Paeveis OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 11. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/24 tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks teha kaebaja toetustaotluse osas uus otsus Kaebaja Paeveis OÜ, esindaja Reimo Saks Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Ave Paavel Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Jätta Paeveis OÜ kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1. aprillil 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 ja § 67 lg 4). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Paeveis OÜ (kaebaja) esitas 15. juunil 2021 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) pindalatoetuste taotluse ja maksetaotluse ning poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse taotluse 42,50 ha osas.
3-22-809
2.PRIA jättis 11. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/24 p-ga 1 rahuldamata kaebaja 2021. a esitatud poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse taotluse ning p-ga 2 nõudis kaebajalt tagasi alusetult saadud poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse. Otsuse kohaselt ei arvestata toetust maa ja hektarite ulatuses, mis ei ole poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saamiseks toetusõiguslikud. Toetust ei arvestata riigi omandis oleval maal asuva poolloodusliku koosluse või selle osa kohta, mille kasutamiseks puudub taotlejal õiguslik alus. 2019. a ja 2020. a eest makstud toetus nõutakse tagasi selle maa osas, mille võrra on ülevõetud kohustusealuse maa pindala vähenenud. 2020. a eest makstud toetus nõutakse tagasi ka nõuetele vastavuse nõuete rikkumise tõttu.
3.Kaebaja esitas 10. veebruaril 2022 PRIA-le eelnimetatud otsuse peale vaide, mille PRIA jättis 9. märtsi 2022. a vaideotsusega nr 12-1/22/294-1 rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 8. aprillil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 11. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/24 tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks teha uus otsus toetustaotluse rahuldamise kohta. Haldusasi määrati lahendamiseks kohtunikule Roby Koik.
5.Tartu Halduskohus võttis 14. aprilli 2022. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
6.Vastustaja esitas kohtule 13. mail 2022 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
7.Tartu Halduskohus teatas 17. oktoobri 2023. a määrusega menetlusosalistele, et haldusasi jagati lahendamiseks kohtunikule Juhan Siider. Kohus andis menetlusosalistele seoses kohtukoosseisu muutumisega tähtaja seisukohtade ja taotluste esitamiseks.
8.Kaebaja ei esitanud kohtule eelnimetatud määrusega antud tähtaja jooksul vastuväiteid kohtukoosseisu muutumise osas. Vastustaja teatas 20. oktoobri 2023. a avaldusega kohtule, et PRIA-l ei ole vastuväiteid, taotlusi ega taandusi seoses kohtukoosseisu vahetumisega.
9.Tartu Halduskohus otsustas 21. novembri 2023. a määrusega vaadata haldusasja läbi kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja.
10.1.Kaebaja kasutas toetuse taotlemise aluseks olevaid põllumassiive ning tal oli selliseks kasutamiseks ka 15. juuni 2021. a seisuga õiguslik alus. Kaebaja kasutas põllumassiive tulenevalt Paeveis OÜ ja Hereford OÜ vahel sõlmitud ettevõtte ülemineku lepingust. Kaebaja on teavitanud riigiasutusi ettevõtte ülemineku lepingust ja kasutusõiguse üleminekust. Lisaks on kaebaja tasunud kõnealuste põllumassiivide kinnistute eest rendimakseid. Kaebaja kasutas kinnistuid õiguspäraselt. Vastustaja on põhjendamatult jätnud ettevõtte ülemineku ja 2019. a esitatud teatise arvestamata. Vastustaja on varasemas praktikas tunnustanud ettevõtte üleminekut. Hea haldustavaga on vastuolus olukord, kus haldusorgani praktika toetuse määramise aluseks olevate asjaolude hindamisel kardinaalselt muutub.
10.2.Puuduvad alused toetuste tagasinõudmiseks. PRIA oli 2019. a ja 2020. a otsuste tegemisel kõikidest asjaoludest teadlik. Õiguskindluse põhimõte välistab toetuste tagasinõudmise.
3-22-809
10.3.Vaidlustatud haldusakt ei ole põhjendatud, faktilised ja õiguslikud alused on ebapiisavalt kajastatud.
