lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/3-16-2136/41

Korrakaitse › Vanglad

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja · 25.10.2017

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
Kohtuasja number
3-16-2136/41
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Vanglad
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
25.10.2017
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2587
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku

Viidatud sätted

Riigi Teataja
VangS § 25 lg 1, 3Vanglavälise ja -sisese suhtlemise õiguse piiramineHKMS § 116 lg 5, 6Menetlusabi taotluse lahendamineKarS § 184 lg 1, 2Narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemineKrMS § 143Vara arestimise protokollVangS § 14 lg 4Kinnipeetava vastuvõtmine vanglasVangS § 94 lg 5Vahistatu kokkusaamisedHKMS § 108 lg 1Menetluskulude jaotusHKMS § 182 lg 1Nõuded apellatsioonkaebusele

Sama asja menetluskäik

Riigi Teataja
3-16-2136/54Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium24.05.2018

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (2)

lahend.ee
3-19-868/57Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja07.04.20213-19-2365/2Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja18.12.2019

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2017, Tallinn

Haldusasja number Haldusasi

3-16-2136 M.M. kaebus Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes (lähedastega kohtumiste keelamine pika aja vältel)

Menetlusosalised

Kaebaja - M.M. Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Kerli Lubja

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

Jätta M.M. kaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse ( lg 6).

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 17.07.20263-26-2046/9Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 15.07.20263-26-1915/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-26-1915/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 08.07.20263-25-3889/9Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 07.07.20263-26-1939/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 03.07.20263-26-1744/8Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
HKMS § 184Vastuapellatsioonkaebuse esitamine
HKMS § 62 lg 5Tõendite esitamise õigeaegsus ning tõendite asjakohasus ja lubatavus
PS § 123
PS § 26
PS § 3
VangS § 41Töötamine väljaspool vanglat
VangS § 95 lg 5Kokkusaamised kaitsja, advokaadist esindaja, vaimuliku, notari ja oma riigi konsulaartöötajaga
VsKE § 45
HKMS § 116

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Tallinna Vanglas registreeriti 22.08.2016 M.M. pöördumine, milles ta taotles pikaajalist kokkusaamist pojaga oktoobris.
2.Tallinna Vangla tagastas 29.08.2016 taotluse otsusega nr 5-11/16/19811-2, millele kaebaja esitas 31.08.2016 vaide. Tallinna Vangla 26.09.2016 vaideotsusega nr 5-15/16/278-2 jäeti M.M. vaie rahuldamata ja märgiti, et vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 5 ei ole põhiseadusega vastuolus (Riigikohtu 04.04.2011 otsus nr 3-4-1-9-10) ning haldusorganil puudub asja otsustamisel kaalutlusruum. Asja otsustamist ei mõjuta seegi, kas isiku suhtes on rakendatud täiendavaid suhtlemispiiranguid või mitte.

1(6)

3.M.M. esitas 25.10.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 29.08.2016 taotluse tagastamisele nr 5-11/16/19811-2; 26.09.2016 vaideotsusele nr 5-15/16/278-2; Tallinna Vanglat kohustamise nõudes tegema kaebaja suhtes uus otsus ja Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes (lähedastega kohtumiste keelamine pika aja vältel).
4.Kaebaja teatas 11.01.2017, et teda paigutati Viru Vanglasse, millest tulenevalt soovib esitatud kaebust muuta. M.M. esitas 21.02.2017 täiendavad seisukohad. Samas esitas kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning kaebuse lõplikud taotlused: Tallinna Vangla tegevuse (lähedastega kohtumiste keelamine pika aja vältel) õigusvastasuse tuvastamise nõudes ja tuvastada, et Justiitsministeeriumi Vanglate osakond on jätnud täitmata neile pandud järelevalvekohustuse.
5.Tallinna Halduskohus jättis 21.03.2017 määrusega M.M. kaebuse läbi vaatamata Justiitsministeeriumi Vanglate osakonna tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes (p 1); rahuldas kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks ning otsustas jätkata menetlust Tallinna Vangla tegevuse (lähedastega kohtumiste keelamine pika aja vältel) õigusvastasuse tuvastamise nõudes (p 2). Määrus jõustus Riigikohtu määrusega 3.08.2017.

KAEBUS JA NÕUE

6.Esitatud kaebuses palub kaebaja tuvastada, et Tallinna Vangla on korduvalt pika aja vältel piiranud õigusvastaselt kaebaja õigust kohtuda lähedastega pikaajaliselt. Sellise tegevusega alandas vastustaja kaebaja inimväärikust. Kaebaja palub tuvastada VangS § 94 lg 5 vastuolu VangS § 41ja § 23 lg-ga 2, põhiseaduse (PS) § 3 lg-ga 1, §-ga 12, § ga 26, § 27 ja § -ga 123. Samas tuvastada VangS § 25 lg 3 vastuolu VangS § 41 ja §-ga 23 ning PS § 3 lg-ga 1, §-ga 12, § 26, §-ga 27 ja §-ga 123.
7.Peale kaebaja vahistamist ei seatud talle suhtlemiskeeldu, kuna oli tema suhtes käivas kriminaalasjas ainus süüalune ning kõik tema teod olid tõendatud. Eelnevast tulenevalt ei saanud kaebaja mõjutada kriminaalmenetluse käiku.
8.VangS § 95 lg 5 välistab vahistatu pikaajalise kokkusaamise. Tulenevalt EIK 23.06.2015 otsusest nr 39633/10 pidi vastustaja kohaldama PS § 123 ning kokkusaamisel rakendama kaalutlusõigust.
9.Arvestades, et kohtueelne kinnipidamine lõpeb esimese astme kohtulahendiga, siis langes kaebaja puhul alus keelata pikaajalist kokkusaamist 6.04.2016, kui jõustus kaebaja suhtes esimese astme kohtu lahend.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

10.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel paigutati M.M. 19.02.2015 Tallinna Vanglasse. Tema suhtes jõustus süüdimõistev kohtuotsus 18.10.2016 (Harju Maakohus asjas nr 1-15-8438). Seega viibis M.M. vanglale taotluse esitamise ajal, s.o 29.08.2016, Tallinna Vanglas eeluuritavana, kelle osas kohaldus vangistusseaduse 5. peatükis sätestatud eriregulatsioon, s.h VangS § 94 lg 5.
11.Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus § 4 lg-st 2 tulenevalt puudub M.M.l subjektiivne õigus nõuda põhiseaduslikkuse järelevalve teostamist VangS § 94 lg 5 osas. Kuna Riigikohus on 04.04.2011 lahendis nr 3-4-1-9-10 leidnud, et vahistatule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine on kooskõlas põhiseadusega, siis on välistatud, et kokkusaamiste mittevõimaldamistega oleks rikutud kaebuse esitaja õigusi ja vabadusi. Tulenevalt Riigikohtu 16.11.2016 otsusest asjas 3-4-1-2-16 leiab vastustaja, et VangS § 94 lg-s 5 sätestatud piirang on asjakohane ning vajalik ega riiva vahistatu õigust perekonnaelu vabadusele liigselt, kuna piirangu kehtestamiseks esinevad kaalukad alused. Seega puudub alus rahuldamaks M.M. taotlus vastuolu tuvastamise kontrolli algatamiseks põhiseadusega VangS § 94 lg-s 5 sisalduva piirangu osas.

2(6)

12.Tallinna Vangla on lähtunud oma tegevuses siseriikliku õigusega sätestatud regulatsioonist ega ole põhjendamatult ega õigusvastaselt piiranud kaebaja õigust kohtuda oma lähedastega. Seadusandja on soovinud keelustada pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamine vahistatud isikutele ning Tallinna Vanglal puudub volitus jätta siseriikliku regulatsiooni nõuete järgimiseks. Vangla tegevus, milline on kooskõlas siseriikliku õigusega, ei saa olla õigusvastane. Kaebajal on olnud tagatud võimalus lähedastega suhtlemiseks kasutades teisi kommunikatsiooniviise. Ühenduse pidamiseks on M.M.l olnud võimalik saata ning vastu võtta kirju, olla ühenduses telefonivestluste kaudu ning kohtuda lähedastega lühiajalistel kokkusaamistel. Seega on kaebuse esitajal olnud võimalus oma perekonnasidemete säilimise eest hoolitseda muid vangla poolt pakutavaid alternatiive kasutades ning ainuüksi pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine ei too kaasa pere- ja teiste lähisuhete katkemist.
13.Vangla tegevuse õiguspärasus või õigusvastasus ei sõltu asjaolust, kui mitu taotlust pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks on vahistatu esitanud, kui vahistatu osas on kehtiv VangS 94 lg-s 5 sätestatud keeld pikaajalisi kokkusaamisi võimaldada. Asjaolu, et vangla on pidanud pikema ajal vältel isiku taotlused jätma rahuldamata, ei muuda õiguslikku hinnangut vangla tegevusele võrreldes olukorraga, kus isik oleks esitanud pelgalt ühe taotluse pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks, mis on jäetud õiguspäraselt rahuldamata. Prokuratuuri poolt taotletud suhtlemispiirangute puudumine ei mõjuta VangS § 94 lg-s 5 sätestatud piirangu kehtivust.

KOHTU PÕHJENDUSED

14.Kohus leiab, et kaebuse tuleb jätta rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt.
15.Kaebaja palub lisada asja juurde koopiad Tallinna Vanglale esitatud pikaajalise kokkusaamise taotlustest ning pikaajaliste taotluste vastuskirjadest. Kaebuse täiendavates seisukohtades tõi kaebaja välja, et vastustaja keeldus kaheteistkümnel korral kaebaja pikaajaliste taotluste rahuldamisest. Kohus leiab, et esitatud tõendid on asjakohased, kuna tõendid on esitatud väidete tõendamiseks, mistõttu tuleb need võtta haldusasja juurde (HKMS § 62 lg 5).
16.Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et alates 19.02.2015 paigutati kaebaja Tallinna Vanglasse. Kaebaja suhtes jõustus kriminaalasjas nr 1-15-8438 süüdimõistev kohtuotsus 18.10.2016. Kaebaja tunnistati süüdi karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 järgi ning mõisteti karistuseks 9 aastat vangistust. Kaebaja paigutati Tallinna Vanglast Viru Vanglasse 3.01.2017. Seega viibis kaebaja Tallinna Vanglas üle 22 kuu. Kaebaja leiab, et vastustaja on korduvalt pika aja vältel õigusvastaselt keeldunud kaebajale pikaajaliste kokkusaamiste andmisest.
17.Haldusasja materjalidest nähtuvalt on kaebaja esitanud Tallinna Vanglale pikaajalise kokkusaamise taotlused järgmistel kuupäevadel: 21.09.2015, 30.12.2015, 7.02.2016, 21.03.2016, 29.05.2016, 29.08.2016, 7.07.2016, 20.10.2016, 20.11.2016, 22.12.2016. Taotluste kohaselt on kaebaja soovinud pikaajalist kokkusaamist oma ema ja pojaga. Vastustaja on jätnud taotlused rahuldamata, viidates VangS § 94 lg-le 5. Tallinna Vangla 3.06.2016 vastuses nr 5-11/16/14435-2 on vastustaja viidanud asjaolule, et pikaajalise kokkusaamise taotluse esitamise tähtaeg on möödunud. 28.11.2016 ning 2.01.2017 on Tallinna Vangla keeldunud pikaajalise kokkusaamise taotluse rahuldamisest põhjusel, et kaebaja viibis taotluse esitamise ajal vangla vastuvõturežiimil.
18.VangS § 25 lg 1 järgi võimaldatakse kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. Tulenevalt VangS § 94 lg-st 5 ei kohaldata vahistatule VangS §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist. Tegemist on imperatiivse normiga, mis ei võimalda konkreetse juhtumi asjaolude kaalumist.

3(6)

19.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 kohaselt jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on korduvalt vahistatute pikaajaliste kokkusaamiste keelu põhiseaduslikkust analüüsinud (vt nt Riigikohtu 04.04.2011 otsus nr 3-4-1-9-10, 16.11.2016 otsus nr 3-4-1-2-16). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jäi viimati nimetatud lahendis seisukoha juurde, et: „vahistatute puhul ei ole võimalik saavutada jätkuva kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärke teise, isikut vähem koormava, kuid vähemalt sama efektiivse abinõuga kui pikaajaliste kokkusaamiste keelamine (otsus asjas nr 3-4-19-10, punkt 60)“. Pikaajaliste kokkusaamiste keelamisega ei ole sama efektiivne, isikut vähem koormav ja riigi kulutusi arvestavateks abinõudeks näiteks sellised vangistusseaduses ette nähtud meetmed nagu vahistatu kirjavahetuse ja telefonikõnede jälgimine, pakkide läbivaatus, samuti võimalus kasutada julgeolekumeetmetest läbiotsimist ning jälitusasutuste tehtavad toimingud (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 61). Riigikohus jäi jätkuvalt samale seisukohale ka 16.11.2016 otsuses nr 3-4-1-2-16 ja leidis, et vahistatute pikaajalise kokkusaamise keeld on nende perekonnaelupõhiõiguse vajalik piirang. Vaatamata eelnevale ei välistanud Riigikohus, et mingitel teistsugustel asjaoludel võib VangS § 94 lg 5 kohaldamine viia ka põhiseadusevastasele tulemusele (otsuse p 136).
20.Kaebaja on viidanud EIK-i lahendile, mis puudutab vahistatute pikaajaliste kokkusaamiste keelu kooskõla EIÕK-ga (23.06.2015 otsus nr 39633/10 Gaciu vs. Rumeenia). Ringkonnakohus selgitas käesolevas haldusasjas 8.06.2017 määruses, et nimetatud EIK lahendist ei ole võimalik teha järeldust, et EIK oleks tunnistanud VangS § 94 lg 5 EIÕK sätetega vastuolus olevaks. Kuigi nimetatud vaidlus käsitles samuti vahistatute suhtes kehtestatud absoluutset keeldu pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks, hindas EIK selle piirangu kooskõla EIÕK-ga üksnes konkreetse kaasuse asjaolude (sh Rumeenia õiguse) pinnalt. EIK ei ole otsuses leidnud, et vahistatute ja süüdimõistetute erinev kohtlemine pikaajaliste kokkusaamiste osas oleks igal juhul vastuolus EIÕK-ga (st rikuks juba iseenesest diskrimineerimise keeldu), rõhutas, et kokkusaamispiirangud ei tohiks olla üldist laadi, vaid peaksid põhinema konkreetse isikuga seotud kaalutlustel (otsuse p-d 56, 58, 59).
21.Kaebaja leiab, et kuna ta oli kriminaalasjas ainus süüalune ning tema teod olid tõendatud, ei saanud ta mõjutada menetluse käiku. Kohus eelnevas kaebajaga ei nõustu. Riigikohus on asjas 3-41-9-10 punktis 50 leidnud, et vahistatu pikaajalise kohtumise keeld teenib ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärki. See eesmärk on PS § 26 teises lauses loetletud perekonnaelupõhiõiguse piirangu legitiimsetest eesmärkidest, ennekõike kuriteo tõkestamise eesmärgist hõlmatud. Kolleegium leidis ka oma 2011. aasta lahendis, et kuritegude toimepanemise, sh tõendite hävitamise, muutmise ning võltsimise ja tunnistajate mõjutamise vältimine on õigusemõistmise huviks ning sellisena PS §-s 26 sätestatud põhiõiguse riive legitiimseks eesmärgiks. Kahtlustataval või süüdistataval on võimalik pikaajalise kokkusaamise käigus näiteks kontakteeruda oma abikaasa kaudu võimalike tunnistajatega, mõjutades abikaasat kas ise või teiste isikute vahendusel pöörduma tunnistajate – või ka hoopis kannatanute – poole ning mõjutada viimaseid kas andma valeütlusi või takistada nende ilmumist, st sooritada KarS §-des 317, 322 ning 323 keelatud isiku õiguste vastaseid süütegusid kohtueelses ja kohtumenetluses, samuti paremini korraldada tõendite hävitamist, muutmist ja võltsimist, st KarS §-s 316 keelatud süütegusid (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-9-10, punkt 69). Kriminaalasja nr 1-15-8438 materjalidest (saadaval kohtute infosüsteemis) nähtuvalt on kaebajat korduvalt karistatud KarS § 184 lg 1 ja KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Kriminaalasjas nr 1-15-8438 süüdistati kaebajat samuti KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (korduv suures koguses narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemine) toimepanemises. Arvestades eelnevat oli kaebaja isik, keda oli varem kriminaalkorras karistatud ning kes oli pikaajalise kokkusaamise taotluste esitamise hetkel 4(6)

süüdistatav tõsise kuriteo eest. Ei saa välistada, et pikaajalise kokkusaamise keelust erandi tegemine oleks võinud kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist ka olukorras, kus kaebaja oli ainus süüdistatav kriminaalmenetluses. Kaebaja kaitsja taotles kaebajaga seotud kriminaalasjas kaebaja täielikku õigeksmõistmist. Asjas oli ka tunnistaja, kelle ütlusi kaebaja süüdimõistmisel arvestati. Seega pikaajalise kokkusaamise kaudu oleks kaebaja võinud tunnistajat mõjutada ja seda vaatamata asjaolule, et kaebaja soovis kokku saada hoopis oma ema ja täisealise pojaga. Eeltoodust lähtuvalt oli kohtu hinnangul põhjendatud vältida kaebaja liiga lähedast suhtlemist oma pereliikmetega.

22.Kaebaja väitel puudus alus käsitada tema pikaajalist kokkusaamist oma pereliikmetega kriminaalmenetlust ohustavana, kuna tema suhtes ei ole kohaldatud suhtlemispiiranguid. Selles kaebaja eksib. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 järgi võib prokuratuur või kohus juhul, kui on piisav alus oletada, et vahistuses või vangistuses viibiv või aresti kandev kahtlustatav või süüdistatav võib oma tegevusega kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist, teha määruse kahtlustatava või süüdistatava ümberpaigutamiseks, täielikuks eraldamiseks teistest vahistatutest või vangistust või aresti kandvatest isikutest. Riigikohtu halduskolleegium oma 19.11.2009 otsuse asjas nr 3-3-1-62-09, punktis 16 on leidnud, et: „Kuigi KrMS § 1431 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust, ei saa sellest järeldada, et kinnipeetavatel, vahistatutel, aresti kandvatel kahtlustatavatel või süüdistatavatel oleksid ühesugused õigused kokkusaamistele. Lisapiiranguid saab kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. Kinnipeetavate, vahistatute ja arestialuste õigusi reguleerivad vangistusseadus ning selle alusel antavad üldaktid (nt justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskiri). KrMS § 1431 ei laienda eelnimetatud isikute gruppide õigusi, vaid sätestab olemasolevatele õigustele lisapiirangute kehtestamise võimaluse kriminaalmenetluses.“ Seega asjaolust, et kaebajale ei ole suhtlemispiiranguid seatud, ei saa teha automaatset järeldust, et kaebaja suhtes suhtlemispiirangud üldse ei kehtinud.
23.Justiitsministri määrusega 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 39 lg 2 kohaselt võimaldatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi vähemalt üks kord kuus ja kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja seda võimalust ka kasutanud (näiteks on kaebajat 20.12.2016 külastanud sõber Kalle Nurme). Lisaks oli kaebajal võimalus kasutada ka teisi VangS 2. peatüki 3. jaos sätestatud vahistatule lubatud vanglavälise suhtlemise vorme. Eelnevast tulenevalt oli kaebajal võimalik säilitada oma era- ja perekonnaelu parimal võimalikul viisil. Arvestades kaebaja suhtes läbiviidud kriminaalmenetluse staadiumi ning kaebajale esitatud süüdistust, ei saanud vastustajalt eeldada VangS § 94 lg 5 kohaldamata jätmist. VangS § 94 lg-s 5 sätestatud piirang on asjakohane ning vajalik ega riiva kaebaja PS §-st 26 tulenevat õigust perekonnaelu puutumatusele liigselt, kuna piirangu kehtestamiseks esinevad kaalukad alused.
24.Kaebaja suhtes jõustus kriminaalasjas nr 1-15-8438 süüdimõistev kohtuotsus 18.10.2016. Samas on kaebaja esitanud pikaajalise kokkusaamise taotlused ka 20.10.2016, 20.11.2016, 22.12.2016. Tallinna Vangla on keeldunud nimetatud kuupäevadel esitatud taotluste rahuldamisest, tuginedes VangS § 25 lg-le 3, mille kohaselt pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale. Kaebaja hinnangul on ka VangS § 25 lg 3 vastuolus VangS §-ga 41 ja § -ga 23 ning PS sätetega.
25.Kinnipeetava paigutamisega vastuvõtuosakonda algab VangS-i § -s 16 ettenähtud individuaalse täitmiskava koostamisele suunatud kohtlemisuuring, so süüdimõistetu isiksuse ja elukäigu väljaselgitamine osas, mis on vajalik kinnipeetava otstarbekaks kohtlemiseks vangistuse täideviimise ajal ja tema vabanemisjärgseks resotsialiseerimiseks (Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. L. Madise jt, lk 50). VangS-i muutmise eelnõu (eelnõu nr 964 SE) seletuskirja kohaselt on seadusandja soovinud näha vastuvõtuosakonda kui vangla muudest struktuuriüksustest täielikult eraldatud osakonda, kuhu paigutatud kinnipeetavatel on kokkupuutumine vangla teistes osakondades 5(6)

viibivate kinnipeetavatega välistatud. Kinnipeetava selline eraldamine on vajalik tema intiimsfääri kaitsmiseks, kuna kohtlemisuuringu käigus puudutatakse tema eraelulisi andmeid.

26.Kohtu hinnangul ei piiranud Tallinna Vangla kaebaja põhiõigusi, keeldudes 20.10.2016, 20.11.2016, 22.12.2016 esitatud pikaajaliste kokkusaamiste taotluste rahuldamisest ning käsitletav säte ei ole vastuolus VangS-ga ega PS-ga. VangS § 14 lg 4 sätestab, et kinnipeetava vastuvõtuosakonnas viibimise aeg ei tohi ületada kolme kuud. Nagu kohus eelnevalt välja tõi jõustus kaebaja suhtes süüdimõistev kohtuotsus 18.10.2016. Ekslik on kaebaja väide, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsus jõustus 4.04.2016. Nimetatud päeval tehti teatavaks esimese astme kohtu lahend, mille kaebaja vaidlustas. Seega 3-kuuline VangS § 14 lg-st 4 tulenev tähtaeg hakkas kulgema 18.10.2016 ning lõppes 18.01.2017. Kaebaja paigutati Viru Vanglasse 3.01.2017, mistõttu Tallinna Vangla ei ületanud VangS § 14 lg-st 4 tulenevat tähtaega. VsKE § 45 alusel võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Kaebajal oli võimalus taotleda pikaajalist kokkusaamist saabumisel Viru Vanglasse, millega ei oleks rikutud ka VsKE-st tulenevat poole aastast tähtaega.
27.Eeltoodust tulenevalt ei tunnista kohus VangS § 94 lg-t 5 ja VangS § 25 lg 3 PS-ga vastuolus olevaks. Vastustaja tegevus oli kooskõlas kehtiva õigusega. Kaebus tuleb aga jätta rahuldamata.
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Lähtudes toodust jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Kadriann Ikkonen

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 02.07.20263-26-186/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 30.06.20263-26-1686/4Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja