********i, ********, ********e ja ********u kaebus Lohusuu valla ja Arveld Hinno vahel sõlmitud eratee avaliku kasutamise lepingu lõpetamise tühistamise ja lepingu täitmiseks kohustamise, alternatiivselt lepingu lõpetamise õigusvastasuse tuvastamise, alternatiivselt Lohusuu valla tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes
Menetlusosalised
Kaebajad ********, ********, ******** ja ********, kõigi esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik
Resolutsioon
1.Tagastada kaebus.
2.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamise korda on selgitatud määruse punktis 14.
Lohusuu vald ja Arveld Hinno sõlmisid eratee avaliku kasutamise lepingu, mis jõustus 29.11.2005.a ja kehtis tähtajatuna. Lepingu punkti 5.3.3 kohaselt võis teeomanik lepingu ennetähtaegselt tühistada, kui selleks on mõjuv põhjus, teatades sellest omavalitsusele üks kuu ette.
2.26.07.2016.a esitas Arveld Hinno Lohusuu vallale avalduse punktis 1 nimetatud lepingu ennetähtaegseks tühistamiseks. Avalduses on ära toodud lepingu tühistamise põhjused.
3.23.08.2016.a vormistasid Lohusuu vald ja Arveld Hinno dokumendi, milles fikseeriti lepingu lõppemise alusena lepingu punkt 5.3.3 ja punktis 2 nimetatud avaldus ning kuupäevana 26.08.2016.a.
4.04.10.2016.a esitasid ********, ********, ******** ja ******** Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebajad palusid: - tühistada Arveld Hinno 26.07.2016.a avaldus ning Lohusuu valla ja Arveld Hinno 23.08.2016.a kokkulepe;
- kohustada Arveld Hinnot ja Lohusuu valda täitma nende vahel 29.11.2005.a sõlmitud eratee avaliku kasutamise lepingut; - alternatiivnõudena tuvastada Arveld Hinno 26.07.2016.a avalduse ning Lohusuu valla ja Arveld Hinno 23.08.2016.a kokkuleppe õigusvastasus; - teise alternatiivnõudena tuvastada valla tegevusetuse õigusvastasus Arveld Hinno 26.07.2016.a avalduse vaidlustamata jätmisel. Punktis 1 nimetatud leping käsitles teed, mis paikneb Arveld Hinnole kuuluval Otsa kinnisasjal. Selle tee kaudu pääseb kaebajatele kuuluvatele kinnisasjadele. Kaebajad leidsid, et punktis 1 nimetatud lepingu lõpetamise tõttu puudub kaebajatel juurdepääs oma kinnistutele avalikus kasutuses oleva tee kaudu ning see rikub kaebajate õigusi. Kaebajad leidsid, et vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, kuna punktis 1 nimetatud leping on haldusleping. Leping reguleerib haldusõigussuhteid, reguleerides tee kasutamise ja hooldamise õiguslikku režiimi ning luues avalikkuse õiguse teed tasuta kasutada. See, et kaebajad ei ole lepingu pooleks, ei tähenda, et nad ei või oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöörduda. Halduslepingu lõpetamise vaidlustamine on ainuvõimalik viis kaebajate õiguste kaitseks. Riigikohus on tunnustanud halduslepingu pooleks mitte oleva isiku õigust pöörduda halduslepingu vaidlustamiseks halduskohtusse (kohtuasi nr 3-3-1-7808).
5.Kaebajad esitasid kaebuses esialgse õiguskaitse taotluse, milles nad palusid peatada Arveld Hinno 26.07.2016.a avalduse ning Lohusuu valla ja Arveld Hinno 23.08.2016.a kokkuleppe kehtivuse ning kohustada Arveld Hinnot ja Lohusuu valda täitma nende vahel 29.11.2005.a sõlmitud eratee avaliku kasutamise lepingut. Arveld Hinno on vaidlusaluse tee korra juba omavoliliselt sulgenud ning võib seda teha ka edaspidi. Tee avaliku kasutamise jätkamine on avalikes huvides. Arveld Hinno huvi aastakümneid avalikus kasutuses olnud tee sulgeda ei ole kaitsmist vääriv ega kaalukas. Kohtu seisukoht
6.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks.
7.Kaebajad lähtuvad eeldusest, et vaidlusalune leping on haldusleping. Haldusmenetluse seaduse § 102 lg 1 kohaselt lõpetatakse haldusleping tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades samas paragrahvis kehtestatud erisusi. Seadus ei sätesta erisusi praeguses kohtuasjas vaadeldavaks juhtumiks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta või lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Üheks lepingu lõppemise aluseks on VÕS § 186 p 6 kohaselt ülesütlemine. Vaidlusaluse lepingu punkt 5.3.3 andis teeomanikule õiguse leping mõjuval põhjusel ennetähtaegselt tühistada. Sellele lepingu punktile viitas oma avalduses ka Arveld Hinno. Kohus leiab, et vaidlusalune leping lõppes selle ülesütlemisega Arveld Hinno poolt. Kuivõrd leping oli tähtajatu, lepingu ülesütlemise võimalus oli lepingus ette nähtud ja Arveld Hinno järgis lepingus sätestatud etteteatamise tähtaega, siis on kohtu hinnangul tegemist pigem
lepingu korralise ülesütlemisega. 23.08.2016.a Lohusuu valla ja Arveld Hinno poolt vormistatud dokumenti ei saa käsitleda lepingu lõpetamise kokkuleppena, kuna see ei sisalda mingeid kokkuleppeid. Vastupidi, dokument fikseerib lepingu lõppemise alusena teeomaniku avalduse ja lepingu punkti 5.3.3.
8.Kuni 30.06.2015.a kehtinud teeseaduse (TeeS) § 4 lg 3 sätestas, et tee omaniku nõusolekul ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes. Samas redaktsioonis kehtis eeltoodud säte ka vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal. See tähendab, et õigus kasutada erateed ei tulene mitte tee omaniku ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitud lepingust, vaid kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest, millega tee määratakse avalikuks kasutamiseks. Lepingu sõlmimine on volikogu otsuse tegemise eeltingimus. Kohtu hinnangul tuleb eristada tee avalikuks kasutamiseks määramise otsust, mis annab igaühele õiguse teed kasutada, ning kohaliku omavalitsuse ja tee omaniku vahel sõlmitud lepingut, mis reguleerib nende isikute vastastikkusi õigusi ja kohustusi.
9.Kokkuvõttes ei mõjuta vaidlusaluse lepingu lõppemine kaebajate võimalusi kasutada Otsa kinnisasjal paiknevat teed. Leping ei loonud kaebajatele õigust teed kasutada ja seega ei saanud lepingu lõpetamine seda kaebajatelt ka ära võtta. Leping ega õigusaktid ei näe ette kaebajate õigust sekkuda lepingu lõppemisse eraisikust lepingupoole ülesütlemise tõttu. Kui lepingu lõppemine ei mõjuta kaebajate võimalusi teed kasutada, siis puudub kaebajatel ka õigus vaidlustada valla tegevust lepingu lõpetamisel või taotleda poolte kohustamist lepingut täitma. Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel Ka Riigikohus jõudis kaebajate viidatud kohtuasjas nr 3-3-1-78-08 järeldusele, et isik ei saa vaidlustada lepingut, millest ei tulene otseselt tema õigused ja kohustused.
10.Kaebajate õigusi võinuks riivata see, kui vallavolikogu oleks tunnistanud kehtetuks vaidlusaluse tee avalikuks kasutamiseks määramise otsuse. Sellekohast otsust saaksid kaebajad vaidlustada ja seda on kohtupraktikas ka tehtud (näiteks kohtuasi 3-10-607). Lohusuu valla kodulehe (lohusuuvv.kovtp.ee) kaudu kättesaadava dokumendiregistri andmetel ei ole vallavolikogu 2016. aastal teinud otsust vaidlusaluse tee avaliku kasutuse lõpetamise kohta. Seetõttu puudub vajadus suunata kaebajaid kaebust muutma. Kohus märgib, et kaebuses puuduvad andmed selle kohta, kas vallavolikogu üldse kunagi tegi otsuse määrata vaidlusalune tee avalikuks kasutamiseks. Arveld Hinno tugines lepingu ülesütlemisel sellele, et niisugust otsust tehtud ei ole. Eelviidatud dokumendiregistri andmetel vallavolikogu 2005. aastal sellist otsust teinud ei ole. Kui tee avalikuks kasutamiseks määramise otsust ei nähtu dokumendiregistrist ja ei ole teada tee omanikule, siis on tõenäoline, et sellist otsust ei ole tehtud.
11.Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel tuleb kohtul kõigepealt kontrollida taotluse lubatavust, sh seda, kas kohtule on esitatud kaebus (HKMS § 249 lg 1). Kui taotlus ei ole lubatav, siis tuleb kohtul see tagastada. Erandina on kohtul võimalik lahendada esialgse õiguskaitse taotlus vale kohtualluvuse puhul (HKMS § 10 lg 2). Halduskohtumenetluse seadustik ei anna kohtule võimalust lahendada esialgse õiguskaitse taotlust, kui kaebus kuulub tagastamisele. Seega jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Kuna kohtul puudub igal juhul võimalus taotlust läbi vaadata, siis puudub vajadus taotluse täpsustamiseks.
12.HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse (eeldusel, et seda lubab kaebetähtaeg). Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
13.HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tagastatakse riigilõiv, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel. Seega riigilõiv praeguses asjas tagastamisele ei kuulu.
14.HKMS § 204 lg 1 ja § 252 lg 7 kohaselt tuleb määruskaebus üldjuhul esitada ringkonnakohtule selle halduskohtu kaudu, kelle määrust vaidlustatakse, esialgse õiguskaitse määruse või esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise määruse peale aga otse kõrgemalseisvale kohtule. Selle põhjal tuleks kaebajal juhul, kui ta soovib vaidlustada kogu käesolevat määrust, esitada kaks määruskaebust: resolutsiooni punkti 1 suhtes Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu ja resolutsiooni punkti 2 suhtes otse Tartu Ringkonnakohtule. Sel juhul tuleb ka riigilõiv tasuda mõlema määruskaebuse eest. Kohtu hinnangul võib kaebaja soovi korral esitada ühe ühtse määruskaebuse, sel juhul tuleb see esitada Tartu Halduskohtu kaudu. Tartu Ringkonnakohus ei ole halduskohtu seisukohaga seotud. Kohus juhib kaebajate tähelepanu asjaolule, et HKMS § 104 lg 1 alusel tasub mitme isiku ühise kaebuse korral riigilõivu iga isik seaduses ettenähtud kogu summa ulatuses.
15.Asjaõigusseaduse § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Kui kokkulepet juurdepääsu asukoha, kasutamise tähtaja ja tasu osas ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Kohus selgitab kaebajatele, et mõistlik viis juurdepääsu küsimuse lahendamiseks on esitada avaldus maakohtule asjaõigusseaduse § 156 lg 1 alusel. Juurdepääsu taotlemine avalikõiguslike vahenditega ei ole heade eduväljavaadetega. Isegi kui selgub, et vald tunnistas vaidlusaluse tee avalikult kasutatavaks ja hiljem tühistas selle ning kaebajatel on seega võimalus tee avaliku kasutuse lõpetamise otsust halduskohtus vaidlustada, on olukorras, kus tee omaniku nõusolek puudub, raske näha sellises vaidluses edulootust kaebajatele. Ehitusseadustiku eelnõu 555 SE seletuskirjas (kättesaadav Riigikogu kodulehel www.riigikogu.ee) leiti, et TeeS § 4 lg 3 ei taga, et eratee jääks avalikuks kasutamiseks, kuna eratee omanikul on võimalus lõpetada leping ja tee kasutamine. Kohus märgib, et eelnimetatud seletuskirjas on ühtlasi leitud, et TeeS § 4 lg 3 sätestatud leping on võlaõiguslik. Ka kohtu arvates on vaieldav, kas vaidlusalune leping on haldus- või võlaõiguslik leping. Kuna kohus saab tagastada kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ka juhul, kui tegemist on halduslepinguga, siis ei pea kohus vajalikuks seda küsimust praeguses määruses lõplikult lahendada. (allkirjastatud digitaalselt) Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.