Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 6. oktoober 2022, Tartu 3-22-595 A.P.i kaebus Toila valla kohustamiseks mutipeletajate kasutamise suhtes järelevalvemenetluse alustamiseks ja kahju hüvitamiseks Tartu Halduskohtu 24. mai 2022. a määrus A.P.i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.P. Vastustaja Toila vald
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 24. mai 2022. a määrus ning saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kaebajale kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A.P. esitas 2. septembril 2021 Toila vallale pöördumise, milles väitis, et alates kevadest kostab tema naaberkinnistult (Kohtla-Nõmme, Xxx) häirivaid pinisevaid hääli, mida tekitavad rottide/muttide peletajad. Ta palus leida vallavalitsusel müraprobleemile lahendus. Sarnase sisuga pöördumise esitas ta vallale ka 23. jaanuaril 2022. Toila valla 22. veebruari 2022. a vastuses viidati erinevatele õigusaktidele ning nenditi, et vastuse koostamise hetkel müraprobleem puudus ja seetõttu puudus vajadus midagi ette võtta.
2.A.P. esitas kaebuse, millest on välja loetav Toila valla järelevalvemenetluseks kohustamise nõue ning müraga tekitatud kahju (ravimite soetamine, arsti külastused) hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt pole kaebajal õnnestunud müraprobleemi naabriga iseseisvalt lahendada. Müraprobleem on jätkuv, kuna 2022. a aprillis sulasid müratekitajad lumest välja ning müra jätkus. Kaebuses esitati ka esialgse õiguskaitse taotlus.
3.Tartu Halduskohtu 24. mai 2022. a määrusega tagastati kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel ning jäeti esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Ühestki õigusaktist ei tulene Toila vallale kohustust viia läbi järelevalvemenetlust naaberkinnistult tuleva mürahäiringu suhtes järelevalvemenetluse läbiviimiseks. Seda kohustust ei tulene vallalale kaebaja viidatud korrakaitseseaduse (KorS) §-dest 56 ja 571. Korrakaitseseaduse
regulatsioon lähtub põhimõttest, et eraõiguse normide järgimine ja isiku subjektiivsete õiguste ning õigushüvede kaitstus on avaliku korra osa niivõrd, kuivõrd kohtulikku õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada ja ilma korrakaitseorgani sekkumiseta ei ole õiguse realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud ning kui ohu tõrjumine on avalikes huvides (vt KorS § 4 lg 2). See põhimõte väljendub ka KorS §-s 56, mis keelab avalikus kohas teist isikut oluliselt häiriva müra või valgusefektide tekitamise (KorS § 56 lg 1) ning laiendab selle keelu mujale kui avalikku kohta üksnes sellise müra tekitamise korral kestvalt või korduvalt tööpäevale eelneval õhtul ja ööl ajavahemikus kella 22.00-st kuni 6.00-ni ja puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni (KorS § 56 lg 2). Puudub vaidlus, et Xxx kinnistu puhul ei ole tegemist avaliku kohaga (KorS § 54). Seega saaks vaidlusaluses olukorras korrakaitseorgani sekkumine kõne alla tulla üksnes öisel ajal müra tekitamise osas. Sellisel juhul saab kaebaja aga pöörduda enda õiguste kiire ja vahetu kaitse vajaduse korral politseisse.
3.2.Kaebajal on võimalik kasutada enda õiguste kaitseks eelkõige eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid, nt kahju tekitava tegevuse keelamine (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055), kahjulike mõjude keelamine (asjaõigusseaduse (AÕS) § 143), seadeldise eemaldamise nõue (AÕS § 144). Kaebaja viide sellele, et tsiviilkohtumenetlus on talle kättesaamatu eelkõige nappide rahaliste vahendite, ravimite tarvitamise ja terviseprobleemide tõttu, ei anna talle õigust pöörduda naabri tegevusest tingitud eraõigusliku vaidluse lahendamiseks kaebusega halduskohtusse.
3.3.Seega puudub Toila vallal pädevus teostada järelevalvet Xxx kinnistult tuleva mürahäiringu osas, mistõttu puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda Toila vallalt järelevalvemenetluse algatamist. Kaebus tuleb selles osas tagastada kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
3.4.Seoses kahjuga on kaebaja viidanud AÕS-i ja VÕS-i sätetele, millest järeldub, et kaebaja ei pea talle kahju tekitanud isikuks Toila valda, vaid tema naaberkinnistu elanikke. Seega on tegemist eraõigussuhtega ning kaebus ei ole halduskohtu pädevuses ning tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.A.P. esitas määruskaebuse, milles palub halduskohtu määrus tühistada järgmistel põhjendustel.
