X ja X kaebus Kiili vallalt varalise kahju hüvitise summas 349 eurot ja 45 senti väljamõistmiseks ning kohustada Kiili valda hüvitama X ja X eralastehoiuga seotud suuremad kulud vastavalt kuludokumentidele, kuni lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias.
Menetlusosalised
Kaebaja I– X Kaebaja II– X Vastustaja – Kiili vald
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt.
2.Mõista Kiili vallalt X kasuks välja hüvitis summas 65,20 eurot ning seadusjärgne viivis alates 05.11.2022.
3.Mõista Kiili vallalt X kasuks välja hüvitis 118,95 eurot ning seadusjärgne viivis alates 05.10.2022.
4.Kohustada Kiili valda hüvitama kaebajatele eralastehoiuga seotud suuremad kulud vastavalt kuludokumentidele kuni kaebajate lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias. Kohustamiskaebusega hõlmatud kuludeks on eralastehoius tasutud enammakstud söögiraha ja huvitegevuse tasu.
Jätta kaebus rahuldamata hüvitise nõudes 165, 30 eurot (transpordikulud).
6.Mõista Kiili vallalt X ja X kasuks välja menetluskulu kokku 21, 2 eurot.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 10.08.2023 (halduskohtumenetluse seadus (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X ja X on Kiili valla elanikud alates 26.11.2020. X ja X laps, X (sündinud xx xx xxxx, isikukood xxxxxxxxxxx) (edaspidi Laps) alates 26.11.2020. Kiili valla munitsipaallasteaia järjekorras on Laps olnud alates 15.11.2019. Kiili vallale esitatud lasteaiakoha saamise avalduses märkis X, et ta soovib saada Lapsele kohta elukohajärgses (Kiili teeninduspiirkonna) lasteaias.
2.Kuna lasteaeda mineku aeg tuli aina lähemale ja Laps sai 09.05.2021 1,5 aastaseks, ent Kiili vallast lasteaiakohta ei pakutud, tegid X ja X lasteaiakoha osas päringu nii Kiili valda kui ka Kiili Lasteaeda. Kiili valla lasteaia kohtade puuduse tõttu hakkasid X ja X ise otsima Lapsele kohta erahoidu naabervaldades ja Tallinnas.
3.Lapsele õnnestus hoiukoht saada alates 01.01.2022 erahoidu Roosiõis OÜ. Erahoiu ja X vahel sõlmiti leping, mille alusel X hakkas tasuma Roosiõis OÜ poolt osutatud teenuste eest vastavalt erahoiu poolt esitatud arvetele. Erahoiu ja Kiili valla vahel on eraldi leping, millega ta hüvitab Lapse kohatasu, võttes aluseks kehtiva Kiili Lasteaia kohatasu suuruse.
4.Kuna erahoiu teenus erineb munitsipaallasteaia teenusest, tekkisid sellest tulenevalt X ja X lisakulud, mille hüvitamist nad soovivad.
5.Olukorras, kus Kiili vald on jätnud Lapsele lasteaiakoha võimaldamata, on tekkinud X ja X rahaline kahju: rohkem on tulnud maksta igakuist toiduraha ning erinevalt valla lasteaiast, kus huvitegevus on kohatasu sees, tuleb X ja X erahoius tasuda ka Lapse huvitegevuse kulud. Samuti asub erahoid Lapse kodust oluliselt kaugemal, mistõttu Lapse transpordikulud erahoidu ja tagasi on oluliselt suuremad transpordikulust, mis oleksid elukohajärgsesse munitsipaallasteaeda.
6.Lasteaiakoha tagamise kohustus tekkis Kiili vallal 09.05.2021, mil laps sai 1,5-aastaseks. Laps ei ole tänaseni saanud kohta valla munitsipaallasteaias ja on sunnitud siiani kasutama erahoiu teenust.
7.X pöördus taotlusega enammakstud söögiraha hüvitamiseks esmakordselt vastustaja poole 31.08.2022. Vastustaja jättis taotluse rahuldamata. 05.10.2022 pöördus X Kiili valla poole avaldusega hüvitada kahju enammakstud summade osas, mille moodustasid enammakstud söögiraha ja huvitegevuse tasu.
8.Kiili vald vastas 05.10.2022 X avaldusele eitavalt.
9.Y ja veel 15 kaebajat esitasid 02.11.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kiili valla vastu valla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Kaebajate hinnangul põhjustas vald neile varalist kahju, kuna ei taganud nende lastele õigeaegselt kohta munitsipaallasteasutuses, mistõttu kaasnesid kaebajatel täiendavad kulud. X ja X olid ühed kaebajatest.
10.Tallinna Halduskohtu kohtunik Tristan Ploom eraldas oma 25.01.2023 määrusega asjas 322-2348 kõik kaebused Y kaebusest ja tegi kohustuseks teised kaebused registreerida eraldiseisvate kaebustena, sh X ja X kaebus.
11.Tallinna Halduskohtus võttis 21.03.2023 antud määrusega X ja X kaebuse menetlusse nõuetes: kohustada Kiili valda hüvitama X perioodil 01.01.2022 – 30.09.2022 eralastehoidude MTÜ Roosiõis ja Estcare OÜ söögiraha tasu summas 65.20 eurot, mida X maksis rohkem, kui oleks maksnud Kiili valla munitsipaallasteaias; kohustada Kiili valda hüvitama X perioodil 01.01.2022 – 30.09.2022 transpordikulud summas 165.30 eurot, mida X maksis rohkem, kui oleks maksnud lapse transportimisel Kiili valla munitsipaallasteaeda; kohustada Kiili valda hüvitama X perioodil 01.01.2022 – 30.09.2022 eralastehoidude MTÜ Roosiõis ja Estcare OÜ söögiraha tasu summas 58.95 eurot, mida X maksis rohkem kui oleks maksnud Kiili valla munitsipaallasteaias ja X hüvitama perioodil 01.08.2022 – 30.10.2022 huvitegevuse tasu summas 60 eurot, mida X maksis rohkem, kuna Kiili valla munitsipaallasteaias on huvitegevuse tasu arvestatud kohatasu sisse; kohustada Kiili valda tasuma X ja X kahjusummalt viivist seadusjärgses määras alates 05.10.2022 ja kohustada Kiili valda hüvitama X ja X eralastehoiuga seotud suuremad kulud vastavalt kuludokumentidele, kuni Lapsele koha võimaldamiseni elukohajärgses Kiili valla munitsipaallasteaias.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
12.X ja X põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Lasteaiakoha tagamise kohustus tekkis Kiili vallal 09.05.2021, mil Laps sai 1,5-aastaseks. Laps ei ole tänaseni saanud kohta valla munitsipaallasteaias ja on sunnitud siiani kasutama erahoiu teenust. Olukorras, kus Kiili vald on jätnud Lapsele lasteaiakoha võimaldamata, on tekkinud X ja X rahaline kahju: rohkem on tulnud maksta igakuist toiduraha ning erinevalt valla lasteaiast, kus huvitegevus on kohatasu sees, tuleb X Ja X erahoius tasuda ka Lapse huvitegevuse kulud. Samuti asub erahoid Lapse kodust oluliselt kaugemal, mistõttu Lapse transpordikulud erahoidu ja tagasi on oluliselt suuremad transpordikulust, mis oleksid elukohajärgsesse munitsipaallasteaeda. Laps käis esialgu Kiili valla haldusterritooriumil asuval lastehoius, kuid antud lastehoid osutus lastehoiuks, kus X ja X hakkasid kahtlema oma lapse turvalisuses ning sellest tingituna sai lastehoid ka vahetatud. Lastehoidu ei ole võimalik minna ühistranspordiga, kuna Kiili-Peetri vahel ühendus puudub. Hoid on valitud selle järgi, kuhu antud hetkel kohti pakkuda oli. Huvitegevus on Kiili munitsipaallasteaias tasuta. Erahoius tuleb selle eest maksta. Laps on ebavõrdses seisus, kui ta huvitegevusest osa ei saa. Lisaks aitab huvitegevus kaasa lapse arengule. X ja X soovivad enammakstud toiduraha hüvitamist kuni munitsipaallasteaia koha saamiseni koos seadusjärgse viivisega.
13.Kiili valla põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Kiili vald nõustub kaebusega osaliselt. Kiili vald on nõus hüvitama kaebajale I enammakstud söögiraha 65,20 eurot, mida kaebaja I maksis rohkem, kui oleks maksnud Kiili valla munitsipaallasteaias. Kiili vald on nõus hüvitama kaebajale II enammakstud söögiraha 58,95 eurot, mida kaebaja II maksis rohkem, kui oleks maksnud Kiili valla munitsipaallasteaias. Kiili vald ei nõustu kaebajale II huvitegevuse tasu hüvitamisega. Transpordikulude hüvitamisega Kiili vald ei nõustu. Kiili vald on nõus maksma seadusjärgset viivist seadusjärgses määras alates 05.11.2022 kaebajale I ja II enammakstud söögiraha eest.
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Vastustaja võttis kaebuse osaliselt õigeks ja on nõus hüvitama kaebajatele enammakstud söögiraha kaebaja I poolt nõutud summas 65, 20 eurot ja kaebaja II poolt nõutud summas 58, 95 eurot. Kohus rahuldab kaebuse nimetatud summade osas ega hinda nõuete põhjendatust (HKMS § 159 lg 1).
15.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks tuleb esitada selleks pädevale haldusorganile. Taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Vaidlust ei ole, et kaebaja I esitas vastustajale taotluse Lapsele koha saamiseks munitsipaallasteaias ja vastustaja õigeaegselt Lapsele kohta ei pakkunud. Kuna vastustaja on nõus hüvitama enammakstud söögiraha ja sellest tuleneva viivise, on kohtule selge, et vastustaja on oma kohustuste rikkumisest Lapsele õigeaegselt munitsipaallasteaias koha pakkumata jätmisega aru saanud. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-171908). Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 4). Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda nn conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse väidetavalt kahju põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille abil asendatakse ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata (nt Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-17312, p-d 18–19). Kaebaja II on taotlenud erahoius tasutud huvitegevuse kulude hüvitamist. Vastustaja sellega ei nõustu, tuues välja, et kaebaja II on vastuses vallale välja toonud, et huvitegevus on erahoius tasuta. Kohtu hinnangul tõi kaebaja II välja, et huvitegevus munitsipaallasteaias on tasuta, mitte erahoius. Kohus leiab, et huvitegevuse puhul on tegemist kulutustega, mis on seotud sellega, et kaebaja II Laps saaks samasugust teenust, nagu ta oleks saanud munitsipaallasteaias, kus muusika- ja liikumistunnid on õppekava osaks. Kohus selgitab huvitegevuse kulu hüvitamise vajadust järgnevalt. KELS § 16 kohaselt on lasteasutuse õppe- ja kasvatuskorralduse aluseks lasteasutuse õppekava, mis vastab koolieelse lasteasutuse riiklikule õppekavale. Vabariigi Valitsuse 29.05.2008 määruse nr 87 „Koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava“ § 16 lg 1 sätestab, et õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel ja korraldamisel lõimitakse muude tegevustega ka mitmesugused liikumis-, muusika- ja kunstitegevused. Samuti on eelnimetatud määruse § 16 lg 2 p-de 5, 6 ja 7 kohaselt nii muusika, kunst kui ka liikumine valdkondadeks, milles tuleb esitada õppekavas õppe- ja kasvatustegevuse eesmärgid, sisu, kavandamine ja korraldus ning lapse arengu eeldatavad tulemused. Niisiis kuuluvad liikumis-, kunsti- ja muusikatunnid kahtlemata teatud ulatuses munitsipaallasteaia kohatasu eest pakutava teenuse hulka. Lisaks, lapsehoiuteenuse osutaja ei ole koolieelne lasteasutus. Lapsehoiuteenust osutatakse sotsiaalhoolekandeseaduse alusel (SHS § 452 lg 1 viitega KELS § 10 lg-le 1). Seetõttu ei
kohaldu talle koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava ega õppekava järgne kohustus muusika, kunsti- ja liikumistunde pakkuda. Munitsipaallasteaias toimub tegevus õppekava alusel, mis eeltoodu kohaselt lähtub riiklikust õppekavast. Õppekava valdkondadeks on muuhulgas muusika, kunst ja liikumine (viidatud määruse § 16 lg 2 p-d 6 ja 7). Munitsipaallasteaia arvetel on need tegevused hõlmatud kohatasuga. Kaebaja I ja lastehoiu vahel sõlmitud lapsehoiuteenuse osutamise lepingus on toodud, et kuutasule lisandub toitlustus ja huvitegevuse tasu. Huvitegevuseks on saviõpe, lastejooga ja muusikatund. Kohtu hinnangul võivad eeltoodud tegevused olla olemuselt sellised, mis kuuluvad munitsipaallasteaias pakutavate muusika-, kunsti- ja liikumistundide hulka ning on hõlmatud kohatasuga. Kaebaja II ei ole erahoius huvitegevusele kulutanud määral, millest saaks järeldada, et kaebaja II ei soovinud saada pelgalt munitsipaallasteaia teenusega võrdväärset teenust. Kuivõrd vastustaja rikkus oma kohustust tagada kaebajate Lapsele koht munitsipaallasteaias, mistõttu kaebaja II pidi vaidlusalused kulutused tegema, on põhjendatud vastustajalt nende kulutuste ulatuses hüvitis välja mõista.
16.Kaebajad on esitanud nõude ka transpordikulude hüvitamiseks. Riigikohtu halduskolleegium oma 07.10.2015 otsuses nr. 3-3-1-11-15 punktis 12 selgitanud, et kannatanule ei tule hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Tuginedes KELS § 10 lg 1 sõnastusele ja väljakujunenud kohtupraktikale võib väita, et kahju ärahoidmine, mis on tekkinud enammakstud söögiraha tõttu, on KELS § 10 lg 1 eesmärgiks, kuid kulutused transpordile sellise kahju sisse kuuluda ei pruugi. KELS § 10 lg 1 sätestab muu hulgas, et valla- või linnavalitsus loob võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Teeninduspiirkonnad võivad olla piisavalt suured ja varustatud suhteliselt halva ühistranspordiga, kus muud võimalust kui isikliku sõiduauto kasutamist laste viimiseks võimalik kasutada pole. Munitsipaallasteaeda viimisel tekkiv kulu ei pruugi olla suurem ega välditav, mistõttu tuleb hinnata, kas KELS § 10 lg 1 kaitse eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine. KELS § 10 lg 1 esimene lause sätestab, et valla- või linnavalitsus loob vanemate soovil kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on selle valla või linna territooriumil ning ühtib vähemalt ühe vanema elukohaga, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 10 lg-ga 1 on antud isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Kui kohaliku omavalitsuse üksus jätab KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse täitmata, tuleb tal hüvitada lapsevanematele munitsipaallasteaia koha loomata jätmisega tekkinud kahju (Tallinna Halduskohtu 05.03.2018 otsus haldusasjas 3-17-1908). Tallinna Ringkonnakohus viitab haldusasjas 3-21-336 punktis 17 muu hulgas õiguskantsleri seisukohtadele (01.06.2020 seisukoht nr 7-5/200640/2003209 punktid 33 ja 34, 21.05.2021 seisukoht nr 75/210971/2103494), kus õiguskantsler selgitab, et ehkki KELS ei sätesta, kui kaua võib kuluda aega kodust lasteaeda jõudmiseks ja ei keela volikogul kehtestada teeninduspiirkonnaks kogu asjaomase kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi, ei ole vald või linn täitnud KELS § 10 lg-s 1 kehtestatud lasteaiakoha võimaldamise kohustust, kui perele pakutakse kohta koolieelses lasteasutuses, mis jääb pere elukohast kaugele, mistõttu sinna minek võtab ebamõistlikult kaua aega või on liiga kulukas. See tähendab, et lasteaiakoha pakkumisel tuleb arvestada ka lasteaiateenuse tegeliku kättesaadavusega. Seadus ei näe ette, et lapsele peab andma lasteaiakoha, mis asub tema pere elukohale võimalikult lähedal. Siiski ei saa lugeda valla- või linnavalitsuse kohustust täidetuks, kui perele pakutakse kohta lasteaias, kuhu minek võtab näiteks ebamõistlikult kaua aega või on liiga kulukas. Tallinna Ringkonnakohus jagab eelnimetatud seisukohta, tuues oma otsuse punktis 18 välja, et eriti sõimeealiste laste heaolu
huvides on üldjuhul see, et lasteaed asub võimalikult kodu lähedal. Sel juhul ei kujune lasteaiapäev lapsele ülemäära pikaks ja väsitavaks. Samuti võib eeldada, et lapse käimine kodulähedases lasteaias on perele tavaliselt kõige mugavam ja vähem kulukas lahendus. Kuna nii õigusnormid kui kohtupraktika toetavad olukorda, kus munitsipaallasteaias koha loomata jätmise tõttu tekkinud kõrgem kulu tuleb üldjuhul kaebajatele hüvitada, peab nõustuma eeltoodud põhjendustega, et kõrgem kulu võib tekkida ka transpordi osas. Kuna võib tekkida olukordi, kus transpordile kulunud kõrgem kulu tuleb kaebajale hüvitada, peab jaatama tõlgendust, et KELS § 10 lg 1 kaitse eesmärgiks on ka transpordiga seonduva kahju ärahoidmine. Laps käis kuni augustini 2022 lastehoius MTÜ Roosiõis. Eelnimetatud lastehoid asub kaebajate elukohast ca 8 km kaugusel. Kuigi Kiili lasteaia suur maja asub kaebajate elukohast vaid jalutuskäigu kaugusel, ei saa 8 kilomeetrit pidada ilmtingimata ebamõistlikult kaugel olevaks. Seda enam, et Kiili lasteaia Kangru maja asub samuti 8 km kaugusel ja sisuliselt MTÜga Roosiõis samas asukohas. Kui Lapsele oleks saanud koha Kangru majja, oleks tulnud kaebajatel Laps ikkagi sisuliselt sama kaugele viia, nagu tuli neil viia laps kuni augustini MTÜsse Roosiõis. Kui hinnata, et nii MTÜ Roosiõis kui ka Kangru maja mõlemad asuvad ebamõistlikult kaugel, arvestades, et Kiili lasteaia suur maja asub kaebajate läheduses, tuleb arvestada, kas nii MTÜsse Roosiõis kui Kangru majja oleks saanud last viia ka teisiti, näiteks ühistranspordiga. Vaadates näiteks reisiplaneerija rakendust (transport.tallinn.ee) selgub, et Kiili ja Luige peatuste vahel on hea bussiliiklus, kus nii hommikul kui õhtul oli võimalus last viia hoidu ka ühistranspordiga, kulutamata sellele ülemäära aega. Alates 2022. a augustist käib Laps Linnupesa Lastehoius (Estcare OÜ), mis asub kaebajate elukohast ca 13 kilomeetri kaugusel. Eelnevast selgub, et kaebajad on ise vabatahtlikult viinud lapsed kaugemal asuvasse hoidu, mistõttu oleks kahjuhüvitise väljamõistmine vastustajalt kaebaja transpordikulude osas vastustaja suhtes ebaõiglane. Lisaks näitab reisiplaneerija rakendus, et peatuste Kiili ja Graniidi vahel toimub samuti hea bussiliiklus, mistõttu oleks võimalik viia laps hoidu ka ühistranspordiga. Kokkuvõtvalt jätab kohus kaebuse transpordile kulunud hüvitise nõudes rahuldamata.
17.Nagu eelnevalt selgitatud, võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist RVastS § 7 lg 1 alusel. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab varaline kahju muu hulgas ka kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kahju hüvitamise kohustuse kindlaks tegemisel tuleb arvesse võtta RVastS § 7 lg-s 1 toodud kohustust hinnata ega kahju polnud võimalik vältida või pole võimalik kõrvaldada ning RVastS §-s 13 toodud vastutuse piiramise aluste esinemist. Kohtupraktikas on selgitatud, et RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt kahju ei hüvitata, kui kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega oleks saanud kahju vältida. Seejuures tuleb aga analüüsida, kas konkreetsel juhul oleks õiguskatsevahendite rakendamine kahju tegelikult vältida võimaldanud (Riigikogu halduskolleegiumi 18.04.2012 otsus nr. 3-3-1-90-11) ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav (Riigikogu halduskolleegiumi 21.04.2010 otsus nr. 3-3-1-14-10 p 12). Kiili Lasteaia poolt kaebajatele 2019 saadetud kirjast selgub, et Laps lisati lasteaia järjekorda ja järjekorra numbriks oli 1445. Vastustajale pidi olema selge juba aastal 2019, et lasteaiakohtade nappuse tõttu võib juhtuda, et vastustaja ei täida kaebajate ees seadusest tulenevat kohustust. Kui Laps sai pooleteise aastaseks aastal 2021 ja vastustajal kohta pakkuda
polnud, pidi vastustajale olema selge, et vastustaja on kaebajate ees seadusest tulenevat kohustust rikkunud ja vastustaja võib olla kohustatud hüvitama kohustuse rikkumise tõttu tekkinud kahju. Teiseks oli kaebajatel iseenesest võimalik koos kahjunõudega esitada ka kohustamisnõue, millega kohustada vastustajat kaebajate lapsele munitsipaallasteaias kohta võimaldama, kuid vastustaja oli juba enne kaebuse esitamist kinnitanud, et Laps saab koha 2023 aasta sügisel. Eeltoodu kohaselt ei pruukinud kaebajad mõista, et kohustamisnõuet oleks olnud võimalik esitada, pealegi ka ilma kohustamisnõudeta oleks vastustajal võimalik olnud täita oma kohustus varem, mida ta ei teinud. Vastustaja on kinnitanud, et kaebajate laps saab koha Kiili lasteaias 2023 aasta sügisel. Vastavalt Kiili Vallavalitsuse poolt 11.06.2019 vastu võetud määruse nr. 3 „Kiili lasteaia vastuvõtu ja väljaarvamise kord“ § 2 lõikes 14 toodule võib järeldada, et Laps saab koha hiljemalt 05.09.2023. Kuna nimetatud tähtpäev saabunud veel ei ole ning tulevikus tekkivat kahju pole võimalik objektiivselt hinnata, on õigustatud kohustada kahju tekitajat hüvitama tulevikus tekkiva kahju kahju tekkimist ja selle suurust kajastavate kuludokumentide alusel. Kaebuses esitatud tõendite kohaselt käib Laps Linnupesa lastehoius. Kuna kohus rahuldab käesoleva kaebuse enammakstud söögiraha ja huvitegevusega kaasnenud kulude hüvitamise osas, siis leiab kohus, et tulevikus tekkivad hüvitatavad kulud saavad samuti koosneda vaid enammakstud söögirahast ja huvitegevuse tasust. Tulevikus tekkivad eralastehoiuga seotud suuremad kulud tuleb hüvitada kaebajale, kellel kulu tekib.
18.VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 27.11.2014 otsus nr 3-3-1-66-14, p 19). VÕS § 113 lg 2 alusel saab viivist hakata arvestama alates hetkest, mil võlgnik on nõudest teadlik. Kaebaja II osas tuleb hakata viivist arvestama hetkest, millal kaebaja II vastava avaldusega vastustaja poole pöördus ehk 05.10.2022. Viivist tuleb kaebaja II puhul arvestada vaid käesoleva otsuse resolutsiooni punktis 3 näidatud summalt. Kaebaja I puhul tuleb arvestada viivist alates 05.11.2022. Viivist tuleb arvestada vaid käesoleva otsuse resolutsiooni punktis 2 näidatud summalt. Kaebaja I esitas esmakordselt enammakstud toiduraha summa hüvitamiseks avalduse vastustajale juba 31.08.2022, kuid vastustaja jättis 05.09.2022 kaebaja I avalduse rahuldamata. Kaebaja I ei pöördunud õigeaegselt kaebusega kohtusse enammakstud toiduraha hüvitamiseks. Alles siis kui kaebaja II osaliselt samasisuline avaldus jäeti vastustaja poolt rahuldamata, pöördusid kaebajad pärast vastustajapoolset keeldumist kaebusega õigeaegselt kohtusse. Kuna vastustaja on nõus kaebaja I enammakstud toiduraha kui ka viivise hüvitamisega, saab kaebuse selles osas rahuldada. Küll aga oleks ebaõiglane mõista välja viivist alates 31.08.2022, mistõttu mõistab kohus kaebaja I enammakstud toidurahalt seadusjärgset viivist alates 05.11.2022, millega vastustaja nõustus.
19.Kokkuvõtvalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebajate kasuks välja 184,15 eurot. Väljamõistetav summa koosneb enammakstud söögirahast (kaebaja I kasuks mõistetakse välja summa 65,20 eurot ja kaebaja II kasuks 58,95 eurot) ja kaebajale II hüvitatavast huvitegevuse tasust summas 60 eurot koos viivistega. Kaebaja II osas tuleb viivist arvestada alates 05.10.2022, kuid kaebaja I puhul alates 05.11.2022. Kaebuse osalisel rahuldamisel jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebajad on riigilõivuna tasunud 40 eurot. Välja mõistetud summa moodustab nõutavast summast 53 %. 40 eurost 53 protsenti on 21, 2 eurot, mis tuleb menetluskuludena vastustajalt välja mõista. Kuna kaebajad maksid mõlemad riigilõivuks 20 eurot, tuleb 21, 2 eurot jagada kaheks, summaks jääb 10, 6 eurot. Mõlema kaebaja kasuks tuleb menetluskuludena välja mõista
10, 6 eurot. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.