lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-23-59/19

Rahvastik › Välismaalased

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 02.05.2023

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
3-23-59/19
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Rahvastik › Välismaalased
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
02.05.2023
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2751
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
RSanS § 27 lg 1, 2HKMS § 108 lg 1Menetluskulude jaotusPS § 12PS § 123PS § 14PS § 40 lg 1RSanS § 3 lg 1VMS § 123VMS § 1901VMS § 2103VMS § 43 lg 1

Viidatud EL õigus

EUR-Lex
Direktiiv 2004/38Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ, 29. aprill 2004, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜEMPs kohaldatav tekst.direktiiv 2009/50/EÜ

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (2)

lahend.ee
3-22-2378/11Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja11.10.20243-22-1734/15Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja25.05.2023

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadri Sullin

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. mai 2023 a, Tallinn

Haldusasja number

3-23-59

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.12.2022 otsuse nr 15.33.2/939-1 ja 30.12.2022 vaideotsuse nr 15.3-3.6/175 tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja Jelena Karžetskaja Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Kristiina-Marita Alliksoo Kaasatud haldusorganid – Välisministeerium, volitatud esindajad Merike Alep ja Marge Maspanov, ning Siseministeerium, volitatud esindaja Liisa Olesk

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 01.06.2023 a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 14.12.2022 otsusega nr 15.3-3.2/939-1 keelduti Xle tähtajalise elamisloa andmisest. PPA-l on kohustus keelduda elamisloa andmisest p 6 alusel, kuna Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määrus nr 42 näeb ette sanktsiooni kehtestamise. Euroopa Liidu sinise kaardi alusel saab esitada taotluse ainult töötamiseks. Kaebajal on võimalik töötada Eestis lühiajalise töötamise registreeringu lõpuni. PPA-l puudub kaalutlusruum ja võimalus erandite tegemiseks. PPA 30.12.2022 vaideotsusega nr 15.3-3.6/175 jäeti vaie rahuldamata. PPA-l puudub sanktsiooni kehtimisel kaalutlusõigus. PPA ei saa jätta kehtivat õigust kohaldamata. Vabariigi Valitsusel on ulatuslik kaalutlusõigus sanktsioonide kehtestamisel. Välismaalasel ei ole põhiõigust tulla elama riiki, mille kodanik ta ei ole. Kaebaja viidatud direktiivi jõustavad liikmesriigid 18. novembriks 2023. Euroopa Liidu sinine kaart on elamisluba töötamiseks, mistõttu kuulub see sanktsiooni kehtestava määruse reguleerimisalasse. Tegemist ei ole diskrimineerimisega kodakondsuse alusel.

Sarnased lahendid

Rahvastik
  • 06.07.20263-26-1127/20Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 02.07.20263-25-2801/27Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 02.07.20263-25-2126/93Riigikohtu halduskolleegium
  • 02.07.20263-26-1026/46Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1613/6Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 26.06.20263-24-3298/24Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
VMS § 123

1(6)

2.X esitas 09.01.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 14.12.2022 otsuse nr 15.3-3.2/939-1 ja 30.12.2022 vaideotsuse nr 15.3-3.6/175 tühistamiseks ning kohustamiseks vaadata tähtajalise elamisloa taotlus uuesti läbi.
1.Vabariigi Valitsuse määrus nr 42 on põhiseadusvastane, kuna loobutud on nimekirjapõhisest lähenemisest. Elamisloa andmise keeld kujutab endast intensiivset õiguste piirangut. RSanS § 27 lg sisaldab ka väga laia kaalutlusruumi, mis on vastuolus parlamendireservatsiooniga. Sanktsioon rikub diskrimineerimise keeldu.
2.Liikmesriigi õigusaktid ei tohi olla vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Põhiõiguste harta keelab diskrimineerimise kodakondsuse alusel. Liikumisvabaduse piiramine kujutab endast väga intensiivset põhiõiguste riivet. Kui Eesti seadused on vastuolus välislepingutega, tuleb need jätta kohaldamata. Isikust tulenevat ohtu avalikule korrale ja julgeolekule tuleb hinnata konkreetsest isikust tulenevalt. Kaebaja taotleb Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist.
3.Vastustaja ja Välisministeerium leiavad, et kaebus tuleb jätta rahuldamata:
1.Kaebaja ei ole toonud välja põhiõigust, mille riive õigustaks põhiseaduslikkuse järelevalvet.
2.Vabariigi Valitsusel on võimalik kehtestada sanktsioon, mis ei eelda selle subjektide määramist nimekirjaga.
3.Määrus nr 42 on kooskõlas volitusnormiga.
4.RSanS § 27 lg 1 on kooskõlas seaduslikkuse põhimõttega.
5.Määrus nr 42 on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

