Omandireform › Maa erastamine

xxxxxxxxx piirneva metsamaa (riigimaa) ostueesõigusega erastamiseks ja lõpetada õigusliku aluse puudumise tõttu kaebaja avalduse menetlus. Korralduse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 3.1 Kaebaja ei ole olnud ega ole saanud maaüksusel paiknevate ehitiste (individuaalelamu vundament ja abihoone) omanikuks. Eelnimetatud ehitised omandas kaebaja elukaaslane E.M. 1976. aastal ostu- müügilepingu alusel. Ehitiste omandamisega läks E.M.le üle maakasutusõigus individuaalelamu ehituskrundile suurusega 1500 m 2 ja see kuulus talle kuni tema surmani xx xx xxxx. a. 3.2 Maa erastamise käigus kontrolliti ka ehitiste omandiõiguse ja maakasutusõiguse üleminekut ehitiste igale järgmisele omanikule. Esialgselt eraldati ehituskrunt individuaalelamu ehitamiseks S. M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi juhatuse koosoleku 09.02.1968 otsusega M. K.le. Eeltoodud otsuse alusel koostati 01.07.1968 Tallinna linna TSN TK Arhitektuuri ja Planeerimise Valitsuse poolt individuaalelamu ehituskrundi plaan ja selle juurde kuuluv akt (töö nr 9594). Eeltoodud dokumendid on registreeritud 29.07.1968 Tallinna Linna TSN TK Arhitektuuri ja Planeerimise Valitsuse tehnilises arhiivis. Teisena sai elamukrundi kasutusõiguse A. R. ja kolmandana H. R. seoses abieluvara jagamisega, kellele läks elamukrundi kasutusõigus üle S. M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi 26.07.1974 otsuse alusel. Neljandana sai maaüksusel asuvate ehitiste (individuaalelamu vundament ja abihoone) E.M. 20.07.1976 notariaalse ostu-müügilepingu alusel. Viimsi Küla RSN TK 05.05.1981 otsuse nr 21 p-ga 3 kinnitati E.M. omandiõigust majavaldusele xxxxxx ja talle läks üle xxxxxxxx elamukrundi kasutusõigus. Seega kuulusid E.M.le isikliku omandiõiguse alusel ehitised xxxxxxxxx ja maakasutusõigus individuaalelamu ehituskrundile maaüksusel xxxxxxxx alates 20.07.1976 kuni tema surmani xx xx xxxx. 3.3 E.M. suri testamenti tegemata xx xx xxxx ning tema vara pärimisele kohalduvad Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) ning pärimisõiguse sätted. E.M. seadusjärgseteks pärijateks olid tema tütar K.K. ja vanemad M. S. ja E. S. E.M. ei olnud abielus. Tema elukaaslaseks oli alates 1965. aastast kaebaja, kes ei kuulunud seadusjärgsete pärijate ringi. E.M. viimane elukoht oli xxxxxx (praegune xxxxx tänav), kus ta elas koos oma elukaaslase, kaebajaga. 3.4 Seadusjärgse pärijana esitas E.M. tütar K.K. (tookord nimega E.) 06.06.1988 avalduse pärandi vastuvõtmiseks ja pärimisõiguse tunnistuse saamiseks. M. S. ja E. S. avaldust ei esitanud ega asunud ka pärandvara valdama ega kasutama. Kaebaja esitas samuti 04.03.1988 notarile avalduse pärandi vastuvõtmiseks ja pärimisõiguse tunnistuse saamiseks, kuid notar õigusliku aluse puudumise tõttu tunnistust ei väljastanud. Avalduse esitamisega pärandi vastuvõtmiseks võttis kolmas isik kogu pärandvara vastu ja see kuulub talle alates pärandi avanemise ajast, so alates pärandaja surmapäevast xx xx xxxx. a. E.M. pärandvaraks oli sõiduauto VAZ-2102 ja ehitised maaüksusel xxxxxxxx. 04.07.1988 anti kolmandale isikule välja pärimisõiguse tunnistus. Asjaolu, et pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on pärandvaraks ainult sõiduauto ei muuda õiguslikku olukorda, kuna tunnistus kinnitab pärandi vastuvõtmise fakti pärandvarale kogumis. 3.5 Kaebaja ei ole olnud ega ole saanud ehitiste omanikuks maaüksusel xxxxxxxx ja ta ei saa MaaRS § 22 lg 1 alusel maad ostueesõigusega erastada ning tema avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks tuleb jätta rahuldamata ja eeltoimingud maa ostueesõigusega erastamiseks lõpetada. 3.6 Kaebaja on ekslikul seisukohal, et ta saavutas E.M.le kuulunud ehitistele omandiõiguse pärast tema surma xx xx xxxx, kuna tema arvates olid nad E.M.ga põllumajanduses individuaalse tööga tegelevaks perekonnaks (TsK § 137) ja ehitised xxxxxxxxx maaüksusel kuulusid neile kui pereliikmetele ühisomandiõiguse (TsK § 120) alusel. Ehitised maaüksusel ei muutunud kunagi põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonna ühisomandiks ja sellele ei laiene TsK § 564 sätted, mille kohaselt põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonnaliikme surma korral pärand pere varas ei avane.

korralduse nr 768 tühistamiseks ja Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks jätkata kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avalduse alusel algatatud maa erastamise menetlust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

eraldamise akt, millelt nähtuvad maaüksuse andmed, mille kohaselt moodustas maaüksusest lausa 400 m2 viljapuuaed, 300 m2 rohumaa ning 600 m2 õue-aiamaa. 5.7 Seega on eeltoodud tõendite pinnalt üheselt selge, et E.M. ja kaebaja moodustasid põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate kodanike pere TsK § 137 lg 1 tähenduses. Seejuures ei ole kusagil märgitud, kui suure osa pere kogu sissetulekust peaks sellisest tööst saadav sissetulek moodustama. Kaebaja ei ole seejuures kunagi väitnud, et tegemist oli üksiktalundiperega kuni 1985. aastani kehtinud TsK § 137 tähenduses. Seega ei kuulunud Xxxxxxxx maaüksusel asuvad hooned E.M. pärandvara hulka. E.M. suri xx xx xxxx. a ning kuivõrd Xxxxxxxx maaüksusel asuvad ehitised olid põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonna vara, ei läinud need E.M. surma korral tema pärandvara hulka, seega ei saanud kolmas isik neid ka pärida ning need jäid kaebaja ainuomandisse. 5.8 Kolmas isik on teinud 06.06.1988 Eesti NSV Tallinna Esimesele Riiklikule Rajooni/Linna Notariaalkontorile avalduse, et võtab vastu E.M. pärandi, milleks on sõiduauto VAZ 2102. Ka pärimistunnistus on välja antud üksnes sõiduautost koosneva pärandvara osas. Seega päris kolmas isik üksnes sõiduauto, aga mitte Xxxxxxxx maaüksusel asuvaid hooneid. 5.9 Kaebajale on ENSV Harju Rajooni Viimsi Külanõukogu RSNTK esimehe poolt väljastatud elamu registreerimise tõend, millelt nähtub muuhulgas, et nimetatud dokument on pärit Harju rajooni Viimsi külanõukogu toimiku nr 637 vahelt. Õiendilt nähtub, et see on väljastatud Viimsi Küla RSNTK 26.04.1988 otsuse nr 20 alusel. Sellele dokumendile on viide ka toimiku nr 637 kaanel. Otsus nr 20 on kadunud ning seda ei õnnestunud saada ka Rahvusarhiivilt. Ehkki kaebaja omandiõigust tunnustav otsus nr 20 on kadunud, on selle otsuse kohta siiski võimalik leida hulgaliselt tõendeid teistest dokumentidest, mis ka kinnitavad otsuse sisu. Ka vastustaja ise on 10.02.2000. a väljastanud õiendi, milles kinnitab, et kaebajale kuulub omandiõiguse alusel Xxxxxxxx maaüksusel asuv elamu, st vastustaja kontrollis kaebaja omandiõiguse olemasolu. Ka vastustaja 17.12.2004. a määrusest 57 nähtub, et aadress Xxxxxxxx on määratud kaebaja majavaldusele. Veel ka 2006. aastal on vastustaja oma vastuses maavalitsusele tunnistanud, et Xxxxxxxx asuv elamu kuulub kaebajale. Lisaks on kaebaja Xxxxxxxx maaüksuse eest alates 90ndate algusest tasunud maamaksu. 5.10 Kaebaja on Xxxxxxxx elamut ise ehitanud ning on seal ka pikka aega elanud. 1976. aastal taotles kaebaja telefoni paigutamist maaüksusele, 1998 liikluskindlustuse poliisilt nähtub, et kaebaja elab Xxxxxxxx külas, 2001 on kaebaja sõlminud elektrilepingu, ja 2007 enda nimele telekommunikatsiooni teenuste lepingu, 1987 arve kohaselt ostis kaebaja 15 tonni mulda, 1991. aastal lubati kaebajal viia Soome 90 õunapuude ja 30 pihlaka istikut. 04.10.2007 toimunud tulekahjus hävis maja koos sisustusega ning kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et kaebaja taotles hüvitist. Kaebaja elab maaüksusele paigutatud vagunelamus tänase päevani. 5.11 Ehkki kaebaja esitas avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks juba 1992. aastal, on menetlus tänaseks veninud juba üle 20 aasta. Viimased toimingud erastamise osas on tehtud 2006. aastal. Kaebaja on peale seda esitanud korduvalt pöördumisi vastustaja poole toimiku saamiseks, kuid seda saanud ei ole. Venimise tõttu on osad dokumendid kaotsi läinud ning vastustaja ei ole täitnud enda poolset dokumentide säilitamise kohustust. Vastustaja ei ole ka enne 2016. aastat andnud kaebajale mõista, et kaebaja näol ei ole tegemist erastamise õigustatud subjektiga. Kaebajal on tekkinud õiguspärane ootus, et tema avaldus ka rahuldatakse, sest vastustaja on mitukümmend aastat kaebajat Xxxxxxxx maaüksusel asuvate ehitiste omanikuna tunnustanud. Vastustaja seisukoht

4(14)

6.1 Kaebaja esindajad on korduvalt saanud avaldada Viimsi Vallavalitsuses seisukohti ja esitada tõendeid enne korralduse eelnõu koostamist. Korralduse eelnõu saadeti nii kaebajale kui ka kolmandale isikule. Korralduses on käsitletud kõiki vaidlustatud teemasid ning antud hinnang kõigile olemas olnud ja kaebaja ja kolmanda isiku poolt esitatud tõenditele. 6.2 Xxxxxxxx maaüksusel asuvad ehitised ei ole kunagi olnud kaebaja ja E.M. ühisomand. Vastavad põhjendused on esitatud korralduse nr 768 p-des 6-8. Kaebaja hakkas taotlema põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate isikute staatust alles peale E.M. surma, et muuta ainuomandina E.M.le kuulunud vara õiguslikku režiimi. Harju Rajooni RSN Täitevkomitee esimehe asetäitja 15.03.1988 kirjas teatati, et ollakse nõus tunnistama kaebaja surnud abikaasa E.M. nimel Xxxxxxxx asuva poolelioleva individuaalelamu põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva pere omandiks. Eeltoodud kirja alusel väljastas Viimsi Küla RSK Täitevkomitee 16.03.1988 õiendi nr 259. Eeltoodud kiri ja õiend ei ole õigustloovad dokumendid ehitiste omandiõiguse üle otsustamiseks. Kirjas ja õiendis ei ole ühtegi viidet õigusaktile, mille alusel need on välja antud, ega alusdokumendile, mis viitaksid sellele, et E.M. ja kaebaja olid põllumajanduses individuaalse tööga tegelevad kodanikud. Samas on õiendis nr 259 faktiviga, sest E.M. omandiõigus individuaalelamu vundamendile ja abihoonele ei tekkinud Viimsi küla RSN Täitevkomitee 05.05.1981 otsuse nr 21 alusel, vaid ostu- müügilepingu alusel 20.07.1976. Otsuse nr 21 alusel anti E.M.le maaüksuse Xxxxxxxx kasutusõigus. 6.3 Kaebaja väide, mille kohaselt peab põllumajandusmaksu teadetel olema õiguslik alus, on meelevaldne. Põllumajandusmaks ei määratlenud mitte kuidagi maa sihtotstarvet ning põllumajandusmaksuga olid maksustatud kõik külanõukogude või kolhooside/sovhooside haldusalas olevad ja kodanike kasutusse antud maaüksused, sh individuaalelamute ehituskrundid. 6.4 Puudub vaidlus selles, et kaebaja ja E.M. kasutasid Xxxxxxxx maaüksust ühiselt alates ajast, kui E.M. seal asuvad hooned 20.07.1976 ostis kuni E.M. surmani ning et pärast seda on maaüksus olnud kaebaja valduses ja kasutuses. Kaebaja poolt esitatud ja kaebuse lisadeks 42, 43, 47-49, 52 ja 53 olevad tõendid tõendavad küll seda, et kaebaja kasutas maaüksust oma huvides ja on igati õiguspärane, et ta oli kohustatud maksma maamaksu ja tasuma teenuste (telefon, internet, elekter) eest. Ükski nendest tõenditest ei kinnita aga seda, et E.M. ja kaebaja olid individuaalse tööga tegelevad kodanikud. Tõendid on pärit ajaperioodist peale E.M. surma ja ei puuduta kaebaja töist tegevust. Kaebaja poolt kaebuse lisadena 16-18 esitatud dokumendid kinnitavad seda, et kaebaja kasvatas Xxxxxxxx maaüksusel istikuid aastatel 1990-1992, st pärast E.M. surma ning dokumendid ei puutu asjasse. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oli talunik. 1980-ndatel aastatel oli enamiku Eesti inimeste maakodudes au sees aiapidamine ja võimalusel ka väikeloomade pidamine, kuid seda ei nimetatud kunagi põllumajanduses individuaalse tööga tegelemiseks. 6.5 Ülemkohus lõpetas menetluse tsiviilasjas nr 2-336-1988, kuna kohtul ei olnud õigust läbi vaadata avaldust faktilise abielusuhte fakti tuvastamiseks, kui suhted tekkisid pärast 08.07.1944. Sellisel puhul ei vaata Ülemkohus asja sisuliselt läbi ja Rahvakohtu 17.02.1988 otsus on õigustühine tervikuna ning ei oma tõenduslikku jõudu. 6.6 Asjaolu, et pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on pärandvaraks sõiduauto, ei muuda õiguslikku olukorda seadusjärgsel pärimisel TsK § 536 alusel. Kolmas isik sai pärandi vastu võtmisega ka Xxxxxxxx asuvate ehitiste omanikuks. Pärimisõiguse tunnistus kinnitab pärandi vastuvõtmise fakti ükskõik kus see asub või millest see koosneb. Seega on kolmas isik pärinud kõik tema emale, E.M.le kuulunud varalised õigused, sealhulgas omandiõiguse ehitistele maaüksusel Xxxxxxxx. Kolmanda isiku seisukoht

realiseerida tühiste õigusdokumentide alusel pahatahtlikult. Samuti varjas kaebaja fakti, et tema taotlus E.M. pärandi vastu võtmiseks jäeti rahuldamata. 7.2 Kaebajal ei ole kunagi olnud omandiõigust Xxxxxxxx asuvatele ehitistele. Omandiõigus kuulus E.M.le tema surma hetkel. Pärandvara kogumiks oli kogu surma hetkel E.M. omandis olnud vara. Kuna kaebajal ei ole omandiõigust ehitistele asukohaga Xxxxxxxx, ei ole tal ka õigust erastada maad MaaRS § 22 lg 1 alusel. Ka S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi 20.05.1988 juhatuse koosoleku otsus on saavutatud 17.02.1988 otsuse alusel. MaaRS § 22 lg 1 sätestatud õiguse realiseerimiseks on määrava tähtsusega siiski omandiõigus ehitistele, mitte niivõrd maakasutusõigus. Kolmanda isiku õigused kaaluvad kaebaja õigused ehitistele üles. Kuna kaebajal ei ole omandiõigust ehitistele, ei saanud tal tekkida ka maa erastamise õigust ning tema avaldus tuli jätta rahuldamata. 7.3 Kõik kogutud tõendid kogumis näitavad, et esmane maakasutaja, kelleks oli S. M Kirovi nimeline näidiskalurikolhoos, oli eraldanud Xxxxxxxx maaüksuse individuaalelamu krundiks. Selliste kolhoosi, kui esmakasutaja poolt kasutada antud maaüksuste kohta väljastatigi mitte maamaksu, vaid põllumajandusmaksu teateid. See aga ei tähenda, et tegemist oli põllumajandusmaaga. 7.4 E.M. ja kaebaja pere ei olnud E.M. surma hetkel kehtinud TsK § 137 tähenduses üksiktalundipere. E.M. surma hetkel (xx xx xxxx) ei esinenud ühtegi seda kinnitavat fakti ning kaebaja ei ole asjaolu esinemist tõendanud. Alles E.M. surma järgselt õnnestus kaebajal saavutada üksikuid mitte õigust loovaid dokumente, milles käsitletakse selle pere võimalikku olemasolu. Samas mõned tõendid üksikute loomade pidamise kohta või mõnede istikute kasvatamine individuaalelamu krundil ei tee veel peret TsK § 137 tähenduses üksiktalundi pereks. Üksiktalundiperega TsK § 137 tähenduses on tegemist, kui selle pere põllumajandustegevus on selle pere peamine sissetuleku allikas. Selliseid tõendeid enne E.M. surma toimunu kohta aga esitatud ei ole. TsK § 137 sõnastust on hilisema seadusemuudatusega muudetud vaid termini osas. Sõnastus ja sätte mõte on jäänud samaks. Sama kehtib ka maakoodeksi osas. Kaebaja ei ole tõendanud mingit ühist põllumajandusliku individuaalse tööga tegelemist koos E.M.ga tema eluajal. Kaebaja esitatud tõendid käsitlevad kaebaja tegevust peale E.M. surma. 7.5 TsK § 137 tähenduses ei piisa põllumajanduses individuaalse tööga tegeleva perekonna moodustamiseks ainult kaebaja tahtest. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks E.M. tahe sellise perekonna moodustamiseks. Oluline on aga tuvastada E.M. tahe. Tõendid tõendavad, et E.M.l selline tahe puudus. 20.07.1976 ostis E.M. maja ainult enda omandisse, ehkki kaebaja väidab, et elati koos. Samuti avaldas E.M. 05.05.1981 Viimsi Küla RSN Täitevkomiteele tahet kinnitada Xxxxxxxx majavalduse osas omandiõigus ainult enda nimele ning seda ka tehti. See tõendab, et E.M. ei soovinud olla individuaalse tööga tegeleva perekonna liige ning anda oma omandile seeläbi hoopis teistsugune omandivorm. E.M. ei teinud oma eluajal ka testamenti kaebajale. Kuni surma hetkeni oli vaidlusaluste ehitiste omand üksnes kaebajal ning ka maakasutusõigus kuulus talle. Seega läks tema surma hetkel pärand üle tema tütrele, st kolmandale isikule ning seda tõendab pärimisõiguse tunnistus. E.M. ei avaldanud oma eluajal täitevvõimule tahet määrata tema omandis olev majavaldus põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate isikute omandiks. 7.6 Kaebuse lisaks 13 olev 16.03.1988 õiend anti välja ekslikult põhjusel, et sellele eelnevalt oli tuvastatud E.M. ja kaebaja faktiline abielu, mis hilisema kohtuotsuse alusel tühistati. Kaebaja poolt esitatud dokumendid on saavutatud hilisemalt tühistatud kohtuotsuse alusel. Kuna need dokumendid ei ole õigust loovad, ei saa neid kohaldada ka kaebaja omandiõiguse tuvastamisel ehitistele. Kaebaja ja E.M. kooselu ei anna TsK ja Eesti NSV abielu- ja perekonnakoodeksi alusel kaebajale mingit õigust Xxxxxxxx elamule. Kaebaja asus looma teatud õiguslikku fiktsiooni alles peale E.M. surma, kuna faktiline kooselu ei taganud kaebajale õigust Xxxxxxxx asuvale elamule.

6(14)

7.7 TsK kommenteeritud väljaande lk-l 158 sisalduva § 137 kommentaari kohaselt peab üksiktalundipere omand olema isikule peamise sissetuleku allikaks. Kaebaja ei ole tõendanud, et kaebaja ja E.M. kooselus oli nende pere väidetav põllumajandustootmine nende põhiline sissetuleku allikas. Kaebaja ja E.M. pidasid Xxxxxxxx maatükil loomi ja kasvatasid istikuid hobi korras oma põhitöö kõrvalt. Nad käisid põhitööl ja elasid põhiliselt linnas korteris. 400 m 2 suurune viljapuuaed on äärmiselt väike põllumajanduslikuks tootmiseks ja 300 m2 rohumaa on kõigest väike maalapike, kuhu saab rajada ilusa muru. Maaharimine põllumajandusliku tootmise tähenduses sellisel maal on võimatu, ammugi pere elatamine sellise toodangu arvelt. Eranditult pidi olema tegemist talumajapidamistega. Mingil juhul ei olnud selline talumajapidamine võimalik individuaalelamu krundil elamupiirkonnas, kus asub Xxxxxxxx ehitis. TsK § 137 tähenduses peetakse silmas täiskohaga talumajandi pidamist. Kaebuse punktis 2.31 viidatud akti ja muude maa eraldamise dokumentide põhjal on ilmne, et tegu oli tavapärase elamu juurde määratud õueaiamaaga, mitte põllumajanduslikku tootmist võimaldava talundi maaga. Sellist maad kasutavat peret ei saa TsK § 137 tähenduses pidada pereks, kelle vara suhtes tekkis ühisvara. 7.8 E.M. peamine sissetulek tuli tema töötamisest kirjastuses „Xxxxxxxx“ kuni tema surmani. Kaebaja ei ole ka tõendanud mingit sissetulekut väidetavast ühisest talupidamisest , rääkimata, et see oli pere peamine sissetulekuallikas. TsK § 137 välistab üksiktalundipere omandi tekkimise võimaluse kolhoosi maadele. Kaebajale ja E.M.le maa eraldused on tehtud aga kolhoosi poolt. Sätte kommentaaride kohaselt peab pere saama maa riigiorganitelt. Kaebuse lisadest nähtub üheselt, et vastavad otsused maakasutuse eraldamise kohta kaebaja nimele on tehtud tulenevalt 17.02.1998 otsusest, mis on aga tühistatud. Seega ei saanud täitevvõimu otsused luua õiguslikke tagajärgi.

KOHTU PÕHJENDUSED

7(14)

4) ENSV Harju Rajooni Viimsi küla RSN Täitevkomitee 05.05.1981 otsusega nr 21 (I kd tl 47) on kinnitatud E.M. omandiõigust Xxxxxxxx asuvatele ehitistele vastavalt 20.07.1976 sõlmitud ostumüügilepingule. 5) 09.04.1984 aktiga nr 43 maa looduses eraldamise kohta anti E.M.le vastavalt S. M Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi 27.07.1984 protokollile nr 12 (I kd tl 46) Xxxxxxxx asuva maaüksuse, suurusega 1500 m2 kasutusõigus. 6) Kaebaja ja E.M. kasvatasid Xxxxxxxx asuval maaüksusel istikuid ja pidasid väikeloomi. 7) Kaebaja ja E.M. ametlikuks elukohaks oli xxxxxxxxx. 8) Kaebaja ja E.M. mõlemad töötasid nende kooselu perioodil ka kirjastuses Xxxxxxxx. Kaebaja töötas illustraatori ametikohal ning E.M. oli tehniline joonestaja. 9) E.M. suri xx xx xxxx. aastal testamenti tegemata. 10) Tallinna Linna Kalinini Rajooni Rahvakohtu 17.02.1988 otsusega tuvastati, et E.M. oli kaebajaga alates 1965. aastast faktilistes abielusuhetes (I kd tl 41). Viidatud otsus tühistati 22.07.1988 Eesti NSV Ülemkohtu otsusega (I kd tl 40), kuivõrd kohtul ei olnud õigust läbi vaadata avaldust faktilistes abielusuhetes olemise fakti tuvastamiseks, kui need tekkisid pärast 8.juulit 1944. a. 11) Kolmas isik esitas 06.06.1988 avalduse E.M.st järele jäänud pärandi vastu võtmiseks (I kd tl 50), märkides avalduses, et pärandajast järele jäänud varaks on sõiduauto VAZ-2102. 12) Notar väljastas 04.07.1988 kolmandale isikule seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse pärandvarale, märkides tunnistusel, et pärandvaraks on sõiduauto VAZ-2102 (I kd tl 17) 13) 20.07.1992 esitas kaebaja vastustajale avalduse Harjumaal, Viimsi vallas, Xxxxxxxx külas asuva maa suurusega 3113 m2 ostueesõigusega erastamiseks märkides avalduses, et tema maakasutusõiguse aluseks on S. M. Kirovi nimelise kolhoosi juhatuse 20.05.1988 otsus (0,15 ha) (I kd tl 11). Korralduse nr 768 põhjendustest tulenevalt esitas kaebaja 05.01.1998 avalduse tema kasutuses oleva õue-aiamaaga piirneva metsamaa (riigimetsamaa) ostueesõigusega erastamiseks suurusega 32 ha. Viidatud avaldust ei leidu haldusasja materjalide juures, sh vastustaja poolt kohtule esitatud maa erastamise toimikus. Kuivõrd poolte vahel vaidlus viidatud avalduse olemasolus puudub, siis lähtub kohus avalduse olemasolust. 14) 12.09.2016 esitas kolmas isik avalduse Xxxxxxxx maaüksusele hoonestusõiguse seadmiseks (I kd tl 14). Avaldus rahuldati Viimsi Vallavalitsuse 10.01.2017 korraldusega nr 8 (I kd tl 18-19), kuid tunnistati 7.03.2017 korraldusega nr 150 (I kd tl 21-22) kehtetuks.

täpsemalt kindlaksmääramata osadega ühine omand (§ 120). Ka nõukogude ajal pidi omandiõiguse tekkimiseks olema õiguslik alus. TsK § 138 sätestab, et lepingu järgi vara omandajal tekib omandiõigus (operatiivse haldamise õigus) asja üleandmise momendil, kui seadusega või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Sätte põhimõtted on samad ka enne 1985 kehtinud redaktsiooni puhul. TsK kommenteeritud väljaandes (lk 159) on selgitatud, et juhul, kui vara võõrandamise lepingu jaoks on seadusega ette nähtud kohustuslik vorm, siis on vaja omandiõiguse üleminekuks näidata kaks tingimust: a) sõlmida leping seaduses ettenähtud vormis ja b) anda vara üle. Leheküljel 160 sisalduva kommentaari kohaselt ei sea käesolev koodeks omandiõiguse üleminekut sõltuvusse lepingu registreerimisest kohaliku töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee organites. Eeltoodu tähendab kokkuvõttes praegusel juhul seda, et ühise omandiõiguse tekkimiseks TsK § 137 lg 1 tähenduses pidi pereliikmete (ei olnud nõutav, et liikmed oleksid abielus) vahel olema sõlmitud kokkulepe selle kohta, et poolte kasutuses olevale varale kohaldatakse TsK §-s 137 sätestatud õiguslikku režiimi. Olukorras, kus vara oli omandatud ühe pere liikme poolt, pidi ta olema avaldanud otsest tahet, et tegemist ei ole tema ainuomandis oleva varaga, vaid pooltele ühise omandiõiguse alusel kuuluva varaga. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga selles, et vastava kokkuleppe olemasolu E.M. ja kaebaja vahel ei ole tõendatud. 12.1 Esmalt kinnitab E.M. tahet, et Xxxxxxxx asuv majavaldus oleks tema ainuomandis asjaolu, et ehkki E.M. ja kaebaja elasid koos juba alates 1965. aastast, ostis ta Xxxxxxxx asuvad ehitised 20.07.1976. aastal sõlmitud ostu-müügilepinguga ainult enda nimele. Ka tol ajal kehtinud õiguse kohaselt oli võimalik osta ehitised kaasomandisse, kuid E.M. seda ei teinud. Võib eeldada, et otsus individuaalse põllumajandusliku tööga tegelemise kohta ning sellekohased kokkulepped sõlmitakse enne, kui soetatakse sellist tegevust võimalikuks tegev vara. Puudub vaidlus, et olukorras, kus puudunuks Xxxxxxxx asuv maaüksus, ei oleks olnud ka kaebaja ja E.M. väidetavat ühist individuaalset töist tegevust. Seega oleks kokkulepe individuaalse töise tegevuse ning selleks vajaliku vara soetamise kohta pidanud olema kaebaja ja E.M. vahel sõlmitud enne 20.07.1976 ning kokkulepet oleks tõendanud majavalduse soetamine kaasomandisse. Ehitiste ost on oluline otsus ning kui E.M.l oleks olnud kavatsus asuda ühiselt kaebajaga tegelema individuaalse töise põllumajandusliku tegevusega ning anda ehitiste omandiõigusele TsK § 137 sätestatud omandivorm, siis oleks see tehingus kindlasti kajastamist leidnud. Pole ka tõendatud, et ehitise eest tasumiseks kasutas E.M. poolte ühiseid säästusid või sai osa rahast kaebajalt. 12.2 Teiseks on E.M. augustis 1976 avaldanud S. M. Kirovi nim näidiskalurikolhoosi juhatusele tahet, et talle eraldataks õue-aiamaa seoses poolelioleva individuaalelamu ostmisega (II kd tl 106). Ta ei ole avaldanud, et tegemist on ühise maakasutusega kaebajaga. Samuti on ta veel 05.05.1981 avaldanud Viimsi Küla RSN täitevkomiteele tahet kinnitada, et Xxxxxxxx majavalduse omandiõigus kuulub üksnes talle (I kd tl 47) ja ka õue-aiamaa on antud tähtajaliseks kasutamiseks 09.04.1984. aasta akti nr 43 (I kd tl 46) alusel ainult E. M.le. Kuivõrd viidatud dokumentide koostamise ajal tegutsesid pooled kaebaja väidete kohaselt aktiivselt ühise põllumajandusliku tootmisega ning kaebaja ei töötanud üldse kirjastuses „Xxxxxxxx“ perioodil 06.09.197807.06.1981 ja 30.07.1988-09.04.1991 (II kd tl 187) ja muul perioodi oli väidetavalt sellel eesmärgil vähendanud oluliselt oma töökoormust kirjastuses Xxxxxxxx (II kd tl 188-191), siis ei ole eluliselt usutav, et juhul, kui kõik oleks olnud nii nagu kaebaja väidab, siis ei oleks E.M. palunud S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi juhtorganitel või Viimsi küla RSN täitevkomiteel vastavat olukorda oma otsustes fikseerida. Nagu nähtub kaebaja poolt kohtule esitatud hilisema ajaperioodi dokumentidest, siis oleks piisanud olukorra fikseerimiseks isiku tahtest. 12.3 Kolmandaks ei ole eluliselt usutav, et olukorras, kus pooled on panustanud ühisesse põllumajanduslikku tegevusse, ei oleks E.M. teinud testamenti selleks, et kaitsta oma surma järgselt kaebaja varalisi õigusi Xxxxxxxx asuva maaüksuse ja ehitiste suhtes. Kuivõrd ehitised olid üksnes E.M. nimel, siis pidi ta teadma, et tema surma korral ei ole kaebaja tema 9(14)

seadusjärgsete pärijate ringis ning pärimine on võimalik üksnes testamendi alusel. Kuivõrd E.M. testamenti kaebajale ei teinud, siis on sellest järeldatav, et tema tahteks oli see, et majavalduse omandab tema surma järgselt tütar. 12.4 Eeltoodut kokku võttes ei ole tuvastatud, et kaebaja ja E.M. oleksid sõlminud kokkuleppe Xxxxxxxx asuvate ehitiste omandivormi muutmiseks.

tegelevate kodanike omandiga ei muutnud omandiõiguslikke suhteid. Tegemist ei olnud õigustloovate registrikannetega, mis sarnaneksid näiteks tänapäevastele kinnistusraamatu kannetele. Täitevkomitee otsus hoonete registreerimise kohta kellegi nimele ei ole oma olemuselt normatiivakt, vaid halduse üksikakt. Ka ENSV Tsiviilkoodeksi kommenteeritud väljaande leheküljel 160 sisalduva kommentaari kohaselt ei sea käesolev koodeks omandiõiguse üleminekut sõltuvusse lepingu registreerimisest kohaliku töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee organites. Seega, ehkki võib arvata, et nõukogude okupatsiooni tingimustes võis täitevkomitee otsustel olla mistahes õigussuhteid muutev regulatiivne mõju, siis nii see ei olnud. Tegelikkuses reguleeris ka tollel ajal omandiõiguslikke küsimusi eraõigus (tsiviilõigus) ning omandiõigus läks üle poolte vahelise lepingu või muu sarnase kokkuleppe, mitte täitevkomitee otsuse alusel. Kohus leiab, et seejuures võib asjakohaseks lugeda vastustaja esindaja poolt kohtuistungil avaldatut, mille kohaselt oli täitevkomitee poolt ehitiste kohta käiv register kõige sarnasem tänapäevasele ehitisregistrile. Ehitisregistri kanne ei ole ka tänapäeva mõistes õigustloova tähendusega. Seega leiab kohus, et Xxxxxxxx asuvate ehitiste omandiõiguslik staatus jäi ka pärast viidatud otsuse tegemist samasuguseks, nagu see oli enne viidatud otsuste tegemist. Kohtule ei ole teada ning vastustaja esindaja poolt kohtuistungil antud selgituste põhjal aru saadav, millistel asjaoludel väljastas Viimsi vald 10.02.2000 tõendi (I kd tl 58), mille kohaselt kuulub kaebajale Xxxxxxxx maaüksusel omandiõiguse alusel elamu. Samas ei ole sellel ka tähtsust, kuivõrd ka viidatud tõend ei saa eelpool käsitletud asjaoludel muuta omandõigust. 13.3 Teistsuguseks järelduseks ei anna alust ka teised kaebaja poolt oma oletatava omandiõiguse tõendamiseks esitatud dokumendid. S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi arhiivi toimiku väljavõttest (I kd tl 55) nähtub, et kaebaja on palunud vormistada õue-aiamaa enda nimele ning viidatud otsusele nr 20 tuginedes on otsustatud seda teha. S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi 20.05.1988 juhatuse istungi protokolli kohaselt on otsustatud õue-aiamaa eraldamine kaebajale (I kd tl 152-154). Viidatud otsus on kinnitatud S.M. Kirovi nim näidiskalurikolhoosi volinike koosoleku 12.08.1988. a otsusega (I kd tl 155-159). Kuivõrd nõukogude ajal kuulus maa riigile ning isikute õigus maad kasutada sõltus omandiõigusest ehitistele, siis on õigusliku tähenduseta asjaolu, et esmase maakasutaja S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi juhtorganid on andnud kaebajale üle varasemalt E.M.le, kui algsele maakasutajale kuulunud maa kasutusõiguse. Nagu kohus juba märkis, siis ei muutnud täitevkomitee otsused omandiõigust, järelikult ei muuda omandiõigus ka asjaolu, et kaebaja sai regulatiivse toimeta otsuste alusel maa kasutusõiguse. Ka MaaRS § 22 lg 1 tähenduses on oluline omandiõigus ehitistele. Olukorras, kus isikul puudub ehitiste omanikuna maa erastamise õigus, ei ole vajalik kontrollida, millises ulatuses tal oleks olnud õigus maad erastada, kui tal vastav õigus olemas oleks olnud.

sätte terminoloogiat, siis tuleb asuda seisukohale, et ka muutunud sätte tingimustes pidi individuaalse tööga saadav tulu olema pere peamine sissetuleku allikas. Tegemist oli n.ö täiskohaga talu pidamisega ning sellise töö saadustest elatumisega. Vastupidine käsitlus läheks vastuollu sätte eesmärgiks oleva ühisomandiõiguse kaitse printsiibiga, milleks oli vajadus kaitsta isikute poolt oma ühise igapäevase töise tegevuse tulemusel saadut. Seega ei nõustu kohus kaebaja väitega, mille kohaselt ei olnud sätte tähenduses oluline, kas individuaalne töine tegevus oli isikute peamine sissetuleku allikas. Seejuures ei ole asjakohased kaebaja viited Justiitsministeeriumi 22.02.2017 ja 21.03.2017 selgitustele TsK § 137 kohaldamise osas (I kd tl 42-43 ja 51). Justiitsministeeriumi selgitused on üldistavad ning nendes on märgitud, et selles ei ole antud hinnangut, kas taotleja või mõni muu isik kuulus kolhoosiperesse või põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate kodanike peresse TsK tähenduses. 14.2 Kohus nõustub, et põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate isikute omand ei saa tekkida ainult seetõttu, et kaebaja ja E.M. pidasid koos loomi ja kasvatasid istikuid. Kaebaja ei ole esitanud menetluses selliseid tõendeid, millelt nähtuks, et põllumajanduslikust tegevusest saadu oli pere peamine sissetuleku allikas. Esmalt on kaebaja küll väitnud, et ta töötas kirjastuses „Xxxxxxxx“ üksnes osalise koormusega ning teatud perioodidel ei töötanud ta üldse. Samas ei ole kaebaja tõendanud, et elatus nimetatud perioodil põllumajanduslikust tootmisest saadust. Kaebaja esindaja (tema praegune abikaasa I. V.) selgitas istungil, et kaebaja puhul on tegemist aktiivse kollektsionääri ning antiigiga kauplejaga, millest võib järeldada, et kaebaja võis saada oma peamise sissetuleku hoopis viidatud tegevusalalt. Tõendamata on ka väide, et E.M. panustas põllumajanduslikku tootmisse Xxxxxxxx asuval maaüksusel määral, mis oleks taganud peamise sissetuleku. E.M. sissetulekud töötamisest kirjastuses Xxxxxxxx on küll ajas vähenenud (II kd tl 83), kuid nimetatu võib olla pigem seotud tema haigestumise, kui põllumajanduslikule tootmisele pühendumisega. Teiseks on kaebaja küll esitanud arvukalt tõendeid selle kohta, et maaüksusel peeti loomi (küülikuid ja nutriad) ning kasvatati istikuid ja müüdi neid nii Eestis kui ka välismaal, kuid sellise tegevusega tegelemise fakt ei tõenda, et tegemist oli põllumajandusliku tegevusega TsK § 137 mõistes. Kohus nõustub kolmanda isiku seisukohaga, et pigem nähtub asjas esitatud tõenditest, et kaebaja ja E.M. pidasid Xxxxxxxx asuval maaüksusel loomi ja kasvatasid istikuid oma põhitöö kõrvalt ja hobi korras, nagu see oli tol ajal täiesti tavapärane tegevus. Nagu nähtub 09.04.1984.a maa looduses eraldamise aktilt nr 43 (I kd tl 46, II kd tl 74 ja 75), siis on Xxxxxxxx maaüksuse suurus 0,15 ha (1500 m2), millest viljapuuaed 0,04 ha (400 m2), looduslik rohimaa 0,03 ha (300 m2), õue-aiamaa 0,06 ha (600 m2) ning ehitiste alune maa 0,02 ha (200 m2). Kohtu jaoks ei ole eluliselt usutav, et elurajoonis paikneval elamukrundiks sobival maaüksusel on reaalselt võimalik sellises mahus põllumajanduslik tegevus, et see tagaks perele peamise sissetuleku. Kohus ei kahtle iseenesest selles, et E.M. ja kaebaja ilmselt tõepoolest pidasid maatükil loomi (küülikud ja nutriad), kasvatasid istikuid ning tegelesid muu aiapidamisega. Kohus leiab aga et sellisest tegevusest ei saa mõistlikult järeldada, et tegemist oli individuaalse põllumajandusliku tegevusega TsK § 137 tähenduses. Maa harimine ning põllumajanduslik tootmine sellisel väikesel maa-ala on praktiliselt võimatu, rääkimata sellest, et selline tegevus võimaldas pere elatumist peamiselt sellise tegevuse tulemusel saadust. Kohtu hinnangul oli tegemist tavapärase väikeloomade pidamise ja aiandustegevusega, millega tegelesid nõukogude ajal väga paljud pered, kelle kasutada oli individuaalelamu krundil ka väike aiamaa osa. Oli tavapärane, et loomi ja taimi kasvatati ka müügiks eesmärgiga saada tavapärase töötasu kõrvalt täiendavat sissetulekut. Samas ei saa sellist tegevust pidada põllumajanduseks selle sõna tavapärases tähenduses. Eeltoodust tulenevalt ei tõenda kaebaja poolt esitatud arvukad tõendid tema väidetava igapäevase tegevuse kohta Xxxxxxxx maaüksusel (istikute kasvatamine ja turustamine Eesti ning Soomes ja Rootsis, mulla tellimine, kasvuhoone ost, loomapuuride ehitamine jms) kaebaja väidet, et tegeleti põllumajandusliku tegevusega. Samuti ei tõenda kaebaja väiteid tõendid, mille kohaselt on kaebaja sõlminud maaüksuse suhtes 2001. aastal elektrilepingu ja Elioni kliendilepingu 2017. aastal, tasunud elektriarveid ja maamaksu. Nimetatud ja muud 12(14)

sarnaste teenuste kasutamist tõendavad tõendid kinnitavad, et kaebaja on maaüksust kasutanud, millises küsimuses puudub vaidlus. 14.3 Puudub iseenesest vaidlus selles, et NSVL Rahandus Ministeeriumi Tallinna Linna Kalinini Rajooni RSN Täitevkomitee Rahandusosakonna poolt 06.07.1987. a ning 27.05.1988. a väljastatud põllumajandusmaksu teadetelt nähtub, et maamaksu tasumist nõutakse põllumajandusmaa eest (I kd tl 30-32). Maksuteadete kohaselt on tõepoolest majapidamisele eraldatud maatüki pindala 0,15 ha. Asjakohatu on aga kaebaja järeldus, mille kohaselt tõendavad viidatud põllumajandusmaksu teated kaebaja väidet, et tegemist oli põllumajandusmaaga. Põllumajandusmaks ei määranud maa sihtotstarvet. NSV Liidu 08.08.1953 seadusega „Põllumajandusmaksu kohta“ kehtestati, et põllumajandusmaksuga maksustatakse kodanike majapidamisi, kellele on maaüksus kasutamiseks eraldatud maakohas, mida haldavad külanõukogud või esmased maakasutajad kolhoosid/sovhoosid. Puudub vaidlus, et Xxxxxxxx maaüksus asus tookordse esmase maakasutaja S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi haldusalas. Seega ei tõenda kaebaja esitatud põllumajandusmakse maksuteated, et maaüksus Xxxxxxxx oli põllumajandusmaa või et see oli eraldatud või muudetud põllumajandusmaaks või et seda kasutati põllumajanduses individuaalse tööga tegelemiseks. Maaüksus oli S. M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi poolt 1968-ndatel eraldatud individuaalelamu ehituskrundina (vt maa erastamise toimiku osa „Toimik nr 637“) ning E.M. omandas selle maaüksuse kasutusõiguse seoses ehitiste ostuga. Vastav kasutusõigus kuulus talle kuni tema surmani.

MENETLUSKULUD

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.