lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-16-2322/14

Majandushaldusõigus › PRIA asjad

HaldusasiJõustunudTartu Ringkonnakohtu halduskolleegium · 16.10.2018

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-16-2322/14
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Majandushaldusõigus › PRIA asjad
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
16.10.2018
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2161
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VÕS § 113 lg 1ViivisELÜPS § 115 lg 2RVastS § 7 lg 1, 4Vastutuse alusedELÜPS § 114ELÜPS § 58 lg 5HKMS § 108 lg 1Menetluskulude jaotusHKMS § 201 lg 4Ringkonnakohtu otsuse sisuHKMS § 212 lg 1KassatsioonitähtaegHKMS § 213 lg 1Nõuded kassatsioonkaebusele

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
3-16-2322/9Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja05.10.2017

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene, Madis Ernits 16.10.2018, Tartu 3-16-2322 OÜ Valtu Talu kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti vastu toetussumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks kohustamiseks 7,89 euro ulatuses ning viivise saamiseks toetuse väljamaksmisega viivitamise eest 912,04 euro ulatuses Tartu Halduskohtu 05.10.2017. a otsus OÜ Valtu Talu apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant OÜ Valtu Talu Esindaja v-adv Martin Kruus Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA)

RESOLUTSIOON

1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 05.10.2017. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 15.11.2018 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.PRIA määras 21.01.2014. a otsusega nr 12-6/70 OÜ-le Valtu Talu keskkonnasõbraliku majandamise toetuse 2013. aasta eest 44 526,19 eurot ja suunas selle väljamaksmisele. Seejuures vähendas PRIA toetussummat 10% ulatuses ehk 4947,35 eurot. OÜ Valtu Talu esitas 10.09.2014 pärast vaidemenetluse edutut läbimist toetussumma vähendamise peale kaebuse halduskohtule (haldusasi nr ).

Sarnased lahendid

Majandushaldusõigus
  • 17.08.20263-26-2032/10Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 05.08.20263-25-560/36Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 05.08.20263-22-2368/31Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja
  • 16.07.20263-26-1953/8Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-26-956/9Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-25-1049/13
RVastS § 23Intress ja asjast saadud kasu
RVastS § 6Haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõue
VÕS § 94 lg 1Intress võlasuhtes
3-14-52037
2.PRIA tunnistas 28.10.2014. a otsusega nr 12-6/609 (tl 24p-26) 21.01.2014. a otsuse nr 12-6/70 kaebaja osas kehtetuks ja määras kaebajale osaliselt keskkonnasõbraliku majandamise toetust 2013. aasta eest 44 518,94 eurot, kusjuures peale eelnevalt välja makstud toetussumma mahaarvamist kujunes toetuse suuruseks tagasinõue 7,25 euro ulatuses.
3.Tartu Halduskohus rahuldas 17.03.2015. a otsusega haldusasjas nr 3-14-52037 OÜ Valtu Talu kaebuse ja tühistas PRIA 21.01.2014. a otsuse nr 12-6/70 osas, millega vähendati OÜ-le Valtu Talu väljamakstavat toetust 4947,19 euro võrra (tl 5–8). Tartu Ringkonnakohus jättis 23.08.2016. a otsusega PRIA apellatsioonkaebuse rahuldamata (tl 9–11). Kohtuotsus jõustus 23.09.2016.
4.OÜ Valtu Talu esitas 27.09.2016 PRIA-le taotluse (tl 12) toetuse väljamaksmisega viivitamise eest intressi saamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud korras, sest toetuse väljamaksmise tähtajast oli möödunud enam kui kaks aastat. OÜ Valtu Talu palus tasuda viivisintresse koos põhikohustusega.
5.PRIA tunnistas 07.10.2016. a otsusega nr 12-6/1127 (tl 14p–16) kehtetuks PRIA 28.10.2014. a otsuse nr 12-6/609, määras taotlejale osaliselt keskkonnasõbraliku majandamise toetuse summas 49 465,49 eurot ja suunas täiendavalt väljamaksmisele toetuse summas 4939,30 eurot. 12.10.2016 kandis PRIA kaebaja arvele 4939,30 eurot.
6.PRIA selgitas 13.10.2016. a vastuskirjas nr 1-11/15/182-9 (tl 13), et viivisintressi tasumise kohustus ei ole põhjendatud. Tegemist ei olnud PRIA poolse viivitusega toetuse väljamaksmisel ja haldusakti andmisel. PRIA 21.01.2014. a otsus tunnistati kehtetuks (tühistati) 23.09.2016. a jõustunud kohtuotsusega. Enne kohtuotsuse jõustumist oli tegemist kehtiva haldusaktiga.
7.OÜ Valtu Talu esitas 17.10.2016 (tl 17) PRIA-le korduva taotluse kaalumaks üle kantud summalt (4939,30 eurot) makse tegemisega viivitamisel arvestatud viivisintressi tasumist (tl 17).
8.PRIA jäi 31.10.2016. a täiendavas vastuses (tl 18) 13.10.2016. a vastuskirja seisukohtade juurde. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) §-de 114 ja 115 kohaselt ei ole taotlejal võimalik riigilt viivist nõuda. PRIA ei ole olnud viivituses toetusotsuse andmisel ega väljamakse tegemisel. Täidetud ei ole riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 kohaldamise eeldused.
9.OÜ Valtu Talu esitas 17.11.2016. a Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1–4) PRIA 21.01.2014. a otsuse nr 12-6/70 täitmata jätmisel ja täitmisega viivitamisel tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja palus vastustajalt välja mõista kahju 919,93 eurot, millest 7,89 eurot on kahjuhüvitis 2013. a põlumajandustoetustena ebaseaduslikult välja maksmata toetuse eest ning 912,04 eurot toetuse tasumisega viivitamisel arvestatud viivis. PRIA-l puudus õiguslik võimalus muuta 2013. a põllumajandustoetuse suhtes vastuse võetud otsuseid. ELÜPS § 58 lg 5 alusel antud põllumajandusministri 21.04.2010. a määruse nr 46 „Keskkonnasõbraliku majandamise toetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja toetuse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 46) § 12 kohaselt oli PRIA kohustatud rahalise toetuse taotluse suhtes otsuse tegema hiljemalt esitamise aastale järgneva aasta 1. veebruariks ning määruse § 18 kohaselt maksma määratud toetuse välja hiljemalt toetuse esitamise aastale järgneva aasta 30. juuniks. Kaebaja esitas taotluse toetuse saamiseks 2013. aastal sama aasta kohta, seega pidi PRIA taotluse lahendama ja toetuse välja maksma hiljemalt määrusest nr 46 tulenevatel tähtpäevadel 2014.

Vastavalt PRIA 21.01.2014. a otsusele nr 12-6/70 ning Tartu Halduskohtu 17.03.2015. a otsusele tuli PRIA-l kaebajale hiljemalt 30.06.2014 toetusena välja maksta 49 473,38 eurot. PRIA maksis kaebajale tähtaegselt välja 44 526,19 eurot ehk 4947,19 eurot vähem. Seda rikkumist ei ole võimalik 2016. aastal antud haldusaktiga heastada ega kõrvaldada. VÕS § 113 alusel on kaebajal õigus nõuda PRIA-lt kahjunõude koosseisus 12.10.2016. a seisuga viivist 912,04 euro ulatuses.

