Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiina Pappel, Madis Ernits 08.09.2016, Tartu 3-14-440 A.K. kaebus Tartu maavanema 22.05.2014. korralduste nr 1-1/385 ja 1-1/386 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 27.04.2015. a otsus Kambja valla apellatsioonkaebus 25.05.2016 Kaebaja/vastuapellant A.K. Esindaja v.-adv. Piret Blankin Vastustaja/apellant Kambja vald Esindaja v.-adv. Karl Haavasalu Kolmas isik Tartu maavanem
a
RESOLUTSIOON
1.Lugeda Tartu maavanem apellatsioonimenetluses kolmandaks isikuks.
2.Rahuldada Kambja valla apellatsioonkaebus Kammeri-Lutike teed puudutavas osas ja tühistada Tartu Halduskohtu 27.04.2015. a otsus Tartu maavanema 22.05.2014. a korraldust nr 1-1/386 puudutavas osas. Jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Rahuldada kaebaja vastuapellatsioonkaebus osaliselt ja asendada halduskohtu otsuse põhjendused Kährimäe-Kansi tee osas käesoleva otsuse põhjendustega. Jätta vastuapellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 27.04.2015. a otsuse resolutsiooni p 3 ning mõista Tartu maavanemalt ja Kambja vallalt solidaarselt kaebaja kasuks välja 997 eurot esimese astme menetluskulu.
5.Mõista Kambja vallalt kaebaja kasuks välja 15,32 eurot vastuapellatsioonkaebuse menetluskulu.
6.Jätta ülejäänud menetluskulu menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 10.10.2016 (HKMS § 212 lg 1).
Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Vaidlus seondub Tartumaal Kambja vallas XXXXXX, mis koosneb kahes katastriüksusest: I katastriüksus 46,8 ha ja II katastriüksus 2,7 ha. I katastriüksusele jäävad osaliselt ka kaks teed (Kammeri-Lutike tee ja Kährimäe-Kansi tee).
2.Kambja Valla Volikogu otsustas 03.07.1991. a otsusega (tl I-11) võtta ära seniselt maakasutajalt põllumajandusühistult Pangodi 46,3 ha maad (sellest haritavat maad 23,1 ha) ja anda see pikaajaliseks (alaliseks) kasutamiseks kaebajale talumajapidamise rajamiseks. Otsuse kohaselt pidi talunik säilitama üldkasutatavana nende maakasutust läbivad teed ja hoidma need sõidukorras ning hoidma sõidukorras ka talu maadele jäävad kuivendussüsteemid ja kraavid.
3.Kambja Vallavolikogu otsustas 20.10.1992 (tl II-26p) rahuldada põllumajandusühistu Pangodi taotluse temale esmakasutusse antud maa- ja metsakõlvikute ning ametkondlike teede üleandmise kohta Kambja valla esmakasutusse ja haldamisele.
4.Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonnakomisjon tunnistas 04.03.1993. a otsusega nr 22/1-11 (tl I-9) kaebaja Kambja vallas asuva XXXXXX talu kinnistu osas omandireformi õigustatud subjektiks.
5.Kambja Vallavalitsus tagastas 07.10.1994. a korraldusega nr 104 (tl I-10) kaebajale 49,5 ha suuruse XXXXXX maaüksuse, sellest 45,2 ha Kambja Valla Volikogu 03.07.1991. a otsusega kasutada antud maast, endiselt Pangodi ühistult 1,6 ha ja Kambja metskonnalt 2,7 ha.
6.Riigi Maakataster registreeris 23.11.1994 Tartumaal Kambja vallas XXXXXXXXXXX maaüksusel kaks katastriüksust: XXXXXX ja XXXXXX (tl II-185p).
7.Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna kinnistusjaoskonna registriossa nr 79204 kanti 22.03.1995 omanikuna sisse kaebaja.
8.Kambja vald andis 13.09.1996. a Tartu maakonna Tartu maaparandusbüroo maaparandussüsteemide maaomanikule üleandmise aktiga nr 245 (tl I-12-14p) kaebajale (XXXX talu omanikule) üle XXXXXX talu maal asuvad maaparandussüsteemid.
9.Kambja vald soovis 2005. aastal sõlmida kaebajaga avaliku tee kasutamise lepingu (tl 1617), aga kaebaja polnud esitatud lepingu tingimustega nõus ja soovis neid muuta (tl 18-18p). Kambja Vallavalitsuse hinnangul polnud kaebaja poolt esitatud tingimusi võimalik täita, ja arvestades ka kaebaja teadet tee sulgemiseks ning ülekaalukat avalikku huvi teede vastu, tunnistas Kambja Vallavalitsus 28.07.2005. a korraldusega nr 981 (tl I-15) Kambja Vallavalitsuse 07.10.1994. a korralduse nr 104 kehtetuks.
10.Tartu Halduskohus jättis 15.05.2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-732 (tl I-24-26) kaebaja kaebuse Kambja Vallavalitsuse 28.07.2005. a korralduse nr 981 tühistamiseks rahuldamata. Otsus jõustus 14.06.2006.
11.Tartu Maakohus rahuldas 13.03.2007. a otsusega tsiviilasjas nr 2-05-16683 (tl I-29-30) Kambja valla hagi kaebaja vastu kinnistusraamatu kande muutmise nõudes ja 26.10.2007 kanti
kinnistusregistri registriossa nr 79204 omanikuna Eesti Vabariik. Tartu Ringkonnakohus jättis 11.06.2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Otsus jõustus 27.09.2007.
12.Kambja Vallavalitsus tagastas 12.06.2008. a korraldusega nr 1046 (tl I-31-31p) kaebaja omandisse 48,44 ha suuruse maa-ala XXXXXX katastriüksuse taastamiseks XXXXXja jättis tagastamata 1,1 ha maad maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 3 alusel. Tagastamata jäetud maa eest määras Kambja Vallavalitsus 12.06.2008. a korraldusega nr 1047 (tl I-32) kompensatsiooni. Kaebaja esitas eeltoodud korralduste tühistamiseks halduskohtule kaebuse (tl 33-38p, haldusasi 3-08-1587).
13.Kambja Vallavalitsus tühistas 04.09.2008. a korraldusega nr 1107 (tl 41-41p) Kambja Vallavalitsuse 12.06.2008. a korraldused nr 1046 ja 1047 seoses vajadusega välja selgitada maa tagastamismenetluses tähtsust omavad asjaolud. Lisaks uuendas vallavalitsus menetluse Kambja vallas XXXXXõigusvastaselt võõrandatud XXXXXX talumaa tagastamiseks. Lähtuvalt eeltoodust lõpetas Tartu Halduskohus 08.10.2008. a määrusega (tl 39-40p) haldusasja nr 3-08-1587 menetluse.
14.16.10.2008 kustutas Maa-amet Kambja Vallavalitsuse 28.07.2005. a korralduse nr 981 alusel katastriüksused XXXXXX ja XXXXXX (tl II-192).
15.Kambja Vallavolikogu otsustas 30.10.2008. a otsustega nr 185, 186 ja 187 (tl I-42-44) taotleda munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel Kambja vallas XXXXXKährimäeKansi tee I katastriüksuse kilomeetrid 0,00–0,681 pindalaga 0,68 ha ja II katastriüksuse kilomeetrid 1,055–1,836 pindalaga 0,39 ha ning Kammeri-Lutike maantee I maaüksuse kilomeetrid 0,00–3,233 pindalaga 2,83 ha ja II maaüksuse kilomeetrid 3,964–6,221 pindalaga 1,81 ha sihtotstarbega transpordimaa.
16.Kambja Vallavalitsus määras 22.01.2009. a korraldusega nr 1265 (tl II-84p-85) Kährimäe-Kansi tee nr 2820150 I maatüki teenindusmaaks 0,68 ha ja II maatüki teenindusmaaks 0,39 ha ning korraldusega nr 1266 (tl II-116p-117p) määras Kammeri-Lutike tee nr 2820115 I maatüki teenindusmaaks 2,83 ha ja II maatüki teenindusmaaks 1,81 ha.
17.Kambja Vallavalitsus esitas 28.01.2009 Kambja Vallavolikogu 30.10.2008. a otsuste nr 185, 186 ja 187 alusel Tartu maavanemale taotlused (tl I-45-46p) maa munitsipaliseerimiseks.
18.Kaebaja esitas Kambja Vallavalitsuse poolt maavanemale esitatud taotlustele omapoolsed seisukohad 27.04.2008 ja 15.06.2009 (tl I-59-62), kus ta ei nõustunud maa munitsipaliseerimisega.
19.Kambja Vallavalitsus teatas 09.04.2009. a kirjaga nr 7-2/382 „XXXXXX talumaa osaline tagastamine“ (tl I-51) kaebajale, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 05.02.1993. a määrusele nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ punktist 54 tulenevalt, ei otsustata maa tagastamise küsimust enne, kui maavanemale esitatud maa munitsipaalomandisse andmise taotlus on lahendatud. Samas tehti kaebajale ka ettepanek endise kinnistu maade tagastamiseks õigussubjekti nõusolekul osadena erinevatel aegadel, sest osade tagastamine üheaegselt ei ole võimalik. Vallavalitsuse teatele olid lisatud ka asendiplaanid (tl I-51p-53). Kokkuleppele maa osalise tagastamise osas aga ei jõutud (tl I-54-58p).
20.Tartu maavanem andis 30.06.2010. a korraldusega nr 439 (tl I-64-64p) Kammeri-Lutike tee T1 maaüksuse ja 30.06.2010. a korraldusega nr 441 (tl I-65-65p) Kährimäe-Kansi tee T1
maaüksuse Kambja valla munitsipaalomandisse. Kaebaja esitas eeltoodud korralduste tühistamiseks halduskohtule kaebuse (tl I-66-68p, haldusasi nr 3-10-2043), sest maavanema korraldused olid põhjendamata.
21.Tartu maavanem tunnistas 05.10.2010. a korraldusega nr 640 (tl 69-69p) kehtetuks maavanema korraldused nr 439 ja 441 ning otsustas Kambja Vallavalitsuse 28.01.2009. a taotlused uuesti läbi vaadata ja võtta asja juurde ka Tartu Halduskohtu haldusasja nr 3-10-2043 materjalid. Lähtuvalt eeltoodust lõpetas Tartu Halduskohus 15.10.2010. a määrusega haldusasja nr 3-10-2043 menetluse.
22.Tartu maavanem esitas kaebajale kooskõlastamiseks maa munitsipaliseerimise korralduste eelnõud 26.01.2012, 31.12.2012 ja 20.02.2013 (tl I-73-77, 82-86, 88-92), mida kaebaja ei kooskõlastanud (tl I-78-79p, 87-87p, 93-93p).
23.Kaebaja pöördus 23.09.2013 halduskohtusse Kambja Vallavalitsuse ja Tartu maavanema tegevusetuse ja viivituse õigusvastaseks tunnistamiseks ja otsuse tegemiseks kohustamiseks. Tartu Halduskohus tunnistas 24.01.2014. a otsusega nr 3-13-2010 (tl I-94-98p) Tartu maavanema viivituse maa munitsipaliseerimise läbivaatamisel õigusvastaseks ja kohustas maavanemat lahendama Kambja Vallavolikogu 30.10.2008. a taotlused kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Halduskohtu otsus jõustus, kuna keegi seda edasi ei kaevanud.
24.Tartu maavanem andis 22.05.2014. a korraldusega nr 1-1/385 (tl I-99-104) KährimäeKansi tee T1 maaüksuse ja korraldusega nr 1-1/386 (tl I-105-111) Kammeri-Lutike tee T1 maaüksuse Kambja valla munitsipaalomandisse. Tartu maavanem leidis, et kuna on tõendatud, et Kährimäe-Kansi tee ei ole rajatud kaebaja ega tema õiguseelnejate poolt, vaid Savimäe-Pugu maaparandusobjekti maaparandustööde käigus ning kuna tee kuulus Kambja sovhoosile ning anti hiljem üle Kambja valla omandisse, siis puudub ka maavanemal alus keelduda tee maaüksuse munitsipaalomandisse andmisest. Kammeri-Lutike tee osas leidis maavanem, et see on rajatud maaparanduse käigus ning tee oli olemas enne maa tagastamist kaebajale. Seda tõendab 11.01.1991. a teede ja tee-ehituste üleandmise-vastuvõtmise akt, mille järgi kuulusid Kammeri-Kährimäe T-370 kilomeetrid 0-4,4 kuni akti vastuvõtmiseni Kambja sovhoosile ning sama aktiga anti üle põllumajandusühistule Pangodi. XXXXXX talumaadele jääva Kammeri-Lutike tee kilomeetrid on osa KammeriKährimäe teest. Põllumajandusühistu Pangodi likvideerimisel andis munitsipaliseerimisele kuuluva vara, sealhulgas Kammeri-Lutike tee, üle Kambja Vallavalitsusele. See on tõendatud 15.10.1992. a toimunud protokolliga (tl II-24p-25p). Nimetatud tee on kajastatud ka ametkondlike teede nimekirjas (tl II-35). Ka 13.09.1996. a aktist nr 245 (tl I-12-14p) ei nähtu rajatud teede üleandmist kaebajale.
