lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-22-226/8

Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 12.09.2022

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
3-22-226/8
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
12.09.2022
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1487
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
HKMS § 116 lg 5, 6Menetlusabi taotluse lahendaminePS § 12 lg 1ReprS § 2 lg 1Õigusvastaselt represseeritud isikHKMS § 108 lg 1Menetluskulude jaotusHKMS § 182 lg 1Nõuded apellatsioonkaebuseleHKMS § 184Vastuapellatsioonkaebuse esitaminePS § 28 lg 2PS § 8PS § 9

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tristan Ploom

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.09.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-226

Haldusasi

V.S.i kaebus Sotsiaalkindlustusameti 31.12.2021 otsuse nr 301854-1 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja: V.S., volitatud esindaja Natalja Kutepova Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus, digitoimik

RESOLUTSIOON

1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.10.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ( lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ( lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse ( lg 6).

Sarnased lahendid

Sotsiaalõigus
  • 04.09.20263-26-2541/8Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.08.20263-26-1453/4Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 25.08.20263-26-128/2Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja
  • 25.08.20263-25-1870/27Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 18.08.20263-26-2006/9Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 14.08.20263-24-1169/14Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
ReprS § 1Seaduse eesmärk ja reguleerimisala
HKMS § 182
HKMS § 116
HKMS § 116

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1(4)

1.V.S. (edaspidi kaebaja) on elamisloa alusel Tallinnas elav Ukraina kodanik. Ta esitas 07.07.2021 Sotsiaalkindlustusametile (edaspidi SKA) avalduse, milles palus tunnistada end represseeritud isikuks ning maksta talle represseeritu toetust. Ta peab end represseeritud isikuks, kuna teda karistati vabadusekaotusega selle eest, et ta keeldus ajateenistusest Nõukogude Liidu armees.
2.SKA jättis 31.12.2021 otsusega nr 301854-1 kaebaja taotluse rahuldamata. Represseerituks tunnistamise üheks tingimuseks on Eesti Vabariigi kodakondsuse omamine repressiooni ajal, kuid kaebaja ei ole Eesti Vabariigi kodanik.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3.Kaebaja nõuab SKA haldusakti tühistamist ning SKA kohustamist vaadata kaebaja taotlus represseeritu tunnistuse väljastamiseks ja represseeritu toetuse maksmiseks uuesti läbi.
4.SKA on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusnorme. SKA on asjassepuutuvaid õigusakte liiga kitsalt tõlgendanud. SKA lähtus üksnes okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 2 lõikest 1, kuid oleks pidanud tõlgendama seda koostoimes ReprS § 1 lg-ga 1.
5.Kaebaja asus Eestisse elama 1982. aastal. Kaebaja keeldus usulistel põhjustel sõjaväeteenistusest Nõukogude armees ning teda karistati selle eest kahe aasta pikkuse vabadusekaotusega. Repressiooni alguse kuupäevaks (s.o 11.11.1986) oli ta Eesti alaline elanik. Kuivõrd teda karistati okupantriigi relvajõududes teenimisest keeldumise eest, on kaebaja enda hinnangul represseeritud isikuks ReprS mõttes.
6.Kaebajale peab tulenevalt Põhiseaduse (PS) §-st 9 olema tagatud õigus võrdsele kohtlemisele ja õiguspärasele menetlusele.
7.SKA rikkus sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SoÜS) §-des 25, 26 ja 27 kehtestatud taotluse läbivaatamise tähtaega. Menetlus kestis 07.07.2021 kuni 31.12.2021 ehk üle viie kuu, mis on vastuolus hea halduse põhimõttega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8.Vastustaja taotleb jätta kaebuse rahuldamata.
9.Kaebajal ei ole Eesti Vabariigi kodakondsust. Ta on sündinud Kasahstanis ning ta on Ukraina kodanik. ReprS § 2 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt represseeritud isik ReprS mõistes on isik, kes repressiooni ajal oli Eesti Vabariigi kodanik või 1940. aasta 16. juuni seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik, välja arvatud Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel 1939. aasta 28. septembril sõlmitud lepingu (nn baasidelepingu) ja sellest tulenevate aktide alusel Eestisse tulnud või toodud isik. Kaebaja ei olnud repressiooni ajal Eesti Vabariigi kodanik ega asunud 16.06.1940 seisuga Eestis. Seega ei ole võimalik kaebajale ReprS alusel väljastada represseeritu tunnistust ega maksta represseeritu toetust.
10.Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 27.02.2004 määruse nr 52 „Represseeritu tunnistuse andmise korra ning taotluse andmete loetelu ja tunnistuse vormi kehtestamine ning represseeritu tunnistusi väljastava asutuse määramine“ § 2 lg 1 p-st 1 esitab isik tunnistuse saamiseks koos taotlusega

