi koostanud eksperdile väljastatud kutsestandard sellist pädevust ei anna. I. Raukasel on pädevus hinnata ehitiste arhitektuurset lahendust, mitte ehitise sobivust kaitsealuse asustusstruktuuri, maastikuilme ja miljööväärtustega. Lisaks on jäänud ekspertiisis mitmed asjaolud hindamata või on neid hinnatud vääralt. Olukorras, kus ehitise püstitamine on pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgi kahjustamise tõttu välistatud, ei ole enam asjakohane hinnata ehitise arhitektuurset sobivust. Väär on ekspertiisi järeldus, et suvemaja püstitamiseks ei olnud vajalik ehitusluba, detailplaneeringut ega kaitseala valitseja nõusolekut. Kuna Söödiranna kinnistul suvemaja püstitamiseks detailplaneering puudub, kinnistu on väiksem kui 5 ha ega asu elamu- või elamu reservmaal, siis on hoonestamine vastuolus ka Kuusalu valla üldplaneeringuga.

3-21-2881 ja ürt-punanupuga niidu (6510) kaitse-eesmärgiga. Vastustaja seisukohtadest ja selgitustest nähtub üheselt, et nii käimla kui maja puhul on välistatud nende seadustamise võimalus tulenevalt ala kaitse-eesmärkidest. Vaidlust ei ole selles, et käimla asub metsaalal, kus igasugune ehitamine on välistatud. Olukorras, kus kaitse-eesmärgid on selgelt sätestatud, ei ole õigustatud asuda seisukohale, et nende rikkumine ja kaitsealuste loodusobjektide ja -koosluste hävitamine on põhimõtteliselt alati väikeses mastaabis lubatud. Kaebaja on esitanud 8. taseme arhitekt-ekspert I. Raukase ekspertarvamuse. Ekspertiisi on tellinud selle tulemustest otseselt huvitatud isik ning arhitekti pädevus detailsemates looduskaitselistes küsimustes ei ole võrreldav looduskaitse ekspertide pädevusega. Kahtlust tekitab ekspertiisis toodud mõõtmisandmestik. Ekspertiisi p-s 1.4 on märgitud, et hoone suletud brutopind on 19,92 m2 ning ehitisealune pind on väiksem kui 20 m2. Vaadates ainuüksi ehitisest tehtud fotosid, ei ole see ka palja silmaga olukorda hinnates ilmselt tõsi, sest ehitisel on suletud pinnast selgelt väljaulatuv terrass (selle olemasolule on viidanud ka ekspert) ja ka katus ulatub väljapoole seinapindasid. Seega peab ehitisealune pind olema suurem kui 20 m2. Juba ainuüksi selline eksimus paneb ekspertiisi usaldusväärsuse kahtluse alla. Nähtuvalt ekspertiisi p-st 2.1 ei ole ekspert teinud oma väidete kinnitamiseks vajalikke mõõtmisi ega kontrollarvutusi ning on lähtunud tellija poolt esitatud tooteinfost ja projekti visuaalsest kontrollist. Selline pealiskaudne lähenemine ei ole ekspertiisi eesmärke ja põhjuseid arvestades nii kõrge astme arhitekt-eksperdi puhul aktsepteeritav. Järeldus hoone ehitisaluse pinna suurusest üle 20 m2 tähendab ka seda, et vale on ekspertiisis toodud väide, et tulenevalt LKS § 14 lg-st 1 ei ole ehitusteatise kohustuseta ehitise püstitamisel vaja taotleda kaitseala valdaja nõusolekut. Ehitise püstitamiseks oli vajalik ehitisteatise esitamine ja sellest tulenevalt ka kaitseala valitseja nõusolek. Ekspert on käsitlenud ehitatud hoonet ilma igasuguste reservatsioonideta üksikelamuna, nimetades selle tüübiks ekspertiisis asunduselamu. Pigem on siinkohal õigus vastustajal, kes selle väite kahtluse alla seadis. Arusaamatuks jääb ka ekspertiisis tehtud õueala määratlus (p 2.3). Sellise õueala määratluse eesmärgiks saab olla ainult vajaliku 0,25 ha vormiline täitmine. Loogilist põhjust kogu kaardil toodud ala õuealana käsitlemiseks kohus ei näe ja ka ekspert ei ole sellist käsitlust kuidagi selgitanud. Kuna Söödiranna kinnistul suvemaja püstitamiseks detailplaneering puudub, kinnistu on väiksem kui 5 ha ega asu elamu- või elamu reservmaal, siis on suvemaja püstitamine vastuolus ka Kuusalu valla üldplaneeringuga. Põhjendamata on ekspertiisis toodud kokkuvõttev järeldus, et kinnistule üksikelamu ehitamine ei kahjusta kaitseala kaitseeesmärkide saavutamist või kaitseala seisundit ning pigem loob see positiivse efekti kaitseala hoolduse ja alale ainuomase ilme loomisel. Eeltoodud lähtuvalt on ekspertiis ebausaldusväärne ja kohus jätab selle järeldused arvestamata. Sõltumata asjaolust, kas hoone on kooskõlas Lahemaa kultuuripärandi (materjalikasutus, arhitektuursed põhilahendused, hoonete maht ja paigutus jms) ja maastike kaitse (asustusstruktuur, külamiljöö, maastikuilme) eesmärkidega, on see vastuolus kaitseala looduskitseliste eesmärkidega ja ainuüksi seetõttu on välistatud selle seadustamine. Ehitiste säilitamine Söödiranna kinnistu rohumaal ei ole kooskõlas piirkonna maastikuilme ja ehitustraditsioonidega ning kahjustab kaitse-eeskirja § 1 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 sätestatud pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki. Kaebaja ei ole vaevunud vastustajalt hoonete rajamiseks nõusolekut küsima ja püstitas ehitised kinnistule teadlikult ebaseaduslikult. Seega ei tekkinud kaebajal ka õiguspärast ootust hoonete säilimisele. Eeltoodut toetab lisaks kaitse-eeskirjas sätestatule LKS § 14 lg 4. Kaebaja omandipõhiõigust ei ole rikutud olukorras, kus kaebajal puudus õiguslik alus hoonete rajamiseks algusest peale.

7(13)

3-21-2881 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8(13)

3-21-2881 Segased on vastutaja põhjendused, millega ühel ja teisel kinnistul keelatakse või lubatakse hooneid 6510 kooslusega alale ehitada. Näiteks Mere-Söödi kinnistu puhul on vastustaja pidanud võimalikuks olemasolevat kuni 20 m2 suurust hoonet säilitada, kui see tõsta aasrebasesaba ja ürt-punanupuga niidult (6510) välja. Kaebaja on soovinud sarnast kompromissi, kuid see on tagasi lükatud. Kaebaja hoone on võimalik tõsta 4‒5 m lõuna suunas, kus olev rohumaa ei ole kaitse all. Karu kinnistul lubati hoonestusala lausa ligi 1600 m2 ulatuses ja suures osas 6510 koosluse alale. Kaebaja ei ole kunagi väitnud, et talle peaks vastu tulema lihtsalt seetõttu, et rikkumine oli väike. Samas on Keskkonnainspektsioon ise märkinud, et kaebaja süü oli väike (2020. a-l algatatud väärteomenetlus nr 940020000253). Eksperthinnangus on üks inimlik eksitus – tabelis, kus võrreldakse maja kõrgust ehitussoovituste tabelis toodud kõrgusega, on maja kõrgus vale. Õige info on sama dokumendi alguses, mille järgi jääb maja kõrgus alla 5 m. Muus osas on ekspertiis väga põhjalik ja kõik selle väited on tõendatud. Pärast halduskohtu otsust tellis kaebaja täiendava mõõdistusakti, mille järgi vastab maja alla 20 m2 maja nõuetele. Samuti lasi kaebaja koordinaatide alusel mõõdistada, kui suures ulatuses asub kaebaja maja oletataval poolloodusliku koosluse alal. Esitatud teostusjoonise järgi on tegelik vaidlusalune pind 11,83 m2. Kaebaja tellis ka pädevalt geodeedilt mõõdistamise ning kontrollmõõdistamise teostusjoonise järgi on hoone ehitusalune pindala 19,90 m2. Kaebaja on korduvalt juhtinud tähelepanu, et 0,25 ha õueala määratlus on meelevaldne ning selleks puudub õiguslik alus. Ükski Lahemaa ehitistele esitatavaid nõudeid käsitlev õigusakt ei määratle õueala suurust. Dokument „Asustusstruktuur ja arhitektuur, kirjeldused ja ehitussoovitused külade kaupa“ ei keela üksiku maja ehitamist. Kaebaja tõlgendas enne maja ehitamist dokumendi Andineeme küla puudutavaid nõudeid selliselt, et krundile ei tohi ehitada rohkem kui ühe elamu, selliselt, et juhul, kui ehitada mitu hoonet, peavad need olema paigutatud klassikalisele taluõuele vastavalt.

