Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask
Otsuse tegemise aeg ja koht
16.06.2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1125
Haldusasi
XX kaebus Saaremaa Vallavalitsuse 26.03.2019 korralduse nr 2-3/398 tühistamiseks ja Saaremaa valla viivituse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja advokaat Aldo Vassar Vastustaja – Saaremaa vald, esindajad Liis Juulik ja Pille Pukk
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.01.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 08.06.2020
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 17.01.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1125 muutmata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.07.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-19-1125 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas Torgu Vallavalitsusele 13.11.1991 avalduse (dtl 159–165) õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks või kompenseerimiseks. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Saare maakonna komisjon tunnistas 1994. ja 1998. a korraldustega XX omandireformi õigustatud subjektiks 42,892 ha ulatuses: Saaremaa vallas (endine Torgu vald) Kaavi külas asuva endise Kalda talu nr A-4 maade osas pindalaga 16,52 ha, Piskuniidi talu nr A-23 maade osas pindalaga 13,121 ha, Annumäe talu nr 423 maade osas pindalaga 9,401 ha ja Aksli talu nr 432 maade osas pindalaga 3,85 ha. Ajavahemikul 30.06.1994–06.10.2017 tagastas Torgu Vallavalitsus (hiljem Saaremaa Vallavalitsus) erinevate korraldustega XX-le 38,6011 ha maad ja kompenseeris 0,9 ha maad, mh tagastati talle Kalda talu nr A-4 maadest 9544 m2 Varviranna maaüksusena ja 12 767 m2 maad Varvi maaüksusena (Kalda talu nr A-4 maatüki A-4b läänepoolne osa). XX-le ei tagastatud kõiki endise Kalda talu nr A-4 maid, sest seal asusid teisele isikule kuuluvad hooned. YY-l võimaldati Torgu Vallavalitsuse 16.05.2006 korraldusega nr 2-1/96 (dtl 57) ostueesõigusega erastada tema omandis olevate hoonete juurde Mõntuma maaüksus suurusega 1,6316 ha, mis poolitas endise Kalda talu nr A-4 maatüki A-4b. XX vaidlustas 16.05.2006 korralduse kohtus, kuid tema kaebus jäi rahuldamata (haldusasi nr 3-06-2024). Saare maavanema 17.10.2006 korralduse nr 743 alusel müüdi Mõntuma maaüksus ostueesõigusega erastamise korras 06.11.2006 YY-le.
2.Saaremaa Vallavalitsus jättis 26.03.2019 korraldusega nr 2-3/398 maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 3 alusel tagastamata Kaavi külas Saaremaa vallas asuva endise Kalda talu nr A-4 maa suurusega 1,6316 ha, s.o YY-le ostueesõigusega erastatud maa, sest seal asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised. Korralduse kohaselt oli maa nõudeõiguse jääk 3,3909 ha, kuid sellest 1,73593 ha ei kuulunud kompenseerimisele, sest maaüksused vahetati 19.11.1998 maade vahetuse kokkuleppega samaväärsete maaüksuste vastu hinna, mitte pindala alusel. Seniajani oli seega kompenseerimata Kalda talu A-4 maast ostueesõigusega erastatud osa ehk 1,6316 ha. Ühtlasi alustati mittetagastatava maa kompenseerimise menetlust ja kompenseeritava maa maksumuse määramist, kinnitati maa maksumuse ja kompensatsiooni määramise akt ning määrati õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks ja kompensatsiooniks 291 eurot. Korraldusega lõpetati ka Kalda talu nr A-4, Piskuniidu talu nr A-23, Annumäe talu nr 423 ning Aksli talu nr 432 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise menetlus.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada Saaremaa Vallavalitsuse 26.03.2019 korraldus või alternatiivselt tuvastada, et Saaremaa vald on menetluse läbiviimisega õigusvastaselt viivitanud. Kaebajale määratud kompensatsioon on ebaproportsionaalselt väike, võrreldes tagastamata jäänud maa väärtusega. Maa hindamise seaduse (MHS) § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega ning Riigikohtu 16.09.2003 otsuses nr 3-4-1-6-03 (p-d 14–16) väljendatud vastupidine seisukoht ei ole õige. Võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks tuleb võrrelda omandireformi õigustatud subjekte, s.o subjekte, kellele vara tagastatakse, subjektidega, kellele vara kompenseeritakse. Reformi alguses olid mõlemas sarnases olukorras. Maa tagastamise ning kompenseerimise otsuse kui menetlusliku otsusega pandi kaks gruppi põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda. Isikud, kellele 2(9)
3-19-1125 määrati maa eest kompensatsioon, jäid halvemasse olukorda määratud kompensatsiooni suuruse tõttu. Kompensatsioon peaks vastama turuväärtusele. Omandireformi üks eesmärke on omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu heastamine õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega selle endisele omanikule või tema õigusjärglasele. PS-ga on vastuolus olukord, kus ühed omandireformi õigustatud subjektid saavad ülekohtu rohkem heastatud kui teised. Vastustaja on õigusvastaselt viivitanud kompensatsiooni maksmisega, rikkudes seeläbi kaebaja õigust mõistlikule menetlusajale ja võrdsele kohtlemisele. YY sai 16.05.2006 korraldusega maa ostueesõigusega erastamise õiguse ja kaebajal tekkis õigus kompensatsioonile. Korralduse andmisest möödus 13 aastat enne, kui vallavalitsus andis uue korralduse võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni määramise kohta. Mõistliku menetlusaja ületamise tõttu on haldusakt õigusvastane ja tuleb tühistada. Mõistetamatu on, miks võttis otsuse tegemine 13 aastat, sest maade tagastamisest ja kompenseerimisest tulenev halduskoormus on aastatega vähenenud. Kaebaja ei saa välja tuua, millisel konkreetsel ajal oli vastustaja tegevusetu. Kõik vajalikud dokumendid on vastustajal olemas. Kaebaja leidis 15.11.2019 seisukohas (täiendatud 20.12.2019), et tagastamata maa eest on õiglane hüvitis 40 170 eurot (25 106 eurot, millele lisandub viivis 15 064 eurot). Kalda talu maad oleks tulnud tagastada hiljemalt 1995. a-l. 1998. a-st alates on menetlus veninud vallaametnike pahatahtliku tegevuse tulemusena. Maad ei oleks tohtinud tagastada vaheaegadega.
4.Saaremaa vald palus jätta kaebus rahuldamata. Kohaliku omavalitsuse pädevuses ei ole hinnata, kas maa hindamise seadus on vastuolus PSga ning kuidas moodustada võrreldavaid gruppe. Kaebaja ei ole välja toonud, milliseid õigusakte on vastustaja rikkunud. Kompensatsiooni suurus ei sõltu vastustajast, vaid tuleneb seadusest. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja oleks korralduse väljaandmisel eksinud kompensatsiooni suuruse või mõne muu asjaoluga. Rahandusministeerium on teostanud vaidlusaluse korralduse üle järelevalvet ning teatanud 15.04.2019 kirjas nr 14-12/2362-3 (dtl 32, 45), et korraldus vastab asjakohastele õigusaktidele. Saaremaa vald ei oska öelda, miks Torgu Vallavalitsusel kulus kaebaja avalduse lahendamiseks nii kaua aega. Saaremaa vald võttis vaidlusaluse korralduse vastu esimesel võimalusel. Kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Vaidlusaluse korralduse väljaandmiseks on menetlusaeg olnud küll ebamõistlikult pikk, ent see ei tähenda korralduse õigusvastasust. Vastustaja ei ole olnud 13 aastat tegevusetu. Torgu Vallavalitsuse 16.05.2006 korraldusega lubati YY-l erastada ostueesõigusega Mõntuma maaüksus tema omandis olevate hoonete juurde. Kompensatsiooni määramine venis kaebaja tegevuse tõttu. Kaebaja vaidlustas 16.05.2006 korralduse halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 26.10.2007 otsusega nr 3-06-2024 jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 18.03.2009 otsusega jäeti kaebaja esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Kuna YY-le erastatud Mõntuma maaüksus poolitab Kalda talu maatüki nr A-4b, siis tagastati veel tagastamata maa kahes osas: 27.12.2010 korraldusega tagastati Varviranna ja 06.10.2017 korraldusega Varvi maaüksus kui Kalda talu A-4b läänepoolne osa. Saaremaa Vallavalitsuse 10.04.2018 korraldusega muudeti Torgu Vallavalitsuse 06.10.2017 korraldust tagastatava maa suuruse osas. Esimene piiriettepanek Varvi maaüksuse tagastamiseks on koostatud 15.09.2011 ning Saare maavalitsus kooskõlastas selle 10.11.2011. Nimetatud ettepaneku alusel katastriüksust ei moodustatud, sest kaebaja nõudis juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt. Tagastamine vormistati ja esitati katastriosakonnale vastavalt 17.08.2017 koostatud asendiplaanile, kus piiri on muudetud vastavalt kaebaja soovile. Maa piire on muudetud tulenevalt maakorraldusnõuetest, mis on ilmselt menetlusaega pikendanud. Kuna kaebajal ei olnud esitada tõendeid, mille kohaselt ta on pöördunud seoses tagastamisega korduvalt Torgu Vallavalitsuse 3(9)
3-19-1125 poole, siis ei ole täna võimalik tuvastada, kas kaebaja on pöördumisi teinud. Puudub alus arvata, et menetluse venitamine oleks olnud pahatahtlik.
5.Tallinna Halduskohus jättis 17.01.2020 otsusega rahuldamata kaebaja taotluse täiendada kaebust kahju hüvitamise nõudega (resolutsiooni p 1), rahuldas kaebuse osaliselt ning tuvastas, et Saaremaa vald viivitas õigusvastaselt 26.03.2019 korralduse vastuvõtmisega ajavahemikus 02.07.2012–16.08.2017 ja 11.10.2018–25.03.2019. Ülejäänud osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus mõistis Saaremaa vallalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 3,75 eurot. Kaebaja 20.12.2019 taotlusest ei ole võimalik aru saada, kas ta soovib turuhinnale vastavat hüvitist õigusvastaselt võõrandatud maa eest või kahjuhüvitist maa tagastamisega viivitamise eest. Tühistamiskaebuse rahuldamisel ei saaks kohus välja mõista turuhinnale vastavat hüvitist. Kompensatsiooni suurust muudab vastustaja, kui MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 on PS-ga vastuolus. Seega turuhinnale vastava hüvitise väljamõistmise nõue oleks perspektiivitu. Lubatav ei oleks ka kahju hüvitamise nõue maa tagastamisega viivitamise eest. Menetluses on alternatiivne tuvastamiskaebus. Kui kohus rahuldab tuvastamiskaebuse, on kaebajal võimalik esitada kahju hüvitamise nõue, järgides HKMS § 46 lg 4 ls-s 1 sätestatud tähtaega. Hüvitamiskaebus ei aita kaasa praeguse kaebuse eesmärgi saavutamisele. Selle nõude lubamine venitaks ka menetlust: nõuda tuleks täiendavaid seisukohti, kaebaja pole tasunud riigilõivu, kaebust ei ole sisuliselt põhjendatud ja puudub kahju arvestus. Viivitusest tuleneva kahju hüvitamise nõue on võimalik esitada eraldi menetluses. Viivituse tõttu tekkinud kahju pole ka sama, mida kaebaja soovib saada turuhinnale vastava kompensatsioonina. Viivitusega seotud kahju saab seisneda eelkõige selles, et kompensatsiooni väljamaksmine viibis. Kahjuks oleks seega raha, mida kaebaja oleks saanud intressina, kui ta oleks hoiustanud 291 eurot. Taotluses toodud asjaoludel ei saa kahjunõuet pidada perspektiivikaks. MHS § 9 lg-s 8 sätestatakse, et sama paragrahvi lg-tes 4, 5 ja 7 märgitud maa maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi Valitsus, lähtudes 1993. a korralise hindamise tulemustest. Vastav seadusemuudatus jõustus 07.04.2001. MHS § 12 lg 1 järgi loetakse esimeseks korraliseks hindamiseks maa maksustamishinna kindlaksmääramine 1993. a-l. Selle alusel toimub ka õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramine maa kompenseerimisel. Riigikohus kontrollis MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 ls 2 ning Vabariigi Valitsuse 22.08.2001 määruse nr 276 „Õigusvastaselt võõrandatud maa maksustamishinnad“ kooskõla PS-ga 16.09.2003 otsuses nr 3-4-1-6-03. Riigikohus märkis, et omandipõhiõiguse kaitsealas ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse (p 16). Küll tuleb vara tagastamisel või kompenseerimisel järgida PS §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõigust (p 18). Omandireformi üheks eesmärgiks on heastada omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus kas vara tagastamisega endisele omanikule või tema õigusjärglasele või selle võimatuse korral see kompenseerida (p 19). Võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks on ekslik võrrelda omandireformi õigustatud subjekte, kellele vara tagastatakse, nende subjektidega, kellele vara kompenseeritakse. Kuigi mõlemad subjektid olid reformi algfaasis sarnases olukorras, tuleb võrdne kohtlemine tagada menetluslike õiguste osas. Erinev kohtlemine seisneb esmajoones selles, et ühtedele riik tagastab vara, teistele aga kompenseerib (p 20). Kaebaja käsitus, et omavahel tuleb võrrelda omandireformi õigustatud subjekte, kellele vara tagastatakse, subjektidega, kellele vara kompenseeritakse, ei ole õige. Liiati on ka kaebaja märkinud, et ebavõrdne kohtlemine tuleneb sellest, et MHS § 9 lg 8 alusel arvutatav kompensatsioon ei vasta turuväärtusele. Sarnaselt Riigikohtu otsusega nr 3-4-1-6-03 on võrreldavate isikute lähim ühine soomõiste maa õigusvastase võõrandamise eest kompensatsiooni saavad isikud. Õigusvastaselt võõrandatud maa eest määratav kompensatsioon ei pea vastama turuhinnale. Riigikohus märkis osutatud lahendis, et seadusandja ei ole omandireformi aluste seaduse 4(9)
3-19-1125 (ORAS) § 13 lg-s 1 sõnastanud põhimõtet, et ebaseaduslikult võõrandatud maa eest määratav kompensatsioon peab vastama maa turuhinnale. ORAS väljendab poliitilist tahet ennistada vara õiglases ulatuses ja viisil, mis oleks riigile ka majanduslikult jõukohane. Kompenseerimine ei tohi liialt koormata maksumaksjat ega takistada ühiskonnale vajalike kulutuste tegemist. Seda valikut õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu olla vastutav tekitatud kahju eest (p 22). Nii MHS algtekst kui selle järgnevad redaktsioonid järgivad põhimõtet, et õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse 1993. a maa korralise hindamise alusel (MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1). Neid hindu otsustati kasutada restitutsiooni nõude kiire lahendamise huvides. Kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on tehtud või tehakse otsus kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse ühesuguselt, sest vara õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel võetakse aluseks 1993. a maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise regulatsiooniga on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus (p 24). Arvestades, et võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks ei ole asjakohane võrrelda omandireformi subjekte, kellele vara tagastatakse, subjektidega, kellele määratakse kompensatsioon, ning MHS § 9 lg-t 8 pole pärast 07.03.2001 muudetud, ei ole kompensatsiooni saavad isikud ebavõrdses olukorras kompensatsiooni suuruse tõttu. Kompensatsiooni saajaid ei kohelda faktiliselt ebavõrdselt ning kompensatsiooni määramise aluseid ei ole seadusandja muutnud. Seega on MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Vaidlustatud haldusakti vastuvõtmisega viivitamine ei muuda seda õigusvastaseks. Haldusakti vastuvõtmise aeg on menetluslik nõue, arvestades, et haldusmenetlus tuleb läbi viia lihtsalt ja kiirelt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 2). Haldusakti vastuvõtmisega viivitamine ei ole toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist ning viivitus haldusakti vastuvõtmisel ei ole selle tühistamise iseseisvaks aluseks (HMS § 58). Vastustaja ei ole haldusakti andmisega viivitanud 13 aastat. Torgu Vallavalitsuse 16.05.2006 korraldusega lubati YY-l erastada ostueesõigusega Mõntuma katastriüksus suurusega 16 316 m2 tema omandis olevate hoonete juurde. Kaebaja vaidlustas selle korralduse halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 26.10.2007 otsusega nr 3-06-2024 jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.03.2009 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Kohtuotsus jõustus 18.03.2009. Olukorras, kus kaebaja oli vaidlustanud maa erastamise korralduse kohtus, ei olnud maa tagastamise küsimus 16 316 m2 puudutavas osas lahendatud. Seega ei olnud vastustaja sel ajavahemikul tegevusetu. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise toimikust nr 12836 nähtuvalt tagastas Torgu Vallavalitsus 27.12.2010 korraldusega nr 2-1/144 kaebajale Varviranna maaüksuse (9460 m2). Korralduse põhjendusena on välja toodud, et YY-le erastatud Mõntuma maaüksus poolitab endise Kalda talu maatüki A-4b, mistõttu tagastatakse maaüksus kahes osas. Viidatud korraldust muudeti 15.04.2011 korraldusega nr 2-1/42 maatüki suuruse osas. Toimiku kohaselt pikendas Torgu Vallavalitsus vara tagastamise tähtaega kuni 30.11.2011. Pikendamise vajadust põhjendati asjaoluga, et kaebajalt oli vajalik saada Varvi maaüksuse plaan ning allkirjastatud piiriprotokollid, et tagastada maa kaebajale vastavalt asendiplaanile. Seega ei ole alust väita, et vastustaja oleks olnud tegevusetu ajavahemikul 18.03.2009–30.11.2011. Järgnevaks haldusaktiks on aga alles Torgu Vallavalitsuse 06.10.2017 korraldus nr 2-1/179 ja Saaremaa Vallavalitsuse 10.04.2018 korraldus, millega viimati nimetatud korraldust muudeti. Varvi maaüksuse asendiplaan on koostatud 17.08.2017. On selge, et kohalik omavalitsus vajas 06.10.2017 korralduse menetlemiseks aega, kuid ilmselgelt ei olnud menetlus niivõrd keerukas, et selle läbiviimiseks kulus kuus aastat. Maksimaalselt oleks selleks pidanud kuluma pool aastat. Võttes arvesse, et toimikust nähtuvalt on vara tagastamise tähtaega pikendatud kuni 30.11.2011 ning isegi juhul, kui kaebaja ning vastustaja vahel oli erimeelsus piiriprotokolli allkirjastamise osas, nagu on väidetud vastustaja 23.10.2019 kirjalikus vastuses, kuid mille 5(9)
3-19-1125 kohta toimikus materjalid puuduvad, ei õigusta see viivitamist vara tagastamise küsimuse lahendamisel ajavahemikul 02.07.2012–16.08.2017. Saaremaa Vallavalitsus muutis Torgu Vallavalitsuse 06.10.2017 korraldust 10.04.2018 korraldusega ning järgmisena on menetluses antud vaidlustatud haldusakt. Arvestades, et ka lõpliku haldusakti vastuvõtmiseks vajalik maksimaalne aeg oli kuus kuud, on vastustaja õigusvastaselt viivitanud vara tagastamise küsimuse lahendamisel 11.10.2018–25.03.2019. Vastustaja õiguseellase toimingud on etteheidetavad vastustajale. Vastustaja viivitas seega 02.07.2012–16.08.2017 ja 11.10.2018– 25.03.2019 põhjendamatult vara tagastamise küsimuse lahendamisega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 17.02.2020 apellatsioonkaebuses (täiendatud 01.06.2020) halduskohtu otsus tühistada osas, milles kaebus jäeti rahuldamata, ning teha uus otsus, millega tühistada Saaremaa Vallavalitsuse 26.03.2019 korraldus. Apellant palub jätta menetluskulud vastustaja kanda. MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Võrduspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida kaebajaga sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes kaebajat koheldakse halvemini. Kaebajat tuleb võrrelda subjektidega, kellele vara tagastati, mitte subjektidega, kellele vara kompenseeriti. Reformi alguses olid mõlemad grupid sarnases olukorras. Isikuid ei kohelda võrdselt, kui üks saab maa omandiõiguse ja teine kompensatsioonina 291 eurot. Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust. Apellant selgitas 01.06.2020 avalduses, et halduskohtu seisukoht, mille kohaselt saab kaebaja esitada kahju hüvitamiseks uue kaebuse, on põhjendamatu, sest see venitab menetlust ja toob kaebajale kaasa täiendava kulu. Kaebaja on juba praegu teinud õigusvastaselt võõrandatud maa tagasisaamiseks suuri kulutusi. Kohtuotsus on kaebaja suhtes ebaõiglane. Halduskohus ei arvestanud, et sisuliselt sai YY osta kaebajale kuulunud maa 291 euro eest. Kaebajale määratud kompensatsiooniga ei ole võimalik YY-lt maad tagasi osta. Vastustaja ei ole esitanud kohtule kõiki tõendeid, sh neid, mis viitavad korruptsioonile jms õigusrikkumistele. Kuna praeguses menetluses on ilmnenud uusi asjaolusid (nt seoses maatükkide vahetamise ja ostueesõigusega erastamisega), tuleb ümber hinnata ka varasemad haldusaktid ja kohtulahendid. Halduskohus jättis kõik uued asjaolud ja tõendid tähelepanuta.
7.Saaremaa vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varem esitatud seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Arvestades kaebaja selgitusi ringkonnakohtu 08.06.2020 istungil, on apellatsioonimenetluses vaidlus üksnes Saaremaa Vallavalitsuse 26.03.2019 korralduse nr 23/398 õiguspärasuse üle. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlusega viivitamise nõude osas on halduskohtu otsus jõustunud ning kaebaja kinnitas kohtuistungil, et ei soovi esitada halduskohtu otsusele vastuväiteid ka osas, milles kohus ei lubanud täiendada kaebust hüvitamisnõudega.
9.Vaidlustatud korraldusega jäeti kaebajale tagastamata 1,6316 ha õigusvastaselt võõrandatud maast, mis on ostueesõigusega erastatud YY-le, ja määrati kaebajale kõnealuse maa eest kompensatsiooniks 291 eurot.
10.Ringkonnakohus märgib esmalt vastuseks kaebaja 01.06.2020 avaldusele, et praeguses haldusasjas ei saa enam ümber hinnata seda, kas Mõntuma maaüksuse ostueesõigusega erastamise toimingud tehti õiguspäraselt, sh kas ehitised olid sellele maaüksusele püstitatud õiguslikul alusel. Praeguses asjas on vaidlustatud Saare Vallavalitsuse 26.03.2019 korraldus ning kohus saab kontrollida üksnes selle korralduse õiguspärasust. Haldusaktid YY-le maa erastamise kohta (Torgu Vallavalitsuse 16.05.2006 korraldus nr 2-1/96 ja Saare maavanema 6(9)
3-19-1125 17.10.2006 korraldus nr 743; vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.03.2009 otsus nr 3-06-2024) on kehtivad ja vastustajal tuli 26.03.2019 korralduse andmisel neist lähtuda (vt HMS § 60 lg 2 ja § 61 lg 2). Samamoodi on kehtivad ja täitmiseks kohustuslikud korraldused, mis puudutavad õigusvastaselt võõrandatud maade vahetamist või Varvi või Varviranna maaüksuste tagastamist. Uute asjaolude ilmnemisel on kaebajal põhimõtteliselt võimalik taotleda haldusmenetluse uuendamist, sh juhul, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid või on olemas jõustunud kohtuotsus selle kohta, et haldusakti andmisel on toimunud õigusrikkumisi (vt HMS § 44). Kohtuotsused haldusasjas nr 3-06-2024, kus vaieldi mh Torgu Vallavalitsuse 16.05.2006 korralduse õiguspärasuse üle, on samuti jõustunud. Jõustunud kohtuotsused omandavad õigusjõu ja neid saab uute asjaolude ilmsikstulekul uuesti läbi vaadata üksnes teistmise korras. Selleks tuleb esitada vastav avaldus Riigikohtule, kes hindab teistmise aluste olemasolu (vt HKMS 22. ptk).
11.Seega lähtus vastustaja 26.03.2019 korralduse andmisel õiguspäraselt asjaolust, et 1,6316 ha ulatuses ei saa maad kaebajale tagastada ning selle eest tuleb määrata kompensatsioon MHSs sätestatud korras (vt MaaRS § 6 lg 2 p 3 ja § 13).
12.MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 kohaselt lähtutakse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramisel 1993. a maa korralise hindamise tulemustest. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja oleks võtnud kompensatsiooni arvutamisel arvesse ebaõigeid andmeid ja kompensatsiooni valesti arvutanud või kohaldanud otsuse vastuvõtmisel valesti materiaalõigust. Kaebaja arvates on MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Need omandireformi õigustatud subjektid, kellele maa tagastatakse, on kaebaja arusaama järgi eelisseisundis, võrreldes subjektidega, kellele maa kompenseeritakse, sest kaotatud maa väärtus on oluliselt suurem kui selle eest määratav kompensatsioon.
13.PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui erinevalt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid. Võrdsuspõhiõiguse riive on PS-ga vastuolus juhul, kui erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt viimati Riigikohtu 18.12.2019 otsuse nr 519-42 p-d 47 ja 56 ning seal viidatud varasem praktika).
14.Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla, et teda koheldakse võrdselt teiste isikutega, kellele on määratud õigusvastaselt võõrandatud maa eest kompensatsioon – kõigi nende puhul on maa maksumuse määramise ja kompensatsiooni arvutamise aluseks 1993. a maa korralise hindamise tulemusel saadud hinnad ning kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Kaebaja peab endaga võrreldavaks grupiks isikuid, kellele omandireformi käigus maa tagastatakse. Riigikohus on aga 16.09.2003 otsuses nr 3-4-1-6-03 selgitanud, et isikud, kellele omandireformi käigus maa tagastati või kes said õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni, olid sarnases olukorras üksnes omandireformi algfaasis. Menetluse käigus selgus, et ühtedele maad tagasi taotlenud isikutele on võimalik maa tagastada, kuid teistele, tulenevalt avalikust huvist või heauskse omaniku usalduse kaitse vajadusest, mitte. Seetõttu tuleb õigusvastaselt võõrandatud maa omanikke ja nende õigusjärglasi võrdselt kohelda menetluslike õiguste osas. Restitutsiooniprotsessi tulemusena saab osa subjekte vara tagasi, teistele aga vara kompenseeritakse (p-d 19–20). Ringkonnakohtu arvates saab eeltoodust järeldada, et kaebajat ei ole õige kompensatsiooni määramisel võrrelda nende isikutega, kellele tagastati restitutsioonimenetluse tulemusena kogu õigusvastaselt võõrandatud maa, sest need isikute grupid ei ole restitutsiooniprotsessi lõpetamise ajal sarnases olukorras. Esimesel juhul on riik otsustanud tulenevalt õigusliku järjepidevuse põhimõttest tagastada isikutele või nende õigusjärglastele natsionaliseeritud vara. Teise juhtumi korral on
7(9)
3-19-1125 riik võtnud endale vabatahtliku kohustuse kompenseerida võõrvõimu tekitatud ülekohtuga kaasnenud negatiivne tagajärg.
15.Isegi kui võtta aluseks laiem võrreldavate isikute grupp (omandireformi õigustatud subjektid) ja möönda, et kaebaja on sarnases olukorras kui isikud, kellele tagastatakse kogu õigusvastaselt võõrandatud maa, on nende gruppide erinevaks kohtlemiseks olemas mõistlik ja asjakohane põhjus.
16.Rahvusvahelise õiguse järgi ei vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus, toimepandud õigusvastaste tegude eest. Otsus heastada omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohus tulenes demokraatliku õigusriigi põhimõttest ja sai võimalikuks seetõttu, et suur osa ebaseaduslikult võõrandatud varast oli Eesti iseseisvumise ajal riigi valduses (vt Riigikohtu 28.10.2002 otsus nr 3-4-1-5-02). Seetõttu on seadusandjal väga lai kaalutlusruum otsustamaks, kellele ja millistel tingimustel tekitatud ülekohus heastada. Seadusandja otsuse järgi heastatakse ülekohus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega endisele omanikule või tema õigusjärglasele või kui see pole võimalik, siis kompenseerimisega seaduses sätestatud tingimustel ja korras (ORAS § 3 lg 3, § 6 lg 5, § 12 lg 3, § 13 lg 1). Menetluse tulemusena on selgunud, et kaebajale 1,6316 ha maa tagastamine ei ole võimalik, sest seal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned, mille juurde oli hoonete omanikul õigus erastada maad MaaRS-s ettenähtud korras.
17.Seadusandja ei näinud ette, et õigusvastaselt võõrandatud maa eest määratav kompensatsioon peab vastama turuhinnale. ORAS väljendas poliitilist tahet teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks uut ülekohut ja oleks riigile majanduslikult jõukohane. Seaduse kehtestamisel peeti oluliseks, et õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimine ei koormaks liialt maksumaksjat ega takistaks ühiskonnale vajalike kulutuste tegemist. Ülekohtu heastamise ulatust ja viisi õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu olla vastutav tekitatud kahju eest. 1993. a maa korralise hindamise tulemusel saadud hindu otsustati kasutada restitutsiooni kiirendamise huvides (Riigikohtu 16.09.2003 otsus nr 3-4-1-6-03, p-d 22 ja 24).
18.ORAS võeti vastu 13.06.1991. Kaebaja tunnetatud ebaõigluse on põhjustanud eelkõige asjaolu, et praeguseks on maa läinud tsiviilkäibesse, maa hind on tõusnud võrreldes esimese hindamisega ning tagastamata jääva maa kompenseerimise menetlus on veninud. See ei anna siiski alust pidada seadusandja toonaseid poliitilisi valikuid PS-ga vastuolus olevaks. Õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseeritakse Eesti riigi maksuvahenditest ning seadusandjal on võõrriigi tekitatud ülekohtu heastamisel jätkuvalt väga ulatuslik kaalutlusruum. Kompensatsiooni määramine vastavalt õigusvastaselt võõrandatud maa turuhinnale tooks kaasa uue ebaõigluse, sest omandireform on jõudnud lõpusirgele ja seni on õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseeritud õigustatud subjektidele 1993. a maa korralise hindamise tulemuste põhjal, nii et kompensatsioon ei sõltu otsuse tegemise ajast. Seadusandja on otsustanud kohelda ühetaoliselt kõiki isikuid, kes saavad kompensatsiooni.
19.Eelnevat arvestades puudub põhjus pidada MHS § 9 lg-t 8 ja § 12 lg-t 1 PS-ga vastuolus olevaks ja vastavad sätted kohaldamata jätta.
20.Kaebaja leiab, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane ja tuleb tühistada ka põhjusel, et vastustaja on selle andmisega viivitanud. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendusega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4).
21.XX apellatsioonkaebus jääb seega rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1).
8(9)
3-19-1125
22.Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad tema enda kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.