3-19-815/6 - Maksuõigus - Maksuotsused - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

3-19-815 tõenditele. Estfas OÜ-l puudus võimalus nendega tutvuda ja esitada omapoolseid vastuväited. 17.02.2019 edastas kaebaja MTA maksuaudiitorile e-kirja, paludes esitada maksumenetluses kogutud tõendid pärast kontrollakti esitamist. 20.02.2019 esitas MTA palutud dokumendid. Selleks, et isik saaks realiseerida oma kaebeõigust, peaks tal olema võimalus tutvuda nii haldusakti kui ka haldusakti aluseks olevate dokumentidega. Kuna Estfas OÜ sai tutvuda maksuotsuse aluseks olevate dokumentidega 20.02.2019, peaks vaide esitamise tähtaeg hakkama kulgema nimetatud kuupäevast. Estfas OÜ ei saanud mõjutada sündmuse kulgemist. Haldusakti aluseks olevate tõendite esitamata jätmine enne haldusakti väljastamist või vähemalt koos haldusaktiga on toonud endaga kaasa olukorra, kus isikul ei olnud võimalik aru saada haldusakti aluseks olevatest asjaoludest. Kaebaja esitas koos vaidega täiendavad tõendid, mille kogumine võttis aega. Estfas OÜ pöördus maksumenetluses asjaolude selgitamiseks OÜ Tegus volitatud esindaja RŠ poole ja ootas temalt vastust. RŠ esitas vastuse alles 14.03.2019 ehk päeval, kui Estfas OÜ pidi maksuotsuse MTA hinnangul vaidlustama. RŠ selgitused on määrava tähtsusega ja need mõjutasid oluliselt vaide sisu. Kuna isiku vastuse analüüs ja selle kohta seisukoha kujundamine võttis aega, siis edastas Estfas OÜ vaide 15.03.2019. Vaide tagastamise otsuses nr 6-1/4335-4 on vastustaja kinnitanud, et vastustaja oleks võinud hinnata tõendeid ka pärast kaebetähtaja möödumist. Vaie esitati maksuhaldurile 15.03.2019 koos vajalike argumentide ja tõenditega, mis ei mõjuta menetlusökonoomika rakendamist. Kui kaebaja oleks esitanud vaide aluseks olevad argumendid ja tõendid hiljem, ei tooks see kaasa asja lahendamist kiiremas korras kui korrektse vaide esitamine ühepäevase hilinemisega. Maksumenetluses olid Estfas OÜ esindajad OÜ Lex Law Office juristid JA, RL ja AA. JA, kes tegeles põhiliselt maksuasjaga, viibis 14.03.2019-28.03.2019 haiguslehel ning ei olnud võimeline oma tööülesandeid täitma. Haigus tingis omakorda töökoormuse suurenemise teisel esindajal ja mõjutas vaide esitamise tähtaega. Seega esinesid olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajaperioodi jooksul. Kaebaja esitas ka esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud maksuotsuse täitmise peatamiseks. Kaebaja vajab esialgse õiguskaitse kohaldamist negatiivsete tagajärgede vältimiseks. Kaebaja on tegutsev äriühing ning täitetoimingute sooritamine avaldab mõju äriühingu tavapärasele majandustegevusele. Põhjendamatu on täitetoimingute teostamine olukorras, kui puudub kindlus haldusakti õiguspärasuses.

4.Tallinna Halduskohus jättis 10.05.2019 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ja kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ning lõpetas menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et MTA toimetas 12.02.2019 maksuotsuse nr 12.23/044050-25 kaebajale kätte 12.02.2019 e-maksuameti vahendusel. Viimane tähtaeg vaide esitamiseks oli 14.03.2019. Kaebaja esitas maksuotsusele vaide 15.03.2019. Seega ületas kaebaja vaide esitamise tähtaega 1 päeva võrra. Kaebaja ei ole esitanud selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid tinginud vaide esitamise tähtaja ennistamise. MKS § 138 lg 1 järgi hakkab tähtaeg kulgema haldusakti teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest. Maksutoimiku materjalide edastamine 8 päeva peale maksuotsuse kättesaamist ei mõjuta seaduses toodud tähtaegade arvestamise kulgu. Haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam akti sisust, suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset abi. Isegi kui maksuhaldur edastas kaebajale täiendavad tõendid, ei saanud see tuua kaasa olukorda, kus kaebajal ei olnud võimalik aru saada maksuotsusega pandud kohustusest. Haldusakti tähendusest ja vaidlustamise võimalikkusest puudulik arusaamine võib mõjuva põhjusena kõne alla tulla, kui kaebaja on omalt poolt teinud kõik, et ebaselgus kõrvaldada (Riigikohtu 19.06.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-01). Kaebusest nähtuvalt esindas kaebajat maksumenetluses 3 juristi. Seega pidi kaebaja olema teadlik MKS-st tulenevatest vaidlustamise tähtaegadest. Asjaolu, et üks esindaja oli haiguslehel, ei ole praegusel juhul piisavaks põhjuseks tähtaja ennistamisel, kuna kaks juristi olid võimelised tööd jätkama. Lisaks viibis JA haiguslehel alates 14.03.2019 ehk alates samast päevast kui oli tähtpäev maksuotsuse vaidlustamiseks. Kuna MTA jäi kontrollaktis toodud seisukohtade juurde, ei saanud kaebaja jaoks olla selliseid uusi asjaolusid, mis oleksid võinud lõplikku otsustust oluliselt muuta. Kaebajal oleks olnud võimalik esitada vajadusel täiendavad selgitused ja tõendid (OÜ Tegus volitatud esindaja RŠ selgitused) ka peale vaide tähtaegselt MTA-le esitamist. MTA ei saa jätta järgimata MKS-s toodud vaidlustamistähtaegu, samas kui tal on võimalus vaide menetlemisel lähtuda MKS §-st 147, eelkõige MKS § 147 lg-st 5, mille kohaselt vaiet läbivaatav haldusorgan võib vaide esitajalt vajaduse korral nõuda täiendavate tõendite esitamist. Sellisel juhul vaadatakse vaie läbi

5.Estfas OÜ esitas 25.05.2019 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 10.05.2019 määruse tühistamiseks, kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et vaatamata täiendavalt kogutud tõenditele, pidi kaebajale olema haldusaktiga pandud kohustus selge ja arusaadav. Selleks, et jõuda järeldusele, kas tegemist on õiguspärase haldusaktiga ja motiveeritud seisukohtadega, on vaja analüüsida otsuse aluseks olevaid tõendeid. Kaebajalt oli see võimalus ära võetud 8 päevaks, mistõttu polnud seadusest tuleneva kaebeõiguse realiseerimine selle aja jooksul võimalik. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga ka selles, et kaebaja pidi esitama vaide 14.03.2019 ning hiljem täiendavalt esitama RŠ seletused ja omapoolsed järeldused selle kohta. MKS § 147 lg 5 sätestab, et MTA-l on õigus küsida täiendavaid tõendeid vaide lahendamisel, mitte ei anna alust vaide esitajale esitada omal algatusel täiendavaid tõendeid ka pärast vaide edastamist haldusorganile. Kaebaja on seisukohal, et asjaolu, et asja lahendamise seisukohast oluline tõend (OÜ Tegus volitatud esindaja RŠ seletus) saabus samal päeval, kui oli kaebetähtaeg ja esindaja haigestus, on piisavalt olulised objektiivsed asjaolud, mis takistasid vaide/kaebuse õigeaegset esitamist. Kui kaebaja oleks esitanud vaide aluseks olevad argumendid ja tõendid hiljem, ei tooks see endaga kaasa asja lahendamist kiiremas korras kui täieliku vaide esitamine ühepäevase hilinemisega. Tulenevalt eeltoodust ei ole põhiõiguse piiramine vabandatav menetlusökonoomia põhimõtte rakendamisega. Põhiseadusest tulenev kaebeõigus on kaalukam kui menetlusökonoomia põhimõte. Seda eriti olukorras, kus esinesid mõjuvad põhjused kaebetähtaja möödalaskmiseks. Juhul, kui ringkonnakohus nõustub kaebaja määruskaebuses toodud seisukohtadega, palub kaebaja hinnata sisuliselt esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatust.

7.Määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kaebajal oli aega vaiet esitada 30 päeva arvates talle haldusakti teatavaks tegemisest. Seetõttu on ainetud kaebaja väited, et vaide/kaebuse esitamine oli takistatud 8 päeva, mil MTA ei olnud esitanud kaebajale täiendavalt kogutud tõendeid. Ülejäänud 22 päeva tuleb pidada piisavaks ajaks vaide esitamiseks. Seda enam, et MTA jäi kontrollaktis toodud seisukohtade juurde, mistõttu ei esinenud kaebaja jaoks sedavõrd uusi asjaolusid, mis oleksid võinud lõplikku otsustust oluliselt muuta. Selles, kas haldusakt rikub isiku õigusi ja huve või mitte, peab puudutatud isik selgusele jõudma seaduses sätestatud tähtaja jooksul, kasutades selleks vajadusel professionaalset abi, mida kaebaja on vaidlusalusel juhul ka teinud. Seega ei saanud maksuotsusega pandud kohustused jääda kaebajale ebaselgeks. Kaebetähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus ning see on lubatav erandjuhul õiglase tulemuse saavutamiseks, s.o kui esinesid olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud ajavahemiku jooksul. Takistused, mis võiksid tingida kaebetähtaja ennistamise, on ennekõike objektiivselt hinnatavad. Näidisloetelu isikust sõltumatutest takistustest on sätestatud HKMS § 150 lg-s 1 – need on eelkõige lühiajalised toimimiskatkestused, nagu liikluskatkestus, ootamatu haigus, lähedase isiku surm või muud isiku tegevusest ja tahtest sõltumatud tegurid. Mõjuva põhjusega HKMS § 150 lg 1 tähenduses ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Vaidlus puudub selles, et kaebajat esindas kõnealuses asjas 3 juristi. Nii ei saanud ka vaide esitamine olla võimatu olukorras, kus RŠ seletus saadi vaide esitamise päeval, mil üks kolmest kaebajat esindanud juristist haigestus. Kahel ülejäänud esindajal oli siiski võimalik menetlusdokument tähtaegselt esitada. Lisaks on MTA ja halduskohus õigesti märkinud, et kaebajal oleks olnud võimalik esitada vajadusel täiendavad selgitused ja tõendid ka peale vaide tähtaegselt MTA-le esitamist ning MKS § 147 lg 5 seda õigust ei piira, vaid reguleerib üksnes vaideorgani tegevust. Halduskohus ei ole kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse lahendamise juures viidanud lakooniliselt menetlusökonoomia põhimõttele, vaid on sisuliselt analüüsinud, et haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam haldusakti sisust, suutmatus hinnata haldusakti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus, ei ole kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Vaide/kaebuse esitamise tähtajad on sätestatud õiguskindluse huvidest ning seadusest tulenevalt saab sellest kõrvalekaldumist (st tähtaja ennistamist) õigustada üksnes mõjuva põhjuse olemasolu, mida praeguses asjas ei esine.