KOHTU PÕHJENDUSED

4.Pooled on sama meelt, et vastustajal puudus VMS § 123 p 6 kohaldamisel kaalutlusõigus – tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui seda näeb ette rahvusvahelist sanktsiooni või Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Vabariigi Valitsus on 08.04.2022 määrusega nr 421 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ kehtestanud sanktsioonina piirangu kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad tähtajalist elamisluba töötamiseks (§ 2 lg 11 p 3). Kohus nõustub eeltooduga. VMS § 123 p 6 ega n.ö sanktsioonimäärus ei näe ette erandeid olukorras, kus isik taotleb elamisluba töötamiseks. Käesoleval juhul ei nähtu ka vajadust nt humaansetel põhjustel erandite kohaldamiseks (vt määruse nr 42 § 2 lg 6 p 6 ja/või VMS § 2103). Kohus jääb ka varem toodu juurde, et Euroopa Liidu sinine kaart (VMS § 1901) on töötamiseks antava elamisloa alaliik, mitte eraldiseisev elamisloa andmise alus. Sinise kaardi regulatsiooni aluseks on nõukogu direktiiv 2009/50/EÜ2 kolmandate riikide kodanike kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta. Euroopa Liidu direktiivid ei ole välislepingud PS § 123 ega VMS § 43 lg 1 p 3 või § 118 p 7 mõttes. Euroopa Liidu õigusnormistik on eraldiseisev supranatsionaalne õiguskord ning direktiivist tuleb esmane kohustus liikmesriigile võtta vajalikud normid siseriiklikkusse õigusesse üle. Üksnes erandjuhul on direktiivil vahetu õigusmõju üksikisikule. Kaebaja viidatud direktiivi 2021/18833 osas ei ole veel möödunud ülevõtmise tähtaeg, mistõttu tuleb käesolevas asjas vajadusel lähtuda direktiivist nr 2009/50/EÜ. Kuna direktiivi ülevõtmise tähtaeg ei ole saabunud ning seega puudub siseriiklik õigus, mis peab olema direktiiviga kooskõlas, oleks Euroopa Kohtule eelotsuse taotlus esitatud hüpoteetilise olukorra kohta ja seega lubamatu.

https://www.riigiteataja.ee/akt/110092022007 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32009L0050

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32021L1883 art 31 lg 1

2(6)

