Majandushaldusõigus › Muu majandushaldusõigus

3-21-1949

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-1949 kandnud ettevõtjatele anti mõistlik abipakett, mis eelduslikult võimaldas määruse nr 15 eesmärki saavutada, kuid mida laiem on taotleja majandustegevus (ja kulud), seda vähem abi majandusliku jätkusuutlikkuse tagamiseks ta meetmest sai. Tegelikkuses mida suurem on ettevõtmine, seda suuremad on kaasnevad tegevuskulud. Määruse nr 15 §-s 2 sõnastatud eesmärk ei ole saavutatud. Sarnases asjas on Riigikohus 22.12.2020 asjas nr 5-20-6 p-s 19 jõudnud seisukohale: „Ebavõrdse kohtlemise tõttu tekkinud olukord ei sobitu seetõttu kokku Vabariigi Valitsuse ja kultuuriministri eesmärkidega osaliselt leevendada ebasoodsaid tagajärgi, mis kaasnesid viiruse leviku tõkestamise piirangutega ka etendusasutuste loometegevusele ja ettevõtlusele.“ Toetuse ülempiiri seadmine on kaebaja suhtes saavutanud vastupidise eesmärgi kui on määruse nr 15 §-s 2 sätestatud eesmärk tagada koroonaviiruse piirangutest mõjutatud ettevõtete jätkusuutlik majandamine. Väiksema toetussumma mõju on suurema käibega toetuse saajate jätkusuutlikkust pidurdav. Piiratud rahaliste vahendite olukorras oleks saanud leida muid mõistlikke ja eesmärgipäraseid võimalusi, millega võrdseid toetuse saajaid ei koheldaks ebavõrdselt. Meetme määruse § 7 lg 6 on juba sätestanud meetme, mis tagab toetuse jagamise toetuse saajaks kvalifitseerunud ettevõtjatele viisil, et toetuse rahalistest vahenditest jagub kõigile ja tagatud on kõigi toetuse saajate jätkusuutlikkus. Vastustaja ka kohaldas meedet, mille tõttu kõik toetuse saajad said 35,11% väiksema toetuse, võrreldes taotletud toetuse summaga, v.a kaebaja ja kolm ettevõtet, kellele rakendati lisameede toetuse ülempiiri näol. Kaebaja jätkusuutlikkuse tagasid kaebaja enda ärilised valikud ja pingutused, nagu töötajate koondamine, pangast laenupuhkuse küsimine jms. Seega pole kaebaja seniajani jätkuv majandustegevus olnud võimalik mitte tänu määruses nr 15 sätestatud toetuse ülempiirile, vaid tänu kaebaja enda tegevusele. Kaebaja ei pea asjakohaseks vastustaja väidet, et asjaolud, et toetuse saajatest ei ole keegi oma tegevust lõpetanud, on õigustuseks, et toetuse ülempiiri seadmine on põhiseaduspärane meede. Määruse eesmärk on tagada piirangute tõttu kannatanud ettevõtjate jätkusuutlikus, mitte hoida ära ettevõtete tegevuse lõpetamine. Toetust taotlevad ettevõtjad pidid olema juba toetuse taotlemise hetkel jätkusuutlikud (vt meetme määruse § 4 lg 2 nõuded). Määruse eesmärk polnud toetada ettevõtjaid, kes ilma toetuseta ei suuda majandustegevust jätkata. Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada argumendiga, et vastupidise otsuse puhul peaksid toetuse saajad toetuse tagasi maksma või tuleks muuta juba makstud toetuse proportsioone.

RTK palus jätta kaebuse rahuldamata.

Määruse nr 15 § 7 lg 1 on põhiseadusega kooskõlas. Peamine põhjus toetussumma ülempiiri kehtestamiseks on tingitud toetusmeetme piiratud eelarvelistest vahenditest. Kui toetussumma arvutamise aluseks oleks üksnes 2019. a teenitud 2,5 kuu keskmine käive ilma toetuse maksimaalset ülempiiri arvestamata, oleks suurem osa meetme eelarvest jagunenud üksikute suure käibega ettevõtete vahel. See tähendanuks, et kaebaja ja veel kolme toetuse saaja toetusummad oleksid oluliselt suurenenud, samas kui ülejäänud väiksema käibega toetuse saajate summad vähenenuks. Sellises olukorras ei oleks tagatud toetatavas majandussektoris tegutsevate ettevõtete võrdne kohtlemine, kuna väikese käibega taotlejad saanuks toetust väga väikeses mahus, mis ei taga nende ettevõtete majanduslikku jätkusuutlikust. Toetuse ülempiiri seadmine on tingitud eesmärgist katta võimalikult laiaulatuslikult kogu toetatav majandussektor ja tagada, et toetusmeetmest oleks reaalset abi võimalikult paljudele ettevõtetele. Asjaolule, et toetusmeetme eesmärgiks on seatud majandussektori kui terviku toetamine, viitab selgesti meetme määruse seletuskiri. 3(9)

3-21-1949 Toetuse andmise eesmärki tagada ettevõtete majanduslik jätkusuutlikkus pärast piirangute lõppemist ei tule mõista sellisena, et toetuse maksmisega tagatakse samad majandusnäitajad, käibe- ja kasuminumbrid, mis ettevõtetel olid koroonaeelsel perioodil. Meetme eesmärk on aidata majandussektoril kui tervikul pandeemiast tingitud rasked ajad üle elada, et sektoris tegutsevad ettevõtted oleksid piirangute leevenemisel võimelised oma tegevust samas majandussektoris jätkama. Toetuse saajate jätkusuutlikkuse tagavad erinevate tegevuste ja abinõude koosmõju – lisaks meetmest saadud toetusele ka toetuse saaja ärilised valikud, ettevõttesisesed ümberkorraldused, võimalike maksepuhkuste ja ajatamiste taotlemised jne. Igasugune toetussumma on vaieldamatult abiks toetatavas sektoris esinenud kahjude leevendamisel, mistõttu on asjakohatud kaebaja väited, et tema jätkusuutlikust on meetme määruses tulenevate tingimuste tõttu kahjustatud. Kõigist toetust saanud 66 ettevõttest ei ole vastustajale teadaolevalt ükski oma tegevust lõpetanud. Kaebaja majandusnäitajad ei viita, et ta oleks saanud piirangutest tulenevalt pöördumatult kahjustada. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et meetme määruse alusel eeldatakse vaikimisi, et mida väiksem ettevõte, seda rohkem toetusraha on vaja jätkusuutliku majandamise tagamiseks, ning mida suurem ettevõte, seda vähem. Ehkki ettevõtete käibenumbritega võrreldes moodustab kaebajale ja veel kolmele toetuse saajale väljamakstud toetussumma protsentuaalset väiksema osa kui teistele, madalama käibenumbritega toetuse saajatele, on kaebaja toetussumma 97 335 eurot (hilisemat 28.09.2021 otsust nr 11.2-35/1216 arvesse võttes 150 000 eurot) siiski arvuliselt kõige suurem. Riigikohtu 22.12.2020 otsusele asjas nr 5-20-6 tehtud viited ei ole juhtumite erinevate asjaolude tõttu praegusel juhul asjakohased. Tallinna Halduskohtu 17.06.2021 määruses asjas nr 3-21-1242 on kohus nõustunud Kultuuriministeeriumi hinnanguga, et kaebuse rahuldamine võib tuua kaasa olukorra, kus toetusmeetmest abi jagamise metoodika tuleb tagantjärele ümber teha või abi andmisest sootuks loobuda. Mõlemal juhul võib eksisteerida olukord, kus tuleb muuta toetuste proportsioone ja/või väljamakstud toetused osaliselt tagasi nõuda. Eeltoodu oleks selges vastuolus meetme ühe eesmärgiga anda sektoris tegutsevatele ettevõtetele võimalikult kiiresti kriisitoetust.

3-21-1949 valikuga, mille puhul on ministril ulatuslik kaalutlusruum. Olukorras, kus kriisist mõjutatud valdkonna ettevõtjaid on palju, kuid rahalised vahendid nende toetamiseks on piiratud, tuleb riigil toetuse jagamise tingimuste kehtestamisel arvestada toetuse eesmärki ning selle võimalikku mõju, sealhulgas näha ette võimaliku toetuse lagi. Määruse nr 15 alusel makstava toetuse (riigiabi erakorralise abina) eesmärgiks on COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevatest piirangutest oluliselt mõjutatud elamuskeskuste pidajate ning konverentside ja teiste selliste ürituste korraldamiseks kasutatavate hoonete valdajate jätkusuutlikkuse tagamine. Toetuse andmisega peaks olema tagatud nende majanduslik jätkusuutlikkus pärast piirangute lõppemist ja COVID-19 pandeemia raugemist (vt määruse nr 15 § 2 lg 2). Määrusandja pole üleliia detailselt lahti kirjutanud, mida peetakse silmas majandusliku jätkusuutlikkuse tagamise all. Määruse seletuskirja1 kohaselt soovitakse leevendada piirangutest tulenevaid kahjusid piirangutest otseselt mõjutatud sektorites ning kiirendada kriisist välja tulemist. Meede on vajalik pehmendamaks COVID-19 kriisi ja kehtestatud piirangute mõju määruse sihtrühma kuuluvas sektoris. Meetme kogumaht on 1 500 000 eurot (vt lk 1). Majandusliku jätkusuutlikkuse tagamise all saab mõista sektoris konkurentsi säilimise ja selleks võimalikult paljude ettevõtjate püsimajäämise tagamist. Meede on olemuselt riigiabi. Meetme eesmärk ei olnud välistada toetuse taotleja majandusliku olukorra muutumatust võrreldes pandeemiaeelse ajaga ning kompenseerida ajutiselt käibe puudumist täies mahus. Sellise eesmärgi korral puuduks riigil vajadus nii lisaeelarvest eraldatava toetussumma kogusuuruse määramiseks kui toetuse ülempiiri kehtestamiseks ning tegemist oleks pelgalt ettevõtjate nõuete rahuldamisega. Riigil tuli arvestada, et koroonapandeemia mõjutas negatiivselt väga suurt hulka sektori ettevõtjaid (aga ka muid sektoreid, mida rahaliselt toetati), kuid toetuse maksmiseks ette nähtud eelarvevahendid olid piiratud. Riigi rahaliste vahendite kasutamine peab olema otstarbekas, seda enam rahaliselt kuluka tervisekriisi tingimustes. Toetuse ülempiir aitas tagada kõigi toetuse saamiseks kvalifitseerunud ettevõtete majanduslikku jätkusuutlikkust. Vastustajale teadaolevalt jäid kõik sektori ettevõtted edasi tegutsema. Kuna toetus ei ole mõeldud selleks, et ettevõttel säiliks tervisekriisi ja piirangute eelne majanduslik olukord, ei saanud ettevõtted edasise jätkusuutlikkuse tagamisel panustada ainuüksi riigi poolt makstavale erakorralisele toetusele, vaid igaühel tuli ka endal kriisist võimalikult väikeste kahjudega väljumiseks vajalikke samme astuda (nt ettevõttesisesed ümberkorraldused, maksepuhkuste ja ajatamiste taotlemine jms). See, et kaebajale määratud toetus ei kompenseerinud määruses sätestatud toetuse ülempiiri tõttu kogu tema 2019. a 2,5 kuu käibe kaotust, ei tähenda, et see avaldas kaebajale määrusega taotletust vastupidist mõju. Kui toetus aitas leevendada ettevõtte piirangutest tingitud kahjusid ja aitas seeläbi (koosmõjus kaebaja enda tegevusega) kaasa kaebaja edasise jätkusuutlikkuse tagamisele, ei ole alust seisukohal, justkui määruses sätestatud ülempiirile vastav toetus ei aidanud määruse eesmärki saavutada. Väiksemate ettevõtete jaoks võib ka kaebaja jaoks marginaalsena tunduv rahaline abi olla arvestatavaks toeks majanduslikult keerulise olukorra üleelamiseks ning seega ei ole alust asuda seisukohale, et niigi väikese toetussumma vähendamine ei oleks omanud nende majanduslikule jätkusuutlikkusele mingit mõju. Mikroettevõtetel ei pruugi olla ka võimalik piisavalt kohandada enda ressursse (nt vähendada töötajaid), ilma et see tooks kaasa tegevuse lõpetamise.

Kättesaadav https://www.rtk.ee/kriisiabi-atraktsioonidele.

5(9)

3-21-1949 Viide Riigikohtu 22.12.2020 otsusele nr 5-20-6 pole asjakohane. Kaebaja poolt viidatud kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus toetuse saamine oli seatud sõltuvusse toetuse sihtgruppi kuuluva isiku käitumisvalikust, mille mõju tulevikule tal polnud kuidagi võimalik ennustada – etendusasutus jäi ilma toetusest ainuüksi seetõttu, et ta jättis esitamata statistika, mille esitamiseks tal samas kohustust ei olnud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-21-1949 makstakse kõigile ettevõtjatele samaprotsendi ulatuses käibelangusest. See oleks taganud apellandi tegevuse jätkusuutlikkuse.

