Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 3. jaanuar 2018, Tallinn 3-17-2527
Haldusasi
T. V. kaebus riigi tegevusetusega tekitatud 55 000 euro suuruse kahju hüvitamise nõudes.
Menetlusosalised
Taotleja: T. V. Esindaja: v.adv Henn Koduvere Vastustaja: Vabariigi Valitsus
RESOLUTSIOON
1.Lugeda T. V. kaebus esitatks pärast seaduses sätestatud kaebetähtaja möödumist ja jätta kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata.
2.Lõpetada haldusasja nr 3-17-2527 menetlus.
3.Toimetada määrus kätte poolte esindajatele. Edasikaebamise kord: Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kätte toimetamisest arvates (HkMS § 124 lg 3, § 203-204, vt. 01.01.2018 jõustunud muudatusi).
ASJAOLUD JA KAEBUS
1.T. V. esitas 22. novembril 2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Eesti Vabariigi tegevusetusega tekitatud 55 000 euro suuruse kahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt kasutas kaebaja alates 1985. aastast Tallinnas XXXXXXXXXX asuvat eluruumi. XXXXXXXXXX näoli oli kaebuse kohaselt tegemist NSVL relvajõudude kasutuses olnud elamuga, mille väeosa nr 1176YHP müüs 1991. aastal AS-ile GT-Projekt ja mida võõrandati korduvalt edasi. Kinnistusraamatust nähtuvalt on korteriomanditeks jagatud XXXXXXXXXX kinnistu kantud kinnistusraamtusse 14. veebruaril 2013. Järgnevalt nähtub kaebusest, et 21. mail 2015 esitas U. P., kes oli sel ajal kinnistusraamatu kohaselt XXXXXXXXXX korteriomandi omanik, Harju Maakohtule kaebaja vastu hagi eluruumi välja nõudmiseks, mille maakohus tsiviilasjas nr 2-157767 tehtud 4. jaanuari 2016 otsusega rahuldas ning mille tulemusena pidi kaebaja 10. aprilli 2017 eluruumi vabastama.
2.Kaebaja leiab, et riigi õigusvastase tegevusetuse tõttu, mis seisnes Tallinnas XXXXXXXX asuva elamu suhtes enda omandiõiguse maksma panemata jätmises, jäi kaebaja ilma võimalusest erastada selles elamus tema kasutuses olnud eluruum, mille nüüdisaegne väärtus on 55 000 eurot. Kaebaja leiab, et NSVL sõjaväeosa 1176YHP poolt XXXXXXXXXX elamu võõrandamine ASile GT Projekt ning selle edasi võõrandamine AS-ile Nautex ja AS-ile Verest, olid tühised ning tegemist oli Eesti Vabariigi omandis oleva elamuga, milles olevad eluruumid oleks eluruumide erastamise seaduse alusel tulnud erastada. Kaebaja leiab, et ta jäi eluruumi erastamise võimalusest ilma seetõttu, et riik ei suvatsenud enda omandiõigust XXXXXXXX elamule maksma panna.
KAEBEAJA SEISUKOHT KAEBETÄHTAJA KÜSIMUSES
3.Kaebaja on seiskohal, et kaebus on esitatud tähtaegselt. Kaebaja selgitab, et esitas 6. juulil 20011 Tallinna Linnavalitsusele avalduse XXXXXXXXXX eluruumi erastamiseks, millele senini mingil moel vastatud ei ole. Samuti märgib kaebaja, et XXXXXXXXXX elamu aluse maa kinnistamisest ja korteriomandite moodustamisest sai ta teada alles U. P. esitatud hagist, mille sai kätte 28. mail 2015 ning alles siis tekkis tal kahtlus, et eluruumi erastamine ei pruugi osutuda võimalikuks. Kaebaja selgitab, et püüdis oma õigusi kaitsta ka sel moel, et taotles maakohtus toimunud menetluses XXXXXXXXX elamu võõrandamisega seotud tehingute tühisuse tuvastamist, ent tema taotlus jäeti rahuldamata. Kaebaja on seisukohal, et kahju tekkis talle reaalselt alles 10. aprillil 2017, mil ta pidi korteri vabastama ning hüvitamisekaebuse esitamise kolmeaastane tähtaeg hakkas kulgema kas 10.04.2017 või 28.05.2015. Alternatiivselt taotleb kaebaja kaebetähtaja ennistamist, põhjendades seda sellega, et õiguslikust kogenematusest tingituna arvas ta, et kaebetähtajad ei saa hakata kulgema kuni eluruum on tema valduses. Samuti leiab kaebaja, et kaebetähtaja ennistamise üle otsustamisel tuleb arvestada vaidlusaluse õigushüve olulisust kaebaja jaoks, sest kaebaja kaotas oma ainukese elukoha ning tal puuduvad ka vahendid endale eluruumi soetamiseks ja võimalused nende vahendite hankimiseks.
VASTUSTAJA SEISUKOHT KAEBETÄHTAJA KÜSIMUSES
4.Vabariigi Valitsus leiab, et T. V. kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ning kaebetähtaja ennistamiseks puudub alus. Viidates enda hinnangul sarnases haldusasjas nr 3-06-2209 tehtud kohtumääruses võetud seiskohale ning eluruumide erastamise seaduse (EES) § 22 lõigetele 61 ja 62 leiab vastustaja, et kuivõrd eluruumide erastamise kohustatud subjektid pidid eluruumide erastamise eeltoimingud lõpule viima hiljemalt 31. detsembriks 2001, välja arvatud juhul kui eluruumi erastamise osas oli pooleli kohtumenetlus ning kuivõrd XXXXXXXXX eluruumi osas mingisugust kohtumenetlust pooleli ei olnud, ei olnud pärast 31. detsembrit eluruumi erastamine kaebajale võimalik ning 3-aastane hüvitamiskaebuse tähtaeg lõppes 31. detsembril 2004, kusjuures 2011. aasta lõpus lõppes ka 10-aastane tähtaeg. Teiseks leiab vastustaja, et erastamisvõimaluse puudumisest pidi kaebaja olema teadlik ka põhjusel, et ta kasutas seda üürilepingu alusel, mille teiseks pooleks oli eraõiguslik isik, kes ei olnud eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Vastustaja hinnangul on põhjendamatu ka kaebetähtaja ennistamise
Kaebaja on ilmselt eksinud avalduse esitamise aja märkimisel, sest toimikus esitatud avalduselt (tl. 33) nähtuvalt esitati see 31. mail 2001, ent tõend selle esitamise kohta väljastati 06. juulil 2001.
taotlus, kuna XXXXXXXX korteri valduse kaotamise võimalus pidi olema eelnimetatud asjaoludest tulenevalt ammu teada ja elamispinna saamiseks on võimalik pöörduda Tallinna linna poole.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
5.Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et T. V. kaebus on esitatud ilmselgelt pärast seaduses sätestatud kaebetähtaja möödumist ning kaebuse tähtaegset esitamist takistanud objektiivsete asjaolude puudumisel ei ole kaebetähtaja ennistamiseks alust. Seetõttu tuleb menetlus lõpetada.
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 46 lõike 4 esimese lause ning riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 esimese lause kohaselt võib hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. RVastS § 31 lõikest 2 tuleneb aga, et enne 1. jaanuari 2002 tekitatud kahju hüvitamiseks võis kaebuse esitada hiljemalt 1. jaanuaril 2005. Seega on esmalt küsimus selles, millal väidetav kahju tekkis.