2(4)

Eesti Vabariigi kodaniku passi või isikutunnistuse või 16. juunil 1940 Eesti Vabariigis elamise õigust tõendava dokumendi koos isikut tõendava dokumendiga.

11.Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemise kuupäevaks ei olnud Eestis elavatest inimestest keegi Eesti Vabariigi kodanik. Ka pärast Eesti okupeerimist jätkasid Eesti Vabariigi kodanikud (vähemalt osa neist) Eestis elamist. Igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt (PS § 8).

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12.Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
13.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on Eestis elav Ukraina kodanik. Vaidlust ei ole ka selles, et Tallinna Mererajooni Rahvakohtu 19.01.1987 otsusega asjas nr 1-576 (vt vastustaja 25.08.2022 vastuse lisa) karistati kaebajat kahe aasta pikkuse vabadusekaotusega selle eest, et ta keeldus sõjaväeteenistusest Nõukogude armees. Ühtlasi ei ole vaidlust selles, et ta on karistuse ära kandnud (vt tõend nr 067803, vastustaja 25.08.2022 vastuse lisa). Vaidlus on selles, kas kaebaja on õigusvastaselt represseeritud isik (ReprS § 2, edaspidi represseeritu).
14.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ei ole represseeritu ReprS mõttes. Represseeritu on isik, kes repressiooni ajal oli kas: a) Eesti Vabariigi kodanik või b) 16. juuni 1940. a seisuga Eestis õiguspäraselt asunud mittekodanikust alaline elanik (ReprS § 2 lg 1). Kaebaja ei vasta nende tunnustele: ta ei olnud repressiooni ajal (ning ei ole ka praegu) Eesti Vabariigi kodanik. Arvestades tema sünniaega, ei olnud ta 16. juuni 1940. aasta seisuga Eestisse alaliselt elama asunud.
15.Põhjendamatu on kaebaja väide, et represseeritu mõistet tuleb tõlgendada laiendavalt, see tähendab lähtuda lisaks ReprS § 2 lg-le 1 ReprS § 1 lg-st 1. Viimasena nimetatud sättega („Käesoleva seaduse eesmärk on leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940- aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20 augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut“) määratakse kindlaks üksnes seaduse eesmärk ja reguleerimisala ning sätet tuleb tõlgendada koosmõjus muude sätetega. Seega saab represseerituks lugeda üksnes isikut, kes vastab ReprS § 2 lg 1 tingimustele.
16.Arvestades eeltoodut on vastustaja lähtunud kehtivast õigusest ning jätnud õiguspäraselt kaebaja taotluse rahuldamata.
17.Kaebaja etteheited ebavõrdse kohtlemise osas ei ole põhjendatud (PS § 9). PS § 9 näeb ette üksnes põhiseadusega tagatud õigusi ega tähenda, et PS-i kohaselt peaksid kodanike ja mittekodanike õigused igas asjas (s.t ka nt põhiseadusega reguleerimata toetuste puhul) kattuma. Nimetatut ning kaebuses märgitut arvestades järeldab kohus, et kaebaja on ebavõrdse kohtlemise all silmas pidanud PS § 12 nimetatud põhiõiguse riivet.
18.PS § 12 lg-s 1 on sätestatud võrdsuspõhiõigus, mis on ühtne kõikide ebavõrdse kohtlemise aluste suhtes (vt nt Riigikohtu üldkogu 07.06.2011 otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 31). Võrduspõhiõigust riivab eeskätt see, kui sarnases olukorras olevaid isikuid koheldakse ebavõrdselt (viidatud otsuse p 36). Samas ei ole mitte igasugune ebavõrde kohtlemine PS-ga vastuolus. Põhiseadusevastane on üksnes selline erinev kohtlemine, millel puudub põhiseaduslik õigustus. Võrdsuspõhiõigus on piiratav igal PS-ga kooskõlas oleval põhjusel, kuid piirang peab olema proportsionaalne (eelviidatud Riigikohtu otsuse p-d 31 ja 35).

