Korrakaitse › Muu korrakaitse

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 13.11.2023

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number: 3-23-2357/6
Asja liik: Haldusasi
Kategooria: Korrakaitse › Muu korrakaitse
Menetlusliik: Üldmenetlus
Kuulutamise aeg: 13.11.2023
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 1754

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja

AdvS § 16 lg 1, 2AdvS § 19 lg 1, 2, 6AdvS § 18 lg 1AdvS § 64 lg 1HKMS § 121 lg 2Kaebuse tagastamine HKMS § 44 lg 1Kaebeõigus

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja

3-23-2357/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium28.12.2023

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (3)

lahend.ee

3-26-411/2Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja13.02.2026 3-26-148/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja26.01.2026 3-26-79/4Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja26.01.2026

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Määruse tegemise aeg ja koht

13. november 2023. a, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2357

Haldusasi

X. X. kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 11.10.2023 otsuse tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri kohustamiseks

RESOLUTSIOON

Tagastada X. X. kaebus.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Ringkonnakohtule

päeva jooksul kättetoimetamisest arvates.

Tallinna määruse

1.X. X. esitas 20.07.2023 Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse, milles soovis vandeadvokaatide M. G. ja M. P. advokatuurist välja heitmist. Advokatuur jättis kaebuse 11.10.2023 resolutsioonotsusega (dtl 10-11) kaebuse rahuldamata ega algatanud advokaatide suhtes autkohtumenetlust.

2.X. X. esitas 20.10.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles soovib: - kohustada Eesti Advokatuuri vandeadvokaate M. G. ja M. P. advokatuurist välja heitma; - kohustada Eesti Advokatuuri kohustama vandeadvokaate hüvitama solidaarselt kaebaja aastatel 2010-2023 tasutud riigilõivud. Kaebuse kohaselt jättis aukohus kaebaja kaebuse sisuliselt menetlemata ja saatis 3 kuud hiljem sisutu vastuse. Aukohtu otsuse sisulisi põhjendusi ei ole kaebajale avaldatud ega vaevutud neid vormistama. Sisuliste põhjenduste saamiseks pidi kaebaja pöörduma kohtu poole.

3.Eesti Advokatuur selgitas 07.11.2023 vastuses kohtule järgmist:

Sarnased lahendid

Korrakaitse

4.Aukohus arutab mh advokaatide distsiplinaarsüüteoasju (advokatuuriseadus (AdvS) § 15 lg 1). Aukohtumenetluse algatamiseks võib aukohtu poole pöörduda huvitatud isik kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest (AdvS § 16 lg 1). Aukohus algatab aukohtumenetluse mh huvitatud isiku algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused (AdvS § 16 lg 2). Aukohus võib määrata advokatuuri liikmele distsiplinaarkaristuse, kui advokaat eiras advokaadi ja advokaadibüroo tegevust sätestavate õigusakte või kutseeetika nõudeid ning kui distsiplinaarsüütegu ei ole aegunud (AdvS § 19 lg 1). Kui huvitatud isik ei ole aukohtu otsusega nõus, on tal õigus esitada kaebus halduskohtule (AdvS § 18 lg 1). Halduskohtumenetluses ei ole vaidluse esemeks advokaadi tegevus, vaid Eesti Advokatuuri tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel. Advokaadi distsiplinaarsüüteo tuvastamise pädevus on aukohtul, mistõttu ei saa halduskohus ise seda õiguslikku küsimust lahendada. Halduskohtusse võib kaebusega pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine tähendab seda, et kaebuse rahuldamisel kaebaja saaks mõne õiguse, hüve, asja, hüvitise vms; või vabaneks mõnest talle seatud kohustusest, keelust vms. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole kaebajal aukohtu otsuse vaidlustamiseks kaebeõigust. Aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaebaja õiguste kaitsmine, vaid järelevalve teostamine advokaatide kutsetegevuse üle. Aukohtumenetluse algatamata jätmine ei too kaasa kaebaja õiguste muutmist ega lõpetamist ega oma seetõttu mõju kaebaja subjektiivsetele õigustele. AdvS § 16 lg-st 1 ega AdvS § 18 lg-st 1 ei tulene isikule õigust nõuda aukohtumenetluse läbiviimist advokaadi suhtes ega advokaadi karistamist ega ka karistamise kaalumisest, kui sellest kaebajale n.ö kasu või hüve ei teki. Aukohtul on otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas advokaati distsiplinaarkorras karistada. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi võib see otsus rikkuda, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud. Halduskohus saab kontrollida üksnes seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-161148, p-d 8–10). Huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks saab olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (nt Tallinna Ringkonnakohtu 07.03.2019 määrus nr 3-18-1863, p 7; 05.02.2019 määrus nr 3-18-2282, p 11; 20.04.2017 määrus nr 3-17-559, p 5; 29.12.2015 määrus nr 3-14-51678, p 9; 24.09.2015 otsus nr 3-14-50174, p 10; 07.05.2015 otsus nr 3-14-51414, p 9; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13; 31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6; viimati 03.03.2023 määruses nr 3-222528 ja 13.09.2023 määruses nr 3-23-797). Halduskohtumenetluse esemeks saab seega olla advokatuuri tegevus taotluse lahendamisel, mitte advokaadi tegevus huvitatud isiku suhtes. Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda muu hulgas selles, et aukohus on jätnud menetluse algatamata selliselt, et ei ole üldse hinnanud huvitatud isiku väiteid; on asja sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud isiku väiteid käsitlemata; auko2(4)

5.Kaebaja väitel ei ole aukohus kaebaja taotlust sisuliselt läbi vaadanud. Kohtule nähtub aukohtu 14.09.2023 otsusest ja 07.11.2023 vastusest, sh kokkuvõtlikest sisulistest põhjendustest, et aukohus on kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadanud. Aukohus on analüüsinud kaebaja väiteid ja tõendeid, sh uurinud kaebajalt kaebetähtaja järgimise kohta (dtl 73-74), kuulanud ära puudutatud advokaadid (dtl 79, 83-84) ning teinud aukohtule kättesaadava ja teadaoleva info põhjal põhjendatud otsuse. Seejuures on aukohus põhjendanud, miks leiab, et taotlus on advokatuurile esitatud kaebetähtaega rikkudes ja et advokaatidele etteheidetavad väidetavad distsiplinaarsüüteod on aegunud (07.11.2023 vastuse p 6). Kohtule nähtub ka, et kahtlused kaebetähtaja järgimises ja etteheidetavate tegude aegumises esinesid juba enne aukohtu 14.09.2023 istungit (dtl 73-74). AdvS § 16 lg 1 kohaselt tuleb taotlus aukohtumenetluse algatamiseks esitada kuue kuu jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või oleks pidanud teada saama taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Distsiplinaarkaristust ei või määrata, kui distsiplinaarsüütegu on aegunud. Distsiplinaarsüütegu aegub kolme aasta möödumisel selle toimepanemisest. Distsiplinaarsüüteo aegumine algab alates hetkest, mil advokaat lõpetab teo toimepanemise (AdvS § 19 lg 6). Vandeadvokaadi M. P.le etteheidetavad teod on seotud tsiviilasjaga nr 2-09-66820, kus vandeadvokaat esindas riigi õigusabi korras teist menetlusosalist. Seega mistahes vandeadvokaadile etteheidetavad teod said lõppeda tsiviilasja lõppemisega. Kohtute infosüsteemi alusel on viimane kohtulahend tsiviilasjas tehtud 21.05.2012, kuigi ei pruugi olla ka välistatud viimased toimingud 2014. aastal. Seega advokaadi mistahes tegevus, mis saanuks vastata distsiplinaarsüüteo tunnustele, lõppes ligikaudu 10 aasta tagasi. Mistahes konkreetseid väiteid, et vandeadvokaat oleks kunstlikult loonud ise uusi kohtuasju kaebaja vastu, kaebaja välja toonud ei ole ning vandeadvokaat on hilisemaid kokkupuuteid ka eitanud (dtl 79). Ka juhul, kui keegi teine on kasutanud advokaadi tegevuse tulemit kaebaja kiusamiseks või hirmutamiseks, ei ole see omistatav advokaadile. Vandeadvokaadi M. P. tegevust samade asjaolude osas sama kaebaja taotluse alusel on advokatuur kontrollinud ka 25.02.2014 ning otsustanud jätta aukohtumenetluse algatamata (dtl 114). Seega ei olnud kaebajal varem takistusi samas küsimuses aukohtu poole pöördumiseks ning isikul puudub õigus pöörduda sama väidetava rikkumise osas aukohtu poole korduvalt, kui varasemalt on küsimus lõplikult lahendatud. Vandeadvokaat M. G. tegevus M. P.a patroonina sai lõppeda samaaegselt M. P. tegevusega ehk väidetav tegu on igal juhul aegunud. Muus osas on kaebaja etteheited (alusetud arved) seotud kassatsioonkaebusega asjas nr 2-16-18564 ja advokaaditasu väljanõudmise nõudega tsiviilasjas nr 219-19785. Kohtute infosüsteemi kohaselt sai tsiviilasjas nr 2-16-18564 kaebaja Riigikohtu määruse kätte selle tegemise päeval 07.05.2019, teavitades kättesaamisest ka advokatuuri. Seega on 3aastane aegumistähtaeg igal juhul möödunud. Küsimusele, kas vandeadvokaat rikkus oma kohustusi selles tsiviilasjas, on juba kohtud andnud hinnangu tsiviilasjas nr 2-19-19785 (dtl 103 jj ning ringkonnakohtu 31.08.2020 määrus samas asjas). Kohtute infosüsteemi kohaselt lõppes tsiviilasjas nr 2-19-19785 põhivaidlus advokaaditasu väljanõudmise nõudes Riigikohtu 25.01.2021 määrusega, millega jäi muutmata ringkonnakohtu 31.08.2020 määrus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta. Kaebaja sai määruse kätte juba 27.01.2021 ja avaldas selle osas Riigikohtule oma seisukoha. Seega oli kaebaja taotluse aluseks olevatest asjaoludest teadlik märgatavalt varem kui 2023. aastal uuesti advokatuuri poole pöördudes. Ka siis, kui kaebaja varasemate dokumentidega piisavalt vara ei tutvunud, vaid tegi seda alles arhiveerimisel, olid dokumendid kaebaja käsutuses ja AdvS § 16 lg 1 mõttes pidi ta saama asjaoludest varem teada. 3(4)