3-17-1440/8 - Korrakaitse - Vanglad - Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

2.10.07.2017 lepingulise esindaja vahendusel koostatud kaebuses (tl 2-7) palus kaebaja, et halduskohus tühistaks tema karistamiseks 26.04.2017, 05.05.2017 ja 19.05.2017 antud käskkirjad nr 6-3/413-1, nr 6-3/445-1 ja nr 6-3/504-1 ning 14.06.2017 ja 26.06.2017 vaideotsused nr 6-12/144-3 ja nr 6-12/163-3. Kaebaja väitis, et neis esinevad kaalutlusvead, ta pole distsiplinaarrikkumisi toime pannud, vaid keeldus tervist ohustavast tööst ning lisaks on karistused ka ebaproportsionaalsed ja topeltkaristamise keeldu rikkuvad. Esimesena nimetatut põhjendas ta väidetega, et TTOS § 14 lg 5 p-s 4 sätestatu korreleerub VangS § 37 lg 2 p-s 3 ette nähtud tööst vabastamise alusega ja seetõttu tööst keelduv kinnipeetav ei riku vanglateenistuse seaduslikele korraldustele allumise kohustust. Ta kirjeldas endale pandud diagnoose, vangla neuroloogi arvamust talle sobiva töö kohta, SA Tartu Ülikooli Kliinikum neuroloogi hinnangut, 04.02.2017 arsti vastuvõtu ja rikkumise päevadel õe visiidi käigus toimunut ning väitis, et on vaidemenetluses välja toonud asjaolud, mis lükkavad ümber vastavaid eriteadmisi mitteomava vangla arsti paljasõnalise kinnituse tema töövõimelisuse kohta ja vastandlike seisukohtade tõttu tulnuks tema tervislik seisund põhjalikult üle kontrollida. Endale määratud karistusi pidas kaebaja ka ilmselgelt ebaproportsionaalseteks väites, et eelnevalt määratud karistused pole vaidlustamise tõttu jõustunud ega saanud seetõttu arvesse tulla ning viidates õiguskantsleri 05.10.2016 arvamuse, EIK kohtupraktika ja CPT raporti seisukohtadele kartserikaristuse ja üksikvangistuse kohaldamise küsimustes. Topeltkaristamise keelu rikkumise osas väitis kaebaja, et ta tunnistati süüdi kolmel päeval tööle mitteasumise eest, kuigi keeldumise põhjus oli üks ja sama – skolioosist põhjustatud tugev seljavalu, mis pole iseenesest mööduv või paranev seisund ning mistõttu oli tema keeldumine käsitletav ühe teona. 14.08.2017 edastas kaebaja esindaja vahendusel kohtule HKMS § 95 lg 1 rajaneva taotluse (tl 146) menetluse peatamiseks kuni menetluse lõppemiseni haldusasjas nr 3-17-968. Vastavat soovi põhjendas ta väitega, et nimetatud asjas tuvastatakse, kas tööle asumise korralduse andmiseks oli olemas õiguslik alus.

5.Vangistuse täideviimise korda reguleeriva VangS § 37 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav reeglina töötama. Juhud, millistel võib ta töötamise kohustusest vabaneda, on ammendavalt loetletud VangS § 37 lg-s 2, mille punkti kolm kohaselt ei pea töötama muuhulgas kinnipeetav, kes pole selleks võimeline tervislikel põhjustel. VangS § 37 lg 3 näeb ette, et kinnipeetava töövõimelisuse teeb kindlaks arst ning seejuures ei ole seaduseandja seadnud tingimuseks, et seda peab tegema mingi konkreetne eriarst. Kaebaja tööle määramise kohta 28.02.2017 koostatud käskkirjast nr 6-2/241-1 nähtuvalt arvestati selle andmisel meditsiiniosakonna arsti 04.02.2017 hinnangut, mille kohaselt on ta töövõimeline ja võib täita kõiki E7 ja E8 koristaja tööjuhendist tulenevaid tööülesandeid. Koristajana töötamist välistavaid asjaolusid ei nähtu ka Tartu Ülikooli Kliinikumis 13.04.2017 koostatud ambulatoorsest epikriisist ega tervisekaarti erinevate arstide, sealhulgas neuroloogi poolt 06.07.2015 ja 19.09.2016 tehtud kannetest nr 34 ja 69. Viimasena nimetatus otsustas arst, et sobilik pole ainult raske füüsiline töö 8 tunni jooksul ja sundasend. Kaebaja on enda tööle määramise käskkirja küll vaidlustanud, kuid vastavas haldusasjas nr 3-19-968 pole veel jõustunud kohtuotsust. Küll aga on selles asjas olemas kaks jõustunud kohtumäärust kaebaja esialgse õiguskaitse taotluste kohta. Neis soovis ta käskkirja täitmise peatamist, kuid 29.05.2017 ja 19.10.2017 koostatud kohtumäärustega jättis Tartu Ringkonnakohus need rahuldamata. Seejuures käsitles ringkonnakohus ka kaebaja töövõime kindlaks määramist puudutavaid küsimusi leides, et ta pole esitanud tõendeid, mis vangla arsti vastava tõendi ümber lükkaksid. Seetõttu oli tööle määramine vaidlustatud käskkirjade andmise ajal kehtiv ning kõigile asjasse puutuvatele isikutele, eriti aga kaebajale endale täitmiseks kohustuslik. Seda, et kaebaja pole täielikult töövõimetu on tõdenud neuroloog ka 08.05.2017 tehtud kandes nr 87, milles on märgitud, et sobib kerge töö lisapuhkepausidega. Viru Vangla direktori 15.01.2013 käskkirjaga nr 1-1/15 kinnitatud E8 koristaja tööjuhendis tööülesannete ja nende täitmiseks ettenähtud töövahendite kohta sisalduv ei luba järeldada, et tegemist saab olla sundasendis olemist nõudva raske füüsilise tööga, mis ei võimalda puhkepause. Lisaks tähendab vastava kohustuse täitmine kohtule teadaolevalt vaid lühiajalist töötamist kuni paari tunni ulatuses päevas, mistõttu pole tegemist ei tavapärase 8 tunni pikkuse täistööaja ega lisapuhkepause vajava tööga.

7.VangS § 63 lg-st 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü vanglaametniku poolt tööle asumiseks antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vastavate ametnike 13.04.2017, 19.04. 2017 ja 03.05.2017 ettekannetega. Ta pole oma vastuväidetes ja kaebuses tööle mitteasumist ka ise eitanud, kuid arvab TTOS § 14 lg 5 p-le 4 osundades, et selleks olid olemas tervisest tulenevad põhjused. Nimetatud säte annab kinnipeetavale küll õiguse keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema tervise, kuid vastava ohu tegeliku olemasolu üle ei saa otsustada kinnipeetav ise. Seda peab tegema arst, sest ainult temale on seaduseandja andnud õiguse hinnata kinnipeetava töövõimega seonduvat. Käesoleval juhul oli 04.02.2017 tõendi näol olemas arsti hinnang, mis lubas määrata kaebaja koristajana tööle ja anda talle ka sellekohaseid konkreetseid korraldusi. VangS § 38 lg 22 võimaldab kinnipeetava tervisliku seisundi tõttu töökohustusest vabastada ka ajutiselt, kuid vastava meetme põhjendatust peab iga konkreetse juhtumi puhul eraldi kontrollima. Kaebaja suhtes on täpselt nii ka toimitud, sest nii ettekannetest nähtuvalt kui meditsiiniosakonnas ettekannete koostamisega samal kuupäeval vormistatud tõendid kinnitavad, et vaatamata kurtmisele seljavalu üle, tuvastas kohale kutsutud tervishoiutöötaja, et kaebaja liigub ja istub kambris vabalt ega ole sundasendis ning ei näinud põhjust töövabastuse andmiseks. Kohtul ei ole tõsiselt võetavat põhjust eelnimetatud tõendite ja kaebaja tervisekaarti kantu tõele vastavuses kahtlemiseks. Samuti puudub vähimgi alus arvata, et vanglas tegutsevad tervishoiutöötajad ei tea, milliseid tööülesandeid peab nende patsient vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma, ei oska hinnata tema võimalusi nendega hakkama saada ning annavad kinnipeetava tervislikule seisundile hinnanguid ilma kaebusi ära kuulamata, nende põhjendatust tegelikkuses üle kontrollimata ja olukorda kogumis arvestamata. Kaebuses ise väidab selle esitaja selgelt, et tervisekaardist nähtuvalt fikseeriti tal seljavalud ja diagnoositi skolioos ehk kõverselgsus juba aastal 2015. Seega pidid tema terviseprobleemid töövõimet hinnanud arstile teada olema ning miski ei kinnita, et need jäeti lihtsalt kõrvale. Siinkohal omab tähendust ka eespool juba osundatud Tartu Ringkonnakohtu 29.05.2017 kohtumääruse järeldus, et kaebaja töövõimelisus on kindlaks tehtud tervishoiutöötaja poolt ning kuna ta pole esitanud tõendeid, mis vastava õiendi ümber lükkaksid, pole tema väide tervise ohtu sattumise kohta õige. Niisuguseid tõendeid pole lisatud ka kaebusele. Seetõttu on ringkonnakohtu seisukoht igati kohaldatav ning halduskohtul pole võimalik seda mitte arvestada. Olukorda ei muuda kuidagi SA Tartu Ülikooli Kliinikum arsti poolt kaebaja tütre visiidi tulemusel koostatud kokkuvõte tema ravi kohta. Selles peeti küll füüsilist puuet võimalikuks, kuid märgiti ka, et ilma haiget nägemata on kogu haiguse pilti raske hinnata. Lisaks ei saaks puude olemasolu tähendada tingimata täielikku töövõimetust ega välistada koristajana tööle määramist.