Muud

3-22-1254 Vägivalla kasutamine on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega ning võib seada ohtu teise inimese tervise. Samuti võib ühest vägivalla kasutamise episoodist areneda edasi massiline vägivalla kasutamine, mis võib seada ohtu teiste kinnipeetavate ja vanglateenistuse ametnike elu ja tervise. Kuna kinnipeetav kasutas vägivalda ametniku suhtes, kes üritas teda takistada sektsioonist väljumisel, seadis see ohtu ka vangla üldise turvalisuse ja julgeoleku. Tegemist on raske distsipliinirikkumisega. Sobiv karistus kodukorra p 1.14.12 rikkumise eest on kartserisse paigutamine 20 ööpäevaks.

2(6)

3-22-1254

3-22-1254 Määruskaebuse esitaja sai oma teabenõudele 23.05.2022 vastuse, et kriminaalasi on endiselt aktiivne ja kõiki ütlusi võidakse seal kasutada tema vastu. Distsiplinaarmenetluse algatamisest teatanud ametnik selgitas mõni päev hiljem, et tema ei teadnud kriminaalasjast midagi ja kuna kriminaalmenetlus on aktiivne, siis on distsiplinaarmenetluse teatis tühine. Kuna 30.05.2022 nõuti ikkagi selgitusi, siis kirjutas taotleja selgitustes, et soovib kriminaalasjast tulenevalt anda ütlusi advokaadi juuresolekul, kuid seda talle ei võimaldatud. Suuliselt teavitati määruskaebuse esitajat, et kriminaalasi lõpetati kas 30.05.2022 või 31.05.2022, kuid prokuratuuri 10.06.2022 vastuse kohaselt lõpetati see hoopis 01.06.2022. Vangla on distsiplinaarmenetluses jämedalt rikkunud HMS §-s 36 sätestatud selgitamiskohustust ning HMS §-s 6 toodud uurimispõhimõtet (mh ei sisalda distsiplinaarmenetluse materjalid andmeid A. Võrro selgituste kohta, mis esitati pärast juhtumit vangla teabe- ja uurimisosakonnale). Seetõttu ei saa vaiet või kaebust pidada perspektiivituks. Halduskohus on vaidluse sisuliselt juba ette ära otsustanud. Seisukoht, et kui asjas kohaldada esialgset õiguskaitset, võiks määruskaebuse esitaja karistusest pääseda, sest seda ei pruugita enam jõuda 8 kuu jooksul täitmisele pöörata, on küüniline. Esmalt tuleks teha selgeks, kas haldusmenetlus oli nõuetekohane, ja alles siis oleks alust kaebajat karistada. Kohus on lisaks viidanud, et A. Võrro oleks võinud kasutada selgituste andmisel advokaati, kuid seda määruskaebuse esitaja ju sooviski, kuid vangla seda talle ei võimaldanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-22-1254 karistuse täideviimise peatamine riivab seda avalikku huvi. Tegemist ei ole siiski olukorraga, kus kohus otsustaks esialgse õiguskaitse kohaldamisega ette ära põhivaidluse tulemuse ja avalik huvi saaks pöördumatult kahjustatud, sest esialgse õiguskaitse kohaldamine lükkaks karistuse täitmisele pööramise üksnes edasi ning kohus saaks vastustaja taotlusel või omal algatusel esialgse õiguskaitse abinõu hiljem ka tühistada, kui tekib oht, et karistus võibki jääda täitmata (HKMS § 253 lg 1). Erinevalt vastustajast ja halduskohtust leiab ringkonnakohus seetõttu, et esialgse õiguskaitse kohaldamine ei eelda vaidel ja võimalikul hilisemal kaebusel väga häid eduväljavaateid, vaid üksnes seda, et vaie / kaebus ei oleks ilmselgelt perspektiivitu. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei võimaldaks mõjusalt saavutada karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke, kuid tuleb ka arvestada, et esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine looks võimaluse karistusliku meetme ekslikuks kohaldamiseks, millega kahjustatakse nii avalikke huve kui ka isiku põhiõigusi (nt Riigikohtu 16.03.2005 määrus nr 3-3-1-11-05, p 10).

3-22-1254 vanglateenistuse ametniku loata ja ametniku suhtes vägivalda kasutades lahkumist ei saa mitte mingil viisil õigustada see, et A. Võrro hinnangul oli vangla eelnevalt õigusliku aluseta või muul põhjusel õigusvastaselt piiranud tema võimalusi suhelda ja saada kokku Tallinna Vangla psühholoogiga. Eesmärkide saavutamiseks tuleb kasutada üksnes õiguspäraseid viise. Tähtsust ei oma seegi, et vaide esitaja oli vanglat eelnevalt hoiatanud jõu kasutamise eest (mh nähtub valvuri 09.05.2022 ettekandest, et vanglale oli teada, et toidujagamise lõppedes võib A. Võrro üritada sektsioonist P2 lahkuda), sest rikkumise toimepanemise kavatsusest ette teavitamine ei muuda rikkumist olematuks ega pisenda seda, vaid ilmestab hoopis rikkuja süüd (s.o tahtlik ja ettekavatsetud käitumine). Ilmselgelt meelevaldne on seisukoht, et kuna taotlejal kokkuvõttes õnnestuski vangla psühholoogiga kohtuda ja vestelda, siis järelikult vangla aktsepteeris tema poolt valitud õigusvastast ja vägivaldset lahendust tekkinud situatsioonile. Kartserikaristuse määramine kinnitab üheselt, et vangla ei aktsepteerinud A. Võrro käitumist (s.o eesmärkide saavutamiseks jõu kasutamist).

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.