7.Kahju, mis seisneb ilma jäämises eluruumi erastamise võimalusest, sai tekkida hiljemalt päeval, mil kaebaja eluruumi erastamise õiguse kaotas. Kaebusest ja sellele lisatud materjalidest saab järeldada, et kaebaja kaotas vaidlusaluse eluruumi erastamise võimaluse juba 1995. aastal. Nimelt tulenes eluruumide erastamise seaduse (edaspidi EES) § 5 lõikest 1, et üürilepingu alusel kasutatavate eluruumide erastamiseks tuli avaldus esitada 1. märtsiks 1995. EES § 22 lg 5 alusel said hiljem eluruumide erastamise avaldusi esitada vaid isikud, kellega oli üürileping sõlmitud (või ümber vormistatud) pärast 1. märtsi 1995, ent sellised avalduse tuli esitada kolme kuu jooksul üürilepingu sõlmimisest või ümber vormistamisest, ent mitte hiljem kui 1. juunil 2001. See puudutas ka üksnes selliseid üürilepinguid, kus üürileandjaks oli eluruumide erastamise kohustatud subjekt. Kaebaja väidetest võib järeldada, et ta kasutas kõnealust eluruumi üürilepingu alusel juba 1985. aastast alates. Kaebaja ei ole väitnud, et mõni eluruumide erastamise kohustatud subjekt oleks temaga üürilepingu sõlminud võib ümber vormistanud pärast 1. märtsi 1995. See on ka kaebuses välja toodud asjaolusid arvestades ebausutav, kuna XXXXXXXXXX elamu oli juba vähemalt 1992. aastast erinevate eraõiguslike isikute valduses ning ükski eluruumide erastamise kohustatud subjekt selle elamuga seoses mingisuguseid õigusi ei teostanud ja ilmselgelt ka mingisuguseid üürilepinguid ei sõlminud.
8.Kahju, mis seisneb eluruumi erastamise võimalusest ilma jäämises, sai tekkida ajal, mil kaebajal oli võimalik eluruumi erastamise avalduse esitamine. Kaebaja 1. märtsiks 1995 eluruumi erastamise avaldust ei esitanud. Riigi hilisem tegevusetus ei saanud kaebajale aga mingisugust kahju tekitada. Seega on ilmne, et kahju, mille hüvitamist kaebaja nõuab, tekkis enne 1. jaanuari 2002 (ehk enne RVastS) jõustumist. Sellise kahju hüvitamise nõue oleks tulnud esitada kohtule RVastS § 31 lg 2 kohaselt hiljemalt 1. jaanuaril 2005. Seega on kaebetähtaeg mööda lastud.
9.Väär on kaebaja seisukoht, et kaebetähtaega tuleks arvestada kas 10. aprillist 2017 või 28. maist 2015. Isegi juhul kui jätta RVastS § 31 lg 2 tähelepanuta ning lähtuda kaebetähtaja osas
pelgalt HkMS § 46 lõikest 4, on ilmne, et kaebajale ei saanud XXXXXXXX eluruumi erastamise võimaluse kaotamine selguda alles 2015. või 2017. aastal. Ei ole mõeldav, et kaebajal oleks olnud kuni selle ajani mõistlik põhjus arvata, et tal on võimalik see eluruum erastada. Olukorras, kus kaebaja oli 2001. aastal esitanud eluruumi erastamise avalduse ja polnud sellele mistahes vastust saanud, pidi ta igal juhul vähemalt umbes ühe aasta möödudes aru saama, et tema avaldust ei menetleta ning ta ei saa seda eluruumi erastada. Igal juhul pidi kaebaja väidetavast kahjust ehk sellest, et ta ei saa seda korterit erastada, aru saama umbes 2002. aasta lõpuks. Õiguslikust kogenematusest tingitud ekslik lootus, et mingisugune isikut huvitav positiivne tulemus kunagi siiski saabub, ei saa kesta igavesti. HkMS § 46 lõikes 4 kasutatud mõiste „pidi teada saama“ tähendabki käesoleva vaidluse kontekstis muuhulgas seda, et vastavas olukorras oleval keskmisel mõistlikul inimesel oli piisavalt teavet, saamaks aru, et ta on eluruumi erastamise võimalusest ilma jäänud. Kui kaebaja avaldusele ei olnud enam kui aasta aasta jooksul vastust tulnud ja ükski pädev avaliku võimu organ ei olnud kaebajale andnud teavet, millest viimane võinuks põhjendatult eeldada, et ta siiski tulevikus eluruumi erastada saab, tuleb lugeda, et kaebaja pidi olema kahjust ja selle põhjustanud isikust teadlik.
10.Asjaolu, et kaebajal oli võimalik eluruumi edasi kasutada, ei saanud temas tekitada jätkuvalt veendumust, et ta saab selle eluruumi erastada. Eluruumi erastamise võimatusest ja sellega põhjustatud kahjust teada saamine ei saa kuidagi olla seotud kaebaja vastu eluruumi vabastamiseks hagi esitamisega, kinnistusraamatu andmetest teadlikuks saamisega ega sellega, millal kaebaja reaalselt eluruumid vabastama pidi. Kaebajal polnud mingit alust arvata, et ta aastal 2001 või mistahes hilisemal ajal kasutab XXXXXXXX eluruume sellisest õigussuhtest tulenevalt, mille teiseks pooleks on eluruumi erastamise kohustatud subjekt.
11.Leian, et põhjendamatu on ka kaebetähtaja ennistamise taotlus. Kaebetähtaja ennistamine on võimalik, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks saavad olla mingisugused kaebajast sõltumatud objektiivseid asjaolud, mille tõttu ei olnud kaebuse tähtaegne esitamine võimalik või mille tõttu võis kaebajal olla põhjendatud arusaam, et kaebuse esitamne ei ole veel vajalik. Antud juhul on oleks kaebaja pidanud kohtusse pöörduma hiljemalt 2005. aasta alguses, ent tegi seda peaaegu 13 aastat hiljem. Asjaolust, et kaebajal oli võimalik XXXXXXXXXX eluruumis kuni 2017. aastani elada, ei saanud kaebajal tekkida arusaama, et tal on endiselt võimalik eluruum erastada või et ta võiks kohtu poole pöördumisega veel kauem viivitada. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et õiguslikult kogenematu inimese vaatenurgast oli loogiline see, et kaebaja jaoks polnud probleemi seni, kuni ta sai kõnealuses eluruumis elada. Võimalus teatud eluruumi kasutada ja õigus see erastamise teel enda omandisse saada, ei ole omavavahel sel määral seotud. Juhul kui seaduses sätestatud kaebetähtaeg on lõppenud aastaid tagasi, on selle ennistamine võimalik vaid väga erandlikel juhtudel, näiteks juhul kui isikule on antud selgelt väärteavet ja mõistlik isik ei pidanudki aru saama, et teda eksitatakse või muudel juhtudel, mille puhul saab öelda, et keskmine mõistlik inimene poleks sellises olukorras samuti kaebust varem esitanud. Antud juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebajaga samas olukorras olev keskmine mõistlik inimene oleks pidanud igal juhul juba aastate eest mõistma, et ta on eluruumi erastamise võimalusest ilma jäänud ning ainsaks võimaluseks oma huve kaitsta on kahju hüvitamise nõude esitamine. Õigusliku kogenematusega ei saa kaebetähtaja sel määral mööda laskmist õigustada. Kaebetähtaja ennistamise seisukohast ei saa asjakohaseks pidada
kaebaja väidet vaidlusaluse õigushüve erilise väärtuse kohta. Juhul kui kaebajal ei ole võimalik soetada või üürida muud eluruumi, tuleb vastav küsimus lahendada sotsiaalabi ja –hoolekannet käsitlevate normide alusel, ent sellistest kaalutlustest ei saa lähtuda kaebetähtaja ennistamisel.
12.Eeltoodud põhjustel tuleb lugeda kaebus esitatuks pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist, jätta kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ning lõpetada kaebuse menetlus HkMS § 124 lg 2 alusel.
13.Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud 750 euro suuruse riigilõivu. HkMS § 104 lõikest 5 tulenevalt ei kuulu riigilõiv tagastamisele. Juhul kui kaebaja peaks käesoleva määruse põhjendustega siiski nõustuma, on võimalik pool tasutud riigilõivust tagasi saada, kui kaebaja esitab enne käesoleva määruse jõustumist kaebusest loobumise avalduse. HkMS § 155 lõikest 3 tuleneb, et kui kaebaja esitab kaebusest loobumise avalduse edasikaebetähtaja jooksul, siis tühistab kohtuotsuse või määruse teinud kohus varasema kohtulahendi ning lõpetab asjas menetluse. Menetluse lõpetamise korral kaebusest loobumise tõttu kuulub pool riigilõivust kaebajale tagastamisele (HkMS § 104 lg 6 p 2). Menetluse lõpetamise tagajärjeks on see, et kaebaja ei saa sama nõudega samal alusel uuesti kohtusse pöörduda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.