Xi kaebus Tallinna Linnavaraameti 02.07.2021 vastuse nr 2.1-7/3113-3 tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks võõrandada kaebajale eluruum aadressil xxxxxxx, Tallinn hinnaga 43 248,33 eurot
Menetlusosalised
Kaebaja – X, volitatud esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob Eeldatav vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Angela Reinlaid
Menetlustoiming
Kaebuse osaline lõpetamine
tagastamine
ja
osaline
menetluse
RESOLUTSIOON
1.Lugeda Xi kaebus nõudes kohustada Tallinna linna võõrandama kaebajale eluruum aadressil xxxxxxx, Tallinn hinnaga 43 248,33 eurot esitatuks kaebetähtaega rikkudes.
2.Jätta Xi kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ja lõpetada kaebuse menetlus kohustamisnõudes.
Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 155 lg 5, § 204 lg 1). Avaldatavas kohtumääruses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.
1.X (kaebaja) kasutab Tallinna linnaga sõlmitud üürilepingu alusel eluruumi aadressil xxxxxx, Tallinn.
3-21-1754
2.Tallinna Linnavalitsus otsustas 11.01.2012 istungi protokolli nr 1 päevakorrapunkti nr 38 kohaselt anda kaebajale võimaluse omandada tema kasutuses olev eluruum hinnaga 56 222,83 eurot. Kaebajat teavitati sellest otsusest 28.02.2012 kirjaga nr 9-13/1477 II.
3.Tallinna Linnavalitsus otsustas 28.06.2012 istungi protokolli nr 26 päevakorrapunkti nr 61 kohaselt alandada kaebaja kasutuses oleva eluruumi hinda ja võimaldada tal taotleda eluruumi omandamist hinnaga 43 248,33 eurot. Kaebajat teavitati sellest otsusest 06.07.2012 kirjaga nr 9-13/1477 III. Kaebajal tuli eluruumi omandamise soovist teavitada Tallinna Kesklinna Valitsust hiljemalt 30.11.2012.
4.Kaebaja esitas 27.09.2012 Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse eluruumi aadressil xxxxxxx, Tallinn omandamiseks hinnaga 43 248,33 eurot.
5.Kaebaja pöördus 21.11.2014 Tallinna Linnavalitsuse poole taotlusega otsustada eluruumi aadressil xxxxxxx, Tallinn võõrandamise küsimus.
6.Tallinna Kesklinna Valitsus selgitas 19.12.2014 kirjas nr 9-14/478-2 kaebajale, et vastavalt volikogu kehtestatud korrale võõrandatakse Tallinna vanalinnas linnale kuuluvaid eluruume ainult turuhinnast lähtuvalt. Kui kaebaja soovib omandada eluruumi aadressil xxxxxxx, Tallinn turuhinnaga, paluti sellest teada anda.
7.Kaebaja esitas 02.06.2021 Tallinna Linnavalitsusele taotluse eluruumi aadressil xxxxxxx, Tallinn omandamiseks hinnaga 43 248,33 eurot.
8.Tallinna Linnavaraamet ei nõustunud 02.07.2021 vastuses nr 2.1-7/3113-3 kaebaja taotlusega, selgitades, et on valmis kaaluma võimalust võõrandada nimetatud korteriomand turuväärtusega.
9.Kaebaja esitas 02.08.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavaraameti 02.07.2021 vastuse nr 2.1-7/3113-3 tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks võõrandada kaebajale eluruum aadressil xxxxxxx, Tallinn hinnaga 43 248,33 eurot.
10.Kohus jättis 16.08.2021 määrusega kaebuse käiguta. Kaebajal tuli selgitada, millisest õigusnormist tuletab ta enda subjektiivse õiguse nõuda Tallinna linnalt linnale kuuluva eluruumi võõrandamist turuhinnast odavama hinnaga. Kaebaja taotlus võõrandada vaidlusalune korter turuhinnast madalama hinnaga jäeti rahuldamata juba 19.12.2014 kirjaga. Kaebaja ei ole seda kohtus vaidlustanud. Kaebusest ega kaebaja 02.06.2021 taotlusest ei nähtu, et vahepeal oleksid mingid asjaolud muutunud. Seega tuli kaebajal selgitada, miks ta jättis 19.12.2014 vastuse vaidlustamata ja millisel alusel esitas ta 2021. a uue samasisulise taotluse. Kuna linn keeldus juba 2014. a kaebajale soovitud korterit turuhinnast odavamalt võõrandamast, siis on 2021. a esitatud kaebus HKMS § 46 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaja rikkumise tunnustega. Kaebajal tuli selgitada tähtaja rikkumise asjaolusid ja taotleda tähtaja ennistamist.
11.Kaebaja taotles 31.08.2021 avalduses kaebetähtaja ennistamist. Linna 19.12.2014 kiri ei olnud haldusakt, vaid selgitus, ja sellega ei tühistatud varasemat otsust võõrandada vaidlusalune korter kaebajale hinnaga 43 248,33 eurot. Kaebajal oli õigustatud ootus ja talle anti jätkuvalt lubadusi menetlus lõpule viia. Kaebaja on korduvalt kohtunud linna erinevate ametnikega ja teinud päringuid menetluse kohta. Kaebaja ei ole menetlustähtaegu rikkunud, kuid esitab kohtu nõudel kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kaebaja ei ole süüdi menetluse venimises. Ta on heauskne kodanik, kel puudus alus kahelda linnaametnike vastustes ja selles, et tema suhtes tehtud otsus saab ellu viidud. Linna käitumine on vastuolus hea haldustavaga. Kaebaja tasub aastast 1996 korteri eest üüri, kuigi ei ole saanud seda kasutada, sest see muutus veeavariide tagajärjel ja naabrite tegevuse tõttu kasutuskõlbmatuks. Kaebaja on täitnud oma kohustusi
2(6)
3-21-1754
teadmises, et talle võõrandatakse korter ja linn täidab oma kohustusi. Turuväärtuse eest võiks kaebaja omandada ka mõne muu korteri vanalinnas.
12.Tallinna linn palus lõpetada asja menetluse, sest kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ja puudub mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks. Linnavalitsus ja linnavolikogu otsustasid vanalinnas asuvat linnavara sellisel viisil üürnikele mitte võõrandada, seega ei ole linnavolikogu võtnud vastu kaebaja taotletud otsust. Linn teavitas kaebajat 19.12.2014 kirjaga, et korterit saab omandada turuhinnaga. Kaebaja seda kirja ei vaidlustanud ega avaldanud soovi eluruumi turuhinnaga omandada. Kaebaja 2021. a avaldus on samasisuline varasemaga ja sellele vastati analoogselt 19.12.2014 kirjaga. Kaebaja ei ole ajavahemikul 19.12.2014– 02.07.2021 linna poole pöördunud. Linn ei ole taganenud 19.12.2014 kirjas esitatud konkreetsest ja selgesõnalisest seisukohast, et eluruumi on võimalik omandada vaid turuhinnaga. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebaja oli segaduses haldusaktile hinnangu andmisel või vaidlustamisviite puudumise tõttu, on ta kaebusega kohtu poole pöördumisega lubamatult kaua viivitanud. Seega ei ole tühistamis- ega kohustamisnõuded tähtaegsed. Kaebus on ka perspektiivitu. Linnavara võõrandamise otsuse saab teha vaid linnavolikogu. Tallinna Kesklinna Valitsuse kirjadest ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust, et korter võõrandatakse talle otsustuskorras hinnaga 43 248,33 eurot. Seega ei ole kaebajal õigust nõuda korteri otsustuskorras võõrandamist talle meelepärase hinnaga. Eluruumi võõrandamine on linna õigus, mitte kohustus. Ühestki õigusaktist, haldusaktist, halduslepingust vm ei tulene Tallinna linna kohustust võõrandada kaebajale tema kasutuses olev eluruum. Tallinna Linnavolikogu ei ole alates 2012. a ka faktiliselt võõrandatud üürnike kasutuses olevaid Tallinna vanalinnas asuvaid eluruume turuhinnast odavamalt ning linnal puudub kohustus majanduslikult ebamõistlike otsuste tegemiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Kohus kahtleb jätkuvalt kaebaja õiguses nõuda vaidlusaluse korteri võõrandamist temale. Korteriomand aadressil xxxxxx, Tallinn (kinnistusregistri nr xxxxxxx) on kinnisturaamatu andmetel Tallinna linna omand. Reeglina on omanikul õigus otsustada, kas ja mis tingimustel ta soovib oma omandit võõrandada. Erandid näeb ette seadus (nt omandireformiga seotud õigusaktid). Kaebaja ei ole viidanud ühelegi seadusest Tallinna linnale tulenevale kohustusele võõrandada nimetatud korter kaebajale.
14.Kaebaja leidis, et tema õigus nõuda korteri temale võõrandamist tuleneb Tallinna Linnavalitsuse 11.01.2012 ja 28.06.2012 istungi protokollidest. Kohus ei nõustu kaebajaga. Nende istungite toimumise ajal reguleeris linnavara võõrandamist Tallinna Linnavolikogu 20.03.1997 määrus nr 8 „Linnavara võõrandamise kord“1, mille p 10 alapunkti 10.1 järgi otsustab linnavara võõrandamise üle 32 000 euro väärtusega vara puhul linnavolikogu linnavalitsuse ettepanekul. Sama korra p 12 alapunkti 12.1 järgi on linnavara võõrandamise korraldaja kinnisvara puhul linnavaraamet. Neist sätetest järelduvalt ei olnud vaidlusaluse korteri, mille väärtus oli vaieldamatult kõrgem kui 32 000 eurot, võõrandamise otsustamise pädevus linnavalitsusel, vaid linnavolikogul. Linnavalitsus sai teha vaid volikogule ettepaneku võõrandamiseks ja menetlust läbi viia, kuid otsuse pidi langetama linnavolikogu. Linnavolikogu ei ole sellist otsust kuni praeguse ajani teinud ja selle üle menetlusosalised ka ei vaidle. Linnavalitsuse 11.01.2021 ja 28.06.2012 istungi protokollid ei ole haldusaktid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 tähenduses, sest nendega ei tekitatud, muudetud ega lõpetatud ühtegi kaebaja õigust ega kohustust. Sellega vaid alustati haldusmenetlus, mille käigus oli kaebajal võimalik esitada oma taotlus korteri omandamiseks. Menetluse alustamise
otsus ei ole haldusakt, vaid menetlustoiming. Menetlus pidi lõppema linnavolikogu otsusega kaebaja taotluse lahendamise kohta. Sellist otsust ei ole senini tehtud. Seega ei ole antud haldusakti, mis annaks kaebajale õiguse nõuda vaidlusaluse korteri võõrandamist temale. Hetkel kehtib Tallinna Linnavolikogu 13.06.2013 määrus nr 33 „Linnavara võõrandamise kord“2, mille § 4 lg 2 p 1 järgi otsustab linnavara võõrandamise ilma pakkumist korraldamata (otsustuskorras) kinnisvara puhul linnavolikogu linnavalitsuse ettepaneku. Seega peab ka praegu kehtiva korra kohaselt korteri võõrandamise otsustama linnavolikogu ja seda ei saa teha linnavalitsus.
15.Kaebaja viited varasemalt toimunud korterite vahetusele ja linnale osutatud teenetele on asjakohatud. Need ei anna kaebajale mingit nõudeõigust vaidlusaluse korteri omandamiseks. Kaebaja ei väida, et ta oleks sõlminud linnaga lepingu, milles oleks sellises õiguses kokku lepitud. Korteri omandamise õigust ei anna asjaolu, et kaebaja on tasunud senini korteri üüri. Korteri üüri tasumisega sai ta endale õiguse korterit kasutada, kuid see ei andnud talle õigust korterit omandada. Samuti on asjakohatud kaebaja viited korteri seisukorrale. Kaebajal oli õigus nõuda linnalt kui korteri omanikult korteri remontimist. Korteri halba seisukorda saab arvestada selle turuhinna kindlaks määramisel.
16.Kohus ei tagasta siiski praegust kaebust kaebeõiguse puudumise tõttu HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest ei saa ilmselgelt välistada, et linnavalitsuse istungite protokollid võisid tekitada kaebajas õiguspärase ootuse, et tema taotlus võidakse rahuldada ja korter talle turuväärtusest odavama hinna eest võõrandada.
17.Kaebaja esitas kohtule nii tühistamis- kui kohustamisnõuded.
18.HKMS § 46 lg 2 järgi võib kohustamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates. Haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral võib kohustamiskaebuse esitada ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Kui sellist tähtaega ei ole sätestatud, võib kohustamiskaebuse haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral esitada kahe aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest arvates.
19.Olenemata sellest, kas lugeda Tallinna Kesklinna Valitsuse 19.12.2014 kiri haldusaktiks või mitte, nähtub sellest selgesti linna keeldumine võõrandada kaebajale vaidlusalune korter kaebaja soovitud hinnaga. Kiri ei saanud jätta kaebajale mõistlikku arusaama, et linn võib siiski otsustada tema taotluse rahuldada. Seega tulnuks kaebajal pöörduda kohustamisnõudega kohtu poole 30 päeva jooksul selle kirja kättesaamisest arvates (HKMS § 46 lg 2 esimene lause). Kaebaja ei ole täpsustanud, millal ta selle kirja kätte sai, kuid ta ei ole ka väitnud, et ta oleks saanud selle kirja kätte olulise hilinemisega. Eeldades, et kaebaja sai selle kirja kätte 2015. a alguses, tulnuks kaebus kohustamisnõudes esitada hiljemalt 2015. a talvel-kevadel. Kaebaja esitas kaebuse 02.08.2021, st enam kui 6 aastat hiljem.
20.Eeldades, et kaebaja ei saanud linna 19.12.2014 kirjast aru, et linn keeldub talle korterit tema soovitud hinnaga võõrandamast, ja lähtudes asjaolust, et linnavolikogu ei ole teinud siiani kirjalikku otsust (HMS § 55 lg 2) kaebaja taotluse kohta (ka taotletud haldusakti andmisest keeldumise korral tuleb teha haldusakt, vt HMS § 43 lg 2), tulnuks kaebajal pöörduda kohustamiskaebusega kohtu poole 2 aasta jooksul oma taotluse esitamisest (HKMS § 46 lg 2 kolmas lause), sest õigusaktid ei sätesta tähtaega, millise aja jooksul tulnuks linnal kaebaja taotlus lahendada. Kaebaja esitas avalduse korteri omandamiseks 27.09.2012, järelikult tulnuks kaebus esitada hiljemalt 27.09.2014. Kaebaja esitas kaebuse 02.08.2021, st pea 7 aastat hiljem.
21.Seega on ekslik kaebaja arusaam, et tema kaebus on tähtaegne. Kaebaja selgitused, et ta püüdis asja kohtuväliselt lahendada, esitades linnale mitmeid järelepärimisi ja avaldusi ning käies linnaametnikega kohtumas, ei lükka seaduses sätestatud kaebetähtaegu edasi, kuid nendega võib arvestada kaebetähtaja ennistamise taotluse lahendamisel.
22.HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Kehtiva kohtupraktika kohaselt õigustavad menetlustähtaja ennistamist reeglina kaebajast sõltumatud objektiivsed asjaolud. Kaebaja ei ole oma kaebetähtaja ennistamise taotluses ühelegi sellisele objektiivsele asjaolule viidanud, mis takistas tal kohustamiskaebust tähtaegselt esitada. Kaebaja soov püüda lahendada vaidlus kohtuväliselt võib mõningatel juhtudel õigustada kaebetähtaja rikkumist paari kuu osas, mitte 6-7 aasta osas. Kaebajal ei saanud olla selle 6-7 aasta kestel mõistlikku arusaama, et tema taotlus lõpuks siiski rahuldatakse, kuigi linn oli talle juba 2014. a oma keeldumisest teada andnud ega ole vahepeal andnud uusi haldusakte või edastanud kirju, mis võinuks anda kaebajale vastupidise lootuse. Seega pidanuks kaebaja asuma oma õigusi kaitsma oluliselt varem. Kaebaja ei ole olnud ise hoolas ja on viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult kaua. Ühelgi isikul, sh õigusteadmisteta isikul, ei saa olla põhjendatud lootust, et tal on võimalik oma õigusi kohtus kaitsta määramata aja jooksul. Ka õigusteadmisteta isikule peab olema teada, et kaebuste esitamiseks on seaduses sätestatud kindlad tähtajad. Kui kaebaja kahtles oma teadmiste piisavuses, tulnuks tal pöörduda professionaalse õigusteenuse osutaja poole. Kui kaebajal puudusid selleks piisavad rahalised vahendid, saanuks ta taotleda kohtult riigi õigusabi määramist. Praegusel juhul on kaebaja viivitanud kohustamiskaebuse esitamisega lubamatult kaua. Seetõttu puudub alus kaebetähtaega ennistada.
23.Kaebetähtaja ennistamata jätmise tõttu tuleb menetlus kohustamisnõudes HKMS § 124 lg 2 alusel lõpetada (HKMS § 152 lg 1 p 2 ja lg 3). Kohus selgitab kaebajale, et menetluse lõpetamise korral puudub tal õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 p 2).
24.Kaebaja taotleb tühistamisnõudega Tallinna Linnavaraameti 02.07.2021 vastuse tühistamist. Kaebus on seejuures vastuoluline. Kaebaja leidis 31.08.2021 avalduses, et linna 19.12.2014 vastus ei ole haldusakt, kuid oma kaebuses peab ta linna 02.07.2021 vastust haldusaktiks ja taotleb selle tühistamist. Kohtu hinnangul on mõlemad kirjad samasugused. Mõlemas keeldutakse kaebajale vaidlusalust korteriomandit kaebaja soovitud hinna eest võõrandamast, kuid ollakse valmis seda tegema turuhinna eest. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta peab 2021. a vastust haldusaktiks, kuid 2014. a vastust mitte.
25.Kohtu hinnangul ei saa kumbagi kirja haldusaktiks pidada. Kuigi mõlemast nähtub linna keeldumine kaebaja taotletud haldusakti andmast ja taotletud haldusakti andmisest keeldumine tuleb vormistada haldusaktina (HMS § 43 lg 2), ei saa kirju käsitleda haldusaktidena, sest otsustuskorras kinnisvara võõrandamise pädevus oli linnavolikogul ja linnavalitsusel puudus selles küsimuses pädevus otsust langetada. Linnavalitsuse kirjadest ei nähtu, et linnavalitsusel oleks selles küsimuses teine arusaam. Linnavalitsus selgitas ka ise neis kirjades, et otsuse langetab linnavolikogu. Seega tuleb neid kirju pidada vastusteks selgitustaotlustele. Kuna 02.07.2021 vastus ei ole haldusakt, siis ei saa seda tühistada (HKMS § 37 lg 2 p 1) ja kaebajal puudub kaebeõigus tühistamiskaebuse esitamiseks. Kaebus tuleb tühistamisnõudes läbi vaatamatult tagastada (HKMS § 121 lg 2 p 1). HKMS § 43 lg 2 järgi ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
5(6)
3-21-1754
26.Kui nõustuda kaebaja seisukohaga, et linna 02.07.2021 vastus on haldusakt (eeldades, et see väljendab linna kui terviku otsust), siis on seda ka linna 19.12.2014 vastus. Nende kirjade erinevaks käsitlemiseks puudub igasugune mõistlik põhjus. Sellisel juhul on kaebaja taotlus jäetud juba 19.12.2014 vastusega rahuldamata, st et kaebaja taotluse menetlus lõppes haldusaktiga. Kui kaebaja ei nõustunud linna otsusega, tulnuks tal see HKMS § 46 lg 1 järgi 30 päeva jooksul vaidlustada. Kaebaja ei ole seda teinud. Seega on kaebaja taotluse kohta olemas kehtiv haldusakt, mis on täitmiseks kohustuslik (HMS §-d 60 ja 61). Kaebaja 02.06.2021 avaldust tuleb sellisel juhul käsitleda menetluse uuendamise taotlusena (HMS § 68 lg 1), sest haldusakti kehtimise tõttu ei saanud vastustaja teha teistsugust otsust. Samas ei ole kaebaja esitanud ühtegi HMS § 44 lg-s 1 nimetatud menetluse uuendamise alust. Järelikult puudus linnal võimalus menetlust uuendada ja kaebaja taotlust uuesti lahendama hakata. Kohus möönab, et linn ei ole 02.07.2021 vastuses käsitlenud kaebaja 02.06.2021 taotlust menetluse uuendamise taotlusena ega seda ka vastavalt lahendanud. Tegemist on eksimusega, mis võib tuua kaasa linna 02.07.2021 vastuse tühistamise. Selle tulemusel tuleks linnal kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel hinnata menetluse uuendamise aluseid ja otsustada menetluse uuendamise üle. Samas arvestades asjaoluga, et kaebaja ei ole ühelegi menetluse uuendamise alusele viidanud ja need ei ole ka kohtu jaoks ära nähtavad, jääks kaebaja 02.06.2021 avaldus ka uuel lahendamisel läbi vaatamata. Seega ei saavutaks kaebaja linna 02.07.2021 vastuse tühistamisega kaebuse eesmärki – omandada vaidlusalune korter soovitud hinnaga. Järelikult tuleks kaebus HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamatult tagastada.
27.Eeltoodud põhjendustel tuleb kaebus tühistamisnõudes jätta läbi vaatamata olenemata sellest, kas käsitleda linna 02.07.2021 vastust haldusaktina või mitte.
28.HKMS § 108 lg 4 järgi kannab kaebaja menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui samas paragrahvis ei sätestata teisiti. Seetõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Samuti ei ole usutav, et vastustaja oleks praeguse menetlusega seoses menetluskulusid kandnud, sest linna esindas tema enda töötaja. Seetõttu jätab kohus linna menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 6).
29.Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 30 eurot. Kuna kaebaja esitas tühistamis- ja kohustamisnõuded, tulnuks praeguse kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot (HKMS § 104 lg 1, riigilõivuseaduse § 60 lg 1). Seega on kaebaja tasunud riigilõivu 15 eurot enam ja see tuleb talle HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel tagastada.
30.HKMS § 104 lg 5 järgi tasutud riigilõiv tagastatakse: 2) kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel; 4) kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 või 4 alusel. Praegusel juhul lõpetab kohus kaebuse menetluse ühe nõude osas HKMS § 152 lg 1 p 1 alusel ja tagastab kaebuse teise nõude osas HKMS § 121 lg 2 alusel. Kaebaja on tasunud mõlemalt nõudelt kokku riigilõivu 15 eurot. Eeltoodut arvestades tuleb riigilõiv jagada kahe nõude vahel võrdsetes osades ja tagastada summas 7,5 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.