G. K kaebus Audru Vallavalitsuse 26.09.2016 otsuse nr 2-6/3 tühistamiseks ja sünnitoetuse väljamaksmise kohustamiseks
Asja läbivaatamise kuupäev
Kohtuistung 23. jaanuar 2017
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja (avaldaja) – G. K, esindaja Anu Toomemägi;
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ja tühistada Audru Vallavalitsuse 26.09.2016 otsus nr 2-6/3;
Vastustaja – Audru vald, esindajad Katri Pruul ja Sirli Sabiin
2.Kohustada vastustajat kaebajat puudutava määramise küsimust uuesti läbi vaatama;
sünnitoetuse
3.Mõista Audru vallalt kaebaja kasuks menetluskuluna välja 288 euro suurune summa Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 01.02.2017. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
Audru Vallavalitsuse 26.09.2016 otsusega nr 2-6/3 jäeti G. Kle 200 euro suurune sünnitoetus määramata, kuna tal on võlaõiguslikust lepingust tulenev võlgnevus valla ainuomandis oleva OÜ Lavassaare Kommunaal ees 26.09.2016 seisuga summas 6591 eurot ja 57 senti.
2.G K esitas 07.10.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Audru Vallavalitsuse 26.09.2016 otsuse nr 2-6/3 tühistamiseks ning sünnitoetuse väljamõistmiseks.
3.Tallinna Halduskohtu 31.10.2016 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 13). Audru vald vastas sellele 01.12.2016.
4.Tallinna Halduskohtu 06.01.2017 määrusega määrati asi läbivaatamisele kohtuistungil (tl 27).
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
5.Kaebaja leiab, et vastustaja tõlgendab otsuses toodud õiguslikke aluseid vääralt. Vastustaja on käitunud sünnitoetuse mittemääramisel pahatahtlikult. Kaebaja arvates ei saa vaidlust olla selles, et poolte vahel puudub kehtiv võlaõiguslik leping OÜ Lavasaare Kommunaaliga, mis tähendab, et kaebajal ei saa olla ja seega ei saa olla võimalik kaebaja võla olemasolu 26.09.2016 seisuga summas 6591,57 eurot OÜ Lavassaare Kommunaal ees. Kaebaja kinnitab, et laps ja lapse üks seaduslikest esindajatest on rahvastikuregistri andmetel valla elanik lapse sünnist alates. Kuivõrd vastustaja ei ole Audru Vallavolikogu 10.03.2016 määruse nr 7 § 17 esimest eeldust (200 euro saamiseks peab olema nii laps kui seaduslik esindaja registreeritud valla elanikuna) vaidlustanud, ning muud vastuolud puuduvad, siis kahtlemata pidanuks kaebaja saama 200 eurot sünnitoetust, mis makstakse pärast lapse sündi Audru Vallavalitsuse poolt.
6.Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et G. K ja OÜ Lavassaare Kommunaal vahel ei ole ühtegi kehtivat võlaõiguslikku lepingut ja seepärast ka haldusakti andjal puudus võimalus seesuguse võlaõigusliku lepingu lisamiseks 26.09.2016 otsusele. Võttes aluseks Audru Vallavalitsuse 26.09.2016 otsuse nr 26/3, siis ei nähtu asjaolusid, mis tõendaksid haldusakti õiguspärasust. Kuivõrd kaebajal puudub kehtiv võlaõiguslik leping OÜ-ga Lavasaare Kommunaal, siis oleks vastustaja pidanud kaebajale maksma sünnitoetust summas 200 eurot. Kaebaja on seisukohal, et Audru Vallavalitsuse 26.09.2016 otsus nr 2-6/3 ei ole õiguspärane. Kuivõrd vaidlustatud otsusele pole lisatud haldusorgani juhi poolt välja antud volitust, seab kaebaja kahtluse alla ka sotsiaalnõunik Peep Tarre õiguse anda välja haldusorgani nimel haldusakt.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
7.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu (tl 15-17).
8.Kohalikule omavalitsustele on antud lai otsustusruum, kas üldse ja milliseid toetusi seaduses sätestatule lisaks täiendavalt maksta. Audru Vallavolikogu 10.03.2016 määruse nr 7 „Audru valla sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise kord“ § 7 punkti 6 järgi on Audru vallal õigus sünnitoetuse määramisest keelduda, kui taotlejal on võlaõiguslikust lepingust tulenev võlgnevus valla ainuomandis oleva äriühingu ees. Audru vallas Lavassaare alevis asuv korter aadressiga P tn 10 – 22 on käesoleva hetke seisuga kolme isiku kaasomandis, kelleks on L K, kaebaja G. K ja R K. Korteriomandi esimene omanik, kellel oli sõlmitud Lavassaare Kommunaal OÜ-ga eluruumi haldusleping, oli N K, kes oli praeguste omanike ema. L K, kaebaja G. K ja R K omandasid P tn 10 – 22 korteriomandi pärimise teel juba 2006. aastal. Vastavalt pärimisseaduse § 130 lõikele 1 läks N Ki poolt Lavassaare Kommunaal OÜ-ga sõlmitud halduslepingust tulenevad õigused ja kohustused pärandi vastuvõtmisega üle pärijatele. Halduslepingut praegused P tn 10 – 22 omanikud käesoleva hetkeseisuga üles öelnud ei ole. 30.11.2016 seisuga võlgnevad L K, G. K ja R K Lavassaare Kommunaal OÜ’le Lavassaare alevis P 10 – 22 asuva korteriomandi haldustasu ja kommunaalteenuste eest 6686,94 eurot. Kaebajal on võlaõiguslikust lepingust tulenev võlgnevus Audru valla ainuomandis oleva äriühingu ees, mistõttu oli Audru vallal õigus keelduda sünnitoetuse määramisest. Kaebaja peab olema eelkõige ise teadlik temaga sõlmitud võlaõiguslikest lepingutest ning samuti on kaebajale edastatud igakuiselt arveid, milles kajastub täitmata kohustus Lavassaare Kommunaal OÜ ees. Lisaks eeltoodule oli Audru Vallavalitsuse sotsiaalnõunikul Peep Tarrel õigus
allkirjastada vaidlustatud otsust. See tuleneb Audru Vallavolikogu 10.03.2016 määruse nr 7 „Audru valla sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise kord“ § 6 lõikest 1, mille kohaselt teeb otsuse sünnitoetuse määramise või mittemääramise kohta Audru valla pereabikomisjoni ettepanekul vallavalitsuse sotsiaalnõunik või sotsiaaltöö spetsialist.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Audru Vallavalitsuse 26.09.2016 otsust nr 2-6/3 ja taotletud selle tühistamist ning sünnitoetuse väljamaksmise kohustamist. Taoliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 31.10.2016 määrusega ühtlasi ka menetlusse võetud. Audru Vallavalitsuse 26.09.2016 otsuse nr 2-6/3 andmise õigusliku alusena on viidatud vallavolikogu 10.03.2016 määruse nr 7 „Audru valla sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise kord“ mitmetele paragrahvidele, kuid sisuliselt baseerub keeldumine eelnimetatud määruse § 7 punktil 6, mille kohaselt võib vald toetuse määramisest keelduda, kui taotlejal on võlaõiguslikust lepingust tulenev võlgnevus valla või valla ainuomandis oleva äriühingu ees. Seonduvalt eelnimetatuga on vaidlustatud haldusaktis märgitud, et kaebaja võlgnevus valla ainuomandis oleva OÜ Lavassaare Kommunaal ees oli 6591 eurot ja 57 senti.
10.Kaebaja leiab, et vastustaja on tõlgendanud asjaolusid ebaõigesti, et kaebajat ei saa võlgnikuks lugeda, et võlaõiguslikust lepingust tulenevat kohustust ning taolist võlgnevust ei ole ja et sisuliselt ei ole kaalutlusõigust teostatud. Lähtuvalt eeltoodust tuleb käesoleva haldusasja raames kontrollida põhiliselt seda kas haldusmenetluse seaduse paragrahvis 54 nimetatud haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud, mis antud juhul taandub peamiselt hinnangule kaalutlusvigade olemasolust või nende puudumisest. Halduskohtumenetluses ei saa hinnata võlaõiguslike nõuete sisulist põhjendatust, kuid kaebajaga tuleb nõustuda vähemalt selles, et väidetav võlgnevus ei saa olla sellises summas nagu see on märgitud vaidlustatud haldusaktis ehk 6591 eurot ja 57 senti. Osaühingu Lavassaare Kommunaal maksekäsu kiirmenetluse avalduse raames kohustati kaebajat 29.03.2016 seisuga tasuma solidaarvõlgnikuna 2933 euro ja 60 sendi suurust summat, kuid G. K põhjendab seda eelkõige sellega, et ei olnud vastuväidete esitamise ja vaidlustamise võimalusest teadlik ja et sisuliselt ta sellega ei nõustu (tl 24). Kaebaja märkis, et kavatseb seda edaspidi siiski vaidlustada (kohtuistungi protokoll, tl 53, pöördel). Eelnimetatu käesoleva vaidlusega küll otseselt ei seostu, kuid mingil määral võib kaebaja seisukoht ka põhjendatud olla, sest maksekäsu kiirmenetluse avalduste raames kohustati sama korterit kasutanud L ja R Ki tasuma solidaarselt 4221 euro ja 30 sendi suurust summat ning tsiviilasjas 2-16-101093 oli esitatud S. S, L Ki ja R K vastu seonduvalt eelnevalt nimetatud 2933 euro ja 60 sendi suuruse võlgnevusega vastav hagiavaldus, kuid maakohtu 05.10.2016 määrusega kinnitati kompromiss, mis sisuliselt tähendas seda, et OÜ Lavassaare Kommunaal loobus oma nõudest (tl 3739). Kaebaja küll ei eita võlgnevust, sest maksekäsk kuulus täitmisele, kuid ei nõustu selle suurusega, selgitades, et on võlgnevust osaliselt tasunud, et summasid on ka toetustest maha arvatud, kusjuures vastustaja ei ole arvestanud asjaolu, et G. K on tasunud võlgnevust veel ka teiste isikute eest, kes samuti korterit kasutasid. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et küsimused, mis taanduvad sellele kuidas võlgnevuse tasumise kohustust jagada või kas võlgnevust on tasutud ka teiste isikute eest või kes peaks rohkem tasuma, ei ole käesoleva vaidluse puhul kõige olemuslikumad. Lähtuvalt Audru Vallavolikogu 10.03.2016 määruse nr 7 seitsmenda paragrahvi kuuenda punkti sõnastusest ei pea vald võlgnevuse korral toetuse määramisest keelduma. See on pelgalt alternatiivne võimalus, mis eeldab küsimuse sisulist kaalumist. Sellest omakorda järeldub, et võlgnevuse suurusjärk peaks olema enam-vähem paigas. Ilmselt ei oleks sünnitoetuse määramisest keeldumine põhjendatud, vähemalt nendel juhtudel kui võlasumma on minimaalne. Kohtuistungil vastustaja seda tegelikult ka möönis. Samas võib esineda olukordasid, kus oleks põhjendatud arvestada võlasumma suuruse kõrval veel ka muid võlgnevuse või väidetava võlgnevuse kujunemisega seonduvaid asjaolusid. Praegu ei ole seda tehtud ning selles osas on tegemist olulise kaalutlusveaga.
11.Audru Vallavolikogu 10.03.2016 määrusega nr 7 kehtestatud sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise korra § 7 üksnes võimaldab teatud juhtudel toetuse määramisest keelduda, mis tähendab seda, et võimalikku keeldumist tuleks vaadelda pigem erandlikuna ning sellega seonduvad asjaolud vajaksid põhjalikku kaalumist. Tuginemine pelgalt valla ainuomandis oleva äriühingu paljasõnalisele väitele võlgnevuse olemasolust võib osutuda ebapiisavaks. Antud juhul on tõusetunud veel ka küsimus sellest kas äriühing üldse edastas varasemal perioodil kommunaalkulude arveid konkreetselt G. K-le, et tal oleks olnud selge, milliseid summasid ja millise tähtaja jooksul tasuda. Näitliku materjalina haldusasja juurde esitatud 01.09.2016 arvelt taolist konkreetsust ei ilmne (tl 34). Võlgnevuse olemasolul ei muuda arve korrektsus ja ekslik adressaat küll võlgnevust kui sellist, kuid see võib avaldada mõju toetuse maksmise kaalumise juures. Arvesse võib võtta ka võlgnevuse tasumisega alustamise fakti või muud sellega seonduvat. Keeldumine omakorda peaks suhestuma hea halduse põhimõttega ning teiste sarnaste või võrreldavate juhtumitega. Vastustaja 20.01.2017 taustsituatsiooni selgitavast täpsustusest nähtub, et 2016. aastal esitatud 64 taotlusest on jäetud rahuldamata ainult G. K taotlus. Vaidlustatud otsustus on lakooniline ja konstateeriva sisuga. Kaalumist ei ole toimunud. Ühe alusena on selles viidatud küll pereabikomisjoni 21.09.2016 protokollilisele otsusele, kuid mingisuguseid sisulisi kaalutlusi ei ilmne ka sellest (tl 46). Sünnitoetusi määratakse lapse sünni puhul ning muu hulgas väljendub selles teatav sotsiaalpoliitiline mõõde, mida peaks toetuse määramise või määramisest keeldumise kaalumise juures samuti arvestama. Siinkohal ei ole oluline ja ei saa ette kirjutada, mida täpselt kaaluma peab, sest see võib sõltuda erinevatest asjaoludest, kuid vaidluse korral peavad olema kaalutlused selged, asjakohased ja kontrollitavad.
12.Lähtuvalt eeltoodust tuleb vaidlustatud haldusakt sisuliste kaalutluste puudumise tõttu tühistada. Kaebaja on taotlenud kohustamisnõude raames küll ka sünnitoetuse kohesele väljamaksmisele suunatud ettekirjutuse tegemist, kuid lähtuvalt käesoleva vaidluse iseloomust ning sellest, et vaidlustatud haldusakti andmisel sünnitoetuse määramise võimalust sisuliselt arutatud ei ole, peaks vastustajale jääma taotluse uuel läbivaatamisel siiski teatav kaalutlusruum võlgnevuse suuruse, tähenduse ja selle olulisuse või ebaolulisusega seonduvate aspektide veelkordseks hindamiseks. Samas ei mõjuta see tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku § 41 lõikest 3 kohustamisnõude piire ja seda olenemata sellest kas protsessiosaline taotleb haldusorgani tegevust detailselt või lõplikult kindlaks määravat definitiivset kohustamisotsust või siis haldusakti andmise kaalumisele või haldusmenetluse alustamisele, jätkamisele või kordamisele suunatud indefinitiivset kohustamisotsust. Halduskohtumenetluse seadustiku § 41 lg 3 kohaselt võib kohus kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama, mis tähendab seda, et definitiivsed ja indefinitiivsed taotlused loetakse selles mõttes identseks. Käesoleval juhul tuleb pidada põhjendatuks vastustaja kohustamist sünnitoetuse kui sotsiaaltoetuse määramise küsimust ning sellekohast taotlust uuesti läbi vaatama. Olenemata teistsugusest sõnastusest on protsessuaalses tähenduses tegemist kohustamisnõude rahuldamisega tervikuna ning taoliselt tuleb sellest lähtuda ka menetluskulude väljamõistmisel, mis tähendab seda, et kaebaja kasuks väljamõistetav menetluskulu HKMS § 108 lg 2 alusel vähendamisele ei kuulu.
13.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Need kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, esitatakse hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja on vastavad dokumendid tähtaegselt esitanud. Kaebaja taotleb kahel erineval arvel põhinevate õigusabikulude väljamõistmist kokku 288 euro suuruses summas. Õigusabikulude summas sisaldub ka käibemaks. Vastustaja ei ole seonduvalt menetluskulu suuruse kui sellisega vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab välja üksnes põhjendatud
menetluskulu, kuid antud juhul ei saa seda ülemääraseks pidada. Seega tuleb 288 euro suurune menetluskulu vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.