2-16-7994/28 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

8.Võlausaldaja nõue ei ole selge PankrS § 15 lg 3 p 1 mõistes. Võlausaldaja on segi ajanud laenulepingust tuleneda võivad nõudeõigused laenuandja jaoks ning regressinõude sissenõutavaks muutumisega tekkiva nõudeõiguse. Credit One OÜ ei ole võlausaldaja õiguseellane laenusuhtes, nagu võlausaldaja ebaõigesti märgib ja arvab. Võlausaldaja väidetav nõue tuleneb sellest, et võlausaldaja kui kinnistu omanik tagas võlgniku laenu Credit One OÜ (eelnev võlausaldaja Nordea Pank AS) ees ning kuna võlgnik ei tasunud, siis võlausaldaja pidi kolmanda isikuna tasuma võlgnevuse. Võlgnik ei ole kunagi palunud ega nõudnud võlausaldajalt laenuvõlgnevuse tasumist. Võlausaldaja on omandanud täitemenetluses võlgniku kinnistu, millel oli hüpoteek, mis tagas Nordea Pank AS ees võlgniku laenulepingute täitmist. Täitemenetluses müüs kohtutäitur kinnistu koos hüpoteegiga ja informeeris ostjat, et kinnistu omandajale läheb üle ka kohustus Nordea Pank AS ees. Seetõttu müüdi kinnistu ka oluliselt alla turuhinna. Võlausaldajale sobisid tingimused, mille kohaselt ta omandab kinnistu odavalt ning võtab üle ka kohustuse, mille suurus on maksimaalselt piiratud hüpoteegi summaga. Seega toimus sisuliselt kohustusega ühinemine võlausaldaja poolt (VÕS § 178 lg 1 ja 4). Kohustusega ühinemise tagajärjel muutub kohustusega ühinenud isik võlgnikuks, kes vastutab võlausaldaja ees kohustuse täitmise eest solidaarselt senise võlgnikuga. Käesoleval juhul ei ole tegemist kohustusega ühinemisega võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil. Nõue oli tagatud juba eelnevalt sama kinnistu hüpoteegiga, mille võlgnik ise oli seadnud. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et VÕS § 178 lg-s 4 märgitud eeldus on täidetud juhul, kui kolmanda isiku soov vastustada solidaarselt võlgnikuga viimase kohustuse täitmise eest on kantud üksnes võlausaldajale lisatagatise andmise motiivist ning kohustusega ühineda soovival isikul puudub isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohustuse täitmise vastu. Võlausaldajal oli kohustusega ühinemisel otsene majanduslik huvi – võlausaldaja soov oli saada ülisoodsatel tingimustel kinnistu omanikuks ja kuivõrd kohustus panga ees oli üks osa müügi 3(6)

14.Määruskaebuse esitaja väitel ei olnud täidetud pankroti väljakuulutamise üks formaalsetest eeldustest, kuna võlausaldaja ei toimetanud talle kätte pankrotihoiatust. Ringkonnakohus leiab, et esitatud asjaoludel ei anna võlgniku väide alust maakohtu määruse tühistamiseks ja pankrotiavalduse rahuldamata jätmiseks. Selles osas on maakohus põhjendatult leidnud, et kuna võlgnik ei esitanud vastuväidet pankrotihoiatuse võimalikust mittekättetoimetamisest õigeaegselt, ei pidanud maakohus pärast ajutise halduri määramist pankrotiavalduse läbivaatamisel enam kontrollima pankrotihoiatuse kättetoimetamist. PankrS § 3 lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. PankrS § 12 lg 1 järgi kohus, kellele võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse, korraldab pankrotiavalduse kättetoimetamise võlgnikule, kusjuures sama paragrahvi lõike 2 järgi pankrotiavalduse kättetoimetamise teates tuleb märkida, et võlgnik võib võlausaldaja pankrotiavalduse kohta kuni eelistungini esitada vastuväite. PankrS § 6 lg 3 järgi kohus võib lugeda menetlusdokumendi kätte toimetatuks viie päeva möödumisel postitamisest saaja aadressil, isegi kui saadetis tagastatakse. Kohus võib määrata dokumendi kätte toimetatuks lugemiseks pikema tähtaja. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et maakohus saatis võlgnikule pankrotiavalduse ja muud menetlusdokumendid, sealhulgas kirja vastuväidete esitamiseks tähtaja andmiseks, posti teel lihtkirjaga ja tähitud kirjaga 08.06.2016 võlgniku elukoha aadressil Rohuneeme tee 113-3, Rohuneeme küla, Viimsi vald, Harjumaa (tl 95), kusjuures tähitult saadetud kiri tagastati kohtule (tl 89). Kuna kohus oli saatnud võlgniku aadressil posti teel pankrotiavalduse ja määranud vastuväidete esitamise tähtaja, siis oli maakohtul alust lugeda võlgniku vastuväidet pankrotivaldusele pankrotihoiatuse mittekättetoimetamisest tähtaegselt mitte esitatuks põhjusel, et võlgnik ei esitanud kuni eelistungini vastuväiteid pankrotiavaldusele (PankrS § 12 lg 2). Võlgnik ei ole ka väitnud, et aadress, millele kohus pankrotiavalduse võlgnikule saatis, ei ole tema elu- või viibimiskohaks. Ringkonnakohus märgib, et osaliselt on põhjendatud määruskaebuse esitaja väide, et maakohtu määrusest ei selgu, millistel alustel on kohus lugenud menetlusdokumendi määruskaebuse esitajale kättetoimetatuks. Maakohus määruses ei ole tõepoolest viidet vastavale alusele, kuid ainuüksi PankrS § 6 lg 3 viitamata jätmine ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuigi PankrS § 6 lg 3 näol on tegemist kättetoimetamise fiktsiooniga, mitte menetlusdokumendi tegeliku üleandmisega, on see kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ja õigustatud arvestades pankrotimenetluse kiireloomulisust ja viivituseta kulgemise tagamise vajadust.