Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. november 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1173
Haldusasi
XX kaebus Jõelähtme Vallavalitsuse 11.05.2017 korralduse nr 429 tühistamiseks või alternatiivselt Jõelähtme Vallavalitsuse 19.04.2017 kirjas sisalduva piiride kulgemise otsuse ja 22.03.2017 piiride kulgemise ettepaneku tühistamiseks ning Jõelähtme valla kohustamiseks uue piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks Põhjakuuse maaüksuse osas
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Urmas Kiik Vastustaja – Jõelähtme vald, volitatud esindajad Kätlin Rennel ja Elvis Tõnnison Kolmandad isikud – OO; AA Kaasatud haldusorgan – Maa-amet, volitatud esindaja Toomas Kutti
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. aprilli 2018. a otsus haldusasjas nr 3-17-1173 muutmata.
2.Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 31.12.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-17-1173 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX-le kuulub Harjumaal Jõelähtme vallas Maardu külas asuv Kuuse kinnisasi (katastritunnus 24505:003:0839).
2.Jõelähtme Vallavalitsus alustas kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamist, mille käigus selgitas välja kaks reformimata maaüksust (Põhjakuuse ja Lõunakuuse), mis piirnevad XX-le kuuluva Kuuse kinnisasjaga.
3.Jõelähtme Vallavalitsus pöördus 02.08.2016 kirjaga nr 5-2/3579 Maa-ameti poole, soovides välja selgitada riigi huvi Maardu külas asuva reformimata riigimaa osas. Kirjas märgiti, et maaüksusel asub juurdepääsutee Nurme kinnisasjale, mis ei ole avalik tee. Maaamet teatas 31.08.2016 kirjaga nr 6-7/16/14931-2, et ei ole huvitatud pöördumises nimetatud maaüksuse riigi omandisse jätmisest.
4.Jõelähtme Vallavalitsus edastas 31.08.2016 kirjaga nr 5-2/3981 loataotluse Harju Maavalitsusele, märkides muu hulgas, et maaüksusel asub juurdepääsutee Nurme kinnisasjale, mis ei ole avalik tee. Harju maavanem andis 26.09.2016 korraldusega nr 2205-k loa Maardu külas Kuuse, Nurme ja Koplimetsa kinnisasjadega piirneva 818 m 2 suuruse maatüki erastamiseks maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg 13 alusel.
5.Jõelähtme Vallavalitsus esitas 22.09.2016 „MaaRS § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord“ (kord) § 6 lg 1 alusel piirnevate kinnisasjade omanikele ettepaneku maa erastamise taotluse esitamiseks hiljemalt 23.10.2016. Piirnevate kinnisasjade omanikest esitas tähtaegselt erastamissoovi XX, kes jäi ainukeseks taotlejaks.
6.Jõelähtme Vallavalitsus andis Nurme kinnistu omanikule täiendava tähtaja erastamissoovi väljendamiseks kuni 11.12.2016. Harju maavanema 07.02.2017 kirjaga nr 8-3/4207 anti Jõelähtme vallale teada, et uue tähtaja andmine toiminguna on vastuolus korraga ning paluti erastamismenetlus Kuuse kinnistu osas korrektselt lõpule viia.
7.Jõelähtme Vallavalitsus saatis XX-le 22.03.2017 kirjaga nr 5-2/4330-1 Kuuse kinnistuga piirnevate Põhjakuuse (vaidlusalune maatükk) ja Lõunakuuse erastatavate maaüksuste piiride kulgemise ettepaneku, milles on muu hulgas märgitud, et Põhjakuuse maaüksuse osas on piiride kulgemise ettepanekut tehes arvesse võetud ka juurdepääsuteed Nurme kinnisasjale ning seetõttu on jäetud see osa reformimata maaüksusest piiride kulgemise ettepanekust välja.
2(10)
3-17-1173
8.XX esitas 03.04.2017 kirjaga Jõelähtme Vallavalitsusele oma vastuväited, milles ei nõustunud piiride kulgemise ettepanekuga Põhjakuuse maaüksuse osas ja taotles Jõelähtme vallalt uut piiride kulgemise ettepanekut, mis oleks kooskõlas õigusaktidega. Jõelähtme Vallavalitsus vastas XX-le 19.04.2017 kirjaga, et jääb 22.03.2017 kirjaga edastatud piiride kulgemise ettepaneku juurde.
9.XX palus 26.04.2017 kirjas Jõelähtme Vallavalitsusel koostada õigusaktidega kooskõlas olev piiride kulgemise ettepanekut kinnitav otsus. Jõelähtme Vallavalitsus andis 11.05.2017 korralduse nr 429, millega kinnitati vallavalitsuse 22.03.2017 kirjaga nr 5-2/4330-1 esitatud piiride kulgemise ettepanekud ja jäeti XX 03.04.2017 kirjas esitatud vastuväited rahuldamata.
10.XX esitas 01.06.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse (ja 14.09.2017 kaebuse täienduse) Jõelähtme Vallavalitsuse 11.05.2017 korralduse nr 429 tühistamiseks või alternatiivselt Jõelähtme Vallavalitsuse 19.04.2017 kirjas sisalduva piiride kulgemise ettepaneku kinnitamise otsuse ja 22.03.2017 kirjas sisalduva piiride kulgemise ettepaneku tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks asjas uue piiride kulgemise ettepaneku tegemiseks. Kaebaja täpsustas 05.04.2018 kohtuistungil, et vaidlustab piiride kulgemise ettepanekud üksnes Põhjakuuse maaüksust puudutavas osas. Maa erastamisel MaaRS § 22 lg 13 alusel on kohalikul omavalitsusel täita eelkõige abistav ja tehniline roll ning tal puudub iseseisev kaalutlusruum. Maad soovib erastamiseks anda riik ning omandada erastamise kaudu piirneva kinnistu omanik. Kohalik omavalitsus ei saa sellesse õigussuhtesse vahele segada ega hakata suunama või muutma osapoolte (riik ja omanik) tahet. Nurme kinnistu omanikele oli tagatud kaebajaga võrdne võimalus erastamissoovi avaldada, kuid nad ei teinud seda, minetades lõplikult oma õiguse erastamisele. Kohalik omavalitsus ei tohi selles olukorras muutuda erapoolikuks. Võimalike tulevaste juurdepääsuvõimaluste ennetamise vajadus korralduse põhjendusena jääb kaebajale arusaamatuks. Esiteks ei ole vastustajal seadusest tulenevalt õigust nimetatud alusel erastamisprotsessi sekkuda ja teiseks on tegemist oletusega, mida ei saa haldusakti põhjendamisel kasutada. Korralduses ei viidata alusele, mis lubaks eeldada kaebaja pahausksust Nurme kinnistu omaniku suhtes. Kinnisasjale juurdepääsuõiguse üle teise kinnisasja tagab seadus ning puudub alus kahtluseks, et kaebaja sooviks seadust rikkuma hakata ja naabrile juurdepääsu takistada. Kaebaja soovib tee osa erastada põhjusel, et algatatud on detailplaneering, kus planeeringu järgi hakkaksid planeeritava 15‒16 kinnistu omanikud kasutama sama teed, ehkki oleks võimalik ka alternatiiv. Kaebaja soovib teed erastada selleks, et tema arvamust detailplaneeringu menetluses kaalutaks ja arvestataks. Tee on kaebajale kuuluvale elamule väga lähedal. Arusaamatuks jääb ka korralduse põhjendus seoses „ribasusega“. Liitmisel Kuuse kinnistuga kaoks „ribasus“ iseenesest. Vastustajat tuleb kohustada tegema selline piiride kulgemise ettepanek, mis vastaks täpselt riigi poolt pakutud ja kaebaja poolt väljendatud erastamissoovile.
11.Jõelähtme vald vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Vastustaja esitas 22.03.2017 kirjaga kaebajale piiride kulgemise ettepaneku. Kirjast nähtub, et vastustaja jättis Nurme kinnistu omanike poolt hilinemisega esitatud erastamise taotluse käiguta ja tagastas selle ning asus seisukohale, et erastatavad maa-alad ei kuulu kaebaja ja Nurme kinnistu omanike vahel jagamisele. Vastusaja selgitas, miks ta peab sellise piiride kulgemise ettepaneku esitamist põhjendatuks, s.t, et juurdepääsu puudumine Nurme kinnistule võib tingida tulevikus tarbetuid kohtuvaidlusi, mida on võimalik erastamisprotsessis vältida. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et tulenevalt MaaRS § 22 lg-st 13 on kohalikul omavalitsusel täita üksnes tehniline roll ja tal puudub erastamise eeltoiminguid tehes kaalutlusruum ja 3(10)
3-17-1173 põhjus või alus erastamismenetlusse sekkuda. Korra § 2 lg 2 kohaselt tuleb eeltoimingute läbiviimisel kõigi oluliste asjaoludega ja kolmandate isikute õiguste ja huvidega arvestada. Käesoleval juhul on erastamismenetluses tähtsust omav asjaolu kolmandate isikute vaba ja takistusteta juurdepääs oma kodule. Juurdepääsutee puhul on eelistatud kas munitsipaalmaa või jätkuvalt riigi omandis olev maa. Kohalik omavalitsus peab arvestama kõigi menetluse objektiga puutumuses olevate isikute huve ning vältima nende elukorralduse muutusi. Piiride kulgemise ettepanekus toodud piirides reformimata maa erastamine tagab nii kaebaja kui Nurme kinnistu omanike õigused ja vabadused ‒ kaebaja saab piirneva maa erastada, samas säilib vaba juurdepääs Nurme kinnistule. Ehkki Nurme kinnistu omanik ei esitanud tähtaegselt avaldust maa erastamiseks, ei ole kaebajal siiski subjektiivset õigust nõuda kogu tuvastatud reformimata maa erastamist. Kohalikul omavalitsusel on õigus pidada võimalikuks maa erastamist üksnes teatud ulatuses, suuruses ja piirides. Vastustaja ei saanud ette näha, et Nurme kinnistu omanikud lasevad mööda erastamiseks ettenähtud tähtaja, kuid samas ei saa vastustaja lasta tekkida olukorral, kus isik kaotab juurdepääsu oma kinnistule. Sellest tulenevalt tehti piiride kulgemise ettepanek, mis arvestab kõigi huve. Nagu vastustaja on korduvalt kaebajat teavitanud, siis jäetakse osa maast reformimata eesmärgiga see tulevikus taotleda munitsipaalomandisse ning liita Tõnuvälja teega. Vastustaja on lähtunud piiriettepaneku tegemisel üksnes juurdepääsuks vajaliku maa-ala suurusest ja ülejäänut on pakutud kaebajale liitmiseks. Mõiste ribasus on defineeritud MaaRS § 322 lg-s 1 ja korra § 1 lg-s 2.
12.AA ei olnud kirjalikus vastuses nõus kaebaja sooviga maa erastada, kuna see on kolmanda isiku ainus juurdepääs oma kinnistule.
13.OO vastust kaebusele ei esitanud.
14.Maa-amet palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on teinud põhimõtteliselt õige piiride kulgemise ettepaneku. Kaebajale ei kuulu Põhjakuuse maaüksusest erastamisele rohkem kui vastustaja poolt piiride kulgemise ettepanekuga kaebajale pakutakse. MaaRS § 22 lg-st 13, § 312 lg-st 1 ja korra § 1 lg-st 2 tuleneb, et maa, mida saaks käsitada kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana, peab üldjuhul vastama järgmistele põhieeldustele: maatükk on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt ning on riba-, siiluvõi muu ebakorrapärase kujuga ja iseseisva kasutusvõimaluseta, millest tulenevalt ei ole sellest maast võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja; maatükk ei kuulu omandisse andmisele muul MaaRS-s sätestatud alusel ning maatükk on maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas liita piirneva kinnisasjaga. Põhjakuuse maaüksus on 818 m2 suurune korrapärase kujuga maatükk, millel paikneb tee ning mis on õigustatud subjektide puudumise tõttu jäänud maareformi käigus omandisse andmata. Suuremast osast Põhjakuuse maaüksusest on võimalik moodustada maakorralduse nõuetele vastava teemaana iseseisvalt kasutatav kinnisasja osa, mille kaudu oleks takistusteta tagatud juurdepääs Nurme kinnisasjale. Maakorralduse seaduse (MaaKS) § 5 lg 2 rakendamisega on saavutatav olukord, kus Nurme kinnisasjale oleks tagatud otstarbekas juurdepääs avalikult teelt. Ühe või teise maaüksuse maakorralduse nõuetele vastavuse üle otsustamine on antud seadusega kohaliku omavalitsuse pädevusse. Tegu on omavalitsuse diskretsiooniga, mille kohtulik kontroll on piiratud. Taotluse esitamine isiku poolt ega ka valla poolt esialgse asendiplaani saatmine ei tekita isikule subjektiivset õigust nõuda kogu soovitud või valla poolt välja selgitatud maa erastamist. Isikul, kes arvab, et tema kinnistuga piirneva maa puhul on tegemist MaaRS § 22 lg-s 13 nimetatud maaga, on õigus üksnes taotleda selle maa erastamist ning tema poolt esitatud taotlus on käsitatav vaid liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlust 4(10)
3-17-1173 algatava taotlusena. Erastamiseks taotletud maa MaaRS § 22 lg-s 13 ja korra § 1 lg-s 2 nimetatud tunnustele vastavuse väljaselgitamine kuulub kohaliku omavalitsuse pädevusse. Maavanem hindas loa andmise menetluses, kas Põhjakuuse maaüksus on käsitatav liitmiseks sobiva maana, kuid ei kinnitanud menetluse selles etapis, et kogu kõnealune maatükk tuleb liitmiseks sobiva maana erastada. Maavanem andis üksnes seisukoha, et see on tema arvates võimalik. Kohalikul omavalitsusel on ja peab olema kaalutlusruum, kas maaüksust saab erastada tervikuna või saab seda erastada üksnes osaliselt. Käesoleval juhul on vastustaja pärast maavanema loa saamist hinnanud olukorda uuesti ning kaalutluste põhjal leidnud, et Põhjakuuse maaüksusel asuv tee on vajalik avalikult kasutatavalt Tõnuvälja teelt Nurme kinnisasjale pääsemiseks. See tähendaks, et tegelikkuses tuleks erastamisest keelduda. Kinnisasjaga liitmiseks sobivat maad saab erastada vaid juhul, kui see on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Vastustaja on menetlust läbi viies õigesti leidnud, et Nurme kinnisasjale viivat juurdepääsuteed ei ole otstarbekas ega mõistlik erastada Kuuse kinnisasja koosseisu. Üldjuhul pakutakse kohaliku omavalitsuse poolt omanikele ühiselt välja kogu väljaselgitatud maatükk. Samas võib teatud juhtudel pakutava maa hulgas olla ka sellist maad, mida ei saagi mõne maaüksuse koosseisu erastada. Käesoleval juhul eeldas vastustaja ilmselt kogu väljaselgitatud reformimata maad erastamiseks pakkudes, et erastamise soovi avaldavad ka Nurme kinnisasja omanikud. Samas, ehkki Nurme kinnistu omanikud tähtaegselt soovi erastada ei avaldanud, ei tähenda, et nende isikutega ei tuleks arvestada. Kaevatavast korraldusest ja sellele eelnenud vastustaja 19.04.2017 kirjast võib järeldada, et vastustajal on tekkinud huvi kõnealune juurdepääsutee liita kohalikule omavalitsusele kuuluva Tõnuvälja teega. Kuigi vastav munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise tähtaeg möödus 30.06.2016, on munitsipaalomandisse andmine MaaRS § 25 lg 51 ja § 28 lg 3 alusel jätkuvalt võimalik ja ka mõistlik. Kaebaja mõistab vääralt kohaliku omavalitsuse rolli kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise menetluses. Kohalik omavalitsus teeb MaaRS § 313 lg 2 järgi kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa omandisse andmise eeltoimingud. Maa-ametil on erastamise korraldajana õigus ja kohustus kontrollida kohaliku omavalitsuse poolt välja selgitatud asjaolusid. Asjaolu, et Harju maavanem on varasemalt nõustunud Põhjakuuse maaüksuse suuremas ulatuses erastamisega kui vastustaja seda võimalikuks peab, ei välista, et erastamise korraldaja asub hilisemalt teistsugusele seisukohale. Vastustaja poolt välja selgitatud ulatuses kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamine on otstarbekas ja kooskõlas õigusaktidega, sh maakorralduse nõuetega ja MaaRS § 312 lg 1 teises lauses sätestatud kriteeriumiga.
15.Tallinna Halduskohus jättis 19.04.2018 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
Kohus selgitas 18.07.2017 määruses, et Jõelähtme Vallavalitsuse 11.05.2017 korralduses nr 429 ei sisaldu korra § 6 p-s 7 sätestatud otsustust piiride kulgemise ettepaneku kinnitamiseks, vaid üksnes otsustus jätta kaebaja poolt varasemalt esitatud vastuväited rahuldamata. Vastustaja kinnitas 22.03.2017 kirjaga kaebajale edastatud piiride kulgemise ettepaneku juba oma 19.04.2017 kirjaga. Seega ei ole korralduse nr 429 puhul tegemist haldusaktiga, mida kohus saaks tühistada, vaid menetlustoiminguga. Menetlustoimingu õigusvastase tuvastamist kaebaja ei taotlenud, vaid jäi oma 14.09.2017 menetlusdokumendis korralduse nr 429 tühistamise nõude juurde. Eelneva tõttu jääb kaebus korralduse nr 429 tühistamise nõudes rahuldamata. Nurme kinnistu kasutamiseks vajaliku juurdepääsutee liitmine Kuuse kinnistuga ei vasta MaaKS § 5 lg-s 2 sätestatud maakorralduse nõuetele, kuna liitmise tagajärjena ei ole enam tagatud otstarbekat juurdepääsu Nurme kinnistule. Algsel asendiplaanil kajastatud ning Harju 5(10)
3-17-1173 maavanemale ja Maa-ametile kooskõlastamiseks esitatud maaüksuse „Kuuse-Nurme tee“ piirid ei vastaks liitmisel Kuuse kinnistuga vähemalt osas, milles Kuuse kinnistuga liitmiseks sobiva maa piiridesse oleks jäänud Nurme kinnistule juurdepääsuks vajalik teemaa, MaaRS § 22 lg-s 13 ja § 312 lg-s 1 ning korra § 3 lg-s 5 sätestatud liitmiseks sobiva maa kriteeriumidele. Kogu maatüki Kuuse kinnistuga liitmise tagajärjel tekkiv olukord oleks vastuolus planeeringu ja maakorralduse nõuetega ning MaaRS § 22 lg-ga 13, kuna Nurme kinnistule juurdepääsuks vajalikku teemaad ei ole planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas liita Kuuse kinnistuga. Õige ei ole kaebaja seisukoht, mille kohaselt on kohalikul omavalitsusel liitmiseks sobiva maa erastamise menetluses täita eelkõige tehniline ja abistav roll ning tal puudub iseseisev kaalutlusruum. Korra § 3 lg-st 1 ja MaaRS § 313 lg-st 2 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse ainupädevuses MaaRS § 22 lg-s 13 nimetatud maa erastamise eeltoimingute tegemine ning kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa väljaselgitamine, sh otsustamine, kas taotleja poolt erastada soovitud maa erastamine on võimalik või millistes piirides see on võimalik. MaaRS § 22 lg 12 ega selle alusel kehtestatud kord ei anna isikule subjektiivset nõudeõigust maa erastamiseks tema poolt soovitud ulatuses, vaid õiguse erastamisavalduse menetlemisele. Seega ei tekitanud asjaolu, et vastustaja poolt koostati algselt maaüksuse asendiplaan „KuuseNurme tee“ ning edastati see Harju maavanemale ja Maa-ametile kooskõlastamiseks, kaebajale veel ootust, et tal on õigus erastada maatükk asendiplaanil toodud ulatuses. Alles pärast maavanema loa saamist edastab valla- või linnavalitsus MaaRS § 313 lg 4 järgi liitmiseks sobiva maa asendiplaani kõigile piirnevate kinnisasjade omanikele. Eeltoodust ei saa aga järeldada, et kohalikul omavalitsusel puuduks pärast maavanemalt loa saamist pädevus ja õiguslik võimalus liitmiseks sobiva maa piiride muutmiseks. Korra § 6 kohaselt hakkab kohalik omavalitsus alles pärast maavanema loa saamist selgitama välja erastamisest huvitatud piirnevate kinnisasjade omanike ringi, kelle omandis oleva kinnisasjaga on otstarbekas ja planeeringu ning maakorralduse nõuetest tulenevalt võimalik piirnevat maad või selle osa liita. Viidatud sätte lg-te 4 ja 6 kohaselt võib pärast vastava ettepaneku saamist otsustada kohalik omavalitsus maa jagamise või jagamata jätmise üle, sh on kohalikul omavalitsusel õigus teha taotlejatele ettepanek huvitatud isikute vahel maa jagamise osas sõlmitud kokkuleppe muutmiseks selliselt, et jagamine vastaks planeeringu ja maakorralduse nõuetele. Samuti võib kohalik omavalitsus erastamisest huvitatud isikute kokkuleppe puudumisel otsustada, kas planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt on otstarbekas maa jagada või jätta jagamata ning anda võimalus maa jagamiseks ühele või mitmele taotlejale. Seega selgub alles pärast erastamisest huvitatud isikute ringi ning nende huvide välja selgitamist asjaolu, millistes piirides ning kellele on maa erastamine võimalik. Kohalik omavalitsus peab tagama, et erastamismenetluse tulemusel tekkiv olukord oleks kooskõlas planeeringu ja maakorralduse nõuetega. Vastustaja ei saanud olukorras, kus Nurme kinnistu omanik erastamise avaldust ei esitanud, erastada kogu loataotluses toodud maatükki kaebajale, kuivõrd sellisel juhul ei vastaks liitmise tulemusel kujunenud olukord enam maakorralduse nõuetele. Seega on vastustaja õiguspäraselt teinud kaebajale piiride kulgemise ettepaneku, milles on erastatava maa piiridest arvatud välja see osa maatükist, millel kulgeb Nurme kinnistule juurdepääsuks vajalik tee ja selle tee teenindamiseks vajalik maa. Vastustaja on kohustatud menetluse läbiviimisel lähtuma kõigi puudutatud isikute õigustest ja huvidest ning on seda ka teinud.
16.XX palub 16.05.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning mõista kaebaja menetluskulud vastustajalt välja. Vastustaja ja Maa-amet on erastamismenetluse läbiviimisel olnud erapoolikud. Vastustajale ei tulenenud kuskilt õigust või kohustust asuda erastamisvõimaluse minetanud isikute õigusi kaitsma ja otseselt nende huve esindama. Vastustaja ei saa tugineda ka kaalutlusõigusele, mis antud juhul puudus. Kaebajal on tekkinud õiguspärane ootus maatüki tervikuna erastamisele. Halduskohtu otsuses viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-78-06 ei ole käesoleva asjaga analoogne ja halduskohus ei saanud sellest juhinduda. Asjaolu, et maatükil paikneb juurdepääsutee kolmandatele isikutele kuuluvale Nurme kinnistule, oli nii riigile kui vastustajale teada juba erastamismenetluse alguses ning ettenähtav pidi olema, et kolmandad isikud ei avalda soovi osaleda maatüki erastamisel ja erastamine tuleb läbi viia ainult ühele taotlejale. Vastustaja selgelt arvestas selle võimalusega, sest teavitas kirjalikult Nurme kinnistu kaasomanikke, et kui nad maad erastada ei soovi, siis tuleb tulevikus maatüki uue omanikuga sõlmida servituudileping tee kasutamiseks. Ühestki õigusaktist ei tulene, et erastamine pole lubatav juhul, kui maal paikneb rajatisena juurdepääsutee. Erastamise otstarbekus, selle vastavus planeeringule ja maakorraldusnõuetele tuli korra järgi välja selgitada juba enne piirinaabritele erastamisettepaneku tegemist. Menetluse kestel ei ole juhtunud midagi sellist, mis annaks vastustajale või riigile õiguse või võimaluse erastamispakkumisest taganeda. Ainus avalik huvi, mis on välja pakutud, puudutab võimalike vaidluste vältimist Nurme kinnistule pääsu üle. Samas on kaebaja korduvalt kinnitanud, et tal pole huvi seadust rikkuda ja naabritele juurdepääsu takistada. Vastustajal ei ole õigust eraomanike suhetesse sekkuda. Isegi kui eeldada, et naaberkinnistute tulevased omanikud ei pruugi enam nii heanaaberlikult läbi saada, siis lahendaks võimalikud probleemid teeservituut.
17.Jõelähtme vald palub 18.06.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja väide, et Harju maavanem on kaebajale lubanud/pakkunud antud maa-ala erastamiseks kogu ulatuses ja omavalitsus ei tohi erastamisele kuuluva maa koosseisu muuta, sest tal puudub selles osas kaalutlusõigus, on väär. Kuna maavanema korraldusega otsustatakse, kas kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise menetlust on võimalik läbi viia või mitte, siis on mõeldamatu, et sellises menetluse algstaadiumis sai kaebajale tekkida õigustatud ootus, et kogu reformimata maa-ala erastatakse täies ulatuses kaebajale. Maavanem ei saa maa erastamiseks luba andes kindlaks määrata, et loataotluse objektiks oleva maa osas tuleb 100% ulatuses erastamismenetlus läbi viia, sest sisuline oluliste asjaolude väljaselgitamine algas pärast maavanemalt maa erastamiseks loa saamist. Arusaamatu on, millele tuginedes kaebaja leiab, et halduskohtu otsuses viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-78-06 ei ole praegusel juhul kohaldatav. Mõlema erastamismenetluse läbiviimise kohta kehtestatud korra eeltoimingud näevad ette piiriettepaneku tegemise kohaliku omavalitsuse poolt ning mõlemal juhul on tegemist kohaliku omavalitsuse ainupädevusega. Riigikohus on viidatud lahendis jaatanud kohaliku omavalitsuse kaalutlusõigust ja leidnud, et ka pärast eeltoimingute lõppu on võimalik eeltoimingute raames kindlaksmääratud tingimusi muuta. Enne erastamisest huvitatud isikutest teadasaamist ei ole võimalik maa-ala erastamise otstarbekust, vastavust planeeringule ja maakorraldusnõuetele selgeks teha, sest need asjaolud sõltuvad sellest, milliste kinnisasjadega liitmist taotletakse, millised on kinnisasjad oma kujult ja asukohalt ning kuidas need paiknevad erastatava maa suhtes. Seda, et Nurme kinnisasja omanikud ei taotle nendele vajaliku juurdepääsutee erastamist õigeaegselt, ei saanud ega pidanud olema ettenähtav. Lähtudes maakorralduse 7(10)
3-17-1173 nõuetest ja kohtupraktikast, ei näe vastustaja, et kaebajale oleks võimalik teha olemasolevast piiride kulgemise ettepanekust erinev ettepanek. Kaebaja kinnitab, et tal pole vähimatki huvi seadust rikkuda ja naabritele juurdepääsu takistada, kuid selgitas samas 05.04.2018 kohtuistungil, et soovib tulevikus piirata juurdepääsutee kasutamist võimaliku juurdepääsuteena. PS §-st 14 tulenevalt on kohaliku omavalitsuse kohustus isikute õiguste ja vabaduste tagamine. Sellest tulenevalt ei saa omavalitsus käituda potentsiaalses probleemolukorras ükskõikselt ja hoolimatult kolmandate isikute suhtes ja lähtuda vaid kaebaja subjektiivsetest nõudmistest. Kolmandate isikute õigustega arvestamine ei muuda omavalitsust erapooletuks. Asjas on kindlaks tehtud, et kaebaja ei vaja enda kinnistu teenindamiseks kõnealust maa-ala ega oma ühtegi kaalukat argumenti, miks peaks teise kinnisasja juurdepääsutee kuuluma tema kinnisasja koosseisu. Käesoleval juhul on avalik huvi, et kolmandate isikute õigused ja vabadused oleksid võimalikult ökonoomselt ja efektiivselt tagatud ning maaomanike, sh ka tulevaste omanike vahel oleks õigusrahu.
18.Maa-amet on 18.06.2018 kirjalikus vastuses seisukohal, et kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik. Põhjakuuse maaüksus, mille erastamist kaebaja taotleb, ei vasta seaduses sätestatud kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa kriteeriumidele, sest suuremast osast Põhjakuuse maaüksusest on võimalik moodustada teemaa katastriüksus, mis kuulub MaaRS-s sätestatud alusel iseseisvalt kasutatava maaüksusena munitsipaalomandisse andmisele, mille kaudu oleks tagatud takistusteta juurdepääs Nurme kinnisasjale. Kuna kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetlust algatava taotluse esitamine isiku poolt ei anna talle veel õigust selle omandamiseks (omandamise õigus tekib alles erastamise korraldaja otsuse alusel), siis ei saa erastamise eeltoimingud rikkuda taotleja subjektiivseid õigusi talle huvipakkuva maatüki omandamiseks. Loa andmise menetluses annab maavanem üksnes loa, kas maaüksus on käsitatav kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana. Kohalikul omavalitsusel on menetluses kaalutlusruum, kas maaüksust saab erastada tervikuna või saab erastada vaid osa sellest. Kui kogu väljaselgitatud maa läheb vastuollu maareformi eesmärkide, põhimõtete ja maakorralduse nõuetega, tuleb selle tervikuna erastamisest keelduda. Tee aluse maa erastamise õigus on vaid tee kui rajatise omanikul. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kaebaja oleks Põhjakuuse maaüksusel asuva tee õiguslikul alusel rajanud või selle muul õiguslikul alusel omandanud. Seega ei ole kaebajal õigust taotleda Põhjakuuse maaüksusel asuva tee aluse maa erastamist. Olenemata sellest, kas Nurme kinnisasja omanikud on esitanud maa erastamise avalduse või mitte, on kohalikul omavalitsusel kohustus arvestada vallaelanike õigustatud vajaduste ja huvidega ning tagada nende seaduslike õiguste kaitse. Käesoleval juhul on vastustajal kohustus tagada Nurme kinnisasja omanikele vaba juurdepääs oma kinnisasjale. Asjas täiendavate asjaolude väljaselgitamine ja nendega arvestamine ei ole õigusvastane. Kaebaja kohtuistungil antud ütluste põhjal saab järeldada, et tegelikult ei vaja kaebaja vaidlusalust teed ja selle alust maad temale kuuluva Kuuse kinnisasja teenindamiseks, vaid selleks, et takistada tulevikus teiste inimeste liikumist mööda seda teed. Vastustaja on teinud põhimõtteliselt õige piiride kulgemise ettepaneku.
19.AA jäi 11.06.2018 kirjalikus vastuses oma varasema seisukoha juurde.
20.OO apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.
8(10)
3-17-1173
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei korda ringkonnakohus neid HKMS § 201 lg 4 alusel. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
22.Kaebajal puudub subjektiivne nõudeõigus maa erastamisele mahus, millele ta MaaRS § 22 lg 13 alusel taotluse esitas. Maavanema põhimõttelisest loast ühe või teise maatüki erastamiseks MaaRS § 22 lg 13 alusel ei tulene erastamise taotlejale õiguspärast ootust erastada maa sellistes piirides, nagu maavanemalt nõusolekut küsiti. Maavanema luba näitab üksnes, et riigil puudub huvi erastamiseks lubatud reformimata maa riigi omandisse jätmise suhtes. Praeguse vaidluse puhul ei ole kohalik omavalitsus ega Maa-amet olnud erastamismenetluses erapoolik ega soosinud õigusvastaselt kolmandaid isikuid, vaid maa erastamise eeltoimingute tegemisel on õiguspäraselt lähtutud MaaRS, MaaKS ja korra sätetest.
23.MaaRS § 22 lg 13 sätestab, et kui era-, munitsipaal- või riigi omandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja ning planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt on otstarbekas see maa liita piirneva kinnisasjaga, on piirneva kinnisasja omanikul õigus taotleda selle maa omandamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa omandamine toimub MaaRS VI1 osas sätestatud alustel. MaaRS § 312 lg 1 kohaselt käsitatakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana üldjuhul riba-, siilu- või kiilukujulist või muud ebakorrapärase kujuga või selle väiksusest tingitud iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki, millele üldjuhul puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning mis on üldjuhul looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järel peamiselt eri aegadel kasutusel olnud erinevast plaani- või kaardimaterjalist või erinevatest mõõdistusviisidest tingitud vigade tõttu. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana võib käsitada ka kinnisasja ja teise isiku omandis või valduses oleva avalikult kasutatava tee ja kinnisasja vahelist maatükki, kui seda ei ole tee omaniku või valdaja arvates otstarbekas arvata teemaa hulka. MaaRS § 221 lg 6 alusel määrab erastatava maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus. MaaKS § 5 lg 2 p 4 sätestab maakorraldusnõudena otstarbeka juurdepääsutee tagamise kinnisasjale. Eeltoodud sätetest nähtub üheselt, et erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku tegemine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus (maakorraldusnõuetest tuleneva otstarbekuse üle otsustamine), mille teostamisel tuleb ühe olulise kaalutlusena arvesse võtta ka kinnisasjale juurdepääsu tagamist (maakorraldusnõue, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise, vt MaaKS § 5 lg 1).
24.Jõelähtme valla 22.03.2017 ettepaneku kohaselt lähtutigi Põhjakuuse maaüksuse piiride kulgemise kindlaksmääramisel asjaolust, et jätta Nurme kinnistule juurdepääsu osas osa ribast reformimata, eesmärgiga see tulevikus liita Tõnuvälja teega. Niisiis on osast Põhjakuuse maaüksusest võimalik moodustada maakorralduse nõuetele vastav teemaana iseseisvalt kasutatav kinnisasi, mille kaudu on tagatud juurdepääs Nurme kinnistule. Järelikult ei ole Põhjakuuse maaüksus osas, milles on maakorraldusnõuetest tulenevalt otstarbekas ja võimalik moodustada iseseisva kasutuvõimalusega kinnisasi, kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa MaaRS § 312 lg 1 tähenduses. Maa-ameti vastusest apellatsioonkaebusele nähtubki, et Maa-amet on 10.04.2018 kirjaga nr 6-8/18/6353 teinud Jõelähtme vallale ettepaneku reformimata maa suurusega 521 m2 andmiseks Jõelähtme valla munitsipaalomandisse. Eelnevast nähtuvalt ei ole Jõelähtme vald lähtunud kaalutlusõiguse teostamisel asjakohatutest kaalutlustest ja ringkonnakohtule ei nähtu asja materjalidest kaalutlusõiguse kohaldamise reeglite rikkumist valla poolt piiride kulgemise ettepaneku tegemisel ega vaidlustatud eelhaldusakti 9(10)
3-17-1173 ebaproportsionaalsust. Asjaolu, et juurdepääsutee määramine Nurme kinnistule oleks põhimõtteliselt võimalik ka tsiviilõiguslike vahenditega (servituut), ei muuda valla teistsugust õiguslikult võimalikku valikut õigusvastaseks. Kohus ei kontrolli kohaliku omavalitsuse kaalutulusotsuste otstarbekust (HKMS § 158 lg 3).
25.HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud kaebaja enda kanda. Kolmandate isikute ja Jõelähtme valla võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.