Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamise vorm Resolutsioon
G.L kaebus Keskkonnaameti 04.01.2023 otsuse nr 79/22/23848-2 õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja: G.L , esindaja Tuuliki Laesson Vastustaja: Keskkonnaamet Kirjalik menetlus
1.Jätta G.L kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.01.2024. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
G.L (kaebaja) edastas 19.03.2021 Keskkonnaametile e-kirjaga päringu (dtl 58-68) küsimusega, kas kinnistul on võimalik algset taluõue kohta taastada.
2.Keskkonnaamet edastas kaebaja päringule vastuse 19.03.2021 kirjaga nr 7-9/21/4970-2 (dtl 2527), mille kohaselt ei ole võimalik algselt taluõue kohta taastada (vanale vundamendile). Kaebaja pöördus 05.12.2022 uuesti e-kirjaga (dtl 69) Keskkonnaameti poole küsimusega, et kui ei lubata ehitada vanale vundamendile, kas on võimalik ehitada kinnistule peale ehituskeeluvööndit, st merest kaugemale kui 200 m. Keskkonnaamet jäi 04.01.2023 vastuskirjas nr 7-9/22/23848-2 (dtl 29) oma 19.03.2021 kirja vastuse juurde, ning vastas, et väljaspool ehituskeeluvööndit ja metsamaad õueala kavandamine ei ole kooskõlas piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri kaitse eesmärgiga Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava1 (KKK) alusel paikneb maaüksus väljaspool Pärispea küla soovituslikku ehitusala (KKK lisa 8 Pärispea kaart). Väljaspool kavas piiritletud ehitusalasid ei ole hoonete ja nendega seotud rajatiste püstitamine kooskõlas rahvuspargi kaitse eesmärkidega (vt 19.03.2021 kirja lk 3).
3.06.02.2023 saabus Tallinna Halduskohtule G.L kaebus Keskkonnaameti 04.01.2023 otsuse nr 7-9/22/23848-2 tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks. 10.02.2023 määrusega otsustas kohus võtta G.L kaebuse menetlusse nõudes tuvastada Keskkonnaameti 04.01.2023 otsuse nr 7-9/22/23848-2 õigusvastasus. 13.10.2023 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja palub tuvastada Keskkonnaameti 04.01.2023 otsuse nr õigusvastasus allpool kirjeldatud põhjustel:
7-9/22/23848-2
4.1.Kaebaja toob esmalt välja, et talle kuulub Tammehansu, Pärispea küla, Kuusalu vald, Harju maakond (42301:003:0052) asuv kinnistu (edaspidi „kinnistu“, kinnistusraamatu väljavõte esitatud lisas 1, dtl 8). Kinnistu asub Lahemaa rahvuspargis Lahemaa piiranguvööndis, mille suhtes kehtib Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri (kaitse-eeskiri).
4.2.Kinnistuga seonduvalt on tuvastatud, et kinnistu oli varasemalt hoonestatud. Vastavalt Rahvusarhiivi 29.01.2021.a kirjale nr 7-3/21/376 (esitatud lisas 2, dtl 9-10) on Põllutööministeeriumi katastri ja maakorralduse osakonna arhiivifondis säilitatud maade boniteerimise toimik, millesse kuulub mh vastava maaüksuse plaan ning kinnistul asunud ühetoalise elumaja (Kulli nr 8) hindamise akt aastast 1933. Rahvusarhiivi sama kirja kohaselt on riigi statistika keskbüroo arhiivifondis säilitatud 1939.a põllumajandusloenduse alusel Kulli 1 Kinnitatud 29. aprillil 2016. a Keskkonnaameti peadirektori käskkirjaga nr 1-4.2/15/23, kättesaadav arvutivõrgus: https://kaitsealad.ee/et/kaitsealad/lahemaa-rahvuspark/kaitsealast-5/kaitsekorralduskava
nr 8 kohta täidetud talundileht, mille andmetel olid talundi hooned neljas ehitusüksuses, millest on nimetatud enne 1929.a ehitatud kahe eluruumiga elumaja (omaette ehitis) ning enne 1929.a ehitatud sõnnikulaut. Maa-ameti kaardirakenduse ajaloolise kaardi (Skeemiline 10T 1931-1944.a) järgi on samuti tuvastatav, et kinnistul on ajalooliselt asunud hooned (väljavõte esitatud lisas 3 dtl 11, kaebaja hinnangul on kaebaja kinnistu kaardil tähistatud kui „A51“). Kaebaja märgib, et algse taluõue hoonete asukoht ja vana taluõu on looduses kinnistul selgelt tuvastatav, taluõu (u 500-600 m2, millel mets ei kasva) on võsastunud, säilinud on mõned viljapuud. Kinnistul on samuti osaliselt leitav vana korstnajala jäänused ja vundamendi fraktsioonid. Hoonestus kaebaja kinnistul oli sellisel kujul alles veel hiljemalt 1960ndate alguses. Kaebaja on kinnistu kohta lasknud koostada geoaluse (lisa 4, dtl 12-24), mille joonisele on peale märgitud vundamendi asukoht. Geoaluse kohaselt olid vana vundamendi mõõtmed 4,81m x 8,38 m ehk ca 40 m2.
4.3.Vastustaja on asunud seisukohale, et väljaspool ehituskeeluvööndit ja metsamaad õueala kavandamine ei ole kooskõlas piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri kaitse-eesmärgiga. Keskkonnaamet on oma 04.01.2023 otsuses täiendavalt selgitanud, et taastamise all on mõeldud eelkõige hiljuti hävinud hooneid. Keskkonnaameti tõlgendus on mõistetamatu ning vastuolus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiga.
4.4.Keskkonnaamet on jätnud täielikult tähelepanuta kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 1, mille kohaselt on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks muuhulgas kaitsta Põhja-Eestile iseloomulikku loodust ja kultuuripärandit, sealhulgas piirkonnale iseloomulikku asustusstruktuuri, taluarhitektuuri ning rahvakultuuri, tagades nende säilimise, taastamise, uurimise ja tutvustamise.
4.5.Kaitse-eeskirjas ei ole väidetud, et taastamise all peaks olema silmas peetud hiljuti hävinud hooneid. Keskkonnaameti tõlgendus, nagu peaks olema hoone hävinenud hiljuti, ei võimalda tagada piirkonnale iseloomulikku asustusstruktuuri ega taluarhitektuuri, kuna selline tõlgendus ei võimalda selliste hoonete taastamist.
4.6.Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kinnistul on asunud vana taluhoone, mis oli kasutusel eluhoonena. Keskkonnaamet ei ole toonud ühtegi muud sisulist põhjendust, miks antud asukohta eluhoone taastamine kuidagi kahjustaks Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärki.
4.7.Kaitseala valitsejal on kaitsealale ehitiste püstitamise lubamise või mittelubamise osas äärmiselt lai kaalutlusõigus, mistõttu peavad kaitseala valitseja otsused olema põhjalikult motiveeritud ja arvestama kõiki olulisi asjaolusid.
4.8.Ca 40 m2 aluse ehitisealuse pinnaga elamu taastamine kaebajale kuuluval kinnistul, olemasolevate vundamendi fragmentide asukohta nii, et taastamisel on arvestatud kõiki kaitseeeskirjas toodud tingimusi ei saa ülemääraselt kahjustada Lahemaa rahvuspargi kaitseeesmärke. Kaebajal kui kinnistu omanikul on õigus talle kuuluvat kinnistut sihtotstarbeliselt kasutada. Maatulundusmaa sihtotstarve ei tähenda, et välistatud oleks kinnistule väike-ehitise
taastamine vanasse talukohta. Taastamine ei saaks kahjustada ka looduskooslusi, kuna antud asukohas on ajalooliselt eluhoone ka asunud.
4.9.Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja, et esmalt ei näi menetlusosaliste vahel olevat vaidlust selles, et Tammehansu kinnistul on olnud ajalooline Tammehansu talukoht (vastustaja vastuse p 2.1). Samas leiab vastustaja, et kuna ajalooline talukoht asub ranna ehituskeeluvööndis, siis ei ole vastustajal kaalutlusruumi lubada sinna talukohta uue elamu ja abihoonete püstitamist. Vastustaja vastav seisukoht ei ole õiguspärane. Esmalt rõhutab kaebaja, et ta ei ole taotlenud vastustajalt mitte luba püstitada kinnistule uus elamu ja abihooned, vaid kaebaja eesmärgiks on olnud läbivalt taastada ajalooline Tammehansu talukoht samas asukohas, kus asub vana taluhoone vundament (vt kaebuse lisa nr 4, dtl 12-24). Kaebaja märgib, et vastustaja väiteks on see, et isegi kui kaebaja koostab ajaloolise talukoha taastamiseks detailplaneeringu (mis näeb ette ajaloolise taluhoone vundamendiga samasse asukohta taluhoone taastamise), siis ei oleks vastustajal võimalik LKS § 40 lõike 3 alusel EKV-d vähendada, sest see oleks kaitse-eeskirjaga vastuolus. Kaebaja hinnangul on selline seisukoht vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega, täpsemalt selle § 32, mille kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. LKS § 40 lõige 1 näeb ette, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndit võib suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. LKS § 12 lõikega 1 määratakse kaitse-eeskirjaga kaitseala, püsielupaiga ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsekord. LKS § 12 lõike 2 kohaselt piiritletakse kaitse-eeskirjaga ühe või mitme erineva rangusastmega kaitsevööndi ulatus ning määratakse LKS-s sätestatud piirangute osaline või täielik, alaline või ajutine kehtivus vööndite kaupa. Vastustaja seisukohtadest saab järeldada, et vastustaja hinnangul puudub igal juhul tal kaalutlusruum kaebaja kinnistu suhtes EKV vähendamiseks, sest EKV on kindlaks määratud kaitse-eeskirjas. Samas ei ole vaidlust, et kaitse-eeskirja näol ei ole tegemist seadusega, vaid Vabariigi Valitsuse määrusega. Kaebaja on seisukohal, et isiku põhiõiguseid, sh omandiõigust sedavõrd intensiivselt riivavaid kitsendusi ei ole võimalik põhiseaduse § 32 alusel kehtestada Vabariigi Valitsuse määrusega. Juhul kui Tallinna Halduskohus leiab, et Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri ja selles ettenähtud ehituskeeluvöönd välistab kaebaja kinnistule ajaloolise taluhoone asukohta ehitise taastamist lubada, taotleb kaebaja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri vastavas osas, s.o kaitse-eeskirja § 3 lõike 1 osas tunnistada Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kaitse-eeskiri käesolevas vaidluses kohaldamata.
4.10.Arusaamatuks jääb vastustaja vastuse punktis 2.2 esitatud väide, et samale kinnistule teise kohta õueala rajamist ei saa käsitleda ajaloolise talukoha taastamisena, vaid uue õueala rajamisena. Kaebaja sooviks on taastada ajalooline talu asukoht samas kohas, kus asub ajaloolise taluhoone vundament (vt kaebaja 06.02.2023.a kaebuse lisa nr 4, samuti käesoleva menetlusdokumendi lisa 11). Looduslike olude mõttes on selgelt tegemist lagendikuga, kus metsa ei kasva (vt 01.11.2023 vastuse lisad 1-3, dtl 86-88 ja video lisa 4).
Arvestades looduslikke olusid Tammehansu kinnistu selles asukohas, kus asub vana taluhoone vundament ning kus kaebaja soovib vana taluhoonet taastada, on ilmne, et tegemist ei ole metsakooslusega kaetud alaga, sest mets eeldab teatavasti kõrghaljastuse olemasolu. Antud asukohta, s.o vana taluhoone vundamendiga samasse asukohta hoone taastamisel ning lagendiku kasutuselevõtmisega õuealana ei kahjustata mitte ühtegi looduskooslust ega ka LKS §-s 34 sätestatud ranna ja kalda kaitse eesmärki, kuna tegevuse käigus ei tuleks likvideerita mitte ühtegi puud ega selle tulemusena ei kahjustataks ka ühtegi teist LKS §-s 34 toodud tingimust. Vastustaja on jätnud vaidlusaluse otsuse tegemisel hindamata faktilised asjaolud, sh tehiolud Tammehansu kinnistuga seoses, samuti asjaolu, et taastatava hoone vundament asub lagendikul, kus kasvavad õunapuud. On ilmselge, et viljapuud on omased just ajaloolisele taluõuele.
4.11.Samuti asub ajaloolise vundamendi asukoha ning lagendiku kõrval kinnistut läbiv juurdepääsutee, mis algab Loksa-Pärispea maanteelt ning kulgeb kuni Pärispea poolsaarel asuva kalakasvatuseni. Kaebaja esitab käesoleva menetlusdokumendi lisades 5-8 fotod (dtl 89-92) juurdepääsutee olemasolust ning lisas 9 video, kus kaebaja sõidab suunaga Pärispea poolsaarelt Loksa poole ning jääb seisma Tammehansu kinnistul. Juurdepääs Tammehansu kinnistule juurdepääsuteelt nähtub ka lisas 8 (dtl 92) esitatud fotolt. Seega ei ole võimalik väita, et ajaloolise taluhoone taastamiskohale juurdepääsu ja õueala kasutuselevõtu korral oleks vajalik raadata metsa, sest juurdepääsutee on selgelt olemas ning taluhoone vundament koos õuealaga asub lagendikul.
4.12.Ebaõige on vastustaja väide, nagu kaoks praegusel juhul Tammehansu kinnistu ajaloolise hoone vundamendi asukohta hoonestamise lubamisel ära selgepiiriline külade asustusala (vastustaja vastuse punkt 2.3). Kaebaja esitab käesoleva menetlusdokumendi lisas nr 10 väljavõtte Maa-ameti kaardilt, kus rohelise ringiga on märgitud ära Tammehansu kinnistul asuva ajaloolise hoone vundamendi, õueala ja lagendiku asukoht ning punase ringiga on märgitud läheduses asuvad teised ajaloolised hooned. Tammehansu kinnistu ajaloolise hoone vundamendi ja lagendiku asukoht jääb Joosti-Madi kinnistul (tegemist on nn ülejärgmise kinnistuga Tammehansu kinnistust Pärispea poolsaare suunal) asuvast ajaloolisest hoonest kõigest ca 80 meetri kaugusele ning Joosti-Madi kinnistust Pärispea poolsaare poole jäävatest hoonetest ca 100 meetri kaugusele. Tammehansu kinnistust teisele poole, Loksa poole jääb Pärliranna kinnistul asuv ajalooline hoone, mille kaugus Tammehansu ajaloolise taluhoone vundamendi asukohast on ca 180 meetrit. Ka Pärliranna kinnistul asuv elamu ei kuulu n.ö selgepiirilise asustusala sisse.
4.13.Kaebaja rõhutab, et vastustajal ei ole võimalik kaebaja omandiõiguse sedavõrd ulatusliku riive korral keelduda Tammehansu kinnistule ajaloolise vundamendi asukohale hoone taastamisest üksnes argumendiga, nagu ei vastaks selles asukohas taluhoone taastamine Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskavale ning et ära kaoks selgepiiriline külade asustusala (vastuse punkt 2.3). Vastustaja ei ole välja toonud konkreetselt, milliseid looduskooslusi vana taluhoone taastamine vundamendi asukohas kahjustaks või millist looduskaitselist väärtust rikutaks.
4.14.Vastustaja on toonud välja, et Tammehansu maaüksusel paiknenud talukoht on olnud üksik talukoht kompaktsetest hoonete-õuede kobaratest eemal. Kaebaja viitab lisas nr 10 (dtl 93) esitatud Maa-ameti kaardiväljavõttele ning rõhutab, et Tammehansu kinnistul paiknev ajaloolise taluhoone vundament ei ole ülejäänud hoonetest sedavõrd kaugel (vundamendi ajaloolise asukoha lähim kaugus ajaloolise hoonega Joosti-Madi kinnistul on kõigest 80 meetrit), et oleks
õiguspärane väita, et talukoht on olnud üksik. Samas viitab kaebaja jällegi lisas 10 esitatud kaardile ning Pärliranna kinnistul asuvale hoonele (Tammehansu kinnistust Loksa suunas jääv kinnistu), mis samuti asub ülejäänud hoonetest veidi kaugemal. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja kinnistul asunud ajalooline taluhoone (vastavalt vundamendi asukohale) võis asuda ülejäänud asustusest veidi kaugemal (näiteks kuni 100 m kaugusel) ei tähenda, et sellest saaks tuletada absoluutse keelu hoone taastamise suhtes.
4.15.Kaebaja viitab ka menetlusdokumendi lisas 9 (dtl 76) esitatud videole, kust nähtub üheselt, et antud piirkonnas on asustus välja kujunenud juurdepääsuteest sisemaa poole ning Tammehansu kinnistu ajaloolise taluhoone vundamendi kaugus ülejäänud asustusest ei ole sedavõrd suur, et seos ülejäänud asustusega ei oleks tajutav. Seega on ebaõige vastustaja vastuses loodav mulje, nagu oleks Tammehansu maaüksust läbiv tee mõlemalt poolt hoonestatud. Antud teest ranna suunas selles piirkonnas hoonestus puudub.
4.16.Vastustaja toob välja, et vana talukoha taastamine ei saa toimuda teiste väärtuste arvelt ning üksnes juhul, kui olud võimaldavad, võib olla võimalik hävinud talukoha taastamine. Vastustaja ei ole konkreetselt sisustanud, mida vastustaja on silmas pidanud teiste väärtustena olukorras, kus vana taluhoone vundament asub üheselt tuvastataval lagendikul, kuhu on juurdepääs tagatud ning mille taastamiseks ei ole vajalik likvideerida mitte ühtegi puud ega kahjustada muul viisil looduskooslusi.
4.17.Ainuüksi asjaolust, et tegemist on metsamaa kõlvikulise koosseisuga, ei saa teha järeldust, nagu kahjustaks ajaloolise taluhoone taastamine looduskooslust. Vastuses kaebusele on vastustaja esitanud väite, nagu oleks ajaloolises talukohas taastunud looduslikud olud ja seal kasvab metsakooslus. Samas on lisades 1-3 (dtl 86-88) esitatud fotodelt, lisas 4 (dtl 77) esitatud videost ning kaebaja 06.02.2023 kaebuse lisast nr 4 (geodeetiline alusplaan, dtl 12-24) üheselt tuvastatav, et vundament asub lagendikul ning vundamendi ümbruses, sh ajaloolisel õuealal kõrghaljastust ei kasva. Metsakoosluseks ei saa pidada ükskõik millist taimestikku, mis antud alal kasvab. Mitte igasuguse haljastuse näol ei ole tegemist sellise looduskooslusega, millel oleks omaette säilimisväärtus (TalRingK 23.02.2023.a otsus 3-21-1527, p 31). Vastustaja ei ole põhjendanud, milline konkreetne looduskooslus saaks ajaloolise hoone vundamendi asukohas hoone taastamise korral kahjustada, eriti arvestades asjaolu, et antud asukohas on ajalooliselt hoone juba asunud, mida tõendab nii vundamendi asukoht kui ka lagendil koos viljapuudega (õunapuudega).
4.18.Kaebaja esitab lisas 11 (dtl 94) Tammehansu kinnistu topo-geodeetilise alusplaani, kus lisaks ajaloolise taluhoone vundamendi asukohale on ära näidatud looduses tajutav õueala suurus. Kaebaja selgitab, et tegemist on alaga, millel ei kasva mets, vaid viljapuud (vundamendist põhja, kirde ja ida suunas) ning üksikud lehtpuud ja okaspuud. Lisas 11 esitatud topo-geodeetilise plaani tingmärgid on kajastatud majandus- ja taristuministri 14.04.2016.a määruse nr 342 lisas 2 (selguse huvides lisab kaebaja selle määruse lisa käesoleva menetlusdokumendi lisasse 12, dtl 95-114). Leheküljel 17 (peatükis „Taimkate“) on välja toodud tingmärgid – metsa tingmärgiks on ümmargune ring. Seega kui hinnata lisas 11 esitatud alusplaani ja kõrvutada seda lisas 12 esitatud lisa leheküljega 17, siis on üheselt tuvastatav metsavaba ala ning viljapuude kasvamine ajaloolise hoone vundamendi ümber oleval lagendikul. Seega ei ole õige vastustaja väide, nagu oleks metsakooslus ajaloolise hoone vundamendi asukohas ja selle ümber taastunud, sest topogeodeetilise plaani kohaselt sellel alal metsa ei kasva.
4.19.Kokkuvõttes on kaebaja seisukohal, et Keskkonnaameti keeldumine vana taluhoone (elamu) taastamisest ei ole õiguspärane ning on tehtud vastuolus kaitse-eeskirjas toodud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiga.
4.20.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 2282 eurot (sh riigilõiv 20 eurot) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 85 ja 115-118).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ja palub jätta selle rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.
5.1.Tammehansu kinnistul on olnud ajalooline Tammehansu talukoht. Ajaloolise talukoha taastamist on võimalik kaaluda, kui see pole vastuolus Lahemaa rahvuspargi teiste kaitse eesmärkidega. Paraku asub ajalooline talukoht ranna ehituskeeluvööndis ja metsamaal 2. Keskkonnaametil ei ole kaalutlusruumi lubada sinna ajaloolises talukohas uue elamu ja abihoonete püstitamist.
5.2.Samale kinnistule teise kohta õueala rajamist ei saa käsitleda ajaloolise talukoha taastamisena, vaid uue õueala rajamisena.
5.3.Kui lubada hoonestamist maaüksustel, mis ei jää küla KKK kohase ehitusala sisse, tähendaks see, et ära kaoks selgepiiriline külade asustus ala, sest ehitamist piiraks vaid metsamaa ranna/kalda ehituskeeluvöönd või kaitsealuste liikide elupaigad või kaitstavad kooslused. Külade ja külaosade hoonestatud alad kasvaksid kokku, mis ei ole kooskõlas rahvuspargi piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri kaitse eesmärgiga, kus külaosad on selgelt piiritletud ja hoonestusalad vahelduvad looduslike ja poollooduslike aladega.
5.4.Asustusstruktuuri kaitse eesmärkidest lähtuvalt on ehitusõiguse kaalumisel oluline lisaks maaüksuse paiknemisele ka muuhulgas selle suurus (arvestades valdavate maaüksuste suuruseid) ja lisaks võimaliku õueala suurus (arvestades valdavate õuealade suuruseid).
5.5.19.03.2021 kirjas selgitas Keskkonnaamet et piirkonna hoonestatud maaüksustele on iseloomulik ühe elamu paiknemine õuealal (üldjuhul külatee poolses servas) ning suuremate ja väiksemate abihoonete paiknemine (elamu taga või õue servas). Kui looduslikud olud seda võimaldavad, saab Keskkonnaamet ehitusõigust ajaloolises talukohas lubada kui on tagatud, et maaüksusele on võimalik kavandada piirkonna asustusstruktuuriga kooskõlas olev õueala. Lähtuvalt hoonete püstitamise keelust metsamaale ja ehitiste püstitamise keelust ranna ehituskeeluvööndis peab uue õueala kavandamisel arvestama, et kogu kavandatav õueala paikneks väljaspool metsamaad ja ranna ehituskeeluvööndit. Piirkonna vanemate talukohtade (tsaari ja esimese Eesti Vabariigi aegsed) õuemaad on tänaseks pindalaga 455-8900 m2, valdavalt on õued suuremad kui 3000 m2.
5.6.04.01.2023 kirjas selgitas Keskkonnaamet ehitamise võimalust 200 m eemale jääval 0,12 ha rohumaa alal (vt allpool joonis 1, dtl 55). Lisaks sellele, et selle osa hoonestamine ei ole kooskõlas asustusstruktuuri kaitse eesmärgiga, eeldab sellele juurdepääsu tagamine läbi metsa tee rajamist (linnulennult u 200 m), st metsa raadamist tee rajamiseks. Teadaolevalt sellele rohumaale ei vii Tammehansu maaüksuse lõuna osas paikevalt teelt teed/juurdepääsu niidualale.
5.7.Pärispea küla on Lahemaal ainulaadne, koosneb seitsmest eraldi asuvast talude kogumist, mida poolsaare keskele jääva Keskküla sumbkülaga ühendavad külavaheteed ja kiviaiad. Tammehansu maaüksusel paiknenud talukoht on olnud üksik talukoht kompaktsetest hoonete õuede kobaratest eemal. Tammehansu maaüksust läbiv tee ei ole mõlemalt poolt teed hoonestatud nagu küla tuumikut läbiv ja sellest kulgevad teed koos nende ääres kompaktselt paiknevate hoonestatud kinnistutega.
5.8.Samuti ei ole maaüksuse teises otsas ehitusõiguse kaalumine käsitletav talukoha taastamisena.
5.9.Ajaloolise talukoha lähedale, ranna piiranguvööndisse, st 200 m ulatusse rannast, jääb väljaspool metsamaad ja ranna ehituskeeluvööndit u 0,24 ha muu maa kõlvik, kus kulgeb keskpinge liin (kaks liini) 10 m kaitsevööndiga kummalgi pool. Ala laius on u 24 m ja pikkus u 80 m. Samas ka juhul, kui nt õhuliin viia maa alla ja kaitsevööndi ulatus väheneks u 4 m, seega 20 m laiune koridor, ei oleks sellise ala hoonestamine kooskõlas piirkonna asustusstruktuuri ja taluarhitektuuriga. Piirkonna õuedele ei ole iseloomulik piklik kuju, samuti on ala väiksem kui 0,3 ha. Läbi metsa muu maa kõlvikule Tammehansu maaüksusel tee rajamine eeldaks vähemalt 40 m pikkuse tee rajamist läbi metsamaa.
5.10.Kui võimaliku õueala suurus ja kuju ei ole küla hoonestatud kinnistuid arvestades ligilähedase suuruse ja kujuga on see vastuolus kaitseala asustusstruktuuri kaitse eesmärkidega.
5.11.Oluliselt väiksemal alal nõusoleku andmisel üksikute hoonete püstitamiseks hakatakse hoonete vahelist ja ümbritsevat ala kasutama õuealana ja tagatud ei ole seniste looduskooslus te säilimine puude raie nt hoonetele ohutuse tagamiseks, puude alt regulaarsel niitmisel metsale omane alusmets kaob tekib surve laiendada õueala looduskoosluste arvelt.
5.12.Kitsa pikliku ala hoonestamine ei ole kooskõlas piirkonna kompaktse hoonestusega õuedele, kus elamu paikneb kas õueala keskel või juurdepääsutee lähedal ning abihooned paiknevad õueala servas ja elamu taga. Kui lubada traditsioonilisest/valdavast hoonestusest erinevatel tingimustel ehitamist, ei ole tagatud piirkonnale iseloomuliku miljöö säilimine. Tagamaks piirkonnale iseloomuliku miljöö, taluarhitektuuri ja asustusstruktuuri säilimine, tuleb ehitustingimuste kaalumisel lähtuda valdavast väljakujunenud asutusstruktuurist ja ajalooliste kasutusel olevate õuede valdavast struktuurist, mitte üksikutest eranditest.
5.13.04.01.2023 kirjas selgitas Keskkonnaamet, et kaitsealal vana talukoha (taluõue) olemasolu on üks argument, mida kaitseala valitseja arvestab ehitusõiguse kaalumisel, aga iga konkreetne juhtum on siiski kohapõhine ja kaalutakse sellest lähtuvalt. Taastamine ei saa toimuda teiste väärtuste arvelt. Üksnes juhul, kui looduslikud olud võimaldavad, võib olla võimalik hävinud talukoha taastamine Tammehansu maaüksusel asub ajalooline talukoht ranna ehituskeeluvööndis ja metsamaal. Hooned on täielikult hävinud ja alal taastunud looduskooslus
(metsamaa). Seega isegi juhul, kui kavandatavat tegevust käsitleda hoonete taastamisena ehitusseadustiku § 4 lg 3 p 6 tähenduses , mitte uue hoone püstitamisena, ei muuda see asjaolu, et ajaloolise talukoha asukoht on ehituskeeluvööndis ja metsamaal, kuhu ehitamine oleks vastuolus nii Lahemaa rahvuspargi looduse kaitse kui ka ranna kaitse eesmärkidega.
5.14.Keskkonnaamet on 19.03.2023 kirjas selgitanud, et rahvuspargis on ehituspiirangute eesmärk nii piirkonnale iseloomuliku looduse kui ka asustuse olemasoleva struktuuri, miljöö ja ajaloolise ehituslaadi säilitamine ning loodusväärtuste kaitse. Ajaloolises talukohas on looduslikud olud taastunud ja seal kasvab metsakooslus, mis lisaks vastab Lahemaa rahvuspargi kaitse eesmärgiks olevale elupaigatüübile metsastunud luited koodiga 2180 (viimati inventeeritud 19.04.2022). Maa ameti avalikus looduskaitse kaardirakenduses on näha, et muuhulgas ajaloolise talukoha ala Tammehansu maaüksusel on arvatud projekteeritava Metsa elupaikade looduskaitseala Metsaelupaikade sihtkaitsevööndi koosseisu Projekteeritava Metsaelupaikade looduskaitseala eesmärk on tagada Natura 2000 võrgustiku alal paiknevate metsaelupaikade säilimine vastavalt loodusdirektiivi (92/43/EMÜ) artiklile 6, mis näeb ette sobilike ökoloogiliste nõudlustega arvestamist. Seega kinnitab see asjaolu, et ajaloolises talukohas on tegemist metsakooslusega. Metsakooslusele, sh elupaigatüübile vastavale metsakooslusele ehitamine (sh täielikult hävinud hoonete taastamine) kahjustab Lahemaa rahvuspargi kaitse eesmärgiks oleva looduse kaitseeesmärke.
5.15.Eeltoodut arvestades on Keskkonnaamet seisukohal, et Tammehansu maaüksusel ehitamiseks ei ole võimalik kompromissi leida, sest maaüksusel puuduvad alad, kus Keskkonnaamet kaitseala valitsejana saaks lubada maaüksuse hoonestamist tingimustel, et tegevus oleks kaitsekorraga kooskõlas ega ohustaks kaitseala kaitse eesmärke ega kaitseala seisundit.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus märgib esmalt, et kaebaja poolt vaidlustatud Keskkonnaameti 04.01.2023 otsuse nr 79/22/23848-2 näol on tegemist siduva kooskõlastusega ehk menetlustoiminguga. Kaebaja eesmärgiks on ehitusõiguse saamine Lahemaa rahvuspargis Pärispea külas Tammehansu maaüksusel, mis asub Lahemaa piiranguvööndis ning see on võimalik üksnes läbi detailplaneeringu menetluse, mille raames tuleb taotleda mh ehituskeeluvööndi vähendamist (kui kaebaja soovib ehitise rajada kinnistul asuva vana vundamendi asukohta). Ehituskeeluvööndi vähendamiseks ja Lahemaa rahvuspargis ehitusõiguse saamiseks on vajalik Keskkonnaameti kooskõlastus (LKS § 40 lg 3 ja lg 4 ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri (kaitse-eeskiri) § 23). Samuti on kooskõlastus vajalik juhul kui kaebaja soovib saada ehitusõiguse väljaspool ehituskeeluvööndit. Riigikohus on oma 19.06.2020 lahendis nr 3-17-2766 selgitanud, et kooskõlastuse, ilma milleta haldusakti anda ei või, andmisest keeldumine on HKMS § 45 lg 3 alusel iseseisvalt vaidlustatav menetlustoiming (vt nt Riigikoht otsus nr 3-3-1-38-10, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). HKMS
§ 45 lg-st 3 tulenev õigus vaidlustada siduv menetlustoiming on võimalus, mitte kohustus. Isik ei mineta kaebeõigust, kui jätab siduva menetlustoimingu vaidlustamata ja piirdub lõppotsuse vaidlustamisega. Seega võib kaebaja ära oodata menetluse lõpptulemuse (ehitusloa andmisest keeldumise) ja vaidlustada seda, tuginedes argumendile, et kooskõlastuse andmata jätmine kui menetlustoiming oli õigusvastane (Riigikohtu lahendi nr 3-17-2766 p-d 25-25.1). Antud juhul on tegemist sellise kohustusliku kooskõlastusega, mis tuleb anda detailplaneeringu menetluses ja milleta ei ole võimalik detailplaneeringut kehtestada ega ehitusluba väljastada. Asjaolu, et kaebaja on küsinud vastavat kooskõlastust enne vastava menetluse algatamist, ei muuda kooskõlastuse olemust. Teatud juhtudel võib olla isikul mõistlik menetlusökonoomia ja mõistliku käitumise vajadusest lähtuvalt küsida vastava kooskõlastuse osas seisukoht enne detailplaneeringu menetluse algatamise taotluse esitamist arvestades, et detailplaneeringu menetlus on nii aja- kui rahakulukas. Selliste kooskõlastuste (haldusorgani selgelt väljendatud seisukohtade) vaidlustamise õiguse küsimuse otsustamisel on oluline hinnata, kas selline seisukoht esitataks haldusorgani poolt samadel asjaoludel detailplaneeringu algatamisel sellele haldusmenetluses kooskõlastuse küsimisel. Käesoleval juhul on nii kaebaja huve ja võimalusi ehitusõiguse saamisel kui ka haldusorgani vastuseks antud keelduvat seisukohta arvestades ilmne, et kaebaja huvidele ja soovidele vastava ehitusõiguse saamiseks ei ole silmnähtavaid teisi võimalusi, millest tulenevalt võib küllaltki suure kindlusega väita, et vastustaja seisukoht DP algatamisel võimaliku kooskõlastuse suhtes sisuliselt ei muutuks. Seetõttu leiab kohus, et on ratsionaalne ja õigustatud ning kiire õigusselguse ja õigusrahu saavutamiseks mõistlik asuda seisukohale, et kaebajal on kaebeõigus.
Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ja esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga.
Käesoleval juhul ei ole vaidlust ka selles, et kaebajale kuulub alates 05.11.2001 Tammehansu, Pärispea küla, Kuusalu vald, Harju maakond (42301:003:0052) asuv kinnistu (kinnistu, vt dtl 8). Kinnistu asub Lahemaa rahvuspargis Lahemaa piiranguvööndis, mille suhtes kehtib kaitse-eeskiri.
Pooled ei vaidle ka selle üle, et kinnistuga seonduvalt on tuvastatud, et kinnistu oli varasemalt so 1960ndate alguses hoonestatud (vt dtl 9-11).
Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja on kinnistu kohta lasknud koostada geoaluse (dtl 12-24), mille joonisele on märgitud vundamendi asukoht. Geoaluse kohaselt olid vana vundamendi mõõtmed 4,81m x 8,38m ehk ca 40 m2. Hoone ja õu asus ca 60 m kaugusel rannajoonest ehk ranna ja kalda ehituskeeluvööndis (vt kaitse-eeskirja § 3 lg 1 ja lisa 1, mille kohaselt on kinnistu ranna- ja kaldakaitse ehituskeeluvöönd 200 m). Vaidlust ei ole, et vundamendist on säilinud üksnes fragmendid.
10.Kaebaja esitas vastustajale 05.12.2022 taotluse seoses võimaliku ehitusõiguse küsimusega kinnistul 42301:003:0052 Tammehansu Pärispea külas. Eelnevalt so 08.03.2021 küsis kaebaja luba ehitada vanale vundamendile. Kirjale lisas kaebaja Keskkonnaameti 19.03.2021 vastuse nr 79/21/4970-2 (dtl 25-27). Kaebaja küsis esiteks, et kui ei lubata ehitada vanale vundamendile, kas on võimalik ehitada kinnistule peale ehituskeeluvööndit, st merest kaugemale kui 200 m. Teiseks küsis kaebaja vana maja taastamise kohta kinnistul.
Kuidas on võimalik saada sellekohast informatsiooni. Mida peab jälgima ja kuidas loa saama ehitamiseks. Vastustaja teatas kaebajale oma 04.01.2023 kirjaga nr 7-9/22/23848-2, et ehitamine ei ole võimalik ei vana talukoha kohta ega ka mujale kinnistul. Vaidlus seisnebki selles, kas vastustaja on teinud õiguspärase kaalutletud otsuse viidates 19.03.20221 kirjas toodud seisukohtadele ning leides, et: 1) arvestades looduslike oludega (ranna ehituskeeluvöönd, metsamaa) ajaloolises talukohas hoonete kavandamine ei ole võimalik; 2) Väljaspool ehituskeeluvööndit ja metsamaad õueala kavandamine ei ole kooskõlas piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri kaitse eesmärgiga. Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava (edaspidi kava) alusel paikneb maaüksus väljaspool Pärispea küla soovituslikku ehitusala. Väljaspool kavas piiritletud ehitusalasid ei ole hoonete ja nendega seotud rajatiste püstitamine kooskõlas rahvuspargi kaitse eesmärkidega ( vt 19.03.2021 kirja lk 3).
11.Kohus käsitleb esiteks vastustaja otsust selle p 1 osas, mis puudutab hoone rajamise võimalikkust ajaloolises talukohas ehk vana vundamendi peale ranna ja kalda ehituskeeluvööndis metsamaal ja seejärel otsuse p 2, mis puudutab ehitamise võimalikkust ranna ja kalda ehituskeeluvööndist väljaspoole.
12.Vaidlusalune maaüksus asub Lahemaa rahvuspargis Lahemaa piiranguvööndis, osaliselt Läänemere rannas. Vundamendi vare paikneb Läänemere ranna ehituskeeluvööndis (ehituskeeluvöönd) metsamaal. Kohus märgib esmalt üldiselt, et ranna ja kalda kaitse seaduse (vastu võetud 22.02.1995, kehtis 01.04.1995 kuni 10.05.2004, mil kehtestati looduskaitseseadus) seletuskirja kohaselt on rannad ja siseveekogude kaldad käsitletud loodusvarana ehk rahvusliku rikkusena. Ranna ja kalda kaitse seaduse eesmärk oli tagada randade kaitse ja avalikkuse juurdepääs. Eesmärgid on omakorda lähtunud kahest põhimõttest: seni valdavalt looduslikus seisundis rannik on siiani Eesti suurimaid ühiseid rikkusi, ning juurdepääs Eesti randadele peaks olema vaba. 2004. aastal, kui hakkas kehtima looduskaitseseadus (LKS), integreeriti ranna ja kalda kaitse seaduse põhimõtted LKS-i. Ranna ja kalda kaitse eesmärgid on sätestatud LKS §-is 34, mille kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Seaduses on ka sätestatud võimalus vähendada ehituskeeluvööndit kohaliku omavalitsuse esitatud taotluse ja planeeringu alusel (vt LKS § 40 lg 1 ja 3). Seega kehtestab seadus põhimõtte, millest tuleb kinni pidada - üldreeglina on ranna ja kalda ehituskeeluvööndi piires uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud ning ehituskeeluvööndi vähendamine on üksnes erand, millel peab olema selge põhjendus. Antud juhul tuleneb lisaks eeltoodule arvestada täiendavalt ka LKS § 31 sätestatud piiranguvööndi nõuetega, kuivõrd kinnistu asub Lahemaa piiranguvööndis ja kaitse-eeskirjas sätestatuga.
Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on piiranguvööndis keelatud hoonete püstitamine metsamaal ja ehitise püstitamine ranna või kalda ehituskeeluvööndis, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel. Kaitse-eeskirja § 23 lg 4 sätestab, et ranna ja kalda ehituskeeluvööndi ehituskeeld ei laiene: 1) olemasoleva elamu juurde püstitatavale ehitisele, mis ei jää veekaitsevööndisse; 2) kalda kindlustusrajatisele; 3) supelranna teenindamiseks vajalikule rajatisele; 4) piirdeaiale; 5) piirivalve rajatisele; 6) tehnovõrgurajatisele; 7) kaitseala ja avalikuks tarbeks püstitatavale rajatisele; 8) teele ja tänavale; 9) võrgu- ja paadikuuri kasutusotstarbega väikeehitisele; 10) lautrile ja paadisillale. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt ranna ja kalda ehituskeeluvööndi ehituskeeld ei laiene kehtestatud detailplaneeringuga või kehtestatud üldplaneeringuga kavandatud: 1) pinnavee veehaarde ehitisele; 2) sadamaehitisele ja veeliiklusrajatisele; 3) ranna kindlustusrajatisele; 4) hüdrograafiateenistuse ja seirejaama ehitisele; 5) kalakasvatusehitisele; 6) riigikaitse, piirivalve ja päästeasutuse ehitisele; 7) sillale. Praegusel juhul ei ole viidatud eranditega tegemist. LKS § 21 lg 1 alusel on kaitseala valitseja Keskkonnaamet. Kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 kohaselt on ehitise püstitamine Lahemaa piiranguvööndis lubatud kaitseala valitseja nõusolekul (muuhulgas ka ehitise, mis ehitusseadustiku lisa 1 alusel ei ole ehitusteatise või ehitusloa kohustuslik, sh ehitis ehitisealuse pinnaga kuni 20 m2). Kaitse-eeskirja § 3 lg 1 sätestab muuhulgas Läänemere ranna ehituskeeluvööndi ulatuse mandril, mis on esitatud kaardil kaitse-eeskirja lisas. Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2 ja § 23 lg-d 4 ja 5 reguleerivad ehitamist Lahemaa rahvuspargis ranna ja kalda ehituskeeluvööndis. Erandit ehituskeeluvööndis hoonete püstitamiseks taluhoonestuse taastamise ja väljaarendamisena ei ole sätestatud. Varasemalt so Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määrusega nr 109 kehtestatud „Lahemaa rahvuspargi, Ohepalu looduskaitseala ja Viitna maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ p 32 kohaselt oli see võimalik. Nimelt sätestas viidatud määruse p 32, et rannal ja kaldal on vastavalt ranna ja kalda kaitse seaduse (RT I 1995, 31, 382) paragrahvi 9 lõigetele 8 ja 9 keelatud hajaasustusaladel uute ehitiste rajamine, välja arvatud rahvuspargi valitseja nõusolekul taluhoonestuse taastamiseks ja väljaarendamiseks. Alates 2015 kehtiv kaitseeeskiri sellist võimalust enam ette ei näe. Kuna kehtiv LKS ja kaitse-eeskiri sätestavad, et ehitamine kaebajale kuuluvale maaüksusele vanale vundamendile ei ole lubatud ja Keskkonnaamet ei saanud nende tõttu anda ka vastavat nõusolekut. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga selles, et kaitse-eeskirjaga on kehtestatud ehitamise regulatsioon Lahemaa rahvuspargis ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ning LKS § 40 lõikes 3 sätestatud ehituskeeluvööndi vähendamist Keskkonnaameti nõusolekul Lahemaa rahvuspargis rakendada ei saa. Keskkonnaametile ei ole antud volitusi muuta Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud ehituskeeluvööndi ulatust ja kaitsekorda Pärispea küla Tammehansu maaüksusel. Teisisõnu on siin Keskkonnaameti kaalutlusõigus taandunud nullini. Kaebaja leidis, et juhul kui asuda seisukohale, et Keskkonnaametil antud juhul kaalutlusõigus puudub, siis on kaitse-eeskiri vastuolus põhiseaduse § 32, millest tuleneb mh, et igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning kitsendused sätestab seadus.
Kohus selgitab kaebajale, et kaitse-eeskiri ei ole vastuolus eelviidatud regulatsiooniga, kuivõrd kaebaja jätab tähelepanuta, et Tammehansu kinnistu asub piiranguvööndis ning piiranguvööndi kitsendused tulenevad otseselt LKS § 31, mille lg 2 p 8 sätestab üheselt ja selgelt, et kui kaitseeeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine. Käesoleva juhul ei ole kaitse-eeskirjaga ette nähtud seadusest leebemat regulatsiooni, sh antud vastustajale kaalutlusõigust. See ei tähenda aga seda, et piirang oleks sätestatud kaitse-eeskirjaga. Vastav omandiõiguse piirang tuleneb LKS § 31 lg 2 p 8, millest tulenevalt ei ole rikutud PS § 32 teisest lõikest tulenevat nõuet, et omandiõiguse piirang peab olema sätestatud seadusega ning kaebaja vastupidised väited on põhjendamatud. Sellised piirangud peavad olema mh proportsionaalsed (kooskõlas PS §-ga 11). Keskkonnakaitse huvi on kaalukas avalik huvi, mis õigustab keskkonnakaitse eesmärgil omandiõiguse piiramist. Kohus märgib, et kui asuda seisukohale, et kaitse-eeskirjas seaduse alusel sätestatud ehituspiirangute leevendused on Põhiseadusega vastuolus, siis kehtiks täies ulatuses seaduses sätestatud piirangud. Selline olukord ei oleks kaheldamatult piirangute mõttes proportsionaalne ning oleks kaebajale veelgi piiravam, kui hetkel kehtiv olukord. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata ka kaebaja taotlus tunnistada kaitse-eeskiri põhiseadusega vastuolus olevaks. Arvestades, et vana vundamendi asukohas kehtib ehituskeeluvöönd ning selle vähendamiseks puudus antud juhul tulenevalt kaebaja väljendatud soovidest vastustajal kaalutlusõigus, siis ei pidanud vastustaja hakkama ka oma otsuses põhjalikult analüüsima, milliseid looduskooslusi vana taluhoone vundamendi asukohta uue hoone ehitamine kahjustaks. Samal põhjusel ei tulnud läbi viia põhjalikku analüüsi asustusstruktuuri osas.
13.Järgmiseks analüüsib kohus seda, kas vastustaja on teinud kaalutletud otsuse selles osas, mis puudutab ehitamise võimalikkust väljaspool ehituskeeluvööndit ja metsamaad. Kohus märgib pärast väljaspool ehituskeeluvööndit ja metsamaad ehitamise võimalikkuse osas vastustaja vastuse analüüsimist, et talle jäävad arusaamatuks kaebaja esindaja 01.11.2023 esitatud vastuväited nagu ei oleks kaebaja üldse soovinudki samale kinnistule teise kohta õueala rajamist. Kaebaja poolt vastustajale esitatud taotluses palus kaebaja ka seisukohta, et kui tal ei lubata ehitada vanale vundamendile, kas on võimalik ehitada kinnistule väljaspoole ehituskeeluvööndit, st merest kaugemale kui 200 m. Sellest tulenevalt on vastustaja ka selles osas asjakohaselt oma vastuväited ja seisukohad esitanud. Kohus leiab, et vastustaja on teinud selles osas põhjendatud ja kaalutletud otsuse (HMS § 4 lg 2). Vastavas osas oli vastustajal kaalutlusõigus tulenevalt LKS § 31 lg 2 ning kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 koosmõjust, kusjuures viimane viidatud norm sätestab, et piiranguvööndis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud Lahemaa ja Mõisaparkide piiranguvööndis ehitiste püstitamine (v.a arvatud siis metsamaal ja ranna või kalda ehituskeeluvööndis – vt kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 1 ja 2).
Kaebaja ei ole sisuliselt ümber lükanud ega vastu vaielnud ühelegi vastustaja seisukohale selles osas, mis puudutab vastustaja poolt välja toodud asjaolusid seoses taotletava ehituskohaga väljaspool metsamaad ning ehituskeeluvööndit. Vaidlust ei ole, et kaebaja kinnistul on üks rohumaa kõlvik suurusega 0,12 ha, mis ei ole metsamaa (vt dtl 55), lisaks elektriõhuliini alune koridor. Vaidlust ei saa olla selles, et juhul kui kaebaja soovib ehitada kaugemale kui 200 m rannajoonest, tuleb selleks rajada tee läbi metsamaa ning tee asuks osaliselt ka ehituskeeluvööndis, sest olemasolevat teed, millele kaebaja viitab, oleks võimalik kasutada üksnes hoone rajamisel vana vundamendi asukohta. Metsamaale ning ehituskeeluvööndisse ei ole aga lähtudes kaitseeeskirjast võimalik teed ehitada (vt kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 1 ja 2). Samuti on vastustaja kaalunud asjakohaselt asutusstruktuuriga seotud küsimusi olukorras, kus hoone rajataks ehituskeeluvööndist väljaspoole. Lisaks on vastustaja põhjendatult tuginenud ka Keskkonnaameti peadirektori käskkirjaga nr 1-4.2/15/23 29. aprillil 2016. a kinnitatud Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskavale3, millest nähtuvalt paikneb maaüksus väljaspool Pärispea küla soovituslikku ehitusala ja milles on selgitatud, et väljaspool kavas piiritletud ehitusalasid ei ole hoonete ja nendega seotud rajatiste püstitamine kooskõlas rahvuspargi kaitse-eesmärkidega (vt 19.03.2021 kirja lk 3).
14.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et vaidlustatud Keskkonnaameti 04.01.2023 otsus nr 79/22/238482 (milles on viidatud ka 19.03.2021 otsuse nr 7-9/21/4970-2 põhjendustele) on õiguspärane. Otsus on piisavalt motiveeritud. Otsuse tegemisel on õiguspäraselt kasutatud kaalutlusõigust osas, milles vastustajal oli kaalutlusõigus ning lähtutud LKS-is ja katise-eeskirjas sätestatud kriteeriumitest.
15.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub lisaks ülal toodule ka nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud otsuses ja selles viidatud otsuses (dtl 29 ja 25-27) ja ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega (dtl 52-57), mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel eeltoodud selgituste ja põhjendustega.
16.Kohus märgib, et käesolev otsus ei piira kaebaja õigust taotleda detailplaneeringu või muu planeeringu menetluse algatamist oma eesmärkide saavutamiseks arvestades muuhulgas ka käesolevas kohtuotsuses toodut. Vastustajal tuleb sel juhul võimalikuks ehitamiseks nõusoleku taotluse saamisel seda haldusmenetluses sätestatud korras menetleda ja langetada otsus taotluses toodud asjaolusid, mis võivad käesolevas kaebuses toodutest erineda, arvestades.
17.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole kohtule esitanud menetluskulude hüvitamise taotlust, siis jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 3 Kättesaadav Arvutivõrgus: https:// kaitsealad.ee/et/kaitsealad/lahemaa-rahvuspark/kaitsealast5/kaitsekorralduskava
Daimar Liiv Kohtunik OSALISELT JÕUSTUNUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 6. JUUNI 2025
KOHTUOTSUSEGA.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.