XX kaebus Pärnu Linnavolikogu 19.01.2017 otsuse nr 4 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise kuupäev
Kohtuistung 17. mai 2019
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – XX, esindaja Ljudmila Tamar; Vastustaja – Pärnu linn, volitatud esindaja Taavi Käärid
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 30.05.2019. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Pärnu Linnavolikogu kehtestas 19.01.2017 otsusega nr 4 Rääma tn 7 kinnistu detailplaneeringu. Eelnimetatud otsusest nähtuvalt algatas Pärnu Linnavalitsus 05.06.2006 korraldusega nr 510 Rääma tn 7 kinnistu detailplaneeringu ülesandega jagada kinnistu mitmeks krundiks ja hoonestada need elu- ja ärihoonetega eesmärgiga tööstusest vabanenud ala ümberplaneerimine kvaliteetseks kesklinnalähedaseks elamupiirkonnaks. Kehtestatud detailplaneeringuga tehakse ka ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Planeeringuga nähakse ette Rääma tn 7 kinnistu jagamine kuueks eraldi krundiks, vähendatakse olemasolevaid ehitusmahtusid ja nihutatakse planeeritavad hooned tänavafrondist eemale. Lisaks nihutatakse ka ehitusala jõepoolset fronti, tekitades juurde avatud rohealasid ja jõeäärset rekreatsiooniala.
2.XX esitas 23.02.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Pärnu Linnavolikogu 19.01.2017 otsuse nr 4 tühistamiseks. Kaebaja on seisukohal, et kehtivat üldplaneeringut võiks muuta vaid erandkorras, et
detailplaneering ei ole üldplaneeringuga kooskõlas ja et selle vastuvõtmisel ei järgitud ka kõiki ettenähtud menetlusnõudeid.
3.Tallinna Halduskohus võttis 13.03.2017 määrusega kaebuse menetlusse (tl 65). Pärnu linn vastas kaebusele 18.04.2017.
4.Tallinna Halduskohus määras 30.01.2019 määrusega asja läbivaatamisele kohtuistungil (tl 105). Tallinna Halduskohtu 26.03.2019 määrusega tühistas kohus seoses kaebaja esindaja haigestumisega kohtuistungi toimumise aja ning määras 28.03.2019 määrusega uue kohtuistungi toimumise aja.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
5.Kaebaja leiab, et kaevatav otsus ei ole kooskõlas seaduse ega muude õiguse põhimõtetega, samuti kehtiva üldplaneeringuga. Sellise detailplaneeringu realiseerimisega ärilise kasu saamisel halveneb linnaruumi ja lähiümbruses elavate isikute olukord. Kaevatava otsuse põhjendustes märgitud kohustused detailplaneeringu kehtestamise eeldusena ei ole detailplaneeringu elluviijale tegelikult kohustuslikud, seega otsus ei ole täidetav. Vastustaja ei ole piisavalt kaevatavas otsuses ja sellele lisatud dokumentides põhjendanud kehtiva üldplaneeringu muutmist selliselt, et rahulikust Rääma linnaosa elamurajoonist peaks saama linna keskosa peegelpilt. Vastustaja pole DP menetlemisel ja kehtestamisel piisavalt sidunud nimetatud detailplaneeringut lähiümbrusega, eelkõige Tallinna mnt ristmiku ja Rääma tänava miljööväärtusliku piirkonnaga. Vastustaja on eiranud mitmeid üldplaneeringu nõudeid ilma mõjuva põhjuseta. Pärnu Maavalitsuse poolne DP heakskiit ei kohusta puudulikku detailplaneeringut kehtestama. Kehtestatud detailplaneeringu elluviimise periood 15 aastat on vastuolus PlanS § 124 lg 2 (detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus). Kaebaja nõustub, et elamufunktsioon on Rääma 7 kinnistule kõige sobivam, kuid nendes mahtudes, nagu näeb ette kehtiv üldplaneering. DP seletuskirjas puudub mõistlik põhjendus, miks ei saa Rääma 7 kinnistule ehitada sellise mahuga kortermaju, mis ei vaja üldplaneeringu muutmist, kuid tagavad samuti asustuse tihendamist ja vaateid jõele. DP kohaselt kavandatakse jagada Rääma 7 kinnistu viieks krundiks pindalaga keskmiselt 2500 m2 ja püstitada igale krundile kaks kortermaja (kaks hoonestusala). Lahendus on vastuolus üldplaneeringuga. Kontrollitav ei ole ka üldplaneeringu nõue planeerida haljastusala vähemalt sama suurusega kui kogupinna suurus. Naabruses olevate kruntide Rääma 9-19 kohta kehtiva detailplaneeringuga on lubatud täisehituse % 20 ning puudub mõistlik põhjendus, miks kõrvalkinnistul on seda vaja 1/3 võrra suurendada. Lisaks EK-1 osas seni lubatust suurem täisehitusprotsent takistab parkimise lahendamist. Märkimisväärne on DP järelevalvaja seisukoht, et temal puudub pädevus otsustada, millised ja kui kõrged hooned konkreetsele krundile Pärnu linnas sobivad. Samas võtab DP järelevalvaja ikkagi sõna krundi nr 5 osas ja peab vajalikuks vähendada Rääma tänava äärde kavandatud hoone korruselisust neljalt kolmele. Kaevatava otsuse juures oleva DP hoonestuse ja haljastuse joonisel on osundatud hoone kõrguseks märgitud 15 m, mis lubab jätkuvalt neljakorruselist hoonet (peaks olema 11 m). Kehtiva üldplaneeringu kohaselt on Pärnu jõe kaldal ehituskeeluvöönd 50 m tavalisest veepiirist (kaevatava otsuse järgi 30 m). Detailplaneeringuga soovitakse selle vähendamist planeeritavate avalikuks kasutamiseks mõeldud mänguväljakute kavandamiseks kuni 30 meetrini. Seletuskirjast ega ka kaevatavast otsusest ei nähtu, kui palju (meetrites) seda ehituskeeluvööndi vähendatakse. Parkimisnõude täitmine vaidlustatud detailplaneeringus ei ole kontrollitav. DP seletuskirjast ei nähtu, mille alusel käsitleti parkimiskohtade arvu korterite arvu järgi ja lähtudes põhimõttest: üks korter võrdub üks parkimiskoht. Detailplaneeringute liikluse/parkimise osa koostamisel tuleb lähtuda standardist, mis käsitleb parkimisnorme kindla valemi järgi, seda enam, et selles osas olid esitatud vastuväited. DP seletuskirja kohaselt, arvestades Rääma tänava perspektiivse laiendamisega, nähakse ette Rääma tänavaga külgneva 100% tee-ja tänava maa sihtotstarbega kinnistu EK-6 moodustamine. DP järelevalvaja on leidnud, et
moodustatavale EK-6 kinnistule mahub nii jalg- ja kergliiklustee kui ka mõnevõrra tänava laiendus. Seisukoht on umbmäärane ja ei ole sugugi veenev, kuna ei toetu arvudele. Kaebaja leiab, et Rääma tänava sõidutee laiendamine on hädavajalik. Kaevatavas otsuses on vajalikud toimingud kogutud detailplaneeringu seletuskirja 9. peatükki „Detailplaneeringu elluviimisest“ kui vajalikud tegevused. Kuna kõik need kohustused on kirjeldatud vaid kaevatava otsuse põhjendustes ja ei kajastu mitte kuidagi (ka kõrvaltingimustena mitte) otsuse resolutiivosas, ei ole DP tervikliku lahenduse, eriti lahendused avalikkuse huvides, realiseerimine tagatud. Lisaks eeltoodule on vastutsja rikkunud PlanS § 87 lõigete 1, 4 ja 6 nõudeid ning ka PlanS § 142 lg 7 ja HMS § 56 lg 1 nõudeid.
6.Täiendavas 18.03.2019 seisukohas märgib kaebaja, et vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud kehtiva üldplaneeringuga määratud tingimuste muutmist. Üldplaneeringu muutmine peab jääma erandlikuks, mitte igapäevaseks reegliks. Rääma 11 ja 13 on juba hoonestatud väikeelamud ja Rääma 13a ning 15 on tänaseks hoonestatud vastavalt üldplaneeringus ette nähtud tingimustele (6 korteriga 2-kordsed kortermajad). Ehitusjärgus on Rääma 15a analoogselt Rääma 13a ja Rääma 15-le 2-kordse 6 korteriga kortermajaks. Nimetatud kortermajad on arhitektuurselt seotud naabruses olevate ühepereelamute ja kogu ülejäänud piirkonnaga ning ei varja vaadet jõele ega kahjusta keskkonda. Rääma 7 kruntide suurused on vastuolus ÜP-ga. Kaebaja arvates ei vasta DP kavandatav parkimiskorraldus üldplaneeringule ega normidele. Ebaõige ja eksitav on DP seletuskirja p 3.1 märgitu, et normide kohane parkimine on lahendatud kõikide hoonete jaoks omal krundil. Kui see nii oleks, siis poleks olnud vajadust ette näha parkimise ristkasutust. Kaebaja ei nõustu parkimise ristkasutuse rakendamisega Rääma 7 kruntide kasutamisel. Kaebaja on seisukohal, et parkimise osas ÜP-st ja projekteerimisnormidest mitte juhindumine ei ole õigustatud ega sobilik. Kui parkimise osas arvestab vastustaja planeeringuala väljaspool oleva avaliku krundiga (T3), ei soovi vastustaja arvestada Rääma 19c krundiga, mis on mõeldud Rääma tänava perspektiivseks laiendamiseks 28.06.2001 kehtestatud Rääma 19 DP järgi, just põhjendusega, et krunt jääb väljapoole käesoleva vaidluse eset. Kaebaja sellega ei nõustu, sest kehtestatud DP peab arvestama ka varasemate detailplaneeringutega, et tagada piirkonna ühtne ja loogiline areng.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
7.Vastustaja vaidleb vastu esitatud kaebusele ega pea esitatud kaebust põhjendatuks.
8.Vastustaja selgitab, et Rääma tn 7 kinnistu detailplaneering algatati Pärnu Linnavalitsuse 05.06.2006 korraldusega nr 510, mille eesmärgiks oli kinnistu hoonestamine kuni 16-korruselise elu- ja ärihoonestusega ning üldplaneeringuga määratud väikeelamumaa ja ärimaa sihtotstarbe muutmine äri- ja korruselamumaaks. Vastustaja on detailplaneeringut algatades seadnud eesmärgiks tihendada Rääma 7 kinnistu hoonestamisega asustatust, tugevdades sellega kesklinna sisestruktuuri ja kompaktsust. Kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse § 9 lõige 7 punkt 1 lubas põhjendatud vajaduse korral teha detailplaneeringuga ettepaneku üldplaneeringuga määratud vastava maa-ala maakasutuse juhtotstarbe ulatuslikuks muutmiseks. Jätkuvalt on sama õigus antud kehtiva planeerimisseaduse § 142 lõikes 1. Planeeringuala idapoolse kümne naaberkinnistu sihtotstarve on üld- ja väikeelamumaa (detailplaneering sellel alal on kehtestatud 28.06.2001). Neist kahele krundile on kaksteist aastat tagasi püstitatud ühepereelamud, kolmandale on praegu ehitamisel kortermaja, Rääma tänav 9, 9a, 11, 15a, 17 ja 19 kruntide osas on esitatud detailplaneeringu algatamise ettepanekud, mille üheks eesmärgiks on sihtotstarbe muutmine korruselamumaaks, et eelnimetatud kruntidele püstitada korterelamuid. Viimane aastakümme on näidanud, et puudub vajadus ja nõudlus üheperemajadele selles piirkonnas, pigem on nõudlus kortermajadele. Detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmiseks ettepaneku tegemise vajadus oli teada juba detailplaneeringu algatamisel, sest Rääma 7 kinnistu detailplaneering alagatati eesmärgiga püstitada kinnistule 16-korruselised elu- ja ärihooned, mida väikeelamumaa kindlasti ei võimalda. Üldplaneeringu
muutmine oli möödapääsmatult vajalik ka seetõttu, et Rääma 7 kinnistule ei olnud üldplaneeringuga kavandatud transpordimaad, kuid seoses perspektiivse Rääma tänava laienduse võimalusega oli tarvilik Rääma 7 kinnistule osaliselt transpordimaa määrata. Elamu-, äri- ja üldmaa sihtotstarve ei võimalda avaliku kasutusega linnatänava rajamist. Üldplaneeringu kehtestamise perioodil (16 aastat) ja detailplaneeringu menetlemise ajal (10 aastat) on muutunud (majandus)olukord, mis on kaasa toonud kõrgemas planeeringus antud ja järgimiseks kohustuslikud juhised. Olulise tähelepanu all on linnstruktuuri kompaktsus ja tihedus, looduskeskkonna väärtustamine, kestev ja säästev areng. Detailplaneeringuga on kavandatud elamutele 3 kuni 6 maapealset korrust. Detailplaneeringu algatamisel oli eesmärgiks püstitada Rääma 7 kinnistule 16-korruselised hooned. Kaaludes detailplaneeringu menetlemise käigus tehtud ettepanekuid ja vastuväiteid, vähendati arendajaga läbiräägitult hoonete korruselisust nii, et 2009. aastal esitatud eskiislahendusega oli planeeringualale lubatud 4- kuni 12-korruselised hooned. Hilisemate ettepanekute ja arutelude tulemusel vähendati hoonete korruselisust veelgi. Kehtestatud detailplaneeringuga on lubatud hooned, millel on 3 kuni 6 korrust. Üldplaneering lubab korterelamute maale püstitada kolme- ja enama korrusega korterelamuid, määrates elamute suuruse ja haljastuse osakaalu ning võimaliku parkimise korralduse (Üldplaneeringu p 2.1.1. Korruselamumaa – lisa 1). Üldplaneeringuga ei ole seatud piiri korterelamumaa täisehituse osas, krundi täisehituse protsenti ei ole määratud. Rääma 9-19 väikeelamumaa kruntidele on täisehitusprotsent määratud maa-alale kehtestatud detailplaneeringuga juunis 2001, mis ühtib (eelduslikult ka lähtus) 2001. aasta septembris kehtestatud üldplaneeringuga seatud nõudega, et üle 1200 m2 suurusel krundil on lubatud väikeelamute ehitusaluseks pinnaks kuni 20%. Korruselamute kavandamisel toimib Pärnu linna planeerimise pikaajaline tava - reegel, mille kohaselt tuleb krundist kavandada 1/3 ehitistele, vähemalt 1/3 haljastusele ja 1/3 parkimisele. Tuleb tõdeda, et detailplaneeringuga planeeritud kortermajade kruntide moodustamisel ei ole lähtutud korruselamumaa krundi suuruse kavandamisel üldplaneeringuga seatud tingimusest. Detailplaneeringuga on kavandatud korruselamute kõrgus, mis algselt ulatus 40 meetrini, seejärel vähendati maksimaalselt 30 meetrini ja detailplaneeringu kehtestamise ajaks oli hoonete maksimaalseks kõrguseks lubatud 22 meetrit. Detailplaneeringu kohaselt tuleb hoonete viimased korrused ette näha väiksema mahuga ja tagasiastega, seejuures jõe poolsetel külgedel vähemalt 2 m. Tervikliku lahenduse leidmiseks tuleb korraldada avalik arhitektuurivõistlus. Planeeringualale kavandatud hoonete vaheline ala haljastatakse selliselt, et haljastus katab vähemalt 30% krundi pindalast. Hoonestus- ja haljastusjooniselt on selgelt näha ja aru saada, millises kohas ja kui suures ulatuses ehituskeeluvööndit vähendatakse. Seejuures on ilmselgelt nähtav, et Rääma 7 kinnistu jagamisel moodustuva krundi EK-1 osas ehituskeeluvööndi vähendamist ei ole kavandatud ega toimu. Detailplaneeringuga ei ole korterite arvu määratud ei EK-1 ega ka teistel kruntidel. Detailplaneeringuga on määratud korterite arvu ja parkimiskohtade seos, ühe korteri kohta on planeeritud üks parkimiskoht. Äripindade kasutajate parkimisvajadus on sarnaselt korteritega, kuid äripinna arvestus toimub ruutmeetrite alusel – iga 150m2 äripinna kohta üks auto parkimiskoht. Planeeringualal rakendatakse parkimise ristkasutuse põhimõtet. Vastustaja hinnangul on parkimise ristkasutus hea võimalus linnaruumi säästvalt kasutada. Parkimise ristkasutuse korral on küll vähem parkimisalasid (nn asfaltplatse), kuid neid kasutatakse ööpäevaringselt (nn vahetustega) jättes sellega enam ruumi ja võimalusi kruntide haljastusele. Detailplaneeringu koostamisel on arvestatud Rääma tänava perspektiivse laiendamisega, mille tarvis nähakse ette Rääma tänavaga külgneva 100% tee- ja tänava maa sihtotstarbega kinnistu EK-6 moodustamine. Rääma 19c kinnistu jääb väljapoole käesoleva vaidluse eset. Üldplaneering ei kavanda linnaruumi magistraaltänavaid ega sea nõudeid sõiduridade arvule linnatänavatel. Seega on igati kohane, et detailplaneering ei kavanda Rääma tänavat neljarealise magistraaltänavana. Juba 2009. aasta liiklusuuringu tulemus näitas selgelt, et magistraaltänava vajadus Rääma tänaval puudub. 2014. aasta liiklusuuring kinnitab 2009. aasta liiklusuuringu prognoosi, et ajaga liikluskoormus Rääma tänaval pigem väheneb. Vastustaja hinnangul on detailplaneeringuga kavandatud liikluslahendus igati tänapäevane, seatud nõudeid ja vajadusi rahuldav. Detailplaneeringuga on sõiduteele lisaks kavandatud jalg- ja kergliiklustee, olles sellega kooskõlas üldplaneeringuga ja avaliku huviga. Rääma 7 kinnistu detailplaneeringu elluviimiseks kavandatud aeg on kõiki asjaolusid (enne ehitusloa taotluse esitamist nõutavad lammutustööd, maakorralduslikud toimingud, avalik arhitektuurivõistlus, kalda kindlustamine,
arheoloogilised uuringud, projekteerimine, tänavaala ja kommunikatsioonide väljaehitamine, jne) arvestades igati kohane. Otsusest on selgelt lugeda pädeva isiku tahe detailplaneering, mille koosseisus seletuskiri ja joonised, õigusaktina kehtestada. Sellega on detailplaneering saanud õiguslikult siduvaks, see tähendab, et detailplaneering on kehtestamisega saanud õiguspärase regulatiivse toime. Rääma 7 kinnistu detailplaneering algatati 05.06.2006. Rakendusseaduse kohaselt tuli vaidlusalune detailplaneering menetleda lõpuni varasemas planeerimisseaduses kehtestatud nõudeid järgides. Rääma 7 kinnistu detailplaneeringut on menetletud kõiki nõudeid järgides, mille käigus on tehtud koostööd valitsusasutustega, kaasatud on puudutatud ja huvitatud isikud. Planeeringumenetluse algusest alates on menetlusse kaasatud olnud ka kaebaja, selle üle vaidlus puudub. Detailplaneering ei riiva ülemäära ühegi isiku subjektiivset õigust ega kahjusta avaliku huvi ning on kooskõlas õigusnormidega.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Pärnu Linnavolikogu 19.01.2017 otsust nr 4 ja taotletud selle tühistamist. Nimetatud otsusega kehtestati Rääma tn 7 kinnistu detailplaneering. Rääma tn 7 kinnistu detailplaneeringu koostamine oli algatatud Pärnu Linnavalitsuse 05.06.2006 korraldusega nr 510 ning eesmärgiks on olnud kinnistu hoonestamine kuni 16-korruselise elu- ja ärihoonestusega, samuti linna üldplaneeringuga määratud väikeelamumaa ja ärimaa sihtotstarbe muutmine äri- ja korruselamumaaks. Vaidlustatud otsusega nr 4 tehti ka vastavad ettepanekud üldplaneeringu muutmiseks. Üldplaneeringu muutmise ettepanek ja põhjendus on esitatud detailplaneeringu seletuskirja punktis 8, milles on märgitud, et tehakse ettepanek muuta üldplaneeringu kohane maakasutuse juhtfunktsioon korruselamumaaks ning vähendada ehituskeeluvööndit jõe poolt avalikult kasutatavate mänguväljakute kavandamiseks (tl 59-60).
10.Kaebaja on seisukohal, et detailplaneeringu realiseerimisega halveneb linnaruumi ja lähiümbruses elavate isikute olukord, et kohalik omavalitsus ei ole kehtiva üldplaneeringuga määratud tingimuste muutmist piisavalt põhjendanud ja et üldplaneeringu muutmine peaks jääma erandlikuks, aga mitte igapäevaseks reegliks. Vastustaja arvates toimus aga planeeringu menetlemine kõiki protsessuaalseid reegleid järgides, mille käigus tehti koostööd valitsusasutustega ning kaasati puudutatud ja huvitatud isikuid. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja (sisuliselt) välja toonud ka seda milliste vabaduste teostamist tal planeeringuga piiratakse ja mis tema õigusi riivab või milline on see konkreetne avalik huvi mida eiratakse. Seega tuleb kohtul lähtuvalt eeltoodust menetlusosaliste vastandlikke seisukohti hinnata.
11.Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates, tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Vaidlustatud otsust on piisavalt põhjendatud ning selle juurde kuulub ka küllalt põhjalik seletuskiri, mis on kolmeteistkümnel leheküljel (tl 54-61). Kohus nõustub üldjoontes Pärnu Linnavolikogu 19.01.2017 otsuses nr 4 esitatud põhjenduste ja seisukohtadega ning ei pea vajalikuks seda kõike lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 täpsemalt välja tuua ega üle korrata, sest kaebus jääb rahuldamata. Kohaliku omavalitsuse pädevuses olevate planeerimise alaste küsimuste kohtulik kontroll on teataval määral ka piiratud, sest vastustajal on selles osas ulatuslik kaalutlusruum. Kohus saab sarnaste vaidluste lahendamisel kontrollida põhiliselt seda kas vastav haldusakt või vastavad haldusaktid on haldusmenetluse seaduse nõuetega vajalikul määral kooskõlas. Antud juhul on see nii. Planeerimisseaduse § 142 lg 1 kohaselt võib detailplaneering sisaldada põhjendatud vajaduse korral üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe muutmise ja hoonestuse kõrguspiirangu osas ning vastustaja on sellest lähtunud. Selline võimalus sisaldus ka detailplaneeringu algatamise ajal kehtinud planeerimisseaduse § 9 lõikes 7.
12.Pärnu linn väidab ühe põhilise vastuargumendina veel seda, et esitatud etteheidete põhjal ei selgu kuidas Rääma tänav 7 planeeringu kehtestamine Rääma tänav 13 elava kaebaja subjektiivsetesse õigustesse puutub ning käesoleva vaidluse puhul on see üsna olemuslik aspekt. Kaebeõiguse küsimust kui
sellist käesoleva vaidluse puhul siiski ei tekkinud, sest vastavalt planeerimisseaduse § 141 on igal isikul õigus detailplaneeringu kehtestamise otsust vaidlustada kui ta leiab, et otsus on vastuolus avaliku huviga või kui otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, kuid see ei tähenda seda, et subjektiivsete õiguste riive aspekti peaks kõrvale jätma või et seda ei oleks vaja (sisuliselt) hinnata. Seonduvalt ühe projekteerimistingimuste vaidlustamist puudutava varasema kaebusega, kus muuhulgas vaieldi ka selle üle kas kohalik omavalitsus võis detilplaneeringu menetluse asemel üldse projekteerimistigimusi välja anda, selgitas Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-17-2023 tehtud 12.04.2019 määruse punktis 28, et planeerimisseaduse § 125 lõike 5 alusel antud projekteerimistingimusi ei ole võimalik vaidlustada avalikes huvides ja et projekteerimistingimuste vaidlustamise aluseks ei saa olla pelgalt väide, et projekteerimistingimuste väljastamise menetluse asemel oleks tulnud läbi viia detailplaneeringu menetlus, vaid projekteerimistingimusi, sealhulgas osas, mis puudutab nende võimalikku vastuolu üldplaneeringuga, saab vaidlustada üksnes juhul, kui riivatakse isiku subjektiivseid õigusi. Eelnimetatud selgitus oli antud kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise kontekstis, kuid teataval määral on see asjakohane ka käesoleva vaidluse puhul, sest antud juhul on üheks kaebaja etteheiteks samuti planeeringu vastuolu üldplaneeringuga ning üldplaneeringu muutmise lubatavuse küsimus, mida kaebaja arvates tehakse liiga suures mahus. Kaebaja leiab, et selles mõttes on detailplaneering üldplaneeringuga vastuolus ning olenemata üldplaneeringu muutmise põhimõttelisest võimalikkusest, ei ole järgitud üldplaneeringu muutmise erandlikkuse printsiipi, kusjuures vastustaja sellekohased põhjendused on kaebaja arvates ebapiisavad. Samas tekib aga siinkohal küsimus, et kuidas see kaebaja subjektiivseid õigusi riivab ning tegelikult on vastustaja selle kohtuistungil taoliselt ka tõstatanud. Kaebaja subjektiivsete õiguste väidetav riive baseerub peamiselt asjaolul, et ta elab samas piirkonnas ning kõrghooned võivad eramajade elanikke ning ka kaebajat oluliselt mõjutada (kohtuistungi protokoll, tl 132). Kaebaja on teinud veel ka muid etteheiteid, millel on pigem populaarkaebustele omased tunnused ja mis taanduvad kokkuvõttes sellele, et Rääma elanikud hindavad oma elukeskkonda, et sellist vajadust korterite järgi ei ole ja et taolises ulatuses üldplaneeringu muutmist elanikud ei soovi (kohtuistungi protokoll, tl 132, pöördel). Populaarkaebused esitataksegi üldjuhul eeldusesel, et vastava planeeringulahenduse suhtes ollakse teistsugusel positsioonil, kuid see ei tähenda alati seda, et planeering tuleks seetõttu tühistada. Avaliku huvi aspekti hindab eelkõige siiski kohalik omavalitsus. Üldplaneeringu muutmist ja ehituskeelu vööndi vähendamist on põhjendatud vaidlustatud haldusakti kolmandal ja neljandal leheküljel. Kindlasti oleks seda saanud veelgi põhjalikumalt teha, kuid ilmselgelt ebapiisavaks ei saa neid motiive ka pidada.
13.Kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste olemuslikku riivet seonduvalt Rääma tn 7 kinnistu detailplaneeringu kehtestamisega antud juhul täheldada siiski ei saa. Erimeelsused üldplaneeringu muutmise põhjendatuse-, kinnistu hoonestuse-, hoonete kõrguse-, parkimise temaatika-, Rääma tänava laiendamise-, asustuse tiheduse- ja planeeringu elluviimiseks prognoositud aja osas ning muud eelnimetatud põhipunktidega seostuvad väiksemat laadi etteheited ei ole sellised, mis ülemäära võiksid riivata kaebaja õigusi või piirata tema vabadusi. Küsimusele, kas kaebaja on seisukohal, et detailplaneering tuleks (vastavate etteheidete pinnalt) igal juhul tühistada või on asi pigem mõnes põhipunktis, vastas kaebaja (kokkuvõtvalt), et vähendada tuleks kavandatavate hoonete korruste arvu ja jääda selle juurde, et tänav muudetakse neljarealiseks ning seejärel võiksid planeeringu ümbertegemise järgselt ülejäänud aspektid ka iseenesest laheneda (kohtuistungi protokoll, tl 132, pöördel). Vastustaja on aga selles osas selgitanud, et korruste arvu on võrreldes esialgsete kavadega vähendatud ja et üldplaneeringuga ei ole linnaruumi magistraaltänavaid planeeritud, kusjuures liiklusuuringute tulemused on näidanud, et magistraaltänava vajadus Rääma tänaval puudub. Eelnimetatu jääb vastustaja kaalutlusruumi piiridesse ning kohtul ei ole põhjust sellega mitte nõustuda. Olenemata menetlusosaliste erimeelsustest ei ole tegemist ka sellise küsimusega, millel oleks selge puutumus kaebaja subjektiivsete õigustega. Vastustaja on võimalikke lahendusvariante kaalunud ning see ongi kohaliku omavalitsuse pädevuses. Olulisi kaalutlusvigu seonduvalt eelnimetatuga ei nähtu ning seega ei ole vaidlustatud otsuse tühistamiseks alust ka nende kahe kokkuvõtliku etteheite pinnalt.
14.Antud juhul ei saa asuda ka sellisele seisukohale, et detailplaneeringu kehtestamisele eelnenud menetlus oleks olnud kuidagi formaalne või ebapiisav. Pärnu linn on esitanud haldusasja materjalide juurde ka Rääma tn 7 kinnistu detailplaneeringu menetluse kronoloogia (tl 95-96), millest nähtub et detailplaneeringut on menetletud üsnagi põhjalikult. Detailplaneering on olnud avalikustatud, väljapaneku käigus on esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid ning avalik arutelu on samuti toimunud. Avaliku arutelu käigus ei jõutud küll kõikides küsimustes üksmeelele, kuid see ei tähenda seda, et detailplaneeringu kehtestamist ei võiks piisavalt kaalutletud otsustuseks pidada. Kaebaja esitas enne kohtuistungi toimumist haldusasja materjalide juurde veel Pärnu Maavalitsuse 19.09.2011 kirja (tl 112), milles on oldud planeeringu lahenduste suhtes küllaltki kriitilised, kuid see oli varasemas menetlusjärgus. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et maavanem on 11.11.2016 seisuga Rääma tn 7 kinnistu detailplaneeringu heaks kiitnud (tl 21-27). Seonduvalt eelnimetatuga ei ole kaebaja vastupidist ka väitnud.
15.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Arvestades asjaolu, et vaidlustatava haldusakti puhul olulisi kaalutlusvigu täheldada ei saanud ning kaebaja subjektiivsete õiguste olemuslikku riivet ka ei ilmnenud, on otsus kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosliste võimalikud menetluskud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.