Omandireform › Munitsipaliseerimine

3-14-52418 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-14-52418 küsimused olid lahendatud. Töörühma hinnangul oleks olnud vaidlusaluste maade riigi omandisse jätmine põhjendatud, kui see oleks olnud vältimatult vajalik.

3-14-52418 leppis riik AS-ga Tartu Agro sisuliselt kokku vaidlusaluste maade rendilepingu pikendamise kuni aastani 2040, mistõttu on alusetud argumendid selle maa kasutamise võimalikkusest Maaülikooli õppebaasina ning väited senise rendilepingu lõppemise kohta 2025. a-l. Käskkirjas nr 127 on tuginetud täiesti uutele asjaoludele, mille osas ei olnud kaebajatel võimalust oma seisukohta kujundada – väited riigi huvi kohta kõrgpaljundusseemne tootmisel, seaduses sätestatud kasvukohtade vahemaadest ning vajadusest muuta olemasolevat maakorralduskava. 2) Käskkiri nr 66 oli selle andmise ajal õigusvastane. Asjaolu, et HM kaebus jäeti haldusasjas nr 3-43/99 rahuldamata, ei välistanud selle kehtetuks tunnistamist uuendatud haldusmenetluses. Haldusasjas nr 3-43/99 ei olnud kohtuliku kontrolli objektiks MaaRS nõuete järgimine selle käskkirja andmisel ega tegeliku avaliku huvi olemasolu maa riigi omandisse jätmise vastu. Tegeliku avaliku huvi puudumine ilmnes pärast viidatud kohtuotsuste tegemist, kui põllumajandusminister teatas 26.11.1999, et AS Tartu Agro tegevuse jätkamine riigi äriühinguna ei ole vajalik ning tegevuse jätkamine on otstarbekas vaid AS Tartu Agro aktsiate väärtuste suurendamiseks seoses maade kinnistamisega. Seega puudus käskkirja nr 66 andmisel avalik huvi maade riigi omandisse jätmiseks ning käskkirja andmise ajendiks oli riigi kasu saamine. Eesti Maaülikooli 02.01.2014 kirjast nähtub, et õppebaasiks sobivaim maa on katastriüksus 83101:003:0754, mis aga isegi ei piirne nende maaüksustega, mille tagastamist on kaebajad taotlenud. Maareformi eesmärgist tulenevalt pidi õigusvastaselt võõrandatud maa riigi omandisse jätmiseks olema riigi ülekaalukas avalik huvi ja reaalne vajadus selle maa järele. Sellist vajadust käskkirja nr 66 andmisel ei esinenud. 3) MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel maa riigi omandisse jätmise eelduseks oli see, et tegemist oli riigi äriühingu maaga nii käskkirja tegemise kui MaaRS vastuvõtmise ajal (Riigikohtu 05.03.2007 otsus nr 3-3-1-102-06 ja 11.12.2006 otsus nr 3-3-1-61-06). Antud juhul ei olnud vaidlusalused maad MaaRS vastuvõtmise ajal riigi äriühingu maad, sest Tartu Riigimajand moodustati alles pärast MaaRS jõustumist. Käskkiri nr 66 on õigusvastane ka põhjusel, et selle andmise aluseks olevat taotlust ei esitanud selleks pädev isik, vaid Tartu Riigimajandi direktori kohusetäitja. Lisaks on käskkirja nr 66 andmisel jäetud põhjendamatult arvestamata Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26.08.1992 otsusega, mille kohaselt tuli maa riigi põllumajanduslike õppe-, katse- ja teadusasutuste kasutusse andmisel eelistada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisnõuetega hõlmamata maaüksusi. Käskkirjas nr 127 on ekslikult leitud, et käskkiri nr 66 on nõuetekohaselt põhjendatud, sest tegelikkuses ei sisalda käskkiri nr 66 ühtki asjakohast põhjendust selle kohta, milline ülekaalukas avalik huvi esineb õigusvastaselt võõrandatud maa riigi omandisse jätmiseks. Samuti ei ole käskkirjas nr 66 kaalutud erinevaid huve. 4) Vastustaja oleks pidanud uuendatud menetluses sisuliselt hindama, kas käskkirjas nr 66 märgitud avalik huvi eksisteeris käskkirja andmise ajal või oli see üksnes näilik. Antud juhul näitab riigi tegevus pärast käskkirja nr 66 andmist üheselt, et väidetav huvi maade riigi omandisse jätmiseks oli teeseldud. Seda tõendab nii põllumajandusministri 1999. a novembri avaldus AS Tartu Agro tegevuse jätkamise mittevajalikkuse kohta kui see, et 2000. a-l korraldati nende maade rendile andmiseks konkurss, mille tingimused olid ilmselgelt sellised, et sellel saaks osaleda ainult üks äriühing. Juba 2000. a-l ilmnes, et maad renditi AS-le Tartu Agro ja neid ei hakatud kasutama Eesti Põllumajandusülikooli õppebaasina. 5) Vaidlusalused maad moodustavad AS Tartu Agro kasutuses olevast maast 1,46%. Seega ei mõjutaks nende maade tagastamine kuidagi käskkirjas nr 127 osutatud võimalust seemnekasvatuseks. Lisaks on tõendamata, et vaidlusaluseid maid kasutatakse seemnepõldudena või need asuvad seemnepõldude vahel. Arvestades, et vaidlusalused maatükid paiknevad Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee vahetus läheduses ning Eerike maaüksus ka tiheasustusala läheduses, on see ka vähetõenäoline, sest nende maade kasutamine ei saa olla kuigi sobiv isetolmlevate liikide kasvatamiseks.

4(14)

3-14-52418 6) Käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamine on võimalik. Arvestada ei saa sellega, et tegemist oleks käskkirja kehtetuks tunnistamisega AS Tartu Agro kahjuks, sest AS Tartu Agro pole selle haldusakti adressaat ega soodustatud isik. 7) Käskkirja nr 127 andmisel on jäetud arvestamata kaebajate huvid ning ootus, et võõrvõimude poolt ebaseaduslikult võõrandatud vara neile tagastatakse. Käskkirjast ei nähtu, miks on avalik huvi maa riigi omandisse jätmise vastu kaalukam kaebajate huvist. Käskkirjas on põhjendamatult eelistatud AS Tartu Agro huve kaebajate huvidele. 25 aastaks sõlmitud rendilepingust ei saa AS-le Tartu Agro tuleneda tõsikindlat ootust, et tal on õigus igavesti kasutada vaidlusaluseid maaüksusi. 8) Riigikohtu 07.12.2001 otsusest nr 3-3-1-51-01 tulenevalt ei saa käskkirja nr 66 kehtima jätmist õigustada riigi õiguspärase ootusega, kuna riigile pidi olema juba selle käskkirja andmise ajal teada, et tegemist on õigusvastase haldusaktiga ning riigi ootus käskkirja alusel maa endale saada ei ole kaalukam avalikust huvist haldustegevuse õiguspärasuse vastu. Paljasõnalised ja tõendamata on käskkirjas nr 127 esitatud väited riigi poolt kulutatud ressurssidele OECD nõuetele vastava sertifitseeritud kõrgpaljundusseemne tootmiseks. Isegi kui neid on tehtud, ei saa riik tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kuna ta teadis, et haldusakt on õigusvastane.

5(14)

3-14-52418 1) Käskkiri nr 127 ei saa rikkuda kaebajate õigusi, kuna selle tulemusena ei muutunud kaebajate õiguste ega kohustuste sisu. Otsusel jätta uuendatud haldusmenetluse tulemusena haldusakt muutmata ei ole haldusakti iseloomu – see ei ole suunatud isiku õiguste tekitamisele, muutmisele ega lõpetamisele. Varasema haldusakti kehtetuks tunnistamata jätmine saab isiku subjektiivseid õigusi rikkuda juhul, kui esinevad HMS §-s 44 sätestatud menetluse uuendamise alused. Ainuüksi sellest, et haldusorgan uuendab haldusmenetluse haldusakti kehtetuks tunnistamiseks (st asub haldusakti kehtetuks tunnistamist kaaluma), ei saa tuleneda isikule õigust selle uuendatud haldusmenetluse tulemusena tehtud otsust vaidlustada, kui see otsus ei muuda selle isiku jaoks midagi varasema kehtiva haldusaktiga reguleeritud õigustes ja kohustustes. Ainuüksi see, et isik oli sellises uuendatud haldusmenetluses menetlusosaliseks, kellelt küsiti asja kohta arvamus, ei peaks andma kaebeõigust, kui uuendatud menetluse lõpptulemusena selle isiku õiguste ja kohustuste maht ei muutu ning isikul ei olnud HMS § 68 lg-s 1 nimetatud subjektiivset õigust. 2) Käskkiri nr 66 oli selle andmise ajal õiguspärane. Põllumajandusministril ei olnud selle käskkirja andmisel ja MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel maa riigi omandisse jätmise otsustamisel märkimisväärset kaalutlusõigust ning maa, mis oli põllumajandusreformi käigus antud riigiasutuse või riigi äriühingu kasutusse, tuli jätta riigi omandisse. Käskkirja nr 66 andmise ajal oli AS Tartu Agro näol tegemist riigi äriühinguga ning riigi omandisse jäetud maa näol AS Tartu Agro põllumajandusmaaga MaaRS § 31 lg 1 p 7 tähenduses. MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel maa riigi omandisse jätmiseks piisas asjaolust, et tegemist on riigiasutuse või riigi äriühingu kasutuses olnud põllumajandusmaaga, ilma et oleks olnud vaja täiendavalt põhjendada, miks on konkreetne maa sellele riigiasutusele või riigi äriühingule vajalik või miks ei ole võimalik saavutada sama eesmärki näiteks maa tagastamise korral omandireformi õigustatud subjektile. MaaRS § 31 lg 1 p-s 7 peetakse silmas põllumajandusreformi raames loodud riigi põllumajandusettevõtete kasutuses olevat maad, mille riigi omandisse jätmine ei ole võrreldav sotsiaalmaa riigi omandisse jätmisega. Kaebajate viidatud asjaolud ja põhjendused käskkirja nr 66 õiguspärasusest olid kohtuliku kontrolli objektiks juba haldusasjas nr 3-43/99. Kuigi varasem kohtumenetlus puudutas üksnes Muide maaüksust, olid maa riigi omandisse jätmise asjaolud ja põhjendused Eerike maaüksuse puhul samasugused. MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel maa riigi omandisse jätmine ei eelda, et kõnealune maa pidi vastama selles sättes nimetatud tunnustele ka MaaRS jõustumise ajal. MaaRS § 31 lg 1 p-ga 7 on silmas peetud eeskätt põllumajandusreformi tulemusena moodustatud riigi põllumajandusettevõtteid, mis vähemalt üldjuhul moodustati pärast MaaRS jõustumist. Asjaolu, et taotluse maa riigi omandisse jätmiseks esitas riigiettevõtte juht, kes ei kuulunud maa riigi omandisse jätmise korras nimetatud maa riigi omandisse jätmise taotlejate hulka, on käsitatav ebaolulise vormiveana, kuivõrd see ei saanud mõjutada maa riigi omandisse jätmise seisukohast oluliste asjaolude välja selgitamist. Lõppotsustuse maa riigi omandisse jätmiseks tegi selleks pädev organ ehk põllumajandusminister olukorras, kus sama maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamise õigus oleks olnud Põllumajandusministeeriumil. Ülemnõukogu 26.08.1992 otsus "Riigimaa eraldamise kohta põllumajanduslikele õppe-, katseja teadusasutustele" ei piira maa riigi omandisse jätmist MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel. Nimetatud otsuses määrati kindlaks seal loetletud asutustele ja ettevõtetele eraldatava maa kogusuurus ning sätestati, et maa eraldatakse eelkõige nendest maadest, mille suhtes ei ole tagastamise taotlusi esitatud. Maa riigi omandisse jätmise otsustamisel ei saanud uuesti hinnata maa AS Tartu Agro kasutusse andmise asjaolusid või põhjendatust. Ülemnõukogu otsus ei välistanud tagastamistaotlusega hõlmatud maa riigiettevõtte kasutusse andmist, vaid see sätestas üksnes, et riigiettevõtte kasutusse antakse eelkõige maa, mille suhtes ei ole esitatud tagastamistaotlust. 6(14)

3-14-52418 Käskkirja nr 66 õiguspärasust ei mõjuta see, mida arvas põllumajandusminister AS Tartu Agro riigi äriühinguna jätkamise vajalikkusest 1999. a oktoobris või kuidas kõnealuseid maid edaspidi kasutati. Vaidlusaluseid maid ei antud käskkirjaga nr 66 AS Tartu Agro omandisse, vaid need jäeti riigi omandisse. Vaidlusaluse maa riigi omandisse jätmist on põhjendatud vajadusega säilitada Eesti Põllumajandusülikooli õppebaas. Sellel vajadusel pole seost sellega, kas AS Tartu Agro aktsiad kuuluvad riigile või mitte. Samuti ei ole selle eesmärgi täitmiseks iseenesest vajalik, et konkreetsed maatükid oleksid vahetult ülikooli kasutuses. Seetõttu ei saa mõjutada käskkirja nr 66 õiguspärasust tsiviilasjas nr 2-14-12468 Põllumajandusministeeriumi ja AS Tartu Agro vahel sõlmitud kompromiss. 3) Põllumajandusministril ei olnud HMS §-s 66 sätestatud piirangutest tulenevalt võimalik käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistada. Käskkirja nr 66 edasiulatuv kehtetuks tunnistamine HMS § 66 lg 2 p 2 alusel ei oleks olnud 2014. a-l võimalik, kuna käskkirjal ei olnud 2014. a-l enam mistahes edasiulatuvat õigusmõju, kuivõrd see mõju realiseerus lõplikult käskkirjas nimetatud maatükkide kinnistusraamatusse kandmisega. Samuti ei esinenud ühtegi HMS § 66 lg 2 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud juhtumit. Kuivõrd minister tuvastas käskkirjas nr 127 õigesti, et käskkiri nr 66 oli selle andmise ajal õiguspärane, ei pidanud ta kontrollima asjaolusid, mis puudutavad vaidlusaluste maade tegelikku kasutamist 2014. a-l. Seetõttu puudub vajadus hinnata käskkirja nr 127 neid põhjendusi, mis puudutavad riigi omandisse jäetud maade kasutamist seemnekasvatuseks, sellesse maasse väidetavalt tehtud investeeringuid või Eesti Maaülikooli perspektiivseid võimalusi asuda seda maad oma õppebaasina tegelikult kasutama. Põhjendamatud on kaebajate etteheited ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Käskkirjas väidetavalt üllatuslikult esitatud väited ei ole käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamise lubatavuse seisukohast asjakohased. Samas oli kaebajatele ärakuulamisõigus piisavalt tagatud läbi selle, et neil oli võimalik esitada oma seisukohti. 4) Ka juhul, kui põllumajandusministril oleks olnud võimalik ilma HMS §-s 66 sätestatud piiranguteta kaaluda käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamist, oleks igal juhul õigustatud omistada suurem kaal õiguskindlusele ning riigi kui vaidlusaluse maa omaniku huvidele kui kaebajate huvile õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise vastu. Kaebajatel ei oleks ülekaalukat huvi käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamisks. Riigi huvi väärtust suurendab nii see, et pikka aega kehtinud haldusakti kehtetuks tunnistamine läheks vastuollu õiguskindluse põhimõttega, kui ka see, et käskkiri nr 66 läbis 1999. a-l kohtuliku kontrolli ning jõustunud kohtuotsusega tuvastati, et käskkiri on õiguspärane. Maa riigi omandisse jätmisega ei kaasnenud riigile kohustust jätkata edaspidi maa kasutamist otstarbel, milleks see riigi omandisse jäeti. Kaebajate huvi saada vaidlusalused maad tagasi ei saa olla ilmselgelt suurem avalikust huvist õiguskindluse tagamise vastu, riigi kui maa omaniku huvist teostada vaidlusaluste maatükkide suhtes vabalt enda omandiõigust ning AS Tartu Agro huvist nende maade kasutamiseks riigiga sõlmitud kokkulepete alusel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-14-52418 vastustaja käskkirja nr 127 andmisel rikkunud põhjendamiskohustust ning teostanud ebaõigesti kaalutlusõigust. 2) Käskkiri nr 66 ei ole õiguspärane haldusakt ning see tuleks tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada. Vaidlusaluste maade riigi omandisse jätmist ei viidud läbi üldistes huvides ning ministeerium ei kasutanud võimalusi õigusjärgsetelt omanikelt maade võõrandamise vältimiseks. Maade riigi omandisse jätmise tegelik eesmärk oli tõsta AS Tartu Agro turuväärtust selle erastamisel. Tegelikkuses ei eksisteerinud käskkirjas nr 66 märgitud avalikku huvi – vajadust säilitada Põllumajandusülikooli õppebaas. Ükski vaidlusalustest katastriüksustest ei ole kunagi teeninud Eesti Põllumajandusülikooli ega praeguse Eesti Maaülikooli vajadusi, sest need on tänaseni AS Tartu Agro hallata. Tartu Ringkonnakohus ei ole lahendi nr II-3-11/00 tegemisel kaalunud, kas maad oli õppebaasi tarbeks vaja. Samuti ei olnud kohtule varasemas menetluses teada, et põllumajandusministri hinnangul oli riigil vaja AS Tartu Agro tarbeks eraldatud maid vaid aktsiate turuväärtuse suurendamise eesmärgil ning Eesti Maaülikool peab õppebaasi tarbeks sobivaimaks maaüksusi, mis isegi ei piirne vaidlusaluste maaüksustega. Maatükke ei saa pidada Eesti Põllumajandusülikooli õppebaasiks, kui need on rendile antud ning rentniku ja ülikooli vahel on koostöökokkulepped. Ülikooli õppe- ja teadustööbaasid on põllumajandusministri käskkirjadega selleks kinnitatud eraldi menetlustes. Koostöökokkuleppeid on aga ülikoolil paljude üle Eesti asuvate äriühingutega. 3) Käskkirja nr 66 andmisel ei ole kaalutud erinevaid huve. Halduskohtu seisukoht, et MaaRS § 31 lg 1 p 7 rakendamisel ei olnud ministril kaalutlusõigust, ei ole kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et maa riigi omandisse jätmist ei tohi jätta põhjendamata ja erinevaid huve kaalumata (nt Riigikohtu 19.06.2008 otsus nr 3-3-1-25-08, 17.09.2008 otsus nr 3-3-1-39-08). Samuti ei ole Riigikohtu praktikaga kooskõlas halduskohtu seisukoht, et riigi omandisse jäetav riigi äriühingu maa ei pidanud olema riigi äriühingu omandis juba MaaRS vastuvõtmise ajal (nt Riigikohtu otsus nr 11.12.2006 otsus nr 3-3-1-61-06, 05.03.2007 otsus nr 3-3-1-102-06). Tartu Riigimajand moodustati alles 29.09.1992 ehk pärast MaaRS jõustumist ning riigi äriühingu maa ei erine riigikaitsemaast, riikliku kaitse all olevast maast või sotsiaalmaast, mille riigi omandisse jätmist tuleb Riigikohtu hinnangul kaaluda ja põhjendada. 4) Käskkirja nr 66 oleks võimalik kehtetuks tunnistada ka edasiulatuvalt ning see ei sõltu sellest, kas tegemist on kestva mõjuga või mõju kaotanud haldusaktiga. Haldusakt tuleks tunnistada kehtetuks vähemalt alates 26.11.1999, mil minister tunnistas Vabariigi Valitsuse arupärimisele vastates, et riigil pole AS-i Tartu Agro riigi äriühinguna vaja (I kd, tl 120). Sellel hetkel ei olnud vaidlusaluseid maid veel kinnistusraamatusse kantud ning haldusakti mõju ei saanud olla veel realiseerunud. Riik ei ole täitnud talle käskkirjast nr 66 tulenevat kohustust ega rajanud selles nimetatud õppebaasi, mistõttu on võimalik käskkiri kehtetuks tunnistada ka HMS § 66 lg 2 p 3 alusel. Sarnaselt erastamise protsessile tekib ka maa tagastamata jätmisel riigil kohustus talle üleliigseks osutunud vara tagastada. Nii Rahandusministeerium kui Maa-amet on pidanud käskkirja nr 66 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist võimalikuks. 5) Kaebajad ei ole saanud esitada oma vastuväiteid käskkirjas nr 127 esitatud väidetele AS Tartu Agro seemnekasvatusest, ettevõtte tehtud investeeringutest ega Eesti Maaülikooli võimalusest asuda seda maad kasutama tulevikus. Samas on kohatu põhjendada maa riigi omandisse jätmist AS-st Tartu Agro OECD seemnekeskuse loomisega. AS Tartu Agro ei liitunud seemneskeemiga ja tal puudusid õigused müüa rahvusvahelisel turul sertifitseeritud seemneid. AS-l Tartu Agro säiliksid rendilepingust tulenevad õigused ja kohustused ka maade tagastamisel õigusjärgsetele omanikele.

8(14)

3-14-52418 6) Käskkirjas nr 127 on põhjendamatult loetud AS Tartu Agro ja Eesti Maaülikooli huvid kaebajate huvidest kaalukamateks. Samuti ei saa riik ise tugineda õiguspärasele ootusele. Selle põhimõtte eesmärk on kaitsta isikut riigivõimu omavoli eest, mitte aga riiki eraisikute eest. Riigi selline käitumine on vastuolus hea halduse tavaga. AS Tartu Agro ei ole kunagi olnud käskkirjaga nr 66 soodustatud isikuks. On arusaamatu, mis põhjusel peaks eelistama AS Tartu Agro ärihuve õigustatud subjektide huvidele. Kaebajate õiguspärane ootus, et neile hüvitatakse vara õigusvastase võõrandamisega tekitatud ebaõiglus ning nende omandiõigus taastatakse, on ilmselgelt kaalukam kui AS Tartu Agro ja Eesti Maaülikooli näilik huvi käskkirja nr 66 kehtima jäämise osas. Riik jättis enda omandisse ja AS Tartu Agro hallata 3089,17 ha maad, kaebajad taotlevad sellest aga üksnes 27,27 ha-d. Seega hõlmavad vaidlusalused maad niivõrd väikest osa riigi ja ettevõtte vahelisest kokkuleppest, et AS Tartu Agro ega riik ei kanna ülemäära suurt kahju, kui vaidlusalused maad otsustataks kaebajatele tagastada. 7) Ministeerium on käitunud vastuoluliselt, kui moodustas haldusmenetluse uuendamise vajaduse välja selgitamiseks töörühma, uuendas haldusmenetluse ning ministri vahetumisel taandus varasematest seisukohtadest. 8) Juba Tartu Riigimajandi rajamisega loodi eeldused, et jätta Tähtvere vallas asuvate õigusvastaselt võõrandatud maade õigusjärgsed omanikud maadest ilma. Tartu Riigimajandi hallata olnud maade rendikonkurss viidi läbi AS-i Tartu Agro soodustavalt ning AS Tartu Agro erastamiskonkurss oli suunatud ettevõtte endiste tegevjuhtide huvidega arvestamisele. Eeltoodu nähtub apellatsioonkaebuse täiendusele lisatud tõenditest. 9) HM esitas 15.05.2017 täiendavas seisukohas taotlused käskkirja nr 66 õigusvastasuse tuvastamiseks ning Maaeluministeeriumi kohustamiseks käskkirja nr 66 tühistamiseks.

3-14-52418 vaidlusaluste maade kasutamist õppebaasina võimalikuks. Selle asjaoluga ei ole vastuolus see, et AS Tartu Agro aktsiate turuväärtust oli vaja suurendada. Need asjaolud koosmõjus ei viita, et maa riigi omandisse jätmisel ei oleks lähtutud käskkirjas nr 66 märgitud põhjustest. Ülemnõukogu 26.08.1992 otsuses „Riigimaa eraldamise kohta põllumajanduslikele õppe-, katse- ja teadusasutustele“ märgitu, et maa tuli eraldada eelkõige nendest maadest, mille osas ei ole esitatud tagastamise taotlusi, ei ole universaalne ning alati rakendatav juhis. Kui haldusorgan leidis kaalutlusõigust teostades põhjendatult, et vaidlusalused kinnistud tuli jätta riigi omandisse, ei piiranud seda Ülemnõukogu 26.08.1992 otsus. 3) Käskkiri nr 66 ei kuulu ka edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamisele. Halduskohus on õigesti tuginenud HMS §-le 66, mitte HMS §-le 65. Maa riigi omandisse jätmise otsustamisel teostatav diskretsiooniõigus ning põhjendamiskohustus olenevad olulisel määral maa riigi omandisse jätmise alusest ning praeguses vaidluses ei ole vajalik lähtuda samadest nõuetest, mis kehtivad sotsiaalmaa osas. Maa riigi omandisse jätmisest on möödunud üle 17 aasta. Selle ajaga on tekkinud sellise haldusakti adressaadil ning isikutel, kelle õigusi või huve see puudutab, ootus, et haldusakt jääbki kehtima. Käskkiri nr 66 ei omanud kaebajate suhtes koormavat mõju – selle sisu ei olnud üksnes vastavuses nende lootusega vaidlusalused maad enda omandisse saada. Seepärast ei ole neil õiguspärast ootust, et käskkiri nr 66 tunnistatakse kehtetuks ning suurema kaalu pidigi omistama vastustaja ja tema lepingupartnerite ootusele käskkirja nr 66 kehtima jäämise osas. Maa riigi omandisse jätmise ja eluruumide erastamise vahel on olulised erinevused ning seadusandja on tulenevalt õigusest kodu puutumatusele andnud eluruumide üürnikele keskmisest kõrgema kaitse. Praeguse vaidluse esemeks olevad kinnistud on aga sobilikud maa harimiseks, mistõttu ei ole sama põhimõte kohaldatav. Kaebajad ei ole olnud kunagi vaidlusaluste maaüksuste omanikud või valdajad ning asjakohatud on nende viited omandipõhiõigusele ja kodu puutumatusele. Riigil puudub maareformi tagasi pööramise kohustus, kui muutub riigi huvi vara valitsemise osas. Maareformi tagasi pööramine tooks vaieldamatult kaasa põhjendamatult suure riive muude isikute ja avalikele huvidele. 4) HM poolt 15.05.2017 ringkonnakohtule esitatud uued tõendid tuleks jätta kõrvale või alternatiivselt tähelepanuta. Ka tuvastamis- ja kohustamisnõuete esitamiseks on kaebetähtajad möödunud ning vaidluse esemeks on üksnes käskkirja nr 127 p-de 3.3 ja 3.5 tühistamise nõue. HM on 15.05.2017 täiendavates seisukohtade väljunud vaidluse raamidest ning sellist pahatahtlikku menetlusõiguste kasutamist tuleb arvestada menetluskulude jaotamisel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-14-52418 tühistamise nõue. Seetõttu ei lahenda ringkonnakohus praeguses otsuses tuvastamise ja kohustamise nõudeid.

3-14-52418 jätmise toimikus sisalduma maa riigi omandisse jätmise taotlus, milles pidi olema põhjendatud maa riigi omandisse jätmise vajadust ning näidatud ära muu hulgas maa riigi omandisse jätmise alus, taotletav sihtotstarve ja asjaolud, mis võivad olla riigi omandisse jäetava maa tagastamiseks esitatud taotluste rahuldamata jätmise põhjuseks.

3-14-52418 põllumajandusminister ei ole käskkirja nr 66 kehtetuks tunnistamise otsustamisel teinud kaalutlusvigu, mis muudaks kaalumise tulemusel tehtud otsuse õigusvastaseks. Käskkirjas nr 127 on õigesti osutatud, et käskkirja nr 66 kehtima jäämist toetab olulises osas avalik huvi väga pikka aega väldanud olukorra muutmata jätmiseks. Käskkiri nr 66 oli käskkirja nr 127 tegemise ajaks kehtinud üle 15 aasta, selle alusel olid tehtud kanded kinnistusraamatusse ning maa osas on sõlmitud mitmeid võla- ja asjaõiguslikke kokkuleppeid. Käskkirja nr 66 andmisel oli alus maade riigi omandisse jätmiseks olemas (MaaRS § 31 lg 1 p 7) ning käskkiri on läbinud kohtuliku kontrolli, mille tulemusel leiti, et tegemist on õiguspärase haldusaktiga, mille tühistamiseks puudub alus. Sellises olukorras peaksid esinema väga kaalukad põhjused, et haldusorganil tekiks kohustus otsustada sama asja läbivaatamisel teisiti. Praegusel juhul ei nähtu kaebajate seisukohtadest ega vaidluse asjaoludest, et selliseid põhjuseid esineks.

13(14)

3-14-52418 /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets

14(14)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.