Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur
Haldusasi
M. V kaebus soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse tuvastamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebaja: M. V Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet
4. november 2016, Tallinn 3-16-897
RESOLUTSIOON
1.Jätta M. V kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 5. detsembril 2016 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.M. V esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) alusel soodustingimustel vanaduspensioni saamise õiguse aluseks oleva fakti, et ta elas 14. septembrist 1958 kuni 14. septembrini 1960 represseerituna Venemaal, tuvastamiseks. Kaebaja selgitab, et sündis 14. septembril 1958 Venemaal Voroneži oblastis, kuhu tema ema oli saadetud asumisele ning reaalne võimalus Eestisse naasta tekkis kaebaja perekonnal alles 1960. aastal. Kaebaja selgituse kohaselt käis tema perekond esmakordselt Eestis 1960. aasta kevad-suvel, mil kaebaja toodi oma vanaema juurde Saaremaal ning lõplikult naasis pere Eestisse 1960. aasta sügisel umbes kaebaja 2. sünnipäeva paiku. Kaebaja selgitab, viidates kaebusele lisatud arhiivimaterjalidele, et tema isa V. K asus Tapal tööle
puusepana 12. septembril 1960 ning ema L. V (K) samas 15. oktoobril 1961 lihttöölisena. Kaebaja leiab, et tema perekonna esmane külaskäik Eestisse 1960. aasta kevad-suvel ei ole käsitatav Eestisse asumisena, sest naasmine eeldas kohalikult täitevkomiteelt represseeritute Eestisse vastuvõtu tõendite saamist ning elukoha leidmist tööd pakkuva ettevõtte lähedal. Kaebaja rõhutab, et küüditamine lõppes alles sissekirjutuse saamisega Eesti NSV-sse.
2.Kaebaja möönab, et arhiiviteatiste kohaselt on tema ema L. V küüditamise perioodiks märgitud 14. juuni 1941 kuni 14. jaanuar 1958, ent kaebaja selgitab, et pole usutav, et küüditamise lõppemisest sai küüditatu koha samal päeval teada. Veel märgib kaebaja, et pärast asumiselt vabanemist ei olnud emal reaalselt võimalik Eestisse naasta pika pika reisi ette võtmist välistava raseduse ning väikese lapse tõttu ning liiati oli Eestisse asumise eelduseks sissekirjutuse ja töökoha olemasolu. Kaebaja tiib välja, et raseduse ajal poleks emal olnud võimalik Eestis tööd leida ning töö leidmise eelduseks oli sissekirjutuse olemasolu, samas kui sissekirjutuse saamise eelduseks oli tulevase töökoha direktori lubadus võtta inimene tööle. Kaebaja märgib ka, et kodu, kus tema ema elas enne küüditamist, ei olnud enam, Saaremaale kui piiritsooni naasmine oli võimatu ning uue elu- ja töökoha leidmine mandril oli paratamatult aeganõudev. Kaebaja on seisukohal, et juba teda represseerituks tunnistades on vastustaja möönnud, et tema emal ei olnud võimalik 1958. aasta jaanuaris kohe Eestisse naasta ning Eestisse saabuti 1960. aasta septembris, mida tuleb lugeda asumise lõpukuupäevaks.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
3.Sotsiaalkindlustusamet vaidleb M. V kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 30. juuni 1989 õiendi nr 12538 kohaselt viibis M. V ema L. V asumisel kuni 14.01.1958 Kirovi oblasti Balašovi rajoonis. Vastustaja leiab, et kaebaja sündis 14. septembril 1958 ehk pärast oma ema L. V asumiselt vabastamist, kusjuures ühestki dokumendist ei nähtu, et L. Vlt oleks pärast asumiselt vabastamist õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse. Vastustaja selgitab, et olmeprobleemide lahendamine ei ole võrdsustatav õigusvastaselt võetud õigusega asuda elama Eestisse ning viitab selles osas Tallinna Ringkonnakohtu poolt kohtuasjades nr 3-121483 ja 3-15-1468 tehtud otsustele.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Hinnanud poolte väiteid ja selgitusi ning nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta, kuna pole võimalik tuvastada, et M. V elas kuni 1960. aasta septembrikuuni Venemaal tulenevalt sellest, et tal (tema emal) puudus õigus või reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Kaebaja poolt välja toodud asjaolud, mis takistasid tema emal pärast asumiselt vabastamist 1958. aasta jaanuaris Eestisse naasta, ei ole käsitatavad Eestisse naasmise reaalse võimaluse puudumisena ReprS-i tähenduses.
5.Esiteks ei ole kaebajal õigus selles, et tema represseerituks tunnistamine tõendab iseenesest seda, et tal polnud enne 1960. aastat reaalselt võimalik Eestisse naasta. Asjaolul, et kaebajale on antud represseeritu tunnistus, mis RepRS § 8 lg 1 kohaselt tõendab, et tegemist on represseeritud isikuga, ei ole siduvat tähtsust ReprS-is sätestatud pensioniõiguse tuvastamisel. ReprS 4. peatüki sätetest tulenevalt tuleb seal sätestatud pensioniõigus tuvastada eraldi ning muuhulgas kontrollida uuesti ka neid asjaolusid, mille alusel on isikule
varem represseeritu tunnistus väljastatud. See tähendab, et isegi kui kaebajale represseeritu tunnistuse väljastamisel loeti tuvastatuks, et kaebaja sündis oma vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või ajal, mil vanemal polnud reaalselt võimalik Eestisse asuda, siis, tuleb represseeritu pensioniõiguse tuvastamisel igal juhul eraldi tuvastada, kui kaua pensioniõiguse taotleja vastavas olukorras viibis ning seega pole pensioniõiguse tuvastamisel välistatud, et vaatamata represseeritu tunnistuse varasemale andmisele, leiab tuvastamist, et isik ei sündinud tegelikult vanema asumisel viibimise või Eestist sunnitult eemalviibimise ajal.
6.ReprS § 12 punkti 1 kohaselt on õigus soodustingimustel vanaduspensionile ReprS § 2 lõikes 2 nimetatud isikul – üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. Represseeritud olemise aja arvutamist pensioniõigusliku staaži hulka reguleerib ReprS § 13 lg 1 punkt 5, mille kohaselt arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka ReprS § 2 lõikes 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil ReprS § 2 lõikes 2 nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt. Seda sätet tuleb mõista selliselt, et asumisel sündinud lapse pensioniõigusliku staaži hulka arvestatakse kolmekordselt vanema asumisel oleku aeg või juhul, kui lapsele anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks varem kui vanemale, tema reaalne asumisel oleku aeg. Kuna antud juhul pole vaidlust selles, et kaebajale isiklikult mingisugust vanematest sõltumatut luba Eestisse naasmiseks ei antud, siis tuleks tema pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt arvata aeg tema sünnist kuni tema vanema asumisel oleku lõpuni.
7.Kaebaja asumisel oleku ja pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja kindlakstegemisel tuleb lähtuda tema represseeritud ema L. V asumisel oleku ajast ning ka Eestisse naasmiseks reaalse võimaluse olemasolu hindamisel tuleb aluseks võtta L. V võimalused.
8.Antud asjas ei ole iseenesest vaidlust selles, et kaebaja ja tema vanemad asusid Eestisse elama 1960. aasta sügisel. Sellest ei saa aga järeldada, et varem poleks neil olnud reaalset võimalust Eestisse asuda. Kaebaja ema kui asumisele saadetud isiku asumisel oleku aeg tuleb kindlaks teha vastavalt ReprS § 13 lg 1 punktidele 2 ja 4. ReprS § 13 lg 1 p 2 kohaselt loetakse pensioniõigusliku staaži hulka represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas põgenemise ja hilisema vahistamise vaheline aeg kolmekordselt. Vastavalt ReprS § 13 lg 1 punktile 4 arvatakse pensioniõigusliku staaži hulka ka represseeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aeg kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, kolmekordselt. ReprS § 1 lõike 1 kohaselt on selle seaduse eesmärk leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Eelviidatud normidest saab järeldada, et ReprS-i alusel annab soodustingimustel pensionile õiguse üksnes ajavahemik, millal isikule kaasnesid õigusvastase represseerimise vahetud mõjud. Selliselt on asjassepuutuvaid sätteid tõlgendanud Tallinna Ringkonnakohus ka kohtuasjas nr 3-15-1468 tehtud otsuses. Ringkonnakohus selgitas viidatud otsuses, et ReprS § 13 lg 1 punkti 4 mõtteks saab pidada seda, et kui välja saadetud isik vabanes asumiselt, kuid ilma Eestisse elama asumise õiguseta, saab aega kuni selle õiguse omandamiseni endiselt pidada õigusvastaselt represseeritud oleku ajaks, mis annab õiguse ReprS-s sätestatud soodustustele. Kui aga isik oli asumiselt vabastatud ilma okupatsioonivõimu poolsete piiranguteta Eestisse naasta, oli tal edaspidiselt vaba võimalus ise oma viibimiskoha üle otsustada ning represseerimisega
kaasnevad mõjud olid tema suhtes lõppenud. Viidatud kohtuotsuses märkis ringkonnakohus, et selliste piirangute puudumist saab kohtu hinnangul samastada ReprS § 13 lg 1 punktis 5 ja § 2 lõikes 2 nimetatud reaalse võimalusega Eestisse naasta. Leian, et ringkonnakohtu eelviidatud seisukohad ReprS sätete tõlgendamise kohta on asjakohased ka M. V kaebuse lahendamisel.
9.Eesti NSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 30. juuni 1989 õiendist nr 12538 nähtub, et L. V viibis asumisel kuni 14. jaanuarini 1958. Mitte ühestki kaebaja ega vastustaja esitatud tõendist ei nähtu, et L. V oleks asumiselt vabastatud ilma Eestisse naasmise õiguseta. Seega ei kohaldu käesoleval juhul ReprS § 13 lg 1 p 4. Samuti ei nähtu ühestki tõendist, et kaebaja perekonnale oleks okupatsioonivõimude poolt pärast L. V asumiselt vabastamist tehtud otseseid takistusi Eestisse naasmiseks. Eestisse naasmise reaalse võimaluse puudumisena saab käsitada mingisuguseid õiguslikke või administratiivseid, sh. ametnike omavolist tingitud takistusi, mille tõttu ei olnud formaalselt Eestisse naasmise õiguse saanud isikul reaalselt võimalik Eestisse naasta. Selliseid takistusi ei ole võimalik antud juhul tuvastada.
10.Kaebaja selgitused selle kohta, et pikk reis oli ema raseduse või väga väikese lapse kõrvalt võimatu või ka see, et rasedana ei oleks emal olnud võimalik leida Eestis tööd, ei ole käsitatavad reaalse Eestisse naasmise võimaluse puudumisena ReprS tähenduses. See, et rasedana või koos väga väikese lapsega oli (arvestades tolleaegseid reisimistingimusi) äärmiselt keeruline pikka teekonda ette võtta, on iseenesest usutav, ent tegemist ei olnud nõukogude võimu poolse õigusvastase represseerimisega kaasnenud vahetu mõjuga. Juba eelviidatud kohtuasjas nr 3-15-1468, kus kohus käsitles käesolevaga sarnast juhtumit, kus pärast asumiselt vabastamist ning Eestisse naasmise õigust omanud vanematel takistasid Eestisse naasmist väikesed lapsed ning Eestis töö- ja elukoha puudumine, selgitas ringkonnakohus, et ReprS-i eesmärkidega ei ole kooskõlas olukord, kus soodustingimustel vanaduspensionile annaks õiguse ka periood, mil välja saadetud isikud olid okupatsioonivõimude poolt liikumise piirangutest vabastatud, kuid ootasid sobivat aega Eestisse saabumiseks. See ei tähenda, et jätkuv Venemaal viibimine olnuks kaebaja emale meelepärane valik ning enda ja lapse heaolu huvides oli selline valik ilmselt parim. Selle valiku paratamatus oli kaudselt tingitud loomulikult sellest, et kaebaja ema üldse asumisele ja Eestist ära saadeti, ent see siiski oli kaebaja vanemate valik, mis oli tingitud muudest põhjustest, kui õigusvastaste repressioonide vahetud mõjud.
11.Vabariigi Valitsuse 27. detsembri 2012 määruse nr 59 "Pensioniõigusliku staaži tõendamiseks vajalike dokumentide loetelu, nõuded dokumentidele ja pensioniõigusliku staaži arvestamise erisused" (VVm 2012/59) § 20 lõike 1 kohaselt tõendatakse rehabiliteeritud isiku õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aega rehabiliteerimistunnistuse või muu dokumendiga, millest nähtub isiku kohtuväline represseerimine või alusetult süüdimõistmine ning õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg. Sama paragrahvi lõikes 2 on sätestatud, et rehabiliteeritud isiku puhul vahi alt, kinnipidamiskohast või asumiselt vabanemisele järgnenud aega kuni Eestisse elama asumise õiguse andmiseni, kui isikult oli õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse, tõendatakse rehabiliteerimistunnistusega ja Rahvusarhiivi arhiiviteatisega või Eesti NSV Ministrite Nõukogu Büroo protokollilise otsusega või muu dokumendiga, millest nähtub isiku õigusvastaselt võetud õigus asuda elama Eestisse. Käesoleval juhul on VVm 2012/59 § 20 lg 1 kohaseks tõendiks ENSV Siseministeeriumi Informatsioonikeskuse 30. juuni 1989 õiend nr
12538 (tl 43), millest tuleneb, et kaebaja ema viibis asumisel kuni 14. jaanuarini 1958. Ühtki tõendit, millest nähtuks, et kaebaja emal ei olnud Eestisse naasmise õigust või et tal oleks puudunud ReprS tähenduses reaalne võimalus Eestisse naasta, ei ole. Kuna kaebaja sündis 14. septembril 1958, ei ole ta sündinud vanema asumisel viibimise ajal ning seega pole tal ReprS § 13 lg 1 p 5 sätestatud pensioniõigust.
12.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2017 kohtuotsuse
RESOLUTSIOON:
Jätta M. V apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.11.2016 otsus haldusasjas nr 3-16-897 muutmata. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.