Keskkonnaamet palub 27.02.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ettekirjutuses ei ole kaebajale ette heidetud mitte LKS § 14 lg 1 p 6, vaid LKS § 31 lg 2 p 8 ning kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 11 ja lg 2 p 2 rikkumist. Viidatud sätted ei erista ehitusloa või teatise kohustuslikke ehitisi ülejäänutest. Olukorras, kus kaebaja lähtus ehitiste püstitamisel asjaolust, et ehitusluba ega -teatis ei ole vajalik, tulenes kaebajale kohustus küsida ehitiste püstitamiseks Keskkonnaametilt nõusolekut. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et kaitse-eeskiri on vastuolus EhS-ga ja LKS-ga. Kaebaja seisukoht tugineb EhS seletuskirjas lisade 1 ja 2 kohta toodule ja EhSRS § 51 kohaselt LKS-s tehtavatele muudatustele. Kumbki neist ei ole praegusel juhul asjakohane, sest neist ei tulene seadusandja soovi muuta piiranguvööndis ehitustegevust reguleerivat LKS § 31 lg-t 2. LKS § 31 lg 2 p-st 8 tulenevalt on uute ehitiste püstitamine piiranguvööndis keelatud, kuid seda keeldu on võimalik leevendada kaitse-eeskirjaga. Praegusel juhul võimaldabki kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 ehitisi teatavatel tingimustel püstitada, see aga eeldab Keskkonnaameti nõusolekut. Olukorras, kus kohalikul omavalitsusel puudub teave ehitise püstitamise kohta, tuleb vastav nõusolek küsida ehitiste püstitajal. Seega ei ole kaitse-eeskirjast tulenev nõue ehitiste püstitamise kooskõlastamiseks Keskkonnaametiga kuidagi vastuolus LKS ega EhS regulatsiooniga. Kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 ei erista ehitusalale ja muule alale ehitiste püstitamist, st ka ehitusalale uut ehitist püstitades tuleb see Keskkonnaametiga kooskõlastada. Hankelepingu tingimustest ei nähtu, et inventuuri andmevormid tuleks allkirjastada. Hankelepingu tingimuste p 2.2 näeb ette üksnes üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamise 9(13)

3-21-2881 ja see tingimus on täidetud. Asjakohatud on viited digikaardistamise juhendile ja selle väidetavale rikkumisele. Alade koosluse piiritlemisel on kasutatud põhikaarti ja ortofotosid. GPS seadet ei kasutatud, seega digikaardistamise juhend ei kohaldu. Apellatsioonkaebuses esitatud 2018. a ortofoto ja sellel põhinevad väited on asjakohatud. Inventeerijad saavad inventeerimise ajal lähtuda viimasest teadaolevast ortofotost, milleks oli Maa-ameti geoportaali kohaselt 2016. a ortofoto. Asjaolu, et inventuuri taimeloendis olevad taimeliigid ei ole kantud mõnda kaebajale teadaolevasse 6510 taimenimistusse, ei tõenda seda, et inventuuri raames määratud elupaik (6510) ei peaks seda ka päriselt olema. Omal algatusel kõigi inventuuride tutvustamine kõigile kinnistuomanikele käib ametile üle jõu, sest amet teostab igal aastal inventuure ligi paaril tuhandel hektaril ja rohkem kui neljal tuhandel kinnistul. Asjaolu, et kaebaja kooslust niidab, ei anna alust Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärkidega vastuolus oleva ehitise säilitamiseks. Ka ei eelda koosluse hooldamiseks vajalik niitmine ja karjatamine hoonete olemasolu kinnistul. Menetlust viiakse läbi Lahemaa piiranguvööndis uute ehitiste püstitamist keelavate LKS ja kaitse-eeskirja normide rikkumise tõttu ning see on selge algusest peale. Menetluse käigus selgunud asjaolu, et üks hoonetest asub metsamaa kõlviku asemel hoopis loodusliku rohumaa kõlvikul, muudab üksnes rikkumise kvalifikatsiooni (st kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 1 asemel § 23 lg 2 p 2). Asjakohatud on kaebaja võrdlused MereSöödi ja Karu kinnistu hoonestamisega. Tegemist ei ole võrreldavate olukordadega. Kohus on põhjalikult selgitanud, miks ekspertiis on ebausaldusväärne. Isegi kui apellatsioonkaebuse lisas 2 esitatud mõõtmised tõendavad, et kohtuotsuses toodud hinnang ehitisealuse pinna kohta ei ole täpne, ei lükka need ümber muid asjaolusid. Ekspertiisis ei ole selgitatud, miks on õuealana määratletud kogu kaardil toodud ala. Seda enam, et Söödiranna kinnistu kõlvikukaardilt õueala üldse ei nähtu. Ekspertiisis puudub igasugune analüüs, kas kaebaja kinnistu võimalik õueala kuju ja hoonete paigutus oleks kooskõlas piirkonnale omase asustusstruktuuriga (sh asustustiheduse perspektiividega). Samuti ei ole hinnatud, kas hoone suurus on kooskõlas piirkonnale iseloomuliku taluarhitektuuriga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-2881 § 14 lg 1 p 6 suhtes. Seetõttu ei ole ka kaebaja viide EhSRS §-le 51, millega muudeti LKS § 14 lg 1 p-i 6, asjakohane. Kui ehitise püstitamine ei ole ehitusloa ega -teatise kohustuslik, tuleb piiranguvööndi puhul lähtuda LKS § 31 lg 2 p-st 8 ja kaitse-eeskirjast ning isikul endal küsida kaitseala valitsejalt ehitise püstitamiseks nõusolekut. Kaitse-eeskirjas sätestatud piiranguvööndi leebem regulatsioon võrreldes LKS § 31 lg 2 üldpõhimõttega (piiranguvööndis on ehitise püstitamine keelatud), on kooskõlas LKS § 31 lg 2 volitusega ning vastuolu LKS ega EhS-ga ei esine. Seetõttu ei oma tähendust asjaolu, et mõlemad ehitised olid ehitusaluse pinnaga alla 20 m2. Lahemaa rahvuspargi piiranguvööndis on ka alla 20 m2 ehitise püstitamiseks vajalik kaitseala valitseja nõusolek. Sellest põhimõttest ei tee erandit ka Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava lisas 8 määratletud ehitusalale ehitamine.

3-21-2881 järgi on elupaik 6510 hinnatud hea esinduslikkusega (hinnang B). Koosluse kahjustamine ei piirdu üksnes sellega, et maja on ehitatud u 10 m2 ulatuses koosluse peale, vaid vaidlustatud haldusaktist nähtuvalt on Söödiranna maaüksusel (hoonete asupaigas ja nende ümber, sh juurdepääsutee) ehitatud ja tehtud olulisi pinnasetöid – toodud juurde uut pinnast ja külvatud heinaseemet. Lisaks toimub elutegevuse käigus eluhoone ümber maapinna ja taimestiku tallamine, millega muudetakse loomulikku maapinna niiskusrežiimi ja taimekooslust. Järelikult on osa kaitstavast kooslusest hävinud ja selle pindala vähenenud, kuid Keskkonnaameti hinnangul on ala taastumine võimalik, kui ehitis likvideerida. Ringkonnakohus möönab, et ainuüksi suvemaja asetsemine u 10 m2 ulatuses kaitstava koosluse alal ja sellega seonduv inimtegevus ei pruugiks tingimata kaasa tuua ehitise likvideerimise kohustust, kuid koosmõjus pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgi olulise kahjustamisega on selline ettekirjutus siiski põhjendatud (vt täpsemalt allpool). Sel põhjusel ei saaks suvemaja seadustada ka juhul, kui seda nihutada 4‒5 meetrit lõuna suunas, nagu kaebaja on kompromissina pakkunud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et koosluse hooldamiseks vajalik niitmine ja karjatamine ei eelda hoonete olemasolu kinnistul ning koosluste hooldamise korraldamine on LKS § 21 lg-st 1 ja § 22 p-st 3 tulenevalt eelkõige Keskkonnaameti ülesanne (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.01.2021 otsus nr 3-19-2322, p 22).

3-21-2881 ehitusrütmist esineb piirkonnas küll juba praegu, kuid see ei õigusta kaitse-eesmärkidest veelgi ulatuslikumate möönduste tegemist. Vastasel korral tekiks pärast kaebaja kinnistule ehitamise lubamist piirkonnas veelgi suurem surve erandite tegemiseks (vrd Riigikohtu 28.03.2024 otsus nr 3-21-1370, p-d 28‒31).

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.