3-21-1117 Kose Koolituskeskuse Osaühingu kaebus järgmistes nõuetes: 1) tühistada Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021 korralduse nr 163 p 1 Kose Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas osas; 2) alternatiivselt nõude 1 suhtes: 2.1 tühistada Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021 korralduse nr 163 p 3 täielikult ja p 4 osas, millega määrati Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks 22 478 eurot Kose Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas osas; 2.2 kohustada Tallinna linna määrama Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks Kose Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas osas 305 694 eurot; 2.3 alternatiivselt nõuete 2.1 ja 2.2 suhtes mõista Tallinna linnalt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks välja kahju hüvitis summas 287 712 eurot; 2.4 mõista Tallinna linnalt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates 25.06.2021 lähtuvalt kompensatsiooni või kahju hüvitise suurusest kuni väljamakse tegemiseni.
Haldusasi
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
Kaebaja – Kose Koolituskeskuse Osaühing esindaja Jaak Roosipuu, vandeadvokaat Heiti Rajamäe-Parik Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Inken Logberg Kohtuistung 28.10.2021
RESOLUTSIOON
1.Võtta käesoleva haldusasja materjalide juurde Tallinna Halduskohtu 30.06.2017 ja Tallinna Ringkonnakohtu 24.04.2018 otsused haldusasjas nr 3-16-2672.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord 1(12)
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 09.02.2022. a
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Endise kinnistu nr 479 maa, suurusega 45 136,96 m2 on jäetud keskkonnaministri 15.08.2018 käskkirjaga nr 1-2/18/575 „Maa riigi omandisse jätmine aadressil Tallinn, Pirita linnaosa, Kose Põik 9, suurusega 91 087 m2“ riigi omandisse maareformi seaduse (MaaRS) § 31 lg 1 p 4 alusel (keskkonnaministri 15.08.2018 käskkiri).
2.Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2020 otsusega haldusasjas nr 3-18-1796 jäeti rahuldamata Kose Koolituskeskuse OÜ (kaebaja), X ́i ja Y ́i kaebused keskkonnaministri 15.08.2018 käskkirja tühistamiseks. Otsus jõustus 1.12.2020.
3.Tallinna Linnavalitsus tegi 17.02.2021 korralduse nr 163 (korraldus nr 163), millega jättis tagastamata Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu nr 479 maa, suurusega 45 136,96 m2, kuna õigusvastaselt võõrandatud maal paiknevad teistele isikutele kuuluvad rajatised (avalikult kasutatavad Tallinna linna omandis olevad tervisespordirajatised) ning Kose põik 9 asuva maaüksuse, pindalaga 91 087 m2, mis on keskkonnaministri 15.08.2018 käskkirjaga nr 1-2/18/575 jäetud riigi omandisse (punkt 1). Korraldusega alustati endise kinnistu nr 479 tagastamisele mittekuuluva 45 136,96 m2 suuruse maa kompenseerimise menetlust ja kompenseeritava maa maksumuse määramist (punkt 2). Korraldusega kinnitati selle lisaks olev Tallinna Linnavaraameti 14.01.2021 õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni suuruse määramise akt nr 3097 koos selle lisadega 1 kuni 3 (kaebajat puudutav on punkt 3). Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks määrati 22 478 eurot (punkt 4). Nimetatud maa eest määrati kompensatsioon X’ile, Y’ile ja Kose Koolituskeskuse OÜ-le (kaebaja). Õigustatud subjektid on kohustatud kolme kuu jooksul kompensatsiooni määramise korralduse kättesaamisest arvates esitama Rahandusministeeriumile rahandusministri määrusega kehtestatud vormi kohase avalduse kompensatsiooni väljamaksmiseks tema näidatud pangakontodele. Korraldusega loeti endise kinnistu nr 479 maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks.
4.Kaebaja esitas 24.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 01.07.2021 kohtumäärusega menetlusse nõuetes tühistada Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021 korralduse nr 163 p 1 Kose Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas osas; 2) alternatiivselt nõude 1 suhtes: 2.1) tühistada Kose Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas osas Tallinna Linnavalitsuse 17.02.2021 korralduse nr 163 p 3 täielikult ja p 4 osas, millega määrati Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks 22 478 eurot; 2.2) kohustada Tallinna linna määrama Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks Kose Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas osas 305 694 eurot; 2.3) alternatiivselt nõuete 2.1 ja 2.2 suhtes mõista Tallinna linnalt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks välja kahju hüvitis summas 287 712 eurot; 2.4) mõista Tallinna linnalt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates 25.06.2021 lähtuvalt kompensatsiooni või kahju hüvitise suurusest kuni väljamakse tegemiseni.
5.Kohus kaasas oma 09.11.2021 ja 11.11.2021 määrustega menetlusse arvamuste andmiseks Keskkonnakonnaministeeriumi ja Justiitsministeeriumi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
6.Kaebaja taotleb kaebuse rahuldamist kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel. 6.1 Kaebaja nõue korralduse nr 163 punkti 1 tühistamiseks. 2(12)
6.1.1 Keskkonnaministri käskkirjaga eraldati kaebaja maatükist Kose põik 9 katastriüksuse piiridesse jääv 45 136 m2 maa-ala, mis sisaldas mh mõisa alleed ja lõhkus ühtlasi mõisahoone ruumilise keskkonna. Riik ei oma maa riigi omandisse jätmise õigust MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel, kui ta ise seda maad riigi omandisse jätmise hetkel sotsiaalsel eesmärgil ei kasuta ja seda oma eesmärkide täitmiseks ei vaja. 6.1.2 Tegelikkuses kasutas maad Tallinna linn alates 2005. a. Maa on jäetud riigi omandisse kindlustamaks Tallinna linna poolt rajatud ebaseaduslike radade kasutust ning selleks tehtud rahalist investeeringut. 6.2 Kaebaja alternatiivne nõue tühistada korralduse nr 163 p 3 täielikult ja p 4 osas, millega määrati Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks 22 478 eurot Kose Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas osas ja kohustada Tallinna linna määrama Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks Kose Koolituskeskuse OÜ-d puudutavas osas 305 694 eurot. 6.2.1 Kaebaja arvates peaks kompensatsioon olema oluliselt suurem, sest kaebaja poolt esile toodult on võrdsuspõhimõttega vastuolus kompensatsiooni suurus isegi, kui formaalselt on kompensatsioon arvutatud vastavalt õigusaktidele. Kaebaja leiab, et maa hindamise seaduse (MHS) § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teine lause ja Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 lisa 1 on vastuolus põhiseaduse § 12 lg 1 sätestatud võrdsusõigusega. 6.2.2 Kaevatava haldusakti lisas „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni määramise akt nr 3097 koos lisadega“ on toodud kompensatsiooni arvutuskäik, millest nähtub, et kogu kompensatsioon on korrutatud läbi koefitsiendiga 0,1. Seega on kaebaja kompensatsiooni suuruseks 17 982 eurot. Kui kaebaja oleks saanud kompensatsiooni 1993. aasta maa korralise hindamise tulemuse alusel, oleks ta saanud kompensatsiooni 179 820 eurot. Kaebaja kompensatsioon aga korrutati koefitsiendiga 0,1. 6.2.3 MHS kehtestamisest kuni 07.04.2001 kehtinud redaktsioonis oli MHS § 9 lg 5 sõnastus järgmine: linna territooriumil asuva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse hinnatsoonide kaupa elamukruntide ruutmeetri maa maksustamishinna alusel, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Maa hindamise seaduse (vastu võetud 07.03.2001) seletuskirjas ei ole muudatust (koefitsient) põhjendatud. Kaebaja leiab, et koefitsiendi kohaldamine asetab kompensatsiooni saavad isikud ebavõrdsesse olukorda, kuna osadele isikutele kompenseeritakse kogu maa, osadele 10% sellest. Suuremate maatükkide omanikud pandi kõnealuse sättega 10 korda halvemasse olukorda võrreldes väiksemate maatükkidega. Eriti ei ole selline kohtlemine põhjendatud olukorras, milles kompensatsiooni suurus pärineb 1993. a hinnangutest. Kaebaja leiab, et MHS § 9 lg 5 viiendas lauses toodud koefitsiendita peab kompensatsioon olema 10kordne, ehk 179 820 eurot. 6.2.4 Normid on põhiseadusega vastuolus ka põhjusel et ei arvesta aega, millal kompensatsioon välja makstakse. Raha väärtus ajas langeb. Võrdsuse tagamiseks on riigil kohustus kehtestada regulatsioon, mis selle ebavõrdsuse kompenseerib. Kaebaja suhtes tuleks seega kohaldada normi, mis oleks põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja leiab, et talle tuleb mõista välja 1,7 kordne hüvitis, mis arvestab proportsionaalselt seda, et hüvitis makstakse välja 2021 aastal, st 17 982 x 10 x 1,7 = 304 694 eurot. 6.3 Kaebaja alternatiivne nõue eelmises alapunktis toodud nõuete osas on mõista Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja kahju hüvitis summas 287 712 eurot. 6.3.1 Kompensatsiooni algse summa, vähemalt 179 820 eurot, sedavõrd hilinenult määramine ja väljamaksmine on õigusvastane tegevus, mistõttu tuleb hüvitada kaebajale tekkinud kahju. Kaeba3(12)
jal on HMS § 5 lg 2 järgi õigus efektiivsele menetlusele, mida riik/linn on selgelt rikkunud. Maareform ja kompensatsiooni määramine ja maksmine kaebajale on kestnud tervelt 25 aastat. 6.3.2 Võrrelda tuleb maa õigusvastase võõrandamise eest kompensatsiooni saavaid isikuid. Kompensatsioon tulnuks riigil/linnal välja maksta hiljemalt 2004. a novembris, kui Tallinna linn taotles ehitusluba ja ehitas antud maale. Selle ajaga on kompensatsioonile vastav rahasumma kaotanud oma turuväärtuses. Kompensatsioonina makstav rahasumma peab olema võrreldav mitte ainult raha väärtuse langemisega vaid samalaadse vara väärtuse tõusuga. 6.3.3 Seega kaebaja asetamiseks olukorda, milles ta oleks olnud, kui talle oleks tasutud kompensatsioon summas 179 820 eurot 2004. a novembris, tuleb lähtuda, millise suurusega maatüki ta oleks tollase aja seisuga endale soetada võinud võrreldes sellega, milline summa kulub täna selle soetamiseks. Statistikaameti andmetest nähtub, et kaebaja on olukorras, milles tal kuluks täna 1,7 kordne rahasumma ja kaebaja asetamiseks samasse olukorda kuluks 1,7 korda suurem rahasumma. Seega tuleb kaebajale välja maksta 17 982 x 10 (kompensatsiooni või kahjuhüvitisena) x 1,7 (kompensatsiooni või kahjuhüvitisena) = 305 694 eurot. 6.4 Kaebaja palub mõista Tallinna linnalt Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks välja viivis VÕS § 113 sätestatud määras alates 25.06.2021 lähtuvalt kompensatsiooni või kahju hüvitise suurusest kuni väljamakse tegemiseni. Vastustaja seisukoht
7.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja hinnangul on korraldus õiguspärane. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 7.1 Tallinna linn on õiguspäraselt jätnud tagastamata õigusvastaselt võõrandatud maa ning kaebaja nõue tühistada korralduse p 1, tuleb jätta rahuldamata. Endise kinnistu nr 479 maa on jäetud MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel riigi omandisse keskkonnaministri 15.08.2018 käskkirjaga nr 12/18/575. MaaRS § 6 lg 2 p 4 sätestab, et maad ei tagastata osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel. Kaebaja etteheited ei ole asjakohased eelkõige seetõttu, et keskkonnaministri käskkirja õiguspärasus on kinnitust leidnud Tallinna Ringkonnakohtu 29.05.2020 otsusega haldusasjas nr 3-18-1796. Otsus jõustus 1.12.2020. Käskkirjaga ei otsustatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimust ja keskkonnaministril ei ole pädevust seda ka teha, sest õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamine on Vabariigi Valitsuse 5.02.1993 määruse nr 38 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ punkti 49 kohaselt kohaliku omavalitsuse pädevuses. 7.2 Õigusvastaselt võõrandatud maa eest määratud kompensatsioon on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. Vastustaja vaidleb vastu kaebaja alternatiivsele nõudele tühistada vaidlustatud korralduse punkt 3 täielikult ja punkt 4 osas, millega määrati õigusvastaselt võõrandatud endise kinnistu nr 479 maa maksumuseks 22 478 eurot ja kohustada Tallinna Linna määrama kaebajat puudutavas osas eelnimetatud maa maksumuseks 305 694 eurot. 7.2.1 Vaidlustatud korralduse punktiga 3 on kinnitatud Tallinna Linnavaraameti 14. jaanuari 2021 õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni suuruse määramise akt nr 3097. Kõnealune akt on koostatud õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse (ÕVVS) § 8 alusel ja lähtudes maa hindamise seaduse (MHS) §-st 9, on õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Õiguspärane on ka vaidlustatud korralduse p 4, mis väljendab korralduse punktis 3 nimetatud aktis määratud kompensatsiooni suurust. 7.2.2 MHS § 9 lg 8 ja § 9 lg 5 viiendas lauses toodud koefitsient ja § 12 lg 1 teine lause ning Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 lisa ei tule jätta kohaldamata, kuivõrd need on kaebaja arvates vastuolus põhiseaduse § -idega 12 ja 32. Riigikohus on juba kontrollinud lahendis nr 34-1-6-03 MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teise lause ning määruse nr 276 lisa põhiseaduspärasust ning 4(12)
leidnud, et viidatud normid ei ole vastuolus põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega ega põhiseaduse § 32 sätestatud omandi kaitse põhimõttega. Kompensatsiooni saavate õigustatud subjektide võrdne kohtlemine on tagatud just sellega, et kõikidele neile makstakse kompensatsiooni lähtudes 1993. aasta maa hindamise tulemustest ning kompensatsiooni suurus ei olene kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise ajast. Samuti on Riigikohus korduvalt rõhutanud, et põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompeneseeritakse. Kaebuses toodud asjaolud ei erine nimetatud otsuses toodust ja puudub alus teostada uuesti nimetatud normi põhiseaduspärasuse kontrolli. Lisaks on omandireformi pikaajaline kestus tingitud suures osas kaebajast ja teistest õigustatud subjektidest tulenevatest põhjendustest. Näiteks on menetlus peatunud nii õigustatud subjektide vaheliste lahkhelide lahendamise ajal kui ka ajal, mil toimusid kohtuvaidlused munitsipaalomandisse taotlemise otsuse ja maa riigi omandisse jätmise otsuse õiguspärasuse küsimuses. 7.2.3 Vastustaja hinnangul ei ole põhiseadusega vastuolus ka MHS lg 5 viies lause, mis näeb ette maa maksustamishinna korrutamise koefitsiendiga 0,1. Nimetatud regulatsioon kehtib alates 7.04.2001. Riigikohtu 16.09.2003 otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-6-03 tuleneb, et kui MHS § 9 lg 5 muutmine 2001 aastal ongi käsitatav isikute võrdse kohtlemise riivena, siis on see Riigikohtu lahendist tulenevalt õiguspärane. Riigikohus selgitas, et ei soostu väitega, et MHS 7.03.2001. aasta muudatused (mis jõustusid 7.04.2001) tekitasid olukorra, kus ebaseaduslikult võõrandatud maa eest kompensatsiooni saajaid koheldakse faktiliselt ebavõrdselt. 7.2.4 Isegi kui kõnealused normid tuleks jätta kohaldamata, ei saa kohus määrata õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsiooni suurust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani asemel. Seega ei saa kohus kohustada vastustajat määrama endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks kaebajat puudutavas osas 305 694 eurot ning vastav nõue tuleb jätta rahuldamata. 7.2.5 Vastustaja vaidleb vastu ka kahju hüvitamise nõudele. Kaebaja ei ole tõendanud asjaolusid, mis on nõude rahuldamise eelduseks. Arvestades, et vaidlusalune maa jäeti riigi omandisse ja vaidlus käskkirja õiguspärasuse üle lõppes 1.12.2020 ning et vastustaja andis vaidlustatud korralduse 17.02.2021, ei ole vastustaja kompensatsiooni määramisega viivitanud ja vastustaja tegevus ei ole olnud õigusvastane. 7.2.6 Kuna keskkonnaminister otsustas maa riigi omandisse jätta 2018. aastal, ei olnud vastustajal võimalik maad kaebajale 2004.aastal kompenseerida. Kohtud on tuvastanud, et sotsiaalmaa funktsioon oli vaidlusalusel maal juba 1991. aastast, mistõttu ei tekkinud maa mittetagastamise alus 2004.aastal seniste terviseradade asemele uute liikumisradade ja valgustuse rajamisega. Maa riigi omandisse jätmist ei otsusta vastustaja ja vastustaja ei saa ka vastutada maa riigi omandisse jätmise menetluse õiguspärasuse eest. Kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata juba seetõttu, et puudub vastustaja õigusvastane tegevus. 7.2.7 Kaebaja ei ole tõendanud ka kahju olemasolu. Kõigile isikutele makstakse kompensatsiooni 1993. aasta maa hindamise tulemustest tulenevalt ning kompensatsiooni suurus ei sõltu kompenseerimise otsuse tegemise ajast. Maa kompenseerimine ei ole selle turuväärtuse hüvitamine, mistõttu ei saa kaebajale tekkida kahju sellest, et kompensatsiooni ei määratud varem. Kuna vastustaja peab kompensatsiooni arvutamisel lähtuma seadusest, ei saa vastustaja vastutada kahju eest ka juhul, kui õigusnormid osutuvad põhiseadusevastaseks. Kaebajal on võimalik esitada nõue Eesti Vabariigi vastu. Vastustaja ei ole viivitanud kompensatsiooni maksmisega ega vastuta ka viivise eest. 7.3 Praegune Kose põik 9 kinnistu asub sellel endisel kinnistu 479 osal, mis asus 1940. aastal osaliselt Tallinna linna piirides. Maa-ameti selgitused 5(12)
8.Maa-amet esitas menetluses järgmise selgituse. 8.1 Tiheasustusalal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramine on maa kompenseerimisel olnud üks kõige enam probleeme ja arusaamatusi põhjustanud küsimusi Leiame, et rakendatud metoodika ja põhimõtted, mis alates 07.06.1996 sätestati MHS-i § 9 lõigetes 5 ja 6 ning alates 07.04.2001 on sätestatud MHS-i § 9 lõikes 5 on optimaalne ning ühiskonna võimalusi arvestav, majanduslikult põhjendatud, otstarbekas ja ka õiglane. Sellise algoritmi abil vähendatakse suurte maaüksuste suhtelist kompenseerimisväärtust, mida seadusandja on põhjendanud ka kui abinõu õigustamatult suurte kompensatsioonide väljaaandmise tõkestamiseks. 8.2 Seoses möödunud enam kui poole sajandi jooksul toimunud linnastumisega on paljud endised mõisa- ja talumaad jäänud tiheasustusaladele, kus maa maksustamishind on mitmeid suurusjärke kõrgem, kui naabruses asuvatel hajaasustusaladel, mistõttu looksid linnastumisprotsessist tingitud hinnakäärid taolise maa eest kompensatsiooni saajate põhjendamatu eelise naabruses asuva , kuid tiheasustusalast välja jääva maa eest kompensatsiooni saajate ees. Justiitsministeeriumi selgitused
9.Justiitsministeerium selgitas oma 14.12.2021 vastuses, et maa hindamise seaduse seletuskirja (612 SE) kohaselt on eelnõu välja töötanud Maa-ameti ametnikud. Maa hindamise seadusega seonduv ei kuulu ka Vabariigi Valitsuse seaduse § 59 lõike 1 kohaselt Justiitsministeeriumi valitsemisalasse, mistõttu ei ole Justiitsministeeriumil kohtu soovitud infot.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Nõue tühistada korralduse nr 163 punkt 1.
11.Kaebaja primaarnõudeks on korralduse nr 163 punkti 1 tühistamine, millega jäeti tagastamata endise kinnistu nr 479 maa, suurusega 45 136 m2. Kohus leiab, et kaebus korralduse punkti 1 tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Puudub vaidlus selles, et endise kinnistu nr 479 maa jäeti keskkonnaministri 15. augusti 2018 käskkirjaga nr 1-2/18/575 „Maa riigi omandisse jätmine aadressil Tallinn, Pirita linnaosa, Kose põik 9, suurusega 91 087 m2 riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel. Nimetatud käskkiri on jõus. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 29.05.2020 otsusega haldusasjas nr 3-18-1796 rahuldamata kaebaja ja X ja Y kaebused nimetatud käskkirja tühistamiseks. Kohtuotsus jõustus 1.12.2020. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata maad osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel. Nimetatust järelduvalt puudus vastustajal kaalutlusõigus otsustamaks, kas tagastada õigusvastaselt võõrandatud maa või mitte. Tulenevalt maa riigi omandisse jätmisest sai vastustaja vaid teha otsuse jätta õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata. Kohus nõustub vastustajaga, et tulenevalt asjaolust, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamine on Vabariigi Valitsuse 5.02.1993 määruse nr 36 kohaselt kohaliku omavalitsuse pädevuses, siis ei saanud maa tagastamata jätmise otsus sisalduda keskkonnaministri käskkirjas. Keskkonnaministri käskkiri määras kindlaks küll vastustaja otsustuspädevuse piirid, kuid sellega ei laiendatud keskkonnaministri pädevust. Seega jätab kohus rahuldamata kaebuse korralduse punkti 1 tühistamiseks. Kuivõrd kaebaja primaarnõue jääb rahuldamata, siis hindab kohus järgnevalt kaebaja poolt esitatud alternatiivnõudeid. Kaebaja nõue tühistada kaebajat puudutavas osas korralduse nr 163 punkt 3 täielikult ja punkt 4 osas, millega määrati Tallinnas, Pirita linnaosas, endise kinnistu 479 õigusvastaselt võõrandatud maa, suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks 22 478 eurot ja kohustada Tallinna linna määrama selle maa maksumuseks kaebajat puudutavas osas 305 694 eurot.
12.Vaidlusaluse korralduse punktiga 3 on kinnitatud Tallinna Linnavaraameti 14.01.2021 õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni suuruse määramise akt nr 3097, 6(12)
punktiga 4 määrati Tallinnas, Pirita linnaosas endise kinnistu nr 479 õigusvastaselt võõrandatud maa suurusega 45 136,96 m2 maksumuseks 22 478 eurot. Kaevatava haldusakti lisas „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise akt nr 3097 koos lisadega“ on toodud kompensatsiooni arvutuskäik, millest nähtub, et kogu kompensatsioon on korrutatud läbi koefitsiendiga 0,1 ning seega on kaebajale määratud kompensatsiooni suuruseks 17 982 eurot (kaebaja on õigustatud subjektiks 80% kõnealuse maa osas).
13.Kaebuses toodud argumentidest ja kohtuistungil avaldatust tulenevalt puudub vaidlus selles, et vastustaja on korralduse andmisel lähtunud õigesti MHS § 9 lg-st 8, § 9 lg 5 teisest lausest ja § 12 lg-st 1. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja oleks võtnud kompensatsiooni arvutamisel arvesse ebaõigeid andmeid ja on kompensatsiooni valesti arvutanud või kohaldanud otsuse vastu võtmisel valesti materiaalõigust. Kaebaja on toonud välja, et kehtiva õiguse alusel arvutatud kompensatsiooni suurus on vale vaid põhjusel, et kompensatsiooni arvestamise aluseks olevad õigusnormid on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja leiab nimelt, et MHS § 9 lg 8, § 9 lg 5 teine lause ja 12 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 lisa 1 on vastuolus põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigusega, kuna maa maksustamishind korrutatakse läbi koefitsiendiga 0,1. Eeltoodust järelduvalt oleks kaebaja nõue korralduse punktidele 3 ja 4 tühistamiseks põhjendatud vaid juhul, kui kohus leiab, et kompensatsiooni arvutamise aluseks olevad MHS § 9 lg 8, § 9 lg 5 teine lause, § 12 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse määruse nr 276 lisa 1 on vastuolus põhiseaduse §-ga 12. Seega analüüsib kohus järgnevalt kaebaja sellekohaseid väiteid. Kohus leiab, et nimetatud sätted ei ole põhiseadusega vastuolus.
14.Esmalt märgib kohus, et Riigikohus on juba kontrollinud oma lahendis nr 3-4-1-6-03 MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teise lause ning Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 lisa 1 põhiseaduspärasust ning leidnud, et viidatud normid ei ole vastuolus põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte ega põhiseaduse §-s 32 toodud omandi kaitse põhimõttega. Viidatud otsuses leidis Riigikohus et põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või kompenseerimist sätestava seaduse põhiseaduspärasuse kontrollimisel arvestada Põhiseaduse §-ga 32 (p 16). Lahendi nr 3-4-1-6-03 punktis 22 sedastab Riigikohus, et seadusandja ei sõnastanud omandireformi aluste seaduse § 13 lg-s 1 põhimõtet, et ebaseaduslikult võõrandatud maa eest määratav kompensatsioon peab vastama maa turuhinnale. Omandireformi aluste seadus väljendas poliitilist tahet teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks ülekohut ja oleks riigile majanduslikult jõukohane. Kompenseerimine ei tohi liialt koormata maksumaksjat ega takistada ühiskonnale vajalike kulutuste tegemist. Ülekohtu heastamise ulatust ja viisi õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu olla vastutav tekitatud kahju eest. Kolleegium leidis kõnesoleva otsuse punktis 24, et maa hindamise seaduse 9. veebruari 1994. aasta algtekst ja järgnevad redaktsioonid järgivad põhimõtet, et õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse 1993. aasta maa korralise hindamise alusel (§ 9 lg 8 ja § 12 lg 1). 1993. aasta maa korralise hindamise tulemusel saadud hindu otsustati kasutada restitutsiooni nõuete menetlemise kiirendamise huvides. Kolleegium leidis, et kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on tehtud või tehakse otsus kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse ühesuguselt selles mõttes, et vara õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel võetakse aluseks 1993. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise regulatsiooniga on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus.
15.Kaebuses toodud asjaolud ei erine osas, milles kaebaja palub kontrollida maa hindamise seaduse § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teise lause ning Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 lisa 1 põhiseaduspärasust, Riigikohtu 16.09.2003 otsuses asjas nr 3-4-1-6-03 analüüsitud asjaoludest 7(12)
ning seetõttu puudub põhjendus teostada uuesti nimetatud normide põhiseaduspärasuse kontrolli. Vastustaja märgib õigesti, et asjaolu, et omandireform on kestnud praeguses asjas kauem, kui analüüsitud Riigikohtu juhtumi puhul ei muuda põhimõtet, et kompensatsiooni suurus ei olene kompensatsiooni maksmise ajast.
16.Eeltoodu põhjal leiab kohus, et MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 lisa 1 ei ole vastuolus põhiseaduse § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Kuna ka põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud varale siis seega puudub alus viidatud sätete kohaldamata jätmiseks.
17.Kohus leiab, et põhiseadusega ei ole vastuolus ka MHS § 9 lg 5 viies lause, mis sätestab, et kui õigusvastaselt võõrandatud maa tagastatakse osaliselt, kuid tagastatava maa pindala on 0,5 ha või suurem, siis tagastamata jääva maa maksumuse määramiseks korrutatakse maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1. 17.1 MHS võeti Riigikogus vastu 09.02.1994 ja see jõustus 05.03.1994. MHS § 9 algredaktsiooni lõiked 5 ja 6 sätestasid, et linna territooriumil asuva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse hinnatsoonide kaupa elamukruntide ruutmeetri maa maksustamishinna alusel, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Pärast 1940 aasta 16. juunit linna territooriumi koosseisu läinud endise talumaa maksumus määratakse MHS § 9 lõike 4 sätete kohaselt lähima valla keskmise maksustamishinna alusel. MHS § 12 lõikes 1 kehtestati, et esimeseks korraliseks hindamiseks loetakse maa maksustamishinna kindlaksmääramine 1993. aastal ning selle alusel toimub õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramine ka kompenseerimisel. 17.2 Riigikogus 14.12.1994 vastu võetud maa hindamise seaduse muutmise seaduse muutmise seadusega (jõustus 19.01.1995) muudeti ka MHS § 9 lõikeid 5 ja 6. MHS § 9 lõike 5 uus sõnastus sätestas, et linna või alevi territooriumil või valla kompaktse hoonestusega alal asuva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus, mille pindala on üks hektar või sellest väiksem, määratakse hinnatsoonide kaupa elamukruntide maa maksustamishinna alusel, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Kompaktse hoonestusega alad kinnitab maavanem kohaliku omavalitsuse ettepanekul. MHS § 9 lõike 6 uus sõnastus kehtestas, et linna või alevi territooriumil või valla kompaktse hoonestusega alal asunud või nimetatud territooriumi koosseisu pärast 1940. aasta 16. juunit läinud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus, mille pindala on suurem kui üks hektar, määratakse pindalale kuni üks hektar § 9 lõike 5 sätete kohaselt ja pindalale, mis ületab ühte hektarit, § 9 lõike 5 sätete kohaselt koefitsiendiga 0,2. 17.3 30.04.1996 vastu võetud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmis seaduse (jõustus 07.06.1996) §-ga 9 muudeti ka MHS § 9 lõikeid 5 ja 6. MHS § 9 lõike 5 uus redaktsioon sätestas, et linna territooriumil või valla kompaktse hoonestusega alal asuva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus, mille pindala on 0,5 hektarit või sellest väiksem, määratakse hinnatsoonide kaupa elamukruntide ruutmeetri maa maksustamishinna alusel, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Kompaktse hoonestusega alad kinnitab maavanem kohaliku omavalitsuse ettepanekul. MHS § 9 lõike 6 uus sõnastus kehtestas, et linna territooriumil või valla kompaktse hoonestusega alal asuva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse hinnatsoonide kaupa elamukruntide ruutmeetri maa maksustamishinna alusel, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Maa kompenseerimisel rohkem kui 0,5 ha ulatuses korrutatakse maksustamishind koefitsiendiga 0,1. Kui maa asub mitmes hinnatsoonis, võetakse maa maksumuse määramisel aluseks selle maaüksuse maa kaalutud keskmine maksustamishind. Kui maa tagastatakse osaliselt, kuid väiksemas ulatuses kui 0,5 ha, siis määratakse tagastatava ja alla 0,5 ha vahe maksumus MHS § 9 lõike 6 esimese lause kohaselt. Ülejäänud osa kompenseeritakse koefitsiendiga 0,1. Kui maa tagastatakse osaliselt, kuid 0,5 ha või suuremas ulatuses, määratakse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus MHS § 9 lõike 6 teise lause kohaselt. Seaduseelnõu seletuskirja (204 SE) tekstis on MHS § 9 lõigete 5 ja 6 muutmise vajadust puudutavana selgitatud, et muudatus on suunatud erastamisväärtpaberite (edaspidi EVP) bilansi 8(12)
tasakaalustamisele. Muudatus arvestab senisest enam tegelikku olukorda, sest enamusel juhtudel on tegemist linnamaade koosseisu läinud talumaadega, mis MHS alusel kompenseeriti algul ainult lähima valla keskmise kompensatsioonihinna alusel. 1994. aasta detsembris vastu võetud MHSmuutmise seadus tõstis linna koosseisu läinud talumaade kompensatsiooni rohkem kui sajakordseks. Seega on osa subjekte saanud kompensatsiooni tunduval määral rohkem kui need, kellele kompensatsioon määrati enne MHS- i muutmist. Samal ajal on maa väärtuse tõus teede, tänavate, trasside jne näol tegelikult toimunud ühiskonna kulul tervikuna ning seda tuleb objektiivselt arvesse võtta. Ilmselgelt ülepaisutatud kompenseerimise vähendamine on käesoleval juhul otstarbekas, majanduslikult põhjendatud ja ka õiglane. 17.4 03.07.2001 vastu võetud (jõustus 04.07.2021) maa hindamise seaduse muutmise seaduse eelnõuga muudeti mh ka MHS § 9 lõikeid 4, 5 ja 6. MHS § 9 lg 5 uus redaktsioon sätestas, et tiheasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramise aluseks on maa asukohajärgse hinnatsooni maa maksustamishind elamumaa ruutmeetri kohta, arvestamata maa maksustamishinda vähendavaid soodustusi. Kuni 0,5 ha õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse maa maksustamishinna alusel. Kui õigusvastaselt võõrandatud maa pindala on suurem kui 0,5 ha, korrutatakse ülejäänud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1. Kui maa tagastatakse osaliselt, kuid tagastatava maa pindala on väiksem kui 0,5 ha, siis õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse saamiseks määratakse tagastatava maa ja 0,5 ha vahe maksumus maa maksustamishinna alusel ning ülejäänud tagastamata jääva maa maksumuse leidmiseks korrutatakse maa maksustamishind koefitsiendiga 0, 1. Kui õigusvastaselt võõrandatud maa tagastatakse osaliselt, kuid tagastatava maa pindala 0,5 ha või suurem, siis tagastamata jääva maa maksumuse leidmiseks korrutatakse maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1. Kui õigusvastaselt võõrandatud maa asub mitmes hinnatsoonis, võetakse maa maksumuse määramisel aluseks selle maatüki kaalutud keskmine maksustamishind. MHS § 9 lõikega 6 sätestati, et tiheasustusega aladena MHS-i tähenduses käsitatakse linnade, alevite ja alevike territooriume ning maavanema poolt kuni 2001. aasta 1. maini seaduse alusel kohaliku omavalitsuse ettepanekul kinnitatud kompaktse hoonestusega alasid ja määratud tiheasustusega alasid. Seadusemuudatuse seletuskiri (612 SE) ei ava muudatuse tagamaid, kuid seletuskirjast tuleneb, et eelnõu eesmärk on tagada seaduse ühetaoline kohaldamine õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimisel nii tihe- kui ka hajaasustusega aladel ning tihe- ja hajaasustusega alade määratlemine MHS tähenduses. Muudatuse mõjuna on välja toodud, et muudatuse jõustumine korrastab seaduse tähenduses tiheasustusega alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise üldiseid aluseid ning ei tohiks kaasa tuua arvestataval määral avalduse esitamisi kompenseerimise otsuste muutmiseks ja seega põhjustada erastamisväärtpaberite väljaandmise kasvu. 17.5 Eelpool toodud seadusemuudatuste sõnastusest tuleneb, et käesoleva vaidluse esemeks oleva ning MHS-i 07.04.2001 jõustunud ja ka käesoleval ajal kehtiva MHS § 9 lõikes 5 sätestatud põhimõte, mille kohaselt kui tiheasustuse alal paikneva õigusvastaselt võõrandatud maa pindala on suurem kui 0,5 ha, korrutatakse ülejäänud maa maksumuse määramiseks maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1, kehtestati juba 07.06.1996 jõustunud MHS muudatusega. Nimetatud sättes sisalduv (st tiheasustusega aladel rakendatav koefitsient ja selle rakendamise erisused) põhimõte nähtub muutumatuna 07.04.2001 sätestatud § 9 lõike 5 sõnastusest. Samuti ei näinud MHS § 9 lg 6 juba 07.06.1996. a jõustunud redaktsioonis ette erisust kompensatsiooni arvutamisel alade suhtes, mis arvati linna territooriumi koosseisu pärast 1940.aasta 16. juunit. Eeltoodu tähendab, et kuna 07.04.2001 jõustunud MHS- i muudatuse puhul ei olnud tegemist õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise üldiste aluste ja põhimõtete sisulise muudatusega, siis on muudatuse sisu mõtestamisel kohaldatavad seaduseelnõu 204 SE seletuskirjas toodud argumendid.
18.Nagu märgitud, siis seadusandja ei ole näinud ette, et õigusvastaselt võõrandatud maa eest määratav kompensatsioon peab vastama turuhinnale. ORAS väljendas poliitilist tahet teostada restitutsiooni ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks uut ülekohut ja oleks riigile majanduslikult 9(12)
jõukohane. Seaduse kehtestamisel peeti oluliseks, et õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimine ei koormaks liialt maksumaksjat ega takistaks ühiskonnale vajalike kulutuste tegemist (Riigikohtu 16.09.2003 otsus nr 3-4-1-6-03, p-d 22 ja 24). Kohus leiab, et 07.06.1996 jõustunud MHS § 9 lg 5 muudatus ei ole nimetatud printsiipidega vastuolus, ehkki sättega vähendati oluliselt linna piirides asuva maa eest makstava kompensatsiooni suurust. Seaduseelnõu seletuskirjast 204 SE nähtub, et seadusandja tahe on arvestada kompensatsiooni määramisel senisest enam olukorraga, kus kompensatsiooni määramise hetkel linna koosseisus olevate maade puhul on faktiliselt tegemist linnamaade koosseisu läinud endiste talumaadega, mille puhul algselt kompenseeriti ainult lähima valla keskmise kompensatsioonihinna alusel, kuid detsembris 1994 vastu võetud maa hindamise seaduse muutmise seaduse tulemusel tõusis kompensatsioon nimetatud maade eest sajakordseks. Seega olid osad õigustatud subjektid saanud kompensatsiooni tunduval määral rohkem kui need, kellele kompensatsioon määrati enne maa hindamise seaduse muutmist. Seadusandja tahteks saabki kohtu hinnangul lugeda 1994 vastu võetud maa hindamise seaduse muutmise tagajärjel tekkinud ebaõiglase olukorra lõpetamist ning kompensatsiooni suuruse ühtlustamist maatükkide osas, mis asusid linna piirides ja mille suurus on enam, kui 0,5 ha. Kohus leiab, et lahendus, mille puhul linna piirides asuva ja üle 0,5 ha suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimisel korrutatakse ülejäänud maa maksustamishind koefitsiendiga 0,1, on optimaalne ning riigi võimalusi arvestav ning majanduslikult põhjendatud, maksumaksja huve arvestav ning õiglane. Paljud endised mõisa- ja talumaad on praegusel ajal tiheasustusega alad, kus maa maksustamishind on oluliselt kõrgem kui naabruses asuvatel hajaasustusega aladel, mistõttu oleksid MHS 1994. aastal kehtinud redaktsiooni kohaselt sellise maa eest kompensatsiooni saajad põhjendamatult eelisseisundis võrreldes naabruses asuvate, kuid tiheasustusega aladest väljaspool asuvate maade eest kompensatsiooni saavate isikutega. Ka kaebaja oleks sellises eelisseisundis, kuivõrd õigusvastaselt võõrandatud maa on ajalooliselt paiknenud osaliselt väljaspool Tallinna linna piire. Seletuskirjas on põhjendatult selgitatud, et maa väärtuse tõus teede, tänavate ja trasside näol on tegelikult toimunud ühiskonna kulul tervikuna, ning seda tuleb objektiivselt arvesse võtta. Ilmselt ülepaisutatud kompenseerimise vähendamine on käesoleval juhul otstarbekas, majanduslikult põhjendatud ja õiglane. Kohtu hinnangul on nimetatud legitiimsetel eesmärkidel on kompensatsiooni vähendamine kooskõlas põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise printsiipidega ega tekita ebaõiglust. Kuivõrd 2001 seadusemuudatusega 1996. aasta seadusemuudatusega sätestatud printsiipe ei muudetud, siis ei ole kohtu hinnangul MHS § 9 lg 5 viies lause 04.07.2001 jõustunud redaktsioonis põhiseadusega vastuolus ja puudub alus normi kohaldamata jätmiseks. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja määranud õigesti ja kehtiva õigusega kooskõlas 17.02.2021 korraldusega nr 163 kindlaks endise kinnistu 479 õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks kaebajat puudutavas osas 17 982 eurot ja kinnitanud Tallinna Linnavaraameti 14.01.2021 akti nr 3097 koos lisaga 3 (kaebajat puudutav akt).
19.Kuivõrd vastustaja on kompensatsiooni määramisel lähtunud kehtivast õigusest ning kaebus korralduse nr 163 punktide 3 ja 4 tühistamiseks jääb rahuldamata, puudub alus rahuldada ka kohustamisnõuet. Kaebaja alternatiivne nõue kahju hüvitamiseks.
20.Kaebaja põhjendab nõuet asjaoluga, et kompensatsioon tulnuks välja maksta hiljemalt 2004 aastal, kui Tallinna linn taotles juba ehitusluba ja ehitas antud maa-alale. Kaebaja leiab, et kompensatsiooni maksmine viibis. Kaebaja saab kahju hüvitise suuruse korrutades kompensatsiooni suuruse ilma 0,1 koefitsendita maa hinna tõusu protsendiga võrrelduna 2004 aastaga, milleks kaebaja saab 1,7. Kohus leiab, et kaebaja nõue kahju hüvitamiseks ei ole põhjendatud.
21.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt saab isik nõuda talle avalik õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud isiku õigusi. 10(12)
22.Kohus tuvastas, et vastustaja ei ole kaebajale kompensatsiooni arvutamisel rikkunud kehtiva õiguse norme ning kompensatsioon on arvutatud õigesti, st kompensatsiooni suurus on õigesti korrutatud läbi koefitsiendiga 0,1. Sellest tulenevalt ei saa kaebaja ka kahju hüvitisena nõuda kompensatsiooni, mis ületab makstud kompensatsiooni kümnekordselt. Ka ajal, mil kaebaja arvates oleks tulnud kompensatsioon välja maksta, st 2004. aastal kehtis MHS § 9 lg 5 sõnastuses, mis ei anna võimalust maksta kaebajale kompensatsiooni summas, mis oleks kümme korda suurema kaebajale tegelikult makstud kompensatsioonist. Seega ei saa kaebajat ka hüpoteetiliselt asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui talle oleks 2004. aasta novembris makstud kompensatsioon summas 179 820 eurot. Kaebajal puudub õigus sellisele kompensatsioonile.
23.Seega on küsimus vaid selles, kas vastustaja on põhjustanud kaebajale kahju, kuna ei maksnud kompensatsiooni summas 17 982 eurot välja 2004. aasta novembris. Kaebaja arvestuste kohaselt oleks kahju maksimaalselt seega (17 982 x 1,7 – 17 982 ) = 12 587,40 eurot.
24.MaaRS § 13 sätestab, et kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega (MHS) sätestatud korras. Mittetagastatava maa kompenseerimisel määrati maa maksumus kindlate määrade alusel (MHS § 9 lg 1, 4 ja 8, Vabariigi Valitsuse määrus „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad“). Seega eeldab kompensatsiooni määramine otsust, millega otsustatakse jätta õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata maad osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 4 alusel või antakse munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel. Seega ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et Kose põik 9 maa-ala osas ei olnud endise kinnistu tagastamine enne maa riigi omandisse jätmise või munitsipaalomandisse andmise taotluse lahendamist õiguslikult lubatav.
25.Vastustaja tegevusele endise kinnistu nr 479 tagastamise taotluse lahendamisel on andnud põhjaliku hinnangu Tallinna Halduskohus oma 30.06.2017 ja Tallinna Ringkonnakohus oma 24.04.2018 otsustes haldusasjas nr 3-16-2672. Kuivõrd vastustaja ega kaebaja ei ole oma menetlusdokumentides vara tagastamise menetluses toodud toiminguid välja toonud, siis võtab kohus nimetatud dokumendid käesoleva asja materjalide juurde.
26.Nähtuvalt Tallinna Halduskohtu 30.06.2017 otsuse punktis 32 toodud kronoloogiast omandas kaebaja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõiguse alles 17.07.2012. Seega ei saanud tal ka tekkida pooleli olevas vara tagastamise menetluses nõudeõigust kompensatsioonile 2004. aastal, vaid alles 17.07.2012. Edasi nähtub kronoloogiast, et nõudeõiguse omandamisele järgnevalt on vastustaja ning kaebaja ja teised õigustatud subjektid vahetanud informatsiooni seonduvalt vara tagastamise võimalustega ning täpsustanud nõudeõiguste suuruseid. 28.05.2014 on edastatud kaebajale kiri, milles on näidatud ära tagastamisele kuuluvad maa-ala osad ning munitsipaalomandisse taotletava maa-ala piirid. Seega ei ole vastustaja olnud perioodil alates nõudeõiguse omandamisest kuni maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamiseni tegevusetu. Tallinna Linnavalitsus otsustas 13.10.2014 otsusega nr 176 taotleda Kose põik 9 asub 91 116 m2 suuruse maatükk, mis jääb endise kinnistu nr 479-k piiridesse munitsipaalomandisse. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 22.12.2015 otsusega nr 3-14-53200 rahuldamata kaebaja ja teiste õigustatud subjektide poolt nimetatud otsuse tühistamiseks esitatud kaebused ja otsus jõustus 04.12.2016. tagastamata jätmise ja kompensatsiooni määramise otsuse tegemiseks.
27.Tallinna Ringkonnakohus selgitas oma 24.04.2018 otsuses nr 3-16-2672, et oluline, on, et seni kuni endise kinnistu kõiki osasid ei ole tagastatud või jäetud riigi omandisse, ei saa maa tagastamise menetlust lugeda lõppenuks ja puudub alus maatüki kompenseerimiseks vastavalt MaaRS §dele 13 ja 14.
28.Seega, arvestades asjaolu, et endise kinnistu nr 479 maa suurusega 45 136,96 m2 jäeti riigi omandisse keskkonnaministri 15.08.2018 käskkirjaga ning kaebaja ja teiste õigustatud subjektide poolt algatatud kohtuvaidlus nimetatud käskkirja õiguspärasuse üle lõppes kohtuotsuse jõustumisega (haldusasi nr 3-18-1796) 1.12.2020, siis ei oleks vastustaja saanud teha otsust jätta õigusvas11(12)
taselt võõrandatud vara tagastamata ja määrata kompensatsioon enne, kui oli lahendatud vaidlus maa riigi omandisse jätmise õiguspärasuse osas. Tulenevalt asja materjalide juurde lisatud keskkonnaministri 15.08.2018 käskkirjast esitas Riigimetsa Majandamise Keskus taotluse vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmiseks 14.12.2016. Seega ei ole vastustaja kohtu arvates viivitanud kompensatsiooni määramisega, kuivõrd otsust kompensatsiooni määramiseks ei saanud teha enne, kui lahendatud oli maa riigi omandisse jätmise taotlus.
29.Nimetatud põhjusel ei ole vastustaja tegevus õigusvastane ja kaebaja nõue kahju hüvitamiseks jääb rahuldamata. Nimetatud põhjusel ei teki kaebajal ka nõuet, mille tasumisega viivitamise eest võiks nõuda viivist.
30.Kaebaja on kaebuse täienduses märkinud, et palub kahju hüvitise mõista välja Tallinna linnalt või Eesti Vabariigilt. Kohus palus kaebajal oma 1.07.2021 kohtumääruse punktis 10 selgitada, et kui ta leiab, et kahju eest vastustab ka Eesti Vabariik, siis tuleb kaebajal vastavad vastutuse alused välja tuua. Kaebaja ei ole nimetatud nõuet täitnud ega esitanud selget nõuet Eesti Vabariigi vastu. Kohtul on küll HKMS § 18 lg 1 kohaselt teha vaidluse esemest lähtudes teha kindlaks vastustaja, kuid vaidluse eseme ning nõude alused peab kaebuses esitama kaebaja. Kaebaja praegusel juhul seda teinud ei ole ning kaebuse põhjendustest tulenevalt oli nõue suunatud Tallinna linna vastu. Kaebajat esindas menetluses vandeadvokaadist esindaja.
MENETLUSKULUD
31.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude huvitamist taotlenud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.