A. L kaebus MTÜ Sõrve Sääre Jahiselts kohustamiseks väljastama jahiluba või alternatiivselt juhiloa väljastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – A. L, esindaja advokaat Raiko Paas; Vastustaja – MTÜ Sõrve Sääre Jahiselts, esindaja vandeadvokaat Kersti Põld;
RESOLUTSIOON
1.Lugeda kaebus jahiloa väljastamise kohustamist puudutava nõude osas esitatuks seaduses sätestatud kaebetähtaega rikkudes ning lõpetada selles osas haldusasja menetlus;
2.Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata;
3.Jätta menetluskulud vaidluse osapoolte endi kanda
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 23.02.2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
Tallinna Halduskohtule 12.01.2016 saadetud esialgses kaebuses taotles A. L MTÜ Sõrve Sääre Jahiselts kohustamist väljastama talle väikeuluki luba. Kaebusest nähtuvalt oli A. L esitanud jahiseltsile korduvaid taotlusi väikeulukiloa väljastamiseks, kuid tulutult.
2.Tallinna Halduskohtu 26.02.2016 määrusega jäeti kaebus sellega seonduvate asjaolude täpsustamiseks käiguta (tl 24). A. L vastas määrusele 14.03.2016.
3.Tallinna Halduskohtu 06.04.2016 ja 24.05.2016 määrustega jäeti kaebus veelkord käiguta, et A. L saaks selgitada oma eesmärke (tl 30; 35).
4.A. L teatas 08.06.2016 vastuses, et ta soovib esitada kohustamisnõude jahiloa väljastamiseks 10.02.2014 esitatud taotluse alusel ja alternatiivselt ka jahiloa väljastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõude (tl 37-38).
5.Tallinna Halduskohtu 09.06.2016 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 39). MTÜ Sõrve Sääre Jahiselts (edaspidi ka jahiselts) on kaebusele 11.07.2016 vastanud (tl 41-45). Vastustaja on taotlenud kohustamisnõude osas menetluse lõpetamist seoses kaebetähtaja rikkumisega ning tuvastamisnõude osas kaebuse tagastamist (läbi vaatamata jätmist) HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, sest sellega ei ole võimalik eesmärke saavutada. Kaebaja vaidles menetluse lõpetamise taotlusele vastu (tl 69-70).
7.Kaebaja on seisukohal, et väikeulukiloa väljastamata jätmisega rikkus jahiselts nii jahi- kui põhiseadust, kitsendades oma tegevusega maaomanikele seadusega antud õigusi. Jahiselts on põhjendanud keeldumist küll sellega, et on seatud üldine jahikeeld, kuid kaebaja arvetes on lubade mitteväljastamisega rikutud jahiseaduse §-i 63. Jahiselts on otsinud erinevaid ettekäändeid, et kaebaja 10.02.2014 taotlust mitte lahendada. Selline viivitus on olnud õigusvastane. Kaebaja leiab, et vastustaja õigusvastase tegevusetuse tuvastamine on vajalik seoses kaebaja subjektiivsete õigustega ja et saada vastustajalt jahiluba. Taolisel juhul ei saa vastustaja tulevikus samadel põhjustel enam keelduda. Tõhusamad õiguskaitsevahendid kaebajal puuduvad.
8.Täiendavas 23.11.2016 seisukohas (tl 69-71) möönab kaebaja, et kohustamiskaebuse esitamiseks võib olla kaebuse esitamise tähtaeg möödunud juhul, kui vastustaja 12.03.2014 e-kirja saab käsitleda jahilubade väljastamisest keeldumisena. Kui aga eelnimetatud e-kiri on käsitletav jahilubade andmisest keeldumisena, siis oleks kaebuse eesmärki arvestades tuvastamistaotluse esitamine põhjendatud ning nimetatud taotluse esitamiseks on aega kolm aastat. Kui esitatakse alternatiivne taotlus, siis ühe taotluse piires menetluse lõpetamine kaebetähtaja rikkumise tõttu võimalik ei ole. Lisaks eeltoodule märgib kaebaja, et teistes kohtuasjades tehtud otsuseid tuleks käsitleda ühtede tõenditena teiste hulgas ning nendes tehtud järeldused ei tohiks käesolevat kaebust lahendavale kohtule kohustuslikud olla.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
9.MTÜ Sõrve Sääre Jahiselts ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu.
10.Vastustaja selgitab, et A. L saatis 31.10.2013 MTÜ-le Sõrve Sääre Jahiselts elektronposti teel teatise sisuga: „Antud kinnistutel on kuni kokkuleppe sõlmimiseni jahipidamine rangelt keelatud” loetledes selles ära ka vastavad kinnistud. A. L esitas 10.02.2014 MTÜ-le Sõrve Sääre Jahiselts avalduse, millega palus temale väljastada väikeuluki loa jahiseltsi jahipiirkonnas olevatele
lepingulistele kinnistutele ja metssea loa Rõõmu kinnistule 80701:003:0900. Samas avalduses rõhutas A. L veelkord, et MTÜ-l Sõrve Sääre Jahiselts on antud kinnistutel jahipidamine keelatud kuni vastava kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseni. Jahiselts asus seisukohale, et kui kinnistu omanikud on keelanud oma kinnistutel jahipidamise, ei saa A. Lle erandit teha ja temale jahiluba väljastada. Jahiselts ei pea võimalikuks tõlgendada jahiseadust kaebuse esitajale meelepärasel viisil, mis tähendaks seaduse tõlgendamist teisiti, kui on selgitanud Keskkonnaamet ja Pärnu Maakohus ning Keskkonnaministeerium oma kodulehel. Vastustaja peab õigeks Pärnu Maakohtu jõustunud kohtulahendis väärteoasjas nr 4-15-4133 esitatud jahiseaduse § 6 p-i 3 tõlgendust ja leiab, et olukorras, kus kinnistu omanikud keelasid oma kinnistutel jahipidamise, ei saa A. Lle teha erandit ja temale jahiluba anda. Seega ei saanud jahiselts rahuldada A. L 10.02.2014 taotlust.
11.Vastustaja leiab, et kohustamiskaebus on esitatud kaebetähtaja rikkumisega ja selle nõude osas tuleb menetlus lõpetada. Kaebaja 10.02.2014 taotlus lahendati ühemõtteliselt ja selgelt juba hiljemalt 12.03.2014, kui jahiseltsi juhatuse liige P. P teavitas teda, et temale ei ole võimalik väljastada soovitud jahilube. Kaebaja sai jahiseltsi juhatuse esimehe 12.03.2014 kirja kätte 13.03.2014 ning HKMS § 46 lg 2 esimeses lauses sätestatud 30-päevane kaebetähtaeg möödus 12.04.2014.
12.Vastustaja ei ole ka jahiloa väljastamisega õigusvastaselt viivitanud. Jahiseltsi tegevus kaebuse esitaja 10.02.2014 taotluse lahendamisel on juba ühel korral olnud kohtuliku kontrolli esemeks, seda on analüüsitud väärteoasjas nr 4-15-4133. Nimetatud asjas leidis kohus, et jahiselts ei ole seadust rikkunud. Vastustaja leiab, et jahiselts jättis õigesti A. L 10.02.2014 taotluse rahuldamata. Arvestades aga asjaolu, et Pärnu Maakohus on väärteoasjas nr 4-15-4133 tehtud jõustunud kohtulahendiga tuvastanud, et jahiseltsi tegevus kaebuse esitaja taotluse menetlemisel ei olnud õigusvastane, siis eeltoodule tuginedes ei ole halduskohtule esitatud tuvastamiskaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Vastustaja hinnangul tuleks kaebus tuvastamisnõude osas HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel selle esitajale tagastada.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Käesolevas haldusasjas on taotletud MTÜ Sõrve Sääre Jahiseltsi kohustamist väljastama kaebajale jahiluba ning alternatiivselt veel ka jahiloa väljastamisega viivitamise õigusvastsuse tuvastamist. Kaebaja on seisukohal, et tema 10.02.2014 taotlust ei ole lahendatud. Alternatiivse nõude esitamine on aga ajendatud sellise võimaliku olukorra pinnalt, kus vastustaja 12.03.2014 e-kirja käsitatakse siiski jahilubade väljaandmisest keeldumisena, mis omakorda viitaks kohustamisnõude osas kaebetähtaja ületamisele ning seetõttu ka menetluse võimalikule lõpetamisele. Seetõttu peab kaebaja tuvastusnõuet oma õiguste efektiivseks kaitseks vajalikuks, sest vastava tegevusetuse õigusvastasuse korral ei saaks vastustaja edaspidi enam viivitada samas olukorras.
14.Vastustaja on seisukohal, et kohustamiskaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ning taotleb selles osas menetluse lõpetamist vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku paragrahvile 124. Vastustaja selgitab, et kaebaja 10.02.2014 taotlus lahendati hiljemalt 12.03.2014, kui talle teatati, et soovitud jahiloa väljastamine ei ole võimalik. Vastav e-kiri on asja materjalide juures olemas (tl 10). Vastustaja märgib, et kaebaja on 12.03.2014 kirja ka kätte saanud, sest see nähtub 13.03.2014 elektronkirjas väljendatud etteheidetest (tl 10), mistõttu möödus 30-päevane kaebetähtaeg 12.04.2014. Vastustaja viitab veel ka jahiseaduse § 40 lõikele 6, milles sätestatakse, et jahiluba väljastatakse viie tööpäeva jooksul arvates vastava taotluse esitamisest ja mis antud juhul tähendab seda, et kui lähtuda kaebaja väitest, mille kohaselt oli taotluse lahendamisel tegemist viivitusega, siis tegevusetuse või viivituse puhul möödus seadusega ettenähtud üheaastane kaebetähtaeg 17.02.2015.
15.Halduskohtumenetluse seadustiku § 46 teises lõikes on sätestatud, et kohustamiskaebuse võib esitada 30 päeva jooksul haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumise teatavakstegemisest arvates, kusjuures haldusorgani tegevusetuse või viivituse korral võib selle esitada ühe aasta jooksul haldusakti andmiseks või toimingu tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Kaebaja on taotlenud väikeuluki jahiluba, mis annaks õiguse ulukitele jahti pidada. Vastustaja on sellest 12.03.2014 keeldunud.
16.Antud juhul tuleb vastustajaga nõustuda, et kohustamisnõue ei ole esitatud tähtaegselt ning seega tuleb menetlus selles osas lõpetada. Kohustamisnõude tähtaegsuse hindamisel ei ole otseselt oluline kuidas keeldumist tõlgenda ehk kas see peaks olema tõlgendatav haldusakti andmisest keeldumisena või toimingu tegemisest keeldumisena. Pigem on oluline see, et taotlejale oleks olnud arusaadav, et tegemist oli jahiloa väljastamisest keeldumisega. Praegusel juhul selles enam mingisugust sisulist vaidlust olla ei saa. Kaebaja on seda selgelt mõistnud. See nähtub 13.03.2014 elektronkirjast ning ka Pärnu Maakohtu 05.06.2015 määrusest. Maakohtu määrusest ilmneb, et MTÜ Sõrve Sääre Jahiselts osas oli alustatud 18.08.2014 ühtlasi ka väärteomenetlust jahiseaduse § 63 tunnustel selle kohta, et A. Lle väikeulukiloa väljastamata jätmisega võidi rikkuda jahiseaduse § 40 lõigete 4 ja 6 nõudeid. Keskkonnainspektsioon lõpetas väärteomenetluse, kuid A. L esitas selle peale kaebuse ning nimetatud kaebuse rahuldamata jätmise peale vastava kaebuse Pärnu Maakohtusse. See rahuldati ning seejärel Keskkonnainspektsioon uuendas väärteomenetluse, kuid lõpetas selle taas 15.05.2015 väärteo tunnuste puudumise tõttu. Kaebaja vaidlustas menetluse lõpetamise uuesti, kuid maakohus jättis vastava kaebuse rahuldamata. Taoline menetluse käik nähtub maakohtu 05.06.2015 määrusest väärteoasjas 4-15-4133, mis on haldusasja materjalide juurde ühtlasi ka esitatud (tl 58-60). Maakohus tõlgendas seadust selliselt, et olukorras, kus maaomanik on keelanud oma kinnisasjal jahipidamise, laieneb see keeld kõigile, ka maaomanikule endale. Jahiseaduse sätete tõlgendamine kaebetähtaja kontekstis otseselt asjassepuutuv ei ole, kuid eelnevalt kirjeldatud menetluse käigust ilmneb selgelt, et keeldumine ei saanud kuidagi mõistetamatuks jääda ja et kohustamisnõude esitamiseks ettenähtud 30 päevast kaebetähtaega on ilmselgelt ületatud ja seda olenemata sellest kas lugeda jahiloa väljastamise keeldumisest teadasaamise kuupäevaks 13.03.2014 või mõni hilisem kuupäev enne seda kui Keskkonnainspektsioonile vastav avaldus esitati ning inspektsioon menetlust alustas. 30-päevast kaebetähtaega on ületatud igal juhul ning 10.02.2014 taotluse pinnalt ei ole jahiloa väljastamise kohustamiseks kaebetähtaja möödumise tõttu ilmselgelt alust. Seega tuleb menetlus selles osas lõpetada. Kaebajal oleks otstarbekohane kogu situatsiooni ning ka maakohtu määruses selgitatut veelkord kaaluda. Olenevalt asjaoludest on hiljem võimalik jahiluba uuesti taotleda.
17.Viivitamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas on vastustaja taotlenud kaebuse tagastamist halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 2 punkti 2 alusel, sest sellega ei ole kaebajal võimalik eesmärke saavutada. Ilmselt on mõeldud siiski kaebuse läbi vaatamata jätmist lähtuvalt HKMS § 151 lg 2 p-st 1, milles on ühtlasi ka viide HKMS § 121 lõikele 2, sest tegemist on menetlusse võetud kaebusega. Protsessuaalses mõttes tähendab see seda, et menetlusse võetud kaebusi ei tagastata, vaid need võidakse jätta sellekohase aluse olemasolul läbi vaatamata. Mis puutub aga kaebuse läbi vaatamata jätmisesse HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel viitega sama seadustiku § 121 lg 2 punktidele 2 ning seda seetõttu, et kaebusega (nõudega) ei ole võimalik eesmärki saavutada, siis ei ole see kohustuslik. HKMS § 151 lg 2 p 1 sõnastuse kohaselt võib kohus jätta taolistes olukordades kaebuse läbi vaatamata, kuid ei pea seda ilmtingimata tegema. Kaebus on jäetud mitmel korral käiguta ning kaebajal on olnud võimalus vaidluse eset täpsustada, mistõttu oleks kaebuse varasem tagastamine võinud ka ennatlikuks osutuda. Õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks ettenähtud 3-aastane piirtähtaeg ei olnud samuti möödas, mis tähendab seda, et tervikuna ei oleks nagunii saanud kaebust läbi vaatamata jätta. Kohtupraktikas on taolistes olukordades mõnikord eelistatud pigem kaebuste sisulist lahendamist, kusjuures praeguses menetlusjärgus ei oleks kaebuse läbi vaatamata jätmine enam otstarbekohane ka lähtuvalt menetlusökonoomilistest kaalutlustest. Tuvastamisnõuete osas
tõusetub küll veel ka kaebeõiguse piirangu ning vastava taotluse lubatavuse küsimus, kuid teatavat preventiivset huvi antud juhul päris lõpuni siiski välistada ei saa. Seega on otstarbekas lahendada nõue sisuliselt ning vastustaja poolt esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmise taotlust ei saa rahuldada, kuid kohus seda käesoleva lahendi resolutsioonis eraldi ei kajasta, sest vastustaja sellekohasest küsimuseasetusest ei järeldu, et kaebuse käbi vaatamata jätmine oleks eesmärk omaette. Pigem tuleb seda tõlgendada alternatiivse taotlusena ning selliselt, et see ei ole vastustaja jaoks enam olemuslik, olukorras, kus kaebus jääb väidetava viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas rahuldamata.
18.Vastustaja on keeldunud jahiloa väljastamisest 12.03.2014. Tegemist oli 10.02.2014 taotlusega. Kaebaja on seda väitnud ning selles ei ole vaidlust. Kaebaja nõue väljenduski selles, et kohustada jahiseltsi eelnimetatud 10.02.2014 taotluse pinnalt jahiluba väljastama. Samas nähtub haldusasja materjalide juurde esitatud küllaltki mahukast kirjavahetusest, et taotlus on olnud puudustega ning koheselt seda lahendada ei saanud. P. P 26.02.2014 elektronkirjas on viidatud asjaolule, mille kohaselt puudusid kirjal tekst ja manused. P. P 05.03.2014 kirjas on märgitud, et lepingute nimekiri oli poolik ja et enne selguse saamist ei ole võimalik jahiluba väljastada (tl 9, pöördel). Haldusasja materjalist ei nähtu kas ja millal kaebaja sellele vastas, kuid 12.03.2014 keeldumine on toimunud sellest arvestatuna 5 tööpäeva jooksul, mis on kooskõlas jahiseaduse § 40 lõikes 6 sätestatuga. Seega ei ole jahiloa väljastamise taotluse lahendamisel viivitust toimunud ning väidetava viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõue jääb rahuldamata.
19.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja on kasutanud õigusabiteenust ning taotleb 240 euro suuruste õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt. Nimetatud taotlus jääb siiski rahuldamata, sest haldusorganile õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi loetakse reeglina haldusorgani põhitegevuse raamesse jäävateks ning kohtupraktika käigus on asutud seisukohale, et haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine üksikisikult ei ole üldjuhul põhjendatud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.