Tallinna Halduskohus
Kohtunik
Janek Laidvee
Määruse tegemise aeg ja koht
4. jaanuar 2017. a, Tallinn
Haldusasja number
3-16-2388
Haldusasi
M. S. kaebus Tallinna Vangla tegevusele seoses usutalistuste pidamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – M. S.
Menetlustoiming
Kaebuse tagastamine
Tagastada kaebus ja menetlusabi taotlus läbivaatamatult.
Määruse peale võib Tallinna Halduskohtu kaudu esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest (HKMS § 203 lg 1 ja § 121 lg 4).
3-16-2388 Kaebaja on esitanud kohtule tuvastamiskaebusena pealkirjastatud avalduse. Tuvastamiskaebuse saab esitada siis, kui kaebaja subjektiivseid õigusi rikutakse haldusakti või toiminguga (HKMS § 37 lg 2 p 6 ja HKMS § 44 lg 1). Kuna tuvastamiskaebus on õiguskaitsevahendina ebaefektiivne – kaebaja olukord nõude rahuldamisel ei muutu –, on tuvastamisnõude esitamine HKMS § 45 lg 2 alusel piiratud. Tuvastamisnõude võib esitada siis, kui kaebaja õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. HKMS § 38 lg 4 kohaselt selgitatakse tuvastamiskaebuses, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Kaebaja ei ole tuvastamiskaebuse esitamist põhjendanud. Kohtule ei nähtu ka, et kaebajale oleks tekkinud õiguste riivest varaline või mittevaraline kahju. Mittevaralist kahju usuvabaduse põhimõtte riive eest RVastS § 9 lg 1 alusel reeglina nõuda ei saa. Kaebaja peaks põhjendama, kuidas asjaolu, et ta lampi saanud ei ole, on tema inimväärikust alandanud. Kohtu hinnangul ei oleks hüvitamiskaebusel siiski suuri edulootusi, mistõttu puudub kaebajal HKMS § 45 lg 2 lausest 2 tulenevalt kaebeõigus.
2(3)
3-16-2388 usuvabaduse põhimõtte tõlgendamisel võib kohus juhinduda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Kohus selgitab, et põhiseadusest ja rahvusvahelise õiguse aktidest ei tulene riigile positiivset kohustust võimaldada isikul järgida usukombeid viisil, mis tähendab kohustust väljastada isikule lamp pühakirja lugemiseks. Usuvabaduse tagamine tähendab eelkõige seda, et riik hoidub usukommetesse sekkumast (negatiivne kohustus), lubades igaühel usundeid järgida ja neid kuulutada. Usuvabadust võib piirata avaliku korra, kõlbluse ja tervise kaitse eesmärgil. Niisamuti ei tohi usukombe täitmine kahjustada teiste inimeste õigusi ja vabadusi. Kohus möönab, et selleks, et usuvabadus oleks ka tegelikult tagatud, on riigil positiivseid kohustusi. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on positiivseks kohustuseks peetud näiteks kohustust lepitada neutraalse osapoolena ühe usundi erinevate kildkondade vahelisi sisemisi erimeelsusi (16.12.2004 otsus asjas nr 39023/97 Supreme Holy Council of Muslim Community v. Bulgaaria), võimaldada järgida toitumiseelistusi (näiteks võimaldada juurdepääs sobivale lihale, kuid mitte tingimustele, milles sobivat liha valmistatakse, 27.06.2000 otsus asjas nr 27417/95 Cha’are Shalom Ve Tsedek v. Prantsusmaa), kaitsta usklikke vihakuritegude eest, kuid nende toimumisel tagada õiglane menetlus (03.05.2007 otsus asjas nr 71156/01 97 members of the Gldani Congregation of Jehovah’s Witnesses and 4 others v. Gruusia). Positiivne kohustus ei hõlma aga kohustust võimaldada isikule vahendeid usukommete järgimiseks. Inimõiguste Komisjon leidis 15.02.1965 otsuses asjas nr 1753/63 X v. Austria, et usuvabaduse põhimõtte tagamiseks ei ole riigil kohustust võimaldada kinnipeetavale vahendeid (palvehelmeid, raamatuid, perioodikat), mida isik peab ise vajalikuks, et usukombeid järgida või mille abil oma elufilosoofiat kujundada. Käesoleva kaebuse asjaoludest ei nähtu, et Tallinna Vangla oleks muul viisil takistanud kaebajal usuliste vajaduste rahuldamist, mis oleks vastuolus Tallinna Vangla kodukorraga (p 19).
(allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee Kohtunik
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.