Mall Muidre, Ivar-Jaan Tõnissoni ja Ingrid Maureen Tõnisson ten Boschi kaebus Kambja Vallavalitsuse 23. juuli 2020. a korralduse nr 2033 osaliseks tühistamiseks, Kambja Vallavalitsuse
3.septembri 2020. a korralduse nr 2114 tühistamiseks, Kambja valla kohustamiseks määrata täiendav ekspertiis ja Kambja valla kohustamiseks vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja I – Mall Muidre Kaebaja II – Ivar-Jaan Tõnisson Kaebaja III - Ingrid Maureen Tõnisson ten Bosch Kaebajate II-III volitatud esindaja Mall Muidre Vastustaja – Kambja vald, volitatud esindaja Kaupo Piirsalu Kolmas isik – osaühing Autod ja Osad, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Mall Muidre, Ivar-Jaan Tõnissoni ja Ingrid Maureen Tõnisson ten Boschi kaebus.
2.Tühistada Kambja Vallavalitsuse 23. juuli 2020. a korraldus nr 2033 osaliselt, st korralduse resolutsiooni p-d 2.3 ja 2.4.
3.Tühistada Kambja Vallavalitsuse 3. septembri 2020. a korraldus nr 2114.
Kohustada Kambja valda kaebajate taotlust määrata täiendav ekspertiis uuesti lahendama.
5.Kohustada Kambja valda kuu aja jooksul otsustama Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 13 hoonete tagastamise või mittetagastamise küsimus.
6.Kohustada Kambja valda vaatama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused uuesti läbi.
7.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3-18-2181
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22. märtsil 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonnakomisjoni
7.oktoobri 1999. a otsusega nr 304/1-1 tunnistati Eeriko 7 (arhiividokumentides on kasutatud ka nimetusi Eerike, Eerike 7, Eerike nr 7, Eriko nr 7, Eerika nr 7) talu hoonete osas õigustatud subjektideks Hilja Valk 1⁄2 mõttelises osas ja Mari Ann Lagle Põlde ning Heldur Jaan Tõnisson kumbki 1⁄4 mõttelises osas. Võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseks määrati Eeriko 7 hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise küsimuse selgitamiseks ekspertiis. Ekspert Kalev Looritsa 24. märtsi 2004. a antud hinnangu järgi on Eeriko 7 elamu säilinud osa jääkväärtus 56,5% ja saun-elamu jääkväärtus 35,1% (I kd, tl-d 7-10).
2.Ülenurme (nüüdne Kambja) Vallavalitsus andis 30. märtsil 2004 korralduse nr 141, millega kinnitas ekspert K. Looritsa eksperthinnangu (resolutsiooni p 1); tagastas Eeriko 7 elumaja 565/1000 mõttelist osa H. Valgule (1130/4000), M. A. L. Põldele (565/4000) ja H. J. Tõnissonile (565/4000) (resolutsiooni p 2); tagastas Eeriko 7 saun-elamu 351/1000 mõttelist osa H. Valgule (702/4000), M. A. L. Põldele (351/4000) ja H. J. Tõnissonile (351/4000) (resolutsiooni p 3); kohustas H. Valku, M. A. L. Põldet ja H. J. Tõnissoni Eeriko 7 elumaja 565/1000 mõttelist osa ja saun-elamu 351/1000 mõttelist osa üle võtma kolme kuu jooksul korralduse kättesaamise päevast (resolutsiooni p 5) (I kd, tl-d 14p-15). Vallavalitsusel ei ole dokumente, mis kinnitaksid õigustatud subjektide ärakuulamist enne korralduse väljaandmist, puuduvad ka õigustatud subjektidele korralduse kättetoimetamist tõendavad dokumendid ja vara üleandmist ettevalmistavad dokumendid (I kd, tl-d 43,48, 79).
3.M. A. L. Põlde suhtes lõpetati 30. augustil 2011 menetlus seoses tema pärija loobumisega vara tagasinõudmisest; H. J. Tõnissoni asemel astusid 2014. a menetlusse pärijad Ivar-Jaan Tõnisson ja Ingrid Maureen Tõnisson ten Boch ning H. Valk loovutas 2018. a oma osa maa nõudeõigusest tütar Mall Muidrele (I kd, tl-d 27-32).
4.Kambja Vallavalitsus tunnistas 25. oktoobri 2018. a korraldusega nr 691 kehtetuks Ülenurme Vallavalitsuse 30. märtsi 2014 korralduse nr 141 p-d 2-8 (I kd, tl-d 24p-26). Elumaja
3-18-2181 ning saun-elamu tagastamine otsustati uuesti ning sama korraldusega jäeti tagastamata viidatud ehitiste individualiseeritaval kujul mittesäilinud mõttelised osad ning lisaks ka karjalaut koos sigalaga ja ait-sepikoda koos kuivatiga. Tagastamata ehitiste eest jäeti kompensatsioon määramata.
5.M. Muidre, I.-J. Tõnisson ja I. M. Tõnisson ten Bosch (kaebajad) esitasid 20. novembril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Ülenurme Vallavalitsuse 30. märtsi 2004. a korralduse nr 141 ja Kambja Vallavalitsuse 25. oktoobri 2018. a korralduse nr 691 tühistamiseks (I kd, tl-d 2-6).
6.Tartu Halduskohus võttis 8. jaanuari 2019. a määrusega menetlusse M. Muidre, I.-J. Tõnissoni ja I. M. Tõnisson ten Boschi kaebuse Ülenurme Vallavalitsuse 30. märtsi 2004. a korralduse nr 141 ja Kambja Vallavalitsuse 25. oktoobri 2018. a korralduse nr 691 tühistamise ning taotluste uuesti läbivaatamiseks kohustamise nõuetes (I kd, tl-d 72-73). Kaebuses esitatud nõudeid on kohtumenetluse kestel muudetud kahel korral (halduskohtu 12. juuli 2019. a (I kd, tl 114) ja 16. oktoobri 2020. a (II kd, tl-d 131-132) määrused). Ajavahemikul 16. oktoober 2019 kuni 5. august 2020 on menetlus olnud peatatud kuni Eeriko 7 hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta tehtava täiendava ekspertiisi tulemuste teatavakstegemiseni (I kd, tl-d 169; II kd, tl-d 97-98).
7.Kambja Vallavalitsus tunnistas 24. jaanuari 2019. a korraldusega nr 871 kehtetuks Kambja Vallavalitsuse 25. oktoobri 2018. a korralduse nr 691 ja Ülenurme Vallavalitsuse 30. märtsi 2004. a korralduse nr 141 p-d 2-8 (I kd, tl-d 94-96). Sama korraldusega tagastas vastustaja Eeriko nr 7 talu elumaja 565/1000 mõttelist osa ja saun-elamu 351/1000 mõttelist osa ning jättis tagastamata ehitiste individualiseeritaval kujul mittesäilinud mõttelised osad. Samuti jättis vastustaja kompensatsiooni määramata endisel individualiseeritaval kujul mittesäilinud saunelamu 649/1000 mõttelise osa ja elamu 435/1000 mõttelise osa ning karjalaut koos sigalaga ning ait-sepikoja eest.
8.Kambja Vallavalitsus esitas vastuse kaebusele 13. augustil 2019 (I kd, tl 129).
9.Kambja Vallavalitsus tunnistas 23. juuli 2020. a korraldusega nr 2033 kehtetuks Ülenurme Vallavalitsuse 30. märtsi 2014. a korralduse nr 141 (resolutsiooni p 1); kinnitas EHITUSPLANEERIMISE osaühingu poolt teostatud töö nr TR 1969/2020 ”Eksperthinnang ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta“. Hinnangu kohaselt on endisel Eeriko nr 7 talu maal asunud ehitised säilinud järgmiselt: Tiigi tee 11 - ehitis on säilinud endisel individualiseeritaval kujul; Tiigi tee 13 - ehitis on endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt (63 % säilinud, 37 % parendused/uuendused); Tiigi tee 15 töökoda - ehitis ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud; Tiigi tee 15 laut - ehitis on endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt (parenduste/uuendused 68 %, säilinud 32 %); Tiigi tee 17 ehitis õigusvastaselt võõrandatud vara hulka ei kuulunud (II kd, tl 67).
10.EHITUSPLANEERIMISE osaühing edastas 27. juulil 2020 Kambja Vallavalitsusele kirja nr 3/200727-01, milles ekspert selgitas, et selgunud on täiendavad asjaolud ja eksperthinnangut tuleks täiendada ning teostada tuleks Tiigi tee 15 töökoja ehitise täiendav inspekteerimine ja (vajadusel) tarindite avamine tuvastamaks hoone konstruktiivset lahendust (II kd, tl-d 89-91).
11.Kambja Vallavalitsus jättis 3. septembri 2020. a vaideotsusega nr 2114 M. Muidre vaide Kambja Vallavalitsuse 23. juuli 2020. a korralduse nr 2033 p-de 2.3 ja 2.4 tühistamise nõudes
3-18-2181 rahuldamata (II kd, tl 121). Valla tegevusest tulenevalt esitasid kaebajad 22. septembril 2020 kaebuse täienduse (II kd, tl-d 128-129).
12.Tartu Halduskohus rahuldas 16. oktoobri 2020. a määrusega kaebuse muutmise taotluse ja kaasas menetlusse kolmanda isikuna osaühing Autod ja Osad, kes esitas omapoolsed seisukohad 2. novembril 2020 (II kd, tl-d 131-132, 136), millele kaebajad esitasid 18. jaanuaril 2020 vastuväited (II kd, tl 163).
13.Tartu Halduskohus otsustas 9. novembri 2020. a määrusega asja lahendada kirjalikus menetluses, andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate seisukohtade ja vastuväidete esitamiseks (II kd, tl 150).
14.Kambja Vallavalitsus tunnistas 29. detsembri 2020. a korraldusega nr 2399 kehtetuks Kambja Vallavalitsuse 24. jaanuari 2019. a korralduse nr 871 „Õigusvastaselt võõrandatud ehitiste osaline tagastamine ja mittetagastamine“ p-d 3-10 (II kd, tl 167-167p).
15.Kaebaja M. Muidre esitas 1. jaanuaril 2021 täiendavad seisukohad (II 170).
16.Vastustaja teavitas 1. veebruaril 2021 kohut Kambja Vallavalitsuse 29. detsembri 2020. a korraldusest nr 2399 (II kd, tl 166).
17.Tartu Halduskohus lõpetas 2. veebruari 2021. a määrusega menetluse osaliselt ehk Kambja Vallavalitsuse 24. jaanuari 2019. a korralduse nr 871 tühistamise nõudes (II kd, tl-d 172-173).
18.Tartu Halduskohus muutis 4. veebruari 2021. a määrusega otsuse avalikult teatavaks tegemise aega (II kd, tl 175).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
19.Kaebajad nõuavad Kambja Vallavalitsuse 23. juuli 2020. a korralduse nr 2033 osalist tühistamist, Kambja Vallavalitsuse 3. septembri 2020. a korralduse nr 2114 tühistamist, Kambja valla kohustamist määrata täiendav ekspertiis ja Kambja valla kohustamist vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused uuesti läbi, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 1) Ülenurme Vallavalitsuse 30. märtsi 2004. a korraldus nr 141 ei ole selle põhiosas kunagi kehtinud, sest selle andmisel rikuti ärakuulamisõiguse põhimõtet ning see jäeti õigustatud subjektidele teatavaks tegemata. 2) Vald on tulenevalt vara tagastamise korra p-st 9 kohustatud kuni vara üleandmiseni pidama vara tagastamise toimikut, milles sisalduvad selles asjas esitatud, kogutud või koostatud dokumendid või vastuvõetud otsused. Seega kui vald on käitunud tol ajal kehtinud vara tagastamise korras sätestatu kohaselt (nt võtnud õigustatud subjektidelt vastu taotlusi vara tagastamise pikendamiseks, teavitanud neid nende õigusi puudutava korralduse vastuvõtmisest ning vara üleandmise ajast ja kohast jms), siis pidanuks kogu info olema kättesaadav Eeriko 7 tagastamise toimikust. Kuivõrd sellist dokumentatsiooni toimikus ei ole, asuvad kaebajad seisukohale, et kirjavahetuse säilitamise tähtaja möödumine on vaid õigustus dokumentide puudumisele ning tegelikult ei ole selliseid dokumente kunagi olnudki.
3-18-2181 3) Käesoleval juhul kaebajatele aktiivsuse puudumist ette heita ei saa, sest vald menetles korraldust salaja, õigustatud subjektide teadmata. Nii ei esitanud vallavalitsus korraldust enne selle andmist õigustatud subjektidele tutvumiseks ja vastuväidete esitamiseks, st rikuti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg-s 1 sätestatud ärakuulamisõiguse põhimõtet. Ka ei saadetud õigustatud subjektidele ühtki teadet selle kohta, et selline korraldus on vastu võetud, kaebajad on tunnistatud mõttelises osas majaomanikuks ning peavad nüüd tulema vara vastu võtma. Ühtki 2004. aastal valminud vara üleandmistvastuvõtmist ettevalmistavat dokumenti ei ole kaebajad samuti vallalt saanud. 4) K. Looritsa eksperthinnangut ei saa arvestada, sest see ei ole kontrollitav ning selle andmisel ei ole järgitud Vabariigi Valitsuse määruses nr 220 sätestatud nõudeid. Kuna eksperthinnang ei ole selle kinnitamiseks kõlbulik, ei saa selle alusel otsustada ka Eeriko 7 hoonete tagastamise või mittetagastamise küsimust. 5) K. Looritsa eksperthinnangule tuginedes ei saa otsustada taluhoonete juurde kuuluvat lauda ja ait-sepikoja tagastamise küsimust, sest need hooned ei olnud eksperdi uurimisobjektiks. 6) Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 18 kohaselt ei tohi õigusvastaselt võõrandatud vara valdajad teha varaga kuni selle tagastamise küsimuse otsustamiseni tehinguid, samuti on nad kohustatud tagama vara säilimise. Selline keeld on kehtinud seaduses selle vastuvõtmisest alates. Kaebajatele teadaolevalt ei ole aga Eeriko 7 lauda ja ait-sepikoja valdaja, s.o Eesti Maaülikool, toodud nõuet täitnud, vaid on pärast omandireformi seaduse jõustumist hooneid tundmatuseni ümber ehitanud. Vald on omakorda eraldanud Eesti Maaülikoolile alusetult lauda ja ait-sepikoja aluse maa ning ei ole takistanud hoonete ümberehitamist. Viidatud paragrahvi järgi on kõik tehingud, millega õigusvastaselt võõrandatud vara enne selle tagastamise küsimuse otsustamist võõrandatakse või asjaõigusega koormatakse, tühised. Lisaks peavad võõrandatud vara valdajad vara säilimise keelu rikkumise korral hüvitama tekitatud kahju. Käesoleval juhul ei ole vald püüdnudki selgeks teha, kui suurel määral olid arutatavad hooned säilinud ORAS-e vastuvõtmise hetkel, vaid märkis asjasse süüvimata ja eksperdi sõnadele tuginedes, et hooned ei ole säilinud. 7) Eeriko 7 õigusvastaselt võõrandatud vara tuleb õigustatud subjektidele tagastada hoolimata M. A. L. Põlde pärijate loobumisest. Puuduvad seaduses sätestatud alused M. A. L. Põlde nõudeõiguse osa teistele õigustatud subjektidele tagastamata jätmiseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist käsitleb ORAS § 12 lg 2, mille järgi tagastatakse kogu vara, kui vähemalt üks õigustatud isik seda nõuab. Sisult sama on sätestatud vara tagastamise korra p-s 34. Arutataval juhul nõuavad kaks õigustatud isikut vara tagastamist, mistõttu nimetatud nõue on täidetud. 8) M. Muidre on küsinud ehituse dokumente nii vallalt kui Eesti Maaülikoolilt. Peale kasutuslubade, hoonete ülevaatuste aktide ning 1994. a märtsis koostatud inventariseerimisjooniste ei ole kummalgi rohkem dokumente esitada. Seega, kui täiendavaid dokumente pole, on lauda ja ait-sepikoja ümberehituse näol tegemist ebaseaduslike ehitistega. 9) Kaebajatel on tekkinud kahtlused, et ait-sepikoda ehitati töökojaks peaasjalikult 19921993. Ehitustöid, mis teostati peale 26. juunil 1991 ORAS vastuvõtmist, aga ehitiste hindamisel arvestada ei ole võimalik. 10) Isegi kui selgub, et Eeriko 7 lauta ja ait-sepikoda ei olegi enam võimalik tagastada, sest need on läinud eraomandisse, siis peaks kaebajatel olema võimalik esitada kahju hüvitamise nõue. Selline nõue on aga liiga umbmäärane, kui pole isegi teada, millises ulatuses tulnuks hoone tagastada, st kui suures osas on õigustatud subjektidele kahju tekitatud.
3-18-2181
20.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist. 1) Kaebajad on seisukohal, et K. Looritsa eksperthinnangu alusel ei saa vara tagastamise küsimust otsustada, sest eksperdi arvamus ei ole kontrollitav ning selle andmisel ei ole järgitud seaduses sätestatud nõudeid. Vallavalitsus on 6. augustil 2018 teavitanud Rahandusministeeriumit korduva ekspertiisi teostamise vajadusest Kambja vallas (endise Ülenurme valla territooriumil) asuvate õigusvastaselt võõrandatud Eeriko nr 7 talu, kinnistu 435, (edaspidi Eeriko nr 7) hoonete individualiseeritaval kujul säilinud osade määramiseks. Vallavalitsusele 9. oktoobril 2018 edastatud vastuses märgitakse, et kuigi ekspertkomisjoni käis 30. juunil 2018 Kambja vallas Eerikal ehitisi üle vaatamas ja nägi esialgu uues ekspertiisis võimalikku tulemust, siis süvenedes eksperthinnangusse ja lisadokumentidesse ning arvestades visuaalselt nähtavaid parendusi/uuendusi (saun-elamule teise korruse juurdeehitus, elamu katuse jms vahetus), leidis ekspertkomisjon, et kordusekspertiis ei muuda oluliselt tagastamisele kuuluvate ehitiste mõtteliste osade suurust. 2) Vastustaja nõustub, et kui on tekkinud kahtlus vara endisel individualiseeritud kujul säilimise osas, siis on põhjendatud täiendavate lisamaterjalide kogumine. Vallavalitsus on otsustes tuginenud eksperdi selgitustele ning ei ole kahelnud nende õiguspärasuses, liiatigi ei anna vallavalitsus hinnanguid Maaülikooli poolt nendele kuuluval kinnistul tehtud ümberehitustööde kvaliteedi, mahu või vajaduse osas. Kaebajate väitel on ekspert jätnud tähelepanuta mitmeid asjaolusid ning ei ole teinud piisavaid pingutusi päringute tegemisel erinevate dokumentide ja selgituste saamiseks. Vallavalitsus juhib tähelepanu, et ka kaebajatel on võimalik iseseisvalt koguda arhiivimaterjale ning teisi tõendeid, mis kinnitaksid kaebajate väiteid, et eksperthinnangus toodud järeldused ei ole õiged. 3) Tiigi 15 puhul on käesoleval juhul tegemist eraomandis oleva kinnisasjaga ning kolmandal isikul puudub puutumus antud haldusasjas. Samuti puudub tegelikkuses vallavalitsusel alus anda põhjendatud hinnanguid täiendava ekspertiisi vajaduse osas, arvestades asjaolu, et Tiigi tee 15 töökoda on jäetud esialgu riigi omandisse ning edaspidi on see võõrandatud enampakkumise käigus. Eelnevast tulenevalt ei ole võimalik vallavalitsusel ka korraldada ekspertiisi läbiviimist ning nõuda Tiigi tee 15 omanikult ehitise inspekteerimise või tarindite avamise võimaldamist.
21.Kolmas isik leidis, et tema jaoks on antud vaidlus ja kaasamine kolmanda isikuna üllatuslik, sest ta ei oma mitte mingit õigussuhet ühegi menetlusosalisega seoses nimetatud kinnistuga. Kokkuvõttes leidis kolmas isik järgmist: 1) Kolmas isik omandas kaks kinnistut 22. novembril 2010. a Eesti Maaülikoolilt, mida tõendab notariaalne leping (II kd, tl-d 138-142). Lepingu sõlmimisele eelnes avalik enampakkumine, millele viitab ka lepingu p 1.9.11 ja millel võis osaleda igaüks, kes pakkujaks kvalifitseerus. 2) Kolmas isik on kinnistu omandanud heauskselt, sest tugines kinnistusraamatule. Asjaõigusseadus (AÕS) § 56 lg 1 kohaselt kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. AÕS § 561 lg 1 kohaselt kui isik tehinguga omandab kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged. Kolmas isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et Eesti
3-18-2181 Maaülikoolilt enampakkumisel omandantud kinnistuga seoses toimub õigusvastaselt võõrandatud tagastamise protsess. Kolmandal isikul puudus ja puudub senimaani isegi teadmine sellest kuidas, mis viisil ja mis ajal Eesti Maaülikool või tema õiguseellane vastava kinnistu omandas, kaua nad seda omasid. Antud juhul võib tekkida küsimus igamisest, sest Eesti Maaülikool omas kinnistusraamatu andmetel kinnistut kauem kui 10 aastat. Kolmas isik lisab asja juurde kinnistusraamatu väljavõtte kinnistu registriosa 591804 kohta, mille jagamisel tekkis kolmandale isikule kuuluv kinnistu (II kd tl-d 145146). 3) ORAS-e vastavad sätted on osaliselt vastuolus nii kehtiva õigusega kui ka põhiseadusega. Juhul kui antud vaidluse tulemusel peaks kohaldamisele kuuluma ORAS § 12 sätted, siis ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks kohaldada ORAS § 12 lg 3 p 3 ainult füüsiliste isikute suhtes ning miks seda sätet ei saa laiendada juriidilistele isikutele. Kui 1991. a võis selline vahetegu veel olla asjakohane, siis täna selleks argumente ei ole. ORAS-e regulatsiooni „ajakohasusele“ viitab juba see, et § 12 lg 1 teeb viite AÕS-i sätetele (§ 27 ja § 28), mis aga alates 1. juulist 2002. a enam ei kehti.
22.Kirjalikus menetluses esitas M. Muidre täiendavad seisukohad. 1) Ükskõik millistel asjaoludel (avalikul enampakkumisel vms) kolmas isik kinnistu omandas, ei väära see ORAS § 12 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektidele tagastada. Erandid vara mittetagastamiseks on kirjas ORAS § 12 lg-s 3 ning seda, kas Tiigi tee 15 majad olid ORAS-e vastuvõtmise hetkel endisel individualiseeritaval kujul säilinud, kaebaja vallalt täiendava ekspertiisi määramise nõudega taotlebki. Täiendava ekspertiisita ei ole kaebajal isegi kahju hüvitamise nõuet võimalik esitada, sest ekspert on tunnistanud, et tema töö ei ole valmis ning ehitise säilimise hindamiseks tuleb teha täiendavad uuringud. 2) Eesti Maaülikool ei ole käitunud heas usus ning on müünud kolmandale isikule vara, mis ei kuulunud neile. Nimelt ei ole Eesti Maaülikool suutnud siiani esitada ühtki dokumenti, mis kinnitaks, et hooned kuulusid neile (II kd, tl-d 156-157). Kõik ülikooli Eerikal asuvad hooned on riigi omandisse jäetud Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 1993. a määruse nr 328 Riigi omandisse jääva vara nimekirja kohta p-ga 431, kuid Eerika (või Rüütli) lauta ja sepikoda (või töökoda) selles nimistus ei ole. Ei saanudki olla, sest riigi omandusse jääva vara nimekiri on välja antud ORAS § 21 osalise muutmise seaduse alusel, viimase § 2 kinnitab üheselt, et riigi omandisse jäetud vara nimekirja ei lülitata õigusvastaselt võõrandatud vara. 3) Ehkki Eesti Põllumajandusülikoolile Tiigi tee 15 hooned ei kuulunud, on ta taotlenud
20.detsembri 1996 kirjaga vallalt Eerika ÕKT lauda ja Eerika ÕKT sepikoja aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa määramist (II kd, tl 158). Sealjuures ei esitanud ülikool vallale dokumente riigi omandisse jäetaval maal asuvate ehitiste omandi kohta, ehkki maa riigi omandisse jätmise korra p-d 7 ja 8 teda selleks otseselt kohustasid. Eeltoodud taotlus oli aluseks hoonetealuse maa hilisemale riigi omandisse jätmisele (II kd, tl 159-159p) ning kinnistusraamatu kandele ülikooli kasuks. 4) Igamisaja arvutamisele rakendatakse AÕS § 111-114 sätteid. AÕS § 111 kohaselt on igamine välistatud, kui valdaja on pahauskne. Valdaja on pahauskne, kui ta valduse saamisel teadis või pidi teadma, et ta valduse saamisega ei omandanud asja. Käesoleval juhul on Eesti Maaülikool algusest peale teadnud, et talle need hooned ei kuulu, mistõttu ta ei ole kinnisasja vallanud nagu omanik ning igamine AÕS § 123 lg 1 järgi on välistatud.
3-18-2181
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
23.Tartu Halduskohtu menetluses on M. Muidre, I.-J. Tõnissoni ja I. M. Tõnisson ten Boschi kaebus Kambja Vallavalitsuse 23. juuli 2020. a korralduse nr 2033 osaliseks tühistamiseks, Kambja Vallavalitsuse 3. septembri 2020. a korralduse nr 2114 tühistamiseks, Kambja valla kohustamiseks määrata täiendav ekspertiis ja Kambja valla kohustamiseks vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused uuesti läbi. Kaebajad vaidlustasid esialgse kaebusega Ülenurme Vallavalitsuse 30. märtsi 2004. a korraldust nr 141 ja Kambja Vallavalitsuse 25. oktoobri 2018. a korraldust nr 691. Kohtumenetluse ajal on vastustaja
24.jaanuari 2019. a korraldusega nr 871 tunnistanud kehtetuks nii korralduse nr 691 kui korralduse nr 141 p-d 2-8. Samuti tunnistas vastustaja kohtumenetluse ajal 23. juulil 2020 korraldusega nr 2033 kehtetuks Ülenurme Vallavalitsuse 30. märtsi 2014. a korralduse nr 141. Pärast kohtu poolt kirjaliku menetluse määruse tegemist, on vastustaja 29. detsembril 2020 tunnistanud osaliselt kehtetuks ka korralduse nr 871.
24.Arvestades kohtumenetluse ajal valla poolt vastu võetud uusi korraldusi, kaebuse muutmise taotlusi, kohtumäärusi kaebuse muutmise taotluste osas ja kohtumäärust menetluse osalise lõpetamise osas, tuleb käesolevas asjas vaidluse esemena käsitada Kambja Vallavalitsuse 23. juuli 2020. a korralduse nr 2033 osalise tühistamise (korralduse p-d 2.3 ja 2.4), Kambja Vallavalitsuse 3. septembri 2020. a korralduse nr 2114 tühistamise nõudeid, Kambja valla kohustamise nõuet määrata täiendav ekspertiis ja Kambja valla kohustamise nõuet vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused uuesti läbi.
25.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et M. Muidre, I.J. Tõnissoni ja I. M. Tõnisson ten Boschi kaebus kuulub rahuldamisele. Kambja Vallavalitsuse 23. juuli 2020. a korralduse nr 2033 osaline tühistamine
26.ORAS § 12 lg 3 p-de 2 ja 3 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui see ei ole vastavalt sama paragrahvi lg-le 8 säilinud endisel individualiseeritaval kujul või vara on füüsilise isiku heauskses omandis; eelkõige ei saa heauskseks omandajaks olla isik, kes on osa võtnud vara omaniku kohtuvälisest represseerimisest või tema vara õigusvastasest võõrandamisest. ORAS § 12 lg 5 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustab ja vara tagastamist korraldab valla- või linnavalitsus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 25 kehtestab, et kohaliku omavalitsuse üksuse täitevorgan, asudes ette valmistama vara tagastamise otsustamist, määrab kindlaks, milliseid asjaolusid on vaja täiendavalt tõendada ja milliseid dokumente hankida. Sama korra p 27 näeb ette, et vastavalt ORAS § 12 lg 3 p-le 2 tagastatakse ainult vara, mis on säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Kui valla- või linnavalitsusel on tekkinud kahtlus vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise suhtes, samuti p-i 31 kohaselt vara tagastamata jätmise ettepanekut menetleva ministeeriumi nõudmisel, tellib ta eksperthinnangu ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta vastavalt ORAS § 12 lg 8 p-dele 1 ja 2 ning lg-tele 9 ja 10. Ekspertiisi tellimisest teatab vallavõi linnavalitsus õigustatud subjektile, ehitise valdajale, üürnikele ja rentnikele, kellel on õigus esitada eksperdile tõendeid ja dokumente, ning Rahandusministeeriumile. Eksperthinnangu kinnitab valla- või linnavalitsus. Valla- või linnavalitsuse tellitud ekspertiisi kulud kaetakse vara erastamisest kohaliku omavalitsuse üksuse omandireformi reservfondi laekunud rahast. Kui nimetatud rahast ei jätku, kaetakse kulud Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist
3-18-2181 eraldatud rahast. Ministeeriumi nõudmisel ekspertiisi läbiviimiseks vajalik raha eraldatakse Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist.
27.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 28 sätestab, et vara loetakse individualiseeritaval kujul säilinuks, kui see vastab ORAS § 12 lg-s 8 esitatud tingimustele. Kui vara ei ole individualiseeritaval kujul säilinud, teeb valla- või linnavalitsus tagastamisest keeldumise korralduse, viidates ORAS § 12 lg 3 p-le 2 ning lg 8 sellekohasele punktile. Vastavalt ORAS § 12 lg-le 11 kehtestab ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 25. novembri 1997. a määrusega nr 220 on kinnitatud "Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise kord ja metoodika".
28.Asja materjalidest nähtub, et Kambja Vallavalitsus tunnistas 23. juuli 2020. a korraldusega nr 2033 kehtetuks Ülenurme Vallavalitsuse 30. märtsi 2014. a korralduse nr 141 (resolutsiooni p 1); kinnitas EHITUSPLANEERIMISE osaühingu poolt teostatud töö nr TR 1969/2020 ”Eksperthinnang ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta“ . Hinnangu kohaselt on endisel Eeriko nr 7 talu maal asunud ehitised säilinud järgmiselt: Tiigi tee 11 - ehitis on säilinud endisel individualiseeritaval kujul; Tiigi tee 13 - ehitis on endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt (63 % säilinud, 37 % parendused/uuendused); Tiigi tee 15 töökoda ehitis ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud; Tiigi tee 15 laut - ehitis on endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt (parenduste/uuendused 68 %, säilinud 32 %); Tiigi tee 17 ehitis õigusvastaselt võõrandatud vara hulka ei kuulunud (II kd, tl 67).
29.Seega on vastustaja vaidlusaluse korraldusega nr 2033 sisuliselt kinnitanud EHITUSPLANEERIMISE osaühingu 15. juuni 2020. a eksperthinnangu. Kohtu hinnangul on vaidlustatud korralduse p-s 2 ap-des 2.1-2.5 sisalduva otsusega tehtud õiguslikult siduvalt kindlaks üks asja lõplikul lahendamisel (vara tagastamise üle otsustamisel) tähtsust omavatest asjaoludest (õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise määr) ja seega on tegemist eelhaldusaktiga (HMS § 52 lg 1 p 2). Eelhaldusakti suhtes kohaldatakse haldusakti sätteid (HMS § 52 lg 2). Eelhaldusakti on võimalik tühistada ja seetõttu on kaebajate tühistamisnõue lubatav. Eksperthinnangu kinnitamine ei ole samaväärne ehitusekspertiisi määramisega, mille kohta on Riigikohus 18. juuni 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-53-03 selgitanud, et see on menetlustoiming (p 17).
30.EHITUSPLANEERIMISE osaühing teostas Kambja Vallavalitsuse tellimusel ekspertiisi ja andis 15. juunil 2020 eksperthinnangu ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta (II kd, tl-d 68-87). Ekspertiisi objektiks olid Tartu maakonnas, Kambja vallas, Õssu külas paiknevad ehitised: -
Tiigi tee 11, KÜ puudub, EHR kood 121331664 (üksikelamu); Tiigi tee 13, KÜ puudub, EHR kood 120872625 (muu kolme või enama korteriga elamu); Tiigi tee 15 (KÜ 94901:005:0579), EHR kood 121292925 (laut); Tiigi tee 15 (KÜ 94901:005:0579), EHR kood 121292928 (töökoda); Tiigi tee 17 (KÜ 94901:005:0583), EHR kood 121292919 (ait-kuivati).
31.Ekspert Toivo Rattasepp leidis, et Tiigi tee 15 töökoda ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Seejuures selgitas ekspert, et ehitise tehnilised andmed (suletud neto- ja brutopind, kubatuur) 1941. a seisuga puuduvad. Ehitise tehnilised andmed on arvutatud paikvaatluse tulemuste ja 1994. a inventariseerimisjooniste alusel. Samuti leidis ekspert, et
3-18-2181 Tiigi tee 15 laut on endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt. Ka lauda puhul selgitas ekspert, et ehitise tehnilised andmed (suletud neto- ja brutopind, kubatuur) 1941. a seisuga puuduvad. Ehitise tehnilised andmed on arvutatud paikvaatluse tulemuste ja 1994. a inventariseerimisjooniste alusel.
32.Asja materjalidest nähtub, et 27. juulil 2020 pöördus ekspert T. Rattasepp Kambja Vallavalitsuse poole ning teatas, et ekspertiisi järgselt on selgunud täiendavad asjaolud ning tegi ettepaneku eksperthinnangu täiendamiseks (II kd, tl-d 89-91). Eksperdi hinnangul tuleks läbi viia täiendav ehitustehniline ja arhiiviuuring, mille käigus tuleks välja selgitada Tiigi tee 15 töökoja hoone rekonstrueerimisprojekti koostaja ja koostamise aeg; Tiigi tee 15 töökoja hoone rekonstrueerimistööde teostamise aeg (kas ja millised hoone ümberehitustööd teostati ajavahemikul 1989 kuni 20. juuni 1991 ning millised ajavahemikul 20. juuni 1991 kuni 1993). Samuti tuleks esitada Eesti Maaülikoolile uus täpsustatud teabenõue arhiividokumentide saamiseks Tiigi tee 15 töökoja projekteerimise, eelarve ja rekonstrueerimistööde kohta. Eksperdi hinnangul tuleks ka uue fotoinfo alusel esitada uus täpsustatud sõnastusega teabenõue arhiividokumentide saamiseks. Samuti tuleks teostada Tiigi tee 15 töökoja ehitise täiendav inspekteerimine ja (vajadusel) tarindite avamine tuvastamaks hoone konstruktiivset lahendust. Kohtu hinnangul on ekspert oma 27. juuli 2020. a kirjaga eksperthinnangu usaldusväärsuse Tiigi tee 15 osas ise kahtluse alla seadnud.
33.Eksperdil ei olnud hinnangu andmisel dokumente, mis näitaks hoonete ümberehitust enne ja pärast ORAS-e vastuvõtmist. ORAS § 12 lg 1 kohaselt on isikud, kelle omandis on omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, kohustatud selle õigustatud subjektile tagastama. Sama sätte lg-te 8 ja 10 järgi loetakse vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks juhul, kui vara kuju, väärtus ja suurus ei ole oluliselt muutunud. Objektide hindamisel ei arvestata pärast ORAS-e vastuvõtmist tehtud parandusi ja uuendusi. Ei ole kahtlust, et eksperdi poolt viidatu võis ekspertiisi tulemusi mõjutada ning viia Tiigi tee 15 osas ebaõige eksperthinnangu tegemiseni. Välja on jäänud selgitamata olulised asjaolud, mis võisid viia valede järeldusteni.
34.Kuigi haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga ning vastustajale ei olnud 23. juulil 2020 teada eksperdi 27. juuli 2020. a seisukoht, on tegelikult juba 15. juuni 2020. a eksperthinnangu p-s 4.6.6. asunud ekspert seisukohale, et ehitiste säilivuse arvutuste täpsuse suurendamiseks oleks mõistlik läbi viia järgnevad täiendavad toimingud: 1) teostada Tiigi tee 15 töökoja keldrikorruse ruumide 1-7 ja esimese korruse ruumide 8-11 ning Tiigi tee 15 lauda teise korruse ruumide 21-29 inspekteerimine; 2) teostada kaetud tarindite (pinnasetööd, vundamendid, keldriseinad) avamine ning ülesmõõdistamine (II kd, tl 86p). Vastustaja on nende tööde teostamist ka ise vajalikuks pidanud, nõustudes EHITUSPLANEERMISE osaühinguga sõlmitud lepingu täitmise tähtaega pikendama 1. juulini 2020 (I kd, tl 177). Kohtule esitatud selgituses on lepingu täitmise uut tähtaega põhjendatud seoses korduva paikvaatluse teostamisega, sest ekspert on esitanud taotluse teostada Tiigi tee 15 töökoja keldrikorruse ruumide 1-7 ja esimese korruse ruumise 8-11 ning Tiigi tee 15 lauda teise korruse ruumide 21-29 inspekteerimine. Lisaks on ekspert soovinud teostada kohtavamise Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 15 hoonete kandeseinte osas nende ehitusviisi tuvastamiseks.
35.Vastustaja ei ole oma 23. juuli 2020. a korralduses nr 2033 selgitanud, miks eksperthinnangus sisaldunud eksperdi ettepanekut täiendava ekspertiisi tegemiseks isegi ei kaalutud. Vastustaja on arvestanud vaid eksperdi lõpphinnanguga, kuid on jätnud täiesti tähelepanuta, et ekspert on ise selle paikapidavuses Tiigi tee 15 osas kahelnud. Vastustaja on vaid üldsõnaliselt nentinud, et „Kambja Vallavalitsus tellis endise Eeriko 7 talu maale jäävate
3-18-2181 ehitiste säilivuse eksperthinnangu koostamise Ehitusplaneerimise Osaühingult, töö teostajaks oli riiklikult tunnustatud ekspert Toivo Rattasepp.“ Vara endisel individualiseeritaval kujul säilimine on üks vara tagastamise avalduse lahendamisel tuvastamisele kuuluv asjaolu, kusjuures tegemist ei ole kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsusega. Kuna tegemist on haldusmenetluses eriteadmistega isiku abil kindlaks tehtava asjaoluga, tulnuks vastustajal selgitada, miks ta eriteadmisega isiku põhjendustega ei arvesta. Selliste põhjenduste puudumise tõttu tuleb vastustaja 23. juuli 2020. a korraldus nr 2033 osaliselt, s.o haldusakti resolutsiooni p-de 2.3 ja 2.4 osas tühistada. Muus osas on haldusakt kehtiv, st kinnitatud on, et Tiigi tee 11 ehitis on säilinud endisel individualiseeritaval kujul; Tiigi tee 13 ehitis on endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt (63% säilinud, 37% parendused/uuendused); Tiigi tee 17 ehitis ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara hulka. Kambja Vallavalitsuse 3. septembri 2020. a korralduse nr 2114 tühistamine
36.Kaebaja M. Muidre esitas 5. augustil 2020 vaide korralduse nr 2033 p-de 2.3 ja 2.4 tühistamiseks ning täiendava ekspertiisi määramiseks lauda ja ait-sepikoja säilivuse kindlakstegemiseks. Korralduse nr 2033 p-dega 2.3 ja 2.4 kinnitas vastustaja EHITUSPLANEERIMISE osaühingu poolt teostatud töö „Eksperthinnang ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta“. Hinnangu kohaselt on endisel Eeriko nr 7 talu maal asunud ehitised säilinud järgmiselt: Tiigi tee 15 töökoda – ehitis ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud (korralduse p 2.3); Tiigi tee 15 laut – ehitis on endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt (parenduste/uuendused 68%, säilinud 32%) (korralduse p 2.4). Kambja Vallavalitsus jättis oma 3. septembri 2020 korraldusega nr 2114 vaide rahuldamata (II kd, tl-d 121-121p).
37.Vastustaja on vaide läbivaatamisel esitanud järgmised seisukohad: 1) ebaõige on vaide esitaja väide, nagu oleks ekspert ise avaldanud soovi eksperthinnangut täiendada. Vajadus täiendavate uuringute järele on olnud vaide esitaja initsiatiiv; 2) Tiigi tee 15 puhul on tegemist osaühing Autod ja Osad eraomandis oleva kinnisasjaga, mis on omandatud Eesti Maaülikoolilt
22.novembril 2010. Omanik ei ole olnud varasemalt huvitatud koostööst, samuti ei ole käesoleva eksperthinnangu koostamise käigus omanik valla kirjadele ja telefonikõnedele vastanud. Sellest tulenevalt leiab vald, et vallal puuduvad piisavad alused omaniku tahtevastaselt temale kuuluva kinnisvara osas ekspertiisi määramiseks.
38.Kohus ei saa nende seisukohtadega nõustuda. Esiteks on ekspert juba ekspertiisihinnangus viidanud täiendavate toimingute läbiviimise vajadusele (vt kohtuotsuse p 34). Eksperdi 27. juuli 2020. a kirjast nähtub asjaolu, et ekspertiisi järgselt on M. Muidre 24. juulil 2020 esitanud eksperdile uued, varasemalt mitte teada olnud 2 fotot, mis ta leidis Rahvusraamatukogust (II kd, tl 89). Esimene neist pärineb 1989. a EPA Ülenurme õppe- ja katsemajandi raamatust ning seal tagaplaanil vasakul on näha ait-sepikoda või hilisem töökoda. Teine foto pärineb 1984. a EPA Ülenurme õppe- ja katsemajandi raamatust, foto laudast sel ajal. Seega nähtub eelnevast tõepoolest, et eksperti ajendas vallale kirjutama eelkõige kaebaja M. Muidre 24. juuli 2020 kiri. Samas ei ole sellel asjaolul erilist tähtsust, kuna ehitise säilivuse hindamisel osutub määravaks ümberehitustööde teostamise aeg. Ekspert selgitas vallale selgelt, et esitatud fotodokumendi kohaselt on Tiigi tee 15 töökoja ehitis 1989. aastal nähtav võõrandamisaegses mahus. Juhul, kui ehitustöid teostati peale 26. juunit 1991, ei ole võimalik ehitise säilivuse hindamisel selliseid ehitustöid arvestada.
39.M. Muidre on juba varasemalt kohtumenetluses selgitanud, et eksperdi töökoormuse vähendamiseks on ta valmis jagama kõiki materjale, mida tal teabenõuete, arhiivis otsimise vms
3-18-2181 teel on olnud võimalik leida, samuti on ta valmis otsima isikuid, kes tõenäoliselt saavad ehitiste ümberehituste kohta anda asjakohaseid selgitusi (I kd, tl 141). Sellist menetlusosalisepoolset kaasaaitamist ei saa küll M. Muidrele ette heita. Vastupidi, määrusega nr 220 kinnitatud “Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise kord ja metoodika” p 8 kohaselt on õigustatud subjekt, samuti senine ehitise valdaja kohustatud esitama kohaliku omavalitsuse täitevorganile kogu tema käsutuses oleva teabe ja kõik dokumendid, mis aitavad langetada objektiivset otsust ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise määra kohta. Samuti sätestab nii ORAS § 17 lg 8 kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 26, et õigustatud subjektil on õigus esitada täiendavaid dokumente ja tõendeid.
40.Kohus nõustub kaebajatega selles, et vald on vastupidiselt Riigikohtu suunistele seadnud esikohale osaühingu huvid ning jätnud õigustatud subjektide soovid tähelepanuta. Seejuures viitasid kaebajad õigesti Riigikohtu 18. märtsi 2019. a otsusele asjas nr 3-14-52793. Riigikohus leidis viidatud otsuse p-s 23, et ORAS § 18 lg 1 keelab omandireformi kohustatud subjektil tühisuse ähvardusel teha tehinguid õigusvastaselt võõrandatud varaga selleks, et vara oleks võimalik tagastada. Imperatiivselt sõnastatud ORAS § 18 lg 1 kaitseb omandireformi õigustatud subjekti, mitte aga isikut, kes omandas tagastamisele kuuluva vara omandireformi kohustatud subjektilt. ORAS § 18 lg 1 eesmärk on luua eeldused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Sätte eesmärgiga ei oleks kooskõlas jätta vara tagastamata ning hüvitada vara tagastamata jätmine, kui tehingute tagasitäitmine ja seega ka vara tagastamine on võimalik, ning hüvitada selle turuväärtus või maksta vara eest seadusega sätestatud kompensatsiooni, mis kaugeltki ei kata vara turuväärtust. ORAS § 18 lg 1 kohaselt ei välista tehingu tühisust see, et isik, kellele omandireformi esemeks olev vara võõrandati, ei teadnud või ei saanud aru sellest, et sellise vara võõrandamine on ORAS § 18 lg 1 kohaselt keelatud ning vastav tehing tühine.
41.Vastustaja on kohtule selgitanud, et Tiigi tee 15 puhul on tegemist eraomandis oleva kinnisasjaga ning omanik ei ole olnud varasemalt huvitatud koostööst, samuti ei ole eksperthinnangu koostamise käigus omanik valla poolsetele kirjadele ja telefonikõnedele vastanud (II kd, tl 66p). Riigikohtu selgitustest tulenevalt ei ole need argumendid asjakohased. On mõistetav, miks kolmas isik ei soovi end selle teemaga siduda, kuid see ei tähenda, et kolmandale isikule kuuluva kinnisvara puhul ei peagi tuvastama ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise määra.
42.Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika p 8 kohaselt on ka ehitise valdaja kohustatud esitama kogu tema käsutuses oleva teabe, mis aitavad langetada objektiivset otsust ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise määra kohta. Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika p 8 rikkumine võib olla vara tagastamata jätmise korralduse tühistamise aluseks juhul, kui menetlusnormide rikkumine võis viia ebaõige ekspertarvamuse tegemiseni. Kolmanda isiku poolt koostööst keeldumise korral ei ole välistatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 1014 alusel hagi esitamine kohtule. Kambja valla kohustamise nõue määrata täiendav ekspertiis
43.Kaebajad on esitanud ka kohustamisnõude määrata täiendav ekspertiis Tiigi tee 15 (laut) ja Tiigi tee 15 (töökoda) ehitistega seonduvalt. Kohus leiab, et kaebajate kohustamisnõue tuleb rahuldada. Kuigi kaebajad taotlesid kohtult Kambja valla kohustamist määrata täiendav ekspertiis, kohustab kohus HKMS § 41 lg 3 alusel Kambja valda kaebajate taotlust määrata täiendav ekspertiis uuesti lahendama. Kohustamisnõude piire ei mõjuta see, kas kaebaja taotleb kohtult haldusorgani tegevust lõplikult kindlaks määravat kohustamisotsust või
3-18-2181 kohustamisotsust, mis kohustab haldusorganit haldusakti andmist või toimingu tegemist kaaluma või haldusmenetlust alustama, jätkama või kordama. Sõltumata sellest, kui konkreetset kohustamisotsust on kaebaja soovinud, on tegemist ühe ja sama nõudega, ühe ja sama haldusakti andmisele suunatud kaebusega (K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura, 2013, lk 172). Kohus selgitas käesoleva otsuse varasemates punktides, et eksperdi põhjendustega mittearvestamise põhjendamata jätmine oli õigusvastane. Kohtu hinnangul oleks nii eksperthinnang kui eksperdi 27. juuli 2020 kiri pidanud tekitama vastustajal põhjendatud kahtluse Tiigi tee 15 lauda ja töökoja endisel individualiseeritaval kujul säilimise suhtes. ORAS § 12 lg s 3 sätestatud vara tagastamata jätmise võimalike aluste kontrollimine on ORAS § 12 lg-st 5 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-dest 27-313 tulenevalt vastustaja kohustus. ORAS § 12 lg 3 p 2 kohaselt hõlmab see kohustust kontrollida, kas vara on säilinud endisel individualiseeritud kujul. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-st 27 tuleneb, et kui valla- või linnavalitsusel on tekkinud kahtlus vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise suhtes, tellib ta eksperthinnangu ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta vastavalt ORAS § 12 lg 8 p-dele 1 ja 2 ning lg-tele 9 ja 10. Vastustaja peab kaebajate taotlust uuesti lahendades arvestama kohtu poolt käesolevas asjas antud selgitustega.
44.Kohus leiab, et kaebajate taotluse lahendamine viisil, mis kohustaks valda täiendavat ekspertiisi määrama (st mitte otsustama, kas uus ekspertiis on vajalik), oleks ennatlik. Esiteks pole kohtule teada Kambja Vallavalitsuse ja EHITUSPLANEERIMISE osaühingu vahel
14.aprillil 2020 sõlmitud ehitise säilivuse eksperthinnangu töövõtulepingu sisu, mh seda, kas leping võimaldas täiendava ekspertiisi teostamist, kui pärast eksperthinnangu andmist ilmnevad uued asjaolud (I kd, tl 177). Täiendav ekspertiis võib kaasa tuua ka täiendavad kulud. Rahandusministeerium on selgitanud, et kui kohtuvaidluse käigus on tekkinud vajadus täiendava ekspertiisi tellimiseks, siis ka seda saab otsustada kohalik omavalitsus (I kd, tl 153). Samuti selgitas Rahandusministeerium, et kuna kohaliku omavalitsuse omandireformi reservfondi raha enam ei laeku, siis tõenäoliselt ei ole Kambja Vallavalitsusel vastavaid vahendeid. Selleks tuleb kohalikul omavalitsusel Rahandusministeeriumile esitada kulude hüvitamise taotlus ühes kulu tõendavate dokumentidega. Raha eraldaks riigihalduse ministri käskkirjaga. Rahandusministeerium pidas küll silmas olukorda, kus EHITUSPLANEERIMISE osaühing ei olnud veel ekspertiisi teostanud, aga see seisukoht on asjakohane ka olukorras, kus vaidluse all on täiendava ekspertiisi teostamine.
45.Vastustaja leiab, et vallavalitsusel puudub tegelikkuses alus anda põhjendatud hinnanguid täiendava ekspertiisi vajaduse osas, arvestades asjaolu, et Tiigi tee 15 töökoda on jäetud esialgu riigi omandisse ning edaspidi on see võõrandatud enampakkumise käigus. Eelnevast tulenevalt ei ole vallavalitsusel võimalik korraldada ka ekspertiisi läbiviimist ning nõuda Tiigi tee 15 omanikult ehitise inspekteerimise või tarindite avamise võimaldamist. Kohus vastustajaga ei nõustu. Nagu kaebajad õigesti selgitasid, isegi kui selgub, et Eeriko 7 lauta ja ait-sepikoda ei ole enam võimalik tagastada, sest need on läinud eraomandisse, siis on võimalik esitada kahju hüvitamise nõue. Selline nõue oleks aga liiga umbmäärane, kui pole isegi teada, millises ulatuses tulnuks hoone tagastada, st kui suures osas tekitati õigustatud subjektidele kahju. Kui vara ei kuulu selle tagastamist taotlenud omandireformi õigustatud subjektile ORAS § 12 alusel tagastamisele, siis tuleb vara talle ORAS § 13 lg 1 alusel kompenseerida. Kui vara tagastamine muutus võimatuks omandireformi kohustatud subjekti poolt ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud käsutuskeelu rikkumise tõttu, siis peab kohustatud subjekt hüvitama sellega isikule tekitatud kahju.
3-18-2181 Kambja valla kohustamise nõue vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused uuesti läbi
46.Kaebaja M. Muidre on selgitanud, et temale teadaolevalt ei ole korraldust nr 2030 keegi peale tema kohtus vaidlustanud ning temagi on seda teinud vaid Tiigi tee 15 hooneid puudutavas osas. Seetõttu on ülejäänud osas korraldus jõustunud. Seetõttu palus M. Muidre, et kohus kohustaks valda otsustama kuu aja jooksul ka hoonete tagastamise või mittetagastamise küsimuse. Kui Tiigi tee 15 hoonete osas võib veel midagi eksperthinnangu kinnitamises muutuda ning võimalik, et tehakse täiendav ekspertiis, siis Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 13 hoonete osas on valla korraldus lõplik, st edasikaebamise tähtaeg on läbi ning seda ei saa enam vaidlustada. Kaebaja M. Muidre ei näe põhjust Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 13 hoonete tagastamisega viivitamiseks (II kd, tl 153p).
47.Seega on kaebaja M. Muidre palunud halduskohtul kohustamisnõuet rahuldavas ettekirjutuses määrata ka konkreetne ettekirjutuse täitmise tähtaeg, mille jooksul peab vastustaja otsustama Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 13 hoonete tagastamise või mittetagastamise. Ka kohtule ei nähtu põhjuseid, miks ei võiks vald korralduse nr 2033 kehtivas osas edasi tegutseda. Riigikohus on juba 23. juuli 1997. a määruses asjas nr 3-3-1-22-97 p-s 1 selgitanud, et ebaõige on väide, et õigusvastaselt võõrandatud vara individualiseeritaval kujul säilimise kindlaksmääramisel tuleb vaadelda kinnistu hooneid ühtse tervikvarana.
48.On selge, et vara tagastamise küsimust ei saa pidada lõplikult lahendatuks ORAS § 18 lg 1 tähenduses, kui vald on kinnitanud vaid eksperthinnangu ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta. Riigikohus on 16. aprilli 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-27-03 märkinud, et vara tagastamise menetlus koosneb järgmistest osadest: 1) vara võõrandamise õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine, 2) vara tagastamise otsuse vastuvõtmine ja 3) õigustatud subjektidele vara tagastamine.
49.Vastustaja peab oma tegevuses lähtuma HMS § 5 lg-st 2, mille kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Praegusel juhul on menetlus kestnud juba aastakümneid (ÕVVTK Tartu komisjon tunnistas H. Valgu ja H. J. Tõnissoni Eeriko 7 vara tagastamise osas õigustatud subjektiks juba 1995. a, I kd, tl 67), mistõttu ei saa rääkida menetluse kiirest läbiviimisest – vastupidi, menetlus on kestnud ebamõistlikult kaua. Kohtu hinnangul on seetõttu põhjendatud kaebajate taotlus kohustada valda kuu aja jooksul otsustama Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 13 hoonete tagastamise või mittetagastamise küsimus.
50.Tartu Ringkonnakohus on käesolevas asjas 4. septembril 2020 tehtud kohtumääruse p-des 10 ja 11 selgitanud, et juhul, kui kaebus osutub edukaks ja kohus tühistab vaidlustatud korralduse nende kahe hoone osas (Tiigi tee 15 laut ja töökoda), ei ole vastustajal siiski võimalik koheselt teistsugust otsust teha ega otsustada hoonete (osalist) tagastamist kaebajatele. Seda isegi juhul, kui hoonetealuse maa erastamise tehing uue eksperthinnangu valguses osutub tühiseks vastuolu tõttu ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeluga. Tulenevalt asjaõigusseaduse rakendusseaduse (AÕSRS) § 11 lg-st 5 kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Pärast riigi omanikuna kinnistusraamatusse kandmist on võimalik kinnistusregistris kinnisasja kohta avatud registriosa sulgeda, teha seejärel omandireformi
3-18-2181 lõpuleviimiseks vajalikud toiminguid ning lõpuks ka maa erastamise toimingud. Ringkonnakohtu hinnangul vaidlusaluse kinnisasja omanikuna riigi kinnistusraamatusse kandmise võimalus käesoleval ajal aga puudub.
51.Haldusorgan peab uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt selgitama haldusakti andmisel välja kõik menetletava asja otsustamisel tähtsust omavad asjaolud, sealhulgas vajaduse korral tuvastama tsiviilõiguslike suhete olemasolu või puudumise. Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest. Sellise haldusmenetluses tähtsust omava tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamisega ei sekku haldusorgan poolte tsiviilõigussuhetesse, vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu. Pädevus sellise tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks puudub haldusorganil reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras (nt Riigikohtu 27. novembri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-59-06, p-d 10-11; 11. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-59-02, p 9). Seega ei saa haldusorgan küll haldusakti resolutsiooniga tsiviilõiguslikku tehingut tühistada või tuvastada selle tühisust, kuid see ei takista tal andmast neile hinnangut haldusakti põhjendustes.
52.Seega tuleb kaebus rahuldada ka Kambja valla kohustamise nõudes vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused uuesti läbi. Vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise küsimus, samuti nagu muud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel lahendatavad küsimused, mis ei ole siduvalt lahendatud ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega, tuleb Kambja vallal iseseisvalt otsustada vara tagastamise avalduse uuel läbivaatamisel. Halduskohtu pädevuses on haldusorganite avalik-õigusliku iseloomuga tegevuse järelkontroll ning kohus ei tuvasta haldusõigussuhte elemente või olulisi asjaolusid enne haldusorganit viimase eest. Menetluskulud
53.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegusel juhul tehakse otsus Kambja valla kahjuks, mistõttu peaks vastustaja kandma kaebajate menetluskulud. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebajad ei ole kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja esitanud. Samas on kaebajad 20. novembril 2018 tasunud kaebuselt riigilõivu 30 eurot, mis 2. jaanuari 2019. a kohtumäärusega kaebajatele tagastati, kuivõrd kaebuse esitamine oli riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 1 tulenevalt riigilõivuvaba (I kd, tl-d 38, 60-62). M. Muidre on esialgse õiguskaitse taotluselt tasunud 5. augustil 2020 riigilõivu 15 eurot (I kd, tl 101). Tartu Halduskohus jättis 5. augusti 2020.a määrusega M. Muidre esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (II kd, tl-d 103-104). Ringkonnakohus jättis M. Muidre määruskaebuse halduskohtu 5. augusti 2020. a määruse peale rahuldamata, muutes määruse põhjendusi (II kd, tl-d 117). Kuna M. Muidre esialgse õiguskaitse taotlus jäi rahuldamata, ei ole kohtupraktikast tulenevalt põhjendatud lugeda hüvitatavate kulude hulka esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot. Seega ei ole kaebajad kandnud riigilõivuga seotud kulusid, mille väljamõistmist vastustajalt saaks nõuda. Muude menetluskulude väljamõistmist ei ole kaebajad taotlenud, mistõttu jäävad ka kaebajate võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
54.Kolmas isik on 6. jaanuaril 2021 esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, mille kohaselt on ta kandnud kulusid 357 eurot ning mille väljamõistmist ta kaebajalt taotleb (II kd, tl-d 160-162). Kohus jätab kolmanda isiku sellekohase taotluse rahuldamata, kuna
3-18-2181 kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8 ls 1). Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, nagu praegusel juhul, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8 ls 2). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.