Eesti Keskkonnateenused AS-i kaebus Keskkonnaameti 21.07.2022 korralduse nr DM-117332-40 tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata Eesti Keskkonnateenused AS-i 28.04.2022 keskkonnakaitseloa taotlus uuesti läbi Kaebuse esitaja: Eesti Keskkonnateenused AS, esindaja v.adv Toomas Pikamäe Vastustaja: Keskkonnaamet Kaasatud haldusorgan: Viljandi linn Kirjalik menetlus
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Keskkonnaameti 21.07.2022 korraldue nr DM-117332-40 ning kohustada Keskkonnaametit vaadata Eesti Keskkonnateenused AS-i 28.04.2022 keskkonnakaitseloa taotlus uuesti läbi.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 3246,50 eurot (ilma käibemaksuta). Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.10.2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.21.07.2022 andis Keskkonnaamet korralduse nr DM-117332-40 (Korraldus) (kaebuse lisa 19), millega keeldus Eesti Keskkonnateenused AS 28.04.2022 Taotluse alusel keskkonnakaitse loa väljastamisest jäätmete käitlemiseks Viljandis aadressil Musta tee 9 kinnistul (Kinnistu).
2.Tallinna Halduskohtule saabus 19.08.2022 Eesti Keskkonnateenused AS-i kaebus Keskkonnaameti 21.07.2022 korralduse nr DM-117332-40 tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata Eesti Keskkonnateenused AS-i 28.04.2022 keskkonnakaitseloa taotlus uuesti läbi.
3.26.08.2022 määrusega otsustas kohus võtta Eesti Keskkonnateenused AS-i kaebuse menetlusse. 16.06.2023 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamiseks tähtaja ning kohtuotsuse kuulutamise aja, mida pikendas seoses asja keerukusega.
4.1.Kaebaja on seisukohal, et Viljandi Linnavalitsuse seisukoht ei ole vastustajale siduv. Seetõttu, korraldus on vastuolus KeÜS §-ga 43 ja HMS §-ga 6. Korralduse põhjendava osa p 4.2 järgi, puudub vastustajal seaduse kohaselt volitus anda keskkonnaluba enne detailplaneeringu kehtestamist (KeÜS § 55), sest Viljandi Linnavalitsuse arvates on keskkonnaloa väljastamiseks vajalik kehtestada uus detailplaneering, millega muudetakse kinnistu kasutamise otstarvet,. Korralduse põhjendava osa p-s 4.3 on viidatud, et KOKS § 6 lg 1 järgi on ruumiline planeerimine omavalitsuse territooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses, ning väidetakse, et vastustaja ei ole pädev ümber hindama kohaliku omavalitsuse pädevuses olevaid seisukoht, ning viidatakse Riigikohtu 10.06.2010 otsusele asjas nr 3-3-1-38-10, p 17. Kaebaja vastustaja selle seisukohaga ei nõustu. Esiteks, kohaliku omavalitsuse üksuse arvamusega seonduvat keskkonnaloa andmise menetluses reguleerib KeÜS § 43. KeÜS § 43 lg 1 järgi, keskkonnaloa andja edastab keskkonnaloa taotluse viivitamata pärast selle nõuetele vastavuse kindlakstegemist kavandatava tegevuse asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele temalt arvamuse saamiseks. KeÜS § 43 lg 2 kohaselt esitab kohaliku omavalitsuse üksus kirjaliku arvamuse keskkonnaloa taotluse kohta ühe kuu jooksul taotluse saamisest arvates. Arvamuse esitamine ei piira kohaliku omavalitsuse üksuse õigust esitada edasise menetluse käigus täiendavaid seisukohti. KeÜS § 43 lg 3 sätestab, et kui keskkonnaloa andmise otsustamiseks viiakse läbi kavandatud tegevuse keskkonnamõju hindamise
menetlus, annab kohaliku omavalitsuse üksus arvamuse 21 päeva jooksul keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 22 lõike 7 kohase teate kättesaamisest arvates. Seega, KeÜS §-st 43 ei järeldu, et kohaliku omavalitsuse üksuse negatiivne seisukoht keskkonnaloa andmise kohta on keskkonnaloa andjale, st vastustajale siduv. Teiseks, eelnevat järeldust kinnitab ka KeÜS eelnõu seletuskiri. KeÜS eelnõu (Riigikogu XI koosseisu 799 SE) seletuskirja, lk 41 kohaselt: „Kohaliku omavalitsuse üksuse arvamust loa andmise kohta ei ole siduvana sätestatud. Kehtivas õiguses ei ole selles küsimuses ühtset lahendust (siduv on nõusolek vee erikasutusloa puhul, kaevandamisloa puhul on omavalitsusüksuse nõusoleku puudumise korral vajalik Vabariigi Valitsuse heakskiit, kiirgustegevusloa ega välisõhu saasteloa puhul omavalitsusüksuse nõusolekut seadus ei nõua) ning seadustiku eriosas on võimalik ka selles küsimuses erandite kehtestamine. Üldreeglina peaks kohaliku omavalitsuse üksuse ärakuulamine olema nõuandva iseloomuga ning keskkonnakaitse küsimustes otsuste tegemine olema riigielu küsimusena pädeva riigiorgani otsustada. Arvamuse mittesiduvale iseloomule viitab asjaolu, et omavalitsusüksuse arvamuse andmisel oluliste argumentide ringi pole eelnõus piiratud, samuti pole viidatud keskkonnaloa andmisest keeldumise alusena kohaliku omavalitsuse üksuse sellekohasele seisukohale. Seisukoha esitamisel peaks omavalitsusüksus andma eelkõige hinnangu, kas esineb aluseid, mis lubavad keskkonnaloa andmata jätta. Üldsõnalise arvamuse korral, milles keeldutakse loa andmisest ilma selle aluseks olevaid asjaolusid märkimata, peab kohaliku omavalitsuse üksus arvestama, et tema arvamust ei saa vabalt arvestada. Omavalitsusüksuse seisukoha esitamiseks näeb eelnõu ette suhteliselt lühikese tähtaja, ent lubab ka edasises menetluses jätkuvat osalemist. See annab võimaluse varakult teada saada võimalikest keskkonnaloa andmist mõjutavatest teguritest ja õigeaegselt kavandada keskkonnatingimuste sätestamist või kiirendada loa andmise otsustamist.“ Seetõttu, ka seadusandja tahe KeÜS kehtestamisel ei näinud ette, et kohaliku omavalitsuse üksuse arvamus keskkonnaloa andmise kohta oleks vastustajale siduv. Kolmandaks, asjakohatu on korralduse viide Riigikohtu 10.06.2010 otsusele asjas nr 3-3-1-38-10, p 17. Vastustaja jätab tähelepanuta, et viidatud kohtuasi puudutas geoloogilise uuringu loa andmisest keeldumist ja et 2010. aastal kehtinud maapõueseaduse § 20 lg 1 p 9 nägi ette, et geoloogilise uuringu loa, st uuringuloa andmisest keeldutakse, kui kohaliku omavalitsus ei ole uuringuloa andmisega nõus (vt ka Riigikohtu 10.06.2010 otsus, p 16). KeÜS ei sätesta, et keskkonnaloa andmisest keeldutakse, kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole loa andmisega nõus. Seega ei ole käesolevad asjaolud võrreldavad Riigikohtu 10.06.2010 otsuses asjas nr 3-3-1-38-10 lahendatud kohtuasja asjaoludega. Neljandaks, korralduse seisukoht, et vastustaja ei saa kontrollida Viljandi Linnavalitsuse seisukoha põhjendatust, on vastuolus HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttega. Riigikohus leidis 24.03.2021 otsuses asjas nr 3-18-687, p 15: „Kolleegiumi hinnangul on Maa-amet pädev kontrollima, kas kehtiva õiguse kohaselt on võimalik maaüksust katastrisse kanda (sh seda, millistes piirides saab kinnisasja jagada). HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustustatud selgitama välja menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seega pidi Maa-amet tuvastama tähtsust omavad asjaolud, et hinnata soovitud katastriüksuse kande õiguspärasust. MaaKatS v.r § 8 lg 2 pole ainus norm, mida peab maakatastri kande tegemisel järgima. Maa-amet pidi lähtuma ka VeeS v.r §-st 5 ja AÕS §-st 133. Seejuures ei ole Maa-amet ületanud oma pädevust. Kolleegium ei nõustu kaebaja väitega, et Maa-amet asus kande õiguslikke aluseid kontrollides hoopis omandiküsimusi lahendama (tuvastama maa tegelikku omanikku väljaspool konkreetset haldusmenetlust) ja järelevalvemenetlust läbi viima. Kuna kaebaja taotletav registrikanne oli õigusvastane, tuli selle tegemisest keelduda (põhiseaduse
(PS) § 3 lg 1).” Eelnev seisukoht kehtib ka käesoleval juhul – vastustaja on pädev kontrollima, kas esineb KeÜS § 55-s sätestatud olukord, st kinnistul jäätmete käitlemise taotluses näidatud viisil nõuab detailplaneeringu kehtestamist, millega muudetakse kinnistu kasutamise otstarvet. Viiendaks, vastustaja seisukoht, et Viljandi Linnavalitsuse arvamus on vastustajale siduv, on vastuolus HMS § 5 lg-s 2 sätestatud haldusmenetluse põhimõtetega ning jätab EKT täielikult Viljandi Linnavalitsuse meelevalda. Nimelt, isegi kui EKT esitaks Viljandi Linnavalitsusele kinnistu kohta detailplaneeringu algatamise taotluse, ei ole millegagi tagatud see, et: (a) Viljandi Linnavalitsus algatab detailplaneeringu; (b) Viljandi Linnavalitsus ei venita detailplaneeringu menetlemisega põhjendamatult kaua; (c) Viljandi Linnavalitsus ei väida ka pärast detailplaneeringu kehtestamist, et kehtestatud detailplaneering ei luba jätkuvalt kinnistul jäätmete käitlemist. Viljandi Linnavalitsuse võimalikule pahatahtlikkusele viitab asjaolu, et Viljandi Linnavalitsus ei ole nõus jäätmete käitlemisega ka teisel EKT-le kuuluval kinnistul Viljandis aadressil Metsküla tee 4 (vt keskkonnakaitse loa taotluse menetlus DM-119462) (kaebuse lisa 20). Seetõttu, vastustaja seisukoht, et Viljandi Linnavalitsuse arvamus on vastustajale siduv, on vastuolus põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõtte ja HMS § 5 lõikega 2, st vastustaja kohustusega viia taotluse menetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kokkuvõttes: KeÜS § 43 ega ükski teine KeÜS säte ei sätesta, et kohaliku omavalitsuse üksuse arvamus keskkonnaloa andmise kohta on keskkonnaloa andjale, st vastustajale siduv. Seetõttu, Viljandi Linnavalitsuse arvamus, et keskkonnaloa andmiseks on vaja kehtestada uus detailplaneering, millega muudetakse kinnistu kasutamise otstarvet, ei olnud vastustajale siduv. Korralduse vastupidine seisukoht on vastuolus KeÜS §-ga 43 ning HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttega ja § 5 lg-s 2 sätestatud haldusmenetluse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse põhimõtetega.
4.2.Kinnistul jäätmete käitlemine taotluses näidatud viisil on kooskõlas üldplaneeringu ja detailplaneeringuga. Seetõttu, korraldus on vastuolus KeÜS § 52 lg 1 p-ga 4. Korralduse põhjendava osa p 4.4 järgi, kui loa andjale esitatakse taotlus enne detailplaneeringu kehtestamist, ei ole loa andjal reeglina volitust loa andmisest koheselt (enne planeeringu kehtestamist) keelduda, vaid loa andmise tähtaeg pikeneb vastavalt KeÜS § 49 lõikele 4; siiski kui keskkonnaloa taotlus esitatakse enne planeerimismenetluse alustamist, ei ole ka loa andmise tähtaja pikendamine KeÜS § 49 lg 4 alusel võimalik, ning sellisel juhul on põhjendatud loa andmisest keeldumine KeÜS § 52 lg 1 p 4 alusel. Seega, vastustaja lähtus korralduse andmisel seisukohast, et enne taotluse alusel keskkonnaloa andmist tuleb kehtestada detailplaneering, millega muudetakse kinnistu kasutamise sihtostarvet. Vastustaja seisukoht on ebaõige. Esiteks, KeÜS § 55 sätestab, et kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks või sellise ehitise püstitamiseks, mille jaoks ehitusluba ei anta enne keskkonnaloa andmist, on vaja kehtestada detailplaneering, ei anta keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist. Teiseks, detailplaneeringu (kaebuse lisa 21) kaartide „Ehitusõigus“ ja „Krundijaotusplaan“ kohaselt on positsioonidega 16, 19 ja 20 tähistatud kruntide, st kinnistule vastavate kruntide ehitusõiguseks märgitud ärimaa (büroo, kaubandus, teenindus) 50% ja tööstusmaa 50%. Detailplaneeringu seletuskirja p 3.2 teine lõik näeb ette, et: „Mitme maakasutusega sihtotstarbega kruntidel on lubatud kõigi nimetatud krundile määratud sihtotstarvete protsent vahemikus 0 kuni
100% ilma täiendava detailplaneeringu koostamiseta.“ Seega – kaebaja saab kasutada kinnistut kuni 100% ulatuses tootmismaa otstarbel. Üldplaneeringu (kaebuse lisa 22) põhikaardil on kinnistu maakasutuse sihtotstarbeks märgitud tööstus-hoonete maa, kusjuures kinnistu Musta tee äärne maa-ala on täiendavalt tähistatud märkega „Polüfunktsionaalsus lubatud“. Üldplaneeringu seletuskirja lk-l 7 selgitatakse, et polüfunktsionaalsus lubatud kõrvalfunktsioonina tähendab: „Aladel on üldjuhul lubatud juhtfunktsiooniga määratletud tegevused. Juhul kui krundi arendamise soov erineb juhtfunktsioonist, tuleb tagada uue funktsiooni sobivus juhtfunktsiooniga. Sobivust tuleb kaalutleda detailplaneeringuid koostades, arvestades naaberkinnistute huve. Kui detailplaneeringut pole vaja koostada, on vajalik naaberkinnistute omanike nõusolek, välja arvatud tööstushoonete maade puhul.“ Kolmandaks, detailplaneeringus ja üldplaneeringus on kinnistu sihtotstarbeks märgitud tööstusmaa. MaaKatS §-s 181 sätestatud katastriüksuste sihtotstarvete loetelus ei ole tööstusmaad näidatud. Seetõttu tuleb lugeda, et detailplaneeringus ja üldplaneeringus näidatud tööstusmaa on tootmismaa sihtotstarve MaaKatS § 181 lg 3 ja kuni 30.06.2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 punkti 3 mõttes. MaaKatS § 181 lg 3 p 5 järgi, tootmismaa on tootmiseesmärgil kasutatav maa; tootmismaa on tootmis- ja tööstusehitiste alune ja neid ehitisi teenindav maa, sealhulgas jäätmekäitlusehitiste alune maa, välja arvatud jäätmehoidla maa. Seega, tootmismaa sihtotstarbega maad võib kasutada jäätmete käitlemiseks, välja arvatud jäätmehoidla, st prügila tarbeks (vt MaaKatS § 181 lg 6). Järelikult, kinnistul jäätmete käitlemine taotluses näidatud viisil on detailplaneeringu ja üldplaneeringuga kooskõlas. Neljandaks, kinnistul jäätmete käitlemisega taotluses näidatud viisil ei kaasne hoonete püstitamist (vt kaebuse lisa 13). PlanS § 125 lg 1 kohaselt, detailplaneeringu koostamine on nõutav muuhulgas linnades kui asustusüksustes ehitusloakohustusliku: (a) hoone püstitamiseks; (b) olemasoleva hoone laiendamiseks üle 33 protsendi selle esialgu kavandatud mahust; (c) olulise avaliku huviga rajatise, näiteks staadioni, golfiväljaku, laululava, motoringraja või muu olulise avaliku huviga rajatise püstitamiseks; (d) olulise ruumilise mõjuga ehitise ehitamiseks, kui olulise ruumilise mõjuga ehitise asukoht on valitud üldplaneeringuga. PlanS § 125 lg-d 2 ja 3 sätestavad vastavalt, et detailplaneeringu koostamine on nõutav ka üldplaneeringus määratud detailplaneeringu koostamise kohustusega alal või juhul ning et kohaliku omavalitsuse volikogu võib olulise avaliku huvi olemasolul algatada detailplaneeringu koostamise alal või juhul, mida ei ole PlanS § 125 lgtes 1 ja 2 ette nähtud. Käesoleval juhul ei ole tegemist ühegi eelnevalt viidatud juhuga, mistõttu ekslik on Viljandi Linnavalitsuse arvamus, et kinnistul jäätmete käitlemiseks taotluses näidatud viisil on nõutav kinnistu kasutamise sihtotstarvet muutva detailplaneeringu kehtestamine. Viiendaks, järeldust, et tööstusmaa sihtotstarbega maa tohib kasutada jäätmekäitluse otstarbel, kinnitab ka Vastustaja senine praktika. Kaebuse lisas 23 on loetelu tootmismaa sihtotstarbega kruntidest ja erinevate kasutusotstarvetega hoonetest, millel läbiviidavaks jäätmekäitluseks on vastustaja väljastanud keskkonnaloa. Ehk teisisõnu – vastustaja senine praktika keskkonnalubade väljastamisel kinnitab, et tootmismaa sihtotstarbega kinnistul on jäätmekäitlus lubatud.
Kokkuvõttes: Kinnistul jäätmete käitlemine taotluses näidatud viisil on kooskõlas detailplaneeringu ja üldplaneeringuga. Samuti, käesoleval juhul ei ole täidetud PlanS § 125 lg-tes 1-3 näidatud tingimused detailplaneeringu koostamiseks. Seetõttu on ebaõige Viljandi Linnavalitsuse seisukoht, et enne taotluse alusel keskkonnaloa andmist tuleb kehtestada kinnistu kasutamise sihtotstarvet muutev detailplaneering. Ehk teisisõnu – taotluse alusel keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks ei ole vaja detailplaneeringu kehtestamist. Seepärast, korraldus on vastuolus KeÜS §-ga 55.
4.3.Korralduse andmise aluseks olev KeÜS § 52 lg 1 p 4 ei ole asjakohane norm. Korralduse andmise alusena on viidatud KeÜS § 52 lg 1 p-le 4. Selle kohaselt, keskkonnaloa andja keeldub keskkonnaloa andmisest muuhulgas juhul, kui kavandatav tegevus ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele. Korraldusest võib järeldada, et vastustaja hinnangul on kaebaja kavandatav tegevus, st jäätmete käitlemine kinnistul vastuolus üldplaneeringu ja detailplaneeringuga. Juhul, kui keskkonnaloa taotleja kavandatavaks tegevuseks on nõutav detailplaneeringu kehtestamine, kuulub kohaldamisele KeÜS § 55, mitte KeÜS § 52 lg 1 p 4. KeÜS § 52 lg 1 p-s 4 peetakse silmas olukorda, kus keskkonnaloa taotleja kavandatav tegevus ei vasta kehtestatud piirmääradele (nt AÕKS § 10, VeeS § 77, jne). Seetõttu: KeÜS § 52 lg 1 p 4 ei ole asjakohane ning vastustaja tugines korralduse andmisel asjakohatule normile. Samuti, KeÜS kommentaarides, p 2.4.4 märgitakse KeÜS § 52 lg 1 p 4 kohta, et: „Õigusaktides sätestatud nõueteks on vaatamata oma üldisele sisule ka KeÜS 3. peatükis sätestatud käitaja kohustused. Seejuures tuleb muidugi arvestada, et valdav osa käitaja kohustustest kuulub täitmisele juba loa saamise järgselt tegevuse käigus ning nende kohustuste täitmise ennetava hindamise võimalused on piiratud. Teatud käitaja kohustuste (nt KeÜS § 18) rikkumise ilmselgetel juhtudel võiks siiski tulla kõne alla ka loa andmisest keeldumine, kuigi võib eeldada, et praktikas ei tule kuigi sagedasti ette selliseid situatsioone, kus keeldumine on võimalik üksnes sellise suhteliselt keeruka õigusliku konstruktsiooni kaudu (mitte näiteks mõne teise KeÜS § 52 lg 1 punkti alusel). Tulenevalt sellest, et keskkonnaloa andmisest keeldumine on isiku jaoks üldjuhul suhteliselt koormav otsus ning KeÜS 3. peatükis sätestatud käitaja kohustused ei ole sõnastatud selgete ja konkreetsete käitumisjuhistena, peab keskkonnaloa andja sellisel alusel loast keeldumise korral selgelt välja tooma, millist tegevust saab käitajalt mõistlikult eeldada, ning ühtlasi ka tõendama, et käitaja tegevus sellele standardile ei vasta.” (Kättesaadav arvutivõrgus: https://k6k.ee/keskkonnaseadustik/5-ptk/pg-52#p-2-4-3. )Käesoleval juhul, korraldusest ei nähtu, millistele nõuetele taotluses näidatud tegevus ei vasta. Kokkuvõttes: Korralduse andmise aluseks olev KeÜS § 52 lg 1 p 4 ei ole asjakohane norm, mistõttu korraldus on õigusvastane. Kaebaja toob välja, et korraldus rikub kaebaja põhiseaduse §-s 32 sätestatud ettevõtlusvabadust, st kaebaja õigust kasutada kinnistut oma majandustegevuseks, st jäätmete käitlemiseks.
4.4.Kaebaja on kokkuvõtvalt seisukohal, et vastustaja ja Viljandi linn tuginevad enda vastustes asjakohatutele seisukohtadele, korrates varasemat ning viidates muu hulgas Riigikohtu praktikale, millel puudub käesoleva kaasuse asjaoludega puutumus. Vastustaja seisukohad on esitatud eesmärgiga kohut eksitada (vt ka 03.07.2023 vastuse punkt 7).
Vastustaja tõlgendab KeÜS §-e 43 ja 55 ebaõigesti, arvates, et KeÜS § 55 välistab keskkonnaloa andmise menetluse jätkumise. Vastustaja pidi KeÜS § 55 kohaldama arvestades KeÜS §-i 43. See tähendab, et Vastutaja peab ka KeÜS § 55 puhul andma sisulise hinnangu selle kohta, kas Kaebaja planeeritav tegevus on kooskõlas Viljandi linna planeeringutega (vt ka 03.07.2023 vastuse p 8).
4.5.Sõltumata kaebaja muudest seisukohtadest soovib kaebaja rõhutada järgmist. Kohtul on võimalik käesolev vaidlus lahendada lõplikult, hinnates vastavalt KeÜS § 43 ja § 52 lg 1 punkti 4 tähenduses sisuliselt seda, kas Kaebaja planeeritud tegevus on kooskõlas Viljandi linna kehtestatud planeerimisalaste haldusaktidega (detailplaneering ja üldplaneering). Nimelt on kooskõla hindamise näol tegemist hindamisotsusega, mis allub intensiivsemale kohtulikule kontrollile, sh on kohtul võimalik asendada haldusorgani hinnangud enda omadega (vt Riigikohtu 20.06.2022 otsus asjas nr 3-20-2474, p 20); Nii Vastustaja kui Viljandi linn omistavad enda vastustes olulist tähendust sellele, justkui oleks Vastustaja poolt Kaebaja planeeritava tegevuse võrdlemine detail- ja üldplaneeringus tooduga ning vastupidiselt Viljandi linna seisukohale keskkonnaloa andmine oluliselt kohaliku omavalitsuse üksuse planeerimisautonoomiat piirav (näiteks Vastustaja vastuse punkt 2.5 ja 3.1 alapunkt 2) ja Viljandi linna vastuse punkt 3.5). Kaebaja juhib tähelepanu, et viited kohaliku omavalitsuse üksuse planeerimisautonoomiale on kohatud, kuivõrd küsimus pole antud asjas mitte selles, kas ja mida kohaliku omavalitsuse üksus võiks planeerimismenetluses otsustada, vaid selles, kuidas tõlgendada kehtivaid ning seeläbi pooltele siduvaid haldusakte (üldplaneering ja detailplaneering). Pärast planeerimismenetluse tulemusena detail- või üldplaneeringu kehtestamist ei ole küsimus kohaliku omavalitsuse üksuse planeerimisautonoomiast enam asjakohane.
4.6.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud vastavalt menetluskulude nimekirjale kokku summas 3246,50 eurot (ilma käibemaksuta). Kaebajale on osutatud õigusabi kokku 16 tundi ja 25 minutit summas 3226,5 eurot (summa ei sisalda käibemaksu, kuna kaebaja on käibemaksukohustuslane). Ühtlasi palub kaebaja halduskohut mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja ka kaebuselt tasutud riigilõivu summas 20 eurot. Vastustaja menetluskulud palub kaebaja jätta vastustaja enda kanda.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ja palub jätta selle rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.
5.1.Vastuseks esimesele kaebuse väitele märgib vastustaja, et Viljandi Linnavalitsus esitas taotluse kohta arvamuse, milles märkis, et keskkonnaloa väljastamiseks on vaja kehtestada uus detailplaneering, millega muudetaks kinnistu kasutamise sihtotstarvet (korralduse p-d 2.2, 2.8 ja 2.12). Vastustajal puudub seaduse (KeÜS § 55) kohaselt volitus anda keskkonnaluba enne detailplaneeringu kehtestamist (korralduse p 4.2.) (kaebuse lisa 19).
5.2.Vastuseks teisele kaebuse väitele märgib vastustaja, et KeÜS § 55 kohaselt, kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks või sellise ehitise püstitamiseks, mille jaoks ehitusluba ei anta enne keskkonnaloa andmist, on vaja kehtestada detailplaneering, ei
anta keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist (Korralduse p 3.15. ja selle alampunktid, p 4.1.) (kaebuse lisa 19). Keskkonnaamet rõhutab, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 kohaselt on ruumiline planeerimine omavalitsusüksuse territooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses ning KeA ei ole pädev ümber hindama kohaliku omavalitsuse pädevuses olevaid seisukohti. Seda kinnitab Riigikohtu halduskolleegiumi 10.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-38-10 (p 17), mille kohaselt ei saa loa andja (Keskkonnaamet) keskkonnaloa taotluse menetluses antud kohaliku omavalitsuse seisukohti ümber hinnata, sh hinnata nende õiguspärasust. Seega on ainult kohalikul omavalitsusel võimalik hinnata keskkonnaloa alusel kavandatava tegevuse sobivust sellesse asukohta ning selle mõju kohalikule elukorraldusele (Korralduse p 4.3.) (kaebuse lisa 19).
5.3.Seoses kaebuse kolmanda väitega, et korralduse andmise aluseks olev KeÜS § 52 lg 1 p 4 ei ole asjakohane norm (vt kaebuse p 21), selgitab vastustaja, et keskkonnaloa andja keeldub keskkonnaloa andmisest mh juhul, kui kavandatav tegevus ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele (KeÜS § 52 lg 1 p 4). Kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks või sellise ehitise püstitamiseks, mille jaoks ehitusluba ei anta enne keskkonnaloa andmist, on vaja kehtestada detailplaneering, ei anta keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist (KeÜS § 55) (Korralduse p 4.1.) (kaebuse lisa 19). Vastustaja selgitab lisaks, et kui loa andjale esitatakse taotlus enne detailplaneeringu kehtestamist, ei ole loa andjal reeglina volitust loa andmisest koheselt (enne planeeringu kehtestamist) keelduda, vaid loa andmise tähtaeg pikeneb vastavalt KeÜS § 49 lg-le 4. Siiski tuleb rõhutada, et kui keskkonnaloa taotlus esitatakse enne planeerimismenetluse alustamist, ei ole loa andmise tähtaja pikendamine KeÜS § 49 lg 4 alusel võimalik, ning sellisel juhul on põhjendatud loa andmisest keeldumine KeÜS § 52 lg 1 p 4 alusel (vt KeA 23.03.2022 vaideotsuse p-d 4.1–4.5 ja KeÜS kommentaarid lk 278). Antud juhul ei olnud planeerimismenetlusega enne keskkonnaloa taotluse esitamist alustatud (korralduse p 4.4.) (kaebuse lisa 19).
5.4.Täiendavalt märgib vastustaja seoses kaebusega järgmist.
5.4.1.Seoses kaebaja väitega, et Viljandi Linnavalitsuse seisukoht ei ole vastustajale siduv, seetõttu on kaebaja hinnangul korraldus vastuolus KeÜS §-ga 43 ja HMS §-ga 6 selgitab vastustaja, et küsis Keskkonnaamet 06.05.2022 Viljandi Linnavalitsuse seisukohta muudetud taotluse kohta seoses detailplaneeringu vajadusega lähtudes KeÜS §-st 55 (Korralduse p 3.5.) (kaebuse lisa 19). KeÜS § 43 eesmärk on kaasata kohaliku omavalitsuse üksus, kelle territooriumil keskkonnaloa alusel toimuv tegevus aset hakkab leidma, keskkonnaloa menetlusse võimalikult varajases staadiumis – ajal, mil loa andmiseks pädeval haldusorganil ei ole veel loa andmise või selle tingimuste kohta otsust tehtud (KeÜS § 43 kommentaaride p-d 1, 1.1, 2, lk 240-242).
5.4.2.Kaebaja on viidanud KeÜS eelnõu seletuskirjale (Riigikogu XI koosseisu 799 SE) lk 41.
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on selgitanud (seoses geoloogilise uuringu) loa menetlust reguleerivate normidega, et arvestades intensiivset sekkumist kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusesse, peab Vabariigi Valitsus loa andmiseks nõusolekut andes kaaluma, millised on need üleriigilised sotsiaalsed, keskkonnahoiuvõi majandushuvid, mis tingivad vajaduse väljastada luba just konkreetse omavalitsusüksuse territooriumi kohta (RKPJKo 30.09.2009, 3-4-1-9-09, p 33). Keskkonnaamet kaalutles keskkonnaloa taotluses esitatud põhjendusi ja tegevusega kaasneda võivate keskkonnahäiringute kirjeldusi, taotleja selgitusi ning kohaliku omavalitsuse avamuses toodud seisukohti ning leidis, et puuduvad muud huvid (nt üleriigiline huvi), mis kaaluksid üle KOVi arvamuse seisukohti. Linnavalitsuse prioriteet on arendada jäätmejaama kinnistut Pärnu mnt 36 (korraldus p 3.6, Keskkonnaameti 23.03.2022 vaideotsuse nr 1-7/22/41-2 p 4.3) (kaebuse lisad 19 ja 11).
5.4.3.Kaebaja väitel Riigikohtu lahend RKHKm 10.06.2010, 3-3-1-38-10, p 17 ei ole käesolevas asjas asjakohane. Vastustaja selgitab, kui KeÜS §-st 55 tuleneb keeld keskkonnaloa andmiseks enne soovitud tegevuse eelduseks oleva detailplaneeringu kehtestamist, siis menetlustähtaegade regulatsioonist ilmneb, et ka detailplaneeringu kehtestamise vajaduseta tegevused, mis eeldavad üldplaneeringu kehtestamist, võivad saada keskkonnaloa andjalt heakskiidu pärast sellise üldplaneeringu kehtestamist. Sellele viitavad KeÜS § 49 lg 4 teine ja kolmas lause, nähes ette keskkonnaloa andmise pärast planeeringu kehtestamist (Korralduse p 3.15.6.) (kaebuse lisa 19).
5.4.2.Seoses menetluse peatamise võimalusega märgib vastustaja, et käesoleval hetkel ei ole teada, millal detailplaneering kehtestatakse, kuna teatavasti nende planeeringute menetlemise aeg on väga pikk ning detailplaneeringut ei ole veel alustatud. Seetõttu leidis vastustaja, et on põhjendatud loa andmisest keeldumine, kuna menetluse peatamine ei aita kaasa otsuse tegemisele.
5.4.3.Kaebaja etteheited seoses Metsküla tee 4 keskkonnaloa taotlusega tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd väljuvad kaebuse esemest.
5.4.4.Seoses kaebaja väitega, et kinnistul jäätmete käitlemine taotluses näidatud viisil on kooskõlas üldplaneeringu ja detailplaneeringuga ning seetõttu on korraldus vastuolus KeÜS § 52 lg 1 p-ga 4 selgitab vastustaja järgmist. KeÜS § 55 eesmärk on selgitada, millises järjekorras peavad erinevad haldusorganid andma käitise tegevuse alustamiseks vajalikke haldusakte. Sätte kohaselt tuleb olukorras, kus käitaja tegevuseks on vajalik nii (uue) detailplaneeringu kehtestamine kui ka keskkonnaluba, enne keskkonnaloa väljastamist kehtestada detailplaneering. Viimane võib nõutav olla nt maa-ala sihtotstarbe muutmiseks või uute ehitiste püstitamiseks (korralduse p 3.15.1.) (kaebuse lisa 19). Viljandi Linnavalitsuse 24.01.2022 esitatud arvamuse kohaselt üldplaneering ja hetkel kehtiv detailplaneering ei võimalda kinnistut kasutada jäätmekäitluse otstarbel ning kehtiv detailplaneering ei võimalda määrata kinnistul olevale hoonele ehitise kasutamise otstarbeks 12749 Jäätmekäitluse hoone (Korralduse p 2.8.) (kaebuse lisa 19).
Viljandi Linnavalitsuse 19.05.2022 esitatud seisukohast tulenevalt peab Musta tee 9 kinnistul asuv hoone, kus plaanitakse teostada jäätmete sorteerimist, pakkimist- ja ümberlaadimist olema detailplaneeringuga kooskõlas. Hoonet peab kasutama kasutusloas oleval otstarbel. Linnavalitsuse seisukoht on, et jäätmete käitlemisega tegeleva ettevõtte poolt kasutatavaks jäätmete ümberlaadimiseks mõeldud ala ei sobi Viljandi linna haldusterritooriumile, välja arvatud Pärnu mnt 36 kinnistu, mille määratud sihtotstarve on 100% jäätmehoidla maa. Linnavalitsuse prioriteet on arendada jäätmejaama kinnistut Pärnu mnt 36 (korralduse p 3.6.) (kaebuse lisa 19).
5.4.5.Keskkonnaamet märgib, et kaebuse lisas 23 toodud loetelu puhul on väljastatud keskkonnaload, mille menetlemisel kohalik omavalitsus ei ole pidanud vajalikuks detailplaneeringu algatamist või muutmist. Keskkonnaamet märgib lisaks, et kui keskkonnaloa taotlus esitatakse enne planeeringu kehtestamist (KeÜS § 55) on põhjendatud loa andmisest keeldumine KeÜS § 52 lg 1 p 4 alusel.
5.4.6.Vastustaja selgitab, et KeÜS § 52 lg-s 1 on sätestatud rida juhtumeid, mille puhul tuleb keskkonnaloa andmisest kindlasti keelduda. KeÜS § 52 lg 1 p 4 ei pruugi olla piiratud ainult konkreetset tegevust reguleerivate nõuetega (näiteks jäätmekäitluse puhul JäätSga). Üheks aktuaalseks näiteks on kindlasti planeerimis- ja ehitusõigus, sealhulgas kehtestatud planeeringud (KeÜS kommentaarid p-d 2.4.1 ja 2.4.2, lk 293-294). KeÜS kommentaaride p 2.4.3 kohaselt „Kui keskkonnaloa andja peab teostama ka teiste valdkondade õigusaktidele vastavuse kontrolli, kasvatab see ühelt poolt selle haldusorgani halduskoormust ning teiselt poolt võib tekitada nn topeltkontrolli olukorra ehk samade eelduste kontrolli käigus mitme haldusorgani sekkumise isiku põhiõigustesse“. KeÜS § 49 lg-s 4 on näidatud tähtajad, mis võimaldavad kiirendada käitise rajamisega seotud haldusmenetluste läbiviimist ja esitada keskkonnaloa taotluse juba enne planeeringu kehtestamist. See on põhjendatud eelkõige juhtudel, kus planeeringu kehtestamine lähiajal on ettenähtav. Keskkonnaloa taotluse esitamine enne detailplaneeringu kehtestamist on soovitatav ka juhul, kui soovitud tegevuse täpne kirjeldamine taotluses võimaldab KSH läbi viia detailplaneeringu menetluses ning loobuda KMH menetlusest loamenetluses. Kui keskkonnaloa taotlus esitatakse enne planeerimismenetluse alustamist, ei ole säte kohaldatav, ning sellisel juhul on põhjendatud loa andmisest keeldumine KeÜS § 52 lg 1 p 4 alusel (korralduse p 3.15.7., Keskkonnaameti 23.03.2022 vaideotsus p 4.4.) (kaebuse lisad 19 ja 11). Keskkonnaloa andja keeldub keskkonnaloa andmisest mh juhul, kui kavandatav tegevus ei vasta õigusaktidega sätestatud nõuetele (KeÜS § 52 lg 1 p 4).
5.5.Vastustaja jääb oma varem menetluses esitatud seisukohtade juurde, kuid peab oluliseks selgitada, et KeÜS 5. peatükki (kuhu kuuluvad ka §-id 43 ning 55), mis reguleerib keskkonnalubade andmise, muutmise, kehtetuks tunnistamise ja kehtivuse peatamise aluseid ja menetlust. KeÜS § 43 ning § 55 ei käsita haldusakti kontrollieset, ehk selle alusel ei saa anda sisulist hinnangut, kas keskkonnaloa taotleja planeeritav tegevus on kooskõlas KOVi planeeringutega. Viidatud sätte eesmärgiks on selgitada, millises järjekorras peavad erinevad haldusorganid andma käitise tegevuse alustamiseks vajalikke haldusakte ning selle adressaadiks on Keskkonnaamet, kellel
puudub seaduse kohaselt volitus anda keskkonnaluba enne detailplaneeringu kehtestamist. HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustustatud selgitama välja menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel, mida KeA kaebaja keskkonnaloa taotluse menetluses ka tegi. KeÜS §-ga 43 lg 1 kohaselt keskkonnaloa andja edastab keskkonnaloa taotluse viivitamata pärast selle nõuetele vastavuse kindlakstegemist kavandatava tegevuse asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele temalt arvamuse saamiseks. KOV esitas 18.05.2022 KeA-le keskkonnaloa taotluse menetluses arvamuse (nr 5- /21/3742-17), millest nähtus, et keskkonnaloa taotluses kirjeldatud tegevus Musta tee 9 kinnistul toob kaasa detailplaneeringu koostamise vajaduse. Nimelt Musta tee 9 kinnistul kehtiv detailplaneering ei võimalda kinnistule planeeritud jäätmekäitlustegevust kavandada ning on vaja kehtestada uus detailplaneering, millega muudetakse kinnistu kasutamise sihtotstarvet. KeÜS § 55 kohaselt keskkonnaluba ei ole võimalik enne välja anda, kui tegevuseks vajalik detailplaneering on kehtestatud. Kuna KeÜS § 55 on käsitatav loamenetlust kui haldusmenetlust reguleeriva õigusnormina, oli käesoleval juhul põhjendatud rakendada menetluste järjekorra nõuet ning Keskkonnaametil oli õigus jätta enne sellise detailplaneeringu kehtestamist keskkonnaluba välja andmata. Keskkonnaloa andmisel kaalutakse eelkõige ressursi kasutamist ja sellega kaasnevaid mõjusid, planeerimisega seotud asjaolud kuuluvad kohaliku omavalitsuse otsustuspädevusse, mida keskkonnaamet ei saa ümber hinnata, sh hinnata nende õiguspärasust. KeÜS § 55 kohaselt, kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks või sellise ehitise püstitamiseks, mille jaoks ehitusluba ei anta enne keskkonnaloa andmist, on vaja kehtestada detailplaneering, ei anta keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist. Eeltoodust tuleneval oli Keskkonnaametil õigus jätta keskkonnaluba EKTle väljastamata. Keskkonnaamet otsustab keskkonnaloa andmise kooskõlas keskkonnakaitseliste eesmärkidega, kehtivate õigusaktide ning kaalutlusõiguse alusel, võttes arvesse keskkonnaga seotud aspekte. Vastustaja ei saa asuda KOVi asemel hindama, kas keskkonnaloas taotletud jäätmekäitlustegevus sobib KOVi territooriumil konkreetsesse asukohta. Samuti on halduse kaalutlusotsuste puhul kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Vastustaja märgib, et KeÜS §-st 43 ja §-st 55 ei tulene vastustajale KOVi antud arvamusele sisulise hinnangu andmise kohustust. KeÜS §-st 43 kohaselt Keskkonnaamet edastas keskkonnaloa taotluse pärast selle saamist kavandatava tegevuse asukoha järgsele KOV-ile teadmiseks ning KOV esitas kirjaliku arvamuse keskkonnaloa taotluse kohta, milles ilmnes, et taotluses nimetatud tegevuseks on vajalik kehtestada detailplaneering (muuta kehtivat detailplaneeringut). Kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks on vaja kehtestada detailplaneering, ei anta keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist. KeA märkis 20.09.2023 vastuses EKT kaebusele, et omavalitsusüksuse arvamus menetlust läbiviivale organile (st loa andjale) ei ole siduv ning kui KOV leiab, et loa andmine ei ole kooskõlas kohaliku elukorraldusega või kavandatava ruumilise planeeringuga, on loa andjal, eeldusel, et loa andmine pole vastuolus kehtivate planeeringutega ja ei riku teiste isikute õigusi ega KOVi garantiid, võimalik keskkonnaluba anda. KOVi arvamusest aga nähtusid loa andmise
õiguspärasuse seisukohalt olulised asjaolud, mis piirasid keskkonnaloa andja kaalutlusruumi: nimelt arvestades KOVi ainupädevust otsustada kohaliku elu küsimuste üle, ei saa keskkonnaloa andja kohaliku omavalitsuse arvamuses toodud seisukohti loaga kavandatud tegevuse kooskõla kohta kohaliku eluga ümber hinnata. (Kask, O.jt. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid 2., täiendatud väljaanne. SA Keskkonnaõiguse Keskus, 2015, lk 240-241) Tulenevalt KOVi arvamusest selgunud asjaolust, et keskkonnaloa taotluses toodud jäätmekäitlustegevuseks on vaja kehtestada detailplaneering ning kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks on vaja kehtestada detailplaneering, ei anta keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist (KeÜS §-st 55), KeA otsustas kaebaja keskkonnaloa taotluse menetluses loa andmisest keelduda KeÜS § 52 lg 1 p 4 alusel. Antud võimalusele viidatakse ka KeÜSi kommentaarides.5 (Kask, O.jt. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid 2., täiendatud väljaanne. SA Keskkonnaõiguse Keskus, 2015, lk 278).
5.6.Vastuseks kaebaja väidetele menetluse peatamise kohta märgib vastustaja, et kaebaja ei soovinud menetluse peatamist ning sellest tulenevalt jätkas vastustaja taotluse menetlust (vt Keskkonnaameti 23.03.2022 vaideotsus nr 1-7/22/41-2). Menetluse jätkumisel lähtus Keskkonnaamet KeÜS § 49 lg-s 1 sätestatud tähtaegadest. Keskkonnaamet otsustas 21.07.2022 korralduses nr DM-117332-40, tuginedes Viljandi Linnavalitsuse arvamuses avaldatud olulisele asjaoludele (kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (RKHKo 3-3-1-87-13, p 12)), KeÜS §-le 55 ning Riigikohtu 10.06.2010 otsusele asjas nr 3-3-1-38-10 (p 17), keskkonnaloa andmisest keelduda KeÜS § 52 lg 1 p 4 alusel. Antud võimalusele viidatakse ka KeÜS-i kommentaarides (Kask, O. jt. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid 2., täiendatud väljaanne. SA Keskkonnaõiguse Keskus, 2015, lk 278.)
5.7.Vastustaja jääb oma seisukoha juurde, et KeÜS § 43 ning § 55 ei käsita haldusakti kontrollieset, ehk selle alusel ei saa anda sisulist hinnangut, kas keskkonnaloa taotleja planeeritav tegevus on kooskõlas KOVi planeeringutega. Viidatud sätte eesmärgiks on selgitada, millises järjekorras peavad erinevad haldusorganid andma käitise tegevuse alustamiseks vajalikke haldusakte ning selle adressaadiks on Keskkonnaamet, kellel puudub seaduse kohaselt volitus anda keskkonnaluba enne detailplaneeringu kehtestamist (Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kommentaarid (2015), https://www.k6k.ee/keskkonnaseadustik/5-ptk/pg-55 ). Kuna KeÜS § 55 on käsitatav loamenetlust kui haldusmenetlust reguleeriva õigusnormina, oli käesoleval juhul põhjendatud rakendada menetluste järjekorra nõuet ning Keskkonnaametil oli õigus jätta enne sellise detailplaneeringu kehtestamist keskkonnaluba välja andmata.
5.8.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja viidatud Riigikohtu lahend nr 3-20-2474 ei ole asjakohane kuivõrd Keskkonnaameti 22.02.2023 korraldus nr DM-122039-16 ei ole hindamisotsus vaid kaalutlusotsus. KeA ei anna loamenetluses hinnanguid, vaid otsustab keskkonnaloa andmise kooskõlas keskkonnakaitseliste eesmärkidega, kehtivate õigusaktide ning kaalutlusõiguse alusel, võttes arvesse keskkonnaga seotud aspekte. Kaebaja väitel on kohtul võimalik asendada haldusorgani hinnangud enda omadega. Vastustaja on seisukohal, et kohus ei saa asuda KOVi asemel hindama, kas keskkonnaloas taotletud jäätmekäitlustegevus sobib KOVi territooriumil konkreetsesse
asukohta, samuti halduse kaalutlusotsuste puhul on kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). Kohus võib võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning põhjendamiskohustuse täitmise kohta.
5.9.Vastustaja selgitab, et Eesti Keskkonnateenused AS-i 28.04.2022 keskkonnaloa taotluse nr TKL/1009475 menetluse ajal kehtinud KeÜS § 43 lg 1 sätestas, et keskkonnaloa andja edastab keskkonnaloa taotluse viivitamata pärast selle nõuetele vastavuse kindlakstegemist kavandatava tegevuse asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele temalt arvamuse saamiseks. KeÜS § 43 lg 2 kohaselt kohaliku omavalitsuse üksus esitab kirjaliku arvamuse keskkonnaloa taotluse kohta ühe kuu jooksul taotluse saamisest arvates. Arvamuse esitamine ei piira kohaliku omavalitsuse üksuse õigust esitada edasise menetluse käigus täiendavaid seisukohti. Ka HMS § 6 kohaselt haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Viljandi Linnavalitsus esitas 06.12.2021 arvamuse, milles tõi välja, et keskkonnaloa taotluses nimetatud jäätmekäitlustegevuseks on vaja kehtestada uus detailplaneering, millega muudetakse kinnistu kasutamise sihtotstarvet – on viidatud keskkonnaloa taotluse menetluses oluline asjaolu. Kaalutlusõiguse teostamisel ei tule arvestada üksnes õigusaktidega, vaid kõigi oluliste asjaoludega (RKHKo 3-3-1-87-13, p 12).
5.10.Vastustaja märgib, et kohus lahendab kaebuse lähtuvalt nõudest. Kaebuse punktis 20 märgib kaebaja, et kinnistul jäätmete käitlemine taotluses näidatud viisil on kooskõlas üldplaneeringu ja detailplaneeringuga. Seetõttu, korraldus on vastuolus KeÜS § 52 lg 1 p-ga 4. Viljandi Linnavalitsus märgib 06.12.2021 arvamuses, et keskkonnaloa taotluses nimetatud jäätmekäitlustegevuseks on vaja kehtestada uus detailplaneering, millega muudetakse kinnistu kasutamise sihtotstarvet. Vastustaja märgib täiendavalt, et kohus ei saa käesolevas menetluses asuda hindama kaebaja keskkonnaloa taotluses planeeritava tegevuse vastavust Viljandi Linna detailplaneeringule ja üldplaneeringule, kuna see väljuks käesoleva vaidluse esemest.
5.11.Vastustaja ei ole piiranud kaebaja õigust kasutada kinnistut oma majandustegevuseks. PS § 31 sätestatud ettevõtlusvabadus ei ole piiramatu ja seda võib seadusega piirata, sh mõne tegevusvaldkonnas või tegevusalal tegutsemise loakohustuse sisseseadmisega. PS § 31 teisest lausest tuleneb, et seadus võib sätestada ettevõtlusega tegelemise tingimused ja korra. Seega PS §s 31 sätestatud õigus tegelda ettevõtlusega pole absoluutne ja annab võimaluse piirata õigust tegelda ettevõtlusega. Keskkonnaameti 21.07.2022 korraldus nr DM-117332-40 ei keela kaebajal tegutseda ettevõtlusega, kaebaja saab kõnealusel kinnistul tegeleda jäätmete käitlemisega, kui vajalik detailplaneering on kehtestatud, misjärel Keskkonnaamet väljastab keskkonnaloa.
5.12.Vastustaja selgitab, et vastustaja 20.09.2022 seisukohta punktis 4.5. kohaselt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on selgitanud (seoses geoloogilise uuringu) loa menetlust reguleerivate normidega, et arvestades intensiivset sekkumist kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigusesse, peab Vabariigi Valitsus loa andmiseks nõusolekut andes kaaluma, millised on need üleriigilised sotsiaalsed, keskkonnahoiu- või majandushuvid, mis tingivad vajaduse väljastada luba just konkreetse omavalitsusüksuse territooriumi kohta (RKPJKo 30.09.2009, 3-4-1-9-09, p 33). Ehk keskkonnaloa taotluse menetluses keskkonnaloa väljastamise kaalumisel KOVi arvamusega mittearvestamine võib tulla kõne alla, kui loa väljastamiseks on üleriigiline huvi (nt üldgeoloogilise uurimistöö load, uuringuload). Nt maavarade kasutamise üle otsustamine on
põhiseadusega haaratud riigielu küsimuste hulka. Käesolevas asjas on keskkonnaloa väljastamine peamiselt ühe ettevõtte (Eesti Keskkonnateenused AS) ärihuvi. Punktis 4.6. märkis vastustaja, et Keskkonnaamet kaalutles keskkonnaloa taotluses esitatud põhjendusi ja tegevusega kaasneda võivate keskkonnahäiringute kirjeldusi, taotleja selgitusi ning kohaliku omavalitsuse avamuses toodud seisukohti. Keskkonnaloa väljastamiseks puudus üleriigiline huvi. Vastustaja selgitab, et ei eksitanud kohut ega viidanud, et sellekohane seisukoht sisaldus juba korralduse punktis 3.6. Vastustaja viitas et Viljandi Linnavalitsuse prioriteet on arendada jäätmejaama kinnistut Pärnu mnt 36 (korraldus p 3.6, Keskkonnaameti 23.03.2022 vaideotsuse nr 1-7/22/41-2 p 4.3) (kaebuse lisad 19 ja 11).
5.13.Vastustaja viidatud Riigikohtu lahend nr 3-4-1-9-09 toetab tõlgendust, et vastustaja ei saa Viljandi linna arvamusega mitte arvestada. KOVi arvamusega mitte arvestame tuleks nt kõne alla, kui keskkonnaloa väljastamine oleks üleriigiline huvi. Kui mingi küsimus on põhiseadusest tulenevalt riigielu küsimus, siis ei ole kolleegiumil alust hinnata, kas see võiks oma sisu poolest olla kohaliku elu küsimus. Antud juhul on tegemist kohaliku elu küsimusega ning Viljandi Linnavalitsuse arvamuse kohaselt kehtiv detailplaneering ei võimalda määrata Musta tee 9 krundil olevale hoonele ehitise kasutamise otstarbeks 12749 Jäätmekäitluse hoone. Selleks tuleks algatada uus detailplaneering, mis võimaldaks Musta tee 9 krunti kasutada jäätmekäitluse otstarbel (kaebuse lisa 9). KeÜS § 55 kohaselt kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks või sellise ehitise püstitamiseks, mille jaoks ehitusluba ei anta enne keskkonnaloa andmist, on vaja kehtestada detailplaneering, ei anta keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist. Kuna KeÜS § 55 on käsitatav loamenetlust kui haldusmenetlust reguleeriva õigusnormina, oli käesoleval juhul põhjendatud rakendada menetluste järjekorra nõuet ning Keskkonnaametil oli õigus jätta enne sellise detailplaneeringu kehtestamist keskkonnaluba välja andmata.
5.14.Vastustaja selgitab, et vastustaja mitte ei ole keeldunud Viljandi linna arvamuse sisulisest hindamisest vaid arvestades KOVi ainupädevust otsustada kohaliku elu küsimuste üle, ei saa keskkonnaloa andja kohaliku omavalitsuse arvamuses toodud seisukohti loaga kavandatud tegevuse kooskõla kohta kohaliku eluga ümber hinnata.
5.15.HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Keskkonnaameti hinnangul ei ole kaebaja menetluskulud sellises ulatuses vajalikud ega põhjendatud. Keskkonnaamet põhjendab oma seisukohta järgnevalt. Kaebaja on Tallinna Halduskohtule esitanud menetluskuludega seoses kolm dokumenti: - 19.08.2022 kaebus (7 lk) ja 23 lisa. - 26.09.2022 seisukoht (1/2 lk) - 03.07.2023 kaebaja täiendav seisukoht (4 lk) + kolm arvet. Võttes arvesse, et kaebuse sisuline maht on 6 lk, kaebuse sisu ei ole juriidiliselt keerukas, kaebuse lisad on esitatud kaebajale, mistõttu ei kaasnenud kaebajale nende kogumisega seoses täiendavaid kulusid, ei saa pidada 10.08.2022 - 29.08.2022 - 456 h summas kulutamist summas 2 835,80 eurot (arve nr 202200853) kaebuse koostamiseks põhjendatuks ja vajalikuks.
Kaebaja 26.09.2022 esitatud seisukoht on 1/5 lk, milles puudub õiguslik sisu. Eeltoodust tulenevalt ei ole 26.09.2022 seisukohta koostamiseks 23.09.2022 - 26.09.2022 - 96 h (arve nr 202201051) põhjendatud ega vajalik. Kaebaja 03.07.2023 esitatud seisukoht on 4 lk kaebuse seisukohtade kordamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole 03.07.2023 seisukohta koostamiseks 03.07.2023 - 03.07.2023 - 24 h summas 747 eurot (arve nr 202301185) põhjendatud ega vajalik. Kaebaja esitatud kohtuvälised kulud õigusteenuste näol on ülemäärased ning arvetest ei nähtu osutatud õigusteenuste täpne nimetus, sellele kulunud täpne aeg ning osutatud õigusteenuse ühiku hind. Halduskohtumenetluses osalemine keskkonnalubadega seotud vaidlustes ei ole kaebaja jaoks haruldased. Kaebaja nimel esitatud vaiete ning kaebuste pinnalt saab järeldada, et kaebaja esindaja on spetsialiseerunud keskkonnaõigusele. Mh on kaebaja esindaja esitanud halduskohtule samasisulised kaebused (nt 3-23-594 ja 3-22-1768). Ülaltoodule tuginedes ja juhul, kui kohus peab vajalikuks kaebaja menetluskulud välja mõista Keskkonnaametilt, palub Keskkonnaamet kohtul vähendada välja mõistetavate menetluskulude suurust kohtu õiglasel äranägemisel. ARVAMUSE ANDMISEKS KAASATUD HALDUSORGANI SEISUKOHT
6.Viljandi linna seisukoht on, et Keskkonnaamet on teinud seadusliku, pädeva ja õige otsuse Eesti Keskkonnateenused AS-le keskkonnaloa andmata jätmisel. Viljandi linn palub jätta kaebuse rahuldamata.
6.1.Viljandi linn on jätkuvalt seisukohal, et Musta tee 9 kinnistule on vajalik kehtestada uus detailplaneering, millega muudetakse kinnistu kasutamise sihtotstarvet. Seetõttu puudub ka vastustajal õigus enne seda anda välja keskkonnaluba. KeÜS § 43 lõike 1 kohaselt keskkonnaloa andja edastab keskkonnaloa taotluse viivitamata pärast selle nõuetele vastavuse kindlakstegemist kavandatava tegevuse asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele temalt arvamuse saamiseks. Keskkonnaamet küsis 06.05.2022 saadetud kirjas Viljandi Linnavalitsuse seisukohta Musta tee 9 uue detailplaneeringu vajaduse kohta. Viljandi Linnavalitsus edastas Keskkonnaametile 18.05.2022 nr 5-/21/3742-17 oma arvamuse. Selle kohaselt peab Musta tee 9 kinnistul asuv hoone, kus plaanitakse teostada jäätmete sorteerimist, pakkimist- ja ümberlaadimist olema detailplaneeringuga kooskõlas. Hoonet peab kasutama kasutusloas oleval otstarbel. Viljandi Linnavalitsus leidis, et taoline jäätmete käitlemisega tegeleva ettevõtte poolt kasutatavaks jäätmete ümberlaadimiseks mõeldud ala ei sobi Viljandi linna soovitud kohta. Lisaks on linnal olemas Pärnu mnt 36 kinnistu, mille määratud sihtotstarve on 100% jäätmehoidla maa ning linn soovib seal jätkata arendamist. Viljandi linnas ei ole vajadust kahe taolise koha järgi, seda enam, et elumajade juures taoline tegevus ei ole sobilik. Selle kõige kohta on aga parim võimalus anda hinnang läbi detailplaneeringu koostamise, mille käigus saab selgeks, kuidas kavandatav tegevus linna sobib, kuidas lahendatakse võimalikud kitsaskohad ja probleemid. Juhul kui kaebuse esitaja soovib hoonet asuda kasutama laohoonena, tuleb olemasolev kasutamise otstarve „elu- või ühiskondlik hoone“ asendada majandus- ja taristuministri 02.06.2015 määruse
nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu” lisa järgse sobiva otstarbega, kus on toodud ka vastav hoone otstarbe liik- 12748 Jäätmekäitluse hoone. Viljandi linn on nõus, et KeÜS § 55 kohaselt keskkonnaluba ei ole võimalik enne välja anda, kui tegevuseks vajalik detailplaneering on kehtestatud. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lõike 1 kohaselt on ruumiline planeerimine omavalitsusüksuse territooriumil KOVi pädevuses ning Keskkonnaamet ei oma pädevust ümber hindama KOV-i pädevuses olevaid seisukohti. Ainult linnal endal on võimalik hinnata keskkonnaloa alusel kavandatava tegevuse sobivust sellesse asukohta ning selle mõju kohalikule elukorraldusele. Seda on linn antud juhul ka teinud ja põhjendanud. Samuti ei ole mõistlik peatada loa taotlemist, kuna detailplaneeringu kehtestamise protsess on pikk. Eeltoodu tõttu ei ole Keskkonnaameti poolt välja antud vaidlusalune korraldus vastuolus KeÜS § 52 lõike 1 punktiga 4 ega ka HMS §-ga 6.
6.2.Viljandi Linnavalitsus on endiselt seisukohal, et linnas kehtiv üldplaneering ja hetkel kehtiv detailplaneering ei võimalda kinnistut kasutada jäätmekäitluse otstarbel ning kehtiv detailplaneering ei võimalda määrata kinnistul olevale hoonele ehitise kasutamise otstarbeks 12749 Jäätmekäitluse hoone. Viljandi linna üldplaneeringut tuleb samuti arvestada. Üldplaneeringus on sinna määratud tööstushoonete maa, kus on veel lisaks lubatud esinduslike polüfunktsionaalsete hoonete maa. Viimane tähendab seda, et sinna tuleb püstitada kõrgema arhitektuurse kvaliteediga hooneid, sest need on avatud kaugvaadetele. Musta tee 9 kinnistul asuv hoone, kus plaanitakse teostada jäätmete sorteerimist, pakkimist- ja ümberlaadimist, peab olema detailplaneeringuga kooskõlas. Hoonet peab kasutama kasutusloas oleval otstarbel.
6.3.Kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks või sellise ehitise püstitamiseks, mille jaoks ehitusluba ei saa enne keskkonnaloa andmist, on vaja kehtestada detailplaneering, ei anta keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist (KeÜS § 55). Kui loa andjale esitatakse taotlus enne detailplaneeringu kehtestamist, ei ole loa andjal reeglina volitust loa andmisest koheselt (enne planeeringu kehtestamist) keelduda, vaid loa andmise tähtaeg pikeneb vastavalt KeÜS § 49 lõikele 4. Kui aga keskkonnaloa taotlus esitatakse enne planeerimismenetluse alustamist, ei ole loa andmise tähtaja pikendamine KeÜS § 49 lõike 4 alusel võimalik ning sellisel juhul on põhjendatud loa andmisest keeldumine KeÜS § 52 lõike 1 punkti 4 alusel. Viljandi linn on seisukohal, et Keskkonnaamet on korralduse andmisel kohaldanud õigusnorme õigesti.
6.4.Kohatu on vastutaja väide, nagu oleks kaebuse esitaja seetõttu, et Keskkonnaamet arvestas linna arvamusega, Viljandi Linnavalitsuse meelevallas. Keskkonnaamet täitis seadust, mitte ei tulnud linnale vastu vmt. Kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks või sellise ehitise püstitamiseks, mille jaoks ehitusluba ei anta enne keskkonnaloa
andmist, on vaja kehtestada detailplaneering, ei anta keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist (KeÜS § 55). On loomulik, et enne täidetakse need seadusest tulenevad nõuded (detailplaneeringu algatamise kohustus) ning alles siis hangitakse luba seadusega lubatud kohas tegevuseks. Viljandi linna pahatahtlikkuse kohta esitatu on linnale solvav ega ole millegagi tõendatud. Viidatud võimalik pahatahtlikkus aadressil Metsküla tee 4 on vale, kuna kaebaja võttis ise tagasi 25.08.2022 sellel kinnistule küsitud keskkonnaloa taotluse. Tuletame meelde, et Eesti Keskkonnateenused AS on olnud linnale väga pikaajaline partner nii jäätmeveo kui ka teede- ja tänavate korrashoiu valdkonnas ning meile teadaolevalt on koostöö alati sujunud. Esimest korda kuuleb linn, et kaebuse esitaja süüdistab linna pahatahtlikkuses. Lõppkokkuvõtteks on Viljandi linn seisukohal, et Keskkonnaameti 21.07.2022 korraldus nr DM117332-40 on põhjendatud ja õiguspärane.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ja esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
8.Kohus on kindlaks teinud järgmised asja lahendamisel olulised asjaolud.
8.1.Käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust, et
8.1.1.Kaebaja Eesti Keskkonnateenused AS esitas Keskkonnaametile 01.10.2021 keskkonnaloa taotluse nr T-KL/1009475-2 (tl 6-23), mille Keskkonnaamet võttis menetlusse 05.11.2021 (tl 24) ning viis läbi selle menetluse avatud menetlusena.
8.1.2.Keskkonnaamet esitas 05.11.2021 taotluse vastavalt KEÜS § 43 lg 1 arvamuse andmiseks Viljandi Linnavalitsusele, kes esitas oma arvamuse taotluse kohta 07.12.2021 (tl 27-28). Samuti edastati taotlus arvamuse avaldamiseks piirinaabritele, kes esitasid oma ühise arvamuse (tl 32).
8.1.3.09.12.2021 edastas Keskkonnaamet kaebajale Viljandi Linnavalitsuse ja piirinaabrite arvamused nende osas oma arvamuse ja vastuväidete avaldamiseks, mida kaebaja tegi oma 27.12.2021 kirjas nr 1-1/91 (tl 34-35).
8.1.4.17.01.2022 toimus Viljandi Linnavalituses kaebaja taotluse arutelu (protokoll tl 37-39).
8.1.5.Viljandi linnavalitsus esitas kaebaja 27.12.2021 arvamusele vastuarvamuse 24.01.2022 (tl 43).
8.1.6.Kaebaja esitas Viljandi Linnavalitsuse 24.01.2022 vastuarvamusele oma vastuse 08.02.2022 (tl 45-47).
8.1.7.Vastustaja pikendas oma 28.02.2022 kirjaga nr DM-117332-27 kaebaja keskkonnaloa taotluse menetlemist 05.05.2022 (tl 49). Vastustaja esitas sellele otsusele vaide 10.03.2022 (tl 5355). Keskkonnaamet tegi 23.03.2022 vastustaja vaide suhtes vaideotsuse nr. 1-7/22/41-2 (tl 6162), millega rahuldas vaide osaliselt ja jätkas kaebaja 01.10.2021 keskkonnaloataotluse menetlemist.
8.1.8.Kaebaja esitas 28.04.2022 muudetud keskkonnaloa taotluse nr TKL/1009475-2 jäätmete käitlemiseks kaebaja kinnistul (tl 64-73) ja selgitas
samal päeval vastustajale saadetud emailis, et taotluse kohaselt ei püstitata kinnistule täiendavalt hooneid (tl 74).
8.1.9.Viljandi Linnavalitsus esitas 18.05.2022 vastustajale kirja, et kinnistul jäätmete käitlemine ei ole detailplaneeringuga kooskõlas (tl 76). Kaebaja esitas seisukoha Viljandi Linnavalitsuse 18.05.2022 kirja kohta, 25.05.2022, leidis, et Viljandi Linnavalitsuse seisukoht ei ole põhjendatud ja palus taotluse rahuldada (tl 78-79).
8.1.10.Vastustaja edastas 09.06.2022 kaebajale keskkonnaloa andmisest keeldumise otsuse eelnõu (tl 82-84). 17.06.2022 esitas Viljandi Linnavalitsus oma ja 22.06.2022 kaebaja vastustajale oma seisukoha keskkonnakaitse loa väljastamisest keeldumise kohta (tl 86 ja 88-89).
8.1.11.Vastustaja andis 21.07.2022 korralduse nr DM-117332-40 (tl 91-95), millega keeldus keskkonnaloa väljastamisest jäätmete käitlemiseks kaebaja kinnistul Musta tee 9, Viljandi linn, Viljandi maakond. Kaebaja vaidlustas nimetatud korralduse halduskohtus.
8.1.12.Kaebaja, Viljandi linnavalitsus ja piirinaabrid on haldusmenetluse käigus saanud vastavalt HMS nõuetele (eelkõige §-d 40 ja 49) avaldada kavandatava haldusakti suhtes oma arvamust ja vastuväiteid.
8.2.Kohus leiab, et tõendatud on ka järgmised asjaolud:
8.2.1.Kaebajale kuulub kinnistu aadressil Musta tee 9, Viljandi linn Viljandi maakond (katastritunnus 89705:001:0820, registriosa nr 538039).
8.2.2.Nimetatud kinnistu suhtes kehtivad planeeringuteks on 15.09.2003 kehtestatud Viljandi linna kvartalite nr 187, 188, 291 ja 198 detailplaneering (tl 100-111) ja 30.06.2010 kehtestatud Viljandi linna üldplaneering (tl 112136).
9.Kohus märgib asja lahendama asudes, et tulenevalt vaidlustatud korralduses toodust seisneb käesoleva asja lahendamiseks oluline vaidluskoht küsimuses, kas planeeringud ja eriti vaidlusaluse krundi kohta kehtiv 2003 aastal kehtestatud detailplaneering võimaldavad kaebaja soovitud tegevuse läbiviimist või tuleb selleks muuhulgas kõigepealt kehtestada uus detailplaneering. Uue detailplaneeringu kehtestamise nõude põhjendatus kaebaja taotluses märgitud tegevuste realiseerimiseks kaebaja krundil tähendaks vastavalt KEÜS §-le 55, et vastustaja on õiguspäraselt keeldunud taotluse rahuldamiseks, sest nähtuvalt vaidlustatud korraldusest on see sisuliselt ainuke vastustaja põhjendus taotluse rahuldamisest keeldumiseks.
10.Kohus leiab kõigepealt, et tulenevalt sellest, et vaidlust ei ole 2003 aasta detailplaneeringu kehtivuse osas, tuleb käesoleva asja lahendamisel hinnata eelkõige seda, kas õige on vastustaja Viljandi Linnavalitsuse arvamusel põhinev järeldus, et ilma uue detailplaneeringu kehtestamiseta ei ole võimalik kaebajal oma subjektiivseid õigusi realiseerides taotluses soovitud otstarbel kinnistut kasutada.
11.Kohus selgitab esimesena, et ta ei nõustu vastustaja seisukohaga nagu oleks KEÜS § 55 eesmärgiks ainult selgitada millises järjekorras peavad erinevad haldusorganid andma käitise tegevuseks vajalikke haldusakte ning see ei puudutaks kuidagi haldusaktide andmise õigusliku ja faktilise hindamise kohustust.
Kohus leiab, et vastustaja tõlgendus ei vasta siinkohal ei nimetatud normi sõnastusele ega ka mõttele. KEÜS § 55 tekst on sõnastatud järgmiselt: Kui keskkonnaloaga lubatavaks tegevuseks või sellise ehitise püstitamiseks, mille jaoks ehitusluba ei anta enne keskkonnaloa andmist, on vaja kehtestada detailplaneering, ei anta keskkonnaluba enne sellise detailplaneeringu kehtestamist. Kohus nõustub kaebajaga, ja leiab, et normi sõnastusest nähtub üheselt, et selle normi õigeks rakendamiseks tuleb muuhulgas kontrollida normis toodud keskkonnaloa andmise eelduse – on vaja kehtestada detailplaneering – paikapidavust.
12.Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et tulenevalt asjaolust, et KEÜS § 43 näeb ette ainult kohaliku omavalitsuse arvamuse andmise keskkonnaloa taotluse kohta, mitte välistava nõusoleku andmist, ei ole antud juhul asjakohane vastustaja viide Riigikohtu 10.06.2010 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-38-10, sest selles analüüsis Riigikohus olukorda, milles sisaldus MaaPS § 20 lg 1 p 9 näol imperatiivne keeld uuringuloa andmiseks, kui kohalik omavalitsus sellega ei nõustu. KEÜS sellist imperatiivset keeldu, mis tuleneks paljalt kohaliku omavalitsuse arvamusest, ei sisalda ja arvamusele lõplikult siduvat tähendust otsustamisel ei anna. Järelikult on õige kaebaja seisukoht, et oluline asja otsustamisel on mitte kohaliku omavalitsuse arvamus detailplaneeringu kehtestamise vajadusest, vaid selle vajaduse tegelik olemasolu. Seetõttu tuli vastustajal kohaliku omavalitsuse arvamusest erineva seisukoha olemasolul selles küsimuses lõppotsuse tegijana loamenetluses ise HMS § 6 sätestatud uurimiskohustust täites välja selgitada vastava eelduse olemasolu ja täidetus. Arvestades oma järeldust selles küsimuses ning ka võimalikes muudes kaalumist vajavates küsimustes, tuli vastustajal langetada põhjendatud otsus.
13.Kohus nõustub vastustajaga eelmises punktis tooduga seoses ainult selles, et kohalik omavalitsus on kaheldamatult kõige paremini oma territooriumil kehtivate detailplaneeringutega kursisolev avaliku võimu organ, kes nende kehtestajatena omab eeldatavasti väga head teadmist vajadusel detailplaneeringutes sätestatud õiguste ja kohustuste tõlgendamiseks. Samas ei tohi siinkohal ära unustada, et ka kohalikul omavalitsusel võivad olla nö. erahuvid (näiteks osalevad nad ettevõtluses ja on konkurentsiks eraettevõtetele), mis võivad põhjustada erapoolikut arvamust. Seetõttu on vältimatu, et ka kohaliku omavalitsuse arvamust tuleb lõppotsustajatel tõsiselt kaaluda ja kindlaks teha, kas see vastab tegelikult detailplaneeringus sätestatule ehk seda tuleb sisuliselt hinnata ja eriti veel vastupidise arvamuse olemasolul teistelt menetlusosalistelt.
14.Nähtuvalt vaidlustatud korraldusest ja eriti selle osas 4. „Kaalutlused“ punktides 4.2. ja 4.3. väljendatust leiab kohus nõustudes kaebajaga, et vastustaja ei ole sisulist kaalutlust teostanud ja oma otsustust nõutavalt põhjendanud. Ka kohus on seisukohal, et sisuline põhjendus nõustumaks Viljandi Linnavalitsuse arvamusega uue detailplaneeringu kehtestamise vajadusest korralduses puudub, kui mitte arvata punktis 4.3. sisalduvat õiguslikult põhjendamatut väide, et vastustajal puudub võimalus kohaliku omavalitsuse seisukohti planeeringu tõlgendamisest ümber hinnata. Kohus peab siinkohal vajalikuks selgitada, et ruumilist planeerimist ja sellega seotud õiguste ja kohustuste reguleerimist saab kohalik omavalitsus teostada ainult seaduses ette nähtud korrast
kinni pidades ehk kehtivate planeeringutesuhtes seisukohtade ja arvamuse avaldamine ei ole mitte ruumilise planeerimise teostamine, vaid oma arusaama väljendamine kehtivast olukorrast ning selliste seisukohtade õiguspärasuse ja planeeringutes sätestatule vastavuse kontroll teistes haldusmenetlustes ei riku mingil moel kohaliku omavalitsuse pädevust ruumilise planeerimise teostamisel.
15.Vaatamata asjaolule, et juba valedest eeldustest lähtuva sisulise kaalutluse tegemata jätmisest tuleneb vaidlustatud korralduse õigusvastasus ja kohustus kaebus rahuldada, peab kohus käesoleval juhul vajalikuks lühidalt analüüsida ka uue detailplaneeringu kehtestamise vajadust kaebaja soovitud tegevuste elluviimiseks. Kohus leiab sarnaselt kaebajaga, et ei kehtiv detail- ega üldplaneering ei anna alust väiteks, et kaebaja keskkonnaloa taotluses märgitud tegevuste realiseerimiseks kaebaja kinnistul oleks vajalik uue detailplaneeringu kehtestamine. Kohus märgib, et detailplaneeringu kaartide „Ehitusõigus“ ja „Krundijaotusplaan“ kohaselt on positsioonidega 16, 19 ja 20 tähistatud kruntide, st kaebaja kinnistule vastavate kruntide ehitusõiguseks märgitud Ärimaa (büroo, kaubandus, teenindus) 50% ja Tööstusmaa 50%. Detailplaneeringu seletuskirja p 3.2 teine lõik näeb ette, et: „Mitme maakasutusega sihtotstarbega kruntidel on lubatud kõigi nimetatud krundile määratud sihtotstarvete protsent vahemikus 0 kuni 100% ilma täiendava detailplaneeringu koostamiseta.“ Seega on õige kaebaja väide, et ta saab detailplaneeringu alusel kasutada oma kinnistut kuni 100% ulatuses tööstusmaa otstarbel.
16.Ka üldplaneeringu põhikaardil on kaebaja kinnistu maakasutuse sihtotstarbeks märgitud tööstushoonete maa, kusjuures kinnistu Musta tee äärne maa-ala on täiendavalt tähistatud märkega „Polüfunktsionaalsus lubatud“. Üldplaneeringu seletuskirja lk-l 7 selgitatakse, et polüfunktsionaalsus lubatud kõrvalfunktsioonina tähendab et: „Aladel on üldjuhul lubatud juhtfunktsiooniga määratletud tegevused. Juhul kui krundi arendamise soov erineb juhtfunktsioonist, tuleb tagada uue funktsiooni sobivus juhtfunktsiooniga. Sobivust tuleb kaalutleda detailplaneeringuid koostades, arvestades naaberkinnistute huve. Kui detailplaneeringut pole vaja koostada, on vajalik naaberkinnistute omanike nõusolek, välja arvatud tööstushoonete maade puhul.“.
17.Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et kuna MaaKatS §-s 181 sätestatud katastriüksuste sihtotstarvete loetelus ei ole tööstusmaad näidatud tuleb lugeda, et detailplaneeringus ja üldplaneeringus näidatud tööstusmaa on tootmismaa sihtotstarve MaaKatS § 181 lg 3 ja kuni 30.06.2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 punkti 3 mõttes. Kohtu hinnangul vastab see igati sihtotstarbe tööstusmaa põhilisele sisule. Seetõttu on ka õige kaebaja viide MaaKatS § 181 lg 3 p 5, mille kohaselt „tootmismaa on tootmiseesmärgil kasutatav maa; tootmismaa on tootmis- ja tööstusehitiste alune ja neid ehitisi teenindav maa, sealhulgas jäätmekäitlusehitiste alune maa, välja arvatud jäätmehoidla maa.“. Seega, tootmismaa sihtotstarbega maad võib kasutada jäätmete käitlemiseks, välja arvatud jäätmehoidla, st prügila tarbeks (vt MaaKatS § 181 lg 6). Järelikult, kinnistul jäätmete käitlemine taotluses näidatud viisil on detailplaneeringu ja üldplaneeringuga kooskõlas. Kohus leiab, et ei vastustaja ega Viljandi Linnavalitsus ei ole neid seisukohti oma kohtule esitatud dokumentides ja seisukohtades ümber lükanud ja isegi arvestatavalt käsitlenud.
Paljas ja sisuliselt põhjendamata deklareerimine, et linnas kehtiv üldplaneering ja hetkel kehtiv detailplaneering ei võimalda kinnistut kasutada jäätmekäitluse otstarbel ning kehtiv detailplaneering ei võimalda määrata kinnistul olevale hoonele ehitise kasutamise otstarbeks 12749 Jäätmekäitluse hoone, ei sisalda mingeid põhjendusi ja on kohtu hinnangul otseses vastuolus planeeringutes sätestatuga. Kohus ei näe mingit põhjust asuda nendes küsimustes kaebajast erinevale seisukohale. Sellest tulenevalt on õige kaebaja väide, et kehtiv detailplaneering võimaldab ilma muutmata tema soovitud tegevusi teostada ja järelikult puudus vastustajal õigus loataotlust vastupidise väite alusel rahuldamata jätta.
18.Käesoleva asja lahendamisel ei oma eeltoodust tulenevalt tähtsust ka võimalus küsimus, kas menetlus oleks tulnud uue detailplaneeringu kehtestamiseni peatada. Käesoleval juhul uut detailplaneeringut vaja ei ole ja keegi ei ole ka seda algatanud või algatanud menetlust seni kehtiva detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks. Seega on kõik kehtivas detailplaneeringus sätestatud õigused kehtivad ja ilma seaduses toodud otsesõnalise ja asjakohase aluseta või seda muutmata ei ole võimalik kohalikul omavalitsusel õigus piirata kaebaja õigust realiseerida oma põhiseadusega kaitstud ettevõtlusvabadust ja kinnisomandi kasutamise vabadust.
19.Kuna muid põhjuseid taotluse rahuldamata jätmiseks vastustaja vaidlustatud korralduses välja ei ole toonud, siis tuleb kohtul kaebus rahuldada, korraldus tühistada ja kohustada vastustajat seda uuesti lahendama. Menetluskulud
20.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse hüvitada tema menetluskulud kokku summas 3246,50 eurot (ilma käibemaksuta). Vastustaja leiab, et kaebaja menetluskulud õigusteenusele ei ole arvestades kaebuse mahtu ja keerukust põhjendatud ega vajalikud ja palud neid vähendada kohtu õiglasel äranägemisel.
21.Kohus märgib, et vastustaja on kohtule arusaamatul põhjusel leidnud, et kaebaja on tasunud õigusteenuse eest kõikidel esitatud arvetel näidatud ajavahemikes sisalduvate täistundide ulatuses. See vastustaja seisukoht on ekslik, sest lisaks arvetele on vastustaja esitanud ka arvetega seotud spetsifikatsioonid, milledest nähtuvad tehtud tööd, kulutatud töötunnid ja sisuliselt ka tunnihinne (190 eurot). Kohus leiab, et tehtud kulutused on põhjendatud ja vajalikud arvestades asja keerukust ja kaebajale osutatud õigusteenuse mahtu ning tal puudub alus menetluskulude vähendamiseks. Kohus mõistab kaebajale vastustajalt välja menetluskulud kokku summas 3246,50 eurot (ilma käibemaksuta). (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.