5.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et käesoleval juhul oleks tegu kaebaja põhiõiguste intensiivse või üldse riivega. Kaebajal välismaalasena ei ole õigust Eestisse saabumiseks ega siin viibimiseks. Välismaalasel on erandlikul juhul põhiõigus Eestisse saabumisel, kui muul viisil satuks ohtu tema elu, tervis või inimväärikus, kuid käesoleval juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. Kaebajal kui kolmanda riigi kodanikul ei ole ka liikumisvabadust samaväärselt Euroopa Liidu kodanikena nii, et kaebajal oleks subjektiivne õigus Euroopa Liitu saabumiseks. Inimeste, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise põhimõte on sätestatud Euroopa Liidu ühe aluspõhimõttena Euroopa Liidu kodanike ja liikmesriikide suhete edendamiseks, mitte kui Euroopa Liidu väliste isikute subjektiivne õigus. Kohus märgib selguse mõttes, et kaebaja ei ole ka Euroopa Liidu kodaniku pereliige, kellele võiks selline õigus tulla pereliikme kaudu. Kaebaja viibib või viibis Eestis viisa alusel kuni 31.03.2023 (vt EÕK taotlus). Tallinna Ringkonnakohus selgitas 01.09.2022 otsuses nr 3-21-1903 mh, et EL-i õigusega ei ole kolmanda riigi kodanikele antud mingit õigust siseneda liikmesriikide territooriumile ega mingit subjektiivset õigust viisale. Viisat käsitatakse mitte õigusena, vaid liikmesriigi territooriumil lühiajaliselt viibida soovivale isikule pandud kohustusena ehk liidu territooriumile sisenemise eeltingimusena (loana). Tegu ei ole materiaalõigusliku õigusega saada viisa, vaid menetluslikku laadi õigusega õiglasele ja nõuetekohasele menetlemisele. Halduskohus märgib sellest tulenevalt, et nii ei ole kaebajal ka mistahes subjektiivset õigust ega õigustatud ootust, et talle väljastatud viisa alusel pikendataks talle antud viibimisalust samal või uuel alusel. Kaebajaks on käesoleval juhul füüsiline isik. Kuna kaebajaks ei ole äriühing, ei saa kohus hinnata, kas äriühingu õiguseid on riivatud. Ka kaebajate ringi täiendamisel jääks kohus kokkuvõttes samale seisukohale (vt järgnev sanktsioonidest kõrvale hoidumise kohta).
6.Kuna kohus sedastas eelnevalt, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust välismaalasena Eestisse saabumiseks ega siin viibimiseks, ei ole seega tegu ka olulisuse põhimõtte alusel küsimusega, mille üle peaks igakordselt otsustama parlament (parlamendireservatsioon). Sanktsioonid on olulises osas välispoliitika instrumendid ning välispoliitika osas ei ole välismaalastel ega ka Eesti elanikel subjektiivset õigust, et poliitikat teostataks kindlal viisil. Välispoliitilised valikud ja suhted ei ole kohtu poolt kontrollitavad. Sarnaselt ei ole isikul võimalik vaidlustada, kui riik ei loo välisriigiga diplomaatilisi suhteid, ei toeta Schengeni ala laienemist (või vastupidi, toetab), ei saavuta viisavaba reisimist, ei edenda kindla välisriigiga otsereise vms. Rahvusvahelise sanktsioonide kohaldamise eesmärk on toetada rahu säilitamist või taastamist, rahvusvahelist julgeolekut, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet, inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse järgimist või muude Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja või Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika eesmärkide saavutamist (RSanS § 3 lg 1). Sanktsiooni võib kehtestada ka Eesti julgeoleku või huvide kaitseks (§ 4). Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu (PS § 12). Eeltoodu ei tähenda, et mistahes ebavõrdne kohtlemine on lubamatu, vaid ebavõrdseks kohtlemiseks peab olema mõistlik ja asjakohane põhjendus. Rahvusvahelise sanktsiooni korral saaks selle olemust arvestades kohtulikult sekkutav olla ainult sanktsioon, mis on ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega. Selle olukorraga ei ole käesoleval juhul tegemist.

3(6)

Sanktsioonimääruse seletuskirjast4 nähtub sanktsiooni eesmärk survestada Venemaa Föderatsiooni lõpetama provotseerimata ja põhjendamatu sõjaline agressioon Ukraina vastu, millega rikutakse jämedalt Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust. Siinkohal tuleb arvestada, et mistahes riik on juriidiline konstruktsioon ning tegutseb ja kannab vastutust oma inimeste, ennekõike kodanike kaudu. Agressorriigi, kes oma tegevusega ohustab ka Eesti ja kogu Euroopa julgeolekut, kodanike ilmajätmine nende koduriigist väljapoole jäävatest hüvedest, nagu välisreisid turismi eesmärgil, välismaal töötamine või äritegevusest kasu teenimine, ei ole ilmselgelt vastuolus inimväärikuse ja humaansuse põhimõtetega ka olukorras, kus konkreetne isik kodakohariigi tegevust heaks ei pruugi kiita. Iga üksiku kodaniku osas sanktsiooni kohaldamine saabki lõpptulemusena mõjutada ka agressorriigi poliitilist juhtkonda või rahvast tegemaks õigeid valikuid, s.o rünnakut lõpetama. Välisriigis elamine ja töötamine on välisriigi pakutav hüve, mille lubamine on ka tavaolukorras selle riigi otsus. Kehtestatud sanktsioon on neutraalne selles osas, mida sanktsiooni subjekt oma kodakondsusjärgse riigi tegevusest arvab ja kas ta seda toetab. Riik ei pea võtma endale kohustust selgitada välja iga Eestisse saabuva isiku arvamust. Selline väljaselgitamine oleks ühelt poolt oluline sekkumine igaühe südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadusse (PS § 40 lg 1). Teiselt poolt ei ole objektiivselt kontrollitav, kas isiku väljendatu vastab tema tegelikule seisukohale. Kohus märgib, et Venemaa Föderatsioon võib proovida oma kodanikke kasutada mõjutustegevuseks või sanktsioonide vältimiseks (vt kaasatud haldusorgani seisukoht dtl 53). Selle ohu väljaselgitamine on ennetavalt praktiliselt võimatu. Kui Venemaa Föderatsiooni kodanik oma riigi poliitikaga ei nõustu, on tal võimalik kasutada poliitilisi ja kodanikuühiskonnale kättesaadavaid meetmeid, et oma kodakondsusriigi poliitikat muuta. Kui võimaldada kõigil mittenõustujatel asuda vabalt muudesse riikidesse elama ja töötama, kaoks ka Venemaa Föderatsioonil mistahes vajadus oma tegevuse muutmiseks.

