Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse teatavakstegemine Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 28. oktoober 2016, Tallinn 3-16-1432
Haldusasi
P.L. kaebus Keila Vallavolikogu 17. juuni 2016 otsusega nr 274/0616 Keila-Joa alevikus Vesiveski tee 5a maaüksuse munitsipaalomandisse taotlemise õigusvastasuse tuvastamiseks ning selle otsuse punkti 2.1 tühistamiseks osas, millega määrati Vesiveski tee 5a maa sihtotstarbeks üldkasutatav maa.
Asja läbivaatamise viis
Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Kaebaja: P.L. Esindajad: v.adv Liina Linsi ja v.adv Kaidi Reiljan-Sihvart Vastustaja: Keila vald Esindaja: v.adv Janek Väli
RESOLUTSIOON
1.Jätta P.L. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 28. novembril 2016 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.P.L. on Keila-Joal Vesiveski tee 7 asuva kinnisasja (registriosa nr 4179002, katastritunnus 29501:007:4250) omanik. Selle kinnisasja oluliseks osaks on Keila-Joa mõisa köögihoone. Kõnealuse kinnistuga piirneb Vesiveski tee 5a maaüksus, mille Keila Vallavolikogu otsustas 17. juuni 2016 otsusega nr 274/0616 munitsipaalomandisse taotleda. Viimatinimetatud maatükil asub kividest laotud müürilaadne rajatis, mis on (vähemalt) otsapidi ühendatud Vesiveski tee 7 kinnistul asuva ehitisega.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
2.P.L. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Keila Vallavolikogu 17. juuni 2016 otsuse nr 274/0616 tühistamist, kuna leiab, et Vesiveski 5a maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaalomandisse andmisele, sest sellel maal asub kaebaja omandis oleva Keila-Joa mõisa köögihoone oluliseks osaks olev kontraforss. Viidates Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006 määruse nr 133 "Maa munitsipaalomandisse andmise korra kinnitamine" (edaspidi VVm 2006/133) § 3 lõikele 3 ning asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lõikele 3, leiab kaebaja, et tema omandis oleva ehitise alune maa ei saa munitsipaalomandisse andmisele kuuluda.
3.Kontraforsi kui köögihoone olulise osa olemasolu tõendavad kaebaja hinnangul riikliku mälestiste registri andmed ning 2004. aastal koostatud arhitektuurne põhiprojekt. Samuti on kaebaja esitanud kohtule projekteerija Tõnu Peipman’i arvamuse, mille kohaselt on mõisaköögi jõepoolses otsas paiknev kontraforss mõisaköögi konstruktsiooni osa. Vastuseks vastustaja väitele, et vaidlusalune müür on osa endise kalakasvatuse hoonetest, selgitab kaebaja, et mälestiste registri andmetel on kõnealust kontraforssi nimetatud köögihoone osana juba 19. sajandist, samas kui kalakasvatus rajati alles nõukogude okupatsiooni ajal. Kaebaja toob ka välja, et detailplaneeringus, kus oli ette nähtud kalakasvatuse ehitiste perspektiivne lammutamine, ei ole kõnealust kontraforssi vastavalt tähistatud, vaid lammutamise perspektiivi tähistav rist on detailplaneeringu joonisel tõmmatud kontraforsi kõrval olevale kalakasvatuse hoone välisseinale, kuid mitte kontraforsi välisseinale.
4.Kaebaja heidab vaidlusalusele otsusele ka ette, et sellest ei selgu, millisel õiguslikul alusel on otsustatud maad munitsipaalomandisse taotleda ning liiati ei nähtu sellest ühtki põhjust, miks on maa munitsipaalomandisse andmine vajalik. Kaebaja heidab ette ka seda, et maa munitsipaalomandisse taotlemise menetlusse ei ole teda kaasatud. Kaebaja leiab, et maa munitsipaalomandisse andmine rikub tema õigust erastada see maa maareformi seaduse (edaspidi MaarS) § 22 lg 12 alusel ent isegi juhul kui tal puuduks õigus selle maa erastamist nõuda, ei saaks maa munitsipaalomandisse kuuluda, kuna asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 13 lg 5 kohaselt saaks ta nõuda sellele maale hoonestusõiguse seadmist või tuleks seada sundhoonestusõigus, mis eeldab aga seda, et maa on riigi omandis, mitte munitsipaalomandis.
5.Kaebaja leiab, et kontraforsi faktilist olemust ja õiguslikku kuuluvust ei mõjuta ka asjaolu, et Vesiveski tee 7 maa ostueesõigusega erastamise käigus moodustati vastav maaüksus selliselt, et maaüksusel paiknev mõisaköök jäi osaliselt paiknema teisele maaüksusele. Kaebaja leiab, et
maaüksuse piirid on erastamise käigus kindlaks määratud ekslikult. Kaebaja selgitab veel, et ehitisregistri andmed ei määra ehitise faktilist olemust, koosseisu ega paiknemist ning seetõttu ei saa olukorras, kus faktiliselt on mõisaköögi osaks ka kontraforss, ehitisregistri andmed muuta tegelikku olukorda ning ehitisregistri andmetest ei saa järeldada, et kui kontraforssi ei ole registris kajastatud, siis seda ei olegi olemas. Samuti osundab kaebaja sellele, et Maaameti geoportaali väljavõttelt ning Vesiveski tee 7 katastriüksuse plaanilt on üheselt näha, et mitte üksnes kontraforss, vaid ka mõisaköök ise asub osaliselt Vesiveski tee 5a maaüksusel.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Keila vald vaidleb P.L. kaebusele vastu ning taotleb selle läbi vaatamata või rahuldamata jätmist. Esiteks leiab vastustaja, et antud asjas ei ole täidetud maa munitsipaalomandisse taotlemise otsuse kui menetlustoimingu eraldiseisva vaidlustamise eeldused. Vastustaja leiab, et kaebaja taotlus maa erastamiseks MaaRS 22 lõike 12 alusel ei tekita talle kaebeõigust ega muuda munitsipaliseerimise taotluse esitamist õigusvastaseks. Vastustaja leiab, et kaebaja viidatud hoonestusõiguse ja sundhoonestusõiguse seadmise regulatsioonist ei tulene kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, kuna kaebajale kuuluva hoone erastamise küsimus on lahendatud.
7.Vastustaja on seisukohal, et kaebaja omandis oleva ehitise paiknemine munitsipaalomandisse taotletaval maatükil ei ole tõendatud. Vastustaja selgitab, et kaebajale kuuluval kinnistul asuva ehitise aluse maa erastas ostueesõigusega L. A., kes omandas köögihoone kalatöötlusettevõttelt TÜ Majak ning Vesiveski tee 7 hoone küljes oli kalatöötlusettevõte hoone ja rajatis, mis tänaseks on lammutatud, ent 1998. aastal koostatud katastriüksuse plaanilt on näha, et maaüksuse piir kulges kahe hoone piiril ning seega oli maa erastamise hetkel selge, et maaüksuse piirist väljapoole ei jää mingeid hoone osi, mille juurde maad ostueesõigusega erastatakse. Ka juhib vastustaja tähelepanu Keila Vallavolikogu poolt 27. augustil 2003 kehtestatud Keila-Joa hüdroelektrijaama maaüksuse detailplaneeringu plaanile, millelt nähtub, et rajatis, millele kaebaja viitab kui kontraforsile, on tähistatud kalakasvatuse lammutamisele mineva hoonena. Vastustaja andmetel oli tegemist kalakasvatuse juurde kuulunud kividest laotud aiaga, mis oli otsapidi kaebaja hoone küljes, kuid mis ei olnud selle osa.
8.Vastustaja toob ka välja, et kaebajale kuuluva ehitise koordinaadid ehitisregistris ei kinnita kontraforsi olemasolu ning isegi kui see ajalooliselt on sel hoonel olnud, ei saa väita, et see on säilinud. Vastustaja ei pea asjakohaseks kaebaja poolt viidatud asjatundja arvamust, kuna sellest ei nähtu kus täpselt väidatav kaebaja hoone juurde kuuluv kontraforss asub ning ei ole tuvastatud selle mõõtmed ega asumine võõral kinnistul, samuti ei nähtu, miks nimetatud isik üldse kvalifitseerub asjatundjaks.
9.Vastustaja toob ka välja, et kaebaja ei ole oma ehitise renoveerimisel 2004. aastal ega peale seda kordagi pöördunud valla poole küsimusega väidetavast võõral maal asuvast kontraforsist. Alternatiivselt on vastustaja seisukohal, et juhul, kui kohus tuvastab kaebaja hoone juurde kuuluva kontraforsi, mis asub munitsipaalomandisse taotletaval maal, siis ei saa tegemist olla tugimüüri, vaid tugipostiga orienteeruvate mõõtmetega 1m x 1m ehk munitsipaalomandisse taotletaval maal asuks umbes ühe ruutmeetri suurune kaebaja hoone osa. Siiski ei muudaks see
asjaolu vastustaja hinnangul munitsipaalomandisse taotlemist tervikuna õigusvastaseks, vaid tegemist oleks asjaoluga, mida saab taotluse läbivaatamisel tuvastada ja arvesse võtta maavanem.
10.Vastustaja hinnangul on asjakohatu kaebaja etteheide maa munitsipaalomandisse taotlemise otsuse ebapiisavate põhjenduste kohta, kuna sellise menetlustoimingu kirjalik põhjendamine ei ole vajalik. Vastustaja selgitab, et maad otsustati munitsipaalomandisse taotleda lühidalt seetõttu, et tagada ehitismälestiseks oleva Keila-Joa mõisa peahoone juurest läbipääs joa juurde ja kaitsealuses pargis jõe kallasraja avalik kasutamine, milleks seni võimalus puudub.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Vaadanud läbi poolte väited ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et P.L. kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Keila Vallavolikogu otsus Vesiveski 5a maa munitsipaalomandisse taotlemise kohta ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi sõltumata sellest, kas sel maal asuva kivimüüri näol on tegemist kaebaja omandis oleva ehitise osaga või mitte. Kuna Vesiveski tee 7 kinnisasja oluliseks osaks oleva Keila-Joa mõisa köögihoone juurde on selle alune ja selle teenindamiseks vajalik maa ostueesõigusega erastatud, on maareform selles osas lõpule viidud ning kinnisasja oluliseks osaks oleva ehitise omanikuna ei saa kaebajal olla subjektiivset õigust nõuda selle ehitise juurde täiendavalt maa ostueesõigusega erastamist. Samuti ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda maa erastamist maareformi seaduse § 22 lõike 12 alusel, sest kaebaja omandis oleva kinnistuga piirnev maa ei vasta kinnistuga liitmiseks sobiva maa tunnustele. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei ole vajalik tuvastada, kas Vesiveski tee 5a maaüksusele jääv müürilaadne rajatis on Vesiveski 7 kinnistul paikneva ehitise osa, ent isegi kui leiaks tuvastamist, et see nii on, ei takistaks see Vesiveski 7 kinnistu piiridest üle ulatuva ehitise osa alla jääva maa munitsipaalomandisse andmist ning kaebaja kinnistu piirest üle ulatuva ehitise osaga seonduv on võimalik lahendada kas maakorraldustoimingute tegemisega (ümberkruntimine) või asjaõigusseaduse naabrusõiguste sätete alusel.
12.Esiteks nõustun vastustaja seisukohaga, et käesolev juhtum erineb oluliselt kohtuotsuses nr 3-3-3-1-94-06 Riigikohtu poolt käsitletust. Nimetatud kohtuotsuses, nagu ka seal viidatud kohtuotsuses nr 3-3-1-44-05 leidis Riigikohus, et maa munitsipaalomandisse taotlemise otsuse vaidlustamine on erandjuhul võimalik, kui täidetud on kaks tingimust: esiteks peab esinema kahtlus, et maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaalomandisse andmisele ning teiseks peab olema tegemist olukorraga, kus maa munitsipaalomandisse taotlemise menetluse tõttu jääks venima õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või maa ostueesõigusega erastamise otsustamine või vastavate menetluste lõpuleviimine. Riigikohus pidas seega maa munitsipaalomandisse taotlemise otsuse kui menetlustoimingu eraldiseisva vaidlustamist lubatavaks siis, kui sellega algatatud menetlus võib rikkuda kaebaja subjektiivset õigust selle maa tagastamisele või erastamisele mõistliku aja jooksul. Käesoleval juhul ei saa kaebajal olla subjektiivset õigust nõuda kõnealuse maa erastamist ei ostueesõigusega ega MaaRS § 22 lg 12 alusel, samuti ei ole tal õigust nõuda enda kasuks maareformi reguleerivate sätete alusel hoonestusõiguse seadmist ja sellest tulenevalt Vesiveski 5a maa riigi omandisse jätmist.
Seetõttu ei saa ka maa munitsipaalomandisse andmise menetlus kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda.
13.Vaidlust pole selles, et pärast vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse taotluse otsuse tegemist on kaebaja esitanud Keila Vallavalitsusele avalduse Vesiveski 5a maast ligikaudu 460 m2 suuruse tüki erastamiseks MaaRS § 22 lg 12 alusel ehk Vesiveski 7 kinnistuga liitmiseks sobiva maana. MaaRS § 22 lõike 12 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22. veebruari 2007 määruses nr 50 "Maareformi seaduse” § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord" (edaspidi VVm 2007/50) § 1 lg 2 kohaselt käsitatakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki, mis on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus. Sama määruse § 1 lg 1 kohaselt erastatakse sel moel maa, mis ei kuulu munitsipaalomandisse andmisele. Vesiveski tee 5a maatüki näol tervikuna ei ole tegemist VVm 2007/50 § 1 lõikes 2 sätestatud tunnustele vastava maaga. Tegu on enam kui 1300 ruutmeetri suuruse maatükiga, mis paikneb jõe ääres ja mis on üldkasutatava maana kasutatav. Selle maa kasutamiseks näiteks haljasala või pargi maana ei ole takistusi, sellele peab olema tagatud juurdepääs kui mitte muul moel, siis jõe kallasrada mööda ning pidades silmas Keila-Joa joa ümbruse üldteadaolevalt aktiivset kasutamist avaliku puhkealana, on ilmne, et Vesiveski tee 5a kasutamine üldkasutatava maana on võimalik. Samas ei tulene MaaRS § 22 lõikest 12 ega VVm 2007/50 sätetest isikule õigust nõuda oma kinnisasjaga liitmiseks sobiva maariba tekitamist muude maareformi toimingute käigus. Kaebaja 13. juuli 2007 taotluses toodud plaanil näidatud maariba erastamine MaaRS § 22 lg 12 alusel oleks võimalik, kui selline eraldiseisev maariba oleks omandireformi käigus juba tekkinud. Käesoleval juhul see nii ei ole ning kogu kaebaja kinnistust jõe poole jäävat (praegust Vesiveski 5a) maatükki tuleb vaadata tervikuna. Selle maatüki suurust ja asukohta arvestades ei saa seda pidada iseseisva kasutusvõimaluseta maaks, sõltumata seal kehtivast ehituskeelust ja majandustegevuse keeldudest. Sellise maatüki munitsipaalomandisse andmine üldkasutatava maana on võimalik. Teiseks tuleb tähele panna, et MaaRS § 22 lõike s12 nimetatud maa erastamise aluseks ei saa olla erastamist taotleva isiku ehitise paiknemine sellel maal või isiku soov omandada oma kinnistu oluliseks osaks oleva ehitise teenindamiseks täiendavat maad. Seetõttu ei saa kaebaja nõuda maa erastamist sel alusel, tuginedes argumendile, et see oleks talle vajalik ehitise teenindamiseks. Vesiveski tee 7 ehitise alune ja teenindamiseks vajalik maa on juba kindlaks määratud ja erastatud enne seda, kui kaebaja selle kinnisasja omandas. Kaebaja väide, et mõisa köögihoone juurde erastatava maa piirid on kindlaks määratud ekslikult, on asjakohatu, kuna selle ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamist puudutavad haldusaktid on kehtivad.
14.Ehitise omanikuna on isikul õigus maa erastamist taotleda MaaRS § 22 lg 1 alusel. Sellist õigust ei saa kaebajal alltoodud põhjustel olla sõltumata sellest, kas vaidlusalune müürilaadne rajatis on mõisa köögihoone osa või mitte. Ehitise juurde maa erastamise sisuks oli ehitise kui vallasasja ning selle aluse ning selle teenindamiseks vajaliku maa ühendamine ja kinnisasja moodustamine. Maareformi üldisest loogikast tulenevalt on maa ostueesõigusega erastamine võimalik niisiis vaid ehitise kui vallasasja juurde, mitte aga juba kinnisasja oluliseks osaks oleva ehitise juurde. See tuleneb otseselt ka AÕSRS § 13 lõigetest 1 ja 3. Seega oleks kaebajal võimalik vaidlusaluse Vesiveski 5a maale jääva rajatise juurde ostueesõigusega maad erastada juhul, kui tegemist oleks kaebaja omandis oleva vallasasjaga. On ilmne, et see nii ei ole. Esiteks väidab
kaebaja ise, et tegu on Vesiveski tee 7 kinnistu oluliseks osaks oleva ehitise osaga. Kuna vaidlust pole selles, et see rajatis jääb väljapoole Vesiveski tee 7 kinnistu piire, oleks sel juhul tegu üle kinnistu piiri ulatuva Vesiveski 7 kinnistu olulise osaga, mitte aga eraldiseisva vallasasjaga. Kui käsitada kõnealust rajatist aga eraldiseisva vallasasjana, ei saaks selle saatus kuidagi mõjutada kaebajat, sest sellisena ei oleks see kaebaja omandis. Kinnistusraamatust nähtuvalt on kaebaja omandanud 2004. aastal Vesiveski 7 kinnisasja ehk maatüki koos selle oluliste osadega ning vaidlusalune müür saab kaebaja omandis olla juhul, kui see on hõlmatud kinnisomandiga Vesiveski 7 kinnisasjale. Kuigi müüri alune maa jääb kaebaja kinnistu piiridest välja, ei ole välistatud müüri ja selle aluse maa erinevate omanike omandis olemine. Sellisel juhul oleks siiski tegu Vesiveski 7 kinnistu osaga, mille osas oleks tulevikus moodustatava kõrvalkinnistu omanikul asjaõigusseaduse (AÕS) § 148 lõikest 2 tulenev talumiskohustus. Sellest tulenevalt ei oleks Vesiveski 5a kinnistu munitsipaalomandisse andmine välistatud ka juhul, kui leiab tuvastamist, et müüri näol on tegemist Vesiveski 7 kinnistul asuva ehitise konstruktsiooniliseks elemendiks oleva kontraforsiga. MaaRS ei näe aga ette võimalust erastada ostueesõigusega täiendavalt maad ehitise juurde, mis on maa ostueesõigusega erastamise menetluse tulemusena juba muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Lisaks sellele oleks maa ostueesõigusega erastamine välistatud ka põhjusel, et kaebaja ei saaks enam esitada maa ostueesõigusega erastamise avaldust, kuna selleks MaaRS § 40 lõikes 1 sätestatud tähtajad on möödunud.