5.1.Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 3 p 2 järgi on omavalitsuse ülesandeks ka nende kohaliku elu küsimuste otsustamine ja korraldamine, mis ei ole antud seadusega kellegi teise pädevusse. KOKS § 3 lg 1 p 2 kohaselt on kohaliku omavalitsuse kohustuseks igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste tagamine. Riigikohus on selgitanud, et kohaliku elu küsimused on sellised, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ega ole antud mõne riigiorgani kompetentsi (RKÜKo 3-4-1-8-09).
5.2.Loomapeletajate kasutamisest tulenev müra puudutab eelkõige kohalikke elanikke. Seega on sellise häiringu näol tegemist põhimõtteliselt kohaliku elu küsimusega.
5.3.PS § 154 lg-s 1 ja KOKS § 3 lg 1 p-s 1 on sätestatud põhimõte, mille kohaselt on kohalik omavalitsus iseseisev kohaliku elu küsimusi otsustama ilma vastava volitusnormita.
5.4.Loomapeletajate kasutamisega seonduv on kohaliku elu küsimus, mis pole müra ega häirivuse osas reguleeritud õigusaktidega ega antud seadusega kellegi teise otsustada.
5.5.Ka alla piirväärtuste jääv müra võib olla väga häiriv isikute jaoks, kes selle mõjualas viibivad. Müra tekitavate loomapeletajate kasutamise piiramise legitiimseks eesmärgiks võib olla inimeste tervise kaitse.
6.Toila Vallavalitsuse vastuses korratakse halduskohtu määruse põhjendusi ja leitakse, et halduskohus on kaebuse õigesti tagastanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Määruskaebus tuleb rahuldada.
8.Halduskohus leidis, et Toila vallale ei tulene ühestki õigusaktist (sh ka mitte KorS §-dest 56 ja 571) kohustust viia läbi järelevalvemenetlust naaberkinnistult tuleneva mürahäiringu korral. Korrakaitseseaduse viidatud normid sätestavad järgmist: „§ 56. Ülemäärase müra ja valgusefektide tekitamise ning saastamise keeld (1) Avalikus kohas on keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. (2) Mujal kui avalikus kohas on ajavahemikus kella 22.00-st kuni 6.00-ni, puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni, keelatud tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. /.../ § 571. Avalikus kohas käitumise üldnõuete üle riikliku järelevalve teostamine Avalikus kohas käitumise üldnõuete järgimise üle teostavad riiklikku järelevalvet: 1) politsei; 2) valla- või linnavalitsus.“ Arvestades seda, et kõik viidatud sätted paiknevad KorS 4. peatüki „Avalikus kohas käitumise nõuded“ esimeses jaos pealkirjaga „Avalikus kohas käitumise üldnõuded“, on ilmne, et § 571 järgi on § 56 lg-tes 1-2 sätestatud käitumisnõuete järgimise suhtes järelevalvepädevus nii politseil kui valla- või linnavalitsusel. Seetõttu on alusetu halduskohtu seisukoht, nagu ei tuleks Toila vallale ühestki õigusaktist kohustust viia läbi järelevalvemenetlust kaebaja naaberkinnistult tuleva müra osas. Isegi kui arvestada, et kaebaja naaberkinnistu (Xxx) ei ole avalik koht, on sellel KorS § 56 lgst 2 tulenevalt ikkagi keelatud müra tekitamine öösel. Järelikult on kaebajal õigus KorS § 57 1 järgi öisel ajal müra tekitamise üle järelevalve teostamist nõuda nii politseilt kui Toila vallavalitsuselt.
9.Halduskohus on seoses asjaoluga, et öisel ajal müra tekitamise osas on kaebajal õigus nõuda järelevalve teostamist nii politseilt kui kohalikult omavalitsuselt, märkinud üksnes seda, et „sellisel juhul saab kaebaja pöörduda enda õiguste kiire ja vahetu kaitse vajaduse korral politseisse“ (määruse p 8.2). Ringkonnakohtu jaoks jääb arusaamatuks, kuidas võimalus pöörduda politseisse välistab kaebaja õiguse pöörduda kohaliku omavalitsuse poole. KorS § 571 annab riikliku järelevalve teostamise ülesande selles küsimuses mõlemale haldusorganile ning kuskilt ei tulene, et öisel ajal toimuva mürahäiringu osas peaks isik valima politsei poole pöördumise ning et kohaliku omavalitsuse poole pöördumine on keelatud. Selline arusaam muudaks eeltoodud KorS § 56 lg 1-2 ja § 571 regulatsiooni täielikult sisutühjaks. Kui halduskohus pidas silmas seda, et politsei poole pöördumine on öisel ajal kiirem võimalus oma õiguste kaitseks, siis ei välista ka see asjaolu kohaliku omavalitsuse poole pöördumist, kuna KorS § 571 annab õiguse pöörduda mõlema poole. Lisaks ei arvestanud halduskohus siin seda, et politsei poole pöördumine võib öise müraprobleemi küll sel hetkel kiiremini lahendada, kui politsei annab nt suulise korralduse müra tekitamine lõpetada, kuid see lahendus ei pruugi anda nii püsivat tulemust kui kohaliku omavalitsuse poolne ettekirjutus.
10.Halduskohtu arvates tuleks kaebajal kasutada eelkõige eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Ringkonnakohus seda arvamust ei jaga. Võimalus kasutada eraõiguslikke õiguskaitsevahendeid ei välista isiku õigust nõuda järelevalvetoimingute tegemist haldusorganilt, kui selline järelevalveülesanne on haldusorganile seadusega antud ning see otsustus puudutab isiku õigusi (riigivastutuse seaduse § 6 lg 1). Lisaks märgib ringkonnakohus, et riikliku järelevalve teostamise nõudmine võib sarnases olukorras olla isiku jaoks märksa kiirem ja odavam lahendus kui kuluka ja keerulise tsiviilkohtumenetluse algatamine teise eraisiku vastu. Halduskohus ei tohi isikule sellise võimaluse kasutamist keelata. See,
et vaidluse algpõhjus on teise eraisiku käitumises, ei tähenda vältimatult seda, et niisugune vaidlus tuleb igal juhul viia tsiviilkohtusse. Selline arusaam muudaks KorS-s ettenähtud järelevalvemenetluse niisuguste olukordade üle paljuski sisutuks. Halduskohtu poolt viidatud § 4 lg 2 (eraõiguse normide järgimine ja isiku subjektiivsete õiguste ning õigushüvede kaitstus on avaliku korra osa niivõrd, kuivõrd kohtulikku õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada ja ilma korrakaitseorgani sekkumiseta ei ole õiguse realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud ning kui ohu tõrjumine on avalikes huvides) võib käesolevas asjas hoopiski õigustada järelevalvemenetluse algatamist, kuna ilmselgelt oleks tsiviilkohtumenetlus oluliselt aeganõudvam, keerulisem ja kulukam ning seega kaebaja jaoks õiguste realiseerimist raskendavam.
11.Ka kaebuses esitatud hüvitisenõude on halduskohus taandanud hüvitisenõudeks eraõiguslikul alusel naaberkinnistu elanikelt. Sellega seoses märgib ringkonnakohus esmalt, et asja materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks andnud kaebajale võimaluse oma nõuet selles osas täpsustada. Olukorras, kus isik on viidanud hüvitisenõudes küll eraõiguse normidele, kuid esitanud ometigi kaebuse halduskohtusse ning kogu kaebus on pigem segane (sealhulgas on selgelt eristatavalt sõnastamata jäetud kaebuse nõuded), tulnuks halduskohtul enne lõplikule seisukohale asumist anda kaebajale võimalus oma hüvitisenõude täpsustamiseks. Samuti viitab ringkonnakohus siinkohal riigivastutuse seaduse § 12 lg-le 4, mis sätestab, et avaliku võimu kandja osa ei saa solidaarvastutuse korras nõuda isikult, kes vastutab kannatanu ees eraõigusest tulenevalt. Sellest sättest järeldub, et esineda võib olukord, kus isikule on põhjustanud kahju üheaegselt nii eraõiguslik isik eraõiguslikus suhtes kui avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes. Käesoleval juhul võib see tähendada seda, et kaebajale võis osaliselt kahju tekitada naaberkinnisasjaga seotud isik müra tekitamisega, ent osaliselt võis kahju tekkida ka sellest, et kohalik omavalitsus ei reageerinud kaebaja taotlustele järelevalvemenetluse algatamiseks õigeaegselt ja koheselt ja võimaldas sellega kaebajale kahju tekitamist jätkata.
12.Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et kaebeõiguse puudumine asjas ei ole ilmselge. Vastupidi, vähemalt öise müraga seonduvalt on kaebajal selgelt kaebeõigus olemas. Sellest piisab halduskohtu määruse tühistamiseks ja asja saatmiseks halduskohtule menetluse jätkamiseks. Kahju hüvitamise nõudega seoses ei ole asjaolud ringkonnakohtu hinnangul piisavalt selged ning on võimalik, et kaebaja on siiski soovinud esitada hüvitisenõuet valla, mitte eraisiku vastu. Seetõttu ei saa tõsikindlalt väita, et kahju hüvitamise küsimus pole halduskohtu pädevuses. Mis puudutab seda, et päevasel ajal müra tekitamine eraomandis oleval kinnistul ei allu riiklikule järelevalvele, kuna KorS § 56 keelab üksnes avalikus kohas müra tekitamise, siis võib vajada hindamist see, kas tegemist on seadusandja tahtega või hoopis lüngaga õiguses. Kui tegemist on seadusandja tahtega, võib vajada hindamist sellise lahenduse põhiseaduspärasus.
13.Eeltoodust tulenevalt tuleb halduskohtu määrus tühistada ja saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.