7.Kohus möönab, et teatud osas on problemaatiline RSanS § 27 lg-d 1 ja 2 ning nende alusel antud määruse nr 42 formaalne külg. Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega Välisministeeriumi ettepanekul (lg 1). Vabariigi Valitsuse sanktsiooni subjektid määrab valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga (lg 2). Sanktsioon on seega meede, mida kohaldatakse (§ 4) ning subjekt vastav füüsiline või juriidiline isik, üksus või asutus (§ 5). Nimetatud normid on väga selged – meetme sätestab Vabariigi Valitsus, isikud välisminister. Mõlemad normid, sh volitusnormidena on pädevuse jaotuse osas kohustavad ega sisalda kaalutlusõigust. Sealjuures ei saa normide kaalutlusõigust tuletada seletuskirjast, kui normi enda sõnastus sama kaalutlusõigust ei sisalda. Riigikohus on kontrollinud, kas samamoodi imperatiivse normi sõnastus „nõuab tagasi“ sisaldab kaalutlusõigust (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-51-13). Isegi siis, kui möönda mõnel juhul, et norm, kategoorilisele sõnastusele vaatamata sisaldab kaalutlusõigust, saaks seda tõlgendada kaalutlusõigust sisaldavana isiku kasuks, mitte kahjuks. St on võimalik tõlgendada, et haldusorganil on võimalik siiski hinnata isiku kasuks rääkivaid asjaolusid, kuigi norm võib grammatilise sõnastuse kohaselt viidata vastupidisele. Küll aga peab halduskohus problemaatiliseks kaalutlusõiguse andmist haldusorganile nii, et grammatilise tõlgenduse alusel on haldusorgani kaalutlusõigus isiku õiguste piiramisel välistatud (välisminister määrab sanktsiooni subjektid); kuid kaalutlusõiguse alusel võib piirangu sel viisil ka seadmata jätta. Jättes nimekirja kehtestamata, ei ole isikutele tagatud ka RSanS §-s 28 toodud sanktsiooni subjektide õiguskaitsevahendeid. Isiku kahjuks imperatiivsest normist kaalutlusõiguse n.ö leidmine ei ole õiguskindluse ja seaduslikkuse põhimõttega kooskõlas. Eeltooduga ei sea kohus mingit moodi kahtluse alla määrusega nr 42 kohaldatud sanktsioonide materiaalõiguslikku põhjendatust, vajalikkust või otstarbekust. Ühelt poolt ei ulatu sinna kohtulik kontroll,

Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5cead6ba-b514-4637-9efe-6208fb8b5d7e

4(6)

teisalt põhjendas kohus enne, miks on sanktsioonid sisult vajalikud käesolevas globaalpoliitilises olukorras; ning kolmandaks on ka ilmselge, et Eesti Vabariigil ei ole ega saagi olla Venemaa Föderatsiooni kodanike nimekirja, et nimeliselt sanktsioonid kehtestada. Kohus peab ka tõenäoliseks, et vajadust ilma isikuid täpsustamata sanktsioonide kehtestamiseks ei saanud Riigikogule ka 2020. aastal RSanS vastuvõtmisel olla ka ettenähtav, kuna sel ajal oli vähe prognoositav, et üle 80 aasta algab Euroopa südames sõda. Normitehniliselt on olukord lahendatav sellega, et RSanS § 27 lg 2 sisaldaks valikuõigust („võib määrata“), kontrollides ka õiguskaitsevahendite kasutamise laiendamist (§ 28).

8.Eeltoodust tulenevalt tuleb kontrollida, kas kohtu tõdemusest tuleneb ka vajadus jätta määrus nr 42 kõrvale ja kaebus rahuldada. Kohus möönis eelnevalt probleemi määruse nr 42 ning volitusnormi (RSanS § 27 lg-te 1 ja 2) osas. Küll aga on halduskohtu pädevuses konkreetse, mitte abstraktse normikontrolli algatamine. Konkreetse normikontrolli eelduseks on aga ka see, et kaebajal on põhiõigus, või vähemalt kohtulikult kaitstav subjektiivne õigus, mida ta käesolevas asjas kaitseb. Kohus on eelnevalt sellise subjektiivse (põhi)õiguse olemasolu eitanud – kaebajal puudub põhiõigus nii Eestisse saabumiseks kui ka siin viibimiseks. Sellises olukorras ei pea kohus võimalikuks ka hinnata, kas kaebajal on abstraktne õigus, et normid vastaksid seaduslikkuse põhimõttele, kui kaebajal puudub muu materiaalne põhiõigus, mida ta kaitseb (õigus perekonnaelule, õigus Eestisse saabumisele vms). Ka põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on leitud, et haldus- ja kohtumenetluse valdkonnas annab põhiõigus korraldusele ja menetlusele (PS § 14) õiguse nõuda tõhusat ja õiglast menetlust enda materiaalsete õiguste kaitseks5. Veelgi enam – käesoleval juhul tuleb arvestada kaebaja Eestisse saabumise ja siin töötamise eesmärki. Nagu kaebaja on selgitanud, on ta Eestis töötamise eesmärk hoiduda sanktsioonide kohaldamisest, sest Venemaal ei ole börsil kauplemine sanktsioonide tõttu võimalik (dtl 137). Erinevate finantssanktsioonide kehtestamist Venemaa Föderatsioonile kinnitab ka Euroopa Liidu vastav veebileht6. Sellisele huvile ei tule anda kohtulikku kaitset, sh ka konkreetse normikontrolli menetluse raames. Võrdlusena – ka Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 17 sätestab, et midagi käesolevas konventsioonis ei või tõlgendada selliselt, et see annab mingile riigile, isikurühmale või üksikisikule õiguse tegevuseks või teoks, mille eesmärk on konventsiooniga sätestatud õiguste või vabaduste kaotamine või nende piiramine suuremal määral, kui see on ette nähtud konventsioonis. Konventsiooni vastava sätte ajalooliseks taustaks on Euroopa kogemus totalitaarsete ja mittedemokraatlike riikidega ning sätte eesmärgiks on takistada inimõiguste konventsiooni ärakasutamist totalitaarsete huvide teostamiseks7. Halduskohus leiab, et see põhimõte on õiguskorra aluspõhimõttena kohaldatav ka käesolevas kohtuasjas. Sanktsioonide eesmärk on lõpetada Venemaa agressioon Ukrainas ning kaebajal ei ole kohtus kaitstavat õigust sanktsioonidest ehk seega kaugemalt ka agressiooni lõpetamise eesmärgist kõrvale hoidumiseks. Analoogselt on pidanud võimalikuks hinnata konkreetse normikontrolli raames piirangu proportsionaalsust konkreetse kaebaja osas, isegi siis, kui normi abstraktselt kontrollides võib möönda põhiseadusvastasuse võimalikkust, Riigikohus oma üldkogu otsuses nr 3-4-1-2-15. Kokkuvõttes leiab kohus, et kuna kaebajal puudub subjektiivne materiaalne põhiõigus (lisaks menetluslikele), mida kohtus kaitsta, nt õigus töötamisele, perekonnaelule vms; ning kaebaja eesmärk on otseselt hoiduda välispoliitilisest sanktsioonist, mille eesmärk on agressiooni lõpetamine ja Eesti julgeoleku tagamine, siis neile huvidele ei ole ette nähtud kohtulikku kaitset ja puudub ka võimalus kaebaja õiguste riive

https://pohiseadus.ee/sisu/3485/paragrahv_14, p 26 https://www.sanctionsmap.eu/#/main

The European Convention on Human Rights, A Commentray, William A. Schabas, Oxford University Press. 2017 lk-d 617 ja 611.

5(6)

möönmiseks, mis on vajalik konkreetse normikontrolli algatamiseks. Kohus ei välista, et mõnes muu kaebaja korral tema õiguste riivet arvestades võib olla järeldus teistsugune.

9.Kohus käsitles eelnevalt Euroopa Liidu õiguse asukohta Eesti õigussüsteemis, st tegemist ei ole välislepinguga. Kohus leiab ka, et sanktsioonist lähtumine ei ole mh vastuolus direktiiviga. Direktiivi eesmärgiks on kolmandate isikute kodanike riiki lubamist kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil selleks, et muuta ühendus sellistele töötajatele üle kogu maailma ligitõmbavamaks ning toetada ühenduse konkurentsivõimet ja majanduskasvu (preambuli p 7). Samas on direktiivis leitud, et täielikult tuleb austada siseriiklikku pädevust (preambuli p 5) ning arvestada tuleb prioriteete, tööturu vajadusi ning liikmesriikide vastuvõtusuutlikkust (preambuli p 7). Direktiiviga ei tohiks piirata liikmesriikide õigust määrata kindlaks nende riiki lubatavate kolmandate riikide kodanike arv, kes sisenevad nende territooriumile kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil (preambuli p 8). Eeltoodu on sätestatud artiklis 6 – käesoleva direktiivi kohaldamine ei mõjuta liikmesriikide õigust määrata kindlaks nende kolmandate riikide kodanike ülemmäär, kellel nad lubavad oma territooriumile siseneda kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil. Kohus leiab, et käesoleval juhul on Eesti Vabariik vastava otsustuse teinud sanktsiooni kehtestades – koostoimes oma siseriikliku pädevuse austamise, vastuvõtusuutlikkuse arvestamise ja liikmesriigi õigusega määrata ära riiki lubatavate kolmandate riikide kodanike arv. Kohus peab väga tõenäoliseks, et Venemaa Föderatsioonis on rohkem kõrge pädevusega spetsialiste, kui Eesti Vabariik suudaks eales vastu võtta, mistõttu on Eesti Vabariigil luba seda arvu piirata. Direktiiv ei sätesta ka täpsemalt, millise meetmega ja kuidas piirangut kehtestada võib. Riigi vastuvõtupädevus võib seisneda ka julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise vajaduses, piirates vastuvõtuvõimekust konkreetse riigi kodanike suhtes. Kohus käsitles eelnevalt, milles seisneb sanktsioonide seos Eesti julgeoleku ja avaliku korra tagamisega. Avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgil on lubatav ka sinise kaardi andmisest keelduda (art 5 lg 1 p f; art 9 lg 3 p a). Märkida tuleb ka, et „avalik kord“ ja „julgeolek“ ei ole siinkohal samane Euroopa Liidu toimimise lepingus ja Euroopa Liidu kodanike liikmesriikide territooriumil liikumise õigust puudutava direktiivis (direktiiv 2004/38/EÜ8) tooduga. Eristada tuleb proportsionaalsuse üldisi printsiipe ning reegleid, mis on olemuslikult seotud Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumisega. Kolmanda riigi kodaniku osas kohaldub laiem avaliku huvi käsitlus, kuna sinise kaardi direktiiv ei taga isikule õigust Euroopa Liitu pääsemiseks. Seega on liikmesriikidel laiem kaalutlusõigus ja Euroopa Kohtu muu kohtupraktika „avaliku korra“ ja „julgeoleku“ osas ei ole kohaldatav. Liikmesriikide õigus lubada isikuid enda territooriumile ja sisenemisest keelduda on osa riikide suveräänsusest ning suveräänsus on piiratud ainult Euroopa Liidu kodanikke puudutavalt. Direktiiv ise, selle loomise käik ja võrdlus teiste direktiividega ei viita sellele, et sooviti piirata liikmeriikide õiguseid sisenemisõiguse küsimuses. Nii tuleb „avalikku korda“ ja „julgeolekut“ tõlgendada autonoomsena ja tõlgendamine on liikmesriikigi kaalutlusõiguse osaks9. Kohus leiab ka, et Euroopa Liidu õiguskorda tuleb samuti tõlgendada ja käsitleda ühtsena. Euroopa Liidu õiguse instrumente nagu sinine kaart ei tohi samal ajal kasutada Euroopa Liidu välispoliitilistest instrumentidest – sanktsioonidest – kõrvale hiilimiseks.
10.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata ja HKMS § 108 lg 1 alusel menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin

https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32004L0038 EU Immigration and Asylum Law, A Commentary, Second Edition, 2016. Toimetajad: Kay Hailbronner, Daniel Thym, C.H. Beck. Lk-d 787-788 (vt ka art 6 kohta jj lk-d ja art 9 lg 3 alapunkti a kohta lk 799).

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 26.06.20263-24-3396/14Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1162/8Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium