Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 13. märts 2018, Tartu 3-17-2824 Igor Suharukovi kaebus Sillamäe Linnavolikogu
21.novembri 2017. a otsuse nr 8 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 27. detsembri 2017. a määrus Igor Suharukovi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Igor Suharukov Kaebaja lepinguline esindaja Aleksandr Gamazin Vastustaja Sillamäe linn
RESOLUTSIOON
Jätta Igor Suharukovi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27. detsembri 2017. a määruse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Igor Suharukov esitas 21. detsembril 2017. a Tartu Halduskohtule kaebuse Sillamäe Linnavolikogu 21. novembri 2017. a otsuse nr 8 tühistamiseks. Vaidlustatava otsusega kinnitati Sillamäe Linnavolikogu alaliste komisjonide liikmed. Kaebaja leiab, et otsuse vastuvõtmisel on rikutud menetlusnorme.
2.Tartu Halduskohus tagastas 27. detsembri 2017. a määrusega I. Suharukovi kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel. Halduskohus leidis, et olukorras, kus kaebaja heidab ette temale kui volikogu liikmele kuuluvate õiguste rikkumist, on tekkinud haldusorgani sisene vaidlus. Suhtes, mis tekivad kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ja kohaliku omavalitsuse organi vahel, ei ole oma iseloomult haldusõiguslikud, vaid tegemist on omavalitsuse sisesuhtega. Sellistest suhetest tekkivate vaidluste lahendamiseks ei ole võimalik kasutada haldusõiguslikke kaitsevahendeid, sh võimalust pöörduda kaebusega halduskohtusse. Kuna seadus ei anna kaebajale õigust esitada halduskohtule kaebust avalikes huvides ega teiste volikogu liikmete õiguste kaitseks, puudub kaebajal Sillamäe Linnavolikogu
21.novembri 2017. a otsuse nr 8 tühistamise nõudes kaebeõigus. Käesolevaks vaidluseks on seadusega ette nähtud teistsugune menetluskord, s.t vaidluse saab lahendada kohases
haldusmenetluses. Kaebajal on võimalik pöörduda taotlusega justiitsministeeriumi poole, et viimane teostaks järelevalvet kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse üle või alustada umbusaldusmenetlust volikogus.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
3.I. Suharukov esitas 10. jaanuaril 2018 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 27. detsembri 2017. a määruse tühistamiseks ja kaebuse menetlusse võtmiseks. Määruskaebuses leitakse, et vaidluse teiseks pooleks on kogu volikogu tervikuna, sest vaidlustatav otsus on vastu võetud juriidilise isiku poolt. Ebaõige on halduskohtu väide, et suhted volikogu üksikute liikmete ja volikogu vahel ei ole oma iseloomult haldusõiguslikud. Antud juhul vaidlustatakse konkreetse volikogu liikme seaduses kehtestatud õigust olla volikogu alalise komisjoni koosseisus. Volikogu liikme alalise komisjoni koosseisu kinnitamise otsus on haldusorgani tegevus haldusakti väljaandmisel üksikjuhtumi reguleerimiseks. Vaidlustatud linnavolikogu otsus rikub kaebaja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 47 lg-s 1 ja § 47 lg-s 13 sätestatud õigust. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-74-08 öelnud, et volikogu liige võib volikogu otsuse vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi. Vaidlustatud otsus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldada.
5.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebus kuulub tagastamisele, kuid ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebus kuulub tagastamisele osaliselt HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul tuli kaebus tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Ringkonnakohus muudab selles osas halduskohtu vaidlustatud määruse põhjendusi.
6.Kaebaja selgitab määruskaebuses, et ta soovib volikogu liikmena kaitsta talle kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest tulenevat õigust olla konkreetse ja tema poolt soovitud volikogu komisjoni liikmeks. Samuti leiab kaebaja, et volikogu alalise komisjoni koosseisu kinnitamise otsus on haldusorgani tegevus haldusakti väljaandmisel. Sillamäe Linnavolikogu
21.novembri 2017. a otsuse vaidlustamisega soovib kaebaja kaitsta enda kui volikogu liikme õigusi.
7.Õiguskirjanduse kohaselt toimub avalik-õiguslik vaidlus volikogu liikme mandaadi teostamise õiguste rikkumise üle ühelt poolt volikogu liikme(te) ja teiselt poolt volikogu, selle esimehe või tema asendaja, teis(t)e volikogu liikmete, valitsuse, selle liikme(te) või allasutuse vahel kohaliku omavalitsuse üksuse sisesuhte raames ning see kvalifitseeritakse organitüliks (V. Olle. Volikogu liikme individuaalõigused, Juridica IV/2011, lk 295). Kaebaja rõhutab määruskaebuses, et vaidlustatud linnavolikogu otsus rikub tema subjektiivset õigust, mis tuleneb KOKS § 47 lg-test 1 ja 13. KOKS § 47 lg 1 kolmanda lause kohaselt on igal volikogu liikmel õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni. KOKS § 47 lg 13 kohaselt arvestatakse volikogu komisjoni koosseisu kujundamisel erakondade ja valimisliitude esindajate osakaalu volikogus.
8.Haldusakt HMS § 51 lg 1 mõttes peab olema suunatud haldusevälistele isikutele või reguleerima teenistussuhteid. Komisjonide liikmete valimine teenistussuhteid ei tekita ning reguleerib seega üksnes volikogu sisemist töökorraldust (vt A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat, lk 268). Ka Riigikohus on 22. detsembri 2008. a haldusasja nr 3-3-1-74-08 määruse p-s 13 märkinud, et volikogu komisjoni koosseisu kinnitamise otsus ei ole suunatud väljapoole, vaid tegemist on haldusesisese aktiga, mis reguleerib volikogu kui kollegiaalorgani sisesuhteid. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et volikogu liikme alalise komisjoni koosseisu kinnitamise otsus on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Kuigi HKMS § 6 lg 1 kohaselt loetakse haldusaktiks halduskohtumenetluses muuhulgas ka
üksikjuhtumit reguleeriv halduse siseakt, peab sellisel siseaktil olema välismõju, et seda saaks halduskohtus vaidlustada. Kuna kaebaja ise on sama kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu liige, mille otsust ta soovib vaidlustada, siis Sillamäe linnavolikogu 21. novembri 2017. a otsusel nr 8 puudub kaebaja suhtes välismõju. KOKS § 47 lg-te 1 ja 13 normide sõnastus võib seega imperatiivne olla, kuid see ei anna volikogu liikmele selle normi väidetava rikkumise korral õigust pöörduda kaebusega halduskohtu poole, kuna tegemist on kohaliku omavalitsuse sisesuhtest tekkinud vaidlusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlustatud Sillamäe Linnavolikogu otsus kaebaja subjektiivseid õigusi ei riku. Vaidlustatud otsusel oleks kaebaja õigustele ja kohustustele mõju vaid siis, kui kaebaja ei oleks volikogu liige. Asjas nr 3-3-1-7408 vaidlustati volikogu üldplaneeringu kehtestamise määrust kaebajate poolt, kes olid sama kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu liikmed. Ringkonnakohus leiab, et arvestades Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-74-08 vaidluse all olnud asjaolusid, tuleb kaebaja osundatud Riigikohtu seisukohta selle kohta, et volikogu liikmel on õigus vaidlustada volikogu otsust, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi, mõista selliselt, et kaebajatel oleks nimetatud asjas olnud vaidlustamise õigus, kui nad oleksid näiteks olnud vaidlustatud üldplaneeringuga hõlmatud kinnistute omanikud ning oleksid halduskohtus soovinud kaitsta sellest õigussuhtest tulenevaid õigusi.
9.Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohane ka viide asjas nr 3-3-1-55-04 Riigikohtu
4.novembri 2004. a otsuse p-le 14, kus on leitud, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ja omavalitsuse organi vahel tekkivad suhted on omavalitsuse sisesuhted, millest tekkinud vaidluste lahendamiseks ei ole võimalik pöörduda kaebusega halduskohtusse. Nii volikogu liikme õigus saada teavet (KOKS § 26 lg-st 1) kui ka volikogu liikme õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni (KOKS § 47 lg 1) on kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest volikogu liikmele tema mandaadist tulenevad õigused. Seega on ringkonnakohtu arvates Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-55-04 avaldatud seisukoht ka käesolevas asjas kohaldatav.
10.HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Vaidlus peab olema tekkinud kahe õigusvõimelise subjekti vahel. Halduskohus ei saa lahendada ühe ja sama avaliku võimu kandja organite vahelisi lahkarvamusi (P. Sarv, I. Pilving. Kohus, - K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2013, lk 38).
11.HKMS § 4 lg 1 järgi ei kuulu halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-43-10 23. novembri 2010. a määruse p-s 31 leidnud, et teistsugune menetluskord ei pea ilmtingimata olema kohtulik menetluskord. Halduskohus märgib vaidlustatud määruses õigesti, et volikogu liige saab oma õigusi kaitsta kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses sätestatud raamides, s. h KOKS §-s 46 sätestatud umbusaldusmenetluse kaudu. Halduskohtu viidatud võimalus pöörduda Vabariigi Valitsuse seaduse § 753 alusel Justiitsministeeriumi poole taotlusega algatada haldusjärelevalve omavalitsusüksuse tegevuse üle, ei ole praegusel juhul asjakohane, kuna nimetatud sätte alusel teostab Justiitsministeerium haldusjärelevalvet üksnes kohaliku omavalitsuse haldusaktide õiguspärasuse üle. Käesolevas asjas vaidlustatud otsuse puhul ei ole tegemist haldusaktiga.
12.Halduskohus leiab vaidlustatud määruses, et kaebus tuleb osaliselt tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu ning osaliselt HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja on vaidlustanud volikogu liikme ja volikogu vahelises sisesuhtes vastu võetud otsustust, millest tõusetunud vaidluse lahendamiseks ei ole võimalik pöörduda kaebusega halduskohtusse, siis kuulub kaebus tagastamisele üksnes HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Riigikohus on samuti asja nr 3-3-1-38-04
20.oktoobri 2004. a määruse p-s 17 selgitanud, et juhul, kui ilmneb, et vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, siis puudub vajadus võtta seisukoht veel ka kaebeõiguse osas.
13.Määruskaebuse esitamisel on tasutud riigilõiv 15 eurot. Vastavalt 1. jaanuaril 2018 jõustunud seadusemuudatusele ei võeta riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt haldusasjas määruskaebuse esitamisel enam riigilõivu. HKMS § 104 lg 5 p 1 kohaselt tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. HKMS § 104 lg 8 neljanda lause kohaselt võib kohus tagastamisele kuuluva riigilõivu tagastada vajaduse korral ka omal algatusel. Sama lõike viienda lause kohaselt tagastatakse riigilõiv menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Asja materjalide juures puudub info kaebaja arvelduskonto numbri kohta. Eeltoodu alusel tuleb kaebajal ringkonnakohtule teatada, kas ta soovib enamtasutud riigilõivu tagastamist ja kui soovib, siis lisada juurde isiku nimi ning kontonumber, kuhu tagastamisele kuuluv riigilõiv kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.