15.Eeldusel, et vaidlusalune müür on Vesiveski tee 7 asuva ehitise ja seega Vesiveski tee 7 kinnisasja oluline osa, ei ole mõeldav ka müürialusele maale hoonestusõiguse seadmine, kuna ehitis ei saa samaaegselt olla ühe kinnisasja ning teist kinnisasja koormava hoonestusõiguse osaks. Hoonestusõiguse seadmine kaebaja viidatud MaaRS ja AÕSRS sätete alusel oleks võimalik, kui müüri näol oleks tegemist kaebaja omandis oleva eraldiseisva vallasasjaga, mis aga nõnda ei ole: kui müür on vallasasi, ei ole see ilmselgelt kaebaja omandis; kui see on kaebaja omandis, ei saa see olla vallasasi, mille omandiõigus oleks maa erastamise või maale hoonestusõiguse seadmise aluseks. MaaRS ja AÕSRS alusel ehitise aluse ja selle teenindamiseks vajalikule maale ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmine on MaaRS § 22 lg 1 alusel maa ostueesõigusega erastamise alternatiiv, mille eeldused on samad, mis maa ostueesõigusega erastamisel ning mille täiendav eeldus on, et ehitise omanik ei soovi või tal pole õigust maad erastada.
16.Isegi kui vaidlusalune müür kujutab endast mõisaköögi osa, ei takista see Vesiveski 5a maa munitsipaalomandisse andmist. Kui tegu on mõisaköögi osaga, siis on tegemist Vesiveski 7 kinnistu olulise osaga, mille osas on maa munitsipaalomandisse andmise korral kohalikul omavalitsusel AÕS § 148 lõikest 2 tulenev talumiskohustus ning selle kasutamise ja teenindamisega seotud küsimused on võimalik reguleerida naaberkinnistute omanike tsiviilõiguslikke suhteid reguleerivate sätete alusel. Kaebaja väide, et ehitise osa ja selle alune maa ei saa olla erinevate omanike omandis, ei ole AÕS §-s 148 sätestatust tulenevalt õige. See saab nii olla, kui tegemist on üle kinnistu piiri ulatuva ehitise osaga.
17.Põhjendatuks ei saa pidada kaebaja etteheidet, et vaidlusalusest otsusest ei nähtu, miks on Vesiveski tee 5a maa munitsipaalomandisse andmine vajalik, ega ka etteheidet ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Üldkasutatava maana maa munitsipaalomandisse
taotlemisel ei pea kohalik omavalitsus selle maa munitsipaalomandisse jätmise vajalikkust või otstarbekust iseäranis kuidagi põhjendama, kui taotletava maa suhtes ei ole esitatud maa tagastamise või maa ostueesõigusega erastamise taotlusi. Kaebaja ära kuulamata jätmine otsust õigusvastaseks ei muuda, kuna otsus kaebaja subjektiivseid õigusi ei riku. Kaebaja võimalus müürialuse maa omanikuks saada saaks kõne alla tulla, nagu eelpool märgitud, maa erastamise korral MaaRS § 22 lg 12 alusel siis, kui munitsipaalomandisse antava maa ning kaebaja omandis oleva kinnistu vahele jääks iseseisva kasutusõiguseta riba, ent kuna kaebajal sellise riba jätmist õigust nõuda ei ole, ei saanud tema ära kuulamata jätmine viia põhimõtteliselt vale otsuse tegemiseni.
18.Kaebaja käsitluse õigsuse korral ei saa munitsipaalomandisse taotlemisel ette heita valla kinnitust, et munitsipaalomandisse taotleval maal paiknevad ehitised on valla omandis. Kõnealune kinnitus peab silmas ilmselgelt samuti selliseid ehitisi kui vallasasju, mis maa munitsipaalomandisse andmise järel muutuvad munitsipaalomandisse antud maa olulisteks osadeks. Sellele viitab selgelt VVm 2006/133 § 6 lg 2 punkt 6, kus lisaks omandiõiguse kinnitusele tuleb anda kinnitus nende ehitiste vastavusest MaaRS § 6 lõigetes 3 ja 31 nõuetele. Sisuliselt on VVm 2006/133 § 6 lg 2 p 6 näol tegu sättega, mis kuulub kohaldamisele maa munitsipaalomandisse taotlemisel MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel. Kuigi volikogu otsusest ei selgu üheselt, kas vald soovib maad munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 4 või sama paragrahvi lõike 2 alusel, ei ole kummagi nimetatud sätte alusel võimalik taotleda munitsipaalomandisse maad, millel asuvad kohaliku omavalitsuse omandis olevad ehitised.
19.Kaebaja subjektiivseid õigusi ei saa kuidagi rikkuda vallavolikogu otsusega Vesiveski tee 5a maale üldkasutatava maa (sotsiaalmaa) sihtotstarbe määramine.
20.Kuigi kaebus tuleb eeltoodud põhjustel rahuldamata jätta, ei saa siiski mööda vaadata võimalusest, et kokkuvõttes tekib 2000. aastal toimunud Vesiveski tee 7 maa ostueesõigusega erastamise ning Vesiveski tee 5a maa munitsipaalomandisse andmise (kui see taotletud piirides peaks munitsipaalomandisse antama) tulemusena olukord, mis ei ole kooskõlas maareformi tegeliku eesmärgiga. Küsimus, kas vaidlusalune müür või osa sellest on Vesiveski tee 7 asuva ehitise konstruktsiooniline element, on vähemalt vaieldav ning vastus sellele küsimusele eeldab tõenäoliselt ka ehitustehnilise ekspertiisi läbi viimist. Iseenesest ei saa välistada, et tegu on selle ehitise tugikonstruktsiooniga, mille olemasolust Vesiveski 7 maa ostueesõigusega erastamise ajal kellelgi aimu polnud, sest see jäi kuidagi toona kõrvalasuvate kalakasvatuse ehitiste varju või näis endast kujutavat viimaste osa. Samuti nähtub kaebaja esitatud Maa-ameti geoinfost, et katastrikaardile kantud Vesiveski 7 kinnistu piirikoordinaadid ei pruugi täpselt arvestada ka sealse ehitise täpset reaalset asukohta. Nagu juba eelpool öeldud, et ole alust maa ostueesõigusega erastamiseks kaebajale, ent neist asjaoludest võib tulevikus tekkida vajadus näiteks ümberkruntimise järele. Eelnevat silmas pidades võiksid pooled igal juhul paralleelselt maa munitsipaalomandisse taotlemise menetlusega püüda leida kompromiss, mille tulemusena tekiks olukord, kus kaebaja ehitised jäävad täies ulatuses tema kinnisasja piiridesse või kus üle piiri ulatuvate ehitiste olukord reguleeritakse asjaõiguslikult. Kui vald on põhimõtteliselt väljaspool käesolevat kohtumenetlust nõus möönma, et vaidlusalune müür (või osa sellest) on Vesiveski 7 ehitise osa, on üheks võimaluseks siiski lahendada asi selliselt, et vald muudab maa
munitsipaalomandisse saamise taotlust, "lõigates" taotletavast maast välja konkreetselt selle ehitise osaks oleva elemendi aluse maa, misjärel tekiks kaebajal pärast ülejäänud maa munitsipaalomandisse andmist võimalus erastada see MaaRS § 22 lg 12 alusel. Samas peaks kaebaja mõistma, et ebarealistlik on soov saada enda omandisse vallavalitsusele 13. juulil 2016 esitatud avalduses näidatud suurusega maad. Selline soov ei oleks ilmselgelt kantud mitte hetkel kinnistu piirest üle ulatuvate osade aluse maa enda omandisse saamise vajadusest, vaid oma kinnisasja olulise laiendamise soovist ning laiemas plaanis vaadates ilmselt soovist vältida vahetult oma maja taguse ala avalikku kasutamist.
21.Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja on taotlenud enda kasuks õigusabikulude välja mõistmist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõisteta kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulusid, kui vaidlus ei välju olulisel määral vastustaja haldusorganite tavapärast tegevuse piiridest. Käesoleval juhul ei saa pidada vaidlust neid piire sel määral ületavaks. Vastustajale ei saa kuidagi ette heita professionaalse õigusabi kasutamist, ent sellega seotud kulud jäävad vastustaja kanda samamoodi, kui need oleks jäänud juhul, kui vastustaja oleks kohtumenetluses osalemise korraldanud oma ametnike kaudu. Seetõttu jäävad poolte kulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.