3-16-2410/15 - Korrakaitse - Vanglad - Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

5.Tartu Halduskohus tagastas 01.12.2016. a määrusega S. Odineci kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel. Määruse põhjendused: 1) Kaebaja on jätnud tähelepanuta, et justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 14 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi“ § 1 lg-test 1 ja 2 tulenevalt pole ITK haldusakt, vaid karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, kus esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ja nende rakendamise graafik. Seda on selgelt välja öeldud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-95-09 ps 19. Samas on leitud, et iseseisvalt pole võimalik vaidlustada ka ITK turvalisusriske puudutavat osa (p 26). Kinnipeetaval pole õigust nõuda, et RH-st kõrvaldataks hinnangud, milliseid ta õigeks ei pea või mis talle ei meeldi ega määratleda seda, mis on riskide maandamiseks vajalikud, õiged ja tulemuslikud vahendid. ITK osa, milles käsitletakse kinnipeetava ohtlikkust, ja tema kohta koostatud RH ankeet ei vasta ka sisu poolest haldusakti tunnustele, kuna sisaldavad ainult hinnanguid ning ei tekita, muuda ega lõpeta otseselt isiku õigusi või kohustusi. HKMS § 37 lg 2 p-s 1 sätestatu lubab nõuda ainult haldusakti tühistamist. Soovituslikku tähendust omavate programmiliste dokumentide ja kinnipeetavale antud hinnangute suhtes pole niisugust nõuet võimalik esitada. Seega pole ITK ega RH tühistamise nõuded lubatavad, mistõttu ei ole lubatavad ka riskide uuele hindamisele ja uue ITK koostamisele kohustamise nõuded. 2) Iseseisva vaidlustamisõiguse puudumise tõttu ei ole alternatiivselt esitatud õigusvastasuse tuvastamise nõuded samuti lubatavad. Kaebaja ei ole arvestanud, et kinnipeetava paigutamise otsustab vangla ja tal endal pole subjektiivset õigust nõuda avavanglasse saamist. Isegi kui kohus leiaks asja sisuliselt lahendades, et kaebaja ohtlikkusele antud hinnang on õigusvastane, ei saaks ta nõuda vastustajalt enda avavanglasse paigutamist. Sama kehtib lühiajalise väljasõidu puhul, sest tegemist on vangla poolt kaalutlusõiguse alusel antava soodustusega, mitte tema kohustuse ega kinnipeetavale antud subjektiivse õigusega. Õigusvastasuse tuvastamine peab olema kaebaja jaoks kasulik ja aitama teda edasisel õiguste teostamisel või kaitsmisel. ITK-s ja RH ankeedis turvalisusriskide kohta väljatoodu ei saa sellele tingimusele vastata, sest neis märgitul üksi pole tõenduslikku tähendust. Seetõttu ei aita ITK vastava osa või kinnipeetava riskidele antud hinnangu vaidlustamine kaasa kaebaja õiguste kaitsele. ITK-s esitatu ekslikkusele võib kaebaja viidata tulevikus ette tulla võival juhul, kui vangla tugineb sellele mõne haldusakti või toimingu põhjendamisel.

jälgimiseks määratud vestlusi. 07.09.2016. a ITK-st nähtuvalt oli selle alusel avavanglasse ümberpaigutamise tingimuste muutmise põhjuseks kaebaja ohtlikkuse hinnang, kuigi hinnangu põhjendused jäid identseks varasemate põhjendustega ning uusi asjaolusid ega motiive 07.09.2016. a ITK-s välja ei toodud. ITK piirab osas, milles muudab varem kehtestatud avavanglasse ümberpaigutamise tingimusi, kaebaja õigusi, kuna ITK on ainus otsustus, mille vastustaja kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise tingimuste muutmise kohta tegi. 07.09.2016. a ITK vastab vastavas osas haldusakti tunnustele, kuna teeb siduvalt kindlaks haldusõigussuhteid mõjutavad asjaolud (kinnipeetava ohutaseme ja muud tingimused, millest sõltub kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine). 2) Kohus pidanuks tegema ettepaneku kaebuse nõude muutmiseks. Antud juhtum erineb Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-95-09 käsitletud juhtumist, kuna antud juhul on õigusvastased kaebaja ohtlikkusele antud hinnang ja muudetud avavanglasse ümberpaigutamise tingimusi, mis omavad kaebaja suhtes vahetuid õiguslikke tagajärgi. ITK õigusvastasuse tuvastamine aitaks edaspidi kaebajat õiguste teostamisel ja kaitsmisel. Tal on võimalik nõuda, et kaalutaks tema avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda paigutamist. Riigikohtu lahendi nr 33-1-95-09 p-s 27 märgitust järeldub, et ITK turvalisusriske puudutava osa õiguspärasust tuleb kontrollida, kui vangla on selles toodule tuginenud ITK mõne osana vormistatud, ent materiaalses mõttes haldusaktina kvalifitseeruva otsustuse motiveerimisel. Samast põhimõttes tuleb lähtuda ka juhul, kui ITK ohtlikkust puudutavas osas toodule on tuginetud avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümberpaigutamise tingimuste muutmisel, sõltumata sellest, kas vastav toiming on aset leidnud ITK muutmisest eraldi või on materialiseerunud üksnes ümberpaigutamise tingimuste muutmisena ITK-s. 3) VangS § 20 lg 3 ei hõlma õigust kehtestada kinnipeetava ümberpaigutamisele VangS § 20 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga võrreldes täiendavaid eeltingimusi. VangS § 20 lg-st 3 tuleneva volituse piire ületavas osas on määruse nr 9 § 17 lg 1 p 3 ja lg 2 vastuolus PS §-dega 3, 11 ja 94. Piisavad on VangS § 20 lg-test 1 ja 2 tulenevad kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise tingimused ja piirangud ning mistahes täiendavad tingimused ei ole vajalikud ega mõõdukad.

10.Kaebaja väidab määruskaebuses, et 07.09.2016. a ITK vastab haldusakti tunnustele osas, milles see muudab varem kehtestatud avavanglasse ümberpaigutamise tingimusi, kuna piirab kaebaja õigusi, sest on ainus otsustus, mille vastustaja kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise tingimuste muutmise kohta tegi ning ITK alusel oli avavanglasse ümberpaigutamise tingimuste muutmise põhjuseks kaebaja ohtlikkuse hinnang. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Märge ITK-l kinnipeetava ohtlikkuse kohta ei ole haldusakti tunnustele vastav märge, kuivõrd sellest ei tulene kinnipeetavale mingeid kohustusi ning kaebaja väidetust ei nähtu, et see märge oleks mõjutanud tema suhtes tehtud otsustusi. Seega märkel puudub iseseisev mõju isiku õigustele ja kohustustele. Ka peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et VangS §-de 14, 16 ja 20 süstemaatilise tõlgendamise pinnalt võib asuda seisukohale, et kehtiva vangistusõiguse kohaselt viiakse karistus täide kinnises vanglas. Kinnipeetava ümberpaigutamist avavanglasse reguleerib VangS § 20, sätestades ammendavalt kolm iseseisvat alust. Nendeks on ITK-st järelduv vangistuse kinnises vanglas täideviimise ebaotstarbekus, reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse ajaline lühidus (vähem kui üks aasta) ja karistuse kandmiselt vabanemise tähtpäeva lähenemine (ära kanda jäänud vähem kui 18 kuud) (VangS, kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, lk 73-74). Kehtivast seadusandlusest ei tulene vangla kohustust kaaluda mõne formaalse eelduse täitumisel kinnipeetava ümberpaigutamist. Kaebaja vastupidine arusaam on ebaõige. Kehtiv seadusandlus ei välista kinnipeetava poolt taotluse esitamist tema avavanglasse ümberpaigutamiseks, kui ta leiab, et selleks on nõutud tingimused täidetud. Sellekohase taotluse mitterahuldamise otsustust on kinnipeetaval võimalik vaidlustada. Käesoleval juhul aga sellist ITKs märgitud hinnangul põhinevat haldusakti või toimingut vaidlustatud ei ole. Kohtupraktikas on sedastatud, et kaebaja võib täitmiskavas esitatu ekslikkusele viidata ka tulevikus ette tulla võival juhul, kus vangla tugineb täitmiskavale mõne toimingu või haldusakti põhjendamisel (Riigikohtu 17.07.2010. a otsus nr 3-3-1-95-09, p 26). Kuna ITK ega RH ei vasta sisu poolest haldusakti tunnustele, sisaldavad üksnes hinnanguid kinnipeetava ohtlikkuse ja tema puhul esinevate riskide kohta ning ei tekita, muuda ega lõpeta otseselt kinnipeetava õigusi ega kohustusi, siis ei ole need iseseisvalt vaidlustatavad. Seega on halduskohus põhjendatult asunud seisukohal, et ITK ega RH tühistamise nõue ei ole lubatav, mistõttu ei ole ka lubatavad kaebaja riskide hindamisele ja uue ITK koostamisele kohustavad nõuded. Kaebaja väited seonduvalt määruskaebuses nimetatud erinevate vestluste ja muude toimingute läbi viimata jätmisega vastustaja poolt jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna need ei seondu käesoleva vaidluse esemega.