25.Kaebaja esitas 20.06.2014 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl I-1-8; I-179181p; II-65-65p, II-163-166) Tartu maavanema 22.05.2014. a korralduste nr 1-1/385 ja 1-1/386 tühistamiseks. Kaebaja leidis, et Kambja vald ei ole ehitiste omanik ja MaaRS § 28 lg 1 p 1, mis on korralduste andmise aluseks, on põhiseadusvastane, sest see ei näe ette maavanemale kaalutlusõigust. Samuti on tehtud menetluses olulisi vigu. Maavanema otsustas korraldusega nr 1-1/385 anda munitsipaalomandis oleva ehitiste aluse ja neid teenindava maana Kambja valla munitsipaalomandisse Kambja vallas XXXXXasuva Kährimäe-Kansi tee T1 maaüksuse pindalaga 0,68 ha, sihtotstarbega transpordimaa. MaaRS § 28 lg 1 p 1 kohaldamiseks peab maavanem tõendama, et ehitis kuulub kohalikule omavalitsusüksusele. Antud juhul ei ole maavanem seda teinud. Kaebaja hinnangul ei tõenda ükski korralduses nr 1-1/385 nimetatud, ega ka maavanema kasutuses olev muu dokument, et
Kährimäe-Kansi tee oleks rajatud Kambja sovhoosi finantseerimisel või tellimisel, isegi, kui seda teed maaparandustööde toimumise ajal faktiliselt rajati. Tunnistajate ütlustega ei saa rajatise kuuluvust tõendada. Puuduvad seega selged tõendid, kes (kelle tellimusel), miks ja millal täpselt tee ehitas. Ka nõukogude ajal oleks pidanud olema tee projektdokumentatsioon, nagu oli see praeguse Kammeri-Lutike tee puhul. Kõikidest maaparandusprojekti plaanide lehekülgedest nähtub, et nn Kährimäe-Kansi tee oli tegelikult kaks eraldi XXXXXX talu juurde viivat teed (üks Kammeri-Lutike teelt ja teine Kansi poolt). Need kaks teed ei olnud maaparandusobjekt ega mõeldud avalikuks kasutamiseks. Need teed olid põlluteed, mida parandasid maaparandustööde käigus kaebaja sugulased (tl I-20-23). See on selgelt näha ka 03.07.1991. a plaanil, mis oli kaebajale maa tagastamise 07.10.1994. a korralduse nr 104 lisaks (tl I-10p). Sellel dokumendil on näha, et katkendlik joon (põllutee) tuleb talu õueni ja teine põllutee sealt väljub Kansi poole. Seega Kährimäe-Kansi teed, nagu väidavad praegu Kambja Vallavalitsus ja Tartu maavanem, veel 03.07.1991. a seisuga ei olnud. Sama dokument tõendab, et Kährimäe-Kansi teed olid veel ajavahemikul 1991-1994 põlluteed (pinnasteed). Et tegemist oli põlluteega (katkendjoon) kinnitavad ka 1968. a maaparandusprojekti plaanid (tl I-112). Sellega on kooskõlas Ü.E. , A.E. jaA.M. ühine selgitus (tl I-20-23). See selgitab ka, miks ühestki dokumendist tegelikult ei nähtu Kährimäe-Kansi tee ehitamine Kambja sovhoosi poolt maaparanduse käigus. Seega ei saanud kaebaja ka rikkuda avalikult kasutatavate teede kasutamise lubadust, milles teda on süüdistatud. Avalikult kasutatav tee 1991. a seisuga oli üksnes Kammeri-Lutike tee, mitte Kährimäe-Kansi tee. Kambja valla 25.02.2014. a kaaskirjast (tl I-112) lähtuvalt on Kambja sovhoosilt põllumajandusühistule Pangodi varade (teede) üleandmise kohta esitatud 27.06.1990. a õiend ja akt (tl II-30p), millest ei ole võimalik teha järeldust, et ka vaidlusalune Kährimäe-Kansi tee kultuurtehnikana üle anti. Erinevates dokumentides on viited ametkondlikule teele nimega Kammeri-Kährimäe (tl II-34p-35p), mille asukoht dokumentidest ei selgu. Ilmselt puudub vaidlus, et selle tee näol on tegemist Kammeri-Lutike tee osaga, mis ei oma ühisosa nn Kährimäe-Kansi teega. Kui üle antud teede hulgas oli üks väidetavalt 1970-ndatel ehitatud tee, siis on tõenäoline, et selles aktis oleks olnud kajastatud ka teine väidetavalt samadel tingimustel ehitatud tee. Selle kohta aga mistahes viited aktis puuduvad. Isegi juhul, kui sovhoos oleks andnud Kährimäe-Kansi tee põllumajandusühistule Pangodi, siis pole põllumajandusühistu Pangodi Kährimäe-Kansi teed andnud üle Kambja vallale. Tartumaa Kambja Valla Volikogu 03.07.1991. a otsus ja Kambja Vallavalitsuse 07.10.1994. a korraldus nr 104 tõendavad, et 03.07.1991 võeti põllumajandusühistult Pangodi ära 46,3 ha maad ja anti see kohe kaebajale. 07.10.1994. a korraldusega nr 104 anti kaebajale täiendavalt üle veel maad, millest 1,6 ha pidi tulema veel põllumajandusühistult Pangodi ja 2,7 ha Kambja metskonnalt (kaebaja pidi põllumajandusühistule Pangodi tagastama 1,1 ha). Seega sai kaebaja temale tagastatud maa 2,7 ha ulatuses Kambja metskonnalt ja kogu ülejäänu põllumajandusühistult Pangodi. Selle maa sees oli nn Kährimäe-Kansi tee (talule juurdepääsuteede kujul). Seega ei saanud Kährimäe-Kansi teed anda põllumajandusreformi käigus üle põllumajandusühistult Pangodi Kambja valla omandisse, nagu väidab umbmääraselt Tartu maavanem. Tegelikult puuduvad mistahes tõendid, et konkreetne tee oleks antud põllumajandusühistult Pangodi üle Kambja vallale. Korralduse nr 1-1/385 lisaks olevast plaanist nähtuvalt kavatsetakse munitsipaalomandisse anda tee laiusega 8 meetrit (4 meetrit telgjoonest). Teede- ja sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 on kehtestatud V klassi maantee laiuseks 3 meetrit (eeldusel, et on kaks sõidurada, siis 6 meetrit) pluss 1 m teepeenar, kokku 4-7 meetrit. Külavahe- või põlluteele ei ole teadaolevalt norme kehtestatud, kuid sellise tee vajalik laius koos teepeenraga ei saa olla suurem kui V klassi maanteele kehtestatud 4 meetrit. Seega on maavanem otsustanud munitsipaalomandisse anda kaks korda rohkem maad, kui selle teenindamiseks on tegelikult vajalik.
Eeltoodust lähtuvalt ei ole Tartu maavanem tõendanud, et Kährimäe-Kansi tee kuuluks Kambja vallale ning selle tee alust ja teenindusmaad pole võimalik munitsipaalomandisse anda. Seega on korraldus nr 1-1/385 vastuolus MaaRS § 28 lg 1 p-ga 1 ja kuulub tühistamisele. Korraldusega nr 1-1/386 otsustati anda munitsipaalomandis oleva ehitiste aluse ja neid teenindava maana Kambja valla munitsipaalomandisse Kambja vallas XXXXX asuv KammeriLutike tee T1 maaüksus pindalaga 2,83 ha, sihtotstarbega transpordimaa. Korraldusele on lisatud asendiplaan. Kaebaja ei nõustu teealuse maa ja teenindusmaa määramisega. Nimelt korralduse nr 386 lisaks olevast plaanist nähtuvalt kavatsetakse munitsipaalomandisse anda tee suuremas osas laiusega 8 meetrit (4 meetrit telgjoonest), kuid üksnes see osa, mis läbib kaebaja tagastamistaotlusega XXXXXX talu maad, on sama tee laiuseks arvestatud 6+6 ehk 12 meetrit. Teede- ja sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 kehtestatud V klassi maantee laiuseks 6 meetrit (eeldusel, et on kaks sõidurada) pluss 1 meeter teepeenar, kokku 7 meetrit. Kaebaja hinnangul ei saa olla tema maad läbiva tee laius suurem kui kogu ülejäänud tee laius ning peaks olema samuti mitte rohkem kui 8 meetrit. Seega on maavanem otsustanud munitsipaalomandisse anda rohkem maad, kui selle teenindamiseks on vajalik ning korraldus nr 1-1/386 ei vasta MaaRS § 28 lg 1 p 1 nõuetele. Seega on ka korraldus nr 1-1/386 õigusvastane ja kuulub tühistamisele.
26.Kambja vald palus kaebustele esitatud vastustes (tl I-153-154p; II-142-143p) jätta kaebus rahuldamata. Kambja vald ei pea kaebust põhjendatuks ja vaidleb sellele vastu. Vaidlusalused teed on ehitanud Kambja sovhoos ja omandireformi käigus on teed valla omandisse antud. Vald juhindus Riigikohtu seisukohtadest haldusasjas 3-3-1-94-06, p 16. Kambja sovhoos andis 11.01.1991 teede ja tee-ehituse üleandmise-vastuvõtmise aktiga (tl I-119) ametkondlikud teed üle põllumajandusühistule Pangodi. Põllumajandusühistu Pangodi liikmete ja õigusjärglaste koosoleku 15.10.1992. a protokollist (tl II-24-25p) nähtub, et koosolekul otsustati Kambja vallale anda tasuta üle munitsipaalomandisse kuuluv vara. Kambja vald tugines lisaks Kambja Vallavolikogu 20.10.1992. otsusele (tl II-26p). Kambja Vallavalitsus taotles teede munitsipaliseerimise taotluse kohta kohalike teekasutajate arvamust (kelle elukohale, kinnistule juurdepääsuks on vajalik vaidlusaluste teede kasutus). Kõik kasutajad soovisid tee munitsipaliseerimist, mis tõendab ülekaalukat avalikku huvi. Teede ehitamise aja ja asjaolude kohta andsid seletused ka kohalikud elanikud (tl I-112-113). Ka siis, kui teed ei kuuluks vallale, on tuvastatud nende ehitamine Kambja sovhoosi poolt ja oleks olemas ülekaalukas avalik huvi teede avaliku kasutamise tagamiseks munitsipaliseerimisega MaaRS § 28 lg 2 kohaselt. Munitsipaliseerimistaotluses on XXXXXX endise talu maade munitsipaliseeritava teemaa laius 12 m ja (Kammeri-Lutike teel) ja 10 m (Kährimäe-Kansi teel), mis on teehooldusnõuete ja liiklusohutuse nõuete täitmiseks minimaalselt vajalik teemaa laius. Asjaolu, et teemaa laius väljaspool XXXXXX endise talu maad on 8 m, on varasemalt jäetud maade tagastamisel ja erastamisel riigi omandisse teemaana; kõrvalasuvat eramaad ei saa munitsipaliseerida, seega lisaks munitsipaliseerimisele tuleb kitsama (8 m) laiusega tee osas edaspidi taotleda eramaast teemaale lisa, kas maaomanikuga kokkuleppel või sundvõõrandamise teel.
27.Tartu maavanem palus kaebusele esitatud vastuses (tl I-156-157p) jätta kaebus rahuldamata. Kaebajal pole omandiõigust temale tagastatavat maad läbivate teede osas. Teede aluse maa omanikust ei sõltu kaebajale tagastatava maa kasutus. Maareformi seadus ei anna maa munitsipaalomandisse andmise menetluses võimalust tingimuslike servituutide seadmiseks. Maa avaliku kasutuse lepingu saab sõlmida eraomandis oleva maa omanikuga eraomaniku nõusolekul. Tartu Halduskohtu 15.05.2006. a otsuses nr 3-05-732 on kohus asunud seisukohale, et kuna Kammeri-Lutike tee ja Kährimäe-Kansi tee
puhul on tegemist ülekaaluka avaliku huviga, siis on üldkasutatavate teede väljajätmine tagastatavast maast igati õigustatud. Tee avaliku kasutuse lepingu sõlmimise menetlus viidi Kambja Vallavalitsuse poolt läbi 2005. aastal ja tulenevalt asjaolust, et kaebaja Kambja Vallavalitsusega kokkulepet ei saavutanud, esitas kaebaja ultimatiivse nõudmise eratee sulgemiseks avalikuks kasutamiseks alates 01.10.2005. Seega puudusid maa munitsipaalomandisse andmisse otsustamisel leebemad meetmed olukorra lahendamiseks. Enne maareformi seaduse vastuvõtmist reguleeris Eestis maakasutust 01.01.1971 kehtima hakanud Eesti NSV maakoodeks. Koodeksis määratleti maad kui eranditult riigile kuuluvat vara, mida võidakse ettenähtud korras anda kasutamiseks. Maakoodeksi § 11 alusel määratakse maakasutamisõiguse subjektideks kolhoosid, sovhoosid ja teised põllumajandusettevõtted. Põllumajandusettevõtetele anti maakasutus riiklike aktidega ja selle muutmine toimus samuti kooskõlastatult kõrgemalseisvate organitega. Järelikult sai majandile eraldatud maal tee rajada ainult majand või kooskõlas majandiga ja tee kuuluvus jäi majandile, antud juhul Kambja sovhoosile. Põllumajandusreformi käigus tagastati või jaotati osakutena või erastati majandite vara. Teed rajatistena ei kuulunud reformi käigus hindamisele, tagastamisele ega erastamisele. Teede kui rajatiste ja nende teenindamiseks vajaliku maa tagastamine, erastamine, riigi- või munitsipaalomandisse jätmine reguleeriti maareformi seadusega. Seega ei oma tähtsust, millal rajati Kährimäe-Kansi tee. Tähtsust omab ainult asjaolu, et maareformi seaduse kehtima hakkamisel oli nimetatud tee olemas ja selle tee kasutamiseks on avalik huvi. Maavanema poolt läbiviidav uurimine näitas, et nimetatud tee on faktiliselt olemas ja vallal on õigus seda munitsipaalomandisse taotleda. Kaebuses väidab kaebaja, et maavanem on otsustanud munitsipaalomandisse anda rohkem maad, kui selle teenindamiseks on vaja. Teenindusmaa suuruse määrab kohalik omavalitsus, arvestades eelkõige valla üldplaneeringus kehtestatud norme.
28.Tartu Halduskohus rahuldas 27.04.2015. a otsusega (tl III-8-12) kaebuse ja tühistas Tartu maavanema 22.05.2014. a korraldused nr 1-1/385 ja 1-1/386. Poolte vahel on vaidlus MaaRS § 28 lg 1 p 1 kohaldamise üle. Kuna vaidlusalused korraldused on antud Kambja valla 30.10.2008. a vastavate otsuste (tl I-42-44) alusel, kohaldub asjas sellel ajal, st haldusmenetluse alustamise ajal kehtinud õigus. MaaRS § 28 lg 1 p 1 kohaselt, munitsipaalomandisse antakse munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-44-05 p-s 12 nimetatud seisukohad on kohaldatavad käesolevale vaidlusele. Maa teemaana munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab praegu ja täitis maareformi seaduse vastuvõtmise ajal faktiliselt teemaa funktsioone. Selleks, et Kammeri-Lutike ja Kährimäe-Kansi teed oleksid munitsipaliseeritavad, peavad teed olema olnud kohaliku omavalitsuse või selle õiguseellase omandis 01.11.1991. a seisuga, st ajal mil jõustus MaaRS ning teed peavad olema rajatud kohaliku omavalitsuse ja/või tema õiguseellase poolt. Halduskohus on seisukohal, et asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud, et KammeriLutike ja Kährimäe-Kansi teed oleksid olnud kohaliku omavalitsuse või selle õiguseellase omandis 01.11.1991. Seega on üks eeldustest MaaRS § 28 lg 1 p 1 rakendamiseks täitmata, mistõttu puudus maavanemal võimalus selle sätte alusel vaidlustatud korralduste andmiseks. Vastustajad on kohtu hinnangul asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud tuvastanud ebaõigesti, sest 1992. aastal ei saanud põllumajandusühistu Pangodi vaidlusaluseid teid enam vallale üle anda, kuna need olid selleks ajaks antud taluseaduse alusel kaebaja põlisesse kasutusse. Vaidlusaluste teede kui rajatiste olemasolu tuvastamisel on vastustajad tuginenud kaudsetele ja paljuski subjektiivset laadi tõenditele (tunnistajate ütlused), samas on aga olemas objektiivsed tõendid, mis tõendavad vaidlusaluste teede olemasolu 1991. aasta juulikuu seisuga ja 1994. aasta seisuga. Kuna Kambja Valla Volikogu andis 03.07.1991. a otsusega XXXXXX talu maade koosseisus ka teed alaliseks kasutamiseks kaebajale, siis ei saanud Kambja
Vallavolikogu 20.10.1992. a otsus (tl II-26p) enam neid teid hõlmata ajal, kui muud samalaadsed teed läksid valla esmakasutusse ja haldamisele. Kuna kaebajale anti talumaad põliseks kasutamiseks enne MaaRS jõustumist, siis ei saanud talumaade hulgas olnud teede alune maa olla 15.10.1992. a seisuga Kambja vallale üle antud munitsipaalomandisse kuuluva vara koosseisus, vaatamata sellele, et need teed võidi Kambja sovhoosi poolt 11.01.1991. a aktiga üle anda põllumajandusühistule Pangodi. Kambja Valla Volikogu 03.07.1991. a otsusega (Riigiettevõtte Eesti Maauuringu Tartu Maakorraldusbüroo XXXXXX maaüksuse tagastamise toimik lk 14) on tõendatud, et seniselt maakasutajalt põllumajandusühistult Pangodi võeti ära 46,3 ha maad (sellest haritavat maad 23,1 ha) ja anti pikaajaliseks (alaliseks) kasutamiseks talumajapidamise rajamiseks kaebajale. Seega on tõendatud, et kaebajale anti talumajapidamise rajamiseks 46,3 ha maad põllumajandusühistu Pangodi poolt. Nimetatud otsuse p 2 kohaselt kohustati kaebajat säilitama üldkasutatavana maakasutust läbivad teed ja hoidma need sõidukorras. Kuna maa ja seda läbivate teede kasutada andmine toimus 03.07.1991, siis ei saanud põllumajandusühistu Pangodi XXXXXX talu läbivaid teid 15.10.1992. a seisuga (tl II-24p-25p) enam üle anda Kambja vallale munitsipaalomandisse kuuluva vara koosseisu. Seega on kummutatud vastustajate põhiväide teede kui rajatiste kuulumisest Kambja vallale põllumajandusühistu Pangodi õigusjärglasena MaaRS jõustumise ajal. Maa-ametist välja nõutud XXXXXX katastriüksuse kohta katastriarhiivis säilitatavate dokumentidega (tl II-183-199) kui Tartu Maavalitsusest RE Eesti Maauuringud Tartu Maakorraldusbüroo poolt koostatud XXXXXX maaüksuse katastriüksuse moodustamise tehnilises toimikus säilitatavate dokumentidega on tõendatud, et Kammeri-Lutike ja Kährimäe-Kansi teed olid olemas rajatistena 1991. a kevade seisuga, mil teostati 08.05.1991. XXXX talu pinnaarvutus ja koostati eksplikatsioon (Riigiettevõtte Eesti Maauuringu Tartu Maakorraldusbüroo XXXXXX maaüksuse tagastamise toimiku lk 11, 12). Seega on tõendatud, et XXXXXX talu pinnaarvestuses sisalduvate kõlvikute andmete kohaselt läbis talu maad viis 4 m laiust teed pikkustega 390 m, 170 m, 624 m, 600 m, (või tee osa) ja kaks 6 m laiust teed pikkustega 380 m ja 170 m, mille asukoht hõlmab maakasutusplaani (ibid lk 10) kohaselt mh praeguse vaidluse esemeks olevate Kammeri-Lutike ja Kährimäe-Kansi teede asukohta. Eksplikatsiooni kohaselt moodustavad XXXXXX talu läbivad teed kokku 1,1 ha suuruse ala, mis ühtib sisuliselt (1,0 ha) ka Maa-ameti arhiivis säilitatavate tõenditega tõendatud andmetega (tl II-188p, 189, 191). Sama asjaolu on tõendatud ka 13.08.1993 koostatud XXXXXX talu skeemiga ja väliabrissiga, 05.09.1994 koostatud maaeralduse aluse ja korrektuuri joonisega, 29.08.1994 koostatud XXXXXX talu pindala arvutusega ning 10.11.1993 koostatud maaüksuse plaaniga (Riigiettevõtte Eesti Maauuringu Tartu Maakorraldusbüroo XXXXXX maaüksuse tagastamise toimik lk 13, 14, 16, 17, 18-21, 22 ). Kusjuures 10.11.1993 koostatud maaüksuse plaani koostamise ja talu mõõdistamise aluseks on plaani kohaselt Kambja Vallavalitsuse 07.10.1994. a korraldus nr 104. Halduskohus nõustub kaebajaga selles, et 10.11.1993 koostatud XXXXXX maaüksuse plaanil (Riigiettevõtte Eesti Maauuringu Tartu Maakorraldusbüroo XXXXXX maaüksuse tagastamise toimik lk 22) on leppemärgiga A-2 teed tähistatud ainult Lutike-Kammeri tee. Kuna aga maaüksuse plaani kohaselt on teede all 1,0 ha maad, nagu ka taluseaduse alusel koostatud dokumentide kohaselt, siis ei saa nimetatud asjaolust veel järeldada, et Kährimäe-Kansi teed ei olnud rajatisena olemas. Maaüksuse plaani kohaselt on teede all olevast 1,0 ha-st maast kitsendused ja/või servituudid üksnes 0,3 ha teemaa osas, millest kohus saab järeldada, et 1994. a valla korraldusega pandud tee avalikult kasutamise võimaldamise kohustus laienes siis järelikult 0,3 ha teemaale, mitte kogu teemaale. Asjas kogutud tõenditega on usaldusväärselt tõendatud mõlema vaidlusaluse tee kui rajatise olemasolu. Kambja Vallavalitsuse 07.10.1994. a korralduse nr 104 hilisem kehtetuks tunnistamine valla poolt ei muuda olematuks nende teede olemasolu ja korralduse aluseks olnud tõenditega tõendatut (vrd RKHKo 08.11.2004, 3-3-1-43-04, p 13), sest rajatisi on kasutatud
hiljemalt 1991. a seisuga vastavalt kavandatud otstarbele. Käesoleva vaidluse aspektist ei oma lõppkokkuvõttes tähendust, kas või kes on teid hooldanud ja ajakohastanud 1994. a valla korralduse kehtetuks tunnistamise järgses õiguslikus olukorras. Kuna MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel maa munitsipaliseerimiseks vajalikud eeldused ei ole täidetud, on vastustajad rikkunud õigusvastaste korralduste andmisega kaebaja õigusi. MaaRS § 28 lg 1 p 1 on võimalik tõlgendada konformselt põhiseaduse põhimõtetega. Kambja Vallavalitsuse 28.07.2005. a korralduse nr 981 (tl I-15), Tartu Halduskohtu 15.05.2006. a otsuse haldusasjas nr 3-05-732 (tl I-24-26) ja Tartu Maakohtu 13.03.2007. a kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-05-16683 (tl I-29-30) järgses õiguslikus olukorras ei saa vastustajatele sisuliselt õiguslikult ette heita munitsipaliseerimise menetluse algatamist. Vastustajad ei ole käitunud sisuliselt ebaproportsionaalselt, kuna nende tegevuse põhjendatus on tõendatud jõustunud kohtuotsustega. Nimetatust ei tulene aga õigust maa munitsipaliseerimiseks, kui üks vastavatest obligatoorsetest eeldustest tegelikkuses puudub. Teede laius puhul on tegemist vaidlustatud haldusaktide otstarbekuse küsimusega, mis ei ole kohtu poolt HKMS § 158 lg 3 ls 2 kohaselt hindamisele kuuluv küsimus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
Kambja valla apellatsioonkaebus
29.Kambja vald esitas Tartu Halduskohtu otsusele hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl III-30-33p; III-65-68), milles palub halduskohtu 27.04.2015. a otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata, või alternatiivselt saata antud kohtuasi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule. 1) Halduskohus on ebaõigesti samastanud Kammeri-Lutike tee ja Kährimäe-Kansi tee kui rajatised nende teede aluse maaga. Riigikohus on selgitanud (RKHKo 06.03.2007, 3-3-1-94-06, p 14): „Maareformi kontekstis ei saa alati tee omandiõiguse üle otsustada maa omaniku järgi. Analoogselt muude rajatistega kuulub tee isikule, kes on selle ehitanud.“ ENSV taluseadus nägi ette taluperemehele põliseks kasutamiseks maa andmise (vt eelkõige ENSV taluseaduse § 11). Samas ei sisaldunud ENSV taluseaduses regulatsiooni selle kohta, et põliseks kasutamiseks tuleb taluperemehele anda ka kasutamiseks antavat maad läbivad teed. ENSV taluseaduse alusel ei ole võimalik teede põliseks kasutamiseks andmine ning ainuüksi seetõttu ei saa maa põliseks kasutamiseks andmine omada puutumust Kammeri-Lutike teega ja Kährimäe-Kansi teega. Seega on halduskohus ebaõigesti kohaldanud ENSV taluseadust, jättes arvesse võtmata, et ENSV taluseadus ei näinud ette teede andmist taluperemehele põliseks kasutamiseks. 2) ENSV taluseaduse § 11 lg 1 esimese lause järgi antakse maa, mets, veekogud ja kohaliku tähtsusega üldlevinud maavarad tasuta taluperemehele põliseks kasutamiseks kohaliku omavalitsuse organi otsusega ja vormistatakse maa põliskasutusõigus riikliku aktiga. Käesoleva kohtuasja materjalide juures puudub Kambja vallale teadaolevalt riiklik akt, millega oleks vormistatud 46,3 ha suuruse maa põliskasutusõigus kaebajale. Enne MaaRS jõustumist kuulus kogu maa riigile ning järelikult sai ka üksnes riigil kui maa omanikul olla pädevus otsustada anda maa mõne konkreetse isiku kasutusse. Maareformi läbiviimise põhimõtted, korraldamaks riigile kuuluva maa suunamist tsiviilkäibesse, sätestati MaaRS. 3) Kui peaks selguma, et 46,3 ha maa eraldamine kaebajale põliseks kasutamiseks on toimunud ENSV taluseaduse § 11 lg 1 kohaselt ning olemas on ka riiklik akt maa põliskasutusõiguse vormistamise kohta – omab tähtsust asjaolu, et ENSV taluseaduses reguleeritud maa taluperemehele põliseks kasutamiseks andmine ei ole samastatav maa taluperemehe omandisse andmisega. ENSV taluseaduse kohaselt tekkis maa taluperemehele põliseks kasutamiseks andmisel taluperemehel üksnes põliseks kasutamiseks antud maa kasutamise õigus, ei enamat. ENSV taluseadus nägi ette üksnes maa põliseks kasutamiseks andmise ja see seadus ei reguleerinud omandõiguse üleandmisega seonduvat. Seega ei võimaldanud ENSV taluseadus
kaebajal saada mingi vara omanikuks. MaaRS kohaselt on ENSV taluseaduse alusel maa isikule põliseks kasutamiseks andmine eelduseks üksnes maa ostueesõigusega erastamisele, kui ENSV taluseaduse alusel maa põliseks kasutamiseks saanud isik maa erastamist taotleb. See nähtub 01.11.1991 jõustunud MaaRS § 6 lg 2 p-st 2, §-st 8, § 22 lg-st 2. Seega ei saanud Kambja Valla Volikogu 03.07.1991. a otsus avaldada mingisugust mõju Kammeri-Lutike tee ja Kährimäe-Kansi tee omandiõigusele. Seetõttu ei esinenud takistusi Kammeri-Lutike tee ja Kährimäe-Kansi tee omandiõiguse üleandmisel põllumajandusühistult Pangodi kui Kambja valla singulaarõiguseellaselt Kambja vallale 1992. a oktoobris. 4) Seisuga 03.07.1991 oli Kammeri-Lutike tee ning Kährimäe-Kansi tee omanikuks põllumajandusühistu Pangodi. Seetõttu ei olnud Kambja Valla Volikogul, kui seisuga 03.07.1991 Kammeri-Lutike tee ning Kährimäe-Kansi tee omanikuks mitte oleval isikul, võimalik 03.07.1991. a otsusega anda kaebajale üle viimati nimetatud teid. 5) Kambja Vallavalitsus määras Kammeri-Lutike teele ja Kährimäe-Kansi teele teenindamiseks vajaliku maa 22.01.2009. a korraldustega nr 1265 ja 1266. Tallinna Ringkonnakohus on 22.12.2010. a otsuses nr 3-09-1234 leidnud, et olukorras, kus tänavarajatise teenindamiseks vajalik maa on kohaliku omavalitsuse poolt kindlaks määratud, ei ole võimalik maa munitsipaliseerimist ettenägeva haldusakti vaidlustamisel hakata vaidlustama munitsipaliseeritava maa suurust. Kohaseks viisiks oma õiguste kaitsmisel saaks olla üksnes tänavarajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise haldusaktide vaidlustamine. Kambja valla arvates on selline suunis kohaldatav ka antud vaidluse osas. 6) Arusaamatuks jääb kaebaja poolt „vallasvara“ mõiste kasutamine, sest see oli 1991. a juuli seisuga Eesti õiguskorras tundmatu. Muuhulgas ei kasutatud Eesti Vabariigi omandiseaduses, TsK-s ega ENSV taluseaduses vallasvara mõistet. Vallasvara mõiste omandas õigusliku tähenduse alles alates asjaõigusseaduse jõustumisest. 7) ENSV taluseadus ei võimaldanud teede põliseks kasutamiseks andmist. ENSV taluseaduse § 11 lg 5 reguleerib olukorda, kus põliseks kasutamiseks antaval maal asub hoone või rajatis, mida saab kasutada ainult selle maaüksusega seonduvalt (näiteks viljakuivati, silohoidla, karjalaut jmt). Antud juhul ei ole Kammeri-Lutike tee ning Kährimäe-Kansi tee ehitatud üksnes kaebajale põliseks kasutamiseks antud maa tarbeks, vaid nimetatud teed viivad läbi kaebajale põliseks kasutamiseks antud maaüksuse mitmete teiste maaüksusteni, võimaldades mitmetele teistele isikutele juurdepääsu nendele kuuluvatele ehitistele. ENSV taluseaduse § 13 lg-st 2 nähtub, et teede ehitamisel ühiskondlikes huvides vähendatakse talumaad. See tähendab, et avalikuks kasutamiseks mõeldud ehitatavad teed jäetakse ENSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud talumaast välja. Nimelt ENSV taluseaduse § 13 lg 2 kinnitab, et avalikus kasutuses olnud teed ei kuulunud ENSV taluseaduse kohaselt põliseks kasutamiseks andmisele. 8) Vastutajale jääb arusaamatuks kaebaja väide, et põllumajandusühistu Pangodi andis teed omakorda oma 03.07.1991. a otsusega üle kaebajale, sest sellist otsust käesoleva kohtuasja juures pole. 9) Kambja sovhoosi tellimusel projekteeriti ja ehitati välja perioodil 1968-1971 Kährimäe-Kansi tee ning tegemist on avalikult kasutatava teega. Kuivõrd ENSV taluseadus ei võimaldanud avalikult kasutatavate teede põliseks kasutamiseks andmist, siis küsimus selle kohta, kas kaebajale maa põliseks kasutamiseks andmise menetluse kestel arvati avalikult kasutatavate teede alune tee põliseks kasutamiseks antava talumaa sisse või mitte, ei oma antud juhul tähtsust. 10) Kambja vald ei soovi vaidlustada halduskohtu otsusest alljärgnevat: - Tee kui rajatise aluse ning teenindamiseks vajaliku maa munitsipaliseerimine MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel saab toimuda siis, kui tee täidab praegu ja täitis MaaRS jõustumise ajal tee funktsioone ning see tee oli kohaliku omavalitsuse või tema õiguseellase omandis MaaRS jõustumise ajal 01.11.1991. Kambja vald ei nõustu aga sellega, et halduskohus on samastanud tee kui rajatise ja tee aluse maa.
- Maa-ametist välja nõutud XXXXXX katastriüksuse kohta katastriarhiivis säilitatavate dokumentidega (tl II-183-199) kui ka Tartu Maavalitsusest RE Eesti Maauuringud Tartu Maakorraldusbüroo poolt koostatud XXXXXX maaüksuse katastriüksuse moodustamise tehnilise toimikus säilitatavate dokumentidega on tõendatud, et Kammeri-Lutike ja KährimäeKansi teed olid olemas rajatistena 1991. a kevade seisuga. - Kambja sovhoos sai ja võis anda vaidlusalused teed 11.01.1991. a aktiga üle põllumajandusühistule Pangodi. - MaaRS § 28 lg 1 p 1 ei ole põhiseadusega vastuolus. Vastustajad ei ole käitunud sisuliselt ebaproportsionaalselt. - Teede laiuse osas on halduskohtu hinnangul tegemist vaidlustatud haldusaktide otstarbekuse küsimusega, mis ei ole HKMS § 158 lg 3 ls 2 kohaselt kohtulikule hindamisele kuuluv küsimus.
30.Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud ja hiljem täiendatud vastuses (tl III-48-50p; III-87-89) jätta Kambja valla apellatsioonkaebus rahuldamata. Kährimäe-Kansi teed puudutavas osas jääb kaebaja kõigi oma varasemas menetluses ja vastuapellatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde: tegemist oli talu juurdepääsuteega, mis võeti teisel kujul (st taluõuest mööda) kasutusele omavoliliselt; see tee ei olnud 01.11.1991. a seisuga rajatis; seda ei ehitanud Kambja sovhoos; seda ei ole antud põllumajandusühistule Pangodi ega Kambja vallale. Kaebaja on jätkuvalt arvamusel, et Tartu maavanema 22.05.2014. a korraldused nr 1-1/385 ja 1-1/386 on ebapiisavalt põhjendatud. 1) Kambja Vallavolikogu 03.07.1991. a otsuse alusel oli kaebajale põliseks kasutamiseks antud ka rajatiseks olevad teed. ENSV taluseadusega oli kooskõlas ka talumajapidamiseks vajalike teede kui rajatiste üleandmine koos muu varaga. Põllumajanduses on erakordselt suur tähtsus talumaal asuvatel rajatistel, kusjuures talu toimimine ilma erinevate kuivendusrajatiste, hoidlate, silohoidlate, (drenaaži)kaevude ja põlluteedeta ei ole mõeldav. Seega on vale Kambja valla väide, et rajatiste üleandmine ENSV taluseaduse alusel oleks justkui välistatud. ENSV taluseaduse § 11 lg 5 ei keelanud teede üleandmist taluperemehele põliseks kasutamiseks ja seda antud juhul tehtigi. 2) Puuduvad tõendid, et Kambja sovhoos oleks ehitanud Kährimäe-Kansi tee. Igal juhul ei olnud Kährimäe-Kansi tee avalik või ametkondlik tee, mida Kambja sovhoos oleks 11.01.1991. a aktiga saanud põllumajandusühistule Pangodi üle anda ja mida Kambja Vallavalitsus oleks saanud 20.10.1992. a otsusega põllumajandusühistult Pangodi valla haldamisele (mitte omandisse) võtta. Seda tõendab 23.11.1994. a maaüksuse plaan (tl II-191). 3) Isegi juhul, kui ENSV taluseadus poleks näinud ette teede üleandmist taluperemehele põliseks kasutamiseks, ei oleks see muutnud tühiseks Kambja Vallavolikogu 03.07.1991. a otsust ega olematuks teede faktilist üleandmist koos muu varaga. Talumaa põliseks kasutamiseks andmisel koostatud dokumendid kinnitavad talumaal asuvate teede üleandmist kaebajale. 4) Kambja vald on apellatsioonkaebuses seadnud kahtluse alla XXXXXX talu põlise üleandmise kaebajale. Esitatud väited on esitatud hilinenult, mistõttu ei saa neid käesolevas menetluses arvesse võtta. Riikliku akti puudumine ei oma kokkuvõttes tähendust, sest Kambja Vallavolikogu otsus põlise kasutamiseks andmise kohta on seaduslikult antud ja kogu põliseks kasutamiseks andmise menetlus on 1991-1992 lõpule viidud. 5) ENSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud vallasvara läks taluperemehe omandisse. Kaebaja nõustub Kambja vallaga, et maa põliseks kasutamiseks andmisega ei toimunud maa omandamine, kuid see pole antud juhul asjakohane. Põlise kasutusõigusega anti üle ka rajatised kui vallasvara ning vähemalt vallasvara osas läks taluperemehele üle omandiõigus. Apellandi enda poolt viidatud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-94-06 lähtuvalt eristatakse maareformi kontekstis maad ja teid ning seega isegi kui maale omandiõigus põliseks kasutamiseks andmisega ei tekkinud, tekkis see vallasvarale. Mõiste „põline“ ja „alaline“ kasutus viitab selgelt kavatsusele anda vallasasja kasutusõigus üle igaveseks, mis on samastatav
omandiõiguse üleandmisega tänases asjaõiguslikus mõistes. Vastupidine käsitlus muudaks tühiseks suure osa täna kehtivast õigusest muul õiguslikul alusel teostatud käsutustehingud, mis ei vasta enam tänastele seaduse poolt püstitatud nõuetele. 6) Kaebaja põlise kasutusõiguse tõttu ei oleks saanud teid teistele isikutele üle anda. Olenemata sellest, kas teede kui rajatiste omandiõigus oli Kambja Valla Volikogu 03.07.1991. a otsusega üle läinud kaebajale või mitte, oli temale seaduslikult antud kogu vara põline kasutusõigus. Seetõttu ei oleks saanud sama varaga teha kaebaja nõusolekuta mistahes muid tehinguid, millega oleks kaasnenud tema valdus- ja kasutusõiguse rikkumine. Kaebaja hinnangul ei ole seda ka faktiliselt tehtud. Kambja Valla Volikogu 03.07.1991. a otsusega anti kaebaja omandisse mõlemad vaidlusalused teed, pannes vaid Kammeri-Lutike tee osas kaebajale kohustuse lubada seda avalikult kasutada. Seejuures ei antud eraldi üle vallasvara, kuna selle omandiõigus oli juba üle läinud. Asjaolu, et Kambja Vallavalitsus oma 07.10.1994. a korralduse kehtetuks tunnistas (tl I-15), ei oma tõendite hindamise ja teede omandiõiguse seisukohalt tähtsust. 7) Vastustajad ei ole välja selgitanud tee laiusega seotud küsimusi. Menetluse kestel ei osanud vastustajad samuti tee laiuse määramise osas mingeid konkreetseid selgitusi anda. Isegi juhul, kui teede laiuse osas oli Kambja Vallavalitsus 22.01.2009. a korraldustes nr 1265 ja 1266 võtnud vastu mingid seisukohad, ei ole sellele aga maavanema korraldustes ega ka vastustajate menetlusdokumentides viidatud. 8) Tartu maavanem jättis apellatsioonkaebuse esitamata ja see tähendab, et maavanem on halduskohtu otsusega nõustunud. Kuna maavanem on teinud oma otsused vallavalitsuse taotluste alusel, siis olukorras, kus ka maavanem ise nõustub nende õigusvastasusega, ei peaks vallavalitsusel iseseisvat kaebeõigust olema (või kui, siis peaks kaebus olema suunatud maavanema vastu). Asja läbivaatamisel tuleks arvestada, et Kambja Vallavalitsus kaitseb haldusakte, mille andja ise on pidanud õigeks nende tühistamist. 9) Kährimäe-Kansi tee asukoht ei vastanud 01.11.1991. a seisuga tänasele asukohale. Selle väite ringkonnakohtule paremaks näitlikustamiseks on kaebaja võrrelnud tee asukohta 1991 koostatud plaanil, mis oli tagastamise otsuse aluseks ja tee asukohta Tartu maavanema 22.05.2014. a korralduse nr 1-1/385 lisaks oleval plaanil (tl I-103). Järelikult sõltumata tee käsitlemisest rajatisena (ehitisena), ei ole täna enam olemas Kährimäe-Kansi teed samas asukohas, kus see oli 01.11.1991. Järelikult ei ole seda objekti olemas. See välistab selle tee aluse maa munitsipaliseerimise. 10) Nii Kammeri-Lutike kui Kährimäe-Kansi tee ehitamise kohta maaparandustööde käigus 1968-1972 puuduvad dokumendid. Olemas on vaid mingid osad 1968 Eesti Maaparandusprojekti koostatud Savimäe-Pugu maaparandusobjekti projektist, kus on selgelt arusaadav põllumajanduskõlvikutele juurdepääs, kuid mitte Kammeri-Lutike ja KährimäeKansi teed. Samuti pole arusaadav, kas, kes ja millise tee võis ehitada. Kambja sovhoosilt rendiettevõttele Pangodi vara üle andmise dokumentides on viidatud Kammeri-Kährimäe (1971) teele, kuid mitte Kammeri-Lutike ega Kährimäe-Kansi teele. Kaebaja hinnangul ükski tõend Kährimäe-Kansi ega Kammeri-Lutike tee ehitamist ei tõenda. 11) Maaparanduse käigus ehitatud teed peavad kajastuma riigi maaparandussüsteemide andmebaasis. Esialgsele kaebusele oli lisatud ka maaparandussüsteemide üleandmise akt (tl I-12-14), mis kajastas XXXXXX talu maadel paiknevat maaparandussüsteemi ja sellel ei olnud punktis „14. Teed“ viidatud maaparandussüsteemi koosseisus teede olemasolule. Alates 2004 on Eestis olemas maaparandussüsteemide register, millest nähtub, et riiklikus maaparandussüsteemide registris, milles on kajastatud kogu Eesti maaparandussüsteemid ja peavad olema kajastatud ka maaparandussüsteeme teenindavad teed, puuduvad Kährimäe-Kansi tee kohta mistahes andmed. Seega on riikliku registri andmetega üheselt ümber lükatud Kambja valla väited maaparandussüsteemi ehitamise käigus Kährimäe-Kansi tee ehitamise kohta.
12) Kaebaja on kogu menetluse kestel rõhutanud, et Kährimäe-Kansi teel puudus avalik funktsioon, mis saaks Kambja valla arvates olla maa munitsipaliseerimise aluseks. Sellise avaliku funktsiooni olemasolu 01.11.1991. a seisuga ei ole Kambja vald tõendanud. Kährimäe-Kansi tee ei ole olnud avalikult kasutatav tee kuni selle ajani, kui Kambja vald maa tagastamise otsuse kehtetuks tunnistas (tl I-15). Juurdepääs Kansil asuvatele kinnistutele on olemas ka muul viisil. Teed kasutati kaebaja valdusesse antud ja talle tagastatava maa otstarbekohaseks kasutamiseks. 13) Kambja Vallavalitsuse 22.01.2009. a korralduste 1265 ja 1266 näol oli tegemist menetlustoimingute või haldusaktidega, mis iseseisvalt ei rikkunud kaebaja õigusi. Seega on kaebajal võimalik teede laiuse argumentidele tugineda ka lõppakti ehk maavanema haldusakti vaidlustades. 14) Kaebaja ei nõustu väitega, et kohus pidanuks uurimispõhimõttest tulenevalt välja nõudma ENSV taluseaduse § 11 lg 1 kohaselt maa põliseks kasutamiseks vormistamise riikliku akti. Kambja valla 03.07.1991. a otsus (tl I-11) on vaidlustamata ja seadusjõus. Seega pole mingit alust kahelda selle seaduslikkuses nii sisulisest kui menetluslikust aspektist. Kaebaja vastuapellatsioonkaebus
31.Kaebaja esitas 16.06.2015 hiljem täiendatud vastuapellatsioonkaebuse (tl III-42-44; III-87-89), milles palub jätta halduskohtu 27.04.2015. a otsuse resolutsiooni muutmata, muutes otsuse põhjendusi Kährimäe-Kansi tee ning Tartu maavanema poolt kaalutlusõiguse teostamise osas. 1) Olukorras, kus jõusse jäävad kaebaja kahjuks tuvastatud faktid, kuid Tartu maavanema 22.05.2014. a korraldused nr 1-1/385 ja 1-1/386 tühistatakse muudel põhjustel, on võimalik, et vaidlusalune maa munitsipaliseeritakse samadel argumentidel uuesti. On tõenäoline, et kui maavanem hakkab asja uuesti läbi vaatama, hindab ta tõendeid sarnaselt esimese astme kohtuga ja tuvastab, et Kährimäe-Kansi tee oli 01.11.1991. a seisuga olemas. Samuti võib ta tõlgendada seadust selliselt, et lähtub munitsipaliseerimise alusena mitte teest kui ehitisest, vaid tee funktsioonist. Ka tee laiuse tuvastamise on kohus jätnud Tartu maavanema suvaotsuseks, mida kohus ei saa kontrollida. 2) Halduskohus on valesti tõlgendanud ja kohaldanud MaaRS § 28 lg 1 p 1, jättes arvestamata MaaRS § 6 lg 3. Halduskohus lähtus MaaRS § 28 lg 1 p 1 tõlgendamisel sellest, kas maa täidab praegu ja täitis MaaRS vastuvõtmise ajal faktiliselt teemaa funktsioone. Samas aga reguleerib MaaRS § 6 lg 3 selgelt ja üheselt, kuidas tuleb tõlgendada hoone ja rajatise mõistet ning mingit põhjust ega alust ei olnud halduskohtul lähtuda Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-44-05, mis räägib sotsiaalmaa munitsipaalomandisse andmisest. Kaebaja hinnangul soovis Riigikohus MaaRS §-le 2 viidates rõhutada seda, et maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi ja seetõttu tuleb munitsipaalomandisse andmise üle otsustamisel tõlgendada seadust mitte laiendavalt, vaid kitsendavalt ning vaidluse korral õigustatud subjekti kasuks. Seega peaks ka hoone ja rajatise mõiste sisustamisel lähtuma MaaRS § 6 lg 3 ja mõiste kitsendavast tõlgendusest. Järelikult ehitiseks ei saa lugeda maad, mis täidab teemaa funktsioone, nagu seda kohus otsuses märkis, vaid oleks pidanud tuvastama, kas tee kui ehitis MRS § 6 lg 3 tähenduses tõesti olemas oli. 3) Kohus on tuvastanud rajatiste olemasolu valesti. Halduskohtu otsuses nimetatud tõendid ei saa tõendada teede kui ehitiste olemasolu. Kaebaja on vaidlustanud Kährimäe-Kansi tee olemasolu 1991. a seisuga rajatisena. Kohus küll tuvastas, et Kährimäe-Kansi teed olid küll märgitud plaanidel leppemärgiga A-2 (teed), kuid leidis, et sellest ei saa järeldada tee kui rajatise puudumist, sest 10.11.1993 koostatud maaüksuse plaani kohaselt oli tee olemas. Kaebaja leiab, et halduskohtu viimane järeldus on väär. Kui Kährimäe-Kansi teed ei olnud arvestatud teena 1,0 ha teemaa hulgas ja leppemärgi A-2 teed all sarnaselt Kammeri-Lutike teega, siis oli selleks mingi oluline põhjus. Kaebaja on menetluses selgitanud ja tõendanud tee
kui rajatise puudumist kaardimaterjalil. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et Kährimäe-Kansi tee oleks olnud MaaRS vastuvõtmise seisuga ehitis ehitusseaduse tähenduses. Halduskohus tuvastas Kährimäe-Kansi tee olemasolu 1991. a kevade seisuga valesti. Seega ei saanud Kambja sovhoos anda seda teed ka 11.01.1991. a aktiga üle põllumajandusühistule Pangodi. 4) Kaebaja vaidlustas maavanema 22.05.2014. a haldusaktide andmisel kaalutlusõiguse teostamata jätmise. Halduskohus seda aga ei käsitlenud. Ka teede laiuse osas pole halduskohus kontrollinud kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. 5) Kährimäe-Kansi tee ei ole rajatis, mis võiks olla aluseks maa munitsipaliseerimisele. Üksnes looduslik sissetallatud või sõidetud rada, sh kruusakatteta põllutee, ei ole rajatis. Tõendatud ei ole, et Kährimäe-Kansi tee oleks 01.11.1991. a seisuga olnud maareformi seadusele eelnimetatud tingimustele vastav ehitis.
32.Kambja vald palub vastuapellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl III-74-77) jätta kaebaja vastuapellatsioonkaebus seoses kaebetähtaja rikkumisega läbi vaatamata. Kui ringkonnakohus leiab, et kaebetähtaega ei ole rikutud, siis jätta kaebaja vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Kambja vald esitas apellatsioonkaebuse 27.04.2015. a kohtuotsuse peale 27.05.2015 nii e-toimiku vahendusel kui ka e-kirja teel Tartu Ringkonnakohtule, Kambja vallale ja Tartu maavanemale. Kaebaja esitas vastuapellatsioonkaebuse 16.06.2015. Kambja vald ei nõustu kaebaja vastuapellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega. 1) Käesolev vaidlus seondub maa munitsipaliseerimisega. MaaRS § 28 lg 1 p 1 võimaldab munitsipaliseerida munitsipaalomandis olevate hoonete ja rajatiste alust ning teenindamiseks vajalikku maad. Kambja valla hinnangul on Tartu Halduskohus õigesti lähtunud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-3-1-44-05 punktist 12. Mõistetamatuks jäävad aga kaebaja väited MaaRS § 6 lg 3 arvestamata jätmise osas. 2) Kambja vald ei nõustu kaebajaga, et halduskohus on ebaõigesti tuvastanud Kährimäe-Kansi tee olemasolu 1991. a kevade seisuga, sest halduskohus on õigesti tõendeid analüüsinud ning õigesti jõudnud lõppjärelduseni, et Kährimäe-Kansi tee oli olemas hiljemalt 1991. a kevadel ajaliselt enne MaaRS jõustumist. Tartu Maavalitsuse 25.11.2014 saadetud tõenditest (tl II-11, II-41-46) nähtub, et Kährimäe-Kansi tee on ehitatud Kambja sovhoosi tellimusel ning selle tee projekteerimine ja ehitamine toimus ajavahemikul 1968-1971. Tartu Halduskohtu 15.06.2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-732 on tuvastatud, et Kammeri-Lutike teed ega Kährimäe-Kansi teed kaebaja rajanud ei ole, ning nende teede näol on tegemist apellandile omandireformi käigus üle läinud rajatistega. 3) Tartu Maavanema 22.05.2014. a korraldustest nr 1-1/385 ja 1-1/386 nähtub kaalutlusõiguse teostamine. 4) Kaebaja leiab jätkuvalt, et kui munitsipaliseeritavate teede teenindamiseks vajalik maa oli kaebaja hinnangul liialt suur, oleks kaebaja pidanud vaidlustama Kambja Vallavalitsuse 22.01.2009. a korraldused nr 1265 (tl II-84p-85) ja 1266 (tl II-116p-117p), millega määrati Kährimäe-Kansi teele ja Kammeri-Lutike teele teenindamiseks vajalik maa. Kaebaja korraldusi ei vaidlustanud, seega ei saa kaebaja enam ka nimetatud teedele määratud teenindamiseks vajaliku maa suurust vaidlustada.
33.Tartu maavanem palub vastuapellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl III-61-61p) kaebaja vastuapellatsioonkaebus Tartu maavanemat puudutavas osas kaebajale tagastada. Tartu maavanemal ei ole võimalik olla vastustajaks kaebaja vastuapellatsioonkaebusele, sest Tartu maavanem ei ole apellatsioonkaebust esitanud ja seetõttu tuleb HKMS § 187 lg 3 p 6 alusel kaebus kaebajale Tartu maavanemat puudutavas osas tagastada. Kaudselt viitab Tartu maavanema asjassepuutumatusele ka kaebaja ise, taotledes vastuapellatsioonkaebuses menetluskulude väljamõistmist kaebaja kasuks üksnes Kambja Vallavalitsuselt.
Maavanema hinnangul ei ole käesolevas asjas kaalutlusõiguse kasutamine võimalik. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 1 kohaselt on kaalutlusõigus haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. MaaRS § 28 lg 1 p 1 kohaselt antakse munitsipaalomandisse maa, mis on munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste all ning mis teenindab nimetatud hooneid ja rajatisi. Maavanema hinnangul ei saa omandiõigust otsustada kaalutlusõiguse alusel, vaid seda tõendatakse tõenditega. Nimetatud põhjusel ei käsitle ka halduskohus kaalutlusõiguse teostamist, vaid analüüsib tõendite hindamist. Maavanemal ei ole võimalik kaaluda kaebaja ja Kambja valla põhjendatud huve, vaid otsustada tuleb selle alusel, kas munitsipaalomandisse taotletaval maal asuvad rajatised on munitsipaalomandis või mitte.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
34.Ringkonnakohus leiab, et Kambja valla apellatsioonkaebus tuleb Kammeri-Lutike teed puudutavas osas rahuldada, halduskohtu otsus Tartu maavanema 22.05.2014. a korraldust nr 1-1/386 puudutavas osas tühistada ning jätta apellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Kaebaja vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, asendada halduskohtu otsuse põhjendused Kährimäe-Kansi tee osas käesoleva otsuse põhjendustega ja jätta vastuapellatsioonkaebus ülejäänud osas rahuldamata.
35.Esmalt peatub ringkonnakohus menetluslikel küsimustel (I), käsitleb seejärel kaebaja subjektiivse õiguse küsimust (II), Kammeri-Lutike teega seonduvat (III), Kährimäe-Kansi teega seonduvat (IV) ja ülejäänud õigusküsimusi (V). Seejärel lahendab kohus apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse ning menetluskulude küsimuse (VI). I
36.Menetluslikest küsimustest vajab lahendamist vastuapellatsioonkaebuse tähtaegsuse küsimus ning selgitamist Tartu maavanema menetluslik staatus apellatsioonimenetluses.
37.Kambja vald leiab, et kaebaja vastuapellatsioonkaebus tuleks seoses kaebetähtaja rikkumisega jätta läbi vaatamata. Kambja vald esitas apellatsioonkaebuse 27.04.2015. a kohtuotsuse peale 27.05.2015 nii e-toimiku vahendusel kui ka e-kirja teel Tartu Ringkonnakohtule, Kambja vallale ja Tartu maavanemale. Kaebaja esitas vastuapellatsioonkaebuse 16.06.2015. HKMS § 184 lg 3 järgi võib vastuapellatsioonkaebuse esitada
päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 184 lg 3 peab silmas menetlusse võetud apellatsioonkaebuse kättetoimetamist. „Regulatsiooni eesmärk on luua võimalus oma õiguste kaitseks ka neile isikutele, kes muidu ei oleks kohtuotsust vaidlustanud ja oleksid eelistanud selle võimalikult kiiret jõustumist“ (K. Merusk/I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2013, lk 592). Lähtudes regulatsiooni eesmärgist ei saa pidada põhjendatuks hakata tähtaega lugema arvates apellatsioonkaebuse saamisest apellandi käest otse, vaid alles sellest hetkest, kui kohus toimetab teisele menetlusosalisele kätte menetlusse võetud apellatsioonkaebuse koos menetlusse võtmise määrusega. Alles siis on kindel, et apellatsioonkaebus on üldse menetletav, st vastab vorminõuetele, tasutud on riigilõiv jne.
38.Ringkonnakohus võttis Kambja valla apellatsioonkaebuse menetlusse 01.06.2015. a määrusega (tl III-36-36p). Selle määruse koos menetlusse võetud apellatsioonkaebusega edastas kohtukantselei kaebaja esindaja meiliaadressile 01.06.2015 kell 16:58 (tl III-39).
Kaebaja esindaja kinnitas kättesaamist 02.06.2015 kell 9:35 (samas). HKMS § 72 lg 1 kohaselt on menetlusdokumendi kättetoimetamine dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks võimalik dokumendiga õigel ajal tutvuda; saaja on menetlusosaline või muu isik, kellele menetlusdokument on adresseeritud. HKMS § 72 lg 3 ls 1 sätestab, et kui menetlusosalist esindab kohtumenetluses volitatud esindaja, toimetatakse menetluses olevas asjas dokumendid kätte ja saadetakse muud teated üksnes esindajale, kui kohus ei pea vajalikuks nende saatmist ka menetlusosalisele isiklikult. HKMS § 72 lg 4 ja § 73 järgi kohalduvad kättetoimetamisele halduskohtumenetluses, sh elektroonilisele kättetoimetamisele täpsemalt loetletud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätted. Teiste seas kohaldub ka TsMS § 3111 lg-d 1, 4 ja 5. TsMS § 3111 lg 1 p 1 järgi võib kohus toimetada menetlusdokumendi kätte elektrooniliselt selleks ettenähtud infosüsteemi kaudu, edastades seal dokumendi kättesaadavaks tegemise kohta teavituse kohtule avaldatud elektronpostiaadressil ja telefoninumbril. Käesoleval juhul toimetas ringkonnakohtu kantselei menetlusdokumendid kaebaja esindajale kätte elektronposti teel. TsMS § 3111 lg 4 sätestab, et kui saajal ei ole eeldatavasti võimalik kasutada menetlusdokumentide kättetoimetamiseks kasutatavat infosüsteemi või infosüsteemi kaudu kättetoimetamine ei ole tehniliselt võimalik, võib kohus toimetada saajale menetlusdokumendi elektrooniliselt kätte ka muul viisil, täites seejuures TsMS § 3111 lg 1 p-des 1-5 sätestatud teavitamise nõuded ja andmete otsimise nõude. TsMS § 3111 lg 5 ls 1 kohaselt loetakse menetlusdokument sama paragrahvi lg-s 4 sätestatud korras saajale kättetoimetatuks, kui saaja kinnitab kirjalikult, faksi teel või elektrooniliselt menetlusdokumendi kättesaamist. Elektroonilise kinnituse saatmist 02.06.2015, st alles järgmise päeva hommikul ei saa käesoleval juhul lugeda kuritahtlikuks viivitamiseks, kuna kohtukantselei edastas dokumendid kaebaja esindaja meiliaadressile 01.06.2015 kell 16:58, st kaks minutit enne tööpäeva tavapärast lõppu. Seega on määravaks kaebaja esindaja elektrooniline kinnitus, mis leidis aset 02.06.2015. HKMS § 67 lg 1 järgi hakkab tähtaeg kulgema järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega on kindlaks määratud tähtaja algus. HKMS § 67 lg 3 järgi kohaldatakse tähtpäeva saabumise kohta tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 136 lg-tes 1-7 ja 9 sätestatut. TsÜS § 136 lg 6 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga, saabub tähtpäev ajavahemiku viimasel päeval. Seega möödus 14-päevane tähtaeg 16.06.2016 ja kaebaja vastuapellatsioonkaebus on tähtaegne.
39.Tartu maavanem leiab, et kaebaja vastuapellatsioonkaebus tuleb teda puudutavas osas HKMS § 187 lg 3 p 6 alusel kaebajale tagastada, sest Tartu maavanem ei ole apellatsioonkaebust esitanud. HKMS § 187 lg 3 p 6 järgi apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellandil ei ole apellatsioonkaebuse esitamise õigust või kui asjas tehtav kohtuotsus ei saaks muutunud asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada tema õigusi või kohustusi. Ringkonnakohus nõustub Tartu maavanema tõlgendusega selles osas, et HKMS § 187 lg 3 p 6 peab vastavalt kohalduma ka vastuapellatsioonkaebusele. Nii vastuapellatsioonkaebuse õigusinstituudi eesmärgist kui ka HKMS § 184 lg-st 4 nähtub, et vastuapellatsioonkaebus on rangelt subsidiaarne, st selle saab esitada ainult siis, kui vastaspool (või kolmas isik) on eelnevalt esitanud apellatsioonkaebuse. Kui üks isik või haldusorgan ei soovi vaidlust poolena jätkata, siis ei saa teda vastuapellatsioonkaebusega selleks sundida. Teiselt poolt on kohtuvaidluse esemeks aga maavanema korraldused ja ta ei saa seetõttu pääseda menetluses osalemisest. Sellist olukorda halduskohtumenetluse seadustik otseselt ei reguleeri. Ringkonnakohtu hinnangul sobib sellisel juhul Tartu maavanemale kõige paremini kolmanda isiku staatus HKMS § 20 lg 1 mõttes. Selle sätte järgi kaasab halduskohus isiku, kes ei ole pool, kolmanda isikuna menetlusse, kui kohtulahendiga võidakse otsustada tema õiguste või kohustuste üle. Ringkonnakohus kohaldab seda normi käesoleval juhul analoogia korras.
40.Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohtu menetluses nii Kambja valla apellatsioonkaebus kui ka kaebaja vastuapellatsioonkaebus. Tartu maavanem on apellatsioonimenetluses kolmas isik. II
41.Ringkonnakohtul on muuhulgas kohustus kontrollida, kas halduskohtus menetletud kaebus oli õigesti menetlusse võetud. HKMS § 44 lg 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Eesti haldusprotsessiõigus lähtub „üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab“ (RKHKo 23.03.2005, 3-3-1-86-04, p 13).
42.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kinnisasi, millel vaidlusalused teed paiknevad, ei kuulu kaebajale, vaid riigile. Kambja Vallavalitsus tagastas XXXXXX maaüksuse 07.10.1994. a korraldusega nr 104 (tl I-10) küll kaebajale, kuid 28.07.2005. a korraldusega nr 981 (tl I-15) tunnistas Kambja Vallavalitsus oma 07.10.1994. a korralduse nr 104 uuesti kehtetuks. Formaalselt on XXXXXX maaüksus seetõttu reformimata riigimaa staatuses. Küll aga kehtib endiselt Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonna komisjoni 04.03.1993. a otsus nr 22/1-11 (tl I-9), millega komisjon tunnistas kaebaja Kambja vallas asuva XXXXXX talu kinnistu osas omandireformi õigustatud subjektiks. Kaebajal on seega endiselt õigus XXXXXX maaüksuse tagastamisele. Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg 1 ls 1 järgi on isikud, kelle omandis on omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, kohustatud selle õigustatud subjektile tagastama, kui ORAS-est ei tulene teisiti. Kuna käesolevas menetluses ei ole ilmnenud ühtegi alust, mis välistaks XXXXXX maaüksuse tagastamise kaebajale, siis on kaebajal õiguspärane ootus maaüksuse tagastamisele. See õiguspärane ootus hõlmab ka tagastatava kinnistu terviklikkuse. Kaebaja subjektiivse õiguse olemasolus ei ole niisiis kahtlust. III
43.Kammeri-Lutike tee osas ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga. Tartu maavanema 22.05.2014. a korralduse nr 1-1/386 (tl I-105-108p) õiguslikeks alusteks on märgitud MaaRS § 25 ja § 28 lg 1 p 1. MaaRS § 25 lg 1 järgi antakse tasuta munitsipaalomandisse MaaRS §-s 28 nimetatud maa. MaaRS § 28 lg 1 p 1 sätestab, et munitsipaalomandisse antakse munitsipaalomandis olevate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa. Määravaks on seega, kas Kammeri-Lutike tee on munitsipaalomandis. Kammeri-Lutike tee on munitsipaalomandis siis, kui Kambja vald on omandi saanud õiguseellaselt, st põllumajandusühistult Pangodi, kes on omakorda saanud omandi Kambja sovhoosilt. Riigikohus on asunud seisukohale, et tee kuulub maareformi kontekstis isikule, kes on selle ehitanud (RKHKo 06.03.2007, 3-3-1-94-06, p 14). Riigikohus on aga samas märkinud, et tee võib olla ka lihtsalt pikaajalise kasutamise käigus tekkinud ning selle rajaja ei pruugi seega olla alati tuvastatav (samas). Ringkonnakohus viitab ka teisele Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt on maareformi eesmärk eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi; maa munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab praegu ja täitis MaaRS vastuvõtmise ajal faktiliselt neid funktsioone, milleks kohalik omavalitsus maad endale soovib (RKHKo 13.10.2005, 3-3-1-44-05, p 12).
44.Tartu maavanema 22.05.2014. a korralduse nr 1-1/386 (tl I-105-108p) kohaselt oli Kammeri-Lutike tee maaüksus vastavas osas kuni 23.07.1940XXXXXX24, st kaebajale tagastamisele kuuluva talumaa koosseisus. Samas ei ole käesolevas asjas tõendatud, et 1940.
aastal oli selles kohas juba tee. Sama korralduse kohaselt on Kammeri-Lutike tee rajatud maaparanduse käigus ning kuulus 11.01.1991. a akti kohaselt kuni üleandmiseni põllumajandusühistule Pangodi Kambja sovhoosile. Ringkonnakohus selgitas 25.05.2016. a istungil välja, et viidatud akti puhul on tegemist Tartu Maakonna põllumajandusühistu Pangodi ametkondlike maanteede tiitelnimekirjaga 01.01.1991. a seisuga (tl I-119). Nimetatud tiitelnimekirjal ei ole kuupäeva. Selles tiitelnimekirjas on punktis 4 mainitud KammeriKährimäe teed (T-370). Toimikus on lisaks veel kaks dokumenti, mis sisaldavad viiteid ametkondlikule teele nimega Kammeri-Kährimäe (tl I-118p ja I-119p), mille täpne asukoht dokumentidest ei selgu. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et selle tee nimetusest nähtuvalt on suure tõenäosusega tegemist Kammeri-Lutike tee osaga. Kambja sovhoosi 28.09.1971. a akti Savimäe-Pugu maaparanduse objekti tee ehituse kohta kaardil on Kammeri-Lutike tee tähistatud (tl II-41, leppemärgid tl II-46). Kammeri-Lutike tee on teena kaardile märgitud ka 17.10.1990. a kooskõlastatud kaardil, 13.08.1993 koostatud kaardil ja 1994. a augustis koostatud kaardil. Kõik sisalduvad riigiettevõtte Eesti Maauuringud Tartu Maakorraldusbüroo toimikus nr TA-827 (vastavalt lk 7, 13 ja 22). Et tegemist on teega, tuleneb viimati nimetatud kaardil olevatest leppemärkidest, kus vastav joon on tähistatud leppemärgiga „A-2“, mille seletuseks on „teed“. Kohtutoimikus on peale selle projektidokumentatsioon „Kambja sovhoosi Savimäe-Pugu objekti maaparandus, Tartu rajoon, töö nr 67151“ (tl II-41-53p), milles on mh märgitud: „Maaparandusobjekti läbiv katteta Iduste-Lutike põllu tee ei võimalda külvikutele rahuldavat juurdepääsu. Seetõttu vastavalt majandi sellekohasele teealusele on projekteeritud objektile uus 3,03 km pikkune 5,0 m laiune (sõidutee laius 3,5 m) sisetee. Maaparandusobjekti 1 km2 kohta tuleb teid 3,0 km“ (tl II 43). Samas projektidokumentatsioonis on ka „Objekti mahtude ja maksumuse kokkuvõte“, millest nähtuvalt on objektile tõepoolest ehitusmaterjali veetud ja seal töid teostatud (tl II-51-53p). Iseäranis on kokkuvõttes ka märge „Kruusa kaevamine ja vedu“, mille mahuks on märgitud 4133 m3 (tl II-51p). Tunnistajad on KammeriLutike tee kohta märkinud mh, et see tee oli pinnastee kuni 1970-ndateni (tl II-29) ja rajati kruusateena maaparanduse käigus (tl II-28p). Ka kaebaja ei vaidle vastu sellele, et KammeriLutike tee oli XXXXXX maaüksuse ulatuses olemas 1991. aastal.
45.Eelnimetatud tõendeid kogumis hinnates loeb ringkonnakohus tõendatuks, et KammeriLutike tee on kruusateena ehitatud maaparanduse käigus Kambja sovhoosi poolt, kelle õigusjärglane on põllumajandusühistu Pangodi, kelle õigusjärglane on omakorda Kambja vald. Järelikult kuulub see tee Kambja vallale. Kõnealune tee võis küll olla olemas juba 1940. aastal, kuid ka olemasoleva pinnaskattega tee kruusatamist tuleb pidada tee ehitamiseks omandireformi mõttes. Ringkonnakohus lähtub seejuures kehtivas ehitamise mõistes sisalduvast väärtushinnangust. Käesoleva otsuse kuulutamise ajal kehtiva ehitusseadustiku (EhS) § 3 lg 1 järgi on ehitis inimtegevuse tulemusel loodud ja aluspinnasega ühendatud või sellele toetuv asi, mille kasutamise otstarve, eesmärk, kasutamise viis või kestvus võimaldab seda eristada teistest asjadest. EhS § 3 lg 2 kohaselt on ehitis hoone või rajatis; hoone on väliskeskkonnast katuse ja teiste välispiiretega eraldatud siseruumiga ehitis; rajatis on ehitis, mis ei ole hoone. EhS § 4 lg 1 sätestab: „Ehitamine on ehitise püstitamine, rajamine, paigaldamine, lammutamine ja muu ehitisega seonduv tegevus, mille tulemusel ehitis tekib või muutuvad selle füüsikalised omadused. Ehitamine on ka pinnase või katendi ümberpaigutamine sellises ulatuses, millel on oluline püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja funktsionaalne seos ehitisega.“ Kuna pinnaskattega tee kruusatamisel paigutatakse katendit ümber sellises ulatuses, et sellel on püsiv mõju ümbritsevale keskkonnale ja funktsionaalne seos ehitisega, siis tuleb seda pidada tee ehitamiseks.
46.Halduskohus on leidnud, et kuna kaebajale anti talumaad põliseks kasutamiseks enne MaaRS jõustumist, siis ei saanud talumaade hulgas olnud teede alune maa olla 15.10.1992. a seisuga Kambja vallale üle antud munitsipaalomandisse kuuluva vara koosseisus. Esmalt peab
ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kuigi menetluses ei õnnestunud välja selgitada, kas kaebajaleXXXXXXtalu maade põliseks kasutamiseks andmine vormistati ka riikliku aktiga, nagu näeb ette ENSV taluseaduse § 11 lg 1, või mitte, ei saa riikliku akti võimalikust puudumisest tekkida kaebajale ebasoodsaid õiguslikke tagajärgi. Juhul kui nõutavat riiklikku akti tõepoolest ei antudki, siis ei kahjusta see kaebaja tänast õiguslikku olukorda kuidagi. Ringkonnakohus ei nõustu aga sellega, et talumaade põliseks kasutamiseks andmine välistas Kammeri-Lutike tee üleandmise munitsipaalomandisse. Kambja Valla Volikogu otsustas 03.07.1991. a otsusega (tl I-11) võtta ära seniselt maakasutajalt põllumajandusühistult Pangodi 46,3 ha maad (sellest haritavat maad 23,1 ha) ja anda see pikaajaliseks (alaliseks) kasutamiseks kaebajale talumajapidamise rajamiseks. Kambja Vallavolikogu otsustas 20.10.1992 (tl II-26p) rahuldada põllumajandusühistu Pangodi taotluse temale esmakasutusse antud maa- ja metsakõlvikute ning ametkondlike teede üleandmise kohta Kambja valla esmakasutusse ja haldamisele. Ringkonnakohus on seisukohal, et põliseks kasutamiseks andmine ENSV taluseaduse tähenduses ei ole võrdsustatav omandiga. Omand hõlmab mh ka käsutusõiguse, samas kui põliseks kasutamiseks andmisega käsutusõigust ei kaasnenud. ENSV taluseaduses sisaldus küll põlise kasutamisõiguse pärandamine (ENSV taluseaduse VI ptk), kuid võimalust talumaaga tsiviilkäibes tehinguid teha sisuliselt polnud, va võimalus müüa tootmishooned talu tegevuse lõpetamise korral (ENSV taluseaduse § 38 lg 3). Käsutusõiguse puudumise tõttu ei olnud tegemist täieliku võimuga asja üle. Kuna tegemist ei olnud omandiga võrdse positsiooniga, siis ei saanud maa põlise kasutamise õiguse saamisega omandada omanikupositsiooni. Ringkonnakohus leiab seetõttu, et põliseks kasutamiseks andmine on üks aspekt, mida tuleb omandireformi käigus arvesse võtta (MaaRS § 6 lg 2 p 2, § 8, § 21 lg 2, § 22 lg 1, § 223 lg 4 p 1), kuid omandiga põlise kasutamise õigust samastada ei saa. Seega ei välistanud kaebajale maa eelnev põliseks kasutamiseks andmine hilisemat Kammeri-Lutike tee omandi üleandmist põllumajandusühistult Pangodi Kambja vallale.
47.Ringkonnakohtu hinnangul ei ilmne Tartu maavanema 22.05.2014. a korralduse nr 1-1/386 puhul ühtki kaalutlusviga.
48.Kõiki aspekte arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et Tartu maavanema 22.05.2014. a korraldus nr 1-1/386 ei ole vastuolus kehtiva õigusega. IV
49.Kährimäe-Kansi tee osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, kuid ei nõustu põhjendusega. Ka Tartu maavanema 22.05.2014. a korralduse nr 1-1/385 (tl I-99-101p) õiguslikeks alusteks on märgitud MaaRS § 25 ja § 28 lg 1 p 1. Nende normide kohaldumiseks on ka käesoleval juhul määrav, kas Kährimäe-Kansi tee oli MaaRS jõustumisel 01.11.1991 Kambja valla või mõne tema õiguseellase omandis.
50.Kährimäe-Kansi tee ehitamise tõendamisel XXXXXX maaüksuse piires tugineb Kambja vald eelkõige 28.09.1971. a aktile (tl II-27p). Selle käsikirjalise akti kohaselt on Tartu rajooni Kambja sovhoosi Savimäe-Pugu maaparandusobjektile tee ehituse kohta (teele pikkusega 1,5 km) veetud 254 tonni pinnast ja 4246 tonni kruusa. Akti on allkirjastanud Tartu MV (tõenäoliselt Maaparandusvalitsuse) tehnilise järelevalve vaneminspektor ja Koondise EPT Elva osakonna töödejuhataja. Aktis märgitud tee pikkus (1,5 km) vastab Kambja valla väitel vaidlusaluse Kährimäe-Kansi teelõigu pikkusele. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui nimetatud käsikirjaline ja ilma pitsatita akt on ehtne ning peaks käima teelõigu kohta, mida täna nimetatakse Kährimäe-Kansi teeks, siis jääb kohtule arusaamatuks Tartu Maaparandusvalitsuse ja Koondise EPT Elva osakonna seos Kambja sovhoosiga. See akt ei tõenda kuidagi, et Kährimäe-Kansi tee oleks ehitanud Kambja sovhoos või et see tee oleks ehitatud Kambja
sovhoosi finantseerimisel või tellimisel, mistõttu ei ole võimalik, et see akt põhjendaks Kambja sovhoosi omandiõiguse tekkimist vaidlusalusele teele.
51.Teiseks tugineb Kambja vald tunnistajate ütlustele (tl II-28p-30). Ringkonnakohus leiab, et kuigi tunnistajad on andnud kohati üsna konkreetseid ütlusi tee võimaliku kruusatamise aja kohta, ei tõenda need ometi, et tee rajas just Kambja sovhoos. Isegi kui pidada tunnistajate ütlusi usaldusväärseteks, siis ei saa neid pidada eraldiseisvalt piisavaks tõendiks omandi tekkimise tõendamiseks.
52.Kolmandaks on Kambja vald väitnud, et Kährimäe-Kansi teelõigu rajamist Kambja sovhoosi poolt tõendab 02.04.1990. a akt nr 1 (tl II-34-34p), kuna Kährimäe-Kansi tee olevat hõlmatud kultuurtehnika mõistega. Ringkonnakohus märgib, et 20.04.1994 vastu võetud maaparandusseaduse § 2 p 1 kohaselt oli maaparandus põllu- ja metsamajandusliku maa kuivendamine, niisutamine või veerežiimi kahepoolne reguleerimine, samuti agromelioratiivsete või kultuurtehniliste meetmete rakendamine. Sellest lähtuvalt tähistas kultuurtehnika pigem maa kultuuristamist (maaparandust, kivikoristust, võsaraiumist, uudismaakündi jms).1 Konteksti, kus kultuurtehnika hõlmaks ka teed, ei õnnestunud ringkonnakohtul leida. Pealegi ei nähtu nimetatud aktist kuidagi side vaidlusaluse KährimäeKansi teelõiguga.
53.Lõpuks tugineb Kambja vald projektidokumentatsiooni „Kambja sovhoosi Savimäe-Pugu objekti maaparandus, Tartu rajoon, töö nr 67151“ (tl II-41-53p) osaks olevale kaardile (tl II-47). Sel kaardil on vaidlusalune teelõik tõepoolest märgitud põlluteena (leppemärgid tl II-47p). Ringkonnakohus leiab, ka asjaolu, et Savimäe-Pugu maaparandusobjekti projektidokumentatsioonis, mis pärineb arvatavalt kas 1960-ndate aastate lõpust või 1970-ndate aastate algusest, on teelõik märgitud põlluteena, ei tõenda seda, et Kambja sovhoos oleks selle rajanud kruusateena.
54.Ringkonnakohtule ei ole esitatud ka selliseid tõendeid, mis tõendaksid, et Kährimäe-Kansi teelõigu oleks kruusateena rajanud põllumajandusühistu Pangodi.
55.Ringkonnakohus nõustub peale selle kaebaja mõttekäiguga, mis rajaneb erinevates dokumentides sisalduvatel viidetel ametkondlikule teele nimega Kammeri-Kährimäe (tl I-118p-199p), mille täpne asukoht ei ole küll teada, kuid mis nimetusest tulenevalt oli suure tõenäosusega osa Kammeri-Lutike teest. Kui üle antud teede hulgas olid väidetavalt kaks 1970-ndatel ehitatud teed, siis on tõenäoline, et põhivarade üleandmisdokumentides oleks pidanud olema kajastatud mõlemad samadel tingimustel ehitatud teed. Kährimäe-Kansi tee kohta aga sõnaselged viited aktides puuduvad. Ka see on argument, mis kujundab kohtu hinnangu Kährimäe-Kansi tee osas teistsuguseks.
56.Ringkonnakohus leiab, et kuna ei ole tõendatud nn Kährimäe-Kansi tee kruusateena rajamine Kambja sovhoosi ega põllumajandusühistu Pangodi ega ka kellegi kolmanda poolt, siis ei ole selle tee rajaja tuvastatav. Kaebaja on küll esitanud Ü.E. , A.E. jaA.M. ühise selgituse (tl I-20-23), millega soovib tõendada, et tema rajas nn Kährimäe-Kansi teele kruusakatte, kuid ringkonnakohus leiab, et ainult tunnistajate ütlustest ei piisa tee ehitamise tõendamiseks. Kas kaebaja ehitas nn Kährimäe-Kansi tee ise või mitte, pole aga ka ülejäänud tõendeid arvestades otsustava tähtsusega. Kuna tee asub Kambja Valla Volikogu 03.07.1991. a otsusega (tl I-11) kaebajale talumajapidamise rajamiseks põliseks kasutamiseks antud maal ja kujutas endast kaebaja jaoks ligipääsuteed taluhoonetele, siis oli selle tee puhul tegu koos maaga kaebajale 1 http://termin.eki.ee/mt/esterm/concept.asp?conceptID=49359&term=kultuurtehnika.
põliseks kasutamiseks antud rajatisega, mida ei ole võimalik ümber paigutada (ENSV taluseaduse § 11 lg 5 ls 3). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust kahelda selles, et ka tee võib olla rajatis ENSV taluseaduse § 11 lg 5 ls 3 mõttes. Küsimus on selles, millist funktsiooni tee täidab. Kaebaja väitel oli algselt tegemist kahe eraldi teelõiguga, mida mööda pääses kahelt erinevalt talulähedaselt teelt talu juurde. Ringkonnakohtu hinnangul on see selgitus kinnistu plaani arvestades usutav. Eeltoodust tulenevalt laieneb Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonna komisjoni 04.03.1993. a otsus nr 22/1-11 (tl I-9), millega komisjon tunnistas kaebaja XXXXXXtalu kinnistu nr 1032 ühistatud vara osas omandireformi õigustatud subjektiks, ka nn Kährimäe-Kansi teele, sest MaaRS § 6 lg 1 ls 1 kohaselt tagastatakse maa endistes piirides, kui MaaRS-st või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti.
57.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus niisiis halduskohtu lõppjäreldusega, et Tartu maavanema 22.05.2014. a korraldus nr 1-1/385 on õigusvastane, rikub kaebaja subjektiivseid õigusi ja kuulub tühistamisele. V
58.Kaebaja on lisaks eeltoodud argumentidele väitnud, et nimetatud teede teenindamiseks määratud maad on liiga suured. Kambja Vallavalitsus määras 22.01.2009. a korraldusega nr 1265 (tl II-84p-85) Kährimäe-Kansi tee nr XXXX I maatüki teenindusmaaks 0,68 ha ja II maatüki teenindusmaaks 0,39 ha ning korraldusega nr 1266 (tl II-116p-117p) määras KammeriLutike tee nr XXXX I maatüki teenindusmaaks 2,83 ha ja II maatüki teenindusmaaks 1,81 ha.
59.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et teede laiuse puhul on tegemist vaidlustatud haldusaktide otstarbekuse küsimusega, mis ei ole kohtu poolt HKMS § 158 lg 3 ls 2 kohaselt hindamisele kuuluv küsimus. Tegemist on MaaRS § 28 lg 1 p 1 ja Vabariigi Valitsuse 30.06.1998. a määrusega „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kord“ alusel langetatud kaalutlusotsustega, mis on kohtulikult kontrollitavad.
60.Küll aga nõustub ringkonnakohus Kambja valla seisukohaga, et kaebaja oleks pidanud teenindusmaa suuruse vaidlustamiseks vaidlustama Kambja Vallavalitsuse 22.01.2009. a korraldused nr 1265 ja 1266. Tänase seisuga on tegemist kehtivate õigusjõus haldusaktidega, mille vaidlustamistähtaeg on ammu möödas ja mille õiguspärasust kohus seetõttu enam kontrollida ei saa. Küll aga võib kaebaja käesoleva kohtuotsuse jõustumisel taotleda KährimäeKansi tee teenindusmaa määramise osas menetluse uuendamist (HMS § 44). VI
61.Ringkonnakohus tuvastas, et Tartu maavanema 22.05.2014. a korraldus nr 1-1/385 on õigusvastane, rikub kaebaja subjektiivseid õigusi ja kuulub tühistamisele, korraldus nr 1-1/386 ei ole aga vastuolus kehtiva õigusega. Sellest tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse Kammeri-Lutike teed puudutavas osas, tühistab halduskohtu otsuse Tartu maavanema 22.05.2014. a korraldust nr 1-1/386 puudutavas osas, kuid jätab apellatsioonkaebuse ülejäänud osas rahuldamata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Kaebaja vastuapellatsioonkaebuse rahuldab ringkonnakohus osaliselt, asendab halduskohtu otsuse põhjendused Kährimäe-Kansi tee osas käesoleva otsuse põhjendustega, kuid jätab vastuapellatsioonkaebuse ülejäänud osas rahuldamata.
62.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti; apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitanud kolmanda isiku suhtes
kohaldatakse HKMS §-s 108 poole kohta sätestatut. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
63.Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus kaebaja menetluskulude hüvitamise taotlust. Kaebaja kaebus on lõppkokkuvõttes rahuldatud 50% ulatuses. Esimeses astmes mõistis halduskohus kaebaja menetluskulud (1994 eurot) solidaarselt välja Kambja vallalt ja Tartu maavanemalt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et need kulud olid iseenesest vajalikud ja põhjendatud. Ringkonnakohus leiab aga, et tulenevalt halduskohtu otsuse osalisest tühistamisest tuleb esimese astme väljamõistetavat menetluskulu vähendada 50%, st Kambja vallalt ja Tartu maavanemalt tuleb solidaarselt välja mõista 997 eurot menetluskulu. Apellatsiooniastmes on kaebaja esitanud kuludokumente vaid 15,32 euro ulatuses, mis koosnevad vastuapellatsioonkaebuse riigilõivust ja panga teenustasust. Apellatsioonimenetluses on vastustajaks üksnes Kambja vald. Tartu maavanem on kolmanda isiku staatuses, kes ei ole esitanud taotlust. Kuna ringkonnakohus rahuldas vastuapellatsioonkaebuse peaaegu kogu ulatuses, siis tuleb vastuapellatsioonkaebuse menetluskulu, st 15,32 eurot Kambja vallalt kaebaja kasuks välja mõista.
64.Menetluskulude hüvitamise taotluse on kohtule esitanud ka Kambja vald, kes taotleb 5736,60 euro väljamõistmist kaebajalt. Riigikohtu praktika järgi ei ole haldusorganil keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv; seega võivad haldusorgani menetluskulud jääda tema kasuks välja mõistmata ka kaebuse haldusorgani kasuks lahendamise korral. Riigikohus kontrollib seejuures, kas esinevad erandlikud asjaolud, mis õigustavad haldusorgani kulude väljamõistmist eraisikult (RKHKo 30.11.2010, 3-3-1-63-10, p 32). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse Kambja valla kasuks õigusabikulude väljamõistmiseks. ORAS § 5 lg 2 ls 2 järgi teevad kohalikud omavalitsused omandireformi läbiviimisel seaduses ja seaduse alusel Vabariigi Valitsuse poolt ettenähtud toiminguid. Vabariigi Valitsus on 02.06.2006. a määrusega nr 133 kehtestanud Maa munitsipaalomandisse andmise korra, millest Kambja vald taotluse esitamisel lähtus. Reformimata riigimaa munitsipaalomandisse taotlemine ja sellega seotud õigusvaidlus on niisiis valla põhitegevuse hulka kuuluvad tegevused, mille teostamisega peab vald oma jõududega hakkama saama. Ringkonnakohus ei hinda seetõttu Kambja valla taotletud kulude põhjendatust ega vajalikkust ega peatu küsimusel, kas kohtuistungil osalemisega seotud kulude taotlus esitati kohtule hilinenult.
65.Ülejäänud menetluskulu jääb menetlusosaliste enda kanda.
Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/
Tiia Pappel /allkirjastatud digitaalselt/
Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.