Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3162231 15. oktoober 2018 Eesistuja Jüri Põld, liikmed Viive Ligi ja Nele Parrest Fonamis OÜ kaebus Hiiumaa Veterinaarkeskuse toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks Kaebaja Fonamis OÜ, esindaja Keith Siilats Vastustaja Hiiumaa Veterinaarkeskus, esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver Tallinna Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2018. a otsus Fonamis OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Fonamis OÜ kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2018. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Fonamis OÜ (kaebaja) valmistas ja pakkus Hiiumaal müügiks metssealihast tehtud burgereid. Hiiumaa Veterinaarkeskus saatis 5. augustil 2016 Fonamis OÜ juhatuse liikmele Keith Siilatsile e-kirja, milles juhtis tähelepanu, et avalik toitlustamine peab toimuma kooskõlas õigusaktides sätestatuga. Kuna metssigadel esineb ravimatu keeritsusstõbi (trihhinelloos), siis selleks, et inimesed ei nakatuks, tuleb kütitud sigu nahastada tegevusloaga tapamajas, mida Hiiumaal ei ole, ja uurida laboris meetodil, mida Hiiumaal ei kasutata. Alles seejärel saab metssealiha Hiiumaal avalikult toitlustamiseks pakkuda.
2.Fonamis OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Hiiumaa Veterinaarkeskuse 5. augusti 2016. a e-kirja õigusvastasus ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitis 500 eurot. Kaebaja leiab, et põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrus nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (määrus nr 74) võimaldab uurida metssealiha Hiiumaal laboris mikroskoobiga.
3.Tallinna Halduskohus jättis 9. juuni 2017. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus vastustajaga, et kaebaja olukorda reguleerib määruse nr 74 § 5 lgs 1 toodud viite kaudu Euroopa Komisjoni 10. augusti 2015. a rakendusmäärus (EL) nr 2015/1375, millega kehtestatakse erieeskirjad liha ametlikuks kontrollimiseks keeritsusside (Trichinella) suhtes
3-16-2231 (määrus nr 2015/1375). Selle õigusakti järgi ei ole kaebaja soovitud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine lubatud. Määruse nr 74 § 5 lgs 1 viidatakse küll komisjoni sarnase pealkirjaga 5. detsembri 2005. a määrusele (EÜ) nr 2075/2005 (määrus nr 2075/2005), kuid see määrus on alates 31. augustist 2015 kehtetu ja seda asendab määrus nr 2015/1375. Kui kehtiv õigusakt teeb viite kehtetule õigusaktile, tuleb viidet vastavalt olukorrale kas tõlgendada (praegusel juhul asendab määrust nr 2075/2005 määrus nr 2015/1375) või leppida uue regulatsiooni puudumisel sellega, et viitenorm on tühi. Isegi kui lähtuda kaebaja seisukohast, et praegusel juhul saab ja tuleb kohaldada määrust nr 2075/2005, välistab määruse nr 2075/2005 art 16 lg 1 trihhinelloskoopilise meetodi kasutamise pärast 31. detsembrit 2009. Kaebaja seisukoht, et määruse nr 74 § 5 lgs 1 tehtud viide määruse nr 2075/2005 nõuetele ei hõlma sama määruse art 16 lgt 1, on ekslik.
4.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. jaanuari 2018. a otsusega rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ning lisas, et määruse nr 74 § 5 lg 1 adressaadiks on spetsiifilises valdkonnas tegutsevad isikud, kellel on kõrgendatud kohustus tunda metssealiha käitlemist reguleerivaid õigusakte, sh seda valdkonda reguleerivaid Euroopa Liidu õigusakte. Kaebaja pidi olema Euroopa Liidu õigusaktide andmebaasile tuginedes võimeline, vajaduse korral asjakohase nõustamise abiga, aru saama, et trihhinelloskoopilist meetodit ei saa metssealiha uurimiseks enam kasutada ka juhul, kui metssealiha käideldakse väikeses koguses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub kohtute otsused tühistada ja kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. Määrus nr 74 viitab üksnes määruse nr 2075/2005 meetoditele, mitte sama määruse kohaldamisele. Seetõttu ei pea seda viidet asendama viitega määrusele nr 2015/1375. Määruse nr 2075/2005 reguleerimisalas on üksnes koduloomad. Ulukite käitlemist reguleerib määrus nr 74. Määruse nr 74 § 5 lgs 1 sisalduv viide määrusele nr 2075/2005 hõlmab selles määruses sätestatud nõudeid, kuid ei hõlma määruse nr 2075/2005 art 16 lgt 1, mille järgi oli trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul erandjuhtudel lubatud kuni
31.detsembrini 2009. Määruse nr 74 adressaatideks on tavalised jahimehed, mitte ettevõtjad. Jahimees ei pea üles leidma määrust nr 2015/1375, mõistmaks, et Eesti määrusandja soovis selle määruse kohaldamist, kuigi Eesti määruses on viide määruse nr 2075/2005 nõuetele. Määruses nr 2075/2005 sätestatud meetodite kasutamine peaks olema lubatud seni, kuni täpsustatakse määrust nr 74.
6.Vastustaja palub vastuses kassatsioonkaebusele see rahuldamata jätta. Määruse nr 74 § 5 lgs 1 sisalduvat viidet määrusele nr 2075/2005 tuleb tõlgendada viitena määrusele nr 2015/1375, sest nii on määruses nr 2015/1375 ette nähtud. Eesti õigust tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7.Kolleegium nõustub kohtute ja menetlusosalistega, toiduseaduse § 26 lg 3 alusel kehtestatud määrus nr 74. 2(4)
et
kohaldamisele
kuulub
3-16-2231 Määruse nr 74 § 5 lg 1 kehtis vaidlustatud toimingu tegemise ajal järgmises sõnastuses: „Trihhinelloosile vastuvõtliku loomaliigi rümbast võtab volitatud veterinaararst või koolitatud isik trihhinelloosi esinemise uurimiseks proovimaterjali. Proov võetakse ja seda analüüsitakse komisjoni määruse (EÜ) nr 2075/2005, millega kehtestatakse erieeskirjad liha ametlikuks kontrollimiseks keeritsusside (Trichinella) suhtes (ELT L 338, 22.12.2005, lk 60–82), nõuete kohaselt. Trihhinelloosi analüüsija väljastab jahimehele trihhinelloosi analüüsi kohta protokolli, mille jahimees edastab volitatud veterinaararstile, kes täidab lisas 1 või 2 toodud vormi kohase kinnituse B osa.“ Määruse nr 74 § 5 lgs 1 viidatud määrus nr 2075/2005 tunnistati vastavalt määruse nr 2015/1375 art 15 lgle 1 ja art 16 lgle 1 kehtetuks alates 31. augustist 2015. Määruse nr 2015/1375 art 15 lg 2 kohaselt tõlgendatakse viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele viidetena määrusele nr 2015/1375 (kooskõlas VI lisas esitatud vastavustabeliga). Kohtud leidsid, et määruse nr 74 § 5 lgs 1 nimetatud määruse nr 2075/2005 kehtetuks tunnistamise tõttu tuleb kohaldada määrust nr 2015/1375, sest vastupidisel juhul oleks määruse nr 74 § 5 lgs 1 tehtud viide tühi. Vaidluse all on küsimus, kas kohaldada tuleb kehtivuse kaotanud määrust nr 2075/2005 või kehtivat määrust nr 2015/1375.
8.Kolleegium nõustub kohtutega selles, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, art 1 lg 3 p e ja lg 4 järgi võis Eesti riik kehtestada eeskirjad looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisele küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliste eeskirjade kehtestamise pädevus on väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala. Seetõttu ei reguleeri praegust juhtumit Euroopa Liidu õiguse alusel selle määruse rakendusmäärus nr 2015/1375, vaid riigisisene määrus nr 74. Seadusandja võib reguleerida väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala olevat küsimust viitenormiga Euroopa Liidu õigusele.
9.Kuna praegusel juhul oli asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada Euroopa Liidu õigust, siis ei ole kohaldatav määruse nr 2015/1375 art 15 lg 2, mille kohaselt tõlgendatakse viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele viidetena määrusele nr 2015/1375. Valdkonna eest vastutava ministri otsustada oli, kas säilitada määruse nr 74 § 5 lgs 1 tehtud viide määrusele nr 2075/2005 või kehtestada § 5 lg 1 uue sisuga. Praeguses asjas ei ole tähendust Vabariigi Valitsuse seaduse § 27 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (HÕNTE) § 29 lg-l 4, mille kohaselt tuleb eelnõu tekstis Euroopa Liidu õigusaktile esmakordsel viitamisel lisada sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud andmetele viidatava õigusakti pealkiri ja esmakordse avaldamise andmed. HÕNTE § 29 lgs 3 on silmas peetud üksnes neid norme, mille vastuvõtmise kohustus tuleneb Euroopa Liidu õigusest. Sellistel juhtudel lisatakse nii seaduseelnõule kui ka määruse eelnõule normitehniline märkus, milles esitatakse muuhulgas ka viidatud õigusakti muutva õigusakti andmed (HÕNTE § 27 lg 4 ja § 51). Neil puhkudel on tegemist dünaamilise viitenormiga ja normitehniline märkus aitab tagada, et dünaamiline viitenorm oleks kooskõlas õigusselguse põhimõttega. 3(4)
3-16-2231
10.Määruse nr 74 § 5 lg 1 teises lauses sisalduvat viitenormi tuleb eeltoodud põhjendustel mõista staatilise viitenormina. Seepärast tuleb selle sätte kohaldamisel juhinduda määruse nr 2075/2005 redaktsioonist, mis on avaldatud 22. detsembril 2005 Euroopa Liidu Teataja numbris L 338. Staatiline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna määruses nr 2075/2005 sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu määruse nr 74 osaks, ei tähenda määruse nr 74 § 5 lg 1 teise lause kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas määruse nr 74 § 5 lg 1 teine lause on kooskõlas õigusselguse põhimõttega.
11.Seega kuulub praeguses asjas kohaldamisele määrus nr 2075/2005 määruses nr 74 osundatud redaktsioonis.
12.Kolleegium nõustub aga kohtutega selles, et praeguses asjas ei olnud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul lubatav. Asjas kohaldamisele kuuluv määrus nr 2075/2005 küll tunnustas trihhinelloskoopilise meetodi kasutamist metssea puhul, kuid vastavalt sama määruse art 16 lgle 1 oli selle meetodi kasutamine lubatud üksnes erandjuhtudel ja kuni
31.detsembrini 2009. Kaebaja pidas selle meetodi kasutamist võimalikuks augustis 2016.
13.Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2018. a otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
14.Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kuivõrd vastustaja ei taotlenud menetluskulude hüvitamist, jäävad ka vastustaja kulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). HKMS § 107 lg 4 järgi tuleb kautsjon arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.