TRC Tubaka Ida- Virumaa Osaühingu kaebus Lüganuse Vallavolikogu 30. aprilli 2019. a otsuse nr 158 punkti 1.4 tühistamiseks ning Lüganuse Vallavalitsuse kohustamiseks muutma ehitisregistris omaniku kannet Pargi tn 7, Lüganuse alevik, Lüganuse vald asuva ehitise (ehitisregistri kood 121262644) osas
Menetlusosalised
Kaebaja − TRC Tubaka Ida- Virumaa Osaühing esindaja vandeadvokaadi abi Kai Villman Vastustaja − Lüganuse vald esindaja Viktor Rauam
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada praeguse asja menetlus.
2.Tagastada TRC Tubaka Ida- Virumaa Osaühingule kaebuse eest tasutud riigilõiv 30 eurot. TRC Tubaka Ida- Virumaa Osaühingul tuleb kohtule teatada, kellele ja millisele arvelduskontole ta soovib riigilõivu kandmist.
3.Mõista Lüganuse vallalt TRC Tubaka Ida- Virumaa Osaühingu kasuks välja menetluskulud 220 eurot. Jätta menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Määrus toimetatakse kätte menetlusosalistele. Riigilõiv kantakse kaebaja näidatud kontole pärast praeguse määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lüganuse Vallavolikogu otsustas 30. aprilli 2019. a otsuse nr 158 punktiga 1.4 tunnistada peremehetuks ja hõivata järgmise ehitise: Lüganuse alevik, Pargi tn 7, 121262644 Püssi mõisa sepikoda, ehitise alune pind 154 m2. Ehitisregistris märgiti kõnealuse ehitise omanikuks Lüganuse vald.
2.TRC Tubaka Ida- Virumaa Osaühing esitas 30. septembril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Lüganuse Vallavolikogu 30. aprilli 2019. a otsuse nr 158 punkti 1.4 ning kohustada Lüganuse Vallavalitsust muutma ehitisregistris omaniku kannet
3-19-1835 Pargi tn 7, Lüganuse alevik, Lüganuse vald asuva ehitise (ehitisregistri kood 121262644) osas ja kandma kaebaja kõnealuse ehitise omanikuna ehitisregistrisse. Kaebaja selgitas, et ta on selle ehitise omanik alates 1998. aastast.
3.Lüganuse Vallavolikogu otsustas 31. oktoobri 2019. a otsusega nr 215 tunnistada kehtetuks oma 30. aprilli 2019. a otsuse nr 158 punkti 1.4.
4.Kaebaja esitas 16. detsembril 2019 kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lõike 1 punkti 4 alusel. Kaebaja selgitas, et ta esitas 2. oktoobril 2019 Lüganuse Vallavolikogule ettepaneku tühistada Lüganuse Vallavolikogu 30. aprilli 2019. a otsuse nr 158 punkt 1.4 ja kanda kaebaja kõnealuse ehitise omanikuna ehitisregistrisse. Kaebaja teavitas Lüganuse Vallavolikogu ja Vallavalitsust sellest, et on esitanud kohtule kaebuse. Lüganuse Vallavolikogu tunnistas kehtetuks oma 30. aprilli 2019. a otsuse nr 158 punkti 1.4 ja Lüganuse Vallavalitsus kandis kaebaja kõnealuse ehitise omanikuna ehitisregistrisse. Kaebaja palus, et kohus tagastaks talle kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 30 eurot ning jätaks HKMS § 108 lõike 6 alusel vastustaja kanda kaebaja menetluskulud 440 eurot.
5.Vastustaja nõustus 31. detsembri 2019. a seisukohas menetluse lõpetamisega. Vastustaja leidis, et kaebaja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Lüganuse Vallavolikogu 30. aprilli 2019. a otsuse nr 158 punkti 1.4 kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, vaid asjaolust, et 4. septembril 2019 esitas kaebaja vastustajale ehitise ostu-müügilepingu, millest nähtus, et kaebaja soetas kõnealuse ehitise 1998. aastal. Pärast lepingu esitamist käis Lüganuse Vallavalitsuse maaspetsialist asjaolusid uurimas Rahvusarhiivi Rakvere uurimissaalis. Ilmnes, et vastustajal ei olnud alust kaebajale kuuluvat ehitist peremehetuks tunnistada ja hõivata.
KOHTU SEISUKOHT
6.HKMS § 152 lõike 1 punkt 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lõike 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kui HKMS § 152 lõike 1 punktis 4 nimetatud asjaolu ilmneb enne kaebuse menetlusse võtmist, lõpetatakse menetlus kaebust menetlusse võtmata (HKMS § 152 lõige 3). Lüganuse Vallavolikogu otsustas 31. oktoobri 2019. a otsusega nr 215 tunnistada kehtetuks oma 30. aprilli 2019. a otsuse nr 158 punkti 1.4. Samuti on kaebaja märgitud ehitisregistris kõnealuse ehitise omanikuks. Seega on kaebaja oma kaebuse eesmärgi saavutanud. Kaebaja ei ole taotlenud vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekut ning kohtu hinnangul ei ole see kaebaja õiguste kaitseks ka vajalik. Eeltoodut arvestades lõpetab kohus praeguse asja menetluse HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel. Kuna kohus ei ole kaebust menetlusse võtnud, lõpetab kohus menetluse kaebust menetlusse võtmata.
7.Kohus selgitab, et kui praegune määrus menetluse lõpetamise kohta jõustub, ei ole kaebajal enam lubatud esitada kohtule kaebust sama nõudega samal alusel (HKMS § 155 lõige 6 ja § 43 lõike 1 punkt 2).
3-19-1835
8.Menetluse lõpetamise tõttu tuleb kaebajale kaebuse eest tasutud 30-eurone riigilõiv tagastada (HKMS § 104 lõike 5 punkt 4). Kaebajal tuleb kohtule teatada, kellele ja millisele arvelduskontole ta soovib riigilõivu kandmist. Kohus kannab riigilõivu kaebaja näidatud kontole pärast praeguse määruse jõustumist.
9.Üldreegel on, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (HKMS § 108 lõige 4). HKMS § 108 lõike 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohtupraktikas on leitud, et ka menetluse lõpetamise korral menetluskulude jagamise üle otsustamisel on kohtul õigus juhinduda HKMS § 108 lõikest 11, mis sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (vt Tartu Halduskohtu 8. oktoobri 2018. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu 1. novembri 2018. a määrus haldusasjas nr 3-18-1832). Kaebaja palus, et kohus mõistaks HKMS § 108 lõike 6 alusel vastustajalt välja kaebaja menetluskulud (õigusabikulud) 440 eurot. Kohtu hinnangul saab kaebaja õigusabikulusid pidada vajalikuks ja põhjendatuks (HKMS § 109 lõige 6). Vastustaja selgitas, et Lüganuse Vallavolikogu 30. aprilli 2019. a otsuse nr 158 punkti 1.4 kehtetuks tunnistamine ja kaebaja kandmine ehitisregistrisse kõnealuse ehitise omanikuna ei olnud tingitud kohtule kaebuse esitamisest, vaid asjaolust, et 4. septembril 2019 esitas kaebaja vastustajale ehitise ostu-müügilepingu, millest nähtus, et kaebaja soetas kõnealuse ehitise 1998. aastal. Pärast lepingu esitamist käis Lüganuse Vallavalitsuse maaspetsialist asjaolusid uurimas Rahvusarhiivi Rakvere uurimissaalis. Ilmnes, et vastustajal ei olnud alust kaebajale kuuluvat ehitist peremehetuks tunnistada ja hõivata. Kohtu hinnangul oli vastustajal
4.septembrist 2019 kuni kaebuse esitamiseni (s.o 30. septembrini 2019) piisavalt aega, et asjaolud selgeks teha ja Lüganuse Vallavolikogu 30. aprilli 2019. a otsuse nr 158 punkt 1.4 kehtetuks tunnistada. Vastustaja tunnistas viidatud punkti kehtetuks aga alles 31. oktoobril 2019, st pärast kaebuse esitamist. Selline vastustaja käitumine ei tekita kohtus veendumust, et viidatud punkti kehtetuks tunnistamine oli tingitud ainuüksi ostu-müügilepingu esitamisest
4.septembril 2019. Oma roll kõnealuse punkti kehtetuks tunnistamisel võis olla ka asjaolul, et kaebaja otsustas kohtusse pöörduda. Ei saa välistada, et kohtusse pöördumata jättes oleks osutatud punkti kehtetuks tunnistamine vähemalt veelgi viibinud. Seega leiab kohus, et Lüganuse Vallavolikogu 30. aprilli 2019. a otsuse nr 158 punkti 1.4 kehtetuks tunnistamine ja kaebaja kandmine ehitisregistrisse kõnealuse ehitise omanikuna võis olla tingitud koostoimes nii vastustajale 4. septembril 2019 ostu-müügilepingu esitamisest kui ka kohtule kaebuse esitamisest. Seda arvestades peab kohus õiglaseks, et kaebaja menetluskuludest jääb pool vastustaja kanda ja teine pool kaebaja enda kanda. Seetõttu mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 220 eurot ning jätab kaebaja ülejäänud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.