X (edaspidi kaebaja) seaduslik esindaja Z esitas 03.03.2022 Koolile e-kirja teel avalduse, milles vaidlustas kaebaja käitumisele teisel trimestril ühe aineõpetaja poolt antud hinnangu „rahuldav“. Kaebaja soovis, et hinnang muudetakse positiivsemaks. Kaebaja märkis, et talle on arusaadav, et kõnealune hinnang ei mõjuta trimestri koondhinnangut.
2.Kool teatas 31.03.2022.a vastuses nr 13-4.7.1/08426, et ta otsustas kaebaja II trimestri eesti keele käitumishinnangut mitte muuta. Otsusele olid lisatud aineõpetaja selgitused.
3.Kaebaja esitas 11.04.2022 Tartu Linnavalitsuse haridusosakonnale avalduse, milles palus määruse punktis 2 nimetatud otsuse üle vaadata. Kaebaja palus arvestada mõlema osapoole ütlusi ja küsitleda õpetaja käitumise osas õpilasi.
4.Tartu Linnavalitsuse haridusosakond suunas 06.05.2022 otsuse tagasi kooli direktorile seoses uurimispõhimõtte nõude järgimata jätmisega.
5.Kooli 10.05.2022.a vastusega nr 13-4.7.1/08426 (tl 10) tunnistati määruse punktis 2 nimetatud vastus kehtetuks ja otsustati muuta vaidluse all olevat hinnangut, nii et uueks hinnanguks on „hea“. Otsusest nähtub, et kokkuvõttev hinnang kaebaja käitumisele teisel trimestril oli „eeskujulik“.
6.Kaebaja esitas 09.06.2022 kaebuse, milles ta taotles vaidlustuse uut läbivaatamist ja otsustamist. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja saanud õpetaja käitumise osas ütlusi anda ning 10.05.2022.a otsuses nr 13-4.7.1/08426 ei ole arvestatud kaebaja ütlustega. Kaebaja esitas kaebuse Tartu Maakohtule, kes edastas selle Tartu Halduskohtule. Kohtu seisukoht
7.Kaebuses on öeldud, et kaebaja on Z ja esindatav X. Kohus mõistab seda nii, et kaebaja on X ning Z tegutseb kaebaja esindajana. See on ka sisuliselt õige. Vaidluse all olev aineõpetaja tagasiside on antud kaebaja suhtes ning ei saa kuidagi mõjutada lapse seadusliku esindaja (ema) õigusi või kohustusi. Kaebaja vanus on 13 aastat, tal ei ole halduskohtumenetluses teovõimet (HKMS § 25 lg 1) ja ta ei saagi tegutseda teisiti kui esindaja vahendusel.
8.Kaebuse nõudeks on muuta ühe aineõpetaja poolt antud tagasisidet, mille järgi kaebaja käituimine II trimestril oli „hea“.
9.Kohus tagastab kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et isik võib kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguse kaitseks. Eeltoodu tähendab, esinema peab kaebaja subjektiivsete avalike õiguste, näiteks põhiõiguse või -vabaduse või seadusest või muust õigustloovast aktist tuleneva subjektiivse õiguse riive. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 37 näeb ette igaühe õiguse haridusele. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et halduskohtus on vaidlustatavad sellised haridusalased otsustused, mis takistavad isiku juurdepääsu hariduse omandamisele või tingivad haridustaseme omandamise lõpetamise. Kohtupraktika põhjal on vaidlustatav näiteks õppenõukogu otsus, millega õpilane kustutati gümnaasiumi õpilaste nimekirjast (kohtuasi 3-20-1264). Vaidlustatav ei ole näiteks kõrgkoolis saadud positiivne hinne, mis üliõpilase arvates on liiga madal (kohtuasi 3-18-1534). Kohtupraktikas on esinenud ka olukord, kus kohus pidas lubatavaks põhikooli õpilase ühe veerandi käitumishinde „mitterahuldav“ vaidlustamist, kuid erinevalt praegusest asjast oli tegemist esiteks negatiivse hinnanguga ja teiseks koondhinnanguga (kohtuasi 3-13-191). Kohus nõustub eeltoodud kohtupraktikaga. Ei ole mõeldav, et halduskohtus on vaidlustatav iga üksik õpilasele antud hinne või hinnang või õpilase käitumise kohta antud tagasiside. Selliste üksiktulemuste vaidlustamiseks on piisav kooli-sisene hindamisjuhendis ette nähtud vaidlustusmenetlus.
10.Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 15 lg 1 sätestab, et õppe eesmärgid, oodatavad õpitulemused, hindamise tingimused ja kord ning nõuded õppe ja kasvatuse korraldusele esitatakse põhikooli riiklikus õppekavas. Õppekava § 19 lg 3 ja 4 kohaselt annab kool õpilasele ja piiratud teovõimega õpilase puhul ka vanemale kirjalikku tagasisidet õpilase käitumise (sealhulgas hoolsuse) kohta vähemalt kaks korda õppeaastas kooli õppekavas kehtestatud korras ning hinnete ja hinnangute vaidlustamise kord sätestatakse kooli õppekavas. Kohus võttis käsikirjalise resolutsiooniga kooli kodulehelt asja juurde kooli hindamisjuhendi (tl 12-16). Selle III osa 2. punkti lõikest 6 tuleneb, et käitumishinde annab klassijuhataja. Aineõpetajad annavad hinnanguid õpilase käitumisele, kuid käitumishinne ei ole aineõpetajate poolt pandud hinnangute n-ö keskmine hinnang ja klassijuhatajal on õigus objektiivsetel põhjustel seda muuta. Hindamisjuhendi V osa 1. punkti alusel ei ole käitumishinne aluseks jätta
õpilane täiendavale õppetööle või klassikursust kordama. Hindamisjuhendi IV osa reguleerib hinde ja hinnangu kooli-sisese vaidlustamise korda.
11.Kohus märgib esmalt, et mõistete kasutamisel ja sisustamisel valitseb teatav segadus. PGS § 15 lg 1 ja § 29 alusel mõistetakse hindamise all õpilase teadmistele, oskustele ja vilumustele antud hinnet viiepallisüsteemis vahemikus 5 ehk väga hea kuni 1 ehk nõrk. Põhikooli I ja II kooliastmel võib õpilase hindamisel kasutada kirjeldavat sõnalist hinnangut, millel puudub numbriline ekvivalent. Õigusaktid ei näe ette käitumise hindamist, vaid tagasiside andmist õpilase käitumise kohta (õppekava § 19 lg 3). Ka selle tegevuse kirjeldamisel kasutatakse mõisteid „hindamine“ ja „hinnang“, kuigi hindamisega PGS § 15 lg 1 ja § 29 tähenduses tegemist ei ole. Kooli hindamisjuhendi kohaselt on tagasiside andmine õpilase käitumise kohta korraldatud nii, et aineõpetajad annavad igaüks omapoolse hinnangu ning klassijuhataja annab õpilase käitumisele koondhinnangu, mis võib, aga ei pea lähtuma aineõpetajate arvamustest.
12.Praeguses asjas vaidlustab kaebaja ühe aineõpetaja antud tagasisidet (hinnangut) kaebaja käitumise kohta. Seejuures klassijuhataja antud kokkuvõttev tagasiside (koondhinnang) kaebaja käitumisele teisel trimestril oli „eeskujulik“ ning ühe aineõpetaja teistsugune arvamus ei avaldanud koondhinnangule algusest peale mingit mõju. Kohtueelse menetluse tulemusena selle aineõpetaja antud tagasisidet muudeti ning uus hinnang on „hea“.
13.Kohtu arvates tähendab eeltoodu, et kaebajal puudub kaebeõigus vaidlustada kohtus ühe aineõpetaja tagasisidet (hinnangut) kaebaja käitumise kohta, milleks kaebuse esitamise seisuga oli „hea“. Tegemist oli tagasiside andmise nii-öelda vaheetapiga, millel iseseisvat tähendust ei ole. Tagasiside (hinnang) oli nii vaheetapina kui ka koondhinnanguna positiivne. Kaebaja taotluseks määruse punktis 1 nimetatud vaidlustuse esitamisel oli aineõpetaja tagasiside muutmine positiivsemaks ning kaebaja on selle eesmärgi saavutanud. Kaebaja viitab kaebuse esitamise põhjendusena sellele, et ta ei ole saanud anda ütlusi aineõpetaja käitumise kohta. Kohus leiab, et see asjaolu kaebajale kaebeõigust ei anna. Võimalikud menetluslikud eksimused ei mõjuta iseseisvalt kaebaja õigusi või kohustusi. Kaebaja käitumisele antud koondhinnangu tõstmine ei ole võimalik, kuna selleks juba on „eeskujulik“. Vaidluse all on konkreetne tagasiside kaebaja käitumisele, mitte aineõpetaja käitumine või kaebaja ja aineõpetaja suhted laiemalt. Kohus märgib, et on põhimõtteliselt nõus sellega, et kaebaja kirjeldatud arusaamatusi tuleks eelkõige arutada lapse ja aineõpetaja osavõtul, kuid selleks ei ole vaja läbi viia kohtumenetlust. Kohtuasja materjalidest nähtub, et ka aineõpetajal oli selline soov (tl 5). Kui selleks on veel vajadust, siis saavad pooled vastava kohtumise ja arutelu korraldada.
14.HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse (eeldusel, et seda lubab kaebetähtaeg). Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
15.Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot. HKMS § 104 lg 5 p 2 alusel tasutud riigilõiv tagastamisele ei kuulu.
16.Kaebaja taotles menetluse kuulutamist kinniseks, kuna tegemist on lapsega seotud otsusega. Kohus jätab selle taotluse rahuldamata.
Menetluse kinniseks kuulutamisel ei ole mingit üldist mõju või tähendust, vaid see avaldab mõju konkreetsetes seaduses sätestatud olukordades, eelkõige asja arutamisel kohtuistungil. Menetlusosalised peavad hoidma saladuses kinnisel istungil arutatut ja pealtvaataja pääseb kinnisele istungile ainult teatud eeldusel ja kohtu loal (HKMS § 77 lg 1, tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 39, § 41), kinnises menetluses ei avaldata istungi või otsuse tegemise aja juures menetlusosaliste nimesid ja haldusasja üldist kirjeldust (HKMS § 127 lg 7, § 173 lg 4). Praeguse asja menetlus on käesoleva määruse tegemisega lõppenud ning kohus ei tee enam menetlustoiminguid, mille juures võiks omada tähtsust, kas menetlus on kinnine või mitte. Menetluse kinniseks kuulutamisel on mõju ka juhul, kui menetlusväline isik avaldab soovi tutvuda toimikuga (HKMS § 89 lg 2), kuid selline hüpoteetiline võimalus ei ole menetluse kinniseks kuulutamiseks piisav. Lisaks ei jää kaebaja õigused sel juhul kaitseta, kuna enne toimikuga tutvumise loa andmist kuulab kohus kaebaja ära ning loa andmisel arvestatakse kohtupraktikas alati eraelu puutumatuse ja alaealise õiguste kaitse nõuetega.
17.Kohtu hinnangul tuleb kaebaja taotlust kuulutada menetlus kinniseks mõista ka nii, et kaebaja ei soovi tema nime avaldamist. Kohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel määruse avaldamisel kaebaja ja tema esindaja nimed tähemärgiga ning kooli nime sõnaga „kool“. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.