11.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
11.1.PRIA otsustele rakendatakse haldusakti põhjendamisnõudeid piiratult, sest taotlejal puudub subjektiivne õigus toetusele ning täiemahuline põhjendamiskohustus muudaks PRIA töö ebamõistlikult keeruliseks.
11.2.Kaebaja taotles 2021. aastal maaeluministri 22. aprilli 2015. a määruse nr 38 „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus“ (määrus nr 38) kohast toetust ning maaeluministri
17.aprilli 2015. a määruse nr 32 „Otsetoetuste saamise üldised nõuded, ühtne pindalatoetus, kliima- ja keskkonnatoetus ning noore põllumajandustootja toetus” (määrus nr 32) kohast ühtset pindalatoetust. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS, kuni 31. detsembrini 2022 kehtinud redaktsioonis) ning selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses tuleb maa kasutusõiguse mõistet sisustada läbi maa omandiõiguse või läbi maa kasutamiseks sõlmitud lepingust tuleneva õiguse. Seega peab taotleja lisaks maa tegelikule kasutamisele omama maa kasutamiseks õiguslikku alust. Määruse nr 38 § 5 lg 1, § 17 lg 11 ja § 17 lg 2 p 2 koosmõjust tuleneb, et maa kasutusõigus peab taotlejal olemas olema 15. juuni seisuga. Nimetatud tingimusele mittevastava maa pindala ei kuulu toetusõigusliku pindala hulka. Vastustaja viitab ka määruse nr 38 § 17 lg 4 p-le 4 ning määruse nr 32 § 152 lg 1 p-le 4.
11.3.Määruse nr 32 § 152 lg 1 p-st 4 tulenevalt peab taotlus sisaldama andmeid taotleja põllumajandusliku majapidamise põllumajandusmaa, mida tal on õigus kasutada, iga põllu maakasutuse õigusliku aluse kohta. Kaebajal puudus rendileping kokku 42,50 ha ulatuses riigi omandis olevatel katastriüksustel asuvate poollooduslike koosluste alade kasutamiseks. Alad on Eesti Vabariigi omandis (volitatud asutus Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK)) ning rendilepingud on sõlmitud Hereford OÜ-ga vastavalt 15. maist 2019 kuni 31. oktoobrini 2029,
23.maist 2016 kuni 31. oktoobrini 2026, 20. aprillist 2016 kuni 31. oktoobrini 2026. Kaebajal puuduvad allrendilepingud maa kasutamiseks. Kaebaja ei ole esitanud andmeid, mis kinnitaksid tema kasutusõigust või allkasutusõigust pindalatoetuste taotluse lisaks oleval vormil märgitud poollooduslike koosluste alade kohta, mis asuvad riigi omandis olevatel kinnistutel. Arvestades, et taotluses tuleb esitada andmed vaid sellise maa kohta, mida taotlejal on õigus kasutada, kuid kaebaja on esitanud andmed ka selliste maade kohta, mille kasutamiseks tal õigust ei olnud, ei ole kaebaja õigustatud toetusotsuses märgitud alade ja pindalade ulatuses poolloodusliku koosluse hooldamise toetust saama.
11.4.Vaidlusalused kooslused, millele kaebaja 2021. a poolloodusliku koosluse hooldamise toetust taotles, asuvad kinnistutel, mille omanik on Eesti Vabariik. Erinevalt eraomandis olevatest maadest on riigi omandis olevate maade kasutusse andmisel ette nähtud kohustuslik vorminõue, samuti ei ole lubatud maa edasi rentimine ega kolmandale isikule kasutada andmine ilma maa omaniku nõusolekuta. Riigivaraseaduse (RVS) § 15 lg 5 näeb imperatiivselt ette, et riigivara valitseja peab kasutuslepingus sätestama tingimuse, et kasutaja võib anda vara kolmanda isiku kasutusse allkasutuslepingu alusel üksnes juhul, kui selleks on riigivara valitseja kirjalik nõusolek ja allkasutuslepingus lepitakse kokku lepingu avalikustamises avaliku teabe seaduse kohaselt. Kinnisasja allkasutuslepingu registreerib ja avalikustab riigivara valitseja riigi kinnisvararegistris, välja arvatud juhul, kui avaliku teabe seaduse alusel ei tule lepingut või selle osa avalikustada. Seega on riigile kuuluvate maade allrendile andmisel kohustuslik riigivara valitseja kirjalik nõusolek, mis nähtub kinnisvararegistrist. Kaebajal vastav nõusolek kinnisvararegistri andmetel puudus.
11.5.RVS § 24 lg 1 näeb ette, et riigimaa kasutusleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kuna kaebajal kirjalikud rendilepingud riigi omandis olevate maade kasutamiseks või allkasutamiseks 15. juuni seisuga puudusid, siis on PRIA õigesti vaidlusalused kooslused
3-22-809 toetusõigusliku maa hulgast välja arvanud. RVS § 24 lg-st 1 tulenevalt saab riigimaad ka (all)kasutusse anda üksnes riigivara valitseva asutusega sõlmitud kirjaliku lepingu alusel. PRIA ei saa aktsepteerida maade kasutamiseks õigust kaebajale kuuluvate ettevõtete omavahelistest lepingutest tulenevalt. Pealegi ei ole PRIA-le esitatud kaebaja poolt ühtegi ettevõtte võõrandamise lepingut, samuti ei nähtu ettevõtte õigusjärglust äriregistrist. Kaebaja on esitanud põllumajandustoetuste mõistes põllumajandusliku majapidamise üleandmise-vastuvõtmise avalduse, kuid see avaldus ei anna kaebajale riigimaade allkasutusõigust. Kaebaja esitas Hereford OÜ ja Paeveis OÜ vahel 31. augustil 2019 sõlmitud dokumendi „Teave põllumajandusliku majapidamise/põllumajandusettevõtte üleandmise-ülevõtmise kohta ja taotlus toetuste maksmiseks“, mis ei saa aga olla riigi omandisse kuuluvate maade kasutusõiguse üleandmise õiguslikuks aluseks. Eelnimetatud dokumendi õiguslik tähendus seisneb ülevõtja poolt esitatud taotluse alusel tekkinud toetuste saamise õiguses ning toetustega kaasnevate kohustuste ülemineku kohta teabe esitamises PRIA-le. Seejuures on PRIA siiski arvestanud erandkorras kaebajat soodustavana asjaolu, et taotlusel deklareeritud poollooduslike koosluste alad on rendile antud sama isiku poolt juhitavale teisele ettevõttele. Seda asjaolu arvestades jättis PRIA küll Paeveis OÜ 2021. a taotletud poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse taotluse rahuldamata, kuid PRIA ei kohaldanud kaebajale täiendavat halduskaristust.
11.6.Tulenevalt määruse nr 38 § 15 lg-st 1 võib kohustusealust pindala vähendada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 (määrus nr 1305/2013) art 47 lg-tega 2-4. Muudel juhtudel, kui kohustusealuse maa pindala väheneb, arvestatakse algse kohustuse pindalast vähenenud pindala kohustuse vähenemisse. Kuna riigimaade kasutusõiguse puudumise tõttu vähenes kohustusealuse maa pindala 2019. a ja 2020. a 38,71 ha, sest kaebajal ei olnud õigust kohustusealust maad kasutada, siis tuleb kaebajal vähenenud kohustusealuse maa pindala ulatuses eelnevatel aastatel saadud toetus tagasi maksta. Maa pindala mittelubatud vähenemise korral teeb PRIA ELÜPS § 111 lg 4 alusel toetusraha tagasinõudmise otsuse nõude rikkumise ulatuses. Õigus ja kohustus eelnevate aastate eest makstud toetuse tagasinõudmiseks tuleneb määruse nr 1306/2013 art 54 lg-st 1, art 56 lg-st 1 ja art 63 lg-test 1 ja 3 koostoimes Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014 (määrus nr 640/2014) art 35 lgtega 1, 3 ja 4 ning rakendusmääruse (EL) nr 809/2014 art 7 lg-st 1. Õigusnormid ei anna PRIAle toetuse tagasinõudmise suuruse otsustamises kaalutlusruumi.
11.7.PRIA viis ajavahemikul 1. jaanuar 2021 kuni 17. november 2021 läbi nõuetele vastavuse administratiivse kontrolli ja tuvastas rikkumise, mis seisnes selles, et kaebaja ei teavitanud PRIA põllumajandusloomade registrit 15 veise riigist väljaveost. Sellega rikkus kaebaja kohustusliku majandamisnõude (KM 6-8 loomade identifitseerimine ja registreerimine) nõuet nr 7. Rikkumine toimus 2020. aastal, sest 15 veise riigist väljavedu toimus 26. novembril 2020. Loomapidaja oleks pidanud registrit teavitama loomade riigist väljaveost hiljemalt
3.detsembril 2020, kuid kuna loomapidaja vaatamata koduvatele teavitustele õigeid andmeid registrile ei esitanud, siis esitas Põllumajandus- ja Toiduamet 4. juunil 2021 sertifikaadi, mille alusel muutis PRIA loomade andmeid põllumajandusloomade registris. PRIA võttis aluseks, et kaebaja hilines 15 veise osas loomade Eestist väljaveost teatamisega 183 päeva. Loomade registri administratiivse hindamismaatriksi alusel on kaebaja toetust vähendatud 3%, mis on kaebajalt tagasi nõutud. Kogu veisekarja suurus oli 417 veist, 15 looma sellest on 3,6%, mis vastab maatriksi alusel 1 punktile. Kaebaja rikkumise ulatus on 1 punkt, sest rikkumine hõlmas ühte karja ja raskuse eest on määratud 1 punkt. Kaebaja rikkumine kestis 183 päeva, mis tähendab, et teavitamisega hilineti üle 100 päeva, mis vastab rikkumise püsivusele 4 punkti. Kuna kaebaja rikkumine vastas punktide summale 6, kujunes toetuse vähendamiseks 3%. PRIA on vähendanud 3% võrra kaebaja 2020. a taotletud kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust, loomade heaolu toetust, piimalehma kasvatamise toetust, poolloodusliku koosluse hooldamise toetust ja ühtset pindalatoetust. Kaebajale 2020. a
3-22-809 määratud poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse summa oli 3821,58 eurot, millest 3% on 114,65 eurot (määruse nr 640/2014 art 39 lg 1, määruse nr 1306/2013 art 92).
KOHTU SEISUKOHT
12.Vaidluse all on PRIA 11. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/24 õiguspärasus. Nimetatud otsusega jättis PRIA rahuldamata kaebaja 2021. a esitatud poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse taotluse ning nõudis kaebajalt tagasi alusetult saadud poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse. PRIA ei arvestanud toetust maa ulatuses, mis ei ole poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse saamiseks toetusõiguslik ning nõudis 2019. a ja 2020. a eest makstud toetuse tagasi maa osas, mille võrra on ülevõetud kohustusealune maa pindala vähenenud. PRIA nõudis 2020. a eest makstud toetuse tagasi ka nõuetele vastavuse nõuete rikkumise tõttu.
13.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohus nõustub HKMS § 165 lg 2 alusel PRIA 9. märtsi 2022. a vaideotsuses nr 12-1/22/294-1 (dtl 11-19) toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata, märkides kaebusele vastuseks järgmist.
14.Kohus peab esmalt vajalikuks selgitada, et vastustajal on oma otsustes piiratud põhjendamiskohustus. Kaebajal puudub subjektiivne õigus toetusele ning täiemahuline põhjendamiskohustus muudaks PRIA töö ebamõistlikult keeruliseks. PRIA läbiviidavate haldusmenetluste erisuse tõttu on piisav, kui haldusaktis esitatakse üksnes konkreetsed asjaolud, mis on viinud otsuse tegemiseni ning asjakohased kaalutlused tuuakse välja vaideotsuses. Taotleja õiguste kaitse ja halduse enesekontrolli vahendina omab kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus leevendavat rolli ühtviisi nii toetusõigusliku pindala määramist kui hindepunktide põhjendamist puudutavates vaidlustes (Riigikohtu halduskolleegiumi 4. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-77-12, p 18; 10. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-16-14, p 18;
15.jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-71-13, p-d 17-18; Tartu Ringkonnakohtu 21. oktoobri 2021. a otsus asjas nr 3-20-755, p 21). Kohtu hinnangul on vastustaja praegusel juhul järginud viidatud kohtupraktikat ning vaidlustatud otsuse põhjendused vastavad väljakujunenud põhjendamisnõuetele. Otsuses on esitatud taotluse rahuldamata jätmise ja varasemalt makstud toetuse tagasinõudmise põhimotiivid ja õiguslikud alused, sh taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevused, tuvastatud puudused ning tagasinõutava toetussumma kujunemine. Vaideotsuses on vastustaja täpsemalt avanud, millistel kaalutlustel ja mis põhjusel on haldusorgan vastavad otsused teinud.
15.Kaebaja taotles 2021. a poolloodusliku koosluse hooldamise toetust. Määruse nr 38 § 5 lg 1 kohaselt võib poolloodusliku koosluse hooldamise toetust taotleda vähemalt 0,1 ha suuruse hoolduskõlbliku poolloodusliku koosluse või selle osa kohta, mida taotleja kasutab ning mis on kantud keskkonnaregistrisse ja asub looduskaitseseaduse § 4 lg 1 p-des 1, 2, 4 ja 5 nimetatud kaitstaval loodusobjektil. Määruse nr 38 § 17 lg 2 p 2 kohaselt tuleb taotlusele märkida andmed sellise poolloodusliku koosluse kohta, mida taotlejal on õigus kasutada. Taotluses tuleb esitada kogu taotleja põllumajandusliku majapidamise põllumajandusmaa, mida tal on õigus kasutada, iga põllu kohta maakasutuse õiguslik alus (määruse nr 17 lg 4 p 4, määruse nr 32 § 15 2 lg 1 p 4). Määruse nr 38 § 5 lg 1, § 17 lg 11 ja § 17 lg 2 p 2 koosmõjust tuleneb, et maa kasutusõigus peab taotlejal olemas olema 15. juuni seisuga. Kohtupraktikas on selgitatud, et kasutama tähendab nende sätete mõistes maakasutusõigust, mida sisustatakse läbi maa omandiõiguse või maa kasutamiseks sõlmitud lepingust tuleneva õiguse (Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri
3-22-809 2018. a otsus asjas nr 3-17-1656, p 16). Kui nimetatud tingimus ei ole täidetud, siis ei kuulu maa pindala toetusõigusliku pindala hulka. Senises kohtupraktikas on rõhutatud, et toetuse taotlemise alusena saab kõne alla tulla siiski vaid maa õiguspärane kasutus ning seetõttu ei vasta seaduses sätestatud keeldu rikkuva tehingu alusel saadud maakasutusõigus toetuse saamiseks ettenähtud nõudele (Tartu Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-894, p 20;
21.oktoobri 2021. a otsus asjas nr 3-20-755, p 28).
16.Peamiseks vaidlusküsimuseks on, kas kaebajal oli vaidlustatud otsuses kirjeldatud riigi omandis olevate kinnistute osas maakasutusõigus või mitte. Kaebaja hinnangul oli tal maakasutusõigus lähtuvalt sellest, et ta kasutas kinnistuid vastavalt kaebaja ja Hereford OÜ vahel sõlmitud ettevõtte ülemineku lepingule. Kaebaja leiab, et vastava lepingu raames läksid kaebajale üle ka Hereford OÜ ja riigi vahel sõlmitud rendilepingud. Kohus sellega ei nõustu ning jääb varasemalt analoogses haldusasjas nr 3-22-776 esitatud põhjenduste juurde. Haldusasjas nr 3-22-776 vaidlustas kaebaja PRIA 30. detsembri 2021. a otsust nr 12-6/21/822, millega PRIA määras kaebajale 2021. a taotletud ühtse pindalatoetuse osaliselt ja nõudis 2020. a määratud ühtse pindalatoetuse nõuetele vastavuse nõuete rikkumise tõttu osaliselt tagasi ning tasaarveldas selle toetusmaksega. Ka nimetatud haldusasjas oli peamiseks vaidlusküsimuseks, kas kaebajal oli riigi omandis olevate kinnistute osas maakasutusõigus või mitte, arvestades, et kaebaja hinnangul oli tal maakasutusõigus lähtuvalt sellest, et toimus ettevõtete (sh Hereford OÜ) üleminek ning selle raames läksid kaebaja selgituste järgi üle ka ülevõetud ettevõtete ja riigi vahel sõlmitud rendilepingud. Kohus asus maakasutusõiguse hindamisel 13. oktoobri 2023. a kohtuotsuses haldusasjas nr 3-22-776 (jõustunud 14. novembril 2023) järgmisele seisukohale: „15. [- - -] Võlaõigusseaduse (VÕS) 182 lg 2 näeb ette, et ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muu hulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlausaldaja või teise lepingupoole nõusolekut ei ole kohustuse või lepingu üleminekuks vaja, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus nõustub vastustajaga, et erinevalt eraomandis olevatest maadest on riigi omandis olevate maade kasutusse andmisel ette nähtud kohustuslik vorminõue, samuti ei ole lubatud maa edasi rentimine ega kolmandale isikule kasutada andmine ilma maa omaniku nõusolekuta. RVS § 15 lg-st 5 tulenevalt ei ole lubatav maakasutusõiguse üleandmine ilma riigivara valitseja nõusolekuta. RVS § 24 lg 1 näeb kasutuslepingu sõlmimisel ette kohustusliku vormi (notariaalselt kinnitatud kirjalik leping). RVS § 15 lg 5 ja § 24 lg 1 koostoimes ei võimalda riigivara kasutuslepingute automaatset üleandmist ettevõtte üleminekul. Riigivara kasutuslepingute ja allkasutuslepingute sõlmimise korda ning riigivara haldaja nõusoleku tingimust arvestades ei lähe riigi omandis olevad lepingud automaatselt väidetavale ettevõtte ülevõtjale üle, vaid selleks on vajalik riigivara valitseja kirjalik nõusolek ning tuleb sõlmida uued kirjalikud rendi- või allrendilepingud. RVS regulatsiooni tuleb käsitleda VÕS § 182 lg 2 viimases lauses viidatud eriregulatsioonina. Riigi omandisse kuuluvate maade kasutusõiguse üleandmine ettevõtte üleandmise teel ilma riigi nõusolekuta ei ole seega lubatav. Riigivara valitseja peab olema teadlik, kes on kasutuslepingu teiseks pooleks ning õiguste ja kohustuste kandjaks ja andma selleks oma nõusoleku. Seega asjaolu, et kaebaja väidetavalt võttis üle Hereford OÜ tegevuse ja teavitas sellest ka PRIA-t ei oma määravat tähendust. Sellise teavitusega ei ole riigivara valitsejad andnud nõusolekut põllumassiivide kasutusõigust andvate rendilepingute üleminekuks kaebajale. Kohus nõustub seetõttu vastustaja seisukohaga, et PRIA-le 2019. a saadetud Hereford OÜ ja Paeveis OÜ esitatud teave põllumajandusliku majapidamise/põllumajandusettevõtte üleandmiseülevõtmise kohta ja taotlus toetuste maksmiseks ei saa käsitleda riigivara valitsemise korraga kooskõlas oleva riigile kuuluvate maade kasutusõiguse üleandmise dokumendina. Riigivara
3-22-809 valitseja nõusoleku puudumise tõttu ei saanud riigivara rendilepingud selle dokumendi alusel Paeveis OÜ-le üle minna. Avaldus põllumajandusliku majapidamise üleandmise kohta ei saa olla riigi omandisse kuuluvate maade kasutusõiguse üleandmise dokumendiks. Paeveis OÜ oleks saanud Hereford OÜ [- - -] poolt riigiga sõlmitud rendilepingud üle võtta vaid riigivara valitseja teadmisel ning kirjalikul nõusolekul või oleks Paeveis OÜ pidanud sõlmima riigivara valitseja uued rendilepingud. [- - -]
16.Kaebaja ei ole PRIA-le esitanud ettevõtte üleminekut kinnitavaid lepinguid ning riigivara valitseja nõusolekut rendilepingu ülemineku kohta kaebajale. Kaebaja ei ole teavitanud ka riigivara valitsejaid (antud juhul [- - -] RMK) riigimaade rendilepingute väidetavast üleandmisest ning selle pinnalt ei ole tehtud rendilepingutes muudatusi, mis kinnitaks, et kaebajal oli nende maade kasutusõigus hiljemalt 15. juunil 2021. Samuti ei ole riigivara valitsejad andnud enne 15. juunit 2021 nõusolekut maade allrendile andmise kohta. [- - -] Seega ei olnud kaebajal otsuses märgitud põldude puhul 15. juuni 2021. a seisuga maakasutusõigust ja õigust toetustele. Asjaolu, et kaebaja neid otsuses ja vaideotsuse märgitud põlde reaalselt kasutas ei oma määravat tähtsust, sest maakasutusõiguse puudumisel 15. juuni 2021. a seisuga ei ole nende eest toetuse määramine lubatav.
17.Isegi kui nõustuda kaebajaga, et teise äriühingu, kelle ülevõtmist kaebaja väidab, sõlmitud rendilepingute alusel oli tal õiguslik alus toetustaotluses märgitud osade maade kasutamiseks, ei ole kohtule esitatud materjalidest võimalik järeldada, et Paeveis OÜ on Hereford OÜ [- - -] majandustegevuse ja sellega kaasnevad õigused ja kohustused reaalselt ka täies ulatuses üle võtnud. Tuleb arvestada, et kaebaja kohustus oli tõendada, et ettevõte on üle läinud ning tal on sellel alusel õigus toetustaotluses märgitud maid kasutada. Selleks ei piisa üksnes PRIA varasemas menetluses (2019. a ja 2020. a toetustaotluse raames) teate saatmisest, milles teavitatakse haldusorganit kavatsusest ettevõte üle anda. [- - -] Kaebaja ei esitanud haldusmenetluses lepinguid ja muid dokumente, millest nähtuks Hereford OÜ reaalne üleandmine Paeveis OÜ-le nii, et üle anti nii õigused kui kohustused. Äriregistri andmete kohaselt on Hereford OÜ ja Paeveis OÜ jätkuvalt eraldi äriühingud ning kaebaja ei ole ära näidanud, kas ja millises osas on õigused ja kohustused üle läinud. Äriregistri kaudu kättesaadavates Paeveis OÜ 2019. a ja 2020. a majandusaasta aruannetes ei ole Hereford OÜ ülevõtmist kajastatud (sh kohustused – Hereford OÜ maksuvõla alguseks on äriregistris märgitud 20. juuni 2019, kuid Paeveis OÜ majandusaasta aruanne seda kohustust ei kajasta). Puudub asjakohane teave selle kohta, millised õigused ja kohustused Paeveis OÜ tegelikult üle võttis. Kohtule esitatud materjal ei võimalda kohtul asuda seisukohale, et väidetav ettevõtte üleminek täies ulatuses üldse reaalselt aset leidis. [- - -]“
17.Kui haldusasjas nr 3-22-776 esitas kaebaja väidetavad ettevõtete ülemineku lepingud, siis käesolevas asjas ei ole kaebaja neid kohtule esitanud. Kaebaja ei ole vastavaid dokumente esitanud ka vastustajale haldusmenetluses või riigivara valitsejale. Kaebaja on dokumendid esitanud üksnes Tartu Halduskohtule haldusasja nr 3-22-776 raames ja ka seda haldusasja menetluse lõpufaasis. Arvestades, et kohus ei pidanud kaebaja esitatud tõendeid haldusasjas nr 3-22-776 usaldusväärseteks, ei pidanud kohus vajalikuks tõendeid käesoleva asja materjalide juurde koguda ning ei pea asjakohaseks dokumente käesolevas kohtuotsuses ka täiendavalt analüüsida. Kohus jääb haldusasjas nr 3-22-776 jõutud järelduse juurde. Isegi kui nõustuda kaebajaga, et ta võinuks saavutada maakasutusõigused otsuses kajastatud põllumassiividele ettevõtte ülemineku teel, ei ole kaebajal õigust toetusele, sest ettevõtte üleminek ei ole piisavalt tõendatud (vt täpsemalt Tartu Halduskohtu 13. oktoobri 2023. a otsus asjas nr 3-22-776, p-d 18 ja 19).
3-22-809
18.Seega ei olnud kaebajal PRIA 11. jaanuari 2022. a otsuses nr 12-6/22/24 kajastud maade osas nõutavat maakasutusõigust ning kaebaja poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse taotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud.
19.Samuti oli põhjendatud vaidlusaluse otsusega 2019. a ja 2020. a eest makstud toetuse tagasinõudmine maa osas, mille võrra on ülevõetud kohustusealune maa pindala vähenenud. Riigimaade kasutusõiguse puudumise tõttu vähenes kohustusealuse maa pindala 2019. a ja 2020. a 38,71 ha. Tegemist ei olnud vähendamisega kooskõlas määruse nr 1305/2013 art 47 lg-tega 2-4 ning vähenenud pindala ulatuses tuleb eelnevatel aastatel saadud toetus tagasi maksta (vt ka määruse nr 38 § 15 lg 1). Kohustusealuse pindala vähenemise korral on tegemist imperatiivselt seadusega sätestatud toetuse tagasi nõudmisega, mis tähendab, et nendel juhtudel ei võimalda õigusnorm PRIA-le kaalutlusruumi toetuse tagasinõudmise suuruse otsustamisel (ELÜPS § 111 lg-d 1 ja 4, määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1 ning art 63 lg-d 1 ja 3). Arvutuskäigu, mille järgi tagasinõutav summa kujunes, on PRIA selgelt ja arusaadavalt välja toonud 9. märtsi 2022. a vaideotsuses nr 12-1/22/294-1 (dtl 16-17) ning kohus ei pea vajalikuks seda käesolevas kohtuotsuses eraldiseisvalt kajastada (HKMS § 165 lg 2).
20.Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, mis kinnitaks 2020. a eest makstud toetuse tagasinõudmise (114,65 eurot) õigusvastasust seoses nõuetele vastavuse nõuete rikkumisega. Vastustaja on 9. märtsi 2022. a vaideotsuses nr 12-1/22/294-1 ja vastuses kaebusele ammendavalt nõuete rikkumist käsitlenud. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid detailsemalt HKMS § 165 lg 2 alusel korrata. Kaebaja hilines 15 veise riigist väljaveost teatamisega 183 päeva ja rikkus sellega ühte kohustuslikku majandamisnõuet (määruse nr 38 § 6 ja § 19, määruse nr 640/2014 art 39, ELÜPS § 111 lg-d 1 ja 4, määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1 ja art 63 lg-d 1 ja 3). PRIA on 9. märtsi 2023. a vaideotsuses nr 121/22/294-1 põhjalikult selgitanud, millise hinnangu ta selle rikkumise raskusele, ulatusele ja püsivusele hindamismaatriksi alusel andis ning kuidas kujunes 2020. a toetuse vähenemine 3% võrra (dtl 17-19).
21.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud PRIA 11. jaanuari 2022. a otsus nr 12-6/22/24 on õiguspärane. Kohus jätab Paeveis OÜ kaebuse seetõttu täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. PRIA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.