Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
15. august 2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1593
Haldusasi
XX kaebus Keskkonnaministeeriumi 09.07.2018 käskkirja nr 1-2/18/551 õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja adv Birje Kalmus Vastustaja – Keskkonnaministeerium, volitatud esindaja Toomas Kutti Kolmas isik – YY
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2019. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Keskkonnaministeeriumi määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Keskkonnaministeeriumi määruskaebus rahuldamata ja Halduskohtu 1. juuli 2019. a määrus haldusasjas nr 3-18-1593 muutmata.
Tallinna
Mõista Keskkonnaministeeriumilt XX kasuks välja määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulude katteks 765,60 eurot (seitsesada kuuskümmend viis eurot ja 60 senti).
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaministeeriumi 09.07.2018 käskkirjaga nr 1-2/18/551 otsustati seada reaalservituut Keskkonnaministeeriumi valitsemisel olevale Tartu maakonnas Tartu vallas Kärevere külas asuvale Nisumetsa kinnisasjale (kinnistu registriosa nr 4704204, katastritunnus 38301:003:0160, riigi kinnisvararegistri objekti kood KV48790) XX ja YY ühisomandisse kuuluva Nisumaa kinnisasja (kinnistu registriosa nr 2708104, katastritunnus 38301:003:0029) igakordse omaniku kasuks. Lisaks määrati käskkirja p-s 3.3 reaalservituudi
3-18-1593 seadmise tingimused ning käskkirja p 3.4 esimese lausega sätestati tingimus, mille kohaselt tuleb reaalservituudi seadmise leping sõlmida kuue kuu jooksul, arvates käskkirja andmisest.
2.XX esitas 08.08.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi 09.07.2018 käskkirja nr 1-2/18/551 tühistamiseks. Kaebaja leidis, et servituudi seadmise tingimusi ei ole temaga arutatud ning need on kaebaja jaoks ebamõistlikult koormavad.
3.Tallinna Halduskohus võttis 11.09.2018 määrusega kaebuse menetlusse.
4.Keskkonnaministeerium oli 11.10.2018 kaebusele esitatud vastuses seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus ja palus jätta kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 või § 121 lg 2 p 2 ning § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.
5.XX taotles 05.11.2018 menetlusdokumendis kaebuse täiendamist kohustamisnõudega anda välja uus, mõlemale osapoolele sobiv käskkiri, mille alusel seatakse Nisumetsa kinnisasjale reaalservituut tee kasutamiseks Nisumaa kinnisasja omaniku kasuks.
6.Tallinna Halduskohus tegi 09.04.2019 määruses kaebajale ettepaneku kaebuse muutmiseks ja jättis rahuldamata vastustaja taotlused kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Kohus selgitas, et praeguseks on Keskkonnaministeeriumi 09.07.2018 käskkiri sisuliselt kaotanud kehtivuse ning kui haldusakt on täielikult ammendunud, siis on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Kohtule ei nähtunud selliseid asjaolusid, miks peaks kehtetu haldusakti (Keskkonnaministeeriumi 09.07.2018 käskkirja) tühistamine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja huvide ja õiguste kaitseks võib olla tõhus ja asjakohane õigusvastasuse tuvastamise nõue selleks, et hoida tulevikus ära analoogse käskkirja väljastamine.
7.XX esitas 22.04.2019 halduskohtule seisukoha, milles palus tuvastada Keskkonnaministeeriumi 09.07.2018 käskkirja õigusvastasus ning teha haldusorganile ettekirjutus, kõrvaldamaks viidatud käskkirjast tulenevad õigusvastased tagajärjed.
8.Tallinna Halduskohus lubas 30.04.2019 määrusega kaebajal muuta kaebust selliselt, et asendada kohtule esitatud tühistamisnõue õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Kohus ei lubanud kaebust täiendada heastamisnõudega. Kohus määras lahendada asi kirjalikus menetluses ja määras kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise kuupäeva 25.06.2019 kell
9.Keskkonnaministeerium teavitas 21.06.2019 e-kirjaga halduskohut, et kaebaja ja vastustaja on saavutanud kompromissi reaalservituudi seadmise tingimustes, mille tulemusena andis Maa-ameti peadirektor 21.06.2019 korralduse nr 1-17/19/1605 „Reaalservituudi seadmine Nisumetsa kinnisasjale“. Vastusena halduskohtu päringule selgitas vastustaja täiendavas 21.06.2019 e-kirjas, et tegemist on kohtuvälise kompromissiga ning vastustaja hinnangul peaks kaebaja esitama kaebusest loobumise avalduse, misjärel saaks kohus menetluse lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 3 alusel.
10.Tallinna Halduskohus tühistas 25.06.2019 määrusega kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja ning kohustas kaebajat esitama hiljemalt 28.06.2019 seisukoht menetluse jätkamise küsimuses.
11.XX teatas 25.06.2019 seisukohas halduskohtule, et ei soovi kaebusest loobuda ning palus kinnitada pooltevaheline kompromiss (mille kohaselt annab Maa-amet välja korralduse reaalservituudi seadmiseks).
2(7)
3-18-1593
12.Keskkonnaministeerium teavitas 26.06.2019 e-kirjaga halduskohut, et jääb oma varasema seisukoha juurde (kaebaja peaks kaebusest loobuma) ega pea vajalikuks täiendavalt kohtuliku kompromissi sõlmimist.
13.Tallinna Halduskohus teavitas menetlusosalisi 26.06.2019 e-kirjaga, et võimaldab esitada kuni 28.06.2019 täiendavaid seisukohti menetluse edasise kulgemise küsimuses ning teeb seejärel antud küsimuses otsustuse. Menetlusosalised täiendavaid seisukohti nimetatud tähtpäevaks ei esitanud.
14.Tallinna Halduskohus lõpetas 01.07.2019 määrusega haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel (resolutsiooni p 1), tagastas kaebajale riigilõivu 15 eurot (resolutsiooni p 2) ning mõistis Keskkonnaministeeriumilt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1963,20 eurot (resolutsiooni p 3). Kohus ei saa HKMS § 152 lg 1 p 3 alusel menetlust lõpetada ilma, et kaebaja loobuks kaebusest või mõlemad menetlusosalised nõustuksid kompromissiga. Vastavad eeldused ei ole täidetud. Samas esineb alus menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, mis näeb ette, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Enne kohtulahendi tegemist andis Maa-amet 21.06.2019 välja korralduse, mille sisuks on servituudi seadmine mõlemat osapoolt rahuldaval kujul. Sellega saavutas kaebaja praeguses asjas esitatud kaebuse eesmärgi. Seega on HKMS § 152 lg 1 p 4 rakendamise eeldused täidetud. HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel saab menetluse lõpetada ka tuvastamiskaebuse osas, kui vastustaja annab haldusakti, mille andmise saavutamine oli kaebaja poolt tuvastamiskaebuse esitamise eesmärgiks. Kohtul ei ole kahtlust, et Maa-ameti 21.06.2019 korralduse andmine (millega kaebaja saavutas kaebuse eesmärgi) oli tingitud kaebuse esitamisest. Seega kuuluvad kaebaja menetluskulud (õigusabikulu) vastustajalt väljamõistmisele (HKMS § 108 lg 6). Kaebaja on taotlenud õigusabikulude hüvitamist summas 1963,20 eurot. Kohtule on esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid (tl 60‒67). Kaebaja õigusabikulud on vaidluse sisu ja mahtu arvestades vajalikud ja põhjendatud ning kuuluvad vastustajalt väljamõistmisele. Kolmas isik ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
15.Keskkonnaministeerium palub 16.07.2019 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus täies ulatuses ja saata asi uueks lahendamiseks tagasi halduskohtule või alternatiivselt tühistada halduskohtu määrus menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas ning teha selles osas uus määrus, millega jätta kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 11 alusel tema enda kanda. Halduskohus on menetluse lõpetamisel ebaõigesti tuginenud HKMS § 152 lg 1 p-le 4. Kuna kohtu menetluses ei olnud enam nõuet vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamiseks ega nõuet uue haldusakti andmiseks või mõne toimingu tegemiseks, puudus kohtul alus menetluse lõpetamiseks HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Pooled sõlmisid kohtuvälise kompromissi ja Maaameti peadirektor andis korralduse, mille andmist kaebaja kohtumenetluses ei taotlenud. HKMS § 158 lg 2 esimese lause järgi, kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Seega, tuginedes halduskohtu 26.06.2019 e-kirjale, oleks kohus pidanud jätma kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või tegema menetluses oleva nõude osas sisulise otsuse. 3(7)
3-18-1593 Vastustaja palus oma viimastes pöördumistes kohtul lõpetada menetlus HKMS § 152 lg 1 p 3 alusel. Kui kohus oleks täitnud selgitamiskohustuse ja selgitanud vastustajale, et kohtuliku kompromissi sõlmimata jätmine toob endaga kaasa kaebaja õigusabikulude väljamõistmise vastustajalt, oleks vastustaja ilmselt nõustunud kohtuliku kompromissi sõlmimisega või taotlenud asjas sisulise kohtuotsuse tegemist. Kuivõrd menetluskulude osas ei oldud vastustajaga mingeid läbirääkimisi peetud, eeldas Maa-amet, et kohus suunab kaebajat kaebusest loobuma. Kohus on õigusvastaselt määranud kaebaja menetluskulud tervikuna vastustaja kanda. Kaebaja poolt kaebuse esitamine oli vastustajale üllatus ja kaebaja ei olnud eelnevalt vastustaja poole pöördunud. Kui selgus, et kaebaja on jätkuvalt servituudist huvitatud, ei pidanud vastustaja mõistlikuks vaielda kohtus vaidlustatud ja selleks ajaks kehtivuse kaotanud käskkirja tingimuste väidetava õigusvastasuse üle ning tegi 20.05.2019 kirjaga mh kompromissettepaneku selleks, et hoida kokku poolte aega ja kulusid. Vaidlustatud käskkirja tingimused ei olnud õigusvastased ega kaebaja jaoks ebamõistlikult koormavad. Seda toetab teadmine, et vastustaja sai läbirääkimiste käigus teha ettepaneku muuta vaidlustatud kaheksast punktist vaid kolme punkti sõnastust. Seejuures muudeti sisuliselt vaid ühte punkti. Ülejäänud muudatused tehti eelkõige selgema ja arusaadavama sõnastuse tagamiseks. Seega kohtumenetluse jätkudes ei oleks saanud menetlus lõppeda kaebuse täies ulatuses rahuldamisega. Seetõttu on ebaõiglane, et kohtuvälist suhtlust ja asja lahendamist eelistanud vastustajalt mõisteti välja kaebaja menetluskulud täies ulatuses. Menetluskulud tuleb jätta kaebaja kanda HKMS § 108 lg 11 alusel. Vastustaja hinnangul ei ole ka tegemist niivõrd keeruka õigusvaidlusega, mille osas oleks mõistlik välja mõista 1963,20 eurot. Kaebajal oleks olnud võimalus oma eesmärk saavutada ka advokaadi vahenduseta otse haldusorgani poole pöördudes. Piisavaks saab pidada menetluskulude väljamõistmist ulatuses, mis hõlmab kaebuse koostamiseks kulunud aega.
16.XX palub 05.08.2019 kirjalikus vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda ning mõista määruskaebuse esitajalt kaebaja kasuks välja määruskaebemenetlusega seoses kantud menetluskulud 765,60 eurot. HKMS § 152 lg 1 p 4 annab aluse menetluse lõpetamiseks siis, kui vastustaja on andnud haldusakti või sooritanud toimingu, millega on kaebaja saavutanud eesmärgi, mille saavutamiseks ta kohtu poole pöördus. Menetlus tuleks lõpetada HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt ka tuvastamiskaebuse osas, kui vastustaja annab haldusakti või sooritab toimingu, millega rahuldab kaebaja põhjendatud huvi vastava asjaolu tuvastamise vastu. Vastustajale pidid menetluse võimalikud lõpetamise alused teada olema, kuivõrd kohus selgitas neid pooltele. Kaebaja esitas kohtule 20.05.2019 oma menetluskulude nimekirja, milles sisaldusid menetluskulud, mis olid tekkinud enne seda, kui vastustaja esitas oma lõplikud seisukohad ja kompromissettepaneku. Seega olid menetluskulud vastustajale teada ning nende kulude tekkimist oleks olnud võimalik vältida, kui vastustaja oleks võimaldanud enne vaidlustatud käskkirja andmist kaebajal haldusaktiga tutvuda või näidanud koheselt kohtumenetluses soovi läbirääkimiste pidamiseks. Kaebaja esitas oma seisukoha 25.06.2019, milles leidis, et ei soovi kaebusest loobuda ja menetlus tuleks lõpetada kompromissiga. Kohus on 26.06.2019 e-kirjas toonud välja, et asja lahendamiseks on kolm võimalust. Seega oli vastustajal piisavalt informatsiooni ja ta pidi aru saama, et kui kompromissi ei sõlmita, võivad kaasneda kulud HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kaebuse esitamine ei saanud vastustajale olla üllatus. Kaebaja on 05.11.2018 menetlusdokumendis selgitanud, et ta küsis Maa-ametilt selgitusi, võttis endale aega asjaolude 4(7)
3-18-1593 hindamiseks ning pöördus täiendavalt asjaolude täpsustamiseks notari poole. Seejärel konsulteeris kaebaja advokaadibürooga ning alles pärast seda pöördus kohtusse. Vaidlustatud käskkirja p 4 kohaselt ei olnud kaebajal sisuliselt muud võimalust. Maa-ameti poolt kaebajale 25.05.2018 e-kirja teel jagatud selgitustest võib järeldada, et käskkirja väljaandmine on protsessi üks osa, ilma milleta lepingut sõlmida ei saa. Maa-amet pöördus pärast kaebuse esitamist kaebaja poole vaid ühel korral (05.10.2018 e-kiri), soovides teada, kas kaebaja on servituudist endiselt huvitatud. Läbirääkimisi ega kompromissi Maa-amet ei pakkunud. Kaebaja teatas vastuseks kirjale, et soovib endiselt servituuti. Vastustaja saatis 11.10.2018 kohtule vastuse kaebusele, milles andis teada, et ei pea asja lahendamist kompromissiga või muul viisil kokkuleppel võimalikuks. Kaebuse esitamise eesmärk ei saanud vastustajale olla ebaselge. Samuti ei saanud vastustajale olla ebaselge, kas kaebaja on nõus kompromissi või asja lahendamisega muul viisil, sest kaebaja teatas juba 19.09.2018 kohtule, et peab võimalikuks asja lahendamist kompromissiga või muul viisil kokkuleppel. Sama rõhutas kaebaja kohtule 05.11.2018. Seega oli vastustajale teada, et kaebaja on valmis läbirääkimisteks, kuid läbirääkimistesse asuti alles 20.05.2019. Kui vastustaja arvates ei olnud vaidlustatud käskkirja punktid ebaproportsionaalsed ning teisiti ei olegi võimalik kokku leppida, siis jääb kaebajale arusaamatuks, miks alustas vastustaja 20.05.2019 kaebajaga läbirääkimisi vaidlusaluse käskkirja sõnastuse muutmiseks. Oluline ei ole käskkirja muudetud punktide kvantiteet, vaid sisuline kvaliteet. Seejuures on muudetud kokku seitset, mitte kolme punkti, nagu väidab vastustaja. Maa-ameti 21.06.2019 korralduses on täpsustatud ja ümber sõnastatud punktid, millele kaebaja viitas juba kaebuses. Sellest tulenevalt ei ole menetluskulude jaotus ebaõiglane, kuna läbirääkimisega seonduvaid kulusid ei ole kaebaja esitanud ja neid ei ole vastustajalt välja mõistetud. Kaebaja ei nõustu ka väitega, et tegemist ei ole keeruka vaidlusega ning et kohtu selgitamiskohustuse tõttu ei peakski halduskohtumenetluses osapooled endale esindajat võtma. Kaebaja menetluskulud sisaldavad ainult kohtumenetluses enne 20.05.2019 kantud menetluskulusid, mitte läbirääkimiste ja kompromissi saavutamisega seonduvaid kulusid.
17.YY oma seisukohta määruskaebusele ei esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18.Määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
19.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti menetluse lõpetamisel tuginenud HKMS § 152 lg 1 p-le 4. Viidatud sätte kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Kaebaja eesmärgiks oli sõlmida vastustajaga servituudi seadmise leping selleks, et saada ligipääs oma kinnisasjale Nisumetsa kinnisasja kaudu ilma kaebajat ebamõistlikult koormavate ja mitmeti tõlgendatavate kõrvaltingimusteta. Maa-ameti 21.06.2019 e-kirjast (tl 83) nähtuvalt saavutasid kaebaja ja Maa-amet kompromissi servituudi seadmise tingimustes, mille tulemusel andis Maa-ameti peadirektor 21.06.2019 korralduse nr 1-17/19/1605 „Reaalservituudi seadmine Nisumetsa kinnisasjale“. Seega saavutas kaebaja kaebuse eesmärgi – haldusakti andmise, mille alusel on võimalik servituudi seadmise lepingu sõlmimine kaebajat rahuldavatel tingimustel. Menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ei eelda tingimata kaebuses esitatud nõude formaalselt täpset täitmist vastustaja poolt, vaid lähtuda tuleb kaebuse tegelikust eesmärgist. Viidatud alusel on põhjendatud menetluse lõpetamine ka tuvastamiskaebuse korral, kui vastustaja annab haldusakti, millega rahuldab kaebaja põhjendatud huvi vastava asjaolu tuvastamise vastu (vt ka K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2013, lk 509). Praegusel juhul 5(7)
3-18-1593 on kaebaja oma eesmärgi sisuliselt saavutanud. Seega on menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel õiguspärane.
20.Kuivõrd vastustaja ei nõustunud kohtuliku kompromissi sõlmimisega ning kaebaja ei soovinud kaebusest loobuda, siis ei olnud täidetud menetluse lõpetamise eeldused HKMS § 152 lg 1 p 3 alusel. Menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel (ja sellega seoses menetluskulude kandmine vastustaja poolt) ei saanud olla vastustajale üllatuslik. Nimelt on halduskohus viidatud alusel menetluse lõpetamist (ka menetluskulude kandmisega seonduvas) selgitanud 25.06.2019 määruses ning 26.06.2019 e-kirjas.
21.HKMS § 108 lg 6 sätestab, et vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Nimetatud sätte eesmärk on hüvitada kaebajale vastustaja õigusvastase haldustegevuse tagajärjel tekkinud menetluskulud (vt Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12). Üldjuhul peaks seega nimetatud alusel menetluse lõpetamisel jääma menetluskulud vastustaja kanda. HKMS § 108 lg 6 sõnastusest järelduvalt lasub menetluskulude kandmisest vabanemiseks vastustajal kohustus tõendada, et kaebuses nõutud haldusakti andmisel puudub seos esitatud kaebusega. Seose väljaselgitamiseks tuleb hinnata sisuliselt, millistel asjaoludel on haldusakt antud. Vastustaja ei peaks kandma kaebaja menetluskulusid juhul, kui kaebuses nõutud haldusakti andmine ei olnud seotud kaebuse esitamisega, vaid selle tingis näiteks asjaolude muutumine kohtumenetluse ajal.
22.Halduskohus oli vaidlustatud määruses seisukohal, et Maa-ameti 21.06.2019 korralduse andmine oli tingitud kaebuse esitamisest ning mõistis kaebaja menetluskulud vastustajalt välja. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Kaebaja saavutas kaebuse eesmärgi põhjusel, et Maa-ameti ja kaebaja vaheliste kompromissläbirääkimiste tulemusel andis Maaamet 21.06.2019 korralduse nr 1-17/19/1605. Asja materjalidest nähtuvalt asus vastustaja kaebajaga servituudi seadmise tingimuste üle läbirääkimistesse kaebuse esitamise tõttu halduskohtule (s.o 20.05.2019). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja praegusel juhul piisavalt põhjendanud ega usutavaks teinud, et 21.06.2019 korralduse ning kaebuse esitamise vahel seos puudub ning korraldus anti sõltumata kaebuse esitamisest. Seega on HKMS § 108 lg 6 tingimused täidetud ja menetluskulud jäävad vastustaja kanda.
23.HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kaebaja menetluskulude vastustajalt väljamõistmist ei saa pidada HKMS § 108 lg 11 tähenduses äärmiselt ebaõiglaseks või ebamõistlikuks. Menetluskulude väljamõistmise ebaõiglus või ebamõistlikkus saab seonduda eelkõige olukordadega, kus menetlusosalised on ilmselgelt ebavõrdses positsioonis või ei saanud vastustaja menetluskulude tekkimist mõistlikult ette näha. Praegusel juhul sellist olukorda ei esine.
24.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja menetluskulude näol on tegemist HKMS § 109 lg 6 mõttes vajalike ja põhjendatud menetluskuludega. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel on oluline, et kulude väljamõistmine vastaspoolelt oleks põhjendatud sisuliselt. Hinnang põhjendatud õigusabikulude suurusele kujuneb välja konkreetse asja asjaolude pinnalt. Õigusabikulude põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitmeid erinevaid kriteeriume (töömaht, tööühiku hind, asja menetluse kulg, kohtulikult kaitstava õiguse kaalukus, kohtuasja keerukus jms). Seejuures on kohtuasja keerukuse hindamisel kohtul ulatuslik hindamisruum (Riigikohtu 24.11.2005 otsus nr 3-3-1-55-05). 6(7)
3-18-1593 Seetõttu on praktikas piiratud ringkonnakohtu võimalused halduskohtu poolt väljamõistetud õigusabikulude suuruse põhjendatust kontrollida. Ringkonnakohtul on halduskohtu poolt väljamõistetud kohtukulusid alust korrigeerida eeskätt juhul, kui väljamõistetud õigusabikulude suurus on ilmselgelt põhjendamatu või kui halduskohus on õigusabikulude suuruse hindamisel jätnud mõne olulise teguri arvesse võtmata. Selliseid asjaolusid ringkonnakohtule praegusel juhul ei nähtu.
25.Kaebaja taotleb määruskaebuse menetluses 765,60 euro (sh käibemaks 127,60 eurot) suuruse õigusabikulu väljamõistmist vastustajalt. Advokaadibüroo LMP OÜ 31.07.2019 arve nr 190533 ja 05.08.2019 arve nr 190550 ning nende spetsifikatsioonid kajastavad Maa-ameti määruskaebusega ja kliendi seisukohtadega tutvumiseks, kliendiga kohtumiseks, määruskaebuse analüüsiks, määruskaebusele vastuse koostamiseks ja selle täiendamiseks esindaja poolt kulutatud toiminguid kokku 5 tundi ja 19 minutit. Ringkonnakohus leiab, et esindaja ajakulu on olnud mõistlik, kulud ei ole ülepaisutatud ning vastavad vajalikkuse ja põhjendatuse kriteeriumile. Menetluskulude kandmise kohustuse tekkimine (HKMS § 109 lg 11) on advokaadibüroo arvetega nõuetekohaselt tõendatud. Eelneva põhjal ning HKMS § 108 lg 1 alusel mõistab ringkonnakohus XX poolt määruskaebuse menetluses kantud esindajakulude katteks vastustajalt välja 765,60 eurot (koos käibemaksuga).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.