10.PRIA palus vastuses kaebusele (tl 37-37p) jätta kaebus rahuldamata.
11.Tartu Halduskohus jättis 05.10.2017. a otsusega (tl 69-71) kaebuse rahuldamata. Kaebajale ei ole kahju tekkinud. Halduskohus leidis, et jõustunud kohtuotsus asjas nr 3-14-52037 ei välistanud vastustajal uute asjaolude ilmnemisel 28.10.2014. a otsuse nr 12-6/609 (tl 24p–26) andmist. Vastustaja tunnistas pärast kohtuotsuse jõustumist haldusasjas nr 3-14-52037 PRIA 07.10.2016. a otsusega (tl 14p–16) PRIA 28.10.2014. a otsuse kehtetuks ja määras kaebajale väljamaksmisele kuuluva toetussumma jõustunud kohtuotsuses tuvastatu ja PRIA 28.10.2014. a otsusega tuvastatud asjaolude koostoimes. Kohtule esitatud tõendite kohaselt ei ole kohustuslikus kohtueelses menetluses muudetud ega vaidlustatud PRIA 28.10.2014. a otsust ega PRIA 07.10.2016. a otsust. Halduskohus leidis, et nende otsuste resolutsioon sisaldab seetõttu õiget kaebajale väljamaksmisele kuuluvat toetussummat. Kuna kaebajale toetuse määramine ja väljamaksmise vähendamine on toimunud kehtivate haldusaktide alusel, siis puudus alus kaebuse rahuldamiseks 7,89 euro suuruse kahjuhüvitise väljamõistmise nõudes. Seoses viivisenõudega leidis halduskohus, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu ning viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused. Olukordades, kus ühise põllumajanduspoliitika rakendamisel on riigi õigusvastase tegevusega tekitatud varaline kahju, tuleb kahju ka hüvitada. ELÜPS sellise kahju väljamõistmist ei välista. ELÜPS-i asjakohaste sätete eesmärk piirdub avalike vahendite kasutamisega olukorras, kus kahju tekkimine on küsitav. Halduskohus osundas kohtupraktikas valitsevale seisukohale, mille kohaselt põllumajandustoetuse taotlejate subjektiivset õigust toetusele ei tunnustata (nt RKHKo 3-3-1-77-12; 3-3-1-16-14). Selle seisukohaga tuli arvestada ka toetusega seonduva kahjunõude lahendamisel. VÕS § 113 ei ole kohaldatav mistahes avalik-õigusliku kohustuse täitmisega viivitamise korral. Kaebaja viivisenõue kujutab endast tasu raha kasutamise eest ehk kasutusintressi, mitte viivitusintressi. Kaebaja ei ole viivisenõude esitamisel põhjendanud, milles seisneb põhisumma tasumise viivitamisega kaebajale põhjustatud kahju. ELÜPS § 114 ja § 115 välistavad nii viivisekui intressinõude rahuldamise. Juhul, kui isik taotleb haldusorgani kohustamist toimingu sooritamiseks (käesoleval juhul toetuse väljamaksmine), on tal õigus samas nõuda viivist toimingu sooritamisega viivitamise eest üksnes juhul, kui selline õigus tuleneb eriseadusest. ELÜPS-is ega muus asjakohases õigusaktis ei ole sätestatud ettevõtjale õigust nõuda asjaomaselt riigiasutuselt viivist toetuse eraldamata jätmise või selle väljamaksmisega viivitamise korral. RVastS § 7 lg 4 reguleerib kahju hüvitamist avalik-õiguslikus suhtes. Halduskohus ei pidanud põhjendatuks RVastS § 7 lg 4 sedavõrd laiendavat tõlgendamist, et lubada eraõiguslike õiguskaitsevahendite rakendamist kõigil juhtudel, kui haldusorgani vastu esitatakse rahaline või muu varaline nõue. Üleüldine eraõiguslike õiguskaitsevahendite rakendamine ei oleks kooskõlas avalik-õiguslike suhete iseloomuga. Seadusandjal on võimalus eraldi otsustada erinevates valdkondades VÕS § 113 kohaldamine või sellega sarnaneva regulatsiooni kehtestamine.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12.Kaebaja esitas 06.11.2017 halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 73-74p), milles palub tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus. Kaebaja jääb apellatsioonkaebuses varasemate seisukohtade juurde.
13.PRIA palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl 79-80) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et põhjendatud saaks olla üksnes avalik-õiguslikus suhtes riigi õigusvastase tegevuse tulemusel tekkinud kahju hüvitamine RVastS alusel. Vastustaja ei ole ühise põllumajanduspoliitika rakendamise raames õigusvastase tegevuse tulemusena tekitanud apellandile varalist kahju. Viivis VÕS § 113 alusel ei ole kohaldatav avalik-õigusliku kohustuse täitmisega viivitamise korral. Vastustaja ei ole rahalise kohustuse täitmisega viivitanud, sest kuni ringkonnakohtu lahendi jõustumiseni 23.09.2016 haldusasjas nr 3-14-52037 oli PRIA otsus, millest tuleneb apellandi viivisenõue, kehtiv haldusakt. Alles kohtuotsuse jõustumise järgselt oli vastustaja kohustatud apellandile kogu toetussumma tasuma, mida ta ka tegi. Kaebaja nõue on oma olemuselt tasu raha kasutamise eest ehk kasutusintress, mis VÕS § 94 lg 1 järgi seostub eraõiguses (kasutus)intressi maksmise kohustuse sätestamisega seaduses või lepingus. ELÜPS §-d 114 ja 115 välistavad ühise põllumajanduspoliitika raames nii viivise- kui intressinõude rahuldamise. PRIA ei ole Euroopa Liidu poolt ühise põllumajanduspoliitika toetuste andmiseks eraldatud vahendite omanikuks ega saa kasu nende vahendite kasutamisest. PRIA jagab Euroopa Liidu eelarvelisi vahendeid ühise põllumajanduspoliitika raames antavate toetustena isikutele teatud kriteeriumite alusel, teatud nõuete täitmise korral ja kindlal eesmärgil. Vahendid, mis jäävad riigil eesmärgipäraselt kasutamata, tagastatakse Euroopa Liidule. ELÜPS § 115 lg 2 tagab, et Euroopa Liidu eelarve vahendeid ei kulutataks kahjuhüvitiste maksmiseks olukorras, kus kahju tekkimine ei ole tõendatud. Seeläbi teenib ELÜPS § 115 lg 2 riigi ja Euroopa Liidu rahanduslike huvide kaitsmise eesmärki. See, kas taotlejal on üldse toetuse taotlemise õigust, samuti see, kas taotlemise õiguse olemasolul on taotlejal õigust ka PRIA-lt toetusena raha saada, tehakse kindlaks haldusmenetluse käigus, mille ühe olulise osa moodustab väljamaksmisele eelnev kontrollimenetlus. PRIA ei ole õigustatud toetust enne välja maksma, kui ta on veendunud väljamakse põhjendatuses. Euroopa komisjon kontrollib rangelt toetuste andmist ja selleks eraldatud Euroopa Liidu vahendite sihipärast kasutamist. Taotlejal ei ole subjektiivset õigust põllumajandustoetusele. Ühise põllumajanduspoliitika raames antavad toetused on mõeldud põllumajanduse arendamiseks ja ergutamiseks, mitte toimetulekutoetuseks põllumajandusega tegelevatele isikutele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Täienduseks halduskohtu põhjendustele selgitab ringkonnakohus järgnevat.
15.Ringkonnakohus märgib, et 7,89 euro väljamaksmise nõue on haldusakti andmise (toetussumma kindlaksmääramise) ja toimingu sooritamise (toetussumma väljamaksmise) nõue RVastS § 6 mõttes, st primaarnõue. Tegemist ei ole kahju hüvitamise nõudega (sekundaarnõue). Protsessuaalselt on vastavas osas tegemist kohustamiskaebuse, mitte hüvitamiskaebusega. Kuna kaebaja ei ole väitnud, et PRIA oleks toetussumma kindlaksmääramisel teinud arvutusvea vms, siis asub ringkonnakohus seisukohale, et PRIA on vahepealse menetluse ajal uute asjaolude ilmnemise tõttu õigesti toiminud, kui ta määras toetussumma haldusasjas nr 3-14-52037

jõustunud kohtuotsust ja uusi asjaolusid arvestades 07.10.2016. a otsusega nr 12-6/1127 uuesti kindlaks. Nimetatud otsuse alusel maksis PRIA toetussumma puuduva osa kaebajale nõuetekohaselt välja 12.10.2016.

16.Ringkonnakohus möönab, et põllumajandustoetuse hilinenud väljamaksmise korral on vastus küsimusele, kas õigustatud isik on lisaks toetussummale õigustatud nõudma PRIA-lt viivist, esmapilgul ebaselge. Kaebaja tugineb viivisenõude õigusliku alusena VÕS §-le 113. Riigikohus leidis 2010. aastal, et võlaõigusliku viivise instituut (VÕS § 113) ei ole avaliku võimu kandjate vahelises regressinõudes vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega (RKHKo 16.12.2010, 3-3-1-83-10, p‐d 21–22). 2014. aastal tunnustas Riigikohus eraisiku VÕS §-st 113 tulenevat viivisenõuet haldusorgani vastu kahju hüvitamise nõude lisana (RKHKo 08.05.2014, 3-3-1-9-14, p-d 48–52). Ringkonnakohus leiab, et kuna põllumajandustoetuse osalise hilinenud väljamaksmise põhjuseks oli käesoleval juhul PRIA 21.01.2014. a otsusega nr 12-6/70 toetussumma vähendamine ja sellele järgnenud kohtumenetlus haldusasjas nr 3-14-52037, siis ei ole käesoleval juhtumil tegemist kahju tekitamisega. PRIA määras kaebajale väljamakstava keskkonnasõbraliku majandamise toetuse 2013. aasta eest 21.01.2014. a otsusega nr 12-6/70 alles kindlaks, vähendades samas toetussummat. Toetussumma kindlaksmääramise ja väljamaksmise nõuded on primaarnõuded RVastS § 6 mõttes. Kahjunõue (sekundaarnõue) tuleks kõne alla näiteks siis, kui asjaolud viitaksid varasemalt kindlaks määratud toetussumma süülisele väljamaksmisega viivitamisele haldusorgani poolt. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhtumil ei viita miski PRIA süülisele viivitamisele. Haldusorgan tegutses oma seaduslike volituste raames, määras toetussumma haldusaktiga kindlaks ning lähtus sellest haldusaktist. Nimetatud haldusakt osutus hilisema kohtumenetluse tulemusena õigusvastaseks. PRIA järgis jõustunud kohtuotsust ja korrigeeris oma käitumist vastavalt, määrates toetussumma vahepealsete uute asjaolude selgumise tõttu tagasiulatuvalt uuesti kindlaks ning makstes selle välja. PRIA rahaline kohustus VÕS § 113 lg 1 mõttes tekkis alles siis, kui toetussumma oli 07.10.2016. a otsusega nr 12-6/1127 kindlaks määratud. Seetõttu ei kohaldu käesoleval juhtumil VÕS § 113 otse ega RVastS § 7 lg 4 alusel.
17.Ringkonnakohus leiab, et sõltumata eelnevast võib tuleneda PRIA vastutus alusetu rikastumise instituudist vastavalt RVastS §-dele 22 ja 23, kuna PRIA maksis raha välja hilinenult. 2014. aastal leidis Riigikohus, et toetussumma õigusvastase tasaarvestuse korral tuleb kõne alla intressinõue RVastS § 23 p 1 alusel (RKHKo 20.02.2014, 3-3-1-81-13, p 20). Sarnane on olukord ka toetussumma väljamaksmisega õigusvastasel viivitamisel. Ringkonnakohus juhib selles kontekstis aga tähelepanu 01.01.2015 jõustunud ELÜPS § 115 lg-le 2, mis sätestab, et ühise põllumajanduspoliitika abinõude rakendamisele ei kohaldata RVastS § 23 p-s 1 sätestatut. Nimetatud sätte seletuskirjas on märgitud: „Riigikohus on oma 20. veebruari 2014. a otsus nr 3-3-1-81-13, leidnud, et ka toetusraha maksmata jätmise korral võimaldab riigivastutuse seaduse § 23 punkt 1 isikul lisaks riigivastutuse seaduse § 22 lõikes 1 sätestatule nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest ning § 23 punktile 1 tuginemist ei välista intressi tasumise kohustust sätestava erisätte puudumine valdkondlikes õigusaktides, kui valdkondlikes õigusaktides erisäte puudub, tuleb lähtuda intressinõude esitamist võimaldavast üldregulatsioonist. Eeltoodut arvestades tehakse käesolevasse seadusesse erisäte, mis sätestab, et riik ei pea intresse maksma, kuna tegemist on toetusega ja isik ei saa toetusega saadud raha enda omaks pidada enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 1303/2013 artiklist 71 sätestatud kestvusperioodi lõppemist. Samuti ei ole riigieelarves selleks rahalisi vahendeid ette nähtud.“1 Sellest tulenevalt viitavad nii normi sõnastus kui ka seadusandja selge tahe sellele, et RVastS § 23 p 1 ei kehti toetussumma ettenähtust hilisema väljamaksmise korral.

https://www.riigikogu.ee/download/2d77d520-4138-44f7-a974-984827345ae2, lk 79.

18.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
19.HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 03.07.20263-25-145/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1071/4Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja