Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
03.12.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-20-513
Haldusasi
XX kaebus Eesti Haigekassa 18.10.2019 ettekirjutuse nr 5-3.3/3126779 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja Meelis Krautmann Vastustaja – Eesti Haigekassa, esindaja Ergo Pallo
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.06.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.01.2021, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva ( lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ( lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks ( lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-20-513 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-20-513 Õige ei ole kohaldada tagasinõudele TsÜS § 149 või TsÜS § 151 lg-t 1. Aegumistähtaeg on tuletatav RaKS § 28 lg-st 6: see on proportsionaalne ja kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Aegumisnormi puudumine ei tohi kaebaja olukorda raskendada. Liiati võib aegumistähtaja puudumine olla põhiseadusega vastuolus. Haigekassa pidi aru saama kaebaja kindlustuskaitse lõppemisest, kui tühistati kaebaja töötamise kanne töötamise registris. Haigekassal on MKS § 29 lg 14 alusel ligipääs maksusaladust sisaldavale teabele sotsiaalmaksu maksja, kindlustatud isiku ja kindlustuskaitset taotleva isiku kohta või kindlustuskaitse kehtivuse kontrollimiseks. Õigeaegselt reageerides oleks haigekassal olnud 1,5–2 aastat tagasinõude esitamiseks.
Eesti Haigekassa palus jätta kaebus rahuldamata.
Kuigi RaKS ei sätesta nõude aegumise tähtaega, ei tähenda see, et analoogia korras võiks kohaldada vabal valikul eriseadust (nt PHS). Kui seaduses ei nähta selgelt ette erandit, tuleb avalikus õiguses kasutatud eraõiguse mõisteid sisustada samamoodi kui eraõiguses. Seega tuleb ka avalik-õiguslikus suhtes kohaldada aegumisele TsÜS-i. TsÜS § 149 järgi on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vaidlus puudub, et haigekassa tagasinõue tuleneb seadusest ning seadus sellele eraldi aegumistähtaega ei sätesta. Seega on täidetud mõlemad TsÜS §-s 149 nimetatud eeldused. Ühtlasi pole vaja välja selgitada, millal täpselt muutus haigekassa RaKS § 62 lg-st 3 tulenev tagasinõue sissenõutavaks. Arvestades, et töövõimetushüvitis maksti kaebajale välja 2016. aastal, ei ole TsÜS §-s 149 sätestatud kümneaastane tähtaeg möödunud. RaKS § 62 lg-s 3 sätestatud tagasinõue võib vastata ka alusetu rikastumise tunnustele võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 mõttes. Haigekassa on seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks tasunud kaebajale töövõimetushüvitist. Maksuotsuse (ja sellele järgnenud kohtumenetluse) tulemusel vähenes kaebaja kalendripäeva keskmine tulu ning töövõimetushüvitise maksmise kohustus langes ära 4736,48 euro ulatuses. Sellisel juhul tuleb nõude aegumist arvestada TsÜS § 151 lg 1 alusel – aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil haigekassa teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue kaebaja vastu. Haigekassa sai kohustuse äralangemisest teada 01.08.2019, kui MTA teavitas teda kohtuotsuse jõustumisest haldusasjas nr 3-17-1430. Hüvitis arvutatakse isiku töövõimetuslehel märgitud töökohustuste täitmisest vabastuse alguspäeva kalendriaastale eelnenud kalendriaastal kindlustatud isikule arvestatud sotsiaalmaksu alusel arvutatud tulu alusel. Haigekassa ei kontrolli, määra ega arvuta isiku riiklikke makse. Vastav pädevus on MTA-l, mistõttu põhineb haigekassa poolt arvutatav ja makstav hüvitis MTA andmetel. Arusaamatud on viited töötamise registri olemuse ning maksuhalduri õiguse kohta avaldada maksusaladust sisaldavat teavet. Haigekassa teeb päringuid isikute kindlustuskaitse olemasolu ning sissetuleku keskmise suuruse kohta ainult kindlates olukordades, st töötleb andmeid ainult avalike ülesannete täitmiseks. Kindlustuskaitse olemasolu kontrollib töövõimetuslehte väljastav arst haigekassa andmekogust (RaKS § 52 lg 1). Hüvitist makstakse töövõimetuslehe alusel (RaKS § 53 lg 1). Haigekassa andmekogu saab omakorda andmed kindlustuskaitse olemasolu ning isiku kalendripäeva tulu keskmise suuruse kohta maksukohustuslaste registrilt ja töötamise registrilt (haigekassa andmekogu pidamise põhimääruse § 8 lg-d 3 ja 6). Kontroll on suuresti automatiseeritud ning toimub ühekordselt töövõimetuslehe avamisel. Mingeid järelkontrolle ei ole ette nähtud. Isikule makstava töövõimetushüvitise suurus põhineb MTA-lt saadavatel andmetel. Muutus andmetes saab toimuda kehtiva maksuotsuse alusel ning kui maksuotsuse tulemusel isiku kalendripäeva keskmine tulu väheneb, tuleb MTA-l haigekassat eraldi teavitada. Seega pidi haigekassa tagasinõudest teada saama pärast MTA teavitust, mis toimus 01.08.2019. 3(7)
3-20-513
3-20-513 töövõimetuslehe väljastamisel (RaKS § 54 lg 1, § 55 lg 1). Seadusest ei tulene haigekassale kohustust kontrollida ajutise töövõimetushüvitise aluseks olnud andmeid tagantjärele ilma ajendita. Teadlikkust ajutise töövõimetuse aluseks olnud asjaolude muutumisest saaks eeldada üksnes juhul, kui haigekassa oleks seaduse alusel kohustatud kontrollima, kas ajutise töövõimetuse maksmise aluseks olnud asjaolud olid hiljem muutunud, või olukorras, kus talle saab teatavaks, et andmed on olnud ebaõiged. Näiteks on selline kohustus PHS § 46 lg 2 alusel SKA-l. Vastustajale saaks omistada teadmist varem välja makstud ajutise töövõimetuse hüvitise aluseks olnud andmete muutumisest üksnes juhul, kui haigekassa saaks automaatse teavituse selle kohta, et konkreetse isiku ajutise töövõimetuse hüvitise arvutamise aluseks olnud andmed on maksuotsuse tegemise tõttu muutunud või kui teda on sellest mõnel muul viisil teavitatud. Sellist automaatse teavitamise süsteemi haigekassa andmekogu ega teiste riiklike registrite vahel kohtule teadaolevalt olemas ei ole ning selle olemasolu ei tulene ka ühestki õigusaktist. Seega sai haigekassa ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olnud asjaolude muutumisest teada alles 01.08.2019, kui MTA edastas talle maksuotsuse. Ettekirjutus tehti 18.10.2019. Seega ei olnud tagasinõue ettekirjutuse tegemise ajaks aegunud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
Eesti Haigekassa palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
Puudub põhjus kohaldada RaKS § 62 lg-tes 3 ja 4 sätestatud tagasinõuetele erinevat aegumise regulatsiooni. Haigekassal võib nõudeõigus tekkida mõlemal alusel ning mõlemal juhul tekib nõudeõigus seaduse alusel. RaKS § 62 lg 3 erineb piisavalt alusetu rikastumise regulatsioonist. VÕS § 1032 lg 1 järgi võib alusetu rikastumise kohustuse täitmise saajalt nõuda tagasi saadu ja sellest saadud kasu, mis võib oluliselt mõjutada tagasinõude ulatust. Kasu on seda suurem, mida pikem on ajavahemik alusetu rikastumise sündmuse, sellest teadasaamise ja sissenõudmise vahel. Kui aegumisele kohaldub alusetu rikastumise nõude regulatsioon, algas aegumine 01.08.2019. Aegumise arvestamine jõustumata maksuotsuse edastamisest on vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-s 2 sätestatud eesmärgipärasuse põhimõttega. Mõistlik ei ole selline lähenemine, kus haigekassa peab aegumise vältimiseks esitama kohtusse hagi. Rikastumine peab olema kindel. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas inimesele tagasi makstud hüvitis uuesti välja maksta, kui maksuotsus tühistatakse.
5(7)
3-20-513
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/53b62cd5-d4a1-40b4-b23e-d3bf2d0fa7fa
6(7)
3-20-513 asjaoludest, st alusetust hüvitise maksmisest ja rikastumise põhjustaja isikust, s.o hetkest, mil nõue muutus sissenõutavaks. Praegu olid sellised asjaolud olemas alates maksuotsuse kehtima hakkamisest ehk maksuotsuse kättetoimetamisest kaebajale (HMS § 61 lg 1). Haldusasja nr 317-1430 materjalidest nähtub, et maksuotsus toimetati kaebajale kätte 22.06.2017. Maksuotsuse kehtivust kohtumenetluses ei peatatud. Kehtiv haldusakt on täitmiseks kohustuslik sõltumata selle õiguspärasusest või vaidlustamisest. MTA maksukohustuslaste registri vastutava töötlejana pidi maksuotsuse alusel muutma registris sotsiaalmaksu arvestamise aluseks olevad andmed ning sellest haigekassat teavitama (MKS v.r. § 10 lg 2 p-d 1–2 ja lg 3, 17 lg 21–4, RaKS § 55 lg 1, Vabariigi Valitsuse 30.07.2002 määrus nr 240 „„Maksukohustuslaste registri“ asutamine ja registri pidamise põhimäärus“ § 9 lg 1 p 4). MTA teavitas haigekassat maksuotsusest ja andmete muutmisest alles 01.08.2019. Kaebajale ei ole etteheidetav, et haldusorgan viivitab ülesannete täitmisega. Seega tuleb aegumist arvestada alates maksuotsuse kättetoimetamisest kaebajale. Maksuotsus toimetati kaebajale kätte 22.06.2017 ning vaidlustatud ettekirjutus tehti 18.10.2019. Seega ei olnud tagasinõue aegunud. Muid etteheiteid ei ole kaebaja ettekirjutusele teinud.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.