Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-17-2637 7. mai 2020 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Heiki Loot ja Jüri Põld Eva Lillemaa kaebused Kohila valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava muudatuste peale Kaebaja Eva Lillemaa Vastustaja Kohila vald, esindajad vandeadvokaat Margo Lemetti ja vandeadvokaadi abi Evelin Prunt Kaasatud haldusorgan Keskkonnaministeerium, esindaja Raili Kärmas Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2019. a otsus Eva Lillemaa kassatsioonkaebus
11.märtsi 2020. a kohtuistung
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 1. veebruari 2019. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2019. a otsus.
3.Rahuldada kaebus. Tühistada Kohila Vallavolikogu 27. juuni 2017. a määrus nr 6 ja
30.jaanuari 2018. a otsus nr 1, mõlemad Aespa aleviku kanalisatsioonilahendust puudutavas osas, ning Kohila Vallavolikogu 29. augusti 2017. a otsus nr 25.
4.Võtta menetlusosaliste poolt Riigikohtule esitatud dokumendid asja materjalide juurde.
5.Tagastada kautsjon.
6.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 45 eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kohila Vallavolikogu kinnitas 27. juuni 2017. a määrusega nr 6 Kohila valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni (ÜVK) arendamise kava 2016–2027 muudetud redaktsioonis. Muuhulgas arvati kavas tehtud muudatustega Kristalli väikekoht Aespa alevikus välja planeeritava ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni alalt.
2.Eva Lillemaale kuulub Kristalli väikekohas kinnistu. Ta esitas määruse nr 6 peale vaide.
3.Kohila Vallavolikogu jättis vaide 29. augusti 2017. a otsusega nr 25 rahuldamata. Otsuse järgi tuli varem kehtinud kava muuta, sest rahastust taotleti EL Ühtekuuluvusfondist. Aespa alevik ja Vilivere
3-17-2637 küla paiknevad Keila jõe reoveekogumisalal, mille reostuskoormus on üle 2000 inimekvivalendi (ie). Keskkonnaministri 22. detsembri 2014. a määruse nr 59 „Toetuse andmise tingimused meetmes „Veemajandustaristu arendamine”” § 13 lg 1 p 7 kohaselt peab toetustaotluses planeeritud tegevus olema kooskõlas kohaliku omavalitsuse ÜVK arendamise kavaga. ÜVK arendamise kava nägi esialgu ette investeeringud 33,7 miljoni euro ulatuses. Määruse nr 59 järgi on võimalik rahastust taotleda ainult kuni 20 miljoni euro suurusele investeeringule ning toetuse maksimaalne osakaal saab olla kuni 85% abikõlblikest kuludest. Sellisel juhul oleks vee-ettevõtja OÜ Kohila Maja omafinantseeringu suuruseks ligikaudu 16,7 miljonit eurot. Vee-ettevõtja pole võimeline jätkusuutlikult sellist investeeringut tegema. Seetõttu tuli projekti investeeringute summat vähendada. Keila jõgi on alates Atla jõe suudmest kuni Keila joani halvas seisukorras. Projektipiirkonna valikul oli määrava tähtsusega jõe keskkonnaseisundi parandamine. Paiguti tuleb kasutusele võtta lekkekindlad reoveekogumismahutid. Kava tuleb läbi vaadata iga nelja aasta tagant. Tulevikus võib olla võimalik kava muuta selliselt, et katta lekkekindlate reoveekogumismahutitega varustatud piirkonnad kanalisatsioonisüsteemiga.
4.Kohila Vallavolikogu kinnitas 30. jaanuari 2018. a otsuse nr 1 p-ga 1 Kohila valla ÜVK arendamise kavas (2016–2027) tehtud muudatused, võttes aluseks SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) tingimused ning täpsustades ÜVK-ga hõlmatud ala muutmise põhjendusi. ÜVK arendamise kava p 8.2.2 uues redaktsioonis selgitatakse, et Aespa aleviku ja Vilivere küla ÜVK-ga ühendamise projekti eeldatav maksumus oleks hinnanguliselt 21,9 miljonit eurot ning OÜ Kohila Maja täiendav omafinantseering 1,9 miljonit eurot. Majandus- ja finantsanalüüs näitas, et kui projekt sellises mahus ellu viidaks, oleks kumulatiivne rahavoog alates 2019. aastast negatiivne.
5.E. Lillemaa esitas halduskohtule kaebused, milles palub tühistada määruse nr 6, otsuse nr 25 ning otsuse nr 1 osas, mis puudutab Aespa ÜVK piirkonda. Kaebuste kohaselt on kaebajalt võetud võimalus liituda rajatava ÜVK-ga. Ta on seetõttu sunnitud tulevikus kandma suuremaid kulusid võrreldes nende isikutega, kes on ÜVK-ga liitunud. Muudatus ei ole üldplaneeringuga kooskõlas. Määrusest ega selle seletuskirjast ei nähtu kaalutlused. Aespa ringtee äärse ala kõrvalejätmist ei saa põhjendada suurema liitumishuviga teistel aladel. Planeeritavad torustikud jääksid Kristalli väikekohast 300 m kaugusele.
6.Tallinna Halduskohus jättis 1. veebruari 2019. a otsusega kaebused rahuldamata. Halduskohus leidis, et vaidlusalusel alal võib lekkekindlaid kogumismahuteid kasutada üksnes juhul, kui ÜVK rajamine tooks kaasa põhjendamatult suured kulud (veeseaduse varasema, 30. septembrini 2019 kehtinud redaktsiooni (VeeS v.r) § 241 lg-d 4 ja 5). Kohila vald ei ole võimeline rahastama kogu Aespa ja Vilivere piirkonna ÜVK väljaehitamist. Kaebusest ei nähtu mõistlik alternatiiv. Valla otsus tagab põhjavee ja veekogude puhtuse. Valitud lahendust lubab ka Nõukogu 21. mai 1991. a direktiivi (EMÜ) nr 91/271 asulareovee puhastamise kohta art 3 lg 1. Vastustaja põhjendas, miks jäeti Aespa ringtee äärne ala ÜVK-st välja. Otsustavaks sai Keila jõe lähedus, küsitlusaktiivsus, püsielanike arv ja projektiala terviklikkus. Kaebaja piirkonna ja ÜVK piirkonna vahele jääb ala, kus ÜVK-ga liitumise huvi on väike. Pole alust kahelda selles, et otsust tehes lähtuti kohtule esitatud kaalutlustest.
7.E. Lillemaa palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. mai 2019. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata järgmistel põhjustel. a) VeeS v.r § 241 lg 5 rakendamisel saab arvestada ka seda, kas kohalik omavalitsus ja vee-ettevõtja suudavad projekti kogu mahus finantseerida. Põhjendamatult suur kulu pole seotud nt üksnes maapinna või loodusliku eripäraga. Vastustaja põhjendas veenvalt, miks ta ei suuda ÜVK arendamiseks täiendavat raha leida. KIK oli nõus kava rahastama, kui analüüs kinnitanuks veeettevõtja võimet vaidlusalust koormust kanda. Analüüs seda ei kinnitanud. 2(7)
3-17-2637 b) Kohaliku omavalitsuse netovõlakoormus võib ulatuda kuni 60%-ni vastava aruandeaasta põhitegevuse tuludest (kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse § 34 lg 4). Kuigi projekti rahastamises osaleb ka vastustaja, suurendades vee-ettevõtja osakapitali, ei võimalda vastustaja eelarve suuremas ulatuses projektis osaleda. Valla 2018. a eelarves arvestati laenu (3,6 miljoni euro) võtmisega kooli õppehoone ja tänavavalgustuse ehitamiseks. 2018. a netovõlakoormus oli 58,1% põhitegevuse tuludest. 2019. a netovõlakoormus on prognoositavalt 58,5%. Vastustaja osaleb aastatel 2020 ja 2021 ÜVK kava finantseerimisel 0,9 miljoni euroga. Ühe kinnistu võrguga ühendamise kulu on 1235 eurot 59 senti. Kui ÜVK piirkonnast välja jääv ala (991 kinnistut) tuleks kavaga hõlmata, tooks see kaasa täiendava rahalise kohustuse 2 024 063 eurot ja ühe kinnistu ühendamise tasu oleks 2042 eurot 45 senti. Vastustaja hinnangul oleks tegemist ebamõistliku kuluga. On otstarbekuse küsimus, kas ÜVK kava tuleks täiendavalt rahastada. Kohus seda ei hinda (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 teine lause). c) VeeS v.r § 241 lg 5 tõlgendus pole vastuolus asulareovee puhastamise direktiivi art-ga 3, mis näeb samuti ette erandi. Erandi tegemise võimalus tagab direktiivi eesmärgi saavutamise (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-301/10: Komisjon vs. Ühendkuningriik, p 48). Lekkekindlad kogumismahutid tagavad, et reovett ei suunataks vahetult keskkonda. Praegusel juhul pole kahtluse alla seatud seda, et lekkekindlad kogumismahutid on odavam lahendus ning see kaitseks keskkonda samaväärselt kui kogumissüsteem. Euroopa Kohus ei ole välistanud raha puudumise tõttu erandile tuginemist. Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-395/13: Komisjon vs. Belgia ei ole praeguse vaidluse lahendamisel määrav. Kohus ei analüüsinud seal asulareovee puhastamise direktiivi art 3 lg 1 kolmandas lõigus sätestatud erandit ega lahendanud küsimust, millal võib kasutada kogumissüsteemi alternatiive. Direktiivi art-test 3 ja 4 tulenevate kohustuste täitmata jätmist ei või õigustada riigisiseste (materiaalsete, tehniliste ja eelarveliste) raskustega (otsuse p-d 50 ja 51). Samas ei järeldu viidatud punktidest, et eelarvelistele kaalutlustele ei võiks tugineda art 3 lg 1 kolmanda lõigu sisustamisel. d) ÜVK arendamise kava muudatus ei ole vastuolus kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-ga 1. See säte paneb kohalikule omavalitsusele üksnes veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamise ehk tagamise, mitte ÜVK väljaehitamise kohustuse. Tagamiskohustuse võib täita ka nt salvkaevude või lekkekindlate mahutitega. e) Vastustaja ei ole teinud ilmselget kaalumisviga. Määrav pole kaebaja väide, et trassid jääksid Kristalli väikekohast umbes 300 m kaugusele. Piirkond tuleks ÜVK-ga liitumisel tervikuna välja ehitada koos liitumispunktide jm tehnovõrkude ja -rajatistega. Kaebaja kulusid tuleb arvestada, aga asjaolude väärtustamisel on vastustajal suur otsustusruum. Kaebaja ei ole kohtule esitanud kaalukaid asjaolusid. f) Planeerimisseaduse § 75 lg 1 p 3 järgi ei otsustata üldplaneeringuga tehnovõrkude ja -rajatiste rajamise üle. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 4 lg 1 esimese lause kohaselt rajatakse ÜVK selle arendamise kava alusel. Kaebaja väited üldplaneeringu kohta ei näita vaidlustatud aktide õigusvastasust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.E. Lillemaa palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada järgmistel põhjustel. a) Ringkonnakohtu tõlgendus VeeS v.r § 241 lg 5 kohta ei ole kooskõlas asulareovee puhastamise direktiivi art-ga 3. See artikkel ja VeeS v.r § 241 lg 5 lubavad torustike väljaehitamisest loobuda vaid siis, kui nende ehitamine on liiga kulukas või sellest ei oleks keskkonnale tulu. Reovee kogumise ulatust ei saa kohalik omavalitsus ise kitsendavalt sisustada ning sellele erandeid kehtestada. Liikmesriik ei või seda kohustust praktiliste või administratiivsete raskuste tõttu täitmata jätta (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C‐395/13: Komisjon vs. Belgia; Euroopa Komisjon, asulareovee puhastamise direktiivi juhendmaterjal, 2007, lk 21). b) Lekkekindlate mahutitega pole võimalik tagada samaväärset keskkonna kaitset (Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus nr 2016/2137; Välisministeerium, 2017. aasta ülevaade Eesti 3(7)
3-17-2637 seisukohtade kaitsmise kohta Euroopa Liidu Kohtus, lk 31). Kohalik omavalitsus ei või direktiivi ega seadust tõlgendada meelevaldselt. ÜVK arendamise kava muutmisel ei ole vald ära näidanud erilisi asjaolusid. Vald on möönnud, et torustiku rajamine Kristalli piirkonda ei ole eriliselt kulukas. Kui kohalik omavalitsus leiab, et riigi pandud ülesande täitmiseks on eraldatud liiga vähe raha, on küsimus rahastamisskeemis ja finantsgarantiis. Kohustusliku ülesande täitmata jätmist ei saa õigustada rahapuudusega. Kohalik omavalitsus peab eelarvevahendeid planeerima. Asjakohane ei ole viide veeettevõtte rahalisele seisule.
10.Kohila vald palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. a) Kaebaja ei ole viidanud õigusnormile, millest nähtuksid konkreetsed tingimused VeeS v.r § 241 lg-s 5 sätestatud erandi tegemiseks. Direktiivi eesmärkide saavutamise viisi valik on majandusliku otstarbekuse küsimus. Kohus ei kaalu huve haldusorgani eest (nt Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-23-16 ja nr 3-3-1-15-08). b) Kristalli väikekohta ÜVK torustiku rajamine ületab oluliselt vee-ettevõtja ja Kohila valla finantsvõimekust. Eelnevat kinnitab nii vee-ettevõtja majandus- ja finantsanalüüs kui ka see, et KIK keeldus kogu Aespa alevikus ÜVK rajamise finantseerimiseks toetust andmast. c) Kulu põhjendatuse hindamisel tuleb analüüsida, kas omavalitsusüksusel oleks võimalik rakendada meetmeid, et rahaline raskus ületada (nt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-301/10: Komisjon vs. Ühendkuningriik, p 66). Kuna kogu projekti pole võimalik rahastada struktuuritoetusest, puuduvad alternatiivsed lahendused. Neid pole esile toonud ka kaebaja. Laenu võtmise, osakapitali suurendamise ja riigipoolse finantseerimise osakaalu on arvestatud juba majandus- ja finantsanalüüsis. Võimalik oli ÜVK rajada kas KIK toetuse ulatuses või üldse mitte. d) Vastustaja arvestas määruse nr 6 kehtestamisel ÜVK rajamise kulusid, elanike arvamusi ja arvu ning vajadust tagada projekti terviklikkus. Kaalutlusreegleid ei ole rikutud. Lekkekindlad kogumismahutid vastavad asulareovee puhastamise direktiivi lisa p-le A. Kaebaja õiguseid ei riku iseseisvalt asjaolu, et tema kinnistult tagatakse reovee kogumine lekkekindlate kogumismahutite, mitte ühiskanalisatsiooni kaudu.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Eelnevate kohtu astmete otsused tuleb tühistada ja kaebus rahuldada (HKMS § 230 lg 1 ja lg 5 p 5). I
12.Kaebaja vaidlustab ÜVK arendamise kava muudatust, millega Kristalli väikekoht Aespa alevikus arvati välja kavandatava ühiskanalisatsiooni alalt. See muudatus tehti esmalt volikogu määrusega nr 6. Volikogu otsusega nr 1 lisati kavale muudatust selgitavad põhjused.
13.Vaidlustatud haldusaktid tõid VeeS v.r § 241 lg 5 kohaselt kaebajale kaasa kohustuse võtta enda kinnistul kasutusse lekkekindel kogumismahuti. See mõjutab kaebaja vara kasutamise õigust (põhiseaduse § 32 lg 2). HKMS § 44 lg 1 järgi on kaebajal sellest tulenevalt kaebeõigus. Kaebeõiguse seisukohast pole määravat tähtsust seetõttu küsimusel, kas määrus ja otsus mõjutavad kaebaja õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 23).
14.Halduskolleegiumi hinnangul rikkus vastustaja vaidlustatud haldusaktide andmisel kaalutlusreegleid ja uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 ja § 6). Vastustaja pole nõuetekohaselt arvestanud asjakohaste normide eesmärki ning on jätnud uurimata ja arvestamata olulised asjaolud. Vastustaja on ekslikult käsitanud lekkekindlaid kogumismahuteid ühiskanalisatsiooniga võrdväärsetena (II) ning on pidanud määravaks rahaliste vahendite nappust (III). Samuti on vastustaja ühekülgselt hinnanud ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatust 4(7)
3-17-2637 ning on jätnud välja selgitamata alternatiivkulud (IV). Need vead on olulised ja sisulised ning toovad HKMS § 158 lg 3 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 1 kohaselt kaasa haldusaktide tühistamise.
15.Vastustaja leiab ekslikult, et kaebaja on kassatsiooniastmes esitatud väidetega väljunud kaebuse piiridest. Vaidluse eseme ja seeläbi kaebuse piirid määravad HKMS § 41 lg 1 järgi kindlaks kaebuse nõue ja alus. Kaebaja on esitanud tühistamisnõude ning selle üldiseks aluseks on HKMS § 41 lg 2 ja RVastS § 3 lg 1 järgi kaebaja õiguste väidetav rikkumine haldusaktiga. Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust ulatuses, mis puudutab kaebaja õigusi (vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-15-16, p 16). Vastuseks kolleegiumi küsimustele esitasid menetlusosalised asja lahendamisel Riigikohtus täiendavaid dokumente, nt ÜVK arendamise kava muutmist, Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetlust ja Riigikontrolli auditeid puudutavaid materjale. HKMS § 229 lg 2 kohaselt lähtub kolleegium otsuse tegemisel haldus- ja ringkonnakohtu tuvastatud faktilisetest asjaoludest ega hinda asja sisulisel lahendamisel uusi tõendeid. Sellegipoolest tuleb menetlusosaliste kassatsioonimenetluses esitatud dokumendid kui asjakohaseid õigusküsimusi puudutav taustteave HKMS § 58 alusel asja juurde võtta. II
16.Pole vaidlust, et Kristalli väikekoht on hõlmatud reoveekogumisalaga, kus reostuskoormus on üle 2000 ie. VeeS v.r § 241 lg 4 sätestab, et kohalik omavalitsus peab sellisel alal tagama põhjavee kaitseks ühiskanalisatsiooni olemasolu. Sama paragrahvi lõike 5 järgi võib niisugusel alal ühiskanalisatsiooni asemel kasutada lekkekindlaid kogumismahuteid, kui ühiskanalisatsiooni rajamine toob kaasa põhjendamatult suuri kulutusi. VeeS v.r § 241 lg-te 4 ja 5 kohaselt on ühiskanalisatsiooni ja kogumismahutite puhul tegemist reegli ja erandiga. Mahuteid kui erandit võib reoveekogumise lahendusena kaaluda vaid lõikes 5 nimetatud tingimuste esinemisel ning erand peab kõiki olulisi asjaolusid arvestades olema põhjendatud. Ühiskanalisatsioon on seadusandja selge eelistus sedalaadi aladel. Lekkekindlaid kogumismahuteid saab keskkonnakaitse seisukohast ühiskanalisatsiooniga samaväärseks pidada vaid tingimusel, et need on nõuetekohaselt valmis ehitatud ja nõuetele vastavas kasutuses. Nõuetele vastavate kogumismahutite paigaldamine ja kasutamine nõuab kinnistuomanikelt rahalisi kulutusi ning pädevatelt asutustelt järelevalvet. Järelevalve võib põrkuda mitmesuguste praktiliste raskustega. Seetõttu tagab ühiskanalisatsioon keskkonnaeesmärkide saavutamise tõhusamalt. Eelnevast tulenevalt on kohaliku omavalitsuse otsustusruum VeeS v.r § 241 lg-te 4 ja 5 vahel valiku tegemisel õiguslikult piiratud ning kohtulik kontroll selle üle ei piirdu vaid ilmselgete vigade väljaselgitamisega. Kohus peab veenduma, et kogumismahutite kasutuselevõtt vastab seaduses sätestatud tingimustele, selleks on olemas põhjendatud vajadus ning realistlik tegevuskava.
17.Ühiskanalisatsiooni prioriteet kogumismahutite suhtes nähtub selgelt ka asulareovee puhastamise direktiivi art 3 lg-st 1. Selle lõike esimeses lõigus on linnastute varustamine kogumissüsteemidega kehtestatud kui üldine kohustus, millest kolmas lõik teeb erandi, lubades teatud tingimuste esinemisel kasutada individuaalseid või muid asjakohaseid süsteeme. III
18.Praeguses vaidluses ei ole vaja vastata küsimusele, kas asulareovee puhastamise direktiiv võimaldaks jätta ühiskanalisatsiooni rajamata pelgalt rahanappusele viidates. Liikmesriigil pole 5(7)
3-17-2637 keelatud võtta asulareovee puhastamise direktiivist tulenevaid keskkonnakaitsekohustusi üle miinimumist rangemalt (praegu Euroopa Liidu toimimise lepingu art 193). VeeS v.r § 241 lg 5 ning praegu kehtiv VeeS § 104 lg 5 näevad erandi tegemise alusena ette kulude põhjendamatuse. Kohalik omavalitsus võib ühiskanalisatsiooni kavandamisel arvestada enda rahalist võimekust, kuid mitte esmase ja määravana, vaid üksnes seda kriteeriumi keskkonnaaspektiga kõrvutades.
19.Omavalitsusüksustel tuli rahaliste vahendite planeerimisel VeeS v.r § 241 lg-ga 4 arvestada. Omavalitsustele ambitsioonikaid keskkonnaalaseid kohustusi pannes peab riik looma neile ka reaalse võimaluse nende kohustustega seotud kulusid kanda. Riigi ebapiisav rahaline tugi ei õigusta omavalitsusüksuse poolt ühiskanalisatsiooni rajamata jätmist, kui selle rajamine on keskkonna- ja majandusaspekte kogumis arvestades põhjendatud.
20.Riik on asulareovee puhastamise direktiivi elluviimise korraldanud muu hulgas EL Ühtekuuluvusfondi struktuuritoetuste kaudu. Määruse nr 59 § 9 lg 3 p 2 nägi kuni
20.veebruarini 2020 kehtinud redaktsioonis ette, et projekti abikõlblike kulude maksimaalne summa on 20 miljonit eurot. Sama määruse § 10 lg 1 esimese lause kohaselt on toetuse maksimaalne osakaal 85% projekti abikõlblikest kuludest. On tõsi, et määruse nr 59 § 13 lg 1 p 7 järgi peab toetustaotlus vastama ÜVK arendamise kavale ning sama määruse § 5 lg 6 järgi tuleb nõuetele mittevastava reoveekogumisala vastavus asulareovee puhastamise direktiivile tagada ühe omavalitsusüksuse piires ühe taotluse raames. See aga ei tähenda, et projekti elluviimiseks ei või lisaks toetusele kasutada muid rahalisi vahendeid.
21.Lisaks EL fondide toetustele on kulutused vähemalt osaliselt võimalik arvestada liitumis- või kasutustasude hulka (ÜVVKS § 6 lg 6 p 1 ja § 14 lg 2 p 6), järgides veeteenuse hinnale kehtestatud nõudeid (sh ÜVVKS § 6 lg 3 ja §-d 141–142 ning VeeS § 100 lg 3). Investeeringu tegemise ja tagasiteenimise vaheliseks ajaks finantsvahendite leidmine on „rahaline ja administratiivne raskus“, mis tuleb kohalikul omavalitsusel koostöös riigiga asulareovee puhastamise direktiivi ja seda üle võtva veeseaduse rakendamisel ületada (vrd Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-395/13: Komisjon vs. Belgia, p 51; C-427/17: Komisjon vs. Iirimaa, p-d 36, 123). 22 VeeS § 100 lg 3 teise lause kohaselt ei või ühe leibkonnaliikme kulutused ÜVK teenusele ületada nelja protsenti tema aasta keskmisest netosissetulekust elukohajärgses maakonnas Statistikaameti andmete kohaselt. Kui ühisveevärgi rajamine tooks kaasa selle piirmäära ületamise või muu vastuolu hinnaregulatsiooniga, võib tegemist olla ülemäärase kuluga. Vaidlusaluses kavas prognoositi ÜVK teenuste osakaaluks majapidamiste netosissetulekust kuni 1,7% (tabel 9.7). Kavas pole täpsemat analüüsi selle kohta, kas vaidlusaluse kanalisatsiooni valmisehitamise kulusid oleks vähemalt osaliselt võimalik katta liitumis- või kasutustasude arvelt. IV
23.VeeS v.r § 241 lg 5 kohaldamiseks peab ühiskanalisatsiooni rajamine olema põhjendamatu kulude ja keskkonnale tekkiva kasu võrdluses. Arvestada võib muuhulgas piirkonna hõredat asustust ja kinnistute hooajalist kasutust, samuti piirkonda kanalisatsiooni rajamise tehnilist eripära.
24.Ühiskanalisatsiooni rajamise kulude põhjendatuse hindamisel tuleb hinnata alternatiivkulusid ka leibkondade, mitte ainult omavalitsusüksuse eelarve seisukohast. Selleks on tarvis ligikaudseltki selgitada, millised kulud tooks lekkekindlate mahutite ehitamine ja regulaarne tühjendamine kaasa majapidamistele. Kui ei esine erilisi asjaolusid, ei tohiks VeeS v.r § 241 lg 5 kohaldamisel piirkonna kogumismahutite paigaldamise, hooldamise ja kasutamise kogukulu olla piirkonna kinnistuomanike jaoks suurem kui ühiskanalisatsiooniga liitumise ja selle teenuste kasutamise kulud. Riigikontrolli 2018. a aruandes „Riigi tegevus põhjavee kaitsmisel“ on tõdetud, et reovee äraveo teenus on 6(7)
3-17-2637 kogumismahuti korrektse tühjendamise korral suhteliselt kallis, mistõttu võib ühiskanalisatsiooniga liitumine olla kinnistuomanikule majanduslikult mõistlik. Vaidlustatud haldusaktidest ei nähtu sellekohaseid arvestusi.
25.Vaidlusalune piirkond oli algselt suvilapiirkond. Sellises asumis võib ühiskanalisatsiooni ehitamise vähene kasutegur ja tehniline keerukus olla tingitud asjaolust, et omanikud kasutavad kinnistuid vaid hooajati. Kulude põhjendamatust ei saa aga ka sellises piirkonnas eeldada, vaid seda peab ligikaudseltki kinnitama majanduslik analüüs.
26.Selles kohtuasjas pole ka esitatud piisavalt andmeid piirkonna praeguse reoveelahenduse kohta, sh selle kohta, kui suur hulk majapidamisi juba kasutab nõuetele vastavaid mahuteid ning millises mahus tuleks majapidamistel alles hakata tegema investeeringuid seadusele ja direktiivile vastavate mahutite kasutuselevõtuks ja millised kulud kaasneks mahutite perioodilise tühjendamisega, samuti mahutite üle tehtava järelevalvega. Kohila vallas on küll volikogu 24. aprilli 2018. a määrusega nr 6 kehtestatud reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskiri (RT IV, 04.05.2018, 92) ning elanikel on võimalik reovett purgida erinevatesse purglatesse, ent ainuüksi neist asjaoludest ei järeldu, et juba praegu vastavad piirkonna leibkondade kogumismahutid ja nende kasutus nõuetele ning lisainvesteeringuid ei ole vaja teha. ÜVK arendamise kava p-des 6.4 ja 8.1 märgitakse, et elanikud juhivad reovee kogumismahutitesse, mille olemasolu ja seisukord on kontrollimata. V
27.Kolleegium selgitab, et vaidlustatud haldusaktide tühistamise tagajärjel taastub vastustaja ÜVK arendamise kava kehtivus varasemal kujul. Käesolev otsus ei välista kava uut muutmist, kui vald väldib seejuures praeguses asjas ilmnenud kaalutlus- ja menetlusvigade kordamist.
28.HKMS § 107 lg 4 esimese lause kohaselt tuleb kaebajale tagastada kautsjon. Muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt vastustaja kanda. Kaebaja menetluskuluks oli halduskohtus kahelt kaebuselt ning ringkonnakohtus apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv, kokku 45 eurot.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.