3(4)

19.Kohtu hinnangul on nii Eesti Vabariigi kodanikud ja legaalselt Eesti Vabariigis 16.06.1940 seisuga elanud isikud, keda võõrvõimude okupatsioonide ajal õigusvastaselt represseeriti kui ka Eesti Vabariigi okupeeritud territooriumil õigusvastaselt represseeritud isikud, kes 1940. a seisuga ei olnud Eesti kodanikud ega legaalsed elanikud, küll võrreldavad isikugrupid, kuid nende erinevat kohtlemist peab kohus põhjendatuks. Samale seisukohale on jõudnud õiguskantsler.1
20.Õiguskantsler on seoses ReprS sätetega selgitanud, et Eesti Vabariik taastati 1991. aastal õigusliku järjepidevuse põhimõtte alusel ning ReprS-i teadlikuks eesmärgiks on olnud repressioonidega tekitatud kahjude leevendamine just nende isikute jaoks, kes elasid Eesti Vabariigis legaalselt okupatsioonidele eelnenud ajal, eelkõige Eesti Vabariigi kodanike jaoks. Kuni 16.06.1940 oli Eesti Vabariigil võimalik määrata iseseisvalt oma kodanike ja muude riigis viibivate isikute ringi. Okupeerimise järel see võimalus kadus. Kuna pärast 16.06.1940 Eesti territooriumile toodud isikute ringi määratlemisel puudus Eesti suveräänsel riigivõimul kaasarääkimisvõimalus, ei saa Eesti riiki pidada ka samal viisil vastutavaks nende isikute käekäigu eest. Ainuüksi asjaolu, et selliste isikute vastu võidi Eesti okupeeritud territooriumil toime panna kuritegusid, ei ole küllaldane alus eeldada Eesti Vabariigi kohustust tekitatud kahju õigusjärgsete kodanikega võrdsel määral hüvitada. Võrdsuspõhiõiguse riive legitiimseks eesmärgiks võib pidada okupatsioonikahjude leevendamist Eesti Vabariigi kodanikele lähtuvalt õigusliku järjepidevuse põhimõttest ning riivet pole seadusandaja laia kaalutlusruumi arvestades pidada ebaproportsionaalseks.2 Kohus nõustub selle seisukohaga.
21.ReprS-iga antavate hüvede ja toetuste andmise ulatus on riigi otsustada ning ei rajane PS § 28 lõikes 2 sätestatud kohustusel tagada isikule riigi abi puuduse korral. Tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvate hüvede või soodustustega, mitte isikutele PS § 28 lg 2 alusel abi andmisega (vrd ka Riigikohtu 27.12.2011 otsus asjas nr 3-4-1-23-11, p 68). Kohtu hinnangul ei ole põhiseadusega vastuolus regulatsioon, mille kohaselt hüvitab Eesti Vabariik repressioonikahju oma kodanikele (ja 16.06.1940. a seisuga legaalselt Eesti elanud isikutele), kuid ei tee seda samal viisil kõigile Eesti okupeeritud territooriumil kannatanud isikutele.
22.Kohus möönab, et vastustajapoolne põhjendamatu viivitus taotluse läbivaatamisel ei ole hea haldusega kooskõlas. Siiski ei ole tegemist sellise menetlusliku minetusega, mis annaks aluse kaebuse rahuldamiseks. Vastustajal puudus võimalus taotluse rahuldamiseks ning sellises olukorras ei saanud menetlusega viivitamine otsuse tulemust mõjutada.
23.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et SKA otsus oli õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Seega jääb nii tühistamisnõue kui ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõue rahuldamata.
24.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom

Leitav arvutivõrgus: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_vastuolu_mittetuvastami se_kohta_isikute_erinev_kohtlemine_represseeritud_isiku_moiste_sisustamisel.pdf

Samas.

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 12.08.20263-26-119/29Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 12.08.20263-26-2129/6Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja