Rahvastik › Välismaalased

3-21-242

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-21-242 Joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine on üks ohtlikemaid liiklusseaduse rikkumisi. Rikkumise raskus pole elamisloa andmise otsustamisel siiski oluline ning ka ühest süüteost piisab kaebajale elamisloa andmisest keeldumiseks. 2) Elamisloa taotluse ankeeti allkirjastades kinnitas kaebaja, et seal märgitud andmed vastavad tõele. Kaebajal oli kohustus kontrollida enne taotluse allkirjastamist, kas esitatud andmed vastavad tõele. Kaebaja on korduvalt kinnitanud, et ta ei teeni ega ole teeninud mõne muu riigi (välja arvatud Eesti) relvajõududes. Sama kinnitas kaebaja ka viimases taotluses, kuid taotluse lisast ilmneb, et kaebaja oli Ukraina armees lepingulises teenistuses. PPA ei ole keeldunud tähtajalise elamisloa andmisest mitte sõjaväeteenistuses osalemise, vaid valeandmete esitamise tõttu.

3(8)

3-21-242 ise üle. Seega sai tegemist olla üksnes teadliku eitamise või raske hooletuse, mitte inimliku eksimusega. 5) Vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitused koostoimes haldusakti napi põhjendusega annavad alust kahelda selles, kas kõiki asjaolusid, mis seonduvad kaebaja süütegude ja temast lähtuva ohuga, on korrektselt kaalutud. Vastustaja on esmalt kohtumenetluses leidnud, et välismaalase seadusekuulekuse hindamisel pole rikkumise raskus oluline. Selle seisukohaga ei saa kohus nõustuda. Vastustajale on antud VMS § 124 lg 1 p 5 kohaldamisel kaalutlusõigus. Kui kõik süüteod oleksid võrdsed, siis puuduks vajadus kaalutlusõiguse andmiseks. Teiseks on vaidlustatud otsuses märgitud, et joobes juhtimise eest määratud rahaline karistus on tasumata. Sellest jääb mulje, et tegemist on raskendava asjaoluga, kuivõrd kaebaja ei täida talle määratud karistusi. Samas nähtub kohtuotsusest, et karistus määrati kandmisele ositi ning kaebaja esitatud pangakonto väljavõtte järgi on ta osamakseid tasunud. 6) Seadusandja algne tahe oli võimaldada PPA-l kontrollida karistusregistri arhiivi kantud kuritegude toimepanemist, kuid VMS uue redaktsiooni vastuvõtmisel (millega on kuritegu asendunud laiema mõistega süütegu, hõlmates seega ka väärtegusid) on see laienenud kõigi süütegude toimepanemise kontrollimisele tähtajatult. Seadusandja tahet ei saa kehtiva karistusregistri seaduse (KarRS) § 20 lg 1 p 4 kujunemislugu ja teiste samas normis nimetatud arhiivi juurdepääsu aluseid võrreldes sedavõrd laialt käsitada. Seadusandja ei ole soovinud anda juurdepääsu karistusregistri arhiivi kantud väärteomenetluste andmetele. Eeltoodu tugineb ka sellele, et KarRS § 20 lg 1 muud alused on valdavalt seotud kustunud kuritegude tuvastamisega. Lisaks ei saa nõustuda vastustajaga, et väärteoandmed on praeguses asjas üksnes iseloomustavad andmed ning ei olnud elamisloa andmisest keeldumise aluseks. Haldusaktis on tuginetud väärtegudele nii avaliku korra ohustamise kui ka süüteo eest karistatuse osas. Praegusel juhul ei ole tegemist kohtuasjaga nr 3-19-92 sarnaneva olukorraga, kus kuriteo koosseisuliseks tunnuseks oli varasem väärtegude toimepanemine. Eelnevast tulenevalt ei ole elamisloa andmisest keeldumisel kustunud väärteo andmetele tuginemine lubatav. Pole välistatud, et kaebajale on võimalik keelduda elamisloa andmisest ka üksnes joobes juhtimise eest süüdimõistmise tõttu, kuid oluline osa kaalutluste kogumist on ära langenud, mistõttu tuleb elamisloa andmist uuesti kaaluda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-21-242 üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel (vrdl Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-1-14, p-d 16–17, Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas 3-19-351, p 13). PPA otsuses on kaebaja rikkumisi hinnatud ja hinnangute põhjal ka õiguspärasele järeldusele jõutud. 3) PPA on üksnes konstateerinud fakti, et viimati kaebajale määratud rahaline karistus on tasumata, mitte arvestanud seda elamisloa andmisest keeldumise ühe põhjendusena. Samuti on halduskohus ebaõigesti leidnud, et PPA on kustunud väärtegusid arvestanud elamisloa andmisest keeldumise alusena. Avaliku korra ohustamise hindamisel võetakse arvesse isikut iseloomustavaid andmeid, sh varasemaid süütegusid. Liiklussüütegude puhul on ilmselgelt tegemist ohuga avalikule korrale ja seetõttu on õigustatud ka arhiivi kantud andmetega arvestamine välismaalase iseloomustamiseks. Elamisloa andmise ja andmisest keeldumise otsuse puhul on tegemist n-ö prognoosotsusega. Välismaalase tuleviku käitumist saabki prognoosida mineviku käitumise põhjal. Väärtegude eest määrati kaebajale mõjutustrahv ning andmeid selle kohta ei kantud karistusregistrisse. Seega ei võtnud PPA otsuse tegemisel arvesse arhiveeritud karistusregistri andmeid. PPA on prognoosotsuse tegemisel arvestanud, et kaebaja on läinud üle väärtegudelt kuritegudele. PPA hinnangut kinnitab asjaolu, et 16.06.2021 kõrvaldati kaebaja sõiduki juhtimiselt, kuna ta oli alkoholijoobes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-242 elamisloa andmise otsustamisel on lubamatu. Vastustaja viitab asjaolule, et väärtegude eest määrati kaebajale mõjutustrahv, mida ei kantud karistusregistrisse, ning selle kohta on andmed vaid PPA elektroonilises andmekogus. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 548 lg 6 järgi ei ole lühimenetluses määratav mõjutustrahv süüteo eest kohaldatav karistus, seda ei kanta karistusregistrisse ja sellele ei või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel. Seaduseelnõu (580 SE), millega lühimenetluse sätted VTMS-i sisse toodi, seletuskirja kohaselt on kõnealuse sätte eesmärk siduda mõjutustrahv lahti süüteomenetluses kohaldatavate karistuste üldisest süsteemist ja muuta seeläbi isikule vähem koormavaks. Mõjutustrahv on seega sisult sarnane kirjalikus hoiatamismenetluses määratava trahviteatega (lk 12). PPA 26.11.2020 otsusest ei selgu, et varasemate karistuste puhul oli tegemist lühimenetluses määratud mõjutustrahvidega, kuid VTMS § 548 lg-st 6 järeldub, et mõjutustrahvi ei tohiks ka elamisloa andmise menetluses arvestada. Seega ei ole praeguses asjas vaja analüüsida, kas karistusregistri arhiivi kantud väärteomenetluse andmetele tuginemine elamisloa andmise menetluses on lubatav. Ringkonnakohus märgib siiski, et isegi kui pidada lubatavaks karistusregistri arhiivi kantud väärteomenetluse andmetele tuginemist, siis kustunud väärtegude relevantsus on elamisloa andmise otsustamisel vähene, arvestades juba seda, et väärteo puhul väljendub selle eest määratavas sanktsioonis ning registrist kustutamise tähtajas hinnang sellisele teole kui vähem ohtlikule süüteole. PPA hinnang kaebajale põhineb kahe arhiivi kantud ja ühe kustumata karistusega süütegude kogumil ning pole hinnatud kaebaja toime pandud kuriteo raskust ja laadi. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja toime pandud kuriteo raskus ega laad pole selline, mis annaks aluse keelduda elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p 5 alusel. Võrdlusena märgib ringkonnakohus, et asjas nr 3-19-92 oli isikut karistatud kriminaalkorras vangistusega süstemaatilise juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise eest (KarS § 4231) ning lisaks väärteomenetluses rahatrahviga kiiruse ületamise eest, kuid Riigikohus ei pidanud kuriteo raskust ja laadi selliseks, et välistada isiku viibimine Eestis.

6(8)

3-21-242 kuid elamisloa andmisest keeldumise õiguspärasuse hindamisel ei saa arvestada hiljem tekkinud asjaolusid, olgu need siis isiku ohtlikkust kinnitavad või seda kummutavad (HKMS § 158 lg 2 teine lause; Riigikohtu 27.02.2014 otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 13). Õigusvastast haldusakti ei saa tagantjärele õigustada pärast selle andmist aset leidnud sündmustega. PPA-l on võimalik 16.06.2021 toime pandud kuriteo ja selle eest määratud karistusega arvestada asja uuel otsustamisel. Kohus ei saa kaalutlusotsust haldusorgani eest teha ja ise hinnata, kas teist kuritegu arvestades tuleks kaebajale elamisluba anda või selle andmisest keelduda. Seega ei saanud kaebajale elamisloa andmisest keelduda ka VMS § 124 lg 1 p 1 alusel.

3-21-242 Kaadrisõjaväelaseks tuleb pidada isikut, kes on astunud vabatahtlikult (lepingulisse) sõjaväelisesse tegevteenistusse (Riigikohtu 09.05.2002 otsus asjas nr 3-3-1-18-02, p 10). Kaebaja sõjaväepiletis toodud andmete põhjal järeldub, et kaebaja teenis Ukraina armees kaadrisõjaväelasena ning on arvatud reservi. Seega on kaebaja puhul tegemist VMS § 125 lg 2 p-s 5 nimetatud isikuga. Kuivõrd vastustaja leidis ebaõigesti, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale, oleks otsuse tegemisel tulnud VMS § 125 lg 1 p 1 alusel kaaluda, kas kaebajale on alust anda tähtajaline elamisluba erandkorras hoolimata valeandmete esitamisest. Kaalumisel oleks muu hulgas saanud arvestada ka asjaoluga, kas esineb alus keelduda kaebajale elamisloa andmisest VMS § 124 lg 2 p 5 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.