Võlaõigus › Võõrandamislepingud

kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (RKTKm 3-2-1-65-13, p 16).

Määruskaebus

ning jõudnud tehtud toimingute ajakulu osas õigetele järeldustele. Kusjuures maakohus on leidnud, et kuigi üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda, on praeguses kohtuasjas põhjendatud ja vajalik nõudest suurem menetluskulu. Maakohus ei ole põhjendatud ja vajalike menetluskulude hindamisel ületanud diskretsioonipiire. Kohtu siseveendumuse kujunemine on loogiline ja jälgitav. Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebuses avaldatule, mille kohaselt ei oleks kohus tohtinud apellatsiooniastmes kantud kuludelt mahaarvamisi teha, sest hageja ei vaielnud kuludele vastu, et kohus ei ole menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel seotud menetlusosaliste seisukohtadega. Kohus hindab poolte menetluskulusid iseseisvalt, arvestades mh vastaspoole seisukohtadega. TsMS § 175 lg-s 1 on sätestatud, et kohus mõistab teiselt poolelt kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. TsMS § 175 lg 1 1 kohaselt võib kohus piirduda juhul, kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad § 175 lg 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Tänaseks on § 175 lg 4 tunnistatud Riigikohtu lahendiga 3-2-1-153-13 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks. Seega puudub kohtul juhtudel, kui teine pool menetluskulude suurusele vastu ei vaidle, võimalus lähtuda piirmääradest, mistõttu tuleb kohtul igal juhul iseseisvalt hinnata, kui suured menetluskulud olid põhjendatud ja vajalikud. Eelnevale lisaks selgitab ringkonnakohus, et seadusandja ei näinud TsMS § 175 lg 1 1 loomisel ette selle igakordset kasutamist menetluskulude väljamõistmise otsustamisel. Seletuskirjast nähtub, et seadusandja soovis, et TsMS § 175 lg-t 11 kohaldatakse pigem erandlikult. Näiteks olukorras, kus kohustatud juriidilisest isikust menetlusosalist esindab kohtumenetluses tema töötajana jurist TsMS-i § 218 lg 2 alusel ning kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline kohtu määratud tähtajaks vastaspoole (nt tarbija) kulude nimekirja, sh esindajatasu osas vastuväiteid ei esita, kuigi tal oli võimalik seda teha. Kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramine on sisult hagita menetlus, on kulude kindlaksmääramisel kohtul uurimisprintsiip. Vastuseks apellatsioonkaebuses avaldatud seisukohale, et hagejalt tuleks kostja kasuks välja mõista suurem menetluskulude hüvitis, sest võrreldes hageja menetluskuludega on kostja menetluskulud väiksemad nii kulunud aja kui tunnitasu osas, märgib ringkonnakohus järgmist. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb TsMS § 175 lg-ga 1 kooskõlas hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht olid mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt, mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga (RKTKm 3-2-1-43-10, p 17). Kusjuures kohus peab eraldi hindama ka õigusabi osutaja tunnitasu suurust ja õigusabi osutamiseks kulunud aega, mistõttu ei saa kohus määrata, et vastaspool peab hüvitama rohkem õigusabi osutamiseks kulunud tunde, kui on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalik, sest õigusabi osutaja tunnitasu on ehk turu keskmisest tunnihinnast madalam. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.