RTK palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde.

Isegi kui toetuse ülempiir piirab võrdse kohtlemise põhiõigust, on see lubatav, sest ülempiiri kehtestamiseks oli mõistlik ja asjakohane põhjus – piiratud rahalised vahendid. Kriisist mõjutatud ettevõtjaid oli palju, mistõttu tuli toetuste maksmist piirata. Toetuse ülempiiri seadmine oli tingitud toetusmeetme peamisest eesmärgist katta võimalikult laiaulatuslikult kogu toetatav majandussektor ning tagada ettevõtete majanduslik jätkusuutlikkus pärast piirangute lõppemist ja COVID-19 pandeemia raugemist. Toetuse ülempiiri kehtestamata oleks suurem osa meetme eelarvest makstud mõnele üksikule ettevõttele, mistõttu väiksema käibega toetuse saajatele makstav toetus oleks oluliselt vähenenud. See poleks taganud väiksemate ettevõtete majanduslikku jätkusuutlikkust. Mikroettevõtetel ei pruugi olla ka võimalik piisavalt kohandada enda ressursse (nt vähendada töötajaid), ilma et see tooks kaasa tegevuse lõpetamise. Euroopa Komisjon on rõhutanud esmajoones just väikeettevõtjate erilist haavatavust (vt Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatis „Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“ (ELT C 91 I, 20.3.2020, osa 1.1 p-d 4 ja 9). Väikeettevõtjatele ebapiisava toetuse maksmisel oleks vähenenud konkurents majandussektoris ja turg ümber kujunenud. Meetme eesmärk on aidata toetataval majandussektoril kui tervikul pandeemiast tingitud rasked ajad üle elada, et sektoris tegutsevad ettevõtted oleksid piirangute leevenemisel võimelised oma tegevust samas majandussektoris jätkama. Toetus ei ole seetõttu, et see ei katnud kogu apellandi käibe langust, eesmärgipäratu. Apellant sai oma tegevust samas sektoris jätkata (sh oli tema käive 2021. a suveperioodil 713 378,71 eurot ning töötajate arv 30.09.2021 andmete seisuga 70 inimest). Riigi abi aitas leevendada võimalikult paljude selles sektoris tegutsevate ettevõtjate pandeemiast tingitud majanduslikke raskusi. Apellandile makstud toetus oli kõige suurem. Väikestes ettevõtetes võib ka apellandi jaoks marginaalsena tunduv käibelangus või koondatud töötajate arv kahjustada ettevõtte jätkusuutlikust, seda enam, et väikestes ettevõtetes ei pruugi olla ka võimalik piisavalt kohandada enda ressursse. Apellandi viited Riigikohtu 22.12.2020 otsusele asjas nr 5-20-6 ja 06.12.2022 otsusele asjas nr 5-22-8 ei ole praeguses vaidluses asjakohased. Toetuse piirmäära ei kehtestatud üksnes toetuse kiire ja lihtsa menetlemise huvides. Kui ringkonnakohus peab vajalikuks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve, tuleks menetluse kaasata Kultuuriministeerium.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-1949

3-21-1949 tegevuse lõppemiseni, sest väiksem toetus ei oleks pruukinud tagada ettevõtja jätkusuutlikkust. Määruse nr 15 kehtestamisel ei olnud toetuse maksmise täpset mõju kõigile ettevõtjatele ette näha ning seetõttu oli õigustatud toetuse maksmise kriteeriumite seadmine, lähtudes prognoosist, milline mõju on pandeemia leviku piiramiseks seatud meetmetel ettevõtlusele ja kuidas suudavad ettevõtjad ise äriotsustega ettevõtte jätkusuutlikkust tagada. Vastustaja asus õigesti seisukohale, et toetus ei ole seetõttu, et see ei katnud kogu apellandi käibe langust, eesmärgipäratu. Apellandil oli enda juhtimisotsuste tegemisel tänu toetuse maksmisele avaramad võimalused kulude ja tulude planeerimisel ja jätkusuutlikkuse tagamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.