Osaühing Sepapaju 1 Arendus kaebus nõudes mõista Keskkonnaministeeriumilt Osaühingu Sepapaju 1 Arendus kasuks välja hüvitis summas 575 881,11 eurot ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni täitmiseni või alternatiivselt kohustada keskkonnaministrit 07.01.2020 käskkirja nr 1-2/20/11 täiendama ja lisama käskkirjale viivis Osaühingu Sepapaju 1 Arendus kasuks
Menetlusosalised
Kaebaja – Osaühing Sepapaju 1 Arendus, esindajad vandeadvokaadid Indrek kukk ja Indrek Leppik Vastustaja – Keskkonnaministeerium, esindaja Eda Pärtel
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 22.07.2020. a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.26.01.2009 omandas Osaühing Sepapaju 1 Arendus (kaebaja) 12,04 hektari suuruse Sepapaju 1 kinnistu.
26.06.2009 esitas kaebaja Keskkonnaministeeriumile (vastustaja) kaevandamisloa taotluse. 01.06.2011 käskkirjaga nr 768 peatati kaevandamisloa taotluse menetlus seoses Jõelähtme Vallavalitsuse esitatud taotlusega võtta kaitse alla Jõelähtme vallas Liivamäe külas ja Loo alevikus II kategooria kaitsealuste taimede kasvukohad ja väärtuslikud kooslused.
3.19.08.2015 võttis keskkonnaminister vastu määruse nr 50 „Aasnelgi ja kuning-kuuskjala Loo püsielupaiga moodustamine ja kaitse-eeskiri“ (püsielupaiga määrus), millega arvati Sepapaju 1 1(8)
kinnistu täies ulatuses püsielupaiga koosseisu. Looduskaitseseaduse (LKS) § 30 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on püsielupaigas keelatud majandustegevus ja loodusvarade kasutamine. Seega välistas määrus nr 50 täielikult kinnistu kasutamise maavara kaevandamiseks kui ka muuks majanduslikuks otstarbeks.
4.19.01.2016 esitas kaebaja vastustajale taotluse kinnistu omandamiseks, kuivõrd kinnistu sihtotstarbeline kasutamine ei ole püsielupaiga määruse kehtestamise tõttu võimalik.
5.15.02.2016 peatas vastustaja kaebaja kaevandamisloa taotluse menetlemise, sest püsielupaiga määruse tõttu ei ole kaevandamise osas lubava otsuse tegemine võimalik.
6.25.04.2016 keskkonnaministri käskkirjaga nr 1-2/16/373 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava Sepapaju 1 kinnistu riigile omandamise algatamine“ algatati Sepapaju 1 kinnistu riigile omandamine.
7.07.01.2020 keskkonnaministri käskkirjaga nr 1-2/20/11 otsustati kinnistu riigile omandamine hinnaga 1 630 000 eurot. Kinnistu müügihind kujunes kaebaja ja Keskkonnaameti poolt kaasatud ekspertide poolt antud eksperthinnangu nr 0775-19 (eksperthinnang) tulemusena, mis määratles kinnistu parimaks kasutuseks ehituslubjakivi maardlana kasutamise ning kus kaevandamisloa menetlusele kuluvaks ajaks on arvestatud kaks aastat ja kaevandamisperioodiks viis aastat.
8.15.01.2020 kinnistu müügilepingu, asjaõiguslepingu ja kinnistamisavaldusega võõrandas kaebaja kinnistu Eesti Vabariigile.
9.Kaebaja esitas 06.02.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudes mõista Keskkonnaministeeriumilt Osaühingu Sepapaju 1 Arendus kasuks välja hüvitis summas 575 881,11 eurot ning viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni täitmiseni või alternatiivselt kohustada keskkonnaministrit 07.01.2020 käskkirja nr 1-2/20/11 täiendama ja lisama käskkirjale viivis Osaühingu Sepapaju 1 Arendus kasuks. Tallinna Halduskohus võttis 19.02.2020 määrusega kaebuse menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
10.Kaebaja põhjendab kaebuses esitatud nõuet kokkuvõtvalt järgnevaga. 10.1 Kinnistu võõrandati kaebajalt de facto püsielupaiga määrusega 19.08.2015, kuivõrd looduskaitseliste piirangute tõttu ei olnud kaebajal võimalik kinnistul majandustegevust vastavalt kinnistu parimale kasutusele teostada ning ainsaks lubatud tegevuseks kinnistul oli kaitsealuste liikide säilitamiseks vajalik tegevus, s.o piiratud kujul rohu niitmine ning puu- ja põõsarinde kujundamine. Ainsaks tuluallikaks kinnistult kujunes maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 39 „Natura 2000 erametsamaa toetus“ § 2 alusel antav toetus summas 411,4 eurot, mis ei ole aga suunatud mitte looduskaitseliste piirangute tõttu tekkinud kahju hüvitamisele, vaid üksnes kinnistu omaniku lisakulude kompenseerimisele. Kui ka toetust käsitleda tuluna, ei oleks see võrreldav tuluga, mida kaebaja oleks saanud kinnistu kasutamisel maavara kaevandamiseks ja mis oleks olnud keskmiselt 203 874,75 eurot aastas. Seega muudeti püsielupaiga määruse vastu võtmisega väärtuslik kinnistu kaebaja jaoks majanduslikult väärtusetuks. Kinnistu väärtus moodustab looduskaitseliste piirangute korral maksimaalselt 1,47% kinnistu väärtusest võrreldes olukorraga, kus looduskaitselisi piiranguid ei eksisteeriks. Tegelikkuses on väärtus veelgi väiksem. 10.2 Kuivõrd faktiliselt on tegemist omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisega, ei oma tähtsust, kas menetlus kinnisasja omandamiseks viidi läbi kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (KASVS) või LKS alusel, sest kohese tasu maksumuse kohustuse aluseks on sellisel juhul vahetult PS § 32 lg 1 teine lause. Seejuures ei oma vahetegu menetluste osas ka sisulist tähendust. LKS §-s 20 sätestatud avalduste läbivaatamise kord hüvitise suurust või selle sissenõutavaks muutumist ei mõjuta. PS § 32 lg 1 teisest lausest tuleneva hüvitise kohesuse põhimõttest lähtuvalt muutub hüvitisnõue sissenõutavaks alates avalik-õiguslike kitsenduste seadmise hetkest ning seda 2(8)
olenemata hüvitise suuruse kindlakstegemise ajast. Seega ei oma ka tähtsust, millal kaebaja esitas avalduse kinnistu omandamiseks, sest LKS § 20 kohaselt ei ole kinnistu omaniku poolt avalduse esitamine omandamismenetluse algatamise eeltingimuseks. 10.3 Hiljemalt püsielupaiga määruse vastu võtmisest, s.o 19.08.2015, tekkis kaebajal õigus õiglasele ja kohesele hüvitisele, milline on kindlaks määratud 07.01.2020 käskkirjaga, kuid maksti kaebajale välja alles 15.01.2020. Riigikohtu praktikast tulenevalt on avalik õiguslikus suhtes asja müügist saadud raha ülekandmise kohustus avalik-õiguslik rahaline kohustus, millelt saab nõuda ka viivist VÕS § 113 lg 2 alusel. Eelnev on kooskõlas ka RVastS § 7 lg-ga 4. Haldusorgani vastutust rahalise kohustuse nõuetekohase täitmise eest ei saa pidada olemuslikult erinevaks eraõigusliku isiku vastutusest rahalise kohustuse täitmise eest. Kohustus maksta rahalise kohustusega täitmisega viivitamisel viivist on universaalne ega sõltu sellest, kas kohustuse täitjaks on avaliku võimu kandja või eraisik. Järelikult tuleb haldusorganil arvestada hüvitiselt viivist alates kaebajale ebasoodsa haldusakti tegemisest kuni hüvitise väljamaksmiseni. Kaebajal on seega õigus nõuda viivist alates 19.08.2015 kuni hüvitise välja maksmiseni, mis toimus 15.01.2020. 10.4 VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi loetakse viivisemääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Ametlikes Teadannetes avaldatud Eesti Panga teadete kohaselt oli VÕS § 94 lg-s 1 nimetatud intressimäär enne 1. jaanuarit 2016. a 0,05% ja alates 1. jaanuarist 2016 on intressimäär 0,00%. Kaebajale perioodi eest 19.08.2015 kuni 15.01.2020 hüvitamisele kuuluva viivise suuruseks on 575 881,11 eurot. 10.5 Müügilepingu alusel tasuti kaebajale 1 630 000 eurot. VÕS § 88 lg 1 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Riigikohus on leidnud, et intress VÕS § 88 lg 8 tähenduses tähendab ka viivist. Järelikult toimus tasumine 15.01.2020 müügilepingu alusel 575 881,11 euro ulatuses selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise katteks ning ülejäänud osas põhikohustuse katteks, s.o summas 1 054 118,89 eurot. Põhikohustusest on seega täitmata 575 881,11 eurot, millelt on kaebaja omakorda õigustatud nõudma viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud määras kuni kohase täitmiseni. Vastustaja seisukoht
11.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel. 11.1 Kaebaja leidis ka juba vaidluses haldusasjas nr 3-15-2538, et kinnisasja püsielupaigana kaitse alla võtmine oli sundvõõrandamine, seega oleks tulnud määrusega lahendada ka hüvitise küsimus. Alternatiivselt taotles kaebaja viidatud kohtuasjas sundvõõrandamise hüvitise summas 2 200 000 eurot ja viivise 14 556,15 eurot ning sellele lisanduva viivise kuni kohustuse täitmiseni väljamõistmist. Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus jätsid kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kohtud leidsid üksmeelselt, et looduskaitsepiirangute seadmine ei ole samastatav kinnisasja sundvõõrandamisega. 11.2 Kaebaja ei ole esitanud ühtegi uut faktilist asjaolu, mis võiks olla aluseks sundvõõrandamise osas varasematest kohtuotsustest erineva otsuse tegemiseks. Asjaolu, et kinnistu hinna määramisel võeti arvesse ka võimalikku kaevandamise perspektiivi, ei oma antud juhul mingit tähtsust. See ei muuda kaitse alla võtmist sundvõõrandamiseks, sest see ei toonud kaasa faktilisi muutusi maa sihtotstarbes ega muus asjasse puutuvas. 11.3 Riigikohtu praktikas (12.11.2018 otsus nr 3-16-812) on selgitatud, et LKS §-s 20 sätestatud looduskaitselise kinnisasja riigile omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et Sepapaju 1 kinnisasja püsielupaigana kaitse alla võtmine ei olnud sundvõõrandamine. Kaebaja väide, et kinnisasja püsielupaigana kaitse alla võtmine vähendas kinnisasja tulusust 99,8%, on eksitav. Kaebaja tugineb eeldusele, et 3(8)
kinnisasja parim kasutus on kaevandamine. Kaebaja ei ole arvestanud, et maa sihtotstarvet ei ole muudetud ja tal puudus kaevandamisluba. Kaebaja ei arvesta ka, et LKS § 17 lõike 1 mõistes vajaliku tegevuse tegemine ei ole maaomaniku kohustus, vaid säte on suunatud eelkõige kaitseala valitsejale ehk Keskkonnaametile. Ala püsielupaigana kaitse alla võtmisega ei kohustata maaomanikku rohtu niitma ega kujundama puu- ja põõsarinnet liikide säilitamiseks. Vajadusel teeb seda Keskkonnaamet. Aga kui maaomanik soovib siiski ise nimetatud tööd teha, siis on selle eest ette nähtud toetused. 11.4 Kaebaja on oma käitumisega väljendanud selget tahet ja teadmist, et menetlus toimub LKS § 20 alusel - alustades omandamise ettepaneku esitamisest kuni hinnapakkumisega nõustumiseni ja müügilepingu sõlmimiseni. LKS § 20 lg 1 ei ole ette nähtud sundvõõrandamise tarbeks. Kaebaja esitas kohtuasja nr 3-15-2538 menetluse ajal (19.01.2016) vastustajale ettepaneku LKS § 20 lg 1 tähenduses Sepapaju 1 kinnisasja riigile omandamiseks. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitseliste piirangutega kinnisasja riigile omandamise menetlemise kord, samuti kinnisasja hinna määramise alused olid kaebajale avaldust esitades teada ning ta sai nendega arvestada. 11.5 Vastustaja menetles kaebaja ettepanekut Sepapaju 1 kinnisasja riigile omandamiseks vastavalt õigusaktides sätestatud korrale. Kaebaja ettepanek Sepapaju 1 kinnisasja riigile võõrandamiseks saabus Keskkonnaametisse 19.01.2016 a. Keskkonnaministri 25.04.2016 käskkirjaga nr 1-2/16/373 algatati LKS § 20 lõigete 1 ja 2 alusel Sepapaju 1 kinnisasja riigile omandamise menetlus. Seda otsust ei ole vaidlustatud. 11.6 Vastustaja ei ole õigusvastaselt viivitanud. LKS § 20 lg 1 alusel kinnisasja omandamise menetluse alguseks loetakse taotluse esitamist (antud juhul 19.01.2016). LKS § 20 lõike 4 kohaselt lahendatakse looduskaitsepiirangutega kinnisasja riigile omandamise avaldused nende laekumise järjekorras. See, mitu looduskaitsepiirangutega kinnisasja riik aastas omandab, sõltub eelarves selleks eraldatud rahast. Haldusasja nr 3-15-2538 arutamisel ringkonnakohtus eeldas vastustaja, et järjekord jõuab kaebaja kinnisasja omandamiseni 2018. või 2019. aastal. Kohus on pidanud seda ooteaega proportsionaalseks ja PS-ga kooskõlas olevaks. Järjekord jõudis kaebaja kinnisasja omandamiseni 2018. aasta lõpus. Kinnisasja väärtuse määramiseks telliti 21.12.2018. a ekspertiisihinnang, mille alusel koostatud hinnapakkumine saadeti kaebajale 22.03.2019. Kuna kaebaja hinnapakkumisega ei nõustunud, toimusid läbirääkimised, mistõttu menetlus viibis. Lõpliku hinnapakkumise esitas vastustaja 17.12.2019 kirjaga ja selleks oli 1 630 000 eurot. Kaebaja nõustus hinnapakkumisega 18.12.2019 saadetud kirjaga. Eeltoodule tuginedes ja LKS § 20 lõigete 1, 2 ja 4 alusel otsustas vastustaja oma 07.01.2020 käskkirjaga Sepapaju 1 kinnisasja riigile omandamise hinnaga 1 630 000 eurot. Raha kanti tehingu teinud notari deposiiti 09.01.2020. a ja tehing toimus 15.01.2020. Alates 20.01.2020 on kinnisasja omanik Eesti Vabariik.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 26.01.2009 omandas kaebaja Sepapaju 1 kinnistu ning esitas 26.06.2009. a vastustajale kaevandamisloa taotluse. 19.08.2015 võttis vastustaja vastu püsielupaiga määruse, millega arvati kinnistu täies ulatuses püsielupaiga koosseisu. Kaebaja vaidlustas püsielupaiga määruse halduskohtus (haldusasi 3-15-2538). Kohtud jätsid kaebaja poolt esitatud kaebuse rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2017 otsus jõustus 21.05.2018, kui Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust menetlusse. Puudub vaidlus ka selles, et kaebaja esitas 19.01.2016 vastustajale taotluse Sepapaju 1 kinnistu omandamiseks ning 25.04.2016 käskkirjaga otsustas vastustaja algatada Sepapaju 1 kinnistu riigile omandamise. 07.01.2020 keskkonnaministri käskkirjaga otsustati kinnistu riigile omandamine hinnaga 1 630 000 eurot. 15.01.2020 kinnistu müügilepingu, asjaõiguslepingu ja kinnistamisavaldusega võõrandas kaebaja Sepapaju 1 kinnistu Eesti Vabariigile.
13.Poolte vahel on vaidlus selles, kas vastustaja on viivitanud kinnistu riigile omandamisega ning rikkunud seeläbi hüvitise kohese tasumise kohustust. Kaebaja leiab, et kinnistu võõrandati de facto 4(8)
19.08.2015 püsielupaiga määrusega, millisest hetkest tekkis kaebajal õigus õiglasele ja kohesele hüvitisele, milline on kindlaks tehtud 07.01.2020 käskkirjaga, kuid maksti välja 15.01.2020. Kaebaja leiab sellega seoses, et tal on õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 3 alusel alates 19.08.2015, s.o ebasoodsa haldusakti andmisest kuni hüvitise väljamaksmiseni, mis toimus 15.01.2020. Kaebaja arvestuste kohaselt on viivise suuruseks 575 881,11 eurot. Samuti leiab kaebaja, et tulenevalt VÕS § 88 lg-st 8 on tasumine 15.01.2020 müügilepingu alusel toimunud esmalt viivise katteks ning ülejäänud osas põhikohustuse katteks, mis tähendab, et põhikohustusest on täitmata 575 881,11 eurot, millelt kaebajal on omakorda õigus arvestada viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohase täitmiseni.
14.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
15.Kohus nõustub kaebajaga, et avalik-õiguslikus suhtes tekkinud rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel on isikul õigus nõuda seaduses sätestatud määras viivist. Vastava õiguse olemasolu on tunnustanud Riigikohus 14.04.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-14 (p 12) ja 08.05.2014 otsuses nr 3-3-1-9-14 (p 51). Viimati nimetatud lahendis märkis riigikohus muu hulgas, et viivisenõude rahuldamine ei eelda hüvitise maksmisega viivitamisest tingitud kahju tõendamist. Oma 30.03.2016 lahendis nr 3-2-1-157-15 selgitas Riigikohus, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel reguleerivad seadusjärgse viivisenõude eeldusi eraõiguslikud normid, kui ei ole olemas avalik-õiguslikke erinorme. Viivisenõude eeldusteks on võlasuhte olemasolu (võib olla ka lepinguväline), rahalise kohustuse olemasolu, kohustuse sissenõutavus (eelkõige VÕS § 82 lg-d 3 ja 7 või avalik-õigusliku erisätte olemasolul see erisäte, nt TMS § 43) ning rikkumise vabandatavuse puudumine (VÕS § 103 lg 2 kohaselt on rikkumine vabandatav vääramatu jõu korral, kui sama paragrahvi lg-st 4 ei tulene teisiti). Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et olukorras, kus kaebajal on õigus nõuda vastustajalt viivist, on viivise määraks VÕS § 113 lg 1 lauses 1 sätestatud määr.
16.Seega tuleb esmalt vastata küsimusele, millal tekkis vastustajal kaebaja ees kohustus (rahalise kohustuse olemasolu), mille täitmisega viivitamise eest on kaebajal õigus nõuda vastustajalt viivist. Kaebaja leiab, et vastav kohustus tekkis 19.08.2015. aastal, mil võeti vastu püsielupaiga määrus. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu.
17.Kaebaja käsitlus põhineb väitel, et Sepapaju 1 kinnistu sundvõõrandati de facto kaebajalt püsielupaiga määrusega 19.08.2015. Kaebaja leiab, et talle tuleks PS §-le 32 tuginedes määrata ning tasuda 19.08.2015 õiglane ja kohene hüvitis, kuivõrd looduskaitseliste piirangute seadmise tõttu vähenes kinnistu tulusus vähemalt 99,8%. Küsimust sellest, kas kaebajale oleks tulnud juba püsielupaiga määruse vastu võtmise hetkel määrata hüvitis, käsitlesid kohtud juba haldusasjas nr 3-15-2538. Kohtud leidsid, et kehtiv õigus ei näe ette looduskaitseliste piirangute kehtestamisega samaaegselt kinnisasja omandamise küsimuse otsustamist ning seda põhjusel, et ehkki neil kahel esineb sarnaseid jooni, ei ole looduskaitseliste piirangute seadmine samastatav kinnisasja sundvõõrandamisega. Looduskaitseliste piirangute talumise hüvitamiseks ja looduskaitseliste piirangutega kinnisasja omandamiseks näevad õigusaktid ette konkreetse menetluskorra, mille järgimine ei ole kaebaja puhul jõudnud PS-ga vastuolus oleva olukorrani (Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2017 otsus p 14). Järgnevalt leidis ringkonnakohus, et kaebaja poolt tõstatatud vaidluse puhul ei saa looduskaitseliste piirangute seadmist võrdsustada kinnisasja sundvõõrandamisega. Kinnisasjale looduskaitseliste piirangute seadmine on omandikitsendus PS § 32 lg 2 teise lause tähenduses. Selline kitsendus peab tulenema seadusest, kuid erinevalt kinnisasja sundvõõrandamisest ei näe PS siin ette kohese ja õiglase hüvituse määramise kohustust. Arusaadavalt on sellise vaheteo põhjuseks küsimus, kas isik kaotab omandi kinnisasjale või seatakse omandile küll piirangud, kuid kinnisasja faktiline käsutamisõigus säilib. Kinnisasjale piirangute seadmisel säilib isikul õigus kinnisasja vabalt võõrandada ning tegeleda ettevõtlusega piiratud ulatuses. Kuivõrd kinnisasja sundvõõrandamise puhul on riive omandiõigusele võrreldamatult intensiivsem kui kinnisasjale kitsenduste seadmisel, näevadki PS ja KASVS kinnisasja sundvõõrandamisel ette kohese ja õiglase hüvitise maksmise (p 15). Otsuse punktis 16 5(8)
märkis ringkonnakohus, et püsielupaiga moodustamisega ei sundvõõrandatud kaebaja kinnistut faktiliselt. Sepapaju 1 kinnistu kasutamine vastab senisele maatulundusmaa sihtotstarbele ehk maa kasutamine on võimalik. Looduskaitseliste piirangute talumise leevendusena on seadusandja näinud ette looduskaitselise piiranguga kinnisasja omandamise menetluse (LKS § 20 lg 1), määruse nr 38 ja 39 kohaste toetuste saamise võimaluse ning maamaksuvabastuse. Lisaks on kaebajal säilinud võimalus kinnisasi soovi korral võõrandada (p 16). Kohus ei näe võimalust asuda käesolevas asjas Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2017 ning Tallinna Halduskohtu 11.04.2017 otsustes toodud käsitlustest teistsugusele seisukohale ning nõustub eelpool toodud käsitlusega. Sellest järelduvalt ei tekkinud vastustajal kaebaja ees alates püsielupaiga määruse vastu võtmisest 19.08.2015. a kohustust hüvitise maksmiseks. Kuivõrd kohustust 19.08.2015 püsielupaiga määruse vastu võtmisega vastustajal kaebaja ees ei tekkinud, siis ei saanud vastustaja selle täitmisega ka viivitada. Järgnevalt analüüsib kohus, millal tekkis vastustajal kaebaja ees rahaline kohustus, mille täitmisega viivitamise eest saaks kaebaja nõuda vastustajalt viivise tasumist.
18.LKS § 20 lg 1 sätestab, et kaitstavat loodusobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Regulatsioon on mõeldud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised, aga mitte sedavõrd, et välistaksid omandi kasutamise (LKS-i ja riigivaraseaduse muutmise seaduse seletuskiri). Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 on kehtestatud „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise alused ja kord“ (määrus nr 242). Viidatud määruse § 4 lg 1 kohaselt on kinnisasja omandamise ettepaneku tegemise õigus kinnisasja omanikul, kaitstava loodusobjekti valitsejal või keskkonnaministril. Kaebaja märgib seega õigesti, et ettepaneku tegemise õigus kinnisasja omandamiseks on muu hulgas ka riigil. Samas ei ole kaebaja esitanud väiteid, mille kohaselt oleks menetlus jõudnud lõpule oluliselt varem olukorras, kus vastav ettepanek oleks riigi poolt esitatud varem, kui 19.01.2016, st enne seda, kui vastava ettepaneku esitas kaebaja. Kaebaja taotluse esitamise ja püsielupaiga määruse vastu võtmise vahele jääb 4 kuud, mille puhul ei saa vastustajale veel ette heita tegevusetust. Olukorras, kus püsielupaiga määrus oli vastu võetud 19.08.2015 ning halduskohtus toimus vaidlus selle üle, kas vastustajal oli kohustus määrata kaebajale hüvitis juba püsielupaiga määruse vastu võtmisel, ei saa vastustajale ette heita, et ta ei algatanud kinnisasja omandamise menetlust enne, kui vastava avalduse esitas kaebaja.
19.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja 19.01.2016 ettepanek on sõnaselgelt suunatud LKS § 20 lg-s 1 sätestatud looduskaitseobjekti sisaldava kinnisasja omandamise menetluse alustamisele. Taotluses märgib kaebaja otseselt, et teeb määruse nr 242 § 6 alusel Keskkonnaministeeriumile (kaitstava loodusobjekti valitseja kaudu) ettepaneku Sepapaju 1 kinnisasja omandamiseks. Kaebaja ettepaneku alusel algatas Keskkonnaministeerium 25.04.2016 käskkirjaga Sepapaju 1 kinnistu riigile omandamise menetluse. Kaebaja ei ole viidatud korraldust vaidlustanud ega väitnud, et LKS § 20 lg-s 1 sätestatud menetluse algatamine ei vasta tema tahtele. Kaebajal oli võimalus käskkiri vaidlustada, kui ta leidis, et algatada oleks tulnud kinnisasja sundvõõrandamise menetlus, nagu kaebaja on hiljem väitnud. Kaebaja seda ei teinud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebajat pidada nõustunuks LKS § 20 lg-s 1 sätestatud looduskaitseobjekti sisaldava kinnisasja omandamise menetluse läbi viimisega Sepapaju 1 kinnisasja omandamiseks. Vastustaja ei ole vastava menetluse alustamisel rikkunud kaebaja õigusi.
20.Kuivõrd LKS § 20 lg-s 1 sätestatud menetluse algatamine oli õiguspärane, siis ei saa kaebaja tugineda väitele, et tal oleks olnud õigus saada hüvitist varem, kui vastav menetlus oli läbi viidud. Seega ei tekkinud vastustajal vastava hüvitise välja maksmise kohustust enne, kui vastav menetlus on läbi viidud, vastu võetud kinnisasja omandamise otsus ning möödunud oli mõistlik aeg hüvitise välja maksmiseks. Kaebajale pidi olema teada, et kinnisasja omandamisel on nö ooteaeg hüvitise saamiseks pikem. LKS § 20 lõike 4 kohaselt lahendatakse looduskaitsepiirangutega kinnisasja 6(8)
riigile omandamise avaldused nende laekumise järjekorras. See, mitu looduskaitsepiirangutega kinnisasja riik aastas omandab, sõltub eelarves selleks eraldatud rahast (LKS § 20 lõige 2 teine lause). Vastustaja on märkinud, et haldusasja nr 3-15-2538 arutamisel ringkonnakohtu istungil eeldas vastustaja, et järjekord jõuab kaebaja kinnisasja omandamiseni 2018. või 2019. aastal. Ringkonnakohus leidis, et seega kujuneb kaebaja nö ooteag ca 3-aastaseks, mida ei saa pidada ebaproportsionaalselt pikaks ega PS-ga vastuolus olevaks. Ringkonnakohus märkis ka, et kui kaebaja leiab, et vastustaja on olnud maa omandamise menetluses õigusvastases viivituses ja talle on sellega tekitatud kahju on kohaseks õiguskaitsevahendiks õigusvastasest viivitusest tekitatud kahju hüvitamise kaebus. Kaebaja ei väida käesolevas asjas, et LKS § 20 lõikes 1 nimetatud menetluse läbi viimisel oleks vastustaja põhjendamatult viivitanud. Kaebaja nõuded ei seondu mitte õigusvastase viivitusega menetluse läbi viimisel, vaid asjaoluga, et kaebajale oleks tulnud maksta hüvitist juba 19.08.2015. a. Nimetatud väide ei ole aga õige kohtu poolt juba eelpool toodud põhjendustel. Puudub vaidlus, et järjekord jõudis kaebaja kinnisasja omandamiseni 2018. aasta lõpus ning kinnisasja väärtuse määramiseks telliti 21.12.2018. a ekspertiis. Ekspertiisi aluseks olev hinnapakkumine saadeti kaebajale 22.03.2019. a. Kuna kaebaja hinnapakkumisega ei nõustunud, alustasid pooled läbirääkimisi, mistõttu menetlus viibis. Poolte läbirääkimise kulg on kirjeldatud 07.01.2020 käskkirjas ning kohtule ei nähtu, et läbirääkimiste pidamisel oleks vastustaja olnud põhjendamatult tegevusetu. 07.01.2020 käskkirjaga otsustati kaitstavat loodusobjekti sisaldava Sepapaju 1 kinnistu riigile omandamine hinnaga 1 630 000 eurot. Viidatud käskkirja vastu võtmisega saab määruse nr 242 § 11 kohaselt lugeda kinnisasja omandamise menetluse lõppenuks, millele järgnevalt tekkis vastustajal kohustus sõlmida kaebajaga Sepapaju 1 omandamiseks leping ning maksta välja kinnisasja väärtusele vastav hüvitis. Seega tekkis võlasuhe kaebaja ja vastustaja vahel 07.01.2020, mil vastustaja võttis endale avalik-õigusliku kohustuse Sepapaju 1 kinnisasja omandamiseks.
21.VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Puudub vaidlus selles, et Sepapaju 1 kinnisasja omandamiseks vajalik raha kanti tehingu teinud notari deposiiti 09.01.2020 ning tehing toimus 15.01.2020. a. Müügilepinguga võttis vastustaja endale kaebaja ees rahalise kohustuse müügihinna tasumiseks. Seega tekkis vastustajal kaebaja ees rahaline kohustus, mille täitmisega viivitamise eest ta saaks vastustajalt nõuda viivise tasumist 09.01.2020 lepingu alusel. Tulenevalt müügilepingu punktist 3.2 oli notar kohustatud edastama müügihinna kaebaja poolt näidatud arvelduskontole kolme pangapäeva jooksul arvates müügilepingu sõlmimisest. Kaebaja ei ole väitnud, et müügilepingust tuleneva müügihinna tasumisel esines viivitusi. Seega ei ole vastustaja rikkunud kaebaja ees oma kohustusi ning viivise nõue on põhjendamatu.
22.Eeltoodust tulenevalt on kaebaja nõue viivise saamiseks perioodi eest 19.08.2015 kuni 15.01.2020 põhjendamatu. Kuivõrd kaebajal ei ole õigus nõuda viivise tasumist, ei oma tähendust, kas kaebajal oleks õigus arvestada 1 630 000 euro tasumine 575 881,11 euro ulatuses esmalt selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise ning ülejäänud osas põhikohustuse katteks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebuse nõudes mõista Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja 575 881,11 eurot ning viivis sellelt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni täitmiseni.
23.Kaebaja on esitanud alternatiivse nõude, milles palub kohustada keskkonnaministrit 07.01.2020 käskkirja täiendama ja lisama käskkirjale viivise kaebaja kasuks. Kohus leidis, et vastustajal ei ole tekkinud viivise tasumise kohustust kaebaja ees. Seega on põhjendamatu ka kohustamisnõue.
24.Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata. 7(8)
MENETLUSKULUD
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.