Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 13. aprill 2017, Tallinn 3-16-2160
Haldusasi
AS-i KTK-Grupp (likvideerimisel) kaebus Kuusalu Vallavalitsuse 4. augusti 2016 korralduse nr 376 tühistamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: AS KTK-Grupp (likvideerimisel) Esindaja: v.adv Martin Männik, v.adv Asko Pohla Vastustaja: Kuusalu vald Esindaja: Peeter Raudsepp
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada AS-i KTK-Grupp (likvideerimisel) kaebus ning tühistada Kuusalu Vallavalitsuse 4. augusti 2016 korraldus nr 376.
2.Mõista Kuusalu vallalt AS-i KTK-Grupp (likvideerimisel) kasuks välja menetluskulu 1635 (üks tuhat kuussada kolmkümmend viis) eurot. Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 15. mail 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.AS KTK Grupp (likvideerimisel) omandis on Kuusalu vallas Kiiu alevikus Mõisa tee 1 ja VanaNarva mnt 2 asuvad järgmised ehitised: töökoda (ehitisregistri kood 116038114), remondimehhaanikatöökoda (ehitisregistri kood 116038118) ja sepikoda (ehitisregistri kood 120298253). Kuusalu Vallavalitsuse 4. augusti 2016 korraldusega nr 376 (tl. 5) määrati nende ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suuruseks 0,53 ha, mille ligikaudne paiknemine kajastati korraldusele lisatud plaanil (tl. 6). Kuusalu Vallavalitsus 29. septembri 2016 korraldusega nr 492
(tl. 35) täiendati eelnimetatud korralduse põhjendusi. 6. oktoobri 2016 korraldusega nr 509 (tl. 37) jättis Kuusalu Vallavalitsus rahuldamata OÜ KTK Grupp (likvideerimisel) vaide.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
2.AS KTK Grupp (likvideerimisel) esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Kuusalu Vallavalitsuse 4. augusti 2016 korralduse nr 376 tühistamist. Kaebaja hinnangul on korraldus esiteks põhjendamata ja sellest ei ole võimalik aru saada, miks on teenindusmaa määratud just sellises suuruses ja piirides. Kaebaja peab asjakohatuks viitamist planeeringutele, kuna maa ostueesõigusega erastamine ei toimu planeerimismenetluste kaudu.
3.Konkreetselt on kaebajal korraldusega kindlaks määratud ehitiste teenindamiseks vajaliku maa osas kolm etteheidet. Esiteks pole kaebaja hinnangul moodustatavale katastriüksusele tagatud juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt. Kaebaja hinnangul oleks mõistlik teenindusmaa hulka määrata ka korralduses määratud teenindusmaa ja juba olemasolevate katastriüksuste 35201:003:0533 ja 35201:003:0395 vahele jääv ca 500 m2 suurune ala, mis tagaks moodustatavale kinnistule eraldiseisva juurdepääsutee läbi Töökoja põik transpordimaa kinnistu (katastriüksus nr 35201:003:0533).
4.Teiseks heidab kaebaja ette, et vaidlusaluse korralduse kohaselt moodustatava katastriüksuse lõunapoolne piir ei ühti ajaloolise ja ka käeoleval ajal olemasoleva piirdeaia piiriga, mis on moodustatava katastriüksuse lõunapoolsest piirist ca 2,5 meetrit lõuna pool. Kaebaja märgib ka, et tema omandis on kõvakattega tee (855 m2) ja väliskanalisatsioon (156 jm), millega teenindusmaa määramisel arvestatud ei ole.
5.Kolmandaks leiab kaebaja, et remontmehhatroonika töökoja koosseisu oli juba selle rajamisel ette nähtud läänepoolne haljasala, mis on põhjendamatult teenindusmaast välja jäetud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Kuusalu vald vaidleb kaebusele vastu, märkides, et maa ostueesõigusega erastamise eelduseks ei ole detailplaneeringu kehtestamine, ent kruntimise aluseks saab olla antud juhul detailplaneering, sest ajalooliselt ühtsena ehitatud ja eksisteerinud ehitistekompleksi, kus on ühine siseõu, kuhu avanevad väljapääsud ja kus asetsevad tehnovõrgud, ei saa vägivaldselt jagada.
7.Juurdepääsutee osas selgitab vastustaja, et kaebaja omandis olevatel ehitistel puuduvad väljapääsud Mõisa teele ja Jõelähtme-Kemba maanteele, välja arvatud remondimehhaanikatöökoda II (EHR kood 116038118), mis avaneb Kiiu-Käli jalgtee maaüksusele 3 (katastriüksus 35201:003:0517). Vastustaja selgitab, et kaebuses nimetatud ca 500 m2 suurune maa-ala jääb kuni planeerimisotsusteni riigi omandisse, kuna selle põhjendamatu reformimine võib kujuneda edaspidiste vaidluste põhjustajaks.
8.Vastustaja selgitab et lõunapoolne piir jääb varem määratud kohta, kui katastrimõõdistamisel ei selgu, et ta läbib olemasolevaid ehitisi.
9.Läänes asuva n-ö haljasala osas selgitab vastustaja, et senini on lahendamata aleviku jalgtee küsimus, mis tuleb töökoja äärest Vana-Narva maanteelt ning kaebaja ehitistest läände jäävat maad võib olla vaja selle rajamiseks.
KOMPROMISSLÄBIRÄÄKIMISED
10.Pärast kaebuse arutamist 26. jaanuaril 2017 toimunud kohtuistungil asusid pooled pidama läbirääkimisi vaidluse lahendamiseks kompromissiga. Pooled jõudsid läbirääkimiste tulemusena põhimõtteliselt kokkuleppele ehitiste teenindusmaa piiride muutmise osas (tl. 103), ent teatud
muude tingimuste osas (sh. menetluskulude jaotus) pooled kokkulepet ei saavutanud ning kompromissi seetõttu ei sõlmitud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et OÜ KTK Grupp (likvideerimisel) kaebus tuleb rahuldada. Menetluskulud tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista vaid osaliselt, arvestades, et osa taotletud kuludest ei seondu käesoleva kohtumenetlusega ning kompromissläbirääkimistega seotud kulude puhul tuleb silmas pidada, et kompromissläbirääkimistel on vastustaja kas ise teinud ettepaneku või vähemalt nõustunud ettepanekuga määrata vaidlusaluste ehitiste teenindusmaa kaebajale sobivas ulatuses ja tegelikult minimaalselt vajalikust suuremana.
12.Kaebuse esitamise ajal oli poolte vahel ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks vajaliku teenindusmaa määramist puudutavas osas vaidlus kolmes aspektis: esiteks selles, kas teenindusmaale peaks olema tagatud juurdepääs katastriüksusel 35201:003:0533 paiknevalt avalikult kasutatavalt teelt; teiseks selles, kus täpselt peaks paiknema vaidlustatud korralduse kohaselt määratud teenindusmaa lõunapoolne piir ning kolmandaks selles, kui kaugel hoonest peaks asuma teenindusmaa läänepoolne (st. Mõisa tee poolne) piir.
13.Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1994 määrusega nr 144 kinnitatud ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra (edaspidi VVm 1998/144) punkti 4 alapunktide 1 ja 2 kohaselt tuleb ehitise teenindamiseks vajalik maa määrata kooskõlas maakorralduse nõuetega. Teenindamiseks vajalikuks maaks määratakse ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise. Maakorralduse nõuded on sätestatud maakorraldusseaduse § 5 lõigetes 1 ja 2. Tegemist tingimustega, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. Eeskätt peab maakorraldus arvestama omaniku sooviga kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks, loodusvarade säästliku kasutamisega, terve elukeskkonna tagamise ja maastiku omapära hoidmisega, kinnisasja sobivusega ettenähtud sihtotstarbeks, kinnisasjale otstarbeka juurdepääsutee tagamisega, kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju tagamisega, lihtsate ja selgete piiride loomisega ning looduslike piiride arvestamisega, kinnisasja kiildumise ja ribasuse vältimise ning teede, liinide, muude ehitiste ja maaparandussüsteemide otstarbeka rajamise ja kasutamisega.
14.Nõustun kaebajaga, et vaidlusaluse korraldusega kaebaja omandis olevate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramisel ei ole maakorraldusnõudeid mõistlikult arvestatud ning seega on korraldus õigusvastane ja tuleb tühistada. Korraldus on nimelt vastuolus maakorraldusliku nõudega tagada tekkivale kinnisasjale otstarbekas juurdepääsutee. Vaidlust pole selles, et kaebaja omandis olevate hoonete sissepääsud on peamiselt hoovi pool, üksnes ühele ehitistest on uks Vana-Narva mnt suunas. Leian, et ehitiste arhitektuursete eripäradega, sealhulgas sissepääsude asukohaga, tuleb teenindusmaa määramisel mõistlikus ulatuses arvestada. Antud olukorras, kus sissepääsud hoonetesse on peamiselt hoovi pool, ei saa mõistlikuks pidada teenindusmaa määramist selliselt, et teenindusmaa hulka määratud hoovi ei ole tagatud juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt, kusjuures sellise juurdepääsu tagamine oleks võimalik. Vaidlusaluses korralduses ega ka vaideotsuses ei ole mõistlikku põhjendust, miks ei võiks kõnealuste ehitiste teenindamiseks vajalik maa ulatuda mingisuguseski (kõnealuste ehitiste kasutusotstarvet silmas pidades näiteks vähemalt veoauto juurdepääsu võimaldavas) laiuses kuni katastriüksuseni 35201:003:0533 (transpordimaa sihtotstarbega Töökoja põik maaüksus), kus asub avalikult kasutatav tee. Rõhutan siiski, et kaebaja omandis olevate ehitiste juurde ei pea tingimata määrama kogu kaebuses nimetatud ca 500 m2 suurust ala, mis jääb vaidlusaluse
korraldusega määratud teenindusmaa ning katastriüksuste 36201:003:0395 ja 35201:003:0533 vahele, küll aga on tuleks vaidlusalune teenindusmaa määrata selliselt, et see külgneks viimatinimetatud katastriüksusega vähemalt nii palju, et sellele oleks tagatud mõistlik juurdepääs. Ühtki tegelikku takistust selleks toimiku materjalide pinnalt olevat ei näi. Minu hinnangul ei oleks seejuures kinnisasja otstarbeka kujuga vastuolus ega tekitaks lubamatut ribasust ka see, kui vaidlusaluse korraldusega määratud teenindusmaad pikendada katastriüksuseni 35201:003:0533 mingisuguse kitsama maariba ulatuses, mis võimaldaks kaebaja ehitiste olemust arvestades neile mõistliku juurdepääsu. Maakorralduslikult mõistlik kuju ei pea tähendama tingimata, et moodustatav kinnisasi oleks üldjoontes neljakandiline. Iseäranis tiheasustusega aladel, kus teatud ehitised asuvad avalikult kasutatava tee suhtes n-ö teiste ehitiste taga, oleks selline „väljaulatuva juurdepääsuribaga“ maatükk mõistlik ega oleks maakorralduse nõuetega vastuolus. Selline lahendus võiks olla otstarbekas eriti juhul, kui kohalik omavalitsus leiab, et ülejäänud osa selle vaidlusaluse korraldusega määratud maa ning katastriüksuste 36201:003:0395 ja 35201:003:0533 vahele jäävast ruudukujulisest maatükist võib olla vajalik või otstarbekas kas jätta mõne teise seal oleva ehitise teenindusmaa hulka või kasutada seda mingil moel avalikult kasutatava tee laiendusena, avaliku parklana vms otstarbel ehk teisisõnu kui on mingisugune mõistlik põhjus, miks ei ole otstarbekas seda arvata kaebaja ehitiste teenindusmaa hulka. Selles küsimuses oleks vastustajal võrdlemisi avar kaalutlusõigus, sest kogu see ala kaebaja ehitise teenindamiseks ilmselgelt vajalik ei ole. Samas ei oleks maakorralduse nõuetega kooskõlas ka olukord, kus kompleksi moodustavate ehitiste vahele jääb ilma igasuguse (praeguse või tulevase) kasutusotstarbeta maatükk. Mis puudutab vastustaja seisukohta, et kõnealuse hooviala jaotuse küsimus tuleb lahendada detailplaneeringuga, siis on kaebajal õigus selles, et ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramist reguleerivad õigusaktid ei näe ette sellise maa määramiseks detailplaneeringu kehtestamist. See tähendab, et kohustus tagada ehitise teenindusmaale maakorralduslikult mõistlik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ei sõltu detailplaneeringu olemasolust ning ehitise teenindusmaa määramist ei saa ei edasi lükata ega teenindusmaad ilma sellise juurdepääsuta määrata tulevase detailplaneeringu kehtestamise sooviga. Möönan kokkuvõttes siiski, et käesoleva kohtumenetluse kestel toimunud kompromissläbirääkimistel saavutatud põhimõtteline kokkulepe (tl. 103) näib selles osas igati mõistlik lahendus, iseäranis juhul, kui sellise lahendusega on nõustunud ka teiste ümbritsevate kinnisasjade või ehitiste omanikud. Kuivõrd aga pooltele siduvat kompromissi sõlmitud pole, ning kuivõrd vaidlustatud korraldusega määratud teenindusmaale avalikult teelt mõistlikku juurdepääsu tagatud ei ole, ilma et selleks oleks olnud mistahes mõistlikku põhjust, on vaidlustatud korraldus õigusvastane ja tuleb tühistada.
15.Mis puudutab kaebaja omandis olevatest ehitistest lääne suunas jäävat haljasala, siis selle arvamist ehitiste teenindamiseks vajaliku maa hulka ei saa kaebaja nõuda rohkem kui ehitise korrashoiuks vajalikus ulatuses. Selles osas on vaidlustatud korraldus õiguspärane. Vaideotsuses (tl 37) välja toodud kaalutlus, et hoonete ja tee vahele jäävat haljasala on otstarbekas mitte teenindusmaa hulka arvata, kuna see võib tulevikus vajalikuks osutuda jalgtee või avalikult kasutatava parkla rajamiseks, on asjakohane ja lubatav. Isegi kui vaidlusalune lääne poole jääv haljasala rajati koos kaebaja omandis olevate hoonetega ehk Kuusalu kolhoosi töökoja kompleksi terviklahenduse hulgas ning isegi kui kaebaja on seda haljasala aastate või aastakümnete jooksul hooldanud, ei anna see õigust nõuda selle arvamist ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka, kuna see pole otseselt vajalik ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise (remont jms), ohutu ekspluateerimise (avarii-, pääste- ja sanitaarkujad) ning füüsilise säilimise tagamiseks. Nimetatud eesmärkide seisukohast minimaalne vajalik maa ehitistest lääne poole jäävas osas ei ole suurem kui vaidlusaluses korralduses silmas peetud teenindusmaa ulatus.
16.Teenindusmaa määramise seisukohast ei ole tähtsust sellel, milliseid piiriettepanekuid või teenindusmaa määramise otsuseid kohalik omavalitsus varem teinud on. Ühtki sellekohast haldusakti vaidlusaluse korralduse andmise ajal ei kehtinud. Seetõttu ei olnud ka vaja vaidlusaluses haldusaktis põhjendada seda, miks varem oli peetud võimalikuks suurema teenindusmaa määramist. Teenindusmaa määramise otsuses tuleb, eriti juhul kui ehitise omanik on tehtud piiriettepanekule esitanud vastuväited, näidata ära vaid see, et määratud teenindusmaa näol on tegemist vähima vajaliku maaga ning see on kooskõlas maakorralduse nõuetega.
17.Mis puudutab vaidlustatud korraldusega määratud teenindusmaa lõunapiiri, siis selle puhul tuleb ühelt poolt silmas pidada seda, et traditsiooniline maakasutus või ehitise tunnustele mitte vastava aia olemasolu ei ole teenindusmaa määramisel oluline. Teiseks tuleb tähele panna, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisel ega VVm 1988/144 punktis 6 nimetatud ettepaneku tegemisel ei pea teenindusmaa suurust ja piire fikseerima sellise täpsusega nagu seda tehakse hiljem katastriüksuse moodustamisel, samuti ei eelda teenindusmaa määramine olukorraga tutvumist looduses. Käesolevas asjas toimunud kohtuistungil selgitas vastustaja, et vaidlusaluse korralduse eesmärk ei olnud iseenesest tuua teenindusmaa lõunapoolset piiri ehitistele lähemale ning arusaadavalt ei ole vastustaja vastu sellele, et piir kulgeks olemasoleva aia asukohast. Arvestades teenindusmaa määramise otsusele lisatud plaani mõõtkava ei saa sellele ka vastu vaielda. Küll aga tuleb silmas pidada, et teenindusmaa kindlaks määramise korraldus on aluseks katastriüksuse moodustamisel, mis tähendab, et sellest otsusest ja sellele lisatavast plaanist peaks maamõõtjale olema üheselt aru saadav, millest katastriüksuse moodustamisel lähtuda. Seetõttu on keerulisematel juhtudel (nagu käesoleval ajal, kus erinevate isikute omandis olevate ehitiste vahel on ühine sisehoov) vähemalt otstarbekas kirjeldada teenindusmaa mõõtmise korralduses määratava teenindusmaa piire täpsemalt või lisada sellele täpsem plaan. Mis puudutab kaebuses nimetatud kõvakattega teed ja väliskanalisatsiooni, siis nende asukohaga arvestamata jätmist ei saa vastustajale vaidlustatud korralduse andmisel ette heita. Esiteks ei nähtu, et kaebaja oleks vaidlusaluse korralduse andmisele eelnenud menetluses sellise tee ja kanalisatsiooni olemasolule vastustaja tähelepanu juhtinud. Ehitisregistrisse ei teed ega kanalisatsiooni arusaadavalt kantud ei ole. Teiseks nähtub kaebusele lisatud M. Koppeli seletusest ja 1979. aasta ekspluatatsiooni võtmise aktist (tl. 10), et töökoja kompleksi väravahoonega koos ehitati ka 855 m2 suurune mingisugune kõvakattega tee ja 156 jm välikanalisatsiooni, ent neist dokumentidest ei nähtu, kus need asuvad. Isegi juhul kui seal kõnealune tee ja kanalisatsioon paiknevad, ei saa vastustajale ette heita nendega arvestamata jätmist juba sel põhjusel, et kaebaja pole välja toonud ühtki põhjust, miks oleks vastustaja pidanud nende olemasolust teadlik olema.
18.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on taotlenud kokku 4346,40 euro suuruse menetluskulu vastustajalt välja nõudmist. Menetluskulu koosneb selle kohta esitatud arvete ja maksekorralduste (tl. 118-125) kohaselt 15 euro suurusest riigilõivust, 25 euro suurusest kantseleikulust ning ülejäänud osas õigusabikulust. Riigilõivu välja mõistmine vastustajalt on põhjendatud, kantseleikulude välja mõistmine aga kohtupraktika kohaselt (vt. Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-51-15) välistatud. Õigusabikulude puhul tuleb silmas pidada, et käesoleva kohtumenetlusega ei seondu 29. augusti 2016 (tl. 118) ja 10. oktoobri 2016 (tl.119) arvetel kajastuvad kulud. Need on arvetele lisatud selgituste kohaselt seostatavad vaidemenetlusega ning võimaliku omandiõigust puudutava hagi ette valmistamisega. Kohtueelse menetlusega seotud õigusabikulud, isegi kui nende tõttu hoiti hiljem kokku kohtumenetlusega seotud kulusid, ei ole võimalik kohtumenetlusega seotud kuludena välja mõista. Ülejäänud arvetel kajastuv õigusabikulu vastab 3,4+1,6+7,4+4,7=17,1 tunnile advokaadi tööle tunnihindega 150 eurot (millele lisandub käibemaks). Sellest 4,7 töötunnile vastav kulu seondub
kompromissläbirääkimiste pidamisega. Leian, et kompromissläbirääkimistega seotud kulud tuleb, lähtudes analoogia korras HkMS § 108 lõikest 3, jätta kaebaja kanda. Antud juhul ei saa küll rääkida kaebuse osalisest rahuldamisest, sest esitatud tühistamiskaebus kuulub täielikult rahuldamisele, ent silmas tuleb pidada, et tühistamiskaebuse rahuldamisega vaidlusalused õigussuhted kaebaja ja vastustaja vahel tegelikult ei lõpe. Nende õigussuhete valguses tuleb vastustaja poolt kompromissläbirääkimistel antud nõusolekut muuta teenindusmaa piire vastavalt joonisel (tl.103) näidatule käsitada samaväärsena vastustaja ettepanekuga vaidluse lahendamiseks kompromissiga ning kuivõrd, nagu ma juba märkisin, on see pakkumine tegelikult heldem seadusega minimaalselt nõutust, on õiglane arvestada seda ka menetluskulude kandmisel ning jätta seetõttu kompromissläbirääkimiste pidamisega seotud kulud poolte endi kanda. Põhjendamatuks pean ka kohtuistungi ette valmistamise ja kohtuistungil osalemisega seotud lisakulu osas, milles see tekkis kahe advokaadist esindaja osavõtust. Kokkuvõttes leian, et vaidluse keerukust ja mahukust silmas pidades saab HkMS § 109 lg 6 tähenduses põhjendatud ja vajalikuks kuluks pidada umbes 9 tunnile advokaadi tööle vastavat õigusabikulu (3,5 tundi kaebuse koostamine, 4,5 tundi kohtuistungiks ette valmistamine ja eelmenetluse kestel seotud dokumentidega tutvumine ja avalduste esitamine, 1 tund kohtuistungiks). Sellele vastava õigusabikulu suurus on seega 9x150x20%=1620 eurot. Kokku tuleb kaebaja kasuks välja mõista seega 1620+